Otsuse tegemise aeg ja koht 14. september 2020, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-19-16415
Tsiviilasi
Watercom OÜ hagi V. K. (K.) vastu võla ja viiviste väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
7633.93 eurot
Hageja: Watercom OÜ (registrikood 11944939, asukoht Ädala tn Menetlusosalised ja nende 10 Tallinn 10614, e-post [email protected], lepinguline esindajad esindaja M. L., e-post xxx) Kostja: V. K. (isikukood xxx, elukoht xxx; xxx, lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Lind, e-post [email protected]) Kohtuistung 18.08.2020 Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista V. K.lt (K.) Watercom OÜ kasuks põhivõlgnevus 5109,04 eurot, hagiavalduse esitamise kuupäevaks (22.10.2019) sissenõutavaks muutunud viivis 1145,54 eurot ja kohtuotsuse tegemise ajaks (14.09.2020) sissenõutavaks muutunud viivis 1099,50 eurot, st kokku 7354,08 eurot (seitse tuhat kolmsada viiskümmend neli eurot ja 8 senti).
3.Välja mõista V. K.lt Watercom OÜ kasuks täiendavalt sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) §§ 94 ja 113 lg 1 sätestatud määras põhivõlgnevusest (5109,04 eurot) arvestatuna alates kohtuotsuse tegemisele järgmisest päevast (15.09.2020) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
5.Välja mõista V. K.lt Watercom OÜ kasuks menetluskulu 470,25 eurot. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus
2-19-16415 kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
I Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.1.Watercom OÜ (edaspidi hageja) esitas 22.10.2019 Harju Maakohtusse hagiavalduse V. K. (K., edaspidi kostja) vastu veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamisest tuleneva võlgnevuse ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hageja osutanud kostjale 29.07.2002 sõlmitud teenuslepingu nr 004419/01 (edaspidi lepingu) alusel kinnistule xxx(edaspidi kinnistu) veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust. Saue Vallavolikogu kinnitas oma 30.06.2011 otsusega nr 48 hageja vee-ettevõtjaks Laagri-Alliku tegevuspiirkonnas Laagri alevikus, Alliku külas ning Välja ja Padula tegevuspiirkonnas Vanamõisa külas. Kõik teenuslepingud, mis olid sõlmitud AS X ja klientide vahel, võttis hageja samadel tingimustel üle. 07.06.2018 vahetas hageja kostja kinnistul veearvesti ning fikseeris arvesti lõppnäiduks 4220, kusjuures uue paigaldatud veearvesti algnäiduks oli 442. Enne 07.06.2018 arvesti vahetust oli kostja teatanud viimase veearvesti näidu 31.12.2015, mil see oli 0666. Kuna kostja perioodil 01.01.2016 07.06.2018 hagejale veearvesti näite ei teatanud, esitas hageja kooskõlas lepingu punktiga 3.3 kostjale arveid hinnangulise näidu alusel, mis on kostja poolt aktsepteeritud ning tasutud. 31.08.2018 aktiga on kostja kinnitanud veearvesti näidu 492. Võttes arvesse 07.06.2018 arvesti näidu ja viimase hinnangulise näidu vahet 2411 m3 (4220-1809 = 2411), samuti uue arvesti näitude vahet 50 m3 (492-442=50), esitas hageja kostjale 02.11.2018 arve nr W2018003455 summas 5109,04 eurot. Kostja on oma esindaja kaudu nimetatud arve vaidlustanud, leides, et see baseerub alusetutel ja ka eba-realistlikel andmetel, samuti ei olnud vaidlusalusel perioodil kinnistul mistahes veeleket. Hageja leiab, et kostja vastuväited arvele on põhjendamatud, kuna kostja kinnistult 07.06.2018 väljavahetatud veearvesti oli kontrollimisel töökorras ja mõõteviga sellel ei tuvastatud. Hageja leiab, et kostja peab tasuma tarbitud vee ja reovee ärajuhtimise teenuse eest põhivõlgnevusena 5109,04 eurot ja alates arve nr W2018003455 maksetähtajast (15.11.2018) arvestatud viivist 0,07 % päevas kuni hagi esitamiseni summas 1219,53 eurot ning täiendavalt sissenõutavaks muutuvat viivist kuni põhinõude 5109,04 eurot tasumiseni.
1.2.Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega hagiavaldusele. Kostja vastuväite osas, et hageja nõudest nähtuv veekogus on ebareaalselt suur, osutab hageja asjaolule, et kostja kinnistul asuvas elamus on bassein, mille täitmiseks võidi vett kasutada. Kostja poolt esitatud osalise tasaarvestusega hageja ei nõustu.
II
Kostja vastuväited hagile
2.1 Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja osutab, et hageja nõude aluseks oleval arvel nr W2018003455 on viidatud lepingule nr TW000657 alusel, mitte hageja ja kostja vahel tegelikult sõlmitud lepingule nr. 004419/01. Seega ei saanud kostja lepingut TW000657 rikkuda, mistõttu hagejal puudub õigus nõuda vastava arve tasumist. Samuti on hageja esitanud sama perioodi ja samade teenuste eest arve lisaks kostjale ka J. K.le (kostja
2-19-16415 endine abikaasa), mis samuti viitab nõude ebaselgusele. Kostja kinnitab, et ta ei ole hageja väidetud mahus 2411 m3 vett ja teenust tarbinud ning on teenuste eest korrektselt tasunud. Hageja väide, et 07.06.2018 kostja kinnistult eemaldatud vana veearvesti lõppnäiduks oli 4420, on tõendamata. Kostja osutab, et tema ise ei ole 07.06.2018 veearvesti vahetuse juures viibinud, veearvestit ei ole talle näidatud ning kostja ei ole arvesti näitu koos hagejaga fikseerinud. Isegi kui 07.06.2018 dokument veearvesti eemaldamise kohta koostati ja sellesse on märgitud lõppnäiduks 4220, siis on see näit märgitud sinna ekslikult või isegi pahatahtlikult. Eluliselt ei ole usutav, et kostja kinnistul väidetud mahus on teenuseid tarbitud (35,5 m3 päevas või 105m3 kuus). Juhul kui veearvesti eemaldamisel oli selle näit ka tegelikult 4220 (mida kostja ei tunnista), siis ei olnud veearvesti töökorras ja näitas ebaõigeid ning ülepaisutatud andmeid. Samas puudub kostjal hageja hea usu vastase käitumise tõttu võimalus veearvestit tagantjärele kontrollida. Kostja osutab, et hageja vahetas veearvesti välja 07.06.2018, kuid arve, milles teavitati kostjat ebareaalselt suurest tarbimisest, väljastati alles 02.11.2018, so viis kuud pärast väidetava asjaolu esinemist. Kuigi kostja esitas pärast arve kättesaamist hagejale taotluse veearvestile ekspertiisi läbiviimiseks, ei olnud see hageja väidete kohaselt enam võimalik, kuna veearvesti oli juba paigaldatud uuele tarbimiskohale. Eeltoodust tulenevalt jäi hageja tõendamiskoormiseks tõendada, et 07.06.2018 väljavahetatud veearvesti oli töökorras ja näitas õigeid andmeid. Kostja leiab, et hageja pole seda tõendanud.
2.2.Kostja väidab täiendavalt, et 07.06.2018 veearvesti vahetamise aktile allakirjutanud J. K.le veearvestit tegelikult ei näidatud ja tema lõppnäitu ei näinud. Isegi juhul kui kinnistul on tarbitud 2411m3 vett (mida kostja ei tunnista), puudub hagejal õigus nõuda selle eest täiendavat tasu, sest kostja on perioodil 01.01.2016 – 07.06.2018 vastavalt pooltevahelisele lepingule oma maksekohustused täitnud, tasudes korrektselt kõik hageja poolt esitatud arved. Hageja on seevastu käitunud hea usu vastaselt, jättes kostja ilma võimalusest teostada veearvesti suhtes ekspertiis. Samuti kinnitab hagejapoolset hea usu vastast käitumist asjaolu, et hageja väidetud vee ja teenuse kulu on tekkinud hageja enda tegemata jätmise tõttu. Nii ei olnud hageja nelja aasta jooksul kontrollinud kostja kinnistul veearvesti näitu, mh ei olnud näidu teatamata jätmisest tulenevalt kostjaga sõlmitud lepingut üles öelnud, kuigi vastav õigus hagejal lepingu kohaselt on. Samuti on hageja ajavahemikul, mil kostja hagejale veenäitusid ei teatanud, esitanud väidetavast tegelikust tarbimisest oluliselt väiksemaid arveid (eeldusel, et hageja väited vastavad tõele), mistõttu on tegemist hagejast endast sõltuvate asjaolude tõttu rohkem saaduga, mille tagasinõudmine on hea usu põhimõttega vastuolus. Ilmselgelt on kostja kui tarbija jaoks tagantjärele üle 5000-eurose nõude tekitamine ettearvamatu, sest kostja ei saanud aru ega osanud oodata, et hageja enda poolt arvestatud hinnanguline veearvestus võib olla ebaõige, sest näitude teatamisel nii 2014-2016.a. kui ka alates 2018 suvest on keskmine tarbimine olnud samaväärne ning lepingu p 3.3. järgi toimub arvestuse muutmine, kui näitusid ei teatata (mh viitab lepingu p 2.5., et hageja kohustuseks on kontrollida veekulu). Kostjale toob üle 5000-eurose arve (mille arvestuse aluseks olevate andmete õigsust ei saa enam kontrollida) tasumine ilmselgelt kaasa tõsiseid tagajärgi. Kuivõrd hageja on käitunud kostja suhtes hea usu vastaselt ja kuritarvitades oma õigusi, on ta minetanud õiguse nõuda hagis märgitud nõude tasumist. Lisaks leiab hageja, et isegi kui lugeda põhinõue seaduslikuks, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 1219,53 eurot, sest hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale arve kätte toimetanud vastavalt lepingule postiasutuse kaudu kostja asukohta või lepingus toodud postiaadressil. Viivise osas osutab kostja täiendavalt, et lepingujärgne viivisemäär 0,07 % päevas, so 25,55 % aastas, on tühine, kuna ületab kolmekordselt seadusejärgset viivisemäära (24% aastas). Seega, isegi kui kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud (mida kostja ei tunnista), kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär).
2.3.Kostja samuti ei nõustu hageja väitega, et suur väidetav veekulu võib olla põhjustatud kinnistul asuvast basseinist. Kostja selgitab, et bassein on olnud seal juba 2002.aastast ja selle maht on ainult 15 m3. Alates 2002. aastast on basseinis vett vahetatud ainult kahel kuni kolmel
2-19-16415 korral seoses basseiniplaatide vahetusega. Muudel eesmärkidel ei ole vajalik basseini tühjaks pumbata ega uuesti täita, sest kasutusel on ülevoolurenn, filtrisüsteem ja automaatne keemiakontrolli - ja doseerimissüsteem, st vesi on ringluses, mistõttu basseini vett ei vahetata. Et kostja veetarbimine ei saanud olla 105 m3 kuus, nähtub ka sellest, et ka hageja enda andmetel oli kostja keskmine veetarbimine kuni veearvesti vahetuseni 32 m3 kuus (kostja andmetel 26m3). Kostja osutab täiendavalt, et perioodi 01.01.2016 - 01.04.2018 osas on ta tasunud vastavalt hageja arvetele 2392,33 eurot, so 1150 m3 veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse eest. Seega on kostja hagejale hagi aluseks oleval perioodil igakuiselt tasunud juba 43m3 veeteenuste eest, kuigi keskmine tarbimine enne 01.01.2016 oli 32m3. Vaatamata eeltoodule nõuab hageja kostjalt juba igakuiselt 43m3 eest tasutule täiendavalt 2411m3 teenuste eest tasumist, so igakuiselt täiendavalt 89,3m3. Seega oleks hageja väidete järgi kostja igakuine tarbimine olnud kokku 132,3m3 (2411/27=89,3m3; 43+89,3=132,3m3), mis ei ole kooskõlas ei eelneva perioodi tarbimisega (enne 01.01.2016) ega pärastise tarbimisega (alates 07.06.2018). Arvestades kostja keskmist tarbimist kuni 31.12.2015 ning tarbimist pärast veearvesti vahetust, ilmneb, et hageja on kostjalt arvestuslikult nõudnud ja saanud tasu rohkem, kui ta on kostjale teenust osutatud. Arvestades igakuist keskmist tarbimist, siis on kostja 01.01.2016-01.04.2018 tasunud hagejale igakuiselt 11m3 eest rohkem, so 297m3 ehk vähemalt 617,76 eurot rohkem (297*2,08=617,76), kui kostja on teenuseid saanud. Kostja leiab, et selles ulatuses on tal hageja vastu alusetu rikastumise nõue (võlaõigusseaduse (VÕS) §§ 1027 ja 1028), mille ta tasaarvestab kattuvas ulatuses hageja hagis arvesti nr W20243 järgi esitatud nõudega 103,80 euroga ja viivistega. III Kohtuotsuse põhjendused
3.1.Kohus, läbi vaadanud hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, kuulanud kohtuistungil pooled ära ning tutvunud asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, leiab hagi tuleb rahuldada osaliselt.
3.2.Hageja nõue on suunatud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste ostu-müügilepingu alusel kostjale osutatud teenuste eest tasumisele. Pooltevaheline leping on ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) alusel sõlmitud leping, mis sisaldab veevarustuse osas nii müügilepingu tunnuseid kui heitvee ärajuhtimise teenuse osas käsunduslepingu tunnuseid. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Lg 3 kohaselt asja müügi kohta seaduses sätestatut kohaldatakse vastavalt õiguse ja muu eseme müügile, muu hulgas energia, vee ja soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu, kui seadusest ei tulene teisiti ja see ei ole vastuolus eseme olemusega. Õiguse müüja peab ostjale võimaldama müügilepingu esemeks olev õigus omandada. VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Seega on hageja põhikohustusteks kostjale vee müük ja veevarustuse ning heitvee ärajuhtimise teenuste osutamine ning kostja kohustuseks nende eest tasumine. Kohustuste püsivuse tõttu on tegemist kestvuslepinguga VÕS § 195 lg 3 mõttes. Hageja nõude eeldusteks on lisaks lepingule hageja poolt lepinguliste kohustuste täitmine (teenuste osutamine) ja kostja poolt maksekohustuse rikkumine. Tulenevalt VÕS §§ 108 lg 1 ja 103 lg 1 ei ole võlgnikul maksekohustuse rikkumise vabandatavusele reeglina võimalik tugineda. Tõendamiskoormis (TsMS § 230 lg 1) jaguneb nii, et hageja peab tõendama kostjale vee müügi ja veevarustuse ning heitvee ärajuhtimise teenuste osutamise ja kostja peab tõendama, miks ta ei ole kohustatud maksekohustust täitma.
2-19-16415
3.3.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
3.4.Kohus loeb asjas esitatud tõendite ning poolte poolt vaidlustamata asjaolude alusel (TsMS § 231 lg 2 ja 4) tuvastatuks järgmised asjaolud: - hageja (kui AS X õigusjärglase) ja kostja vahel kehtib 29.07.2002 sõlmitud veevarustuse ja heitevee ärajuhtimise teenuste ostu-müügi leping nr 044419, mille kohaselt hageja osutab kostjale teenuseid kinnistule nr xxx asukohaga xxx (tl 7-8); - alates 25.02.2009 on kinnistu omanikuks kostja endine abikaasa J. K. (kostja seletus kohtuistungil tl 136-137); - Saue Vallavolikogu 30.06.2011 otsusega nr 48 kinnitati hageja vee-ettevõtjaks Laagri-Alliku tegevuspiirkonnas Laagri alevikus, Alliku külas ning Välja ja Padula tegevuspiirkonnas Vanamõisa külas; - 07.06.2018 viis hageja kinnistul läbi veearvesti vahetuse, mille kohta koostati veearvesti vahetamise akt. Akti kohaselt on asendatava veervesti W20202 lõppnäit 4220 ja uue veearvesti W20243 algnäit 442. Aktile on allakirjutanud objekti valdaja esindaja J. K. ja AS X töötaja Ü. T. (tl 56); - 31.08.2018 aktiga kinnitasid kostja ja J. K. kinnistu veearvesti näiduks 492 (tl 5-6); - 02.11.2018 esitas hageja kostjale arve nr W2018003455 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse eest leping TW000657 xxx perioodi 01.04.2018-07.06.2018 osas 2411 m3 ja perioodi osas 08.06.2018-31.08.2018 osas 50 m3 kogusummas 5109,04 eurot koos käibemaksuga, maksetähtaeg 15.11.2018 (tl 9); 20.11.2028 saatis hageja kostjale arve kohta meeldetuletuse (tl 71-73); - 30.11.2018 esitas kostja oma lepingulise esindaja kaudu hagejale avalduse 02.11.2018 arve nr W2018003455 vaidlustamise kohta, millele hageja vastas 31.12.2018, et jääb oma nõude juurde. 24.01.2019 esitas kostja oma lepingulise esindaja kaudu hagejale kompromissettepaneku, et tasub 500 eurot, vastasel juhul taotleb vahetatud veemõõtja suhtes ekspertiisi. Hageja jäi oma 28.05.2019 vastuses nõude juurde ja selgitas, et ekspertiisi tegemine ei ole võimalik, kuna veearvesti on juba taadeldud ja paigaldatud 12.06.2018 uuele tarbimiskohale (ekirjavahetus tl 10-13, 76-77).
3.5.Poolte vahel on vaidlus, kas vaidlusalune arve W2018003455 summas 5109,04 eurot on koostatud usaldusväärsete andmete alusel (veekulu perioodil 01.04.2018-07.06.2018 2411 m3) ja kas 07.06.2018 veearvesti vahetuse aktis on asendatud veearvesti W20202 lõppnäit 4220 fikseeritud õigesti. Seoses nimetatuga kostja osutab, et hageja nõude aluseks oleval arvel nr W2018003455 on viidatud lepingule nr TW000657, mitte hageja ja kostja vahel tegelikult sõlmitud lepingule nr. 004419/01 (tl 7-9). Samuti on hageja esitanud sama perioodi teenuste eest arve mitte ainult kostjale, vaid ka J. K.le, mis samuti viitab hageja nõude ebaselgusele (06.10.2018 arve summas 5133,95 eurot tl 31). Kostja hinnangul asjaolu, et J. K. on 07.06.2018 aktile alla kirjutanud, veearvesti lõppnäitu 4220 ei tõenda. J. K. avalduste kohaselt temale veearvestit ega selle lõppnäitu ei avaldatud (tl 64-65, 99). Hageja korduvale eksitavale käitumisele J. K. suhtes viitab asjaolu, et kui viimane teavitas 03.07.2019 hagejat kinnistu veenäidust 631, mille järgi oleks möödunud kvartali tarbimine olnud 56m3, siis väljastas hageja J. K.le arve justkui lõppnäit oleks olnud 1222 ja tarbimine 591m3 summas 1226,92 eurot. Hageja väljastas küll kreeditarve, kuid seda alles pärast J. K. poolse e-kirja saatmist (e5
2-19-16415 kirjavahetus tl 32-33). Isegi juhul, kui tegemist on olnud hageja poolsete eksimustega (mitte pahatahtliku tegevusega), siis kinnitab see, et võimalikuks tuleb pidada ka olukorda, et 07.06.2018 arvesti eemaldamisel on märgitud arvesti lõppnäiduks ebaõige number. Kummutamaks hageja väidet, et veetarbimine kinnistul perioodil 01.04.2018-07.06.2018 oli 2411 m3 (vähemalt 35,5 m3 päevas) osutab kostja asjaolule, et kuni 2016.a. ja pärast 07.06.2018 veearvesti vahetust on kinnistu keskmine tarbimine olnud 14 - 22m3 kuus, so keskmiselt 0,6 m3 päevas (hageja arve 07.0.2019 tl 35). Samuti osutab kostja asjaolule, et hageja emaettevõtte AS X kodulehe kohaselt on kliendil kahtluste korral veearvesti osas õigus taotleda ekspertiisi ehk erakorralist taatlemist (väljavõte kodulehest tl 38-39), mida kostja ei saanud aga hageja tõttu kasutada, kuna teda teavitati ebareaalsest tarbimisest alles 5 kuud peale arvestivahetust, mil ekspertiisi tegemine ei olnud enam võimalik. Kostja arvates ei tõenda veearvesti korrasolekut AS X õiend andmete sisend-kontrolli kohta (tl 14), kuna see võib puudutada AS X veearvestit W20202 aadressil xxx, mitte aga hagejale (Watercom OÜ) kuuluvat kostja kinnistule xxx alevikus paigaldatud veearvestit. Lisaks osutab kostja asjaolule, et õiendi on koostanud AS X enda töötaja, mistõttu see ei ole võrdsustatav sõltumatu asjatundja või eksperdi arvamusega, samuti puudub hagejal ja AS-l X seaduses sätestatud akrediteeritud taatluslabor, kus saaks või oleks saanud läbi viia vaidlusalusele arvestile kehtivalt taatlemist (väljavõte Eesti Akrediteerimiskeskus kodulehelt tl 40) ning dokument ei vasta taatlusprotokolli nõuetele. Hageja poolt esitatud AS M kinnituse kohta, et vaidlusalune veearvesti oli töökorras ja vastas esitatud nõutele, kostja osutab, et AS-i M taatlustunnistusel ja hageja poolt kohtule esitatud veearvesti asendamise aktil märgitud seadmete nimedes on erinevused, mistõttu ei saa üheselt järeldada, et tegemist on sama arvestiga. Eeldusel, et vastav AS-i M dokument on koostatud kinnistult eemaldatud veearvestile, ei nähtu sellest, et veearvesti lõppnäit oli 4220. Samuti on hageja 28.05.2019 e-kirjas kinnitanud, et veearvesti läbis eemaldamise päeval sisendkontrolli, mille käigus kontrollitakse, kas veearvesti on töökorras. Veearvesti eemaldati 07.06.2018, kuid AS-i M taatlustunnistuse järgi toimus taatlus 12.06.2018. Seega on asjas esitatud asjaolud vastuolulised, mis annavad aluse järeldamaks, et kas hageja enda väidetud asjaolud on ebaõiged või on AS-i M taatlustunnistus ebaõige. Isegi, kui taatlus toimus 12.06.2018, siis ei tõenda nimetatu, et arvesti vastas nõutele sel ajal, kui see oli kostja kinnistul. Hageja väite osas, et suur veekulu võib olla tingitud basseinist kostja kinnistul asuvas eramus kostja selgitab, et basseinis on kasutusel ülevoolurenn, filtrisüsteem ja automaatne keemiakontrolli- ning doseerimissüsteem, st vesi on ringluses, mistõttu basseini vett ei vahetata (basseine paigaldava T OÜ kinnituskiri tl 96-98, 119-120).
3.6.Hageja selgitab, et on kostjaga sõlmitud lepingu 004419/01 osas vee-ettevõtja AS X eriõigusjärglane ja asjaolu, et hageja süsteemis oli arvel märgitud fiktiivne teenuslepingu number, ei tekita olukorda, kus hagejal puudub õigus nõuda kostjalt tema poolt tarbitud teenuse tasumist. Kostjal ei olnud aastaid küsimust, miks arvel ei ole märgitud teenuslepingu numbrit 004419/01 ning mille alusel ta xxx kinnistul teenust tarbib ning ka arveid tasub. Vaidlusaluse perioodi osas J. K.le esitatud arve W2018003328 osas hageja osutab, et arve on tühistatud ning on koostatud kreeditarve nr W2018003397 (tl 49). Arve koostamise osas hageja selgitab, et J. K. taotles endaga teenuslepingu sõlmimist, kuid puudus arusaam, millal lõpetas kostja xxx kinnistul hageja teenuse tarbimise ja toimus selle üleminek J. K.le. Vastav akt esitati kostja ja J. K. poolt hagejale alles oktoobris 2018.a. (tl 5-6) ning selle järgi sai hageja teha kostjale lõpliku arve. J. K.le on alustatud teenuse osutamist vastavalt esitatud aktile alates 01.09.2018 lähtudes tol hetkel kinnistul oleva arvesti näidust 492 (V. K. ja J. K. poolt allkirjastatud akt veenäidu kohta 31.08.2018 tl 5-6, arve nr W2018004546 tl 52). Kostja väite osas, et hageja on J. K. poolt 03.07.2019 teatatud veenäidu alusel väljastanud ebaõige arve, hageja osutab, et hageja on palunud tal edaspidi teatada näit aadressil [email protected] (e-kiri tl 50). Seega ei ole tõendatud, et J. K. üldse näitu teatas või tegi seda õigetel kontaktidel ning ilmselgelt on tegemist olnud J. K. eksimusega, mitte hageja eksimusega. Kostja väite osas, et ta ei viibinud ise veearvesti vahetuse juures hageja osutab, et veearvesti vahetamiseks on vajalik kokkulepitud
2-19-16415 ajal vee-ettevõtja töötaja ligipääs kinnistul asuvasse ruumi, kus asub arvesti. Kuna hageja töötajale oli 07.06.2018 vahetatavale veearvestile juurdepääs võimaldatud ja selle juures viibis kolmanda isikuna J. K., siis järelikult pidi kostja olema arvestivahetusest teadlik ja andis kohustuse juures viibida üle kolmandale isikule. Hageja samuti ei nõustu, et kostja sai teada 07.06.2018 fikseeritud veetarbimisest alles 02.11.2018. Hageja selgitab, et vastuseks kostja pöördumisele esitati kostjale arvesti vahetuse akt juba 25.07.2018 (hageja 25.07.2018 e-kiri tl 51). Kostja väite osas, et vahetatud arvesti suhtes pole hageja süül võimalik teha ekspertiisi hageja osutab AS M õiendile, et veearvesti W20202 oli AS M poolt taadeldud 17.11.2014 ja 12.06.2018 ning arvesti läbis mõlemal juhul kordustaatluse ja vastas esitatud nõuetele (AS M õiend ja taatlustunnistus 12.06.2018 tl 53-55). 19.11.2014 arvesti vahetamise aktist nähtub, et kinnistule paigaldati sama numbriga arvesti W20202, mis eemaldati 07.06.2018 (tl 56). Kostja väite osas, et kinnistult väidetavalt tuvastatud täiendav veetarbimine ei ole eluliselt usutav, hageja osutab, et kinnistul asuvas elamus asub bassein (xxx elamu projekt tl 74), mille kasutuse intensiivsus on otseselt seotud tarbitud veekogusega. Hageja teenuste hinnad nähtuvad lisaks arvele ka Saue valla kodulehelt (kuvatõmmis tl 70). Kuigi teenuslepingu p 9.2. kohaselt tuli arved kostjale edastada postiasutuse kaudu kostja asukohta või lepingus toodud postiaadressil, siis kostja oli arve saamise viise muutnud ning tellinud juba alates 02.12.2013 arved panka earvetena (tl 70 pöördel), mida hageja on aktsepteerinud, lugedes selle poolte kokkuleppeks ning mis tühistas muud arve saatmise viisid (väljavõte Eesti Pangaliidu juhendist p 4.1. tl 75). Hageja ei nõustu, et kinnistul on olnud veetarbimine keskmiselt 26m3. Kostjale esitatud arvetest nähtuvalt (tabel tl 112) on kinnistul olnud veetarbimine aja jooksul erinev. Nii oli perioodil 2011-2012 kuu keskmine veetarbimine 40,52 m3, perioodil 2012-2014 28,77m3, perioodil 2014-2015 36 m3. Seega erinevatel perioodidel on olnud kuu tarbimise vahe (40-28=12) 12 m3 kuus, mis teeb aastas 144m3 erinevust ja ei välista veetarbimise kasvu pärast 01.01.2016 ehk vaidlusalusel perioodil. Kohtu seisukoht
3.7.Kohus leiab, et hageja viide olematule lepingule vaidlusaluses arves W2018003455 ei tee lepingust nr 004419/01 tulenevat pooltevahelist õigussuhet ja hageja õigust kostjale osutatud teenuste eest tasu nõudmiseks kehtetuks. Vaidlust ei ole, et poolte vahel kehtib leping nr 004419/01, mille kohaselt juhul kui hageja on vee-ettevõtjana vastavalt lepingule 004419/01 kostjale kinnistu suhtes teenuseid osutanud, siis kostja kui klient peab nende eest tasuma. Seega tuleb ka arve W2018003455 puhul lähtuda poolte vahel tegelikust sõlmitud lepingust nr 004419/01. Sama perioodi osas J. K.le esitatud arve nr W2018003328 osas peab kohus piisavaks hageja selgitust, et segaduse arvetega võis tingida olukord, et kokkulepe xxx kinnistu osas teenuslepingu ülemineku kohta oli kostja ja J. K. vahel dateeritud seisuga 31.08.2018, kuid akt ise oli allkirjastatud nende poolt hiljem – oktoobris 2018 (tl 5-6). Seega võis hagejale esialgu jääda ebaselgeks, kumb, kas kostja või J. K., vastutab vaidlusaluse perioodi veetarbimise tasumise eest, mis tingis ka arve esitamise J. K.le. Kohus võtab samuti arvesse, et hageja on 17.10.2018 kreeditarvega J. K.le esitatud arve tühistanud (tl 49). Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja töötaja (Ü. T.) ja J. K. kui kinnistu xxx valdaja poolt 07.06.2018 allkirjastatud veearvesti vahetamise akt ei tõenda vahetatava veearvesti W20202 lõppnäitu 4220 (tl 56). Kohtu hinnangul asjaolu, et kostja isiklikult ei ole veearvesti vahetuse ja akti koostamise juures viibinud ega ole seda allkirjastanud, ei muuda akti kehtetuks või tühiseks või selle tõendamisväärtust olematuks. Tingimust, et ainult lepingu klient (käesoleval juhul kostja) võib viibida veearvesti vahetuse juures ja kinnitada selle lõppnäitu, pooltevahelisest lepingust ei nähtu. Lepingu p 4.2.7 kohaselt kohustub klient kindlustama vee-ettevõtja esindajale või volitust omavale isikule juurdepääsu kliendi kinnistul asuvatele veearvestitele või kinnistutorustikele. Kohtu hinnangul on arvessevõetav hageja selgitus, et kuivõrd asendatud veearvesti asus kinnistul asuva hoone ruumides ja hageja töötajale oli võimaldatud kokkulepitud ajal
2-19-16415 sellele juurdepääs, siis tuleb järeldada, et veearvesti vahetus toimus kostja teadmisel ja ta oli volitanud J. K.e kui kolmandat isikut enda asemel selle juures viibima. Seega toimus veearvesti vahetus kooskõlas lepinguga ja hageja poolse hea usu vastase käitumisega siin tegemist ei ole. Kostja väite osas, et J. K. allkiri veearvesti vahetuse aktil selle lõppnäitu 4220 ei kinnita, kuna tema hilisemate avalduste kohaselt ta tegelikult arvesti vahetuse juures ei viibinud ja veearvestit ega selle lõppnäitu ei näinud (20.10.2020 e-kiri ja 28.01.2020 kinnitus tl 64-65, 99) kohus leiab, et tegemist on ebausaldusväärsete ja tagantjärele otsitud väidetega, mille tõenduslik kaal on igal juhul väiksem kui isiku allkiri aktil. Kohus võtab arvesse, et J. K. ei ole lihtsalt mingi suvaline isik, kes sattus juhuslikult arvesti vahetuse juures viibima ja kel polnud veearvesti andmete õigsuse suhtes isiklikku huvi, vaid kostja eksabikaasast kinnistu omanik, kelle valduses on alates 2016.a. hageja veearvesti olnud ja kelle kinnistul ongi faktiliselt hageja teenuseid tarbitud (vt kostja seletust kohtuistungil tl 136-137). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt ja mõistlikult usutav, et täisealine ja teovõimeline isik, kes on ühtlasi vett tarbiva kinnistu omanik, ei pea vajalikuks veenduda, kas dokumenti, mille õigsust tal palutakse oma allkirjaga kinnitada ja mille andmete õigsusest sõltub tema kinnistu veekulu arvestuse õigsus, on kantud õiged andmed. Kohus leiab, et isegi kui J. K. ei pidanud kas hooletusest või muul põhjusel vajalikuks akti allkirjastamisel vajalikuks isiklikult veenduda, kas aktis fikeeritud lõppnäit 4220 on tegelikult õige, ei muuda see asjaolu tema allkirja aktil ja akti tõendiväärtust olematuks ning oma allkirjaga on ta lisaks hageja töötajale omapoolselt kinnitanud ja tõendanud aktis fikseeritud arvesti vahetuse lõppnäidu õigsust. Kostja väite osas, et hageja on püüdnud J. K.e ka hiljem eksitada (arve W2019001760 2019.a. juuli veenäidu alusel tl 32-33) võtab kohus arvesse hageja selgitust, et ebaõige arve esitamine oli tingitud asjaolust, et J. K. poolt edastatud veenäit ei jõudnud hagejani. Seega kohus leiab, et kostja väited selle kohta, et 07.06.2018 akti on lõppnäiduna 4220 kantud ekslikult või pahatahtlikult ebaõiged andmed, on otsitud, ebaõiged ja tõendamata.
3.8.Kostja väite osas, et juhul kui eeldada, et 07.06.2018 väljavahetatud veearvesti lõppnäit oli 4220, võis see näidata veekulu kohta ebaõigeid ja ülepaisutatud andmeid, kuna oli ettenähtud korras taatlemata, samas puudus kostjal võimalus taotleda veearvesti suhtes peale selle vahetust ekspertiisi, kuna kostja sai suurest veetarbimisest teada alles siis kui ekspertiis ei olnud enam võimalik, võtab kohus arvesse, et lisaks AS X õiendile veearvesti korrasoleku kohta seisuga 07.06.2018 (tl 14) on arvesti korrasolek tõendatud ka AS M õiendiga ja taatlus-tunnistusega selle kohta, et veearvesti W20202 oli AS M poolt taadeldud 17.11.2014 ja 12.06.2018 ning arvesti läbis mõlemal juhul kordustaatluse ja vastas esitatud nõuetele (AS M õiend ja taatlustunnistus 12.06.2018 tl 53-55). Kostja väide, et AS X õiendis on silmas peetud AS-le X kuuluvat arvestit nr W20202 xxx kinnistul Nõmmel, mitte aga hagejale kuuluvat arvestit, on kohtu hinnangul paljasõnaline. AS X õiendist nähtuvad andmed (arvesti nr, vahetuse aeg ja lõppnäit) kattuvad 07.06.2018 aktist nähtuvate andmetega, mistõttu pole alust arvata, et tegemist oleks mingi muu kui kostja kinnistult võetud veearvestiga. 19.11.2014 arvesti vahetamise aktist nähtuvalt oli kinnistule paigaldati sama numbriga arvesti (W20202), mis eemaldati 07.06.2018 (tl 56). Asjaolu, et 12.06.2018 taatlustunnistusest ei nähtu, et arvesti W20202 lõppnäit oli 4220 (tl 54), ei ole kohtu hinnangul asjassepuutuv. Nagu kohus eelpool sedastas, on arvesti lõppnäit piisavalt tõendatud 07.06.2018 veearvesti asendamise aktiga ning AS M väljaantud taatlustunnistus tõendab lisaks AS X õiendile seda, et veearvesti oli seisuga 07.06.2018 töökorras. Kostja väide, et arvesti seisukord võis 07.06.2018 olla teistsugune kui 12.06.2018 läbiviidud taatlusel, mil tuvastati selle vastavus nõuetele, on kohtu hinnangul paljasõnaline ja tõendamata. Kostja on ise esitanud väiteid ja tõendeid selle kohta, et nii hagejal kui ka AS-l X puudub pädevus ise veearvesteid taadelda (tl 36-40).
3.9.Kostja väite osas, et 07.06.2018 akti alusel arvestatud ja hageja arvest nähtuv kinnistu veekulu 2411 m3 on vastuolus varasema ja hilisema tarbimisega ja on eluliselt ebausutav, kohus leiab, et isegi kui kinnistu veekulu on võrreldes eelneva ja hilisema veekuluga eraharilikult suur,
2-19-16415 ei anna see alust objektiivselt mõõtevahendiga tuvastatud veekuluga mittearvestamiseks. Kohtu hinnangul pole välistatud, et kinnistu erandlikult suure veekulu on tinginud mingi muu asjaolu, sh basseini kasutus. Asjaolu, et kinnistule paigaldatud basseini tehnilise iseloomustuse kohaselt ei ole selle veevahetus vajalik, ei välista, et vaidlusalusel perioodil ei oleks basseinis vett tegelikult siiski vahetatud. Samuti ei anna alust objektiivselt tuvastatud veekuluga mittearvestamiseks, sh hea usu põhimõttest tulenevalt, asjaolu, et perioodil 01.01.2016-07.07.2012 esitas hageja kostjale arveid hinnangulise näidu/ arvestuse alusel, mis olid väiksemad tegelikult tuvastatud veekulust. Lepingu punkti 2.1. kohaselt toimub ühisveevärgist tarbitud veekoguste arvestus vee-ettevõtja poolt kliendi veemõõdusõlme paigaldatud veearvesti näidu alusel. Punkti 2.5 kohaselt veearvesti ülevaatus ja vajadusel veekulu ülevaatus toimub vee-ettevõtja poolt. Punkti 3.3. esimese lause kohaselt kui klient ei ole õigeaegselt teatanud veearvesti näitu, on vee-ettevõtjal õigus muuta tarbimise arvestuse alust arvestades antud arvestusperioodi tarbimise kolme eelneva kalendrikuu keskmise ööpäevase tarbimise alusel. Kohtu hinnangul ei ole need tingimused ka tüüptingimustena ebamõistlikud ja tühised, kuna arvestavad mõlema lepingupoole huve (VÕS § 35, 42). Tingimusi võib tõlgendada nii, et juhul kui kliendi tegelik veetarbimine ületab hinnangulist tarbimist, toob see talle kaasa kohustuse hüvitada tegeliku ja hinnangulise tarbimise vahe, kuna veekulu arvestusel ja tasu määramisel tuleb lõpuks siiski lähtuda tegelikust veetarbimisest. Juhul kui hinnanguline tarbimine ületab tegelikku tarbimist, toob see vee-ettevõtjale kaasa kohustuse selline vahe hüvitada või muul viisil arvesse võtta (kreeditarve). Hageja on kohtuistungil sellist lähenemist ka kinnitanud (tl 137). Eeltoodust tulenevalt kohus käesoleval juhul leiab, et kuivõrd kinnistu veekulu veearvesti vahetuse seisuga 07.06.2018 on tõendatud objektiivselt veearvesti näidu alusel, tuleb sellest lähtuda vaatamata asjaolule, et see ei pruugi olla vastavuses kostja/kinnistu varasema keskmise tarbimisega ja toob kostjale tagantjärele kaasa kohustuse hinnanguliselt veekulust suurem veekulu hüvitada. Kohus leiab, et hageja ei ole kostjale sellekohast nõuet tagantjärele esitades oma õigusi kuritarvitanud, kuna veearvesti tegelike näitude regulaarne teatamine on lepingu kohaselt kostja kohustuseks ja kostjal oli võimalik selle kohustuse täitmisega anomaalia varem avastada ja ära hoida. Kohus samuti ei nõustu kostja poolt kohtuistungil esitatud väitega (tl 136-137), et hageja oleks pidanud kostjaga sõlmitud lepingu varem kinnistu omaniku J. K. nimele ümber vormistama. Kohus osutab, et lepingu kohaselt oleks pidanud kostja kui klient teatama hagejale kinnistu omaniku muutumisest kirjalikult (pp 4.2.2 ja 4.2.3). Kostja pole sellekohaseid tõendeid esitanud. Tõenditest nähtuvalt esitasid kostja ja J. K. hagejale sellekohase akti alles oktoobris 2018.a., so pärast veearvesti vahetust. Seega kohus leiab, et vaidlusalusel perioodil xxx kinnistul hageja tuvastatud veekulu, mille suhtes on nõue esitatud, on objektiivselt tõendatud. Hageja poolt kostjale/kinnistule osutatud veeteenuste hinnad nähtuvad lisaks hageja arvele ka Saue valla kodulehelt (tl 70). Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hageja põhinõue kostja vastu veeteenuste eest 2411 m3 + 50 m3 (veevarustus ja reovee ärajuhtimine) kogusummas 5109,04 eurot (koos käibemaksuga) on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostja osaline tasaarvestus
3.10.Kostja on esitanud 02.04.2020 menetlusdokumendis hageja põhinõude suhtes osalise tasaarvestusavalduse, tasaarvestades kattuvas ulatuses oma nõude hageja vastu hagis arvesti nr W20243 järgi esitatud nõudega 103,80 euroga (perioodi osas 08.06.-31.08.2018). Tasaarvestuse puhul lähtub kostja asjaolust, et hageja on perioodil 01.01.2016-01.04.2018 esitanud kostjale arveid hinnanguliselt, st kogused ei ole märgitud tegeliku tarbimise järgi, vaid keskmiselt 43 m3 teenuste eest. Kostja leiab, et arvestades kinnistu igakuist keskmist tarbimist perioodil 01.07.2011-31.12.2015 32 m3 kuus (vt hageja tabel tl 112), siis on kostja perioodil 01.01.2016- 01.04.2018 tasunud hagejale igakuiselt 11m3 eest rohkem, so kokku 297m3 (11m3 * 27 kuud = 297 m3) ehk vähemalt 617,76 eurot rohkem (297m3 * 2,08 €= 617,76 €), kui kostja on tarbinud. Seega on kostjal hageja vastu VÕS § 1027 ja § 1028 alusel alusetu rikastumise
2-19-16415 nõue 617,76 euro saamiseks teenuste eest, mida ta ei ole saanud. Kuivõrd alusetu rikastumise nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest ning mõistlikuks ajaks saab pidada kalendrikuud, siis hiljemalt 07.07.2018 muutus kostja nõue hageja vastu sissenõutavaks. Kuivõrd hageja 103,80 eurose nõude aluseks on periood 08.06.2018-31.08.2018 ning nimetatud nõue muutus sissenõutavaks 02.11.2018 ja kostja nõude aluseks on periood 01.01.2016-07.06.2018 ning nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 07.07.2018, siis on VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud tingimused tasaarvestuseks täidetud. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kuivõrd kostja õigus tasaarvestada tekkis enne hagejat, so hiljemalt 07.07.2018 ning kostja on käesolevaga esitanud tasaarvestuse avalduse, siis on hageja nõue 103,80 euro saamiseks (tarbimine 08.06.201831.08.2018) tasaarvestusega lõppenud hiljemalt 02.11.2018. Kuivõrd hageja nõue on VÕS § 197 lg 2 järgi lõppenud, siis on hageja nõue ka viiviste saamiseks alusetu.
3.11.Kostja vaidleb tasaarvestusele vastu, viidates, et lepingu kohaselt toimub veeteenuste arvestus veearvesti näitude alusel ja tuletatud näiduga arveid esitati kostjale teatud perioodil ainult seetõttu, et kostja ei esitanud hagejale veenäite.
3.12.Kohus leiab, et hageja vastuväide kostja tasaarvestusele on põhjendatud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-93-06 selgitanud (p 18), et VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. See tähendab, et on olemas sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud). Kohus nõustub hagejaga, et veeteenuste tegelikku tarbimist ega võimalikke vastunõudeid ei saa kostja tuletada eelnevate keskmiste tarbimisnäitude alusel. Kohtu hinnangul on selline fiktiivne arvlemismeetod lepinguga ette nähtud ainult hagejale juhuks, kui klient ei ole teatanud tarbitud veekoguseid veearvesti näidu alusel. Käesoleval juhul on kostja veetarbimine tuvastatud objektiivselt veearvesti näidu alusel, mis hõlmab ka perioodi 01.01.2016-01.04.2018, mil tarbimise arvestus toimus hinnanguliste näitude alusel. Seega välistab hageja vastuväide kostjapoolse tasaarvestuse maksmapaneku ja kohus ei saa sellega arvestada. Viivisenõue
3.13.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise osas (lepingu p 3.2. kohaselt 0,07 % tasumata arve summast päevas) on kostja leidnud, et nõue on põhjendamatu, kuna lepingu p 9.2 kohaselt tuli hagejal arved kostjale edastada postiasutuse kaudu kostja asukohta või lepingus toodud postiaadressil, mida hageja ei ole vaidlusaluse arve W2018003455 puhul teinud, mistõttu kostja ei teadnud maksekohustuse tekkimisest. Kohtu hinnangul on arvessevõetav ja põhjendatud hageja selgitus, et kostja oli alates 02.12.2013 tellinud arved panka e-arvetena (tl 70 pöördel), mis asendas postiga saatmise viisi ja mida hageja on aktsepteerinud. Seega kohus leiab, et ka vaidlusalune arve oli kostjale kätte toimetatud nõuetekohaselt. Samas nõustub kohus kostjaga, et viivisemäär ei tohiks kostja kui tarbija suhtes ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (VÕS §§ 94, 113 lg1). Riigikohus on lahendis 3-2-1-26-16 selgitanud (p 13 kolmas lõige), et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata
2-19-16415 tarbijat ebamõistlikult. Kuivõrd hageja poolt kostjalt nõutav viivisemäär 25,55 % aastas (0,07 % x 365) ületab kolmekordset seadusejärgset viivisemäära 24 % aastas (8 % x 3), tuleb viivise arvutamisel lähtuda seadusejärgsest viivisemäärast. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega on hagi esitamise ajaks (22.10.2019) kujunenud põhjendatud viivis 1145,54 eurot ja kohtuotsuse tegemise ajaks kujunenud põhjendatud viivis 1099,50 eurot. TsMS § 367 korras mõistab kohus kostjalt välja seadusliku viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude tasumiseni. IV Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
4.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis jaotab kohus menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st jätab need 99 % kostja kanda (5109,04 + 1145,54 /5109,04 + 1219,53 x 100).
4.2.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
4.3.Hageja avalduse kohaselt on tema menetluskuluks tasutud riigilõiv 475 eurot (tl 1-3, 140). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt (tl 138-139) on tema menetluskulude suuruseks 3005.40 eurot (õigusabi 3003 eurot koos käibemaksuga + 2,40 eurot äriregistri väljatrükk). Kostja palub arvestada täiendava õigusabi kuluna osalemise eest kohtuistungil vastavalt istungi pikkusele ja lepingulise esindaja tunnitariifile. Seega suureneb kostja õigusabi kulu koos käibemaksuga 90 euro võrra (0,5 h x 150 + km) summani 3095,40 eurot. Kostja on kinnitanud, et menetluskulud on kantud käesoleva asja menetlusega ja kuna kostja eraisikuna ei ole käibemaksukohustuslane, ei saa ta tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja leiab, et kuna kohtuistungil esitasid pooled juba varem kirjalikult esitatud seisukohti, siis tuleb kostja menetluskulusid istungiks ettevalmistumise ja osavõtu ja võrra vähendada.
4.4.Kohus leiab, et nii hageja kui ka kostja menetluskulud on põhjendatud. Kuna kohus rahuldab hagi 99% ulatuses mõistab kohus kostjalt välja hageja menetluskuluna välja 470,25 eurot (475 x 0,99).
4.5.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
2-19-16415
(allkirjastatud digitaalselt) Viktor Brügel Kohtunik
Osaliselt tühistatud TRK lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.