2.Tühistada Viru Maakohtu 8. mai 2020. a otsus osas, millega maakohus mõistis Marina Sepparilt KohtlaJärve linn, Outokumpu tn 17 korteriühistu kasuks välja põhivõlgnevuse suuremas ulatuses, kui 953 eurot 5 senti, otsuse täitmise korra ja menetluskulude jaotuse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1–2, 4 ja 5).
Saata tsiviilasi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel lahendamisel. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kohtla-Järve linn, Outokumpu tn 17 korteriühistu (hageja) esitas 12. juulil 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse (tsiviilasi nr 2-18-114773) Marina Seppari (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kostjale kuulub korteriomand asukohaga X. Seoses kostja poolt esitatud vastuväitega anti 11. septembri 2018. a määrusega maksekäsu kiirmenetluses olev nõue üle hagimenetluse jätkamiseks Viru Maakohtule. Hageja esitas 12. juulil 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse (tsiviilasi nr 2-18-114774) A.A. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. 1. augusti 2018. a vastuväite kohaselt ei ole A.A. korteri asukohaga X omanik. Pärnu Maakohtu 15. augusti 2018. a määrusega anti maksekäsu kiirmenetluses olev nõue üle hagimenetluse jätkamiseks Viru Maakohtule. A.A. vastuväitest sai hageja teada, et korter asukohaga X on Viru Maakohtu 6. märtsi 2002. a otsusega tsiviilasjas nr 2-801/00 läinud kostja omandisse. Seda asjaolu ei kajasta kinnistusraamatu kanded, kostja ega A.A. ei ole omaniku muutusest korteriühistut teavitanud.
19.detsembri 2018. a määrusega liitis maakohus hageja majandamiskulude nõuded korterite asukohaga X ja X ühte menetlusse (tsiviilasi nr 2-18-114773). Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse kahe korteri eest 13 562 eurot 60 senti, seisuga 20. jaanuar 2020. a sissenõutavaks muutunud viivise 5035 eurot 38 senti ning viivise 0,022% tasumata summalt päevas kuni põhivõla tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt teostab kostja alates 2006. aastast korterelamu Outokumpu tn 17 haldamist ja majandamist. Kostjal on perioodi detsember 2014. a kuni november 2019. a (k.a)
võlg korteriühistu ees. Hageja on arvestanud kostja tasutud maksed varasema võla katteks ja see ei kajastu hagiavalduses. Hageja rakendas kuni 31. detsembrini 2017 tasumata põhivõla osas viivisemäära 0,07% iga viivitatud kalendripäeva eest ja alates 1. jaanuarist 2018 viivisemäära 0,022% tasumata jäänud summalt iga viivitatud kalendripäeva eest. Kostja on tasunud erinevaid summasid, kuid ei ole kunagi märkinud, missuguse aasta ja missuguse kuu eest ta tasub. Hageja 2011. aasta põhikirja p 5.5 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel sissenõutavaks muutunud intressi (viivise) ning lõpuks põhinõude katteks. Sama regulatsioon on 2015. aasta põhikirja p-s 4.5. Põhikirjad ei ole tühised.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on tasunud ainult põhivõla ja ei ole nõus viivise suurusega 0,2%, mis oli kajastatud hageja poolt kuni märtsini 2014. a esitatud arvetes ega vastanud seadusjärgsele viivisemäärale 0,07%. Kuna enne 2014. a arvestati viivist suuremas määras kui seadus ette nägi, arvestati kostja poolt tasutud summad viivise katteks ning kostja võlg hageja ees ei vähenenud, vaid vastupidiselt suurenes. Hageja on hakanud viivist 0,07% arvestama alates 1. märtsist 2014, kui toimunud üldkoosolekul võeti vastu otsus seadusjärgse viivise arvestamiseks. Jaanuarist 2015. a kuni septembrini 2018. a on kostja tasunud korteri nr X majandamiskulude katteks 3286 eurot 51 senti ja korteri nr X majandamiskulude katteks 4832 eurot 45 senti. Hageja arvestustest tuleneb, et kõik kostja tasutud summad läksid enne jaanuari 2015. a tekkinud põhivõlgnevuse ja seadusega vastuolus oleva viivise katteks. Enne jaanuari 2015. a tekkinud võlgnevus on aegunud. Hageja ei ole rohkem kui 12 aasta jooksul võtnud midagi ette, et kostja võlga kohtu kaudu sisse nõuda. Hageja poolt esitatud põhivõla ja viivise arvestuse kohaselt oli kostjal võlg juba 1. mai 2006. a seisuga ning osa kostja poolt pärast 1. maid 2006 tasutud summadest on hageja arvestanud enne 1. maid 2006 tekkinud võlgnevuse katteks. Kuna korteriühistu on asutatud 2006. aastal, siis oli korteriühistul õigus arvestada võlgnevust alates korteriühistu asutamisest, s.o alates maist 2006. a. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et enne maid 2006. a tekkinud kostja võlg on hagejale üle läinud. Sellest tulenevalt ei olnud hagejal õigust arvestada eelneva võla katteks tasusid, mis on makstud kostja poolt pärast maid 2006. a.
14.oktoobri 2019. a ja 20. aprilli 2020. a menetlusdokumentides tunnistas kostja hagi osaliselt, s.o kostja tunnistas põhivõlga kahe korteri eest summas 953 eurot 5 senti (420,04 + 533,01) perioodi 2015. a – juuli 2018. a eest.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas hagi 8. mai 2020. a otsusega osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 861 eurot 6 senti, jättis viivise nõude rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra ja viisi selliselt, et kostja tasub hagejale kohtuotsusega väljamõistetud 11 861 eurot 6 senti alates kohtuotsuse jõustumisest 12 aasta (s.o 144 kuu) jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena 82 eurot 37 senti. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt majandamiskulude tasumist nende arvete eest, mis olid esitatud detsembrist 2014 – novembrini 2019, s.o alates 1. jaanuarist 2015 sissenõutavaks muutunud arvete eest. Arvestades võla kujunemise aega, kuulub kohaldamisele nii kuni
31.detsembrini 2017 kehtinud korteriühistuseaduse (KÜS) § 13 lg 4 ja § 151 lg 1, § 7 lg 4, korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 1 kui ka alates 1. jaanuarist 2018 kehtima hakanud korteriomandi ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 12 lg 1, 2, § 40 lg 1 ja 2 ning § 42 lg 1.
Hageja on esitanud kostja vastu majandamiskulude võlanõude Outokumpu tn 17 korterelamus asuvate korterite nr X ja X eest. Kinnistusraamatu väljatrüki kohaselt on kostja kinnistusraamatusse kantud X omanikuna (registriosa nr X) ning X (registriosa nr X) omanikuna on kantud A.A.. X. veebruari 2002. a otsusega tsiviilasjas nr 2-801/00 jäeti kostja ja A.A. abielu lahutamisel ja ühisvara jagamisel korter X kostja ainuomandisse. Kinnistusraamatu kanne on muutmata. Kuni 31. detsembrini 2002 kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 118 lg 1 sätestas, et kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). AÕS § 121 lg-st 2 tulenevalt tehakse kohtuotsuse alusel kinnistusraamatusse kanne senise omaniku nõusolekust sõltumata. Alates 1. juulist 2003 kehtiva AÕS § 641 kohaselt kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Kostja kinnitas kohtuistungil, et on kogu aeg teadnud, et pärast abielu lahutamist kuuluvad mõlemad korterid talle ning seisuga 1. detsember 2005. a on sellega kursis olnud ka korterelamu Outokumpu tn 17 majavalitseja. Maakohus leidis, et antud juhul saab lähtuda Riigikohtu seisukohast, mille järgi oli ühe abikaasa ainuomandi tekkimise aluseks jõustunud kohtuotsus. Ühisvara jagamise kohtuotsus jõustus 19. märtsil 2002. Eeltoodust tulenevalt on nõue esitatud õigesti kostja kui korterite nr X ja X omaniku ja korteriühistu liikme vastu. Kostja palus kohaldada enne 1. jaanuari 2015. a tekkinud võla osas aegumist ja arvestada kõik alates jaanuarist 2015 tasutud summad detsember 2014. a kuni juuli 2018. a majandamiskulude katteks (st jooksvate majandamisekulude, mitte vana võla katteks). Hageja selgitas, et kostja teostatud maksed on korteriühistu arvestanud varasema võla katteks vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg-tes 8 ja 9 sätestatule ning nõue ei ole aegunud. Kommunaalteenused on korduvad kohustused, mille aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 lg 1 järgi olenemata nõude õiguslikust alusest, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati Pärnu Maakohtule 12. juulil 2018. Seega aegunud oleksid need nõuded, mis tulenevad kuni
31.detsembrini 2014 sissenõutavaks muutunud arvetest. Vastavalt TsÜS § 158 lg-tele 1 ja 2 katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega ning nõude tunnustamine võib seisneda ka õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Kostja maksed ei ole alati olnud regulaarsed, kostja on mõnikord maksnud vähem, mõnikord rohkem, mõnikord on jätnud arved tasumata. Selline maksekäitumine on kostjal olnud vähemalt alates korteriühistu asutamisest, s.o alates aastast 2006, tegelikkuses veel varasemast. Seega on aegumine katkenud ja alanud uuesti ning hageja nõue ei ole aegunud. Kui võlgnik ei ole määranud, millise kohustuse katteks on ta raha kandnud (VÕS § 88 lg 1), loetakse VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Hageja väide, et kostja ei ole kunagi märkinud, millise kohustuse katteks ta raha kannab, ei vasta tegelikkusele. Kostja konto väljavõtetelt nähtub, et osadel ülekannetel on märgitud, millise kuu majandamiskulu makset teostatakse. Igale mõistlikule inimesele on arusaadav, et kui märgitakse nt „märts“, siis kantakse see jooksva aasta märtsikuu eest. Ülekanded, millel on kostja märkinud, millise kuu makse ta tasub, oleks hageja pidanud arvestama selle kuu arve katteks, mitte varasema kohustuse katteks (VÕS § 88 lg 1). Seega saab kohus tuvastada, et võlgnik on määranud, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks mõistlik inimene pidanud
aru saama, et raha maksti just võlgniku väidetud kohustuse täitmiseks (Riigikohtu 31. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13, p 14). Ainuüksi korteriühistu arve esitamisest korteriomanikule/korteriühistu liikmele majandamiskulude tasumiseks, kohustust ei teki. Järelikult ei saa nende arvete esitamisega tõendada seda, kui palju pidi kostja majandamiskulude eest tasuma (Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 14). Hageja on tõendanud majandamiskulude suuruse tekkimise alust ja kulude korteriomanike vahel jaotamise põhimõtteid. Kuivõrd kostja vastuväiteid kommunaalteenuste arvestusele ei ole esitanud, ei pidanud maakohus vajalikuks analüüsida iga teenuse lõikes esitatud kulu põhjendatust. Vaidlust ei ole, et hageja on kostjale korrapäraselt esitanud arveid ning kostja on need jätnud tasumata või tasunud osaliselt. Seejuures on kostjal olnud vaidlus korteriühistuga suurema viivise arvestamise osas. Kostja võlgnevus pärineb vähemalt aastast 2005, st ca 15 aastat on kostjal olnud täitmata või osaliselt täitmata kohustusi. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja poolt oma võimaliku nõudeõiguse teostamata jätmine aastate vältel on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja arvestas kostja tasutud maksed varasemate kohustuste katteks, vältides seeläbi võimalikku nõude aegumist luues olukorra, kus võla nõude esitamise viivitamisega tasub kostja aastaid varasemat kohustust, suutmata täita jooksvaid kohustusi. Kuivõrd hageja ise on viivitanud aastaid oma nõudeõiguse teostamisega, ei ole hageja viivisenõue põhjendatud. Maakohus ei nõustunud kostja taotlusega lugeda kostja kõik hagetaval perioodil tasutud maksed jooksvate maksete katteks. Vaidlust ei ole selles, et kostjal oli ja on võlg hageja ees. VÕS § 88 lg 6 p 1 võimaldas hagejal arvestada makseid, milles kostja ei määranud, millise kohustuse katteks tasub, varasemate täitmata kohustuste katteks. Ülekandeid, milles kostja määras kindlaks, millise kohustuse katteks on need tehtud, arvestas maakohus tuginedes VÕS § 88 lg-le 1 hageja põhinõudest maha. Kuivõrd hageja oli need maksed arvestanud ca 5 aasta taguste maksete katteks, on nende osas nõue aegunud. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja korteri nr X eest 6459 eurot 61 senti (7054,15– 594,54) ja korteri nr X eest 5401 eurot 45 senti (6508,45–1107), s.o kokku 11 861 eurot 6 senti (6459,61 + 5401,45). Viivisenõude jättis maakohus täies ulatuses (sh tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude) rahuldamata, kuivõrd nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 11 861 eurot 6 senti, teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 888 eurot 39 senti. Kostja taotleb määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord ning lubada tal tasuda võlgnevus ositi võrdsete maksetena kahe aasta jooksul (TsMS § 445 lg 1). Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja põhivõlgnevus hageja ees väiksem, kui kohtuotsusega väljamõistetud. Maakohtu väide, et kostja ei esitanud vastuväiteid kommunaalteenuste arvestusele, ei vasta tegelikkusele. Kostja ei ole 18. jaanuari 2020. a menetlusdokumendi kohaselt nõus veearvestusega, kuna vee arved on suuremad kui tegelikult tarbitud vee kogus. Korteris nr X ei ela kedagi alates 2017. a, kuid detsembri 2019. a arves oli vee tarbimine 5m3. Kuna hageja on asutatud 2006, siis oli hagejal õigus arvestada võlgnevust alates selle asutamisest mais 2006. Tsiviilasjas puuduvad tõendid, et enne maid 2006. a tekkinud kostja võlgnevus on üle läinud hagejale. Hagejal puudus õigus arvestada tasusid, mis on makstud kostja poolt majandamiskuludena pärast maid 2006. a eelneva võlgnevuse katteks.
Maakohus on ebaõigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid. Maakohus oleks pidanud kõik kostja poolt hagejale tasutud summad arvestama majandamiskulude võlgnevuse katteks, mitte viiviste võlgnevuse katteks. Kostja on alati ülekannetes märkinud, et tasub majandamiskulude eest. Mõnikord on kostja märkinud, millise kuu eest ta majandamiskulud maksab. Seega on kostja VÕS § 88 lg 1 alusel määranud, et ta maksab nimelt majandamiskulude katteks, mitte viiviste katteks. Ülekanded, millistel on kostja märkinud, et ta maksab majandamiskulud määratud kuu eest, pidi hageja arvestama majandamiskulude katteks kostja poolt määratud kuu eest. Kui kostja oli ülekannetes kirjutanud ainult “majandamiskulud”, siis võis hageja arvestada neid majandamiskulude võlgnevuse katteks. Kui kostja ei oleks ülekannetes märkinud, et ta tasub majandamiskulud, siis oleks hagejal õigus VÕS § 88 lg 6 alusel arvestada kostja poolt tasutud summasid ka viiviste võlgnevuse katteks. Lähtudes sellest pidi maakohus kõik kostja poolt tasutud summad arvestama majandamiskulude ehk põhivõla katteks. Kostja on kogu aeg vaielnud hageja poolt viivise suurusele ja arvestusele vastu, väites, et hageja arvestab viivist seaduses sätestatud suuremas ulatuses. Kostja käitumist arvesse võttes oleks iga mõistlik inimene pidanud aru saama, et kostja maksis raha ainult majandamiskulude katteks. Kostja on tasunud majandamiskulude katteks korteri nr X eest 8211 eurot 63 senti, korteri nr X eest 2761 eurot 4 senti, s.o kokku 10 972 eurot 67 senti. Maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla mõlema korteri ees summas 11 861 eurot 6 senti. Seega on kostja võlgnevus hageja ees 888 eurot 39 senti (11861,06 – 10972,67).
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevust 953 eurot 5 senti ületavas osas, otsuse täitmise korra ja menetluskulude jaotuse osas ja saadab tsiviilasja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Maakohus ei ole otsuse tegemiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud ega kohtuotsust piisavalt põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. (TsMS § 656 lg 1 p 5, § 657 lg 1 p 3). Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus lõpplahendis. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et kostja on mõlema korteri omanik ning vastutab korteritega seotud kommunaalmaksete tasumise eest. Samuti ei vaidlusta kostja apellatsioonkaebuses maakohtu otsust viivisenõude rahuldamata jätmise osas. Seega on maakohtu otsus selles osas jõustunud. Samuti on maakohtu otsus jõustunud kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuse 953 euro 5 sendi väljamõistmise osas.
8.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 613 lg 1 järgi lahendab kohus hagita menetluses mh korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi. Seega kuulub korteriühistu poolt esitatud majandamiskulude nõue läbivaatamisele hagita menetluses. Asja hagimenetluses lahendamisel tuleb maakohtul järgida hagita menetluse reegleid. Tegemist ei ole aga sellise menetlusnormi rikkumisega, mis põhjustaks iseenesest maakohtu otsuse tühistamise.
9.Maakohus on õigesti leidnud, et kuni 31. detsembrini 2017 tekkinud nõuete osas kohaldub korteriühistuseadus (KÜS) ja korteriomandiseadus (KOS) ja alates 1. jaanuarist 2018 tekkinud nõuete osas kohaldub korteriomandi- ja korteriühistuseadus (KrtS § 40). TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Et kohtuostus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist TsMS § 392 lg 1 p-de 1, 3 ja 4 kohaselt selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab kohus langetada TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kuid asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Hageja palub mõista kostjalt välja seisuga 20. jaanuar 2020. a võlgnevuse (põhinõude) kahe korteri eest kokku summas 13 252 eurot 60 senti, s.o korteri nr X eest 7054 eurot 15 senti ja korteri nr X eest 6508 eurot 45 senti. Hageja nõudeks on tasumata arved perioodi detsember 2014 (sissenõutavaks muutunud jaanuaris 2015) kuni november 2019 (sissenõutavaks muutunud detsembris 2019) eest. Menetluse jooksul tunnistas kostja võlga kahe korteri eest osaliselt summas 953 eurot 5 senti perioodi 2015. a – juuli 2018. a eest (II kd, tl 74; VII kd, tl 2). Seega on kostja vastavas ulatuses hageja nõuet TsMS § 4 lg 3 teise lause, § 206 lg 1 esimese lause ning § 440 mõistes õigeks võtnud. TsMS § 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine ka apellatsioonimenetluses. Seega kehtib kostja õigeksvõtt hageja nõude 953 euro 5 sendi osas ka ringkonnakohtu menetluses. Pooled ei vaidle, et vaidlusalusel perioodil (s.o alates jaanuarist 2015) teostatud makseid luges hageja varasema, s.o enne jaanuari 2015 tekkinud võlgnevuse katteks. Maakohus leidis, et aegumine on katkenud ja alanud uuesti ning hageja nõue ei ole aegunud. Vaidlusaluse perioodi jooksul tehtud makseid luges maakohus varasemate kohustuste katteks nii, nagu hageja on neid arvestanud, v.a mõned üksikud maksed, mille selgitusse oli kostja märkinud, millise konkreetse kuu eest on kostja tasunud. Hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on TsMS § 5 lg 2 järgi võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud nõude arvestus ja võlgnevuse kujunemine on ebaselge. Nõude ebaselgust on kinnitanud ka hageja lepinguline esindaja ise 25. juuli 2019. a maakohtu istungil (II kd, tl 60). Maakohtu järeldused hagi rahuldamise osas on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohus ei ole tuvastanud võlgnevuse kontrollimiseks vajalikke faktilisi asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus teinud kindlaks, millal ja kas on kostja enne jaanuari 2015 kujunenud võlgnevuse tasunud. Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et kostja on alates jaanuarist 2015 kuni veebruar 2019 (k.a) teostanud makseid kahe korteri eest enda pangakontolt nr X summas 9524 eurot 67 senti ning B.B. pangakontolt nr X summas 1232 eurot 56 senti, s.o kokku 10 757 eurot 23 senti. Hageja 20. jaanuari 2020. a menetlusdokumendi kohaselt oli kostja võlgnevus varasema perioodi eest, s.o kuni jaanuarini 2015 korteri nr X eest 24 eurot 85 senti (II kd, tl 107 pöördel), s.o viivis ning korteri nr X eest põhivõlg 890 eurot 26 senti ja viivis 959 eurot 42 senti (II kd, tl 118 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja 20. jaanuari 2020. a
menetlusdokumendis suutnud üheselt arusaadavalt ja selgelt välja tuua võlgnevuse suurust ega selle kujunemist, samuti kostja poolt teostatud maksete arvestust. Kuivõrd kostja on vaidlusalusel perioodil kogu aeg teostanud makseid, on tõenäoline, et kostja oleks varasema võlgnevuse mingil hetkel täielikult tasunud ning edaspidiseid makseid tulnuks arvestada vaidlusaluse perioodi eest tekkinud kohustuste katteks. Maakohus ei ole tuvastanud, mis oli kostja võlgnevus varasema perioodi eest, mille katteks on kohus kostja poolt vaidlusalusel perioodil teostatud makseid arvestanud. Maakohus on rahuldanud hageja nõude, jättes selle kujunemise sisuliselt kontrollimata. Nõude aluseks olevate asjaolude tuvastamata jätmise tõttu on maakohus hagi ennatlikult rahuldanud ning maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata (TsMS § 656 lg 1 p 5).
10.Kostja väitel on ta vastavalt VÕS § 88 lg 1 alusel määranud, millist kohustust ta täidab. Kostja leidis, et ta maksis majandamiskulude eest, jättes viiviste eest tasumata. Maakohus leidis, et kostja on määranud kohustuse täitmist VÕS § 88 lg 1 mõttes ainult nendel kuudel, kus ta oli konkreetselt märkinud makse selgitusse, millise kuu eest ta makset teostab. Vaidlust ei ole, et kostja on märkinud maksekorralduste selgitustesse „majanduskulud“. Kuni
1.jaanuarini 2018 kehtinud korteriühistuseaduse § 151 lg 1 kohaselt on majandamiskulud korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. Korteriühistuseaduse § 7 lg 4 võimaldas korteriühistul nõuda majandamiskulude maksmisega viivitamisel korteriomanikult viivist. Alates 1. jaanuarist 2018 kehtima hakanud KrtS ei sätesta eraldi, mida tuleb majandamiskulude all mõista. KrtS § 42 lg 1 kohaselt, kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib korteriühistu nõuda temalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses. VÕS § 88 lg 1 kohaselt võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Iseenesest pooled ei vaidle, et majandamiskulud ja viivis nende tasumisega viivitamise eest on erinevad nõuded. Seega võib apellatsioonkaebuse väide, et kostja määras, millise kohustuse katteks on ta makseid teostanud, olla iseenesest õige. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel teha kindlaks, milliste kohustuste katteks tuleb kostja makseid arvestada, s.t kuidas tuleb tõlgendada kostja maksetesse märgitud selgitust „majanduskulud“ ning sellest tulenevalt selgitada välja, kas hageja võis tehtud makseid arvestada sh ka viivisenõude katteks. Seejuures tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg-st 1, mille kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Juhul, kui kostja ei soovinud tasuda viivist, tuleb maakohtul seda arvestada ka kuni jaanuarini 2015 tekkinud võlgnevuse suuruse ja selle täitmise hetke kindlakstegemisel. Kui kostja ei soovinud tasuda viivise võlgnevust ning määras, et tasub just majandamiskulusid, s.o põhinõuet, ei tohtinud hageja laekumisi viivise katteks arvestada ja tasutuks loetud viivise summa ulatuses tuleb teha kostja poolt põhivõla tasumise osas ümberarvestust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võlgnevuse kujunemise aluseks olevaid hageja esitatud tõendeid ning kõiki kostjate esitatud vastuväiteid sisuliselt hinnata. Vajadusel tuleb pooltele anda võimalus esitada nõude olemasolu või selle puudumise kohta täiendavaid
tõendeid (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
11.Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja vaielnud vastu ka majandamiskulude arvestusele. Kostja 18. jaanuari 2020. a taotluse kohaselt ei ole vee eest arvete kujunemine selge. Seega tuli maakohtul anda hinnang, kas hageja arvetel märgitud kulud on põhjendatud. Maakohus leidis vaid üldistatult, et hageja on tõendanud majandamiskulude suuruse tekkimise alust ja kulude korteriomanike vahel jaotamise põhimõtteid.
12.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja suurema võlgnevuse, kui 953 eurot 5 senti, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud tühistada ka maakohtu poolt kindlaks määratud nõude täitmise kord. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hageja nõude suuruse väljaselgitamisel määrata ka selle täitmise kord vastavalt kostja taotlusele (TsMS § 445 lg 1). Asja uuel läbivaatamisel maakohtus on pooltel võimalik saavutada kompromiss.
13.Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse maakohtu otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.