Kostja lepinguline esindaja (riigi õigusabi korras):
Vandeadvokaadi abi Irina Gromtsev (Ida-Viru Advokaadibüroo, e-post: [email protected])
RESOLUTSIOON
Kohtla-Järve linn, Outokumpu 17 korteriühistu hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista M. S.ilt Kohtla-Järve linn, Outokumpu 17 korteriühistu kasuks 11 861 (üksteist tuhat kaheksasada kuuskümmend üks) eurot 06 senti.
Viivise nõue jätta täies ulatuses rahuldamata.
4.Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja viis selliselt, et M. S. tasub Kohtla-Järve linn, Outokumpu 17 korteriühistule alates kohtuotsuse jõustumisest kohtuotsusega väljamõistetud 11 861, 06 eurot igakuiste võrdsete osamaksetena 82 (kaheksakümmend kaks) eurot 37 senti 12 (kaheteist) aasta (so 144 kuu) jooksul.
5.Menetluskulud jätta poolte endi kanda. M. S.ile riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu jätta Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
HAGEJA NÕUE JA MENETLUSE VARASEM KÄIK
1.Kohtla-Järve linn, Outokumpu 17 korteriühistu esitas 12.07.2018.a. Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse (tsiviilasi nr 2-18-114773) M. S.i vastu võlgnevuse nõudes. Kohus tegi 26.07.2018.a. makseettepaneku. Võlgnik esitas 30.08.2018 vastuväite. Pärnu Maakohtu 11.09.2018.a. määrusega anti maksekäsu kiirmenetluses olev nõue üle hagimenetlusse Viru Maakohtule vastavalt TsMS § 486 lg 1 p 1. Kohtla-Järve linn, Outokumpu 17 korteriühistu esitas 12.07.2018.a. Pärnu Maakohtule makseksu kiirmenetluse avalduse (ts asi nr 2-18-114774) O. S.i vastu võla nõudes. Kohus tegi 27.07.2018.a. makseettepaneku. Võlgnik esitas 01.08.2018.a. vastuväite, mille kohaselt O. S. ei ole korteri xxx omanik. Pärnu Maakohtu 15.08.2018.a määrusega anti maksekäsu kiirmenetluses olev nõue üle hagimenetluse jätkamiseks Viru Maakohtule. O. S.i vastuväitest sai hageja teada, et korter xxx on Viru Maakohtu 06.03.2002.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-801/00 läinud M. S.i omandisse. Seda asjaolu ei kajasta kinnistusraamatu kanded ning M. ega O. S. ei ole korteri omaniku muutusest korteriühistut teavitanud.
2.Outokumpu 17 korteriühistu esitas mõlemas tsiviilasjas võlanõude M. S.i vastu ja taotluse tsiviilasjade liitmiseks. 19.12.2018.a. määrusega liitis maakohus nõuded ühte menetlusse (ts asi nr 2-18-114773).
3.Hagiavalduse kohaselt teostab alates 2006. aastast korterelamu Outokumpu 17 haldamist ja majandamist Kohtla-Järve linn, Outokumpu 17 korteriühistu Kostjal on võlg korteriühistu ees. Võlaperiood on detsember 2014 kuni juuli 2018 (täpsustatud nõudes kuni november 2019) kaasa arvatud. Outokumpu 17 KÜ 04.06.2009.a üldkoosoleku otsusega kehtestati hooldustasu suuruseks 8 krooni (0,51 eurot) korteri ruutmeetrilt. Korteriühistu kaudu tasuvad korteriomanikud ka kommunaalteenuste (keskkütte, gaas, vee- ja kanalisatsiooni ning prügiveo eest). Hageja on igakuiselt esitanud korteriomanikele arved tarbitud kommunaalteenuste eest, kuid kostja on oma kohustused jätnud täitmata.
Hageja on arvestanud kostja tasutud maksed varasema võla katteks ja see ei kajastu hagiavalduses. Hageja märgib, et rakendab tasumata põhivõla osas viivise määra 0,07% tasumata jäänud summalt iga viivitatud kalendripäeva eest kuni 31.12.2017 ja alates 01.01.2018 viivisemäära 0,022% tasumata jäänud summalt iga viivitatud kalendripäeva eest. Hageja märgib, et VÕS § 88 lg 8 ja 9 järgi kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks ja võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks sellest erinevat järjekorda. Hagiavalduse kohaselt on seisuga 25.09.2018.a. kostja võlg hageja ees korteri nr x osas 5252, 49 eurot põhivõlg, millele lisandub viivisvõlg sama kuupäeva seisuga 1934,50 eurot. Korteri nr x eest on seisuga 25.09.2018.a. põhivõlg 4943,58 eurot, millele lisandub viivisevõlg sama päeva seisuga 1824,10 eurot. Seisuga 25.09.2018.a. on kostja koguvõlg mõlema korteri pealt hageja eest 10 196, 07 eurot põhivõlg, millele lisandub viivisevõlg sama päeva seisuga 3758, 60 eurot. Hageja palub kostjalt eelnimetatud võlg välja mõista ja lisaks eeltoodule viivis alates 26.09.2018 0,022% viivitatud summalt päevas kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda
4.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustu. Hageja märgib, et korteriühistu liikmeks on KÜS § 5 lg 1 järgi kõik korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud ja vastavalt MTÜS § 7 lg 1 p 6 tuleb märkida põhikirjas liikmete kohustused või kord kuidas liikmetele kohustusi kehtestada. Kostja on tasunud erinevaid summasid, kuid ei ole kunagi märkinud, missuguse aasta, missuguse kuu eest ta tasub. Hageja 2011. aasta põhikirja p 5.5 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel sissenõutavaks muutunud intressi (viivise) ning lõpuks põhinõude katteks. Sama regulatsioon on 2015. aasta põhikirja p 4.5. MTÜS § 23 lg 2 kohaselt jõustub põhikirjamuudatus selle registrisse kandmisest. MTÜS § 24 1 lg 3 kohaselt ei saa otsuse tühisusele tugineda kui otsuse alusel on tehtud kanne mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse ja kande tegemisest on möödunudkaks aastat. Käesoleval juhul on korteriühistu põhikirjade registrisse kandmisest ammu möödunud kaheaastane tühisusele võimaldava viitamise tähtaeg. Hageja tugineb jätkuvalt VÕS § 88 lg 8 ja 9 sätestatule. Hageja rõhutab, et kohtumenetluses ei nõua korteriühistu kostjalt enne november 2014.a. tekkinud kohustuste täitmist. Hageja teostas ümberarvestused rakendades viivise määra 0,07% tasumata jäänud summalt iga viivitatud kalendripäeva eest kuni 31.12.2017.a. ja alates 01.01.2018 rakendab korteriühistu viivisemäära 0,022% tasumata jäänud summalt iga viivitatud kalendripäeva eest. Seega on korteri nr x osas seisuga 20.01.2020 viivisevõlg 24,85 senti ja korteri nr xeest sama kuupäeva seisuga 959, 42 eurot. Seisuga 20.01.2020 on kostja võlg korteri nr x eest hageja ees 6508, 45 eurot põhivõlga, millele lisanduvad viivised sama kuupäeva seisuga 2442, 92 eurot ja korteri nr x eest 7054, 15 eurot põhivõlga ja 2592, 46 eurot viivist. Kokku nõuab hageja kostjalt seisuga 20.01.2020.a mõlema korteri pealt kokku 13 562, 60 eurot põhivõlga , millele lisandub viivis kokku 5035, 38 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlana 13 562, 60 eurot ja viivised 20.01.2020 seisuga 5035, 38 eurot ning edaspidi 0,022% viivitatud summalt päevas kuni põhivõla tasumiseni (TsMS § 367 alusel).
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja võtab omaks selle, et seoses raske majandusliku ja perekondliku olukorraga on tal periooditi tekkinud võlgnevus hageja ees. Kostja on aga enda sõnul püüdnud vastavalt võimalustele võlgnevust kustutada. Kostja on tasunud ainult põhivõla, kuid ei olnud nõus arvestatava viivise suurusega 0,2%, mis oli kajastatud hageja poolt esitatud arvetes kuni märtsini 2014.a. ning mis ei vastanud seadusjärgsele viivisemäärale 0,07%. Kuna enne 2014.a. arvestati viivist suuremas määras kui seadus ette nägi, arvestati kostja poolt tasutud summad viivise katteks ning kostja võlg hageja ees ei vähenenud, vaid vastupidiselt, suurenes. Hageja on hakanud viivist 0,07% arvestama alates 01.03.2014.a. kui toimus KÜ Outokumpu 17 üldkoosolek, millel võeti vastu otsus, et viivis tuleb arvestada vastavalt seadusele.
6.Hageja väidab, et hagetav periood on detsember 2014 kuni juuli 2018 kaasaarvatud. Jaanuarist 2015 kuni septembrini 2018 on kostja tasunud korteri nr x majandamiskulude katteks 3286, 51 eurot ja korteri nr x katteks 4832,45 eurot. Hageja arvestustest tuleneb aga, et kõik kostja tasutud summad läksid enne jaanuari 2015 tekkinud põhivõlgnevuse ja seadusega vastuolus oleva viivise katteks. Kuna hagi on esitatud 2018.a , siis enne jaanuari 2015tekkinud võlg on kostja arvates aegunud tulenevalt TsÜS § 154 lg 1 sätestatust. Kostja palub kohaldada enne 01.01.2015.a. tekkinud võla osas aegumist ja kõik kostja poolt alates jaanuarist 2015 tasutud summad arvestada detsember 2014 kuni juuli 2018 majandamiskulude katteks vastavalt enda esitatud võla arvestusele.
7.Maakohtule esitatud lõppseisukohtades jäi kostja oma varasemate seisukohtade juurde, sh aegumise kohaldamise taotluse ning kostja esinda esitatud võla arvestuse juurde. Kostja lisab vastuseks hageja 20.01.2020.a. esitatud hagi täiendusele, et hageja on esitanud põhivõla ja viivise arvestuse lähtuvalt sellest, et seisuga 01.05.2006.a oli kostja võlg 13 264, 17 eurot ning osa kostja poolt pärast 01.05.2006 tasutud summadest on hageja arvestanud enne 01.05.2006.a. tekkinud võlgnevuse katteks. Kostja ei nõustu sellega. Kuna korteriühistu on asutatud 2006. aastal, siis oli korteriühistul õigus arvestada võlgnevust hageja ees alates korteriühistu asutamisest, so alates maist 2006. aastast. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et enne maid 2006 tekkinud kostja võlg on üle läinud hagejale. Sellest tulenevalt ei olnud hagejal õigust arvestada tasusid, mis on makstud kostja poolt menetluskuludena pärast maid 2006.a eelneva võla katteks. Kostja ei nõustu hageja esitatud võla ja viivise arvestusega, kuna arvestus hõlmab sh enne maid 2006 tekkinud võlgnevust. Hageja on kuni 2014. a arvestanud kostjale seaduses sätestatud viivise määrast suuremas määras, so 0,2% päevas, millega kostja nõus ei ole. Viivise määr 0,2% on kajastatud kohtule esitatud arvestuses. Kostja on korduvalt pöördunud korteriühistu juhatuse poole nõudega arvestada viivist vastavalt seadusele, mille juhatus on jätnud tähelepanuta. Sellise ebaseadusliku viivise arvestamine on toimunud 10 aasta jooksul. Kostjal puudus ettekujutus oma võla tegeliku suuruse kohta. Kostja on seisukohal, et tal on õigus keelduda viivise tasumisest, kuivõrd selle arvestus on ebaselge ja ei põhine seadusel. Alles 20.01.2020.a. seisukohas esitas hageja viivise ümberarvestuse, lähtudes määrast 0,07% päevas kuni 31.12.2017 ning alates 01.012018 määrast 0,022% päevas. Kostja on seisukohal, et hageja on tema suhtes käitunud hea usu ja mõistlikkus põhimõtte vastaselt. Kostja on tuginedes TsÜS § 138 lg 1 a 2, VÕS § 6 lg 1 ja § 7 lg 1 seisukohal, et hageja poolt on hea usu põhimõttega vastuolus kostja poolt tasutud summade arvestamine võla katteks, mis on tekkinud kaks-kolm aastat enne tasumist. Kui lähtuda 20.01.2020.a. hageja seisukohast, ei
ole hageja rohkem kui 12 aasta jooksul võtnud midagi ette et kostja võlga kohtu kaudu sisse nõuda, vaid järjepidevalt arvestanud kostja tasutud makseid vanade võlgnevuste katteks. Seoses eeltooduga ei vähenenud kostja võlg hageja ees, vaid suurem osa läks viiviste kustutamiseks. Hageja on sellise käitumisega pannud kostja olukorda, mis põhjustab kahju kostjale. Hageja esitas kostjale võlanõude /pretensiooni 2014. aastal hoiatusega, et juhul kui võlgnevust ei tasuta, pöördub ta kohtu poole võla sissenõudmiseks. Hageja aga seda ei teinud ning pöördus kohtu poole alles 2018. aastal. Kostja palub kohtul kohaldada enne 01.01.2015.a. tekkinud võlgnevuse osas aegumist ja kõik kostja poolt alates jaanuarist 2015.a. tasutud summad arvestada detsember 2014 kuni juuli 2018 majandamiskulude katteks. rahuldada hagi ajavahemiku eest 2015 – juuli 2018 eest summas 953, 05 eurot (420,04 + 533,01) põhivõlga. menetluskulud jätta suuremas osas hageja kanda TsMS § 445 lg 1 alusel määrata kohtuotsuse täitmise viis ja kord selliselt, et kostjal oleks võimalus tasuda võlg võrdsete osamaksetena kahe aasta jooksul. Juhul, kui kohus mõistab kostjalt võlgnevuse suuremas summas kui kostja tunnistab, pikendada võla tasumise tähtaega.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära poolte seisukohad ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
9.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 613 lg 1 p 1 kuuluvad alates 01.01.2018.a. menetlemisele korteriomaniku või korteriühistu avalduse alusel esitatud asjad, mis tulenevad korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutavad korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustus (välja arvatud nõue, mis korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 33 järgi on esitatud korteriomandi võõrandamise kohustamiseks) menetlemisele hagita menetluses. Oma olemuselt kuulub korteriühistu võla nõue korteriomaniku vastu lahendamisele hagimenetluses, kuivõrd selle tunnuseks on vaidlus või eeldatav vaidlus poolte vahel. Hagita asjade puhul peaks üldjuhul olema tegemist asjadega, kus puudub hagimenetlusega võrreldav vaidlus poolte vahel. Siiski on seadusandja näinud ette mitmeid olemuslikke vaidlusmenetlusi, mis lahendatakse hagita menetluses, lähtudes eelkõige otstarbekuse põhimõttest (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10 p 18 jj). Vale menetlusliik ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahendi tühistada (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-42-10 p 20, 3-21-101-13 p 14). Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et võlanõue on esitatud hagina, menetlusse võetud hagina ja menetletud hagimenetluses, lahendas kohus asja hagimenetluses.
10.Hageja märgib hagiavalduses, et võlaperiood, mille eest kostjalt majandamiskulude tasumist nõuab, on nende arvete eest, mis on esitatud detsembrist 2014 - november 2019 (II kd tl 102-130)1, so arved mis on sissenõutavaks muutunud alates 01.01.2015.a.
Otsuses viitab kohus mitte digitoimiku leheküljenumbritele, vaid tõendite mahukuse tõttu välja prinditud ja köidetud pabertoimiku lehekülgedele.
Arvestades võla kujunemise aega, kuulub käesoleval juhul kohaldamisele nii kuni 31.12.2017.a. kehtinud korteriühistuseaduse (KÜS) § 13 lg 4 ja § 151 lg 1, § 7 lg 4 ning korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 1 kui ka alates 01.01.2018 kehtiva korteriomandi ja korteriühistuseadus (KrtS) § 12 lg 1, 2, § 40 lg 1 ja 2 ning § 42 lg 1. Kuni 31.12.2017.a kehtinud KÜS § 13 lg 4 sätestas, et korteriühistu otsused elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta on kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Vastavalt KÜS § 151 on majandamiskulud korteriühistu seaduse tähenduses korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. Viivise osas sätestas KÜS § 7 lg 4, et majandamiskulude maksmisega viivitamisel võib korteriühistu juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07 protsenti maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Alates 01.01.2018.a. kehtiva korteriomandi- ja korteriühistu seaduse (KrtS) § 12 lg 1 kohaselt teostavad korteriomanikud oma korteriomandist tulenevaid õigusi ja täidavad kohustusi KrtS-s sätestatud ulatuses korteriühistu kaudu ja lg 2 järgi peavad korteriomanikud omavahelistes suhetes, samuti suhetes korteriühistuga järgima hea usu põhimõtet ning arvestama üksteise õigustatud huve. Korteriomanike kokkuleppe tingimusi arvestades võib korteriühistu põhikirjaga ette näha § 40 lõikes 1 sätestatust erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel, kui see on kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Eelkõige võib põhikirjaga ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgumist kas vastavalt oma kaasomandi osa suurusele või vastavalt tema poolt tarbitud teenuse mahule (KrtS § 40 lg 2). KrtS § 40 lg 1 kohaselt teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid osutatud ja ostetud teenuste eest. KrtS § 42 lg 1 järgi kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib korteriühistu nõuda temalt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud suuruse
11.Hageja tugineb nõudes asjaolule, et kostja korterite omanikuna ja korteriühistu liikmena on rikkunud hageja liikmelisusest tulenevat kohustust tasuda majandamiskulude eest. Hageja on esitanud kostja vastu majandamiskulude võlanõude Outokumpu 17 korterelamus asuvate korterite nr 40 ja 53 eest. Kinnistusraamatu väljatrüki kohaselt on M. S. kinnistusraamatusse kantud xxx omanikuna (registriosa nr xxx). xxx (registriosa nr xxx) omanikuna on kantud O. S. (I kd tl 42-43 ja II kd tl 1-4). Kohtla-Järve Linnakohtu 06.02.2002.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-801/00 jäeti M. ja O. S.i abielu lahutamisel ja ühisvara jagamisel xxx korter M. S.i ainuomandisse (I kd tl 44-45) Kinnistusraamatu kanne on käesoleva ajani (07.05.2020.a. seisuga) muutmata. M. ja O. S.i abielu lahutati ja ühisvara jagati 2002. aastal. Kuni 31.12.2002.a. kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 118 lg 1 sätestas, et kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). AÕS § 121 lg 2 tulenevalt tehakse kohtuotsuse alusel kinnistusraamatusse kanne senise omaniku nõusolekust sõltumata.
Alates 01.07.2003.a. kehtiva AÕS redaktsiooni § 641 kohaselt kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Riigikohtu varasema praktika järgi oli ühisvara jagamise kohta tehtud kohtuotsusel kujunduslik toime, st jõustunud kohtuotsus oligi ühe abikaasa ainuomandi tekkimise aluseks (vt Riigikohtu
22.detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 15). Riigikohtu hilisem praktika on olnud seisukohal, et ühisvara jagamise kohta tehtud kohtuotsusel ei ole kujunduslikku toimet, st ühe abikaasa ainuomand saab tekkida sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel (vara jagamine toimub kinnistamisega). Näiteks selgitas Riigikohus 2013. aastal, et ühe abikaasa ainuomandi tekkimise aluseks ei saa olla ühisvara jagamise kohta tehtud kohtuotsus, vaid sellekohane kinnistusraamatu kanne (vt AÕS § 641) (vt Riigikohtu 29.05.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12). Ülekinnistamise vajadust on Riigikohus käsitlenud ka 15.03.2016.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-3-1-82-15 ja 20.12.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16 p 18.2, samuti 18.10.2017 määruses tsiviilasjas nr 2-17-4192/14 p 10 ning tsiviilasjas 2-16-7090/106 p 16. Kostja M. S. kinnitas kohtuistungil, et on kogu aeg teadnud, et pärast abielu lahutamist kuuluvad mõlemad korterid talle (II kd tl 5-6) ning sellega on kursis olnud ka korterelamu Outokumpu 17 majavalitseja 01.12.2005.a seisuga (II kd tl 92). Kohus möönab, et kostja ei ole aastate vältel aru saanud (üle)kinnistamise tähendust ja vajalikkust, kuid isegi juhul kui ta abielu lahutamise järgselt oleks olnud kursis asjakohase kohtupraktikaga (selle seisukohtadega), poleks ta saanud ette näha kohtupraktika muutust aastate jooksul. Seega käesoleval juhul saab kohtu hinnangul lähtuda Riigikohtu varasemats seisukohast, mille järgi oli ühe abikaasa ainuomandi tekkimise aluseks jõustunud kohtuotsus. Ühisvara jagamise kohtuotsus jõustus 19.03.2002.a (I kd tl 44-46) Eeltoodust tulenevalt on nõue esitatud õigesti M. S.i kui korterite nr x ja x omaniku ja korteriühistu liikme vastu.
12.Kostja on esitanud aegumise vastuväite ja leiab, et kuna hagi on esitatud 2018.a , siis enne 2015.a jaanuarit tekkinud võlg on aegunud tulenevalt TsÜS § 154 lg 1 sätestatust. Kostja palub kohaldada enne 01.01.2015.a. tekkinud võla osas aegumist ja kõik kostja poolt alates jaanuarist 2015 tasutud summad arvestada detsember 2014 kuni juuli 2018 majandamiskulude katteks (st jooksvate majandamisekulude mitte vana võla katteks). Hageja aegumise vastuväitega nõus ei ole ja märgib, et nõuab võlgnevust alates jaanuarist 2015. aastast sissnõutavaks muutunud arvete alusel (st arvete alusel, mis on esitatud detsembrist 2014). Hageja märgib, et kostja teostatud maksed on korteriühistu arvestanud varasema võla katteks vastavalt VÕS § 88 lg 8 ja 9 sätestatule ning nõue aegunud ei ole.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143)
Kommunaalteenuste näol on tegemist korduvate kohustustega, mille aegumistähtaeg TsÜS § 154 lg 1 järgi on olenemata nõude õiguslikust alusest, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati Pärnu Maakohtule 12.07.2018.a. (I kd tl 15) Tulenevalt TsMS § 486 lg 2 loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Eeltoodust tulenevalt oleks aegunud need nõuded, mis tulenevad arvetest, mis on sissenõutavaks muutunud kuni 31.12.2014.a. Vastavalt TsÜS § 158 lg 1 ja 2 katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud siku poolt nõude tunnustamisega ning nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule muuhulgas võlgnetava osalises tasumises. Kohus nõustub, et M. S.i tasutud maksed ei ole olnud alati regulaarsed ning on laekunud mõnikord väiksemates summades kui esitatud arve, mõnikord suuremates summades, mõned kuud on jäänud arve tasumata. Selline maksekäitumine on M. S.il olnud asjas kogutud tõenditele tuginedes vähemalt alates korteriühistu asutamisest so alates aastast 2006, tegelikkuses veel varasemast. Seega on aegumine katkenud ja alanud uuesti ning hageja nõue ei ole aegunud.
13.Hageja on arvestanud tasutud makseid varasemate kohustuste katteks märkides, et M. S. ei ole kunagi ühelegi maksele märkinud, millise aasta millise kuu eest ta tasub (II kd tl 102 jj), mistõttu on korteriühistu lähtuvalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 8 ja 9 alusel arvestanud maksed varasemate kohustuste (sh viivise) katteks. Iseenesest märgib hageja õigesti, et juhul kui võlgnik ei ole määranud, millise kohustuse katteks on raha kandnud (VÕS § 88 lg 1), loetakse VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Hageja väide aga, et kostja ei ole kunagi märkinud, millise kohustuse katteks ta raha kannab, ei vasta aga tegelikkusele. M. S.i kontoväljavõtetelt (II kd tl 8-12) on näha, et osadel majandamiskulu ülekannetel on märgitud, millise kuu majandamiskulu makset teostatakse. On igale mõistlikule inimesele kohtu hinnangul arusaadav, et kui märgitakse nt kuu märts, siis kantakse see jooksva aasta märtsikuu eest. Kohus on seisukohal, et ülekanded, millel on korteriomanik märkinud, millise kuu makse ta tasub, oleks hageja pidanud arvestama selle kuu arve katteks, mitte varasema kohustuse katteks (VÕS § 88 lg 1). Vastavalt M. S.i konto väljavõttele on ta märkinud maksekorraldustele, millise kuu eest maksab: Korter nr x osas: 31.03.2017 detsember 155 eurot; 20.03.2017.a. detsember 34,54 eurot; 08.02.2016 detsember 165, 02.06.2018 majandamiskulu aprill 80 eurot; 04.06.2018 majandamiskulu aprill 80 eurot; 01.09.2018 majandamiskulu juuli 40 eurot, 20.09.2018 majandamiskulu september 40 eurot – kokku 594, 54 eurot (I kd tl 10, II kd tl 9, 11)
Korter nr x osas: 01.03.2014.a. majandamiskulud veebruar 115 eurot, 23.03.2018.a. majandamiskulu jaanuar 150 eurot; 24.03.2018 soojus veebruar 145 eurot, 16.04.2018 majandamiskulu jaanuar 100 eurot, 30.04.2018 majandamiskulu jaanuar 75 eurot; 02.06.2018 majandamiskulu aprill 80 eurot; 04.06.2018 aprill 50 eurot; 31.08.2018 juuli majandamiskulu 40 eurot; 20.09.2018 majandamiskulu september 40 eurot, 31.10.2018 majandamiskulu oktoober 52 eurot, 12.02.2019 majandamiskulu detsember 60 eurot; 15.02.2019
majandamiskulu detsember 60 eurot, 15.02.2019 majandamiskulu jaanuar 150, 28.02.2019 majandamiskulu jaanuar 50 eurot – kokku 1107 eurot (II kd tl 8, 11-12) Riigikohus on märkinud, et VÕS § 88 lg 1 järgi võib eelkõige võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksab. Võlgnik saab määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg-te 2 ja 3 mõttes. Seega saab kohus tuvastada, et võlgnik on määranud, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks mõistlik inimene pidanud aru saama, et raha maksti just võlgniku väidetud kohustuse täitmiseks (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13 p 14). Näiteks on kostja 23.03.2018.a. ülekandel määratlenud xxx majandamiskulu jaanuar summas 150 eurot (II kd tl 11), hageja seevastu on arvestanud selle makse 2013. aasta märtsikuu viivisevõlgnevuse katteks - ehk viie aasta taguse täitmata kohustuse katteks (II kd tl 102-130).
14.M. S. ei ole vastu vaielnud arvetel märgitud kommunaalteenuste arvestusele. Riigikohus on märkinud, et ainuüksi korteriühistu arve esitamisest korteriomanikule / korteriühistu liikmele majandamiskulude tasumiseks, kohustust ei teki. Järelikult ei saa nende arvete esitamisega tõendada seda, kui palju pidi kostja majandamiskulude eest tasuma. Muuhulgas peab korteriühistu tõendama asjaolud, mille kindlakstegemine on vajalik selleks, et jagada majandamiskulud liikmete vahel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10 p 14) Hagiavaldusele lisatud ja kostjale tasumiseks esitatud arved sisaldavad tasu prügiveo-, vee-, elamu majandamiskulu, korteri kütte- ja soojus jaotusteenuse ning üldkütte eest. Hageja on tõendanud majandamiskulude suuruse tekkimise alust ja kulude korteriomanike vahel jaotamise põhimõtteid: - hooldustasu 0,50 eurot (8 krooni 1 m2) kehtestati KÜ Outokumpu 17 04.06.2009 üldkoosolekul (I kd tl 47); - prügiveoteenuse osutaja OÜ E. arved korterühistule (IV kd tl 68-124) Korteriühistu jaotab prügifirma arve korteriomanike vahel lähtuvalt korteriühistu koosoleku polt kinnitatud jaotusmetoodikast jaotades OÜ E. arve võrdelt kõigi korterite vahel (VI kd tl 174); - V AS arved korteriühistule (IV kd tl 125-170) ja küttekulude jaotamine korteriomanike vahel (IV kd tl 171-311; V kd tl 96-220); - OÜ X arved korteriühistule (V kd tl 3-98; vee jaotus V kd tl 99-320) Kuivõrd kostja vastuväiteid kommunaalteenuste arvestusele ei ole menetluse kestel esitanud, ei pea kohus vajalikuks analüüsida iga teenuse lõikes esitatud kulu põhjendatust.
15.Kostja on vaielnud vastu arvestatud viivise suurusele. Kostja ei ole nõus hageja arvestatud viivise suurusega 0,2%, mis oli kajastatud hageja poolt esitatud arvetes kuni märts 2014.a. ning mis ei vastanud seadusjärgsele viivisemäärale 0,07%. Kostja leiab, et kuna enne 2014.a. arvestati viivist suuremas määras kui seadus ette nägi, arvestati kostja poolt tasutud summad suurema viivise katteks (vähemalt osaliselt) ning kostja võlg hageja ees ei vähenenud, vaid vastupidiselt, suurenes. Hageja on hakanud viivist 0,07% arvestama alates 01.03.2014.a. kui toimus KÜ Outokumpu 17 üldkoosolek, millel võeti vastu otsus, et viivis tuleb arvestada vastavalt seadusele. Hageja esitas hagile eelneva perioodi osas viivise ümberarvestuse (II kd tl 102-124), rakendades viivise määra 0,07% tasumata jäänud summalt iga viivitatud kalendripäeva eest kuni 31.12.2017 (vastavalt kuni 31.12.2017.a. kehtinud KÜS § 7 lg 4) ja alates 01.01.2018.a. rakendab viivisemäära 0,022% tasumata jäänud summalt iga viivitatud kalendripäeva eest (kehtiva KrtS § 42 g 1) ning selgitas laekunud maksete arvestuse.
16.Hageja täpsustatud nõue (II kd tl 125-129) M. S.i vastu on ajavahemiku detsember 2014november 2019 esitatud arvete alusel - korter nr 40 osas põhinõue 7054, 15 eurot, viivised 2594, 46 eurot; - korter nr 53 osas põhinõue 6508, 45 eurot, viivised 2442, 92 eurot. Tulenevalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, samuti täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumine annab võlausaldajale õiguse õiguskaitsevahendite kohaldamiseks võlgniku vastu. VÕS § 101 sätestab õiguskaitsevahendid, mida võlausaldajal on õigus rakendada kohustust rikkunud võlgniku vastu. Muuhulgas võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, samuti nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest (VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6). Kohus nõustub, et kostja ei ole aastate vältel korrektselt oma kohustusi täitnud, makseid on küll tehtud enam-vähem regulaarselt, kuid mitte esitatud arvete alusel, vaid kord väiksemas, kord suuremas ulatuses, mõned kuud on jäänud maksmata. Kohustuse mittekohane täitmine on kohustuse rikkumine VÕS § 100 mõttes, mis annab võlausaldajale võimaluse rakendada õiguskaitsevahendeid.
17.Kostja leiab, et tuginedes TsÜS § 138 lg 1 a 2, VÕS § 6 lg 1 ja § 7 lg 1 on hageja käitumine tema suhtes olnud vastuolus hea usu põhimõttega, st kostja poolt tasutud summade arvestamine võla katteks, mis on tekkinud kaks-kolm aastat enne tasumist. Kostja märgib, et kui lähtuda 20.01.2020.a. esitatud hageja seisukohast, ei ole hageja rohkem kui 12 aasta jooksul võtnud midagi ette, et kostja võlga kohtu kaudu sisse nõuda, vaid järjepidevalt arvestanud kostja tasutud makseid vanade võlgnevuste katteks. Seoses eeltooduga ei vähenenud kostja võlg hageja ees, vaid suurem osa läks viiviste kustutamiseks. Hageja on sellise käitumisega pannud kostja olukorda, mis põhjustab kahju kostjale. Vaidlust ei ole selles, et hageja on kostjale korrapäraselt esitanud arveid ning kostja on need jätnud tasumata, või tasunud osaliselt. Seejuures on kostjal olnud vaidlus korteriühistuga suurema viivise arvestamise osas. Kostja võlgnevus pärineb vähemalt aastast 2005 (II kd tl 92) st ca 15 aastat on kostjal olnud täitmata või osaliselt täitmata kohustusi. Kohtule jääb arusaamatuks hageja käitumine (võlanõude esitamisega viivitamine) kui kostja maksekäitumine on muutumatu üle 10 aasta. Kohus nõustub kostjaga selles, et oma võimaliku nõudeõiguse teostamata jätmine aastate vältel on vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 138 lg 1 ja 2 sätestavad, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
Objektiivse hea usu põhimõte hõlmab isiku põhjendatud usaldust asjade teatud seisundi või olukorra suhtes (TsÜS § 138), võlaõiguses on kasutusel hea usu põhimõte selle subjektiivses tähenduses, mille all mõistetakse isiku käitumisstandardit. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Heas usu käitumine tähendab seadusele ning ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele vastavat käitumist, mis ei ole ülekohtune ning arvestab muuhulgas ka teise poole huvidega (vt 3-2-1-70-09 p 11, 3-2-1-7 09 p 15)
Kohus on seisukohal, et hageja on oma õigusi kostja suhtes teostanud vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja käsutuses on andmed korteriomanike kohustuste täitmise kohta, hagejal oli aastate vältel ilmne, et kostjal on võlg, mis perioodiliselt kasvab. Hageja arvestas kostja tasutud maksed varasemate kohustuste katteks, vältides seeläbi võimalikku nõude aegumist, kuid luues olukorra, kus võla nõude esitamise viivitamisega tasub korteriomanik aastaid varasemat kohustust, suutmata täita jooksvaid kohustusi. Kohus on seisukohal, et eelkirjeldatud hageja käitumine ca 15 aasta jooksul on ebamõistlikult kostjat kahjustanud, seadnud raskes majanduslikus olukorras oleva inimese veel raskemasse majanduslikku olukorda. Kuivõrd hageja ise on aastaid viivitanud oma nõudeõiguse teostamisega, ei pea kohus põhjendatuks hageja viivisenõuet. Riigikohus on seisukohal, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). On võimalik ka olukord, kus hea usu põhimõtte vastaseks osutub viivisenõue üksnes teatud perioodi eest (vt Riigikohtu 10.10.2007 .a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07. 15.01.2010.a. lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09) Arvestades käesoleva kaasuse asjaolusid, ennekõike hageja viivitust nõudeõiguse teostamisel ca 15 aasta jooksul teadmises, et kostja ei ole suuteline tasuma korraga nii vana võlga kui jooksvaid kulusid, samas kasutades olukorda ära aegumise vältimiseks, on kohus seisukohal, et põhjendamatu on kogu hagis esitatud viivisenõue. Oma olemuselt kannab viivisenõue endas kompensatsioonilist iseloomu hüvitamaks kohustuse täitmisega viivitamise eest võlausaldajale tekkinud kahju. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul hageja käitumine olnud kostja suhtes mitte suunatud tarbitud kommunaalteenuste eest tasu saamisele, vaid erimeelduste tõttu kahju tekitamisele (majanduslikult raskesse olukorda viimine, kus võlgnik jääbki tasuma mitme aasta taguseid arveid, suutmata täita jooksvad kohustusi). Kohus möönab, et kostjal endal tuleks edaspidi kaaluda oma majanduslikku võimekust ja otstarbekust pidada kahte korterit ja kanda kahe korteri kulu.
18.Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus ei nõustu kostja taotlusega lugeda kostja kõik hagetaval perioodil tasutud maksed jooksvate maksete katteks. Vaidlust ei ole selles, et kostjal oli ja on võlg hageja ees. VÕS § 88 lg 6 p 1 võimaldas hagejal arvestada makseid, milles kostja ei määranud, millise kohustuse katteks tasub, varasemate täitmata kohustuste katteks. Osaliselt kostja siiski määras ja nende ülekannete alusel tasutu arvestab kohus tuginedes VÕS § 88 lg 1 hageja põhinõudest maha (vt maksete loetelu otsuse p 13 3. lõik).
Kuivõrd hageja oli need maksed arvestanud ca 5 aasta taguste maksete katteks (vt hageja selgitus II kd 107-113 ja 118-124), on nende osas nõue aegunud. Kohus mõistab M. S.ilt välja hageja kasuks: - korteri nr 40 eest 7054, 15 – 594, 54 eurot = 6459, 61 eurot; - korteri nr 53 eest 6 508, 45 – 1107 eurot = 5401,45 eurot. Kokku 11 861,06 eurot (6459,61 + 5401,45)
Viivisenõude jätab kohus täies ulatuses (sh tulevikus sissenõutavaks muutunud viivise nõude) rahuldamata, kuivõrd kohtu arvates on nõue vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 , VÕS § 6).
19.M. S. taotleb tuginedes TsMS § 445 lg 1 määrata kohtuotsuses kindlaks täitmise kord ja viis selliselt, et lubada kostjal võlg tasuda võrdsete osamaksetana. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus poole taotlusel otsuses määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Arvestades M. S.i majanduslikku olukorda, määrab kohus kohtuotsuse täitmise viisi ja korra ning võimaldab väljamõistetud võlgnevuse tasuda igakuiste võrdsete osamaksetena 12 aasta (so 144 kuu jooksul), st alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt 11 861, 06 : 144 = 82,37 eurot. Lisaks igakuisele maksele võla katteks tuleb M. S.il tasuda jooksvad kommunaalteenuste kulud. Menetluskulude jaotus
20.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kulude jaotuse alusel kindlaks kohtuotsuses kui nende kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus rahuldab hagi osaliselt. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud poolte endi kanda. 29.03.2019.a. määrusega andis kohus M. S.ile riigi arvel õigusabi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta (II kd tl 26-27). M. S.ile riigi arvel määratud esindaja kulu jääb Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik Osalised tühistatud Tartu Rindkonnakohtu lahendiga
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.