Sergei Vaskovi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud OSAÜHINGU ALINEA ÕIGUSBÜROO ja Igor Sumoroki menetluskulud ning Sergei Vaskovi enda menetluskulud Sergei Vaskovi kanda.
4.Määrata Sergei Vaskovi poolt OSAÜHINGULE ALINEA ÕIGUSBÜROO ja Igor Sumorokile hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks 420 eurot, mis kuulub 350 euro ulatuses hüvitamisele Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2020. a määruse alusel kohtu deposiitkontole tasud tagatise arvel.
5.Mõista Sergei Vaskovilt solidaarselt OSAÜHINGU
ALINEA
ÕIGUSBÜROO ja Igor Sumoroki kasuks välja menetluskulu (esindaja kulu) 70 eurot.
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Sergei Vaskovil tasuda OSAÜHINGULE ALINEA ÕIGUSBÜROO ja Igor Sumorokile viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Sergey Vaskov (hageja I) esitas 19. juunil 2017 Viru Maakohtule hagi OSAÜHINGU ALINEA ÕIGUSBÜROO (kostja I) vastu. 5. veebruari 2018. a määrusega (II kd, tl 28) kaasas maakohus hageja taotlusel tsiviilasja menetlusse kostjana Igor Sumoroki (kostja II). Hageja I palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 32 055 eurot 4 senti. Osaühing Fosford (hageja II) esitas 27. detsembril 2017 Viru Maakohtule hagi kostja I ja kostja II vastu (tsiviilasi nr 2-17-19255). Hageja II palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 2(10)
32 055 eurot 4 senti. Alternatiivselt palus hageja II 32 055 eurot 4 senti välja mõista üksnes kostjalt II. Viru Maakohtu 8. juuni 2018. a määrusega liideti hagid ühte menetlusse, tsiviilasja numbriks jäi 2-17-9564.
2.Hagiavalduste põhjenduste kohaselt sõlmis hageja II (keda esindas juhatuse liikmena hageja I) kostjaga I, keda esindas kostja II, kliendilepingu. Lepingu kohaselt volitas hageja II kostjat I (õigusbürood) esindama hagejat II õigusküsimustes, sh kohtumenetluses, kohtuvälistes menetlustes ja maksumenetlustes. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 15. juuni 2015. a maksuotsusega hagejat II tasuma maksusumma 32 055 eurot 4 senti. Kostja II koostas ja esitas 26. juunil 2015 Tallinna Halduskohtule hageja II nimel kaebuse MTA viidatud maksuotsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 7. detsembri 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-15-1635 kaebuse rahuldamata. Kostja II esitas 6. jaanuaril 2016 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hageja II kaebus rahuldada. Kuna apellatsioonkaebuselt oli tasumata riigilõiv, jättis Tallinna Ringkonnakohus
13.jaanuari 2016. a määrusega kaebuse käiguta ning andis hagejale II tähtaja lõivu tasumiseks pikkusega 10 päeva määruse kättesaamisest arvates. Kostja II sai määruse kätte samal päeval. Kuna kostja II Tallinna Ringkonnakohtule riigilõivu tasumise pikenduse taotlust ei esitanud, otsustas ringkonnakohus 28. jaanuari 2016. a määrusega hageja II apellatsioonkaebusese tagastada. Kuivõrd kostjad hagejat II Tallinna Ringkonnakohtu
13.jaanuari 2016. a ega 28. jaanuari 2016. a kohtumäärusest ei teavitanud, jõustus hageja II suhtes MTA 15. juuni 2015. a makseotsus. MTA esitas 7. veebruaril 2017 Tartu Halduskohtule taotluse hagejale I kuuluvale kaasomandi osale korteriomandist kohtuliku hüpoteegi seadmiseks Eesti Vabariigi kasuks summas 58 370 eurot 12 senti. Tartu Halduskohus rahuldas haldusasjas nr 3-17-299 tehtud määrusega taotluse. Alles viidatud MTA taotlusest sai hageja I teada, et hageja II osas on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu kohtumäärus haldusasjas nr 3-15-1635, millega kohus tagastas hagejale II apellatsioonkaebuse seda läbi vaatamata. Hageja II esitatud teistmisavalduse Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2016. a määruse peale jättis Riigikohtu halduskolleegium 22. mai 2017. a määrusega menetlusse võtmata. Hagejate hinnangul on hageja I ülalviidatud vastusest kostjale II üheselt mõistetav, et kostja II oleks pidanud haldusasjas nr 3-15-1635 esitama ringkonnakohtule vastavalt kliendi soovile taotluse riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks või siis vähemalt teavitama klienti, et ta riigilõivu pikendamise taotlust ei esita. Kostja II jättis taotluse teadlikult esitamata, mistõttu jättis kohus hageja II apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Samuti jätsid kostjad hageja teavitamata Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2016. a ja 28. jaanuari 2016. a määrusest. MTA esitas 5. juulil 2017 hagejale I vastutusotsuse, milles kohustatakse hagejat I tasuma solidaarselt hagejaga II maksuvõla 53 402 eurot 6 senti. Osa vastutusotsusega nõutavast maksevõlast on seotud MTA 15. juunil 2015 hageja II suhtes tehtud maksuotsusega. 3(10)
Kostjate ülesandeks oli hageja II esindamine nii kohtuväliselt kui ka kohtus seoses MTA maksuotsusega. Kostja II või mõlemad kostjad on jätnud hagejaga II sõlmitud käsunduslepingust tulenevad kohustused täitmata. Kostjad ei ole tegutsenud käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega (VÕS § 620 lg 1) ning ei ole järginud käsundi täitmisel käsundiandja juhiseid (VÕS § 621 lg 1). Nende rikkumiste tõttu jättis Tallinna Ringkonnakohus hageja II apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seetõttu jõustus MTA maksuotsus ning hagejatel tuleb solidaarvõlgnikena tasuda MTA-le 32 055 eurot 4 senti. Kostjad käsunduslepingu rikkumisega põhjustanud hagejatele kahju 32 055 eurot 4 senti.
Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
Kostja II teavitas hagejaid riigilõivu tasumise vajadusest Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuselt. Ebaõige on hagejate väidetu, et nad said olukorrast teada alles 8. märtsil 2017 ning kostja II on kahe aasta jooksul hoidnud hagejat II eksimuses. Hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks. Kostja II on hageja II esindajana täitnud oma kohustused vastavalt nõutavale hoolsuse määrale. Kliendileping, mille rikkumist heidetakse ette kostjatele ette, on sõlmitud hageja II poolt. Hageja I ei ole kliendilepingu pool. Seetõttu ei saa ta esitada kliendilepingu väidetavast rikkumisest tulenevaid nõudeid. Seega tuleks hageja I hagi läbi vaatamata. Kostjate väidetavatel kliendilepingu rikkumistel puudub seos hageja I suhtes tehtud vastutusotsusega. MTA maksuotsus on siduv üksnes äriühingule (hagejale II) ning vastutusotsuse vaidlustamisel on vastutusotsuse adressaadil õigus seada kahtluse alla ka maksuotsuses tuvastatud asjaolusid. Kõik hageja I vastutuse aluseks olevad elemendid on vastutusmenetluse käigus tuvastatud ning Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsustega haldusasjas nr 3-17-1482 kontrollitud ja kinnitatud. Hagejatel puudub kahju olenemata sellest, kas kostja II on kliendilepingut rikkunud või mitte, sest maksukohustust ei saa käsitleda kahjuna. Kostja II ei võtnud seaduse ega lepinguga endale kohustust kanda maksuotsuse vaidlustamisel menetluse ebasoodsa tulemuse riski.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 26. aprilli 2019. a otsusega mõlema hageja nõuded rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hagejate kanda ning mõistis hagejatelt solidaarselt kostjate kasuks välja menetluskulud 3215 eurot ning viivise protsendina menetluskuludelt (3215 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Samuti mõistis maakohus hagejalt I riigituludesse välja 250 eurot riigilõivu. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 26. juunil 2015 andis hageja II juhatuse liige S. Vaskov (hageja I) kostjale II volikirja hageja II esindamiseks õigusküsimustes, sh kohtu- ja kohtuvälistes menetluses ning maksumenetlustes. Käsunduslepingut kirjalikult sõlmitud ei ole. Arved esitas hagejale II kostja I (õigusbüroo). Kohtu hinnangul ei olnud alust eeldada, et käsundusleping sõlmiti kostjaga II kui eraisikuga. Ei ole tõenäoline, et kostja II, kellel on oma õigusbüroo, osutab teenust ka füüsilise isikuna. Seda enam, et arved teenuse eest esitas kostja II õigusbüroo nimel ja 4(10)
maksed tuli teha samuti õigusbüroole (s.o kostjale I). Kostja II üksnes esindas käsunduslepingu sõlmimisel kostjat I. Käsundusleping oli maakohtu hinnangul seega sõlmitud hageja II ja kostja I vahel ning juhatuse liikmena vastutab võimalike kahjude eest ka kostja II. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et hageja I ja kostja I vahel oleks sõlmitud käsundusleping, samuti ei nähtu ka kohtule esitatud volikirjast, et kostja II kohustub hagejat I esindama. Menetluse käigus ei ilmnenud ka asjaolu, et pärast vastutusotsuse saamist oleks hageja I pöördunud kostjate poole käsunduslepingu sõlmiseks. Juriidilise isiku suhtes tehtud maksuotsuse vaidlustamiseks sõlmitud käsundusleping ei laiene automaatselt juriidilise isiku juhatuse liikmele kui eraisikule, mis annaks õiguse tema suhtes tehtud vastutusotsuse vaidlustamiseks. Kohus ei nõustunud seetõttu hageja väidetega, et hageja I ning kostja I või kostja II vahel oleks olnud sõlmitud käsundusleping. Seoses kahjuga puudus kohtu arvates poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: hageja II suhtes tehti 15. juunil 2015 maksuotsus, 7. detsembri 2015. a otsusega jättis Tallinna Halduskohus hageja II kaebuse rahuldamata, mistõttu jäi ka maksuotsus muutmata; hageja II esitas apellatsioonkaebuse, mis jäeti 13. jaanuaril 2016 käiguta ning ringkonnakohus andis puuduste kõrvaldamiseks 10-päevase tähtaja alates kohtumääruse kättesaamisest; kostja II sai 13. jaanuari 2016. a kohtumääruse samal päeval kätte. Kohtule esitatud kirjavahetusest selgub, et kostja II kirjutas 15. jaanuaril 2016 hagejale I, et apellatsioonkaebuse eest tuleb maksta riigilõivu 750 eurot, millele hageja vastas, et soovib otsust. Seega olid hagejad alates 15. jaanuarist 2016 teadlikud, et apellatsioonkaebuse eest soovitakse 750 eurot riigilõivu. Riigilõivu tasumise tähtaeg lõppes 25. jaanuaril 2016. Samal päeval tuletas kostja II kell 12:25 hagejale I (hageja II juhatuse liikmele) meelde, et riigilõivu tasumise päev on saabunud. Samuti selgitas kostja II, et kui riigilõivu ei tasuta, kohtuotsus jõustub ning järgmine päev tasumiseks on juba hilja. Hageja I uuris 25. jaanuaril 2016 kl 20:10 kostjalt II, kas on mõtet maksta. Kostja II teatas hagejale I vastuseks kl 23:37, et ta viibib Eestist eemal ning kaebuse suhtes tuleb hagejal endal otsustada. Samuti selgitas kostja II, et riigilõivu maksmiseks on aega jäänud 30 minutit ning kui ta riigilõivu ei maksa, võib ta paluda tähtaja pikendamist. Samas on kostja II hoiatanud, et ei garanteeri, et lisaaega antakse. Hageja I vastas 26. jaanuaril 2016 kl 0:21, et "...proovi, võib olla pikendatakse". Kuna kostja II teavitas hagejat I riigilõivu tasumise kohustusest 15. jaanuaril 2016 ei saa väita, et ta oleks hoolsuskohustust rikkunud. Seda enam, et kostja II tuletas hagejale
25.jaanuaril 2016 meelde, et riigilõivu tasumise tähtpäev on saabunud. Seda on tehtud lõuna ajal, mistõttu oli hagejal piisavalt aega otsustada, kas tasuda riigilõivu või uurida esindajalt alternatiiv-võimalusi. Hageja reageeris alles õhtul ja ei olnud kindel, kas ikka maksab riigilõivu tasuda. Juhise proovida tähtaega pikendada sai kostja II hageja käest siis, kui tähtaeg oli juba lõppenud. VÕS § 621 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab käsundiandja andma käsundisaajale käsundi täitmiseks juhiseid. Käsundisaaja peab täitma käsundit oma erialaste teadmiste kohaselt. Praegusel juhul on tegemist siiski olukorraga, kus käsundisaaja, lähtudes ainult oma teadmistest, võis rikkuda käsunduslepingut. Kostja II täitis kohtu hinnangul käsundit nõutava hoolsusega. Ta oli hagejaga kontaktis, teavitas riigilõivu tasumise vajadusest 5(10)
õigeaegselt ning tuletas tähtaja viimasel päeval meelde tasumise kohustust. Kirjavahetusest nähtuvalt käitus hageja kõhklevalt ning tema korraldus saabus ajal, kui tähtaeg oli juba läbi. Seega väide, et kostja II rikkus käsundit, täites hoolsuskohust, ei ole tõendatud. Maakohus leidis, et kostjad ei ole rikkunud hoolsuskohustust, mis oleks toonud kaasa kahju hüvitamise nõude. Isegi kui hoolsuskohustust oleks rikutud, tuleks tõendada põhjuslikku seost kahju tekkimise ja kostja teo vahel. Esindaja ei saa käsunduslepingut sõlmides tagada, et vaidlustatud maksuotsus, tehtavate õigustoimingute tagajärjel tühistatakse. Kohtumenetluse alguses ei saa menetlusosalised ja esindajad olla kindlad lõpptulemuses. Seega, isegi kui riigilõiv oleks makstud õigeaegselt, ei saa hagejad väita, et vaidlustatud maksuotsus oleks ilmtingimata tühistatud. Kostja II tegevus ja saabunud tagajärg ei ole seega omavahel põhjuslikus seoses. Riigilõivu tasumisega ja edasikaebamisega oleks kohtumenetlus küll pikenenud, kuid lõpplahendi muutmises ei saa olla kindel. Kokkuvõttes leidis kohus, et praegusel juhul ei ole kostjad vastutavad kahju tekkimises, mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hagejad paluvad 28. mail 2019 esitatud ühises apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega hageja hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostjate kanda. Ringkonnakohus võttis kaebuse
15.novembri 2019. a määrusega menetlusse. Hageja II esitatud apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus 8. mai 2020. a määrusega läbi vaatamata ning kaebuse esitamisest tingitud hageja II menetluskulud tema enda kanda. Hagejad esitasid määruse peale määruskaebuse. Riigikohus jättis 28. septembri 2020. a määrusega hageja II määruskaebuse menetlusse võtmata ning keeldus hageja I määruskaebuse menetlusse võtmisest. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on meelevaldne maakohtu seisukoht, et kohtule esitatud kirjavahetusest tulenevalt tuleb lugeda kostja II kui käsundisaaja hoolsuskohustus täidetuks. Vaatamata sellele, et hageja I kostja II sõnumitele, kus ta tuletas meelde vajadust riigilõivu tasuda, ei reageerinud, oleks kostja II pidanud esitama iseseisvalt kohtule taotluse riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks, mis oleks kooskõlas tema kui käsundiandja hoolsuskohustusega VÕS § 620 mõttes. Nimetatud sätte mõttes oli ilmselge, et taotluse esitamata jätmisel järgneb hagejale II ilmselgelt ebasoodus tagajärg ehk apellatsioonkaebus jäetakse menetlusse võtmata ning osaühingule tekib vältimatult kahju, kuivõrd esimese astme kohtu otsus jõustub. Kohus võib enda määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada. Tähtaega võib korduvalt pikendada üksnes vastaspoole nõusolekul (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 64 lg 1). Tähtaja pikendamise taotluse esitamisel oleks tagajärg hagejale II võinud olla erinev – taotlus kas oleks rahuldatud või mitte. Taotluse rahuldamisel oleks hagejal II olnud veel võimalus riigilõivu tasuda ning apellatsioonkaebusel oleks veel olnud perspektiivi. Kui taotlus oleks jäetud rahuldamata, oleks aga olukord jäänud samaks, kui taotlust ei oleks esitatud. Seega oleks tähtaja pikendamise taotluse esitamine olnud hagejale II igal juhul soodsam, kui seda mitte 6(10)
esitades, kuna taotluse esitamisega ei oleks kaasnenud ühtegi negatiivset või sanktsioneerivat tagajärge. Õigusteenuse osutamisel kohtumenetluses on praktikaks, et kui kliendilt ei suudeta vastust saada, kas ta soovib tähtajaks mingit menetlusdokumenti vms esitada, siis esitatakse see kliendi vastusest sõltumatult, kui sellega ei kaasne kliendile negatiivseid tagajärgi. Kostja II oleks pidanud seda asjaolu õigusbüroo kaudu õigusteenuse osutamisel ka VÕS § 620 lg 2 mõttes eriteadmistega käsunditäitjana teadma. Kohus on jätnud käsunditäitja hoolsuskohustuse hindamata ka üldisemalt, st hoolsuskohustust on ulatuslikult rikutud käsunduslepingu sõlmimisest alates. Hageja II tellis õigusbüroolt õigusabiteenust, mis seisnes hageja II esindamise õiguslikes küsimustes, sh kohtumenetluses. Kohtule esitatud materjalidest on aga ilmselge, et hageja II on õigusabita jäetud sisuliselt kliendilepingu sõlmimise esimesest päevast alates. Õigusbüroo poolt koostatud ja esitatud dokumendid kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses ei ole koostatud kooskõlas standarditega, mis kehtivad õigusalaste eriteadmistega käsunditäitjatele, kes osutavad isikutele õigusabi. Eelmärgitu põhjal leiavad hagejad, et kohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid (TsMS § 232) ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (VÕS § 620 tähenduses), mis on viinud ebaõige kohtulahendini.
Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
Kostjate arvates ei ole maakohus materiaal- või menetlusõiguse normi ebaõigesti kohaldanud ega eksinud tõendite hindamisel. Hagejad küll ei nõustu maakohtu otsusega ning sisustavad õigusnorme kohtust erinevalt ja hindavad ka tõendeid kohtust erinevalt, kuid see ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostjad ei ole hoolsuskohustust rikkunud. Paljasõnaline on hagejate väide, et õigusteenuse osutamisel kohtumenetluses on praktikaks, et kui kliendilt ei suudeta vastust saada, kas ta soovib tähtajaks mingit menetlusdokumenti vms esitada, siis esitatakse see kliendi vastusest sõltumatult. Hagejate apellatsioonkaebuses esitatud väited, et maakohus oleks pidanud hoolsuskohustuse täimist hindamata ka üldisemalt, tuleb jätta tähelepanuta. Neid asjaolusid ei ole maakohtu menetluses esitatud ega analüüsitud. Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4). Teiseks on need hagejate väited tõendamata ja hagi lahendamisel asjakohatud. Muus osas kordavad kostjad vastuses menetluses varem esitatud seisukohti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
8.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale ühise apellatsioonkaebuse. Hageja II osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse 8. mai 2020. a määrusega läbi vaatamata. See 7(10)
ringkonnakohtu määrus jõustus Riigikohtu 28. septembri 2020. a määrusega. Seega on hageja II osas maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 3 järgi jõustunud ning ringkonnakohus lahendab käesoleva otsusega apellatsioonkaebust üksnes hageja I osas (TsMS § 651 lg 1).
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust tühistada maakohtu otsust osas, millega hageja I nõuded kostjate vastu jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.
9.1.Hagejad on esitanud kostjate vastu kahju hüvitamise nõuded. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb mh kindlaks teha, kas kostja on rikkunud lepingut (VÕS § 100, § 115 lg 1), või tuleneb kahju hüvitamise kohustus mõnest muust võlasuhtest (VÕS § 3), sh kahju õigusvastasest tekitamisest (VÕS § 1043). Maakohus on leidnud otsuses (lk 6 lõpp ja lk 7 algus), et käsundusleping oli sõlmitud hageja II ja kostja I vahel (st juriidiliste isikute vahel) ning kumbki kostja hagejaga I käsunduslepingut ei sõlminud. Viidatud järelduste tegemisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohtu järeldused on nõuetekohaselt põhjendatud (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) ning apellatsioonkaebuse põhjendustes ei ole neid ka vaidlustatud. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et hageja II ja kostja I vahel sõlmitud käsundusleping ei olnud suunatud hageja I kui füüsilise isiku huvide kaitsmisele. Seega ei olnud hagejal I kummagi kostjaga lepingulist suhet ning väited lepingurikkumise kohta on tõendamata. Kohtu ette toodud asjaolud ei anna ka alust arvata, et hagejal I võiks olla kostjate vastu mõnest lepinguvälisest võlasuhtest tulenevaid nõudeid.
9.2.Kahju hüvitamise eeldusena tuleb kindlaks teha ka põhjuslik seos lepingu rikkumise või õigusvastase teo ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud hageja I käsitlus, nagu oleks MTA 15. juuni 2015. a maksuotsus põhjustanud hagejale I kahju. Maksuotsus on siduv üksnes äriühingule ning vastutusotsuse aluseks olevad asjaolud tuvastatakse vastutusmenetluses, mitte äriühingu suhtes toimunud maksumenetluses. Vastutusotsuse adressaadil on võimalus vastutusmenetluses tuvastatud asjaoludele vastu vaielda (vt nt Riigikohtu 15. detsembri 2016. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-56-16, p 23). Kostjad on seega õigesti märkinud, et hagejal I oli võimalik esitada maksu- ja vaidemenetluses ning hiljem kohtus kõik vastuväiteid äriühingu maksukohustuse aluseks olevate asjaolude kohta. Samuti on põhjendatud kostjate seisukoht, et maksuotsuses märgitud maksusummat ei saa käsitleda automaatselt hageja kahjuna, mille eest kostjad vastutavad.
9.3.Eelmärgitut arvestades ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et kostjad rikkusid käsundisaaja hoolsuskohustust (VÕS § 620), kui jätsid esitamata ringkonnakohtule tähtaja pikendamise taotluse haldusasjas nr 3-15-1635 (kus oli vaidlus all hageja II suhtes
15.juunil 2015 tehtud maksuotsus).
9.4.Apellatsioonkaebuse punkti 3.5 kohaselt on maakohus jätnud põhjendamatult hindamata käsunditäitja hoolsuskohustuse üldisemalt. Kaebuse kohaselt on kostjad hoolsuskohustust rikkunud ulatuslikult juba käsunduslepingu sõlmimisest alates. Ringkonnakohus märgib, et hagis on kostjatele ette heidetud konkreetse toimingute 8(10)
tegemata jätmist (s.o tähtaja pikendamise taotluse esitamata jätmist ja kliendi informeerimata jätmist haldusasja nr 3-15-1635 menetluse käigust), mitte hoolsuskohustuse rikkumist laiemalt. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Poole enda kohustus on tuua välja need asjaolud, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega ei pidanud maakohus käsunditäitja hoolsuskohustuse täitmist üldisemalt hindama. Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu menetluses esitamata väiteid apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada (TsMS § 631 lg 1, § 652). Lisaks puudutavad etteheited üldise hoolsuskohustuse rikkumiste kohta maakohtu tuvastatud lepingulisi suhteid hageja II ja kostja I vahel, mis ei ole aga apellatsioonimenetluse esemeks.
10.Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kostjate menetluskulud ja hageja I enda menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja I (apellandi) kanda. Hageja II menetluskulud on jäetud ringkonnakohtu 8. mai 2020. a määrusega hageja II enda kanda, samuti on hageja II kassatsiooniastme menetluskulud jäetud Riigikohtu 28. septembri 2020. a määrusega hageja II enda kanda.
11.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 11.1 Kostjate 26. novembri 2020 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt (III kd, tl 105) on kostjad kandnud käesolevas asjas apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 840 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud järgmiseid toiminguid: apellatsioonkaebuse analüüs (3 tundi) ja vastuse koostamine (4 tundi). Kokku on osutatud kostjatele õigusabi seitsme tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta). 11.2 Hageja I ei ole kostjate menetluskulude nimekirja osas ringkonnakohtule seisukohta esitanud. 11.3 TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kostjate poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise (sh apellatsioonkaebusega tutvumise) põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kui 3,5 tundi. Tsiviilasi ei ole keskmisest keerukam või mahukam ning nii apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud vastuses on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 11.4 Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostjate apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 420 eurot (3,5 t × 120€). Nimetatud summa kuulub 350 euro ulatuses hüvitamisele ringkonnakohtu 28. jaanuari 2020. a määruse alusel kohtu 9(10)
deposiitkontole tasud tagatise arvel (III kd, tl 85) ning 70 eurot (420 – 350) mõistab kohus hagejalt solidaarselt kostjate kasuks välja. Kostjad ei ole esitanud TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust, kuid samas ei ole taotletud kulude hüvitamisel käibemaksu arvestamist. 11.5 Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostjate taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.