tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Hagi hind Menetlusosalised ja nende esindajad
2-18-12998 Intrum Estonia AS hagi A. L. ja H. A. vastu kostjatelt solidaarselt 144 720,54 euro väljamõistmõistmiseks ning A. L. 11 756,32 euro väljamõistmiseks 156 476,86 eurot Hageja: Intrum Estonia AS, registrikood 10036074, asukoht Rotermanni 8, 10111 Tallinn Lepinguline esindaja: vandeadvokaat H. I., XXX Kostjad: 1) A. L.- isikukood XXX, kontaktaadress XXX 2) H. A.- isikukood XXX, aadress XXX Lepinguline esindaja: M. A., e-post: XXX Iseseisva nõudeta kolmas isik kostjate poolel: A. K., isikukood XXX, aadress XXX Lepinguline esindaja: R. V., Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus, XXX 30.oktoober 2020.a.
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista A. L. ja H. A. solidaarselt Aktsiaselts Intrum Estonia kasuks välja 144 720
(ükssada nelikümmend neli tuhat seitsesada kakskümmend) eurot 54 senti.
3.Mõista A. L. Aktsiaselts Intrum Estonia kasuks välja 11 756 (üksteist tuhat seitsesada viiskümmend kuus) eurot 32 senti.
4.Tasaarvestada käeoleva otsuse p. 3 alusel A. L. Aktsiaselts Intrum Estonia kasuks väljamõistetud rahasumma 11 756,32 eurot A. L.u kahju hüvitamise nõudega Aktsiaselts Intrum Estonia vastu summas 85 004,29 eurot.
5.Tasaarvestada käeoleva otsuse p. 2 alusel A. L. ja H. A. solidaarselt Aktsiaselts Intrum Estonia kasuks väljamõistetud rahasumma 144 720,54 eurot A. L. kahju hüvitamise nõudest Aktsiaselts Intrum Estonia vastu käesoleva otsuse p. 4 alusel tasaarvestatud summast üle jäänud summaga 73 247,97 eurot.
6.Mõista käesoleva otsuse p. 4 ja 5 alusel teostatud tasaarvestuste tulemusena A. L. ja H. A. solidaarselt Aktsiaselts Intrum Estonia kasuks välja 71 472 (seitsekümmend üks tuhat nelisada seitsekümmend kaks) eurot 57 senti.
8.Jätta kostjate ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda.
9.Määrata kindlaks hageja Aktsiaselts Intrum Estonia menetluskulude suurus 5626 (viis tuhat kuussada kakskümmend kuus) eurot 48 senti.
10.Mõista A. L. ja H. A. solidaarselt Aktsiaselts Intrum Estonia kasuks välja menetluskulude katteks 5626 (viis tuhat kuussada kakskümmend kuus) eurot 48 senti.
11.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg s 1 sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest s.o 7.detsembrist 2020 a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. I. Asjaolud ja senine menetluse käik
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja õiguseellane Danske Bank A/S ja kostja A. L. (endine perekonnanimi Aim, kostja 1) 03.12.2008.a. laenulepingu nr XXX, mille alusel väljastati temale laen summas 146 996,79 eurot. Laenu tagastamine pidi toimuma maksegraafiku alusel hiljemalt 16.12.2038.a. Laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks oli sõlmitud Danske Bank A/S ja H. A. (kostja 2 ) vahel käendusleping vastutuse rahalise maksimumsummaga 146 996,79 eurot. Kuna kostja 1 ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, ütles laenuandja 01.02.2011.a. ülesütlemisavaldusega laenulepingu üles alates 21.02.2011.a., kuid Tartu Maakohtu 02.12.2016.a. kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-14-5795 tuvastati, et laenuleping ei olnud 21.02.2011. a seisuga kehtivalt üles öeldud.
Tartu Maakohtu otsus jäeti Tartu Ringkonnakohtu 11.09.2017.a. otsusega muutmata ja jõustus 20.10.2017.a. Hageja õiguseelneja Danske Bank A/S edastas 04.01.2017.a. kostjale 1 uue laenulepingu ülesütlemise avalduse, mis on kostjale 1 kätte toimetatud 08.03.2017.a. ning informeeris kostjat 2 laenulepingu ülesütlemise avalduse esitamisest. Kuivõrd kostja 1 on 04.01.2017,.a. laenulepingu ülesütlemise avalduse 08.03.2017.a. kätte saanud ning ei ole ülesütlemise ajaks täitmata maksekohustust – kokku 25 619,97 eurot temale antud täiendava 14 kalendripäevase tähtaja jooksul tasunud, tuleb laenuleping alates 22.03.2017.a. lugeda erakorraliselt üles öelduks.
2.Kuna ka pärast laenulepingu ülesütlemist ei ole kumbki kostja hagejale ühtegi makset teinud, on hageja pöördunud 30.08.2018.a. kohtu poole, nõudes esialgses hagis kostjatelt solidaarselt 146 996,79 euro väljamõistmist ning lisaks kostjalt 1 täiendavalt 9480,07 euro väljamõistmist. 9.09.2019.a. on hageja vähendanud nõuet kostja 2 vastu 2276,25 euro võrra ning taotleb kostjatelt solidaarselt 144 720,54 euro väljamõistmist ja kostjalt 1 täiendavalt 11 756,32 euro väljamõistmist.
3.20.02.2020. a määrusega rahuldas kohus Intrum Estonia AS-i taotluse menetlusse astumiseks Danske Bank A/S asemel ning 16.04. 2020. a kaasas menetlusse kostjate taotluse alusel A. K. iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostjate poolel. II. Hageja nõue ja selle põhjendused
4.Hageja taotleb kostjalt 1 välja mõista laenulepingust nr XXX tulenevate täitmata kohustuste katteks võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 1 ja 195 lg 5 alusel tagastamata laenusumma 121 577,45 eurot, intressid 20 298,22 eurot ning VÕS § 113 lg 1 alusel hagiavalduse esitamise aja, s.o 30.08.2018.a. seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 14 601,19 eurot, s.o kokku 156 476,86 eurot. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutab kostja 2 käendajana solidaarselt põhivõlgnikuga kohustuse täitmise ning kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. Kostja 2 vastutus on käenduslepingu alusel piiratud laenusummaga – 146 996,79 eurot, millest tuleb maha arvata kostja 2 poolt tasaarvestatav hageja kohustus tasuda kostjale menetluskulud summas 2276,25 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja solidaarne nõue kostjate vastu 144 720,54 eurot ning lisaks kostja 1 vastu 11 756,32 eurot. III. Kostjate vastuväited
5.Kostjad H. A. ja A. L. on vastavalt 22. ja 24.10.2018.a. esitanud hagiavaldusele vastused (tl.105-107, 80-83, I kd.), milles on hageja nõuetele esitatud samasisulised vastuväited. Kostjate vastuväidetest nähtuvalt tagasid kostja 1 ja Danske Bank A/S vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete täitmist lisaks kostjaga 2 sõlmitud käenduslepingule ka kaks hüpoteeki. 3.12.2008. a hüpoteekide seadmise lepingutega seati laenuandja kasuks hüpoteek Sirmiku kinnistule summas 2 500 000 Eesti krooni ja hüpoteek kinnistule asukohaga Aroonia 6 Tartus, mille omanik on A. K. summas 1 200 000 Eesti krooni. Kostjad on taotlenud ka A. K. kaasamist menetlusse.
6.Kostjad vaidlevad hagile vastu põhjusel, et laenulepingu ülesütlemiseks kostja 1 poolt lepingu rikkumise tõttu puudub õiguslik alus, kuna võlgnevust ei esine. Tsiviilasja nr 2-145795 menetluses on tuvastatud, et kostja 1 kinnistu müügist saadud rahasumma arvelt on tehtud laenulepingu täitmiseks ettemaks, mille tulemusena olid kostjal 1 ette tasutud laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt kõik osamaksed koos intressidega kuni augustini 2025. a. Laenuandja esimene ülesütlemine oli vaidlustatud ning enne kui kohus selles osas jõustunud lahendini jõudis, esitas laenuandja juba uue analoogse lepingu ülesütlemise avalduse. Kostjad on seisukohal, et lepingut ei saa korduvalt üles öelda olukorras, kus esimene ülesütlemine oli alles kehtiv. Tsiviilasjas nr 2-14-5795 esitatud hagiavalduse kohaselt oli 5.02.2014. a seisuga laenulepingujärgne põhivõlgnevus 99 079,08 eurot ja intressid 920,92 eurot. Menetluse käigus on kostjate poolt võlgnevust tasutud, mille tulemusena on laenuandja oma nõuet vähendanud põhivõlgnevuse nõuet summani 94 253,08 eurot. Käesolevas hagis põhivõlgnevus kasvanud 121 577,45 euroni. Kostjatele on arusaamatu, kuidas saab väidetava võlgnevuse põhiosa kasvada septembrist 2017 kuni augustini 2018 27 324,37 euro võrra. 02.09.2020.a. esitatud seisukohas (tl.31-32, II kd) on kostja 2 esitanud omapoolse arvestuse, mille kohaselt, eeldusel, et nõue on põhjendatud, ei saa põhinõude jääk olla suurem kui 88 398,54 eurot. Nimetatud summa on saadud järgmise arvutuskäigu tulemusel : 94 679,08 (hageja poolt arvestatud põhiosa jääk 24.04.2015.a. seisuga) – 4004,29 (hageja põhjendamatu tegevuse tagajärjel tekkinud kahju kohtutäituri tasu näol) – 2276,25 (hageja poolt tasumata kostja 2 menetluskulud tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluses). IV. Hageja arvamus kostjate vastuste kohta
7.Kohus on nõudnud hagejalt vastavalt TsMS § 396 arvamuse esitamist hagi vastuse kohta. Hageja on jäänud 17.06.2019.a. esitatud arvamuses oma seisukoha juurde, et hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud laenuleping on 22.03.2017.a. seisuga kehtivalt üles öeldud, kuivõrd täidetud on nii lepingu ülesütlemise formaalsed kui ka materiaalsed eeldused (tl.117-122, I kd). Kostjal 1 ei olnud laenulepingu ülesütlemise ajal 22.03.2017. a laenuandja ees mistahes ettemaksu. 4.01.2017. a ülesütlemisavaldus vastab VÕS § 416 lg 1 sätestatud vorminõuetele ning see on tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluse kestel kostjale 1 kätte toimetatud. Kostjale 2 on edastatud 4.01.2017.a. nõudekiri, milles on tehtud temale kui käendajale ettepanek tasuda käenduslepingust tulenev kohustus summas 144 720 eurot 54 senti koos lisanduvate viivistega summas 824 eurot 71 senti. Kostja II nõudekirjale ei reageerinud. Pärast laenulepingu ülesütlemist ei ole kumbki kostja laenuandjale ühtegi makset teinud. 4.01.2017. a seisuga olid täidetud ka laenulepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused – tarbijast laenusaaja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja oli andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kostjate väide, et laenuandja ei saanud 4.01.2017. a esitada uut laenulepingu ülesütlemisavaldust olukorras, kus 1. veebruari 2011. a ülesütlemisavaldus on kehtiv, on hageja hinnangul õiguslikult sisutu.
8.Hageja on selgitanud laenulepingujärgse võlgnevuse arvutuskäiku. Kuivõrd tsiviilasjas nr 2-14-5795 leidis tuvastamist asjaolu, et 1.02.2011.a laenulepingu ülesütlemisavaldus ei olnud kehtiv, tuli hüpoteegiga koormatud kostja 1 kuulunud kinnisasja müügist laenuandjale laekunud raha arvestada laenulepingu ning VÕS § 415 lg 2 järgi kõigi sissenõutavaks
muutunud rahaliste kohustuste katteks, mitte üksnes põhinõude katteks. Enne kohtumenetluses laenulepingu ülesütlemise kehtetuse tuvastamist oli täitemenetluses müüdud lepingu tagatiseks olnud kostja 1 omandis olev kinnistu, registriosa nr XXX, mille müügist laekus 28.08.2012.a laenuandjale 35 995,71 eurot. Nimetatud kuupäeva seisuga oli laenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud nõude suurus 26 160,02 eurot 2 senti, sealhulgas tähtajaks tagastamata laen 2086 eurot 4 senti, tähtajaks tasumata intressid 23 817 eurot 18 senti ja tasumata viivised 256 eurot 80 senti. VÕS § 415 lg 2 ja laenulepingu üldtingimuste alusel tuli laenuandjale laekunud 35 995,71 eurost esmajärjekorras lugeda tasutuks laenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud nõuded kokku 26 160,02 eurot. Ülejäänud rahasumma - 9835,69 eurot osas on võimalik teostada 2 erinevat arvestuskäiku, mille mõlema tulemusena jäi järele võlgnevus, mis võimaldas laenuandjal 4.01.2017. a seisuga VÕS § 416 lg 1 alusel laenulepingu üles öelda.
9.Esimese variandi kohaselt arvestatakse 9835,69 eurot laenu põhiosa ennetähtaegse tagastamisena ning kehtestatakse uus maksegraafik. Selle variandi võttis aluseks ka laenuandja, kui esitas 4.01.2017. a kostjale I uue laenulepingu ülesütlemisavalduse. 21. 03. 2017. a ehk laenulepingu ülesütlemisele eelneva päeva seisuga oli kostja I laenulepingust tulenev võlgnevus laenuandja ees 27 599,61 eurot, sealhulgas 6744,75 eurot tagastamata laenusumma, 20 298,22 eurot tasumata intressid ja 556,64 eurot tasumata viivised ning hagi esitamise aja, ehk 30.08.2018. a seisuga laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue 156 476,86 eurot, sealhulgas tähtajaks tagastamata laen 121 577,45 eurot, tähtajaks tasumata intressid 20 298,22 eurot 22 senti ja tasumata viivised 14 601,19 eurot.
10.Kui pärast sissenõutavaks muutunud võlgnevuse kustutamist 28.08.2012. a üle jäänud 9835,69 euro arvelt lugeda kaetuks kostja 1 tulevased graafikujärgsed laenumaksed, sai ettemaks otsa juba 2013.a. detsembris ning sellest ajast tekkis laenulepingujärgne võlgnevuses, millest tulenevalt oli laenuandjal 4.01. 2017. a õigus laenuleping VÕS § 416 lg 1 alusel üles öelda. 21.03.2017. a seisuga oli sellise arvestuse järgi kostja I laenulepingust tulenev võlgnevus laenuandja ees 20 926 eurot 96 senti, sealhulgas 7482,33 eurot tähtajaks tagastamata laen, 12 834,77 eurot tasumata intressid ning 609,86 eurot tasumata viivised. Hagi esitamise aja ehk 30.08. 2018. a seisuga oli nimetatud arvutuskäigu puhul laenuandja laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue 159 603,41 eurot, sealhulgas tähtajaks tagastamata laen 131 023,34 eurot, tähtajaks tasumata intressid 12 834,77 eurot ja tasumata viivised 15 745,30 eurot. Seega on laenuandja pärast 1.02.2011. a laenulepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist lähtunud võlgnevuse arvestamisel kostjatele soodsamast variandist, ehk arvestanud tagatise müügist laekunud rahasumma sissenõutavaks muutunud võlgade katteks ning järelejäänud raha arvel on vähendatud laenusummat.
11.Laenuandja esitas 5.02.2014.a kohtule kostjate vastu hagi (tsiviilasi nr 2-14-5795), milles märkis põhivõla suuruseks 99 079,08 eurot 8 senti, eeldades 1.02. 2011.a laenulepingu ülesütlemise kehtivust ning sellest tulenevalt on laenu tagastamise kohustus tervikuna sissenõutavaks muutunud. Sellega seoses arvestas laenuandja 5.02. 2014. a hagis 28. augustil 2012. a kostja I tagatise müügist laekunud 35 995,71 eurost VÕS § 415 lg 2 alusel valdava osa tagastamata laenusumma katteks, mistõttu oligi 5.02.2014. a esitatud hagiavalduses tagastamata laenusumma väiksem, kui käesolevas tsiviilasjas esitatud nõude puhul. Kostjad on kohustatud tõendama oma väidet, et hagejal puudub laenu tagastamise nõue või nõue on väiksem kui 121 577,45 eurot.
IV. Kolmanda isiku kostjate poolel seisukohad
12.Kolmanda isikuna kostjate poolel menetlusse kaasatud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik A. K. on esitanud oma seisukohad 12.05.2020.a. (tl.17-20, II kd), toetades kostjate vastuväiteid hagile. Kolmas isik on seisukohal, et hagiavaldus tuleb jätta läbi vaatamata, kuivõrd hageja tugineb hagiavalduses 4.01.2017. a laenulepingu ülesütlemisele, millele on alternatiivsena tuginetud ka apellatsioonkaebuses 02.12.2016.a. otsusele tsiviilasjas nr 2-145795. Hageja oli nimetatud menetluses oma hagi täiendanud uue alusega täiendanud ning Tartu Ringkonnakohus on selles osas teinud 11.09.2017.a. lahendi. 02.09.2020.a. esitatud menetlusdokumendis (tl.28-29, II kd) on kolmas isik täiendavalt märkinud, et kuivõrd Danske Bank A/S ja A.Laasiku vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes, ei vastanud 04.01.2017.a. ülesütlemisavaldus tarbijale esitatava lepingu ülesütlemisavalduse nõuetele. See oli esitatud tingimuslikult ja teise dokumendi (apellatsioonkaebuse) koosseisus. Seega ütles Danske Bank A/S tarbijakrediilepingu korduvalt üles olukorras, kus ta vaidlustas kohtulahendit, millega oli esimene ülesütlemine loetud õigusvastaseks, ehk olles seisukohal, et esimene ülesütlemine on kehtiv. Selline tingimuslik ülesütlemine on tarbija jaoks eksitav, kuna ei ole võimalik tingimusteta ja üheselt aru saada, millisest ülesütlemisest lähtutakse ning millise avalduse alusel loetakse leping lõppenuks, kas 04.01.2017.a. ülesütlemisavalduse alusel loetakse leping lõppenuks 15 päeva jooksul avalduse kättesaamisest või on selle toime seotud kohtulehndi jõustumisega tsiviilasjas 2-14-5795.
13.Kolmas isik on viidanud Tartu Maakohtu 02.12.2016.a. otsuse p.11, milles kohus on tuvastanud, et laenu tagastamise graafiku järgi oli 16.11.2016.a. seisuga laenujääk 127 988,21, seega laenulepingu järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma 19008,58 eurot. Enne laenulepingu ülesütlemise kohta teate saamist laekus põhiosa katteks kokku 3586,33 eurot ning pärast ülesütlemise teadet on laenulepingust tulenevate kohustuste katteks laekunud kokku 49 156,38 eurot (sealhulgas tagatise müügist laekunud summa), mille hageja on arvestanud tagastamata laenusumma katteks. Seega on laenusumma katteks arvestatud rohkem, kui lepingu järgi sissenõutavaks muutunud võlgnevus ning intressinõue ning kohus on jõudnud järeldusele, et ka lepingu täitmise nõue ei saanud kuuluda rahuldamisele. Umbes kuu aega hiljem, 04.01.2017.a. esitatud ülesütlemisavalduses erineb võla arvutuskäik jõustunud kohtuotsuses toodud arvutuskäigust.
14.Kolmas isik on teinud laenuandjale sundtäitmise vältimiseks 12.12.2011.a kuni 21. 01.2016.a makseid 11 025 euro ulatuses. Tartu Ringkonnakohus on 28.12.2018.a otsuses tsiviilasjas nr 2-16-24 (A. K. hagi Danske Bank A/S vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks) leidnud, et laenuandja käitumine on olnud vastuoluline ja hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja ei ole näidanud, milliste kohususte katteks on kolmanda isiku poolt 44 osamaksega kantud 11 025 eurot läinud, kolmas isik on ise saanud aru, et need maksed on arvestatud kõik põhivõlgniku laenu põhiosa katteks.
15.Praeguseks on selgunud, et põhivõlgniku vara suhtes on toimunud sundtäitmine alusetult, kuna laenulepingut ei olnud kehtivalt üles öeldud ning seega oli 35 995,71 euro ulatuses tegemist laenu põhiosa ennetähtaegse tagastamisega VÕS § 411 lg 1 tähenduses. Hageja poolt nõutavad 04.01.2017.a. ülesütlemisavalduses nimetatud intressid olid hagi esitamise ajaks kas täielikult või suures osas aegunud, arvestades tsiviilseadustiku üldosa
seaduses (TsÜS) sätestatud kõrvalnõuetele kohalduvat kolmeaastast aegumistähtaega. Ka see näitab, et ülesütlemine oli tehtud ebaõigetel alustel. V. Kostjate tasaarvestusavaldus hageja nõude tasaarvestamiseks hüvitamise nõudega hageja vastu
kostja 1 kahju
16.Kostjad on esitanud tasaarveldusavaldused hageja nõude tasaarveldamiseks kostjate kahju hüvitamise nõudega hageja vastu (tl.31-32; 81-82, II kd). Kostjate hinnangul on hageja käitunud nii kostjate kui kolmanda isikuga jõhkralt, realiseerides ebamõistlikult ja laenuandja informeerimiskohutust rikkudes kostja 1 elamispinna. Kostja 1 poolt laenu eest soetatud elamu väärus oli 28.11.2008.a. eksperthinnangu kohaselt 154 985,75 eurot. Hageja on hinnanud elamu väärtuseks 22.12.2010.a. 146 997 eurot ning täitemenetluse algatamisel 07.11.2011.a. tuginedes Robinson Kinnisvara hinnangule 28.02.2011.a. 121 000 eurot. Elamu realiseeriti täitemenetluses 21.08.2012.a. hinnaga 40 000 eurot. Sellega on kostja 2 hinnangul tekitatud kahju vähemalt 114 985,75 euro, ehk elamu turuhinna 154 985 eurot ja müügihinna 40 000 eurot vahe ulatuses. Kostja 1 on seisukohal, et tekitatud kahju suurus on 130 000 eurot, s.o elamu turuhinna 24.09.2020.a. seisuga 170 000 eurot ja müügihinna vahe.
17.Mõlemad kostjad on teinud hagejale kui laenuandja õigusjärglasele tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestavad kostjatele elamu, asukohaga Sirmiku 10, Laane küla, Ülenurme vald Tartumaa ebamõistlikel tingimustel, laenusaaja ning käendajate suhtes tagaselja ja realiseerimiseks alust omamata müügiga tekitatud kahju hageja võimaliku nõudega kostjate vastu. Tasaarvestatud nõude summadeks on kostja 1 hinnangul võlgnevuse maksimaalne põhiosa 88 398,54 eurot ning laenulepingust tulenevad intressi ja viivisenõuded 26 587,21 euro ulatuses. Kostja 1 on seisukohal, et tasaarvestuse tulemusena ei oma hageja enam kostja 1 vastu nõuet. VI. Hageja seisukoht kostjate tasaarvestuse avalduste suhtes
18.Hageja on seisukohal, et kostjate tasaarvestuse avaldused on tagajärjetud tahteavaldused, sest kostjal 1 puudub mistahes kahju hüvitamise nõue hageja ning ka Danske Bank A/S vastu (tl.87-90, II kd). Kostja 1 ei ole põhjendanud, millest tuleneb kahju hüvitamise nõue Intrum Estonia AS vastu. Intrum Estonia AS ei vastuta mistahes viisil Danske Bank A/S ega kinnistu võõrandanud kohtutäituri käitumise eest. Menetlus täiteasjas nr 024/2011/2114 on läbi viidud seaduslikult, kostja 1 kinnistu on müüdud täitemenetluses toimunud avalikul enampakkumisel turuhinna alusel. Seadusliku täitemenetlusega ei ole võimalik kahju tekitada. Kostja 1 ei ole esitanud hagi sundtäimise lubamatuks tunnistamiseks ega vaidlustanud sissenõudja materiaalõiguslikku nõuet, samuti ei ole ta vaidlustanud täitetoiminguid.
19.Hageja hinnangul ei ole tõendatud, et kinnistu turuhind oli kõrgem, kui müügihind avalikul enampakkumisel, ehk 40 000 eurot. Üldteadaolevalt hakkasid alates 2008.aasta sügisest kinnisvara hinnad drastiliselt langema. Hüpoteegipidajast krediidiasutus saa vastutada hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtuse vähenemise või suurenemise eest. Väidetav kahju sai tulenevalt § 132 lg 1 sätestatust tekkida vaid sel ajahetkel, kui kinnistu võõrandati ehk kahjuna ei saa käsitleda müüdud kinnisvara hilisemat turuhinna tõusu. Danske Bank A/S käitumise ja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos. VÕS § 127 lg 5
alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud ehk kinnistu ülalpidamiskulud.
20.Hageja on esitanud kostja 1 kahju hüvitamise nõudele ka aegumise vastuväite. Kinnistu võõrandamine toimus 21.08.2012.a.Tehingust tulenev nõue aegub vastavalt TsÜS § 146 lg 1 kolme aasta jooksul. Laenu tagastamise ning viiviste nõue muutus sissenõutavaks 04.01.2017.a. ülesütlemisavalduse alusel 22.03.2017.a. Seega on välistatud aegunud nõude tasaarvestamine VÕS § 200 lg 2 alusel kuna õigus nõuet tasaarvestada ei ole tekkinud enne nõude aegumist. Tasaarvestus on välistatud ka VÕS § 200 lõikes 4 sätestatud keelu tõttu, kuna hageja on esitanud kostja 1 tasaarvestuse avaldusele vastuväited. VII. Kohtu põhjendused
21.Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätestatule hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja TsMS § 231 lg 2 kohaselt tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Käesolevas asjas ei vaidle pooled asjaolu üle, et 3.detsembril 2008.a. sõlmisid Danske Bank A/S Eesti filiaal laenuandjana ja A. A. (praeguse perekonnanimega Laasik) laenusaajana laenulepingu nr XXX (tl.8-20, I kd), mille alusel andis laenuandja laenusaaja käsutusse 146 996,79 eurot tagastamise lõpptähtpäevaga 16.12.2038.a. Laenulepingu kohaselt tagasid laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist panga kasuks seatavad hüpoteegid kinnistule, asukohaga XXX (tl.22-23, I kd). Vaidlus puudub ka selles, et Danske Pank A/S poolt 01.02.2011.a. laenusaajale esitatud lepingu ülesütlemine on kehtetu. Asjaolu, et laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud on tuvastatud Tartu Maakohtu 2.detsembri 2016.a. otsusega, mis on Tartu Ringkonnakohtu 11.09.2017.a. otsusega (tl.91-97, I kd) jäetud muutmata ning jõustunud 20.10.2017.a. Vaidluse all on alljärgnevad asjaolud: - kas laenuleping on hageja poolt 04.01.2017.a. ülesütlemisavaldusega kehtivalt üles öeldud; - kui ülesütlemine on kehtiv, siis milline on lepingujärgne võlgnevuse suurus; - kas kõrvalnõuded on osaliselt aegunud; - kas kostjal 1 on kahju tekitamisest tulenev nõue hageja vastu ning - kas poolte vastastikused nõuded on kattuvas ulatuses tasaarvestusega lõppenud.
22.Hageja esitas Tartu Maakohtu 02.12.2016.a. otsusele tsiviilasjas 2-14-5795 esitatud apellatsioonkaebuse (tl.29-39, I kd) lisana 04.01.2017.a. A. L. lepingu ülesütlemise avalduse (tl.40, I kd). Kuivõrd A.L. on kätte toimetatud apellatsioonkaebus koos lisadega, siis ei ole vaidlustatud asjaolu, et A.L. on ka lepingu ülesütlemise avalduse 8.märtsil 2017.a. kätte saanud (tl.49). Kostja poolt 19.05.2017.a. esitatud seisukohtades apellatsioonkaebusele (tl.5052, I kd), kinnitab ta samuti apellatsioonkaebusele lisatud 04.01.2017.a. kuupäeva kandva lepingu ülesütlemise avalduse kättesaamist.
Menetlusse kaasatud kolmanda isiku poolt on 12.05.2020.a. menetlusdokumendis esitatud seisukoht, et kuna hageja oli Tartu Maakohtu 02.12.2016.a. otsusele tsiviilasjas 2-14-5795 esitatud apellatsioonkaebuses tuginenud alternatiivselt 04.01.2017.a. laenulepingu ülesütlemisele ja Tartu Ringkonnakohus on apellatsioonimenetluses asja 11.09.2017.a. lahendanud, siis on tegemist sama aluse ja hagi esemega samade kostjate vastu ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Kohtu hinnangul ei ole see seisukoht asjakohane. Ringkonnakohus ei ole tsiviilasjas 2-145795 tehtud kohtuotsuses 4.01.2017. a ülesütlemisavaldust hinnanud ega käsitlenud, ringkonnakohtu otsus puudutab vaid 2011. a ülesütlemist.
23.Järgnevalt tuleb anda hinnang laenuandja poolt 4.01.2017. a laenulepingu ülesütlemise kehtivusele. Kohtu hinnangul on ekslik kostjate väide, et kuna hageja oli 2011. a lepingu üles öelnud, siis ei saanud ta seda enam uuesti teha tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluse raames. Kostja 2 on tuginenud seejuures Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13 p-le 23, leides, et toimunud ülesütlemist ei saa ka avalduse teinud pool ühepoolselt olematuks muuta, mh järgneva sarnase avalduse saatmisega. Kuid kostja 2 on jätnud tähelepanuta Riigikohtu selgituse viidatud tsiviilasjas, et ülesütlemisavaldus toob avalduses märgitud ajal kaasa lepingu lõppemise, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Antud juhul tegid kohtud tsiviilasjas nr 2-14-5795 kindlaks, et laenuandja 1.02.2011. a laenulepingu ülesütlemise avaldus oli tühine. Seega ei saanud see tuua kaasa lepingu lõppemist, mistõttu oli kohtumenetluse ajal 4.01. 2017. a lepingu ülesütlemine kui toiming lubatav. Kui esimeses kohtumenetluses oleks tuvastatud, et 1.02.2011.a. ülesütlemine on kehtiv, ei oleks olnud 4.01.2017.a. ülesütlemine enam võimalik, sest sel juhul oleks leping olnud juba varasema ülesütlemise tagajärjel lõppenud. Kohtupraktika kohaselt saab lepingu ülesütlemise avalduse esitada ka kohtumenetluses, kuid siiski vaid juhul, kui täidetud on ka kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, p-d 12, 14). Seega tuleb teha kindlaks, kas laenuandja 4.01. 2017. a ülesütlemisavalduse formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Vaidlus puudub, et kostjad on kohtumenetluses tsiviilasjas nr 2-14-5795 4. jaanuari 2017. a kirjaliku ülesütlemisavalduse kätte saanud. Juba tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluses on tuvastatud, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu näol oli tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes. Tarbijakrediidileping on kestvusleping, mille ülesütlemine on võimalik VÕS § 416 lõikes 1 ja 2 sätestatud tingimustel. See tähendab, et lepingu võib lepingu võib tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. 4.01.2017.a ülesütlemisavalduse kohaselt on avalduse koostamise päeva seisuga võlgnikul tasumata või osaliselt tasutud 51 makset ning täitmata maksekohustus panga ees on 25 619,97 eurot, sealhulgas tähtajaks tagastamata laen 5810,36 eurot, tasumata intressid 19 358,11 eurot ja viivised 451,50 eurot. Laenusumma, mille tagastamise tähtaeg ei olnud veel saabunud oli 115 767,09 eurot.
Ülesütlemisavalduses on antud kostjale 1 täiendav tähtaeg lepingust tulenevate maksekohustuste täitmiseks ning tehtud ettepanek võimalike lahenduste leidmiseks võtta ühendust võlausaldaja töötajaga. 15.03.2017.a. on saadetud lepingu ülesütlemise avaldus ka käendajale (kostja 2) (tl.48, I kd), 04.01.2018.a. käendajale saadetud korduvast võlgnevuse tasumise nõudest (tl.56, I kd) nähtub, et laenuleping on kehtivalt üles öeldud seisuga 23.03.2017.a. ning sellega on sissenõutavaks muutunud kogu nõue, summas 144 720,54 eurot koos lisandunud viivistega summas 824,71 eurot. Kohtu hinnangul vastab lepingu ülesütlemisavaldus VÕS § 416 lg 1 ja 2 sätestatud nõuetele, ehk täidetud on nii lepingu ülesütlemise formaalsed kui ka materiaalsed eeldused.
24.Kostjate poolt esitatud vastuväite kohaselt lepingu ülesütlemisele makseviivituse alusel ei saanud laenusaaja olla viivituses maksete tasumisega, kuna lepingu täitmise tagatiseks hüpoteegiga koormatud kinnistu müügist saadud rahasumma arvel olid lepingu maksegraafikujärgsed maksed tasutud kuni 2025.aastani. Tartu Maakohtu 2.12.2016.a. kohtuotsuses on tõepoolest nenditud, et seoses tagatise müügist laekunud rahasummaga ning pärast tagatise müüki ja kohtumenetluse ajal tasutud maksetega on laenu katteks tasutud rohkem, kui oli sissenõutavaks muutunud võlgnevus. Kuid kostjad ei ole tõendanud, et ettemaks oli kuni aastani 2025. a. Pärast seda, kui kohtud olid tuvastanud, et 2011.a. ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping kehtivalt üles öeldud, pidi hageja tegema korrektiivid maksete ja tagatise müügist laekunud rahasumma arvestamisel erinevate lepingust tulenevate sissenõutavaks kohustuste katteks vastavalt VÕS § 415 lg 2 sätestatule. Ehk kui lepingu lõppemisel ülesütlemisega vähendati VÕS § 416 lg 3 alusel tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete tasumata kogusummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra, s.t. lõppes intresside arvestamine ning tasutud summad arvestati sissenõutavaks muutunud nõuete ehk tähtajaks tasumata laenu, intresside ja viiviste katteks kogusummas 26 160,02 eurot ning sellest ülejäänud rahasumma arvestati põhivõlgnevuse katteks, mis ei olnud veel sissenõutavaks muutunud. Selle tulemusena esitas hageja 2014.a. nõude põhivõla 99 079,08 euro ja intresside 920,92 euro sissenõudmiseks ning seoses menetluse ajal nõude osalise tasumisega vähendas põhinõuet põhivõla osas 94 253,08 euroni. Kohus juhib tähelepanu, et tsiviilasjas nr 2-14-5795 esitatud hagiavalduses on viide, et seisuga 2012. a oli tasumata intress 12 500 eurot. Asjaolu, et hageja nõudis intresside väljamõistmist vaid 920 euro ulatuses ei tühista varasemat intressivõlgnevust. Kui kinnistu müügi hetkeks oli tekkinud võlgnevus, tuli müügist laekunud raha arvestada ennekõike esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse katteks, mitte tulevaste maksegraafikujärgsete maksete katteks.
25.Seonduvalt intressinõuete aegumise vastuväitega nõustub kohus kostjaga, et aegumine oli TsÜS § 160 lg 1 alusel peatanud alates hagi esitamisest tsiviilasjas 2-14-5795 05.02.2014.a. kuni nimetatud tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumiseni 20.10.2017.a. Aegumine peatus uuesti käesolevas tsiviilasjas hagi esitamisega 30.08.2018.a. Kuna tagatise müügist saadud rahast kustutati 28.08.2012.a. kõik võlgnevused, siis ei sisaldu käesolevas hagis enne 2012.a. tekkinud intressi- ja viivisenõudeid.
Seega tsiviilasjas nr 2-14-5795 lepingu kehtivuse tuvastamise tagajärjel muutus olukord, ehk nagu hageja on selgitanud oma 17.06.2019.a. esitatud menetlusdokumendis, siis tuli laekunud raha arvestada sissenõutavaks muutunud põhinõude, viiviste ja intresside katteks. Seetõttu on 04.01.2017.a. esitatud lepingu ülesütlemisavalduses hageja lähtunud arvestusest, et 28.08.2012.a. tagatise müügist saadud raha arvel sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise järgselt üle jäänud rahasumma , 9835,69 eurot arvestati laenu põhiosa ennetähtaegse tagastamisena. Hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestamise tabelist (tl.138-139, I kd.) nähtub ülevaatlikult, et ennetähtaegselt tagastatud rahasumma oli ära kasutatud 16.12.2013.a. ning alates 2014.a. hakkasid tekkima nii põhiosa kui intressivõlgnevused. Alates 16.veebruarist 2016.a. ei ole laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makseid tehtud, kostjad ei ole seda asjaolu ümber lükanud. Eeltoodu alusel leiab kohus et täidetud on ka materiaalsed eeldused laenulepingu ülesütlemiseks.
26.Kostjad on seadnud kahtluse alla ka võlgnevuse suuruse, toetudes asjaolule, et põhivõlgnevuse osa ei saa olla suurenenud 121 577,45 euroni, nagu hageja on märkinud hagiavalduses, kuivõrd hageja on ise tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluses esitanud andmed, et võlgnevuse põhiosa jääk 24.04.2015.a. seisuga oli 94 679,08 eurot (tl.33, II kd). Sellest summast tuleks maha arvata veel hageja põhjendamatu tegevuse tagajärjel kostjale tekkinud kahju kohtutäituri tasu näol 4004,29 eurot ning hageja poolt kostjale 2 tasumisele kuuluvad menetluskulud, mis on välja mõistetud tsiviilasjas 2-14-5795. Kostjate arvestuse kohaselt ei saaks põhinõude jääk olla suurem kui 88 398,54 eurot.
27.Kohus kostjate põhivõlgnevuse arvestusega ei nõustu. Tsiviilasjas nr 2-14-5795 ei ole 2.12.2016.a. kohtuotsusega tuvastatud võlgnevuse suurust, vaid asjaolu, et laenuleping ei olnud kehtivalt üles öeldud. Kohtu hinnangul ei saa viidatud tsiviilasja menetluses maakohtus ja ringkonnakohtus esitatud tõendeid ja kohtuotsustes toodud arutlusi võlgnevuse suuruse kohta käesolevas asjas arvestada seoses hageja nõude aluseks olevate erinevate asjaoludega. Nimelt on hageja varasemas menetluses võlgnevuse suurust arvestades võtnud aluseks laenulepingu lõppemise ülesütlemisega, mis tähendas, et ka intresside arvestamine oli lõppenud. Kui jõustus kohtulahend, millega tuvastati, et laenuleping ei olnud 2011.aastal ülesütlemisega lõppenud, ehk see kehtis ning hageja poolt antud laenusumma oli endiselt kostja 1 kasutuses, oli hagejal õigus nõuda raha kasutamise eest ka tasu ehk intressi. See tähendab, et tagatise müügist laenujäägi katteks arvestatud raha tuli arvestada ümber jooksvate maksete katteks. Kohustuste täitmise järjekord on tarbijakrediidi puhul määratud VÕS § 415 lõikes 2, mis sätestab, et kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Hageja on kohtule usutavalt selgitanud võlgnevuse kujunemist 17.06.2019.a. esitatud seisukohtades ning nendele lisatud laenujäägi, intresside ja viiviste arvestustes (tl.117-144, I kd) ning ka hilisemas menetluses esitatud seisukohtades
28.Kuna kostjad ei ole tõendanud, et pärast 2016.aastat on laenulepingust tulenevaid maksekohustusi täidetud, tuleb aktsepteerida hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestust, mille kohaselt oli lepingu ülesütlemisel tagastamata laenusumma 121 577,45 eurot, intressivõlgnevus 20 298,22 eurot ning viivisevõlgnevus 14 601,19 eurot, ehk kokku 156 476,86 eurot.
Kostja 2 kui käendaja vastutus on käenduslepingus piiratud 146 996,79 euroga. Hageja on tasaarvestanud kostja 2 vastu käenduslepingust tuleneva nõude hageja kohustusega tasuda kostjale 2 menetluskulud summas 2276,25 eurot (tl.169-170, I kd), seega saab kostjalt 2 nõuda käenduslepingu alusel 144 720,54 eurot tasumist. VÕS § 145 lõikes 1 sätestatu alusel vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, seega saab hageja nõuda 144 720,54 euro väljamõistmist kostjalt 1 ja kostjalt 2 solidaarselt ning ülejäänud võlgnevuse, summas 11 756,32 eurot tasumist põhivõlgnikult ehk kostjalt 1.
29.Järgnevalt tuleb võtta seisukoht kostjate poolt kohtumenetluses esitatud tasaarvestuse avalduse osas. Vastavalt VÕS § 186 p 2 lõpeb võlasuhe (kohustus) tasaarvestusega. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kohtupraktika kohaselt võib tasaarvestuse avalduse esitada ka kohtumenetluses. Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas tasaarvestaval poolel on olemas tasaarvestatav nõue. Käesolevas asjas on tasaarvestuse avalduse esitanud mõlemad kostjad ehk laenulepingu põhivõlgnik ja käendaja. Avalduste kohaselt soovivad nad tasaarvestada kahju hüvitamise nõuet hageja vastu. Kahju on tekkinud laenuandja poolt lepingu rikkumise ehk laenulepingu õigusvastase ülesütlemise tagajärjel. Kui laenuandja poleks laenulepingut 2011.aastal üles öelnud, ei oleks toimunud ka lepingu tagatiseks olnud kostjale 1 kuulunud hüpoteegiga koormatud kinnistu müüki täitemenetluses madalama hinnaga kui oli kinnistu väärtus.
30.Vaidlust ei ole selles, et jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud 01.02.2011.a. ülesütlemisavaldusega laenulepingu XXX ülesütlemise tühisus. Tulenevalt TsÜS § 84 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega puudus kohtu hinnangul hageja õiguseelnejal alus ka täitmisavalduse esitamiseks hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks. Hageja vastuväited, et Intrum Estonia AS ei ole kostjale kahju tekitanud ning ei vastuta mistahes viisil Danske Bank A/S-i ega kinnistu võõrandanud kohtutäituri käitumise eest ei ole relevantsed. Kuna Danske Bank A/S on 12.06.2019.a. nõudeõiguste ostu-müügi ja loovutamise lepingu alusel loovutanud laenulepingust nr XXX tulenevad, sealhulgas tsiviilasjas nr 2-18-12998 menetletavad nõuded A. L.u vastu Intrum Estonia AS-le, on ta astunud eriõigusjärglasena Danske Bank A/S asemele. VÕS § 171 lg 3 järgi võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja vastu, tasaarvestust välistavaid asjaolusid, mis on sätestatud osundatud lõike p 1 ja 2 ei esine. Seega ei oma tähendust asjaolu, et praegune hageja ei ole ise kahju tekitanud, sest ta võib vastutada kahju tekitamise eest õigusjärglasena samadel tingimustel nagu varasem hageja ning nõuet on võimalik tasaarvestada.
31.Asjaolul, et kostja ei ole täitemenetluses kohtutäituri otsuseid või toiminguid vaidlustanud, ei ole kohtu hinnangul hageja kahju tekitanud tegevuse hindamisel tähtsust. Täitemenetluses kehtib formaliseeritusse printsiip, mille järgi peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama
täitemenetluse. Antud juhul oli hageja õiguseellane esitanud sissenõudjana kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks ning täitedokumendi, kuigi tal puudus selleks õiguslik alus – laenuleping ei olnud kehtivalt üles öeldud ja kohustus ei olnud sissenõutavaks muutunud. Kostjad ei ole toetunud kahju hüvitamise nõuet sisustades minetustele täitemenetluses, vaid hageja õiguseellase tegevusele.
32.Järgnevalt tuleb hinnata, milline oli kostjale 1 laenulepingu kehtetu ülesütlemise tagajärjel tekkinud kahju suurus. Kohus nõustub kostjatega, et kahju seisneb kinnistu tegeliku väärtuse ja selle müügihinna vahes, millest on omakorda maha arvatud täitemenetluse kulu. Kuigi tulenevalt TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme (milleks on ka kinnisasi) harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind (turuhind), leiab kohus, et teatud juhtudel võib müügihind ja tegelik väärtus ka erineda, iseäranis müügi korral täitemenetluse käigus. Kohus on seisukohal, et kahju suurus tuleb tuvastada kahju tekkimise aja seisuga, mis on kinnistu võõrandamise aeg. Kohtule on esitatud erinevaid dokumentaalseid tõendeid kinnistu väärtuse tõendamiseks. Tl. 57-69, II kd on 03.12.2008.a. kinnistu müügileping, hüpoteegi loovutamise ja hüpoteegi seadmise ning asjaõiguslepingud (millega on seatud hüpoteek Danske Bank A/S kasuks kinnisasjale XXX, hüpoteegisummaga 2 500 000 krooni, millega on tagatud hüpoteegipidaja nõuded A. A.(kostja 1) vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja kostja 1 vahel sõlmitud laenulepingust XXX. Kostja 1 oli kantud kinnistusraamatusse nimetatud kinnistu omanikuna alates 3.12.2008 kuni 29.08.2012.a., samal kuupäeval on kustutatud ka hüpoteek (tl.70-72, II kd). Kostjad on esitanud hindamisaktid kinnistu turuväärtuse hindamise kohta, mille kohaselt enne hüpoteegi seadmist nimetatud kinnistule oli kinnistu turuväärtuseks 15.11.2008.a. hinnatud 2 425 000 krooni, s.o 154 985,75 eurot (tl.34-36, II kd.) 28.02.2011.a. on Robinson Kinnisvara hinnangu alusel (tl.38-43, II kd) olnud kinnistu hind 121 000 eurot. 13.10.2011.a. on täitemenetluses teostatud kinnisasja arestimine, mille käigus on kohtutäitur hinnanud arestitud kinnisasja väärtuseks samuti 121 000 eurot (tl.99-100, II kd). Nimetatud hinnaga on toimunud ka kinnistu esimene enampakkumine täitemenetluses 7.11.2011.a. Kinnistu müüdi täitemenetluses pärast korduvaid nurjunud enampakkumisi 21.08.2012.a. hinnaga 40 000 eurot (tl.37, II kd). Kohus ei arvesta asja lahendamisel kostja 1 poolt esitatud Lahe Kinnisavara hindamisakti kinnistu väärtuse kohta 23.09.2020.a. seisuga (tl.83-84, II kd), kuna eespool toodud põhjendustel kahju suuruse kindlakstegemise aja kohta ei ole nimetatud tõendil tähtsust. Kuigi kinnisasja tegeliku väärtuse kohta selle müügi hetkel ehk 2012.a. augustikuus ei ole tõendeid esitatud, leiab kohus, et aluseks saab võtta ajaliselt kõige lähema hindamise, ehk siis kohtutäituri poolt vara arestimisel asjale antud hinna – 121 000 eurot. Üldteadaolevalt toimus kinnisvaraturul suurem hindade langus 2009-2010.a., seega on usutav, et ka antud kinnistu hind oli võrreldes 2008.aastal toimunud hindamisega langenud üle 30 000 euro. Tõenäoliseks ei saa pidada aga asja väärtuse langemist alla üheaastase perioodi jooksul (2011.aasta oktoobrist kuni 2012.a. augustini) üle 80 000 euro, s.o ca 66 %. Kohtu hinnangul ei ole usutav ka asjaolu, et kohtutäitur hindas vara arestimisel selle hinna oluliselt kõrgemaks turuhinnast. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostjale 1 on tekkinud hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel kahju 85 004,29 eurot, ehk täitemenetluses müüdud kinnistu
tegeliku väärtuse – 121 000 eurot ja kinnistu müügist kostja kohustuste katteks arvatud rahasumma – 35 995,71 eurot vahe.
33.Kuigi tasaarvestuse avalduse on esitanud ka kostja 2, siis ei saa kohus tulenevalt VÕS § 67 lg 1 kolmandale lausele sellega arvestada, kuna kostjal 2 ei ole tasaarvestatavat nõuet. Temale ei ole hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel kahju tekkinud, sest müüdud kinnisasi oli kostja 1 omandis. Kuid osundatud säte ei võta kostjalt 2 õigust tugineda kohustuse lõppemisele teise solidaarvõlgniku poolt tehtud tasaarvestuse tõttu (vt Riigikohtu
21.12.2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 10, 15).
34.VÕS § 200 lg 2 sätestab, et tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 kohaselt nõude sissenõutavaks muutumisega, osundatud paragrahvi 2.lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kohtu hinnangul ei saa antud juhul väita, et kostja 1 kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks kahju tekitanud sündmuse ehk omandi kaotuse hetkest. Tegemist on lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise kohustusega, millise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud. VÕS § 82 lg 7 kolmandas lauses on öeldud, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast osundatud paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Arvestades, et kostja 1 ei saanud temale hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel kahju tekkimisest teada mitte kahju tekkimise hetkel vaid pigem tuleb jaatada teadasaamist ja nõude sissenõutavaks muutumist tsiviilasja nr 2-14- 5795 menetluse käigus, kui leidis tuvastamist laenulepingu ülesütlemise kehtetus, ei olnud kohtu hinnangul hageja nõue aegunud enne nõude tasaarvestamiseks õiguse tekkimist. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. See tähendab, et on olemas sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud). Kohus on seisukohal, et ükski hageja poolt esitatud vastuväidetest ei välista kostja 1 kahju hüvitamise nõude maksmapanekut. Lepingurikkumise ja kostjal 1 tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos ning rikkumise tagajärg – alusetu lepingu ülesütlemise ja sundtäitemenetluse alustamise tagajärjel kahju tekkimine pidi olema hagejale ka ettenähtav.
35.Kokkuvõtvalt saab kohtu poolt tuvastatud asjaolude alusel lugeda põhjendatuks hageja nõude kostja 1 vastu laenulepingust XXX tuleneva tagastamata laenu, summas 121 577,45 eurot, intessivõlgnevuse, summas 20 298,22 eurot ja viiviste summas 14 601,19 eurot, s.o kokku 156 476,86 euro väljamõistmiseks, millest 144 720,54 euro ulatuses vastutab kostjaga 1 solidaarselt käenduslepingu alusel kostja 2. Seega vastutab kostja 1 hageja ees 11 756,32 eurot ulatuses (156 476,86 – 144 720,54). Kostja1 1 on hageja vastu tasaarvestatav kahju hüvitamise nõue summas 85 004,29 eurot. Tasaarvestuse tulemusena on hageja nõue kostja 1 vastu nimetatud ulatuses lõppenud, mistõttu on põhjendatud kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 71 472, 57 eurot (85 004, 29 - 11 756,32 = 73 247,97; 144 720,54 – 73 247,97 = 71 472,57).
VIII. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
36.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega käesolevas asjas kostjad. TsMS § 167 lg 1 ja 2 sätestatu alusel jäävad ka iseseisva nõudeta kolmanda isiku kostja poolel menetluskulud iseseisva nõudeta kolmanda isiku kanda. Juhindudes TsMS § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 138 lg 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, osundatud paragrahvi 2. lõige sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
37.Menetlusosalised on esitanud kohtule menetluskulude nimekirjad (tl.131-134, 139-140, 143-144, 147-148 II kd.) Hageja on esitanud lisaks kuludokumendid kütuse eest tasumise kohta seoses sõiduga marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn kolmel korral kohtuistungitel osalemiseks Tartu kohtumajas (tl.135-136, 149, II kd.) ning Danske Bank A/S kinnituse õigusabikuludelt käibemaksu maha arvestamata jätmise kohta (tl.137, II kd.) Kohtu poolt määratud tähtaja jooksul ei ole menetlusosalised oma seisukohti vastaspoole menetluskulude kohta esitanud. Kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt osutas hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat H. I. hagejale õigusabi kokku 61,7 tunni ulatuses, sealhulgas 19 tundi tunnihinnaga 108 eurot (käibemaksuga) ja 42,7 tundi tunnihinnaga 90 eurot (käibemaksuta). Sõidukulude hüvitamiseks taotleb esindaja 107,69 euro väljamõistmist. Kokku moodustavad hageja õigusabikulud koos sõidukuluga 5626,48 eurot, lisaks on menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 1800 eurot.
38.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta. Kohtu hinnangul saab kostja esindaja töötunni hinda – 108 eurot (koos käibemaksuga), 90 eurot (käibemaksuta) pidada põhjendatuks ja vajalikuks.
39.Kohtul ei ole kohustust hinnata minutilise täpsusega osutatud õigusabiteenuse mahtu ja kestust, vaid tuleb anda hinnang õigusabikulu vajalikkusele ja põhjendatusele tervikuna (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 03.09.2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-27843).
Kohus leiab et õigusabi osutamise ajakulu kliendi huvide kaitseks on olnud käesolevas asjas põhjendatud ja vajalik 38 tunni ulatuses, sealhulgas 16,6 tundi tunnihinnaga 108 eurot (käibemaksuga) ja 21,4 tundi tunnihinnaga 90 eurot (käibemaksuta). Kohus on vähendanud tasu vastavalt kohtuistungite toimumise tegelikule kestusele, mis on tuletatav istungiprotokollides märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegadest. 25.06.2019.a. kestis istung 1 tunni hageja menetluskulude nimekirjas märgitud 3,4 tunni asemel, 20.04.2020.a. 0,6 tundi märgitud 1 tunni asemel, 10.09.2020.a. samuti 0,6 t märgitud 2,5 tunni asemel ning 30.10.2020.a. 2 tundi 3,6 tunni asemel. Kohus ei pea põhjendatuks ja vajalikuks ka ajakulu hageja kirjalike arvamuste koostamisele 09.09.2020.a. ja kohtukõne kirjalike seisukohtade koostamisele 29.10.2020.a. kokku 21,7 tundi ning lisaks 29.10.2020.a. kohtuistungiks kliendi esindamise ettevalmistamiseks 1,5 tunni ulatuses, kuna 9.09.2020.a. esitatud seisukoht ja kohtukõne kirjalikud teesid on suuremas osas sisult kattuvad, et mitte öelda samased (nt 11 vastuväidet kostjate tasaarvestuse avaldusele). Kirjalikes seisukohtades ja teesides on korduvalt esitatud ka sama võlgnevuse arvutuskäik nagu 17.06.2019.a. esitatud menetlusdokumendis. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud ajakulu eelnimetatud kirjalike dokumentide koostamiseks kokku 8 tundi, mis hõlmab ka istungiks valmistumise. Sõidukulu arvestamine lepingulise esindaja kulude hulka 107,8 euro ulatuses on põhjendatud ja vajalik kulu, arvestades, et advokaadibüroo, mille kaudu esindaja õigusteenust osutab, asukoht on Tallinnas ning kohtuistungid toimusid kolmel korral Tartu kohtumajas. Eeltoodu alusel on põhjendatud ja vajalik hageja õigusabikulude suurus 3826,48 eurot. Koos hagi esitamisel tasutud riigilõivuga määrab kohus hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks summas 5626,48 eurot, mis tuleb kostjatelt kui solidaarvõlgnikelt hageja kasuks välja mõista solidaarselt.
40.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vastava taotluse esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik
Kohtuotsus osaliselt lahendatud Tartu Ringkonnakohtu 21.06.2021 lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.