Aktsiaseltsi Intrum Estonia hagi Alar Laasiku ja Heli Aimi vastu solidaarselt 146 996 euro 79 sendi väljamõistmõistmiseks ning Alar Laasikult 9480 euro 7 sendi väljamõistmiseks
Apellatsioonkaebuse hind
71 472 eurot 57 senti
Vastuapellatsioonkaebuse hind
85 004 eurot 29 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 7. detsembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Alar Laasiku, Heli Aimi ja Aili Kase apellatsioonkaebus ja Aktsiaseltsi Intrum Estonia vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
31. mai 2021
Menetlusosalised ja nende
Hageja: Aktsiaselts Intrum Estonia (registrikood 10036074), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
esindajad
Kostjad:
1.Alar Laasik (isikukood XXXXXXXXXX)
2.Heli Aim (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marek Aunver,
Iseseisva nõudeta kolmas isik kostjate poolel: Aili Kase (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul
Tühistada maakohtu otsus osaliselt Alar Laasikult ja Heli Aimilt väljamõistetava summa suuruse ja menetluskulude jaotuse osas.
2.Rahuldada Alar Laasiku, Heli Aimi ja Aili Kase apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Aktsiaseltsi Intrum Estonia hagi ning mõista tasaarvestuse tulemusena Alar Laasikult ja Heli Aimilt Aktsiaseltsi Intrum Estonia kasuks solidaarselt välja 20 196 eurot 32 senti.
5.2.Mõista Alar Laasikult ja Heli Aimilt Aktsiaseltsi Intrum Estonia kasuks solidaarselt välja 146 996 eurot 79 senti. Mõista Alar Laasikult Intrum Estonia kasuks välja 9480 eurot 7 senti.
5.3.Tasaarvestada Aktsiaseltsi Intrum Estonia nõue 156 476 eurot 86 senti Alar Laasiku kahju hüvitamise nõudega 134 004 eurot 29 senti ja Heli Aimi menetluskulude hüvitamise nõudega 2276 eurot 25 senti.
5.4.Tasaarvestuse tulemusena mõista Alar Laasikult ja Heli Aimilt solidaarselt Aktsiaseltsi Intrum Estonia kasuks välja 20 196 eurot 32 senti.
6.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Aktsiaseltsi Intrum Estonia kanda.
Edasikaebamise kord
7.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja
pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Danske Bank A/S esitas 30. augustil 2018 hagi Alar Laasiku (kostja I) ja Heli Aimi (kostja II) vastu solidaarselt 146 996 euro 79 sendi ning Alar Laasikult täiendavalt 9480 euro 7 sendi väljamõistmiseks. 20. veebruari 2020. a määrusega rahuldas kohus Intrum Estionia AS-i (hageja) taotluse menetlusse astumiseks Danske Bank A/S asemel.
16.aprilli 2020a määrusega rahuldas kohus kostjate taotluse ning kaasas menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostjate poolel Aili Kase.
2.Hageja on nõuet menetluses korrigeerinud. Hageja palub mõista kostjalt I välja tagastamata laenu 121 577 eurot 45 senti, intressid 20 298 eurot 22 senti ning hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 14 601 eurot 19 senti, kokku 156 476 eurot 86 senti. Kostja II käendajana vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga. Kostja II vastutus on käenduslepingu alusel piiratud laenusummaga 146 996 eurot 79 senti, millest tuleb maha arvata kostja II poolt tasaarvestatav hageja kohustus tasuda kostjale menetluskulud summas 2276 eurot 25 senti. Hageja solidaarne nõue kostjate vastu on 144 720 eurot 54 senti ning lisaks kostja I vastu 11 756 eurot 32 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja õiguseellane Danske Bank A/S (laenuandja) ja Alar Laasik (kostja I) 3. detsembril 2008 laenulepingu nr XXXXXXXXXX, millega laenuandja väljastas kostjale I laenu 146 996 eurot 79 senti tagastamise tähtajaga 16. detsember 2038. Laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja kostja II 3. detsembril 2008 käenduslepingu nr XXXXXXXXXX. Käenduslepingu p 1.2 kohaselt vastutab kostja II laenuandja ees laenulepingu täitmise eest täies ulatuses solidaarselt kostjaga I. Kostja II vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 146 996 eurot 79 senti. Kostja I ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu ütles laenuandja 1. veebruaril 2011. a laenulepingu üles alates 21. veebruarist 2011. Tartu Maakohtu
2.detsembri 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-14-5795 tuvastati, et laenuleping ei olnud
21.veebruari 2011. a seisuga kehtivalt üles öeldud. Tartu Maakohtu otsus jäeti Tartu Ringkonnakohtu 11. septembri 2017. a otsusega muutmata. Laenuandja edastas kostjale I 4. jaanuaril 2017. a tsiviilasjas nr 2-14-5795 apellatsioonkaebusele lisatuna laenulepingu ülesütlemise avalduse, selgitades, et kostja I laenulepingust tulenev tähtajaks täitmata maksekohustus on 25 619 eurot 97 senti. Laenuandja andis kostjale I täiendava tähtaja laenulepingust tulenevate maksekohustuste täitmiseks 14 päeva arvates ülesütlemisavalduse kättesaamisest, märkides, et tasumata jätmisel loeb laenuandja laenulepingu erakorraliselt üles öelduks. Laenuandja informeeris ka kostjat II, et on kostjale I esitanud laenulepingu ülesütlemise avalduse. Tartu Ringkonnakohus toimetas ülesütlemise avalduse kostjale I kätte 8. märtsil 2017. Kostja I võlgnevust ei tasunud ning sellest tulenevalt on laenuleping alates 22. märtsist 2017. a erakorraliselt üles öeldud. Kostjal I ei olnud laenulepingu ülesütlemise ajal 22. märtsil 2017 laenulepingu alusel laenuandja ees ettemaksu. 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavaldus vastab vorminõuetele ning see on kostjale I kätte toimetatud. Seega on laenulepingu ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud. 4. jaanuari 2017. a seisuga olid täidetud ka laenulepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused (võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 1). Kuna tsiviilasjas nr 2-14-5795 tuvastati, et laenuleping ei olnud 1. veebruari 2011 ülesütlemisavaldusega üles öeldud, tuli laenuandjale laekuvat raha arvestada vastavalt
laenulepingus ning VÕS § 415 lg-s 2 sätestatule ehk sissenõutavaks muutunud rahaliste kohustuste katteks (mitte üksnes põhinõude katteks). Kostjale I kuulunud tagatis müüdi täitemenetluses ning 28. augustil 2012 laekus laenuandjale tagatise müügist 35 995 eurot 71 senti. 28. augusti 2012. a seisuga oli hageja laenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud nõue 26 160 eurot 2 senti, sh tagastamata laen 2086 eurot 4 senti, tasumata intressid 23 817 eurot 18 senti ja viivised 256 eurot 80 senti. VÕS § 415 lg 2 ja laenulepingu üldtingimuste alusel tuleb
28.augustil 2012 laekunud 35 995 eurost 71 sendist esmajärjekorras lugeda tasutuks sissenõutavaks muutunud nõuded 26 160 eurot 2 senti. Seejärel jääb üle 9835 eurot 69 senti. Edasi on võimalik teostada kaks erinevat arvestuskäiku. Esimese variandi järgi toimub laenu põhiosa ennetähtaegne tagastamine 9835 eurot 69 senti ning kehtestatakse uus maksegraafik. Selle variandi võttis aluseks laenuandja tsiviilasjas nr 2-14-5795, kui esitas 4. jaanuaril 2017 kostjale I uue ülesütlemisavalduse. Kostja I sai ülesütlemisavalduse kätte 8. märtsil 2017 ning laenuleping on üles öeldud alates 22. märtsist 2017. Seejuures oli 21. märtsi 2017. a seisuga kostja I laenulepingust tulenev võlgnevus laenuandja ees 27 599 eurot 61 senti, millest 6744 eurot 75 senti on tagastamata laenusumma, 20 298 eurot 22 senti tasumata intressid, 556 eurot 64 senti tasumata viivised. Seega hagi esitamise aja, s.o 30. augusti 2018. a seisuga, oli laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue 156 476 eurot 86 senti, sh tähtajaks tagastamata laen 121 577 eurot 45 senti, tähtajaks tasumata intressid 20 298 eurot 22 senti ja tasumata viivised 14 601 eurot 19 senti. Kui pärast sissenõutavaks muutunud võlgnevuse kustutamist 28. augustil 2012 üle jäänud 9835 eurot 69 senti jätta kostja I kätte tulevaste kuumaksete ettemaksuks, siis sai ettemaks otsa detsembris 2013, mistõttu on laenuleping võlgnevuses ning laenuandjal oli 4. jaanuari 2017. a seisuga õigus laenuleping VÕS § 416 lg 1 alusel üles öelda, kuna laenulepingu järgi oldi võlgnevuses rohkem kui kolme osamakse tasumisega. 21. märtsi 2017 seisuga, s.o laenulepingu ülesütlemisele eelneva päeva seisuga, oli sellise arvestuse järgi kostja I laenulepingust tulenev võlgnevus laenuandja ees 20 926 eurot 96 senti, millest 7482 eurot 33 senti on tähtajaks tagastamata laen, 12 834 eurot 77 senti tasumata intressid ning 609 eurot 86 senti tasumata viivised. Hagi esitamise aja ehk 30. augusti 2018 seisuga oleks laenuandja laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue 159 603 eurot 41 senti, sh tähtajaks tagastamata laen 131 023 eurot 34 senti, tähtajaks tasumata intressid 12 834 eurot 77 senti ja tasumata viivised 15 745 eurot 30 senti. Seega on laenuandja pärast 1. veebruari 2011. a laenulepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist teinud arvestusi kostjatele soodsamas suunas, s.o arvestanud kostja I tagatise müügist laekunud rahad sissenõutavaks muutunud võlgade katteks ning järele jäänud raha tagastamata laenusumma katteks. Laenuandja esitas 5. veebruaril 2014. a kohtule kostjate vastu hagi tsiviilasjas nr 2-14-5795, milles märkis põhivõla suuruseks 99 079 eurot 8 senti eeldades 1. veebruari 2011. a laenulepingu ülesütlemisavalduse kehtivust ning sellest tulenevalt pidas laenu tagastamise kohustuse tervikuna sissenõutavaks muutunuks. Sellega seoses arvestas laenuandja
5.veebruari 2014. a hagis 28. augustil 2012. a kostja I tagatise müügist laekunud 35 995 eurost 71 sendist VÕS § 415 lg 2 alusel valdava osa tagastamata laenusumma katteks, mistõttu oli
5.veebruari 2014. a hagis tagastamata laenusumma väiksem, kui käesolevas tsiviilasjas. Kostjate väide, justkui poleks laenuandja saanud 4. jaanuaril 2017. a esitada uut laenulepingu ülesütlemisavaldust olukorras, kus 1. veebruari 2011 ülesütlemisavaldus on kehtiv, on õiguslikult sisutu. Kostja I ei ole põhjendanud, millest tuleneb kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Hageja ei vastuta laenuandja ega kinnistu võõrandanud kohtutäituri käitumise eest. Tõendatud ei ole, et kinnistu turuhind oli kõrgem, kui müügihind avalikul enampakkumisel, ehk 40 000 eurot. Kahju nõue on aegunud. Kinnistu võõrandati 21. augustil 2012. Tehingust tulenev nõue aegub
vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 kolme aasta jooksul. Laenu tagastamise ning viiviste nõue muutus sissenõutavaks 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavalduse alusel 22. märtsil 2017. Aegunud nõude tasaarvestamine on välistatud VÕS § 200 lg 2 alusel kuna õigus nõuet tasaarvestada ei ole tekkinud enne nõude aegumist. Tasaarvestus on välistatud ka VÕS § 200 lg-s 4 sätestatud keelu tõttu, kuna hageja on esitanud kostja I tasaarvestuse avaldusele vastuväited.
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. Laenulepingust tuleneva nõude täitmise tagamiseks sõlmiti lisaks käenduslepingule kostjaga II ka kaks hüpoteegi seadmise lepingut. 3. detsembri 2008. a hüpoteegi seadmise lepinguga seati laenuandja kasuks hüpoteek XXXXXX kinnistule summas 2 500 000 Eesti krooni ja kinnistule asukohaga XXXXXXXXX, mille omanik on Aili Kase (iseseisva nõudeta kolmas isik) summas 1 200 000 Eesti krooni. Laenulepingu ülesütlemine kostja I poolse lepingu rikkumise tulemusena ei ole põhjendatud, kuna kostjal I ei ole tekkinud võlgnevust, vaid tal oli ettemaks. Tsiviilasjas nr 2-14-5795 on tuvastatud, et kostja I kinnistu müügist saadud raha arvelt on tehtud laenulepingu täitmiseks ettemaks, mille tulemusena olid kostjal I ette tasutud laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt kõik osamaksed koos intressidega kuni augustini 2025. a. Laenuandja esimene ülesütlemine sai vaidlustatud ning enne kui kohus selles osas jõustunud lahendini jõudis, esitas laenuandja uue lepingu ülesütlemise avalduse. Lepingut ei saa korduvalt üles öelda olukorras, kus esimene ülesütlemine oli alles kehtiv. Tsiviilasjas nr 2-14-5795 esitatud hagiavalduse kohaselt oli 5. veebruari 2014 seisuga põhivõlgnevus 99 079 eurot 8 senti ja intressid 920 eurot 92 senti. Menetluse käigus kostjate poolt võlgnevuse tasumise tulemusena on laenuandja oma nõuet vähendanud põhiosa osas 94 253 euro 8 sendini, intress jäi samaks. Käesolevas asjas on võlg kasvanud 121 577 euro 45 sendini. Jääb arusaamatuks, kuidas saab väidetava võlgnevuse põhiosa kasvada septembrist 2017. a kuni augustini 2018. a 27 324 euro 37 sendi võrra. Kostja II esitas 25. juuni 2019. a istungil nõude aegumise vastuväite. Laenuandja on jätnud tähelepanuta tasaarvestatud menetluskulude summa, mis mõisteti tsiviilasjas nr 2-14-5795 laenuandjalt kostja II kasuks välja (I kd, tl 169–170). Kostjad esitasid tasaarvestusavaldused hageja nõude tasaarvestamiseks kostjate kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. Hageja realiseeris ebamõistlikult ja laenuandja informeerimiskohutust rikkudes kostja I elamispinna. Elamu väärus oli 28. novembri 2008 eksperthinnangu kohaselt 154 985 eurot 75 senti. Hageja on hinnanud elamu väärtuseks
22.detsembril 2010. a 146 997 eurot ning täitemenetluse algatamisel 7. novembril 2011 tuginedes Robinson Kinnisvara hinnangule 121 000 eurot. Elamu realiseeriti täitemenetluses
21.augustil 2012 hinnaga 40 000 eurot. Kostja II hinnangul on tekitatud kahju vähemalt 114 985 eurot 75 senti, ehk elamu turuhinna 154 985 eurot ja müügihinna 40 000 eurot vahe. Kostja I hinnangul on tekitatud kahju 130 000 eurot, s.o elamu turuhinna 24. septembri 2020. a seisuga 170 000 eurot ja müügihinna vahe. Tasaarvestuse tulemusena ei oma hageja enam kostja I vastu nõuet.
4.Kolmanda isikuna kostjate poolel menetlusse kaasatud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik toetas kostjate vastuväiteid ning palus jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata. Hageja on esitanud hagiavalduse, mis tugineb 4. jaanuari 2017 laenulepingu ülesütlemisele, tegemist on sama aluse ja hagi esemega samade kostjate vastu, mille kohta on jõustunud kohtulahend. Kolmas isik on perioodil 12. detsembrist 2011 kuni 21. jaanuarini 2016 teinud laenuandjale sundtäitmise vältimiseks makseid summas 11 025 eurot. Tartu Ringkonnakohus on
28.detsembri 2018. a otsuses tsiviilasjas nr 2-16-24 (Aili Kase hagi Danske Bank A/S vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks) leidnud, et laenuandja käitumine on olnud vastuoluline ja hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja ei ole näidanud, milliste kohususte katteks on kolmanda isiku poolt 44 osamaksega kantud 11 025 eurot läinud. Hagis nõutavad ja 4. jaanuari 2017 ülesütlemisavalduses nimetatud intressid olid hagi esitamise ajaks kas täielikult või suures osas aegunud.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 7. detsembri 2020. a otsusega hagi, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 144 720 eurot 54 senti ning täiendavalt kostjalt I 11 756 eurot 32 senti. Maakohus tasaarvestas kostjalt I hageja kasuks väljamõistetud 11 756 eurot 32 senti kostja I kahju hüvitamise nõudega hageja vastu summas 85 004 eurot 29 senti, tasaarvestas kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistetud 144 720 eurot 54 senti kostja I kahju hüvitamise nõudest hageja vastu tasaarvestatud summast üle jäänud summaga 73 247 eurot 97 senti ning mõistis tasaarvestuste tulemusena kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 71 472 eurot 57 senti. Maakohus jättis hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning kostjate ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 5626 eurot 48 senti, mõistis nimetatud summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja ning menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Pooled ei vaidle, et 3. detsembril 2008 sõlmisid Danske Bank A/S Eesti filiaal laenuandjana ja kostja I laenusaajana laenulepingu nr XXXXXXXXXX, mille alusel andis laenuandja laenusaaja käsutusse 146 996 eurot 79 senti tagastamise lõpptähtpäevaga 16. detsember 2038. Laenulepingu kohaselt tagasid laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist panga kasuks seatavad hüpoteegid kinnistutele asukohaga XXXXXX tn 10, X küla, X vald, X ja XXXX, X linn ning kostja II käendus. Vaidlus puudub ka selles, et laenuandja poolt 1. veebruaril 2011 kostjale I esitatud lepingu ülesütlemine on kehtetu (vt Tartu Maakohtu 2. detsembri 2016. a otsust I kd, tl 91–97). Vaidluse all on see, kas hageja ütles laenulepingu 4. jaanuari 2017 ülesütlemisavaldusega kehtivalt üles; kui ülesütlemine on kehtiv, siis milline on lepingujärgne võlgnevuse suurus; kas kõrvalnõuded on osaliselt aegunud; kas kostjal I on kahju tekitamisest tulenev nõue hageja vastu ning kas poolte vastastikused nõuded on kattuvas ulatuses tasaarvestusega lõppenud. Tegelikkusele ei vasta kolmanda isiku seisukoht, et tsiviilasjas nr 2-14-5795 ja käesolevas tsiviilasjas on tegemist sama aluse ja hagi esemega samade kostjate vastu ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-14-5795 tehtud otsuses hinnanud ega käsitlenud 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavaldust. Kostjate väide, et kuna hageja oli 2011. a lepingu üles öelnud, siis ei saanud ta seda enam uuesti teha tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluse raames, on ekslik. Ülesütlemisavaldus toob avalduses märgitud ajal kaasa lepingu lõppemise, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Kohtud tegid tsiviilasjas nr 2-14-5795 kindlaks, et laenuandja 1. veebruari 2011 laenulepingu ülesütlemise avaldus oli tühine. Seega ei saanud see tuua kaasa lepingu lõppemist, mistõttu oli kohtumenetluse ajal 4. jaanuaril 2017 lepingu ülesütlemine lubatav. Poolte vahel sõlmitud laenuleping oli tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Tarbijakrediidileping on kestvusleping, mille ülesütlemine on võimalik VÕS § 416 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustel. 4. jaanuari 2017. a lepingu ülesütlemisavaldus vastab VÕS § 416 lg 1 ja 2 sätestatud nõuetele, ehk täidetud on lepingu ülesütlemise nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Kostjad on 4. jaanuari 2017. a kirjaliku ülesütlemisavalduse kätte
saanud. 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavalduse kohaselt on avalduse koostamise päeva seisuga kostjal I tasumata või osaliselt tasutud 51 makset ning täitmata maksekohustus on 25 619 eurot 97 senti, sh tähtajaks tagastamata laen 5810 eurot 36 senti, tasumata intressid 19 358 eurot 11 senti ja viivised 451 eurot 50 senti. Laenusumma, mille tagastamise tähtaeg ei olnud saabunud, oli 115 767 eurot 9 senti. Ülesütlemisavalduses anti kostjale I täiendav tähtaeg täitmiseks ning tehti ettepanek võimalike lahenduste leidmiseks laenuandjaga ühenduse võtmiseks. Lepingu ülesütlemise avaldus on 15. märtsil 2017 saadetud ka kostjale II. Kostjale II
4.jaanuaril 2018 saadetud korduvast võlgnevuse tasumise nõudest nähtub, et laenuleping on kehtivalt üles öeldud 23. märts 2017. a seisuga ning sellega on sissenõutavaks muutunud kogu nõue 144 720 eurot 54 senti koos lisandunud viivistega 824 eurot 71 senti. Maakohus leidis, et kuigi Tartu Maakohtu 2. detsembri 2016. a kohtuotsuses on nenditud, et seoses tagatise müügist laekunud rahasummaga ning pärast tagatise müüki ja kohtumenetluse ajal tasutud maksetega, on laenu katteks tasutud rohkem, kui oli sissenõutavaks muutunud võlgnevus, ei ole kostjad tõendanud, et ettemaks oli kuni 2025. a. Intressinõuete aegumine oli TsÜS § 160 lg 1 alusel peatunud alates tsiviilasjas nr 2-14-5795 hagi esitamisest 5. veebruaril 2014 kuni nimetatud tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumiseni
20.oktoobril 2017. Aegumine peatus uuesti käesolevas tsiviilasjas hagi esitamisega 30. augustil 2018. Kuna tagatise müügist saadud rahast kustutati 28. augustil 2012 kõik võlgnevused, siis ei sisaldu käesolevas hagis enne 2012. a tekkinud intressi- ja viivisenõudeid. Tsiviilasjas nr 2-14-5795 lepingu kehtivuse tuvastamise tagajärjel muutus olukord, ehk nagu hageja on selgitanud 17. juuni 2019. a menetlusdokumendis, tuli laekunud raha arvestada sissenõutavaks muutunud põhinõude, viiviste ja intresside katteks. Seetõttu on hageja
4.jaanuaril 2017 esitatud lepingu ülesütlemisavalduses lähtunud arvestusest, et 28. augustil 2012 tagatise müügist saadud raha arvel sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise järgselt üle jäänud 9835 eurot 69 senti arvestati laenu põhiosa ennetähtaegse tagastamisena. Hageja võlgnevuse arvestamise tabelist nähtub, et ennetähtaegselt tagastatud raha oli ära kasutatud 16. detsembril 2013 ning alates 2014. a hakkasid tekkima nii põhiosa kui intressivõlgnevused. Alates 16. veebruarist 2016 ei ole laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makseid tehtud, kostjad ei ole seda asjaolu ümber lükanud. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et täidetud on ka materiaalsed eeldused laenulepingu ülesütlemiseks. Kostjate arvestuse kohaselt ei saaks põhinõude jääk olla suurem kui 88 398 eurot 54 senti. Tsiviilasjas nr 2-14-5795 ei ole tuvastatud võlgnevuse suurust, hageja lähtus võlgnevuse suurust arvestades laenulepingu lõppemisest, seega ka intresside arvestamine oli lõppenud. Kui jõustus kohtuotsus, millega tuvastati, et laenuleping ei olnud 2011. aastal ülesütlemisega lõppenud, oli hagejal õigus nõuda raha kasutamise eest ka tasu ehk intressi. Seega tuli tagatise müügist laenujäägi katteks arvestatud raha arvestada ümber jooksvate maksete katteks. Kohustuste täitmise järjekord on tarbijakrediidi puhul määratud VÕS § 415 lg-s 2. Hageja selgitas võlgnevuse kujunemist 17. juuni 2019. a dokumendis ning sellele lisatud arvestuses. Kuna kostjad ei ole tõendanud, et pärast 2016. aastat on laenulepingust tulenevaid maksekohustusi täidetud, tuleb aktsepteerida hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestust, mille kohaselt oli lepingu ülesütlemisel tagastamata laen 121 577 eurot 45 senti, intressivõlgnevus 20 298 eurot 22 senti ning viivisevõlgnevus 14 601 eurot 19 senti, kokku 156 476 eurot 86 senti. Kostja II kui käendaja vastutus on käenduslepingus piiratud 146 996 euro 79 sendiga. Hageja on tasaarvestanud kostja II vastu käenduslepingust tuleneva nõude hageja kohustusega tasuda kostjale II menetluskulud 2276 eurot 25 senti, seega saab kostjalt II nõuda käenduslepingu alusel 144 720 euro 54 sendi tasumist. VÕS § 145 lg-s 1 sätestatu alusel vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, hageja saab nõuda 144 720 euro 54 sendi
väljamõistmist kostjatelt solidaarselt ning ülejäänud võlgnevuse 11 756 euro 32 sendi tasumist põhivõlgnikult ehk kostjalt I. Kostjad esitasid tasaarvestuse avalduse kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. Kahju tekkis laenuandja poolt lepingu rikkumise ehk laenulepingu õigusvastase ülesütlemise tagajärjel. Kui laenuandja poleks laenulepingut 2011. aastal üles öelnud, ei oleks toimunud lepingu tagatiseks olnud kostjale I kuulunud hüpoteegiga koormatud kinnistu müüki täitemenetluses madalama hinnaga kui oli kinnistu väärtus. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud 1. veebruari 2011. a laenulepingu ülesütlemise tühisus. Tulenevalt TsÜS § 84 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega puudus laenuandjal alus täitmisavalduse esitamiseks hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks. Hageja vastuväited, et hageja ei ole kostjale kahju tekitanud ning ei vastuta laenuandja ega kinnistu võõrandanud kohtutäituri käitumise eest, ei ole relevantsed. Kuna laenuandja on loovutanud laenulepingust tulenevad menetletavad nõuded kostja I vastu hagejale, on hageja astunud eriõigusjärglasena laenuandja asemele. VÕS § 171 lg 3 järgi võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja vastu, tasaarvestust välistavaid asjaolusid ei esine. Seega ei oma tähendust asjaolu, et praegune hageja ei ole ise kahju tekitanud, sest ta võib vastutada kahju tekitamise eest õigusjärglasena samadel tingimustel nagu varasem hageja ning nõuet on võimalik tasaarvestada. Asjaolu, et kostja I ei ole täitemenetluses kohtutäituri otsuseid või toiminguid vaidlustanud, ei oma kahju tekitanud tegevuse hindamisel tähtsust. Kostjad ei ole toetunud kahju hüvitamise nõuet sisustades minetustele täitemenetluses, vaid hageja õiguseellase tegevusele. Kostjale I laenulepingu kehtetu ülesütlemise tagajärjel tekkinud kahju seisneb kinnistu tegeliku väärtuse ja selle müügihinna vahes, millest on maha arvatud täitemenetluse kulu. Kuigi tulenevalt TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind (turuhind), võib teatud juhtudel müügihind ja tegelik väärtus erineda, iseäranis müügi korral täitemenetluse käigus. Kahju suurus tuleb tuvastada kahju tekkimise aja seisuga, mis on kinnistu võõrandamise aeg. Kinnistu turuväärtuseks 15. novembril 2008 oli 154 985 eurot 75 senti. Robinson Kinnisvara 28. veebruari 2011. a hinnangu kohaselt oli kinnistu hind 121 000 eurot. Täitemenetluses 13. oktoobril 2011 kinnisasja arestimisel on kohtutäitur hinnanud kinnisasja väärtuseks samuti 121 000 eurot. Selle hinnaga on toimunud ka kinnistu esimene enampakkumine 7. novembril 2011. Kinnistu müüdi täitemenetluses pärast korduvaid nurjunud enampakkumisi 21. augustil 2012 hinnaga 40 000 eurot. Kuigi kinnisasja tegeliku väärtuse kohta selle müügi hetkel augustis 2012 ei ole tõendeid esitatud, saab aluseks võtta ajaliselt kõige lähema hindamise, s.o kohtutäituri poolt vara arestimisel asjale antud hinna – 121 000 eurot. Üldteadaolevalt toimus kinnisvaraturul suurem hindade langus 2009–2010, seega on usutav, et ka vaidlusaluse kinnistu hind oli võrreldes 2008. aastal toimunud hindamisega langenud üle 30 000 euro. Tõenäoliseks ei saa pidada aga asja väärtuse langemist alla üheaastase perioodi jooksul (oktoobrist 2011 kuni augustini 2012) üle 80 000 euro, s.o umbes 66 %. Asjaolu, et kohtutäitur hindas vara arestimisel selle hinna oluliselt kõrgemaks turuhinnast, ei ole usutav. Seega on kostjale I tekkinud hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel kahju 85 004 eurot 29 senti, ehk täitemenetluses müüdud kinnistu tegeliku väärtuse 121 000 eurot ja kinnistu müügist kostja I kohustuste katteks arvatud summa 35 995 eurot 71 senti vahe. Kuigi tasaarvestuse avalduse on esitanud ka kostja II, ei saa kohus VÕS § 67 lg 1 kolmandale lausele tuginedes sellega arvestada. Kostjal II ei ole tasaarvestatavat nõuet, temale ei ole hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel kahju tekkinud, sest müüdud kinnisasi oli kostja I omandis. VÕS § 67 lg 1 ei võta kostjalt II õigust tugineda kohustuse lõppemisele teise solidaarvõlgniku poolt tehtud tasaarvestuse tõttu.
Maakohtu hinnangul ei saa väita, et kostja I kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks kahju tekitanud sündmuse ehk omandi kaotuse hetkest. Tegemist on lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise kohustusega, millise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud. VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kostja I ei saanud temale hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel kahju tekkimisest teada mitte kahju tekkimise hetkel, vaid tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluse käigus, kui leidis tuvastamist lepingu ülesütlemise kehtetus. Seega ei olnud nõue aegunud enne nõude tasaarvestamiseks õiguse tekkimist. Hagejal on kostja I vastu laenulepingust tulenev nõue 156 476 euro 86 senti, millest 144 720 euro 54 sendi ulatuses vastutab kostjaga I solidaarselt käenduslepingu alusel kostja II ning kostja I vastutab hageja ees 11 756 euro 32 sendi ulatuses. Kostja1 I on hageja vastu tasaarvestatav kahju hüvitamise nõue 85 004 eurot 29 senti. Tasaarvestuse tulemusena on hageja nõue kostja I vastu nimetatud ulatuses lõppenud, mistõttu on põhjendatud mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 71 472 eurot 57 senti (85 004,29 – 11 756,32 = 73 247,97; 144 720,54 – 73 247,97 = 71 472,57).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostjad ja kolmas isik esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata. Alternatiivselt kui laenulepingu 4. jaanuari 2017. a ülesütlemine on kehtiv, siis paluvad apellandid tuvastada, et kostja I tasaarvestuse tulemusena puuduvad kostjal I kohustused hageja ees. Apellandid paluvad jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on korduv 4. jaanuari 2017. a ülesütlemine vastuolus jõustunud kohtulahendiga, millega on tuvastatud, et kostjal I oli 4. jaanuari 2017. a seisuga laenuandja ees ettemakse. Laenu katteks on kokku arvestatud rohkem, kui oli lepingu järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ning intressinõue. Laenuandja ei saa muuta oma võlaarvestust laenusaaja suhtes, lisades sellele intressiarvestuse, mida ei ole varasemalt nõutud. Laenuandja on intresside mittenõudmisega deklareerinud, et on nendest kõrvalnõuetest loobunud. Võimalikud intressinõuded on suures osas aegunud. Intresse on võimalik arvestada vaid vahemiku 30. augustist 2015 (3 aastat enne hagi esitamist) kuni
16.märtsini 2017 (laenulepingu korduva ülesütlemise jõustumine) osas, s.o umbes 6000 eurot. Arvestades, et Tartu Maakohus on 2. detsembri 2016. a otsusega arvestanud laenusaaja ettemakseks umbes 20 000 eurot, siis katab ettemakse võimaliku intressivõla mitmekordselt. Seega ei saanud laenusaajal olla 4. jaanuaril 2017 võlgnevust isegi juhul, kui arvestada laenuandja õigust nõuda vahepealse aja eest intresse (aegumata osas). Laenuandja ei ole järginud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise reegleid. Laenuandja on esitanud apellatsioonkaebuses tingimuslikult teise ülesütlemise, väljendades, et kui kohtud peaksid lugema esimese ülesütlemise põhjendamatuks, siis tuleks lähtuda teisest ülesütlemisest. Selline ülesütlemine on tarbija jaoks eksitav, teise dokumendi (apellatsioonkaebuse) koosseisus, mis ei ole lubatav (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). Kui tarbijaga peetakse vaidlust esimese ülesütlemise õigustatuse üle, ei ole tarbija jaoks tingimusteta ja üheselt arusaadav, millisest ülesütlemisest lähtutakse, millise avalduse alusel loetakse leping lõppenuks ja mis on lõppemise kuupäev. Laenuandja käitumine on olnud vastuoluline ja hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus ei ole nimetatud vastuväiteid otsuses kajastanud ega analüüsinud. Laenuandja arvestas ka alusetu
täitemenetluse kulud laenusaaja kohustuste hulka, suurendades seeläbi laenusaaja väidetavat võlga 4004 euro 29 sendi võrra. Laenuandja on põhivõlgnevuse suurust muutnud. Tsiviilasjas nr 2-14-5795 tuvastati, et kostja I laenulepingu võlgnevuse põhiosa jääk oli 24. aprilli 2015. a seisuga 94 679 eurot 8 senti. Seejärel tasaarvestas laenuandja põhiosast kostja II menetluskulud 2276 eurot 25 senti ning kohtu poolt tuvastatud alusetu täitemenetluse kulud 4004 eurot 29 senti. Eeltoodu tulemusena peaks detsembri 2017. a lõpu seisuga olema maksimaalne laenulepingu põhiosa jääk 88 398 eurot 54 senti. Käesoleva vaidluse nõudeavalduse kohaselt on tagastamata laenu põhiosa jääk augusti 2018. a lõpu seisuga 121 577 eurot 45 senti. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud kahju suuruse ja tasaarvestamise aja. Kahju suurust tuleb arvestada käesoleva aja seisuga. Kui laenuandja ei oleks suunanud kostja I kinnistut ebaõigesti sundmüüki, oleks kostja I endiselt kinnisasja omanik. Seega oleks kohus pidanud lähtuma Lahe Kinnisvara hinnangust, mille kohaselt oleks kinnistu väärtus septembri 2020. a seisuga 145 000 – 155 000 eurot, teatud tingimustel isegi 170 000 eurot. Kahjunõue on muutunud sissenõutavaks oktoobris 2012. Kahjunõude maksmapanekuks või sissenõutavaks muutumiseks ei pidanud ootama ära tsiviilasja nr 2-14- 5795 tulemusi. Kui omandi väärtus on ajaga kasvanud, siis on suurenenud ka isikule tekkinud kahju suurus ja laenusaajal on õigus rääkida kahjust, mis on võrdne omandi praeguse väärtusega. Tasaarvestuse tõttu on poolte nõuded lõppenud alates oktoobrist 2012, mil laenusaaja võis tasaarvestada oma nõuet laenuandja vastu. Maakohus on õigustamatult teostanud tasaarvestuse alles kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja arvestanud hageja kasuks vahepeal kogunenud intressid ja viivised. Maakohus oleks pidanud tuvastama nõude suuruse oktoobri 2012 seisuga, s.o umbes 140 000 eurot (arvestamata kinnistu müügist laekunud summad). Vastavalt Lahe Kinnisvara hinnangule on kostja I kahju minimaalselt 145 000 eurot, mis tähendab, et kostjale I tekitatud kahju on suurem, kui hageja nõue. Hageja esitas intressinõude alates 2012. aastast. Kõrvalnõuded aeguvad kolme aastaga. Seega olid hagis nõutavad intressid hagi esitamise ajaks suures osas aegunud. Mitteaegunuks saaks lugeda intresse ja viiviseid, mis on tekkinud kolme aasta jooksul enne 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavaldust. Laenuandja ei esitanud tsiviilasjas nr 2-14-5795 intressinõuet. Seega ei saanud intressinõuete maksmapaneku aegumine olla ka peatunud TsÜS § 160 lg 1 järgi. Maakohus on kostjate vastuväidete ja tasaarvestusavalduse tulemusena vähendanud hageja nõuet peaaegu poole võrra. Seetõttu maakohtu otsuse muutmata jätmisel tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda või jaotada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.
7.Hageja vaidles kostjate ja kolmanda isiku apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Laenuandja ütles 4. jaanuaril 2017 laenulepingu kehtivalt üles. Laenulepingu ülesütlemine ei ole vastuolus tsiviilasjas nr 2-14-5795 jõustunud lahendiga ning kostjal I ei ole hageja ees ettemaksu. Maakohus palus korduvalt kostjatel esitada oma võlaarvestus, kuid kostjad ei teinud seda. Tsiviilasja nr 2-14-5795 esemeks oli vaidlus küsimuses, kas laenuleping on 1. veebruari 2011. a ülesütlemisavaldusega üles öeldud või mitte. Midagi muud maakohus ega ka ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-14-5795 ei tuvastanud. Laenuleping öeldi uuesti üles
4.jaanuaril 2017 ehk alles tsiviilasjas nr 2-14-5795 toimunud apellatsioonimenetluse käigus.
21.märtsi 2017. a seisuga oli kostjal I laenulepingust tulenev võlgnevus laenuandja ees 20 926 eurot 96 senti, millest 7482 eurot 33 senti moodustas tähtajaks tagastamata laen, 12 834 eurot 77 senti tasumata intressid ning 609 eurot 86 senti tasumata viivised. Laenuandja on 4. jaanuaril 2017 laenulepingu ülesütlemisel järginud kõiki seadusest tulenevaid tarbijakrediidilepingu
ülesütlemisega seotud nõudeid. Isegi kui laenuandja oleks rikkunud VÕS § 416 lg-t 2, ei mõjuta see ülesütlemise kehtivust (Riigikohtu 3. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-7502, p 16). Tsiviilasjas nr 2-14-5795 ja käesolevas asjas on asjaolud erinevad, kuivõrd tsiviilasjas nr 2-14-5795 lähtus laenuandja nõuete esitamisel eeldusest, et laenuleping on 1. veebruaril 2011 ülesütlemisavaldusega üles öeldud. Laenuandja oli sunnitud nõude arvestamisel tegema ümberarvestused lähtuvalt asjaolust, et laenuleping on kehtiv. Tartu Ringkonnakohus ei võtnud tsiviilasjas nr 2-14-5795 seisukohta 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavalduse kehtivuse kohta. Laenulepingust tulenevad kõrvalnõuded ei ole aegunud. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Laenuandja esitas 25. novembril 2015 kohtutäiturile täitmisavalduse kolmanda isiku kinnistut koormava hüpoteegi realiseerimiseks, täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p 19 järgi notariaalselt tõestatud kokkulepe. Seega ei aegu laenulepingust tulenevad põhi- ja kõrvalnõuded enne 25. novembrit 2025. TsÜS § 160 lg 1 sätestab, et aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Laenuandja esitas 5. veebruaril 2014 kostjate vastu laenulepingu järgse 95 174 euro tasumise nõude. Seega peatus 95 174 euro ulatuses TsÜS § 160 lg 1 alusel ka kostjate vastu laenulepingu alusel esitatud nõude aegumine kuni tsiviilasjas nr 2-14-5795 tehtud otsuse jõustumiseni 20. oktoobril 2017. TsÜS § 168 lg 1 sätestab, et aega, mille kestel oli aegumine peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka ning TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Seega oli nõuete aegumine peatunud ajavahemikul 5. veebruarist 2014 – 20. detsembrini 2017. TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Ajavahemikul 31. augustist 2012 – 21. jaanuarini 2016 on toimunud kümneid laekumisi nõude katteks, mistõttu on nõude aegumine ka TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 alusel korduvalt katkenud. Laenuandja käitumine 4. jaanuaril 2017 laenulepingu ülesütlemisavalduse esitamisel ei ole olnud hea usu põhimõttega vastuolus. Hoopis kostjate käitumine on olnud hea usu põhimõttega vastuolus, kuna laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi ei ole keegi juba aastaid täitnud. Kostjad ei ole maakohtus tuginenud kohtutäituri tasule (4004 eurot 29 senti) kui väidetavale kahjule. Kostja II ja kolmas isik ei olnud täiteasja nr 024/2011/2114 osalised, mistõttu nende õigusi ei ole kostja I suhtes läbiviidud täitemenetlusega rikutud. Täitemenetlust korraldab kohtutäitur, kelle tegevuse eest sissenõudja ei vastuta. Maakohus on õigesti arvestanud hageja kasuks väljamõistetava summa. Kostjad on eksinud laenujäägi arvestamisel. Kostjatel puudub mistahes tasaarvestatav kahju hüvitamise nõue hageja ning laenuandja vastu. Isegi, kui kostjal I oleks hageja vastu kahju hüvitamise nõue, on ebaõige kostjate seisukoht, et kahju suurust tuleks arvestada tänase seisuga. Kahjuna ei ole VÕS § 132 lg 1 alusel käsitletav müüdud kinnisvara hilisem turuhinna tõus. Kahju hüvitamist saab nõuda kahju tekkimise aja seisuga. Praegusel juhul müüdi kinnistu 21. augustil 2012 toimunud avalikul kordusenampakkumisel hinnaga 40 000 eurot, mis ongi kinnisasja tegelik turuväärtus (Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 35). Kostjad ei ole tõendanud suuremat kinnisasja turuväärtust 21. augusti 2012. a seisuga. Kostja I kahju hüvitamise nõue on aegunud ega ole tasaarvestatav VÕS § 200 lg 2 alusel.
8.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse nõuete tasaarvestuse (resolutsiooni p-de 4–6) osas ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies
ulatuses, jätta apellatsiooniastme menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõista kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostjal I on hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Maakohus on jätnud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 lg-t 6 ebaõigesti kohaldamata ning on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 197 lg-d 1 ja 2. Hageja ei ole kostjale I kahju tekitanud ega vastuta laenuandja või kinnistu võõrandanud kohtutäituri käitumise eest. Kahju hüvitamise nõude saab esitada kahju tekitaja vastu. Kohtutäitur müüs kostja I kinnistu õiguspäraselt läbiviidud täiteasja nr 024/2011/2114 täitemenetluses toimunud avalikul enampakkumisel turuhinna eest. Esialgu kuulutaski kohtutäitur enampakkumise välja alghinnaga 121 000 eurot, kuid enampakkumine nurjus, mistõttu korraldati kinnistu müümiseks mitmeid kordusenampakkumisi. TMS § 100 lg 5 järgi ei või asju alla hinnata rohkem kui 70% esimese enampakkumise alghinnast. Kinnistut ei müüdud alla TMS § 100 lg-s 5 sätestatud miinimumi. Asjaolu, et kinnistule ei leitud ostjat 121 000 eurose alghinnaga kinnitab, et kinnistu turuhind ei olnud 121 000 eurot, vaid 40 000 eurot, millega kinnistu avalikul enampakkumisel võõrandati. Kostja I ei vaidlustanud tema suhtes läbiviidud täiteasja nr 024/2011/2114 täitemenetlust. Hüpoteegipidajast krediidiasutus ei vastuta hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtuse vähenemise ega ka suurenemise eest. Seda riisikot kannab krediidivõtja. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 127 lg-t 2, VÕS § 132 lg 1 ei võimalda nõuda asja võimalikku tuleviku väärtust ega tulevikus asja võimaliku hinnatõusu kompenseerimist. Seega on selline kahju hüvitamise nõue ka VÕS § 127 lg 2 alusel välistatud. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud kahju ettenähtavuse põhimõtte. Laenuandja jaoks ei saanud olla ettenähtav, et seaduslikult läbiviidud täitemenetluses avalikul enampakkumisel müüdud kinnistu võib kostjale I kahju tekitada, enampakkumisel müüdud kinnistu hind vastab eelduslikult kinnistu tegelikule turuhinnale. VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Kostja I ega ka kohus ei ole väidetavast kahju hüvitamise nõudest maha arvanud kinnistu ülalpidamiskulusid ega maamaksu ajaperioodil 21. augustist 2013 – 24. septembrini 2020. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 200 lg-t 2. Kostja I väidetav nõue aegus enne, kui laenuandja laenulepingu järgne nõue muutus täies ulatuses sissenõutavaks. Hageja ei nõustu, et väidetav kostja I kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud. Riigikohus on pidanud aegumistähtaja alguseks aega, millal on isik kahju tekkimisest teada saanud (vt nt 3-2-1-25-13, p 11). Kostja I pidi väidetavast kahju hüvitamise alusest teada saama siis, kui ta kaotas kinnistu omandi, st kinnistu võõrandamise ajal 21. augustil 2012, seega on kostja I kahju hüvitamise nõuded aegunud juba 21. augustil 2015 (TsÜS § 146 lg 1). Laenuandja laenulepingu järgse laenu tagastamise ning viiviste tasumise nõue muutus sissenõutavaks
4.jaanuari 2017. a ülesütlemisavalduse avalduse alusel alles 22. märtsil 2017, st kostja I väidetav kahju hüvitamise nõue aegus mitu aastat enne laenuandja laenu tagastamise ja viiviste tasumise nõuete tekkimist. Järelikult ei ole kostjal I võimalik VÕS § 200 lg 2 alusel enda väidetavat nõuet tasaarvestada. Kostja I on ise kinnitanud, et tema väidetav nõue muutus sissenõutavaks juba 2012. aasta oktoobris. Seega maakohus eksis, leides, et kostja I sai kahju tekkimisest teada alles tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluse käigus. Maakohus on VÕS § 200 lg-t 4 ebaõigesti kohaldamata jätnud. Tasaarvestada ei saa nõuet, millele VÕS § 200 lg 4 alusel saab esitada vastuväiteid. Hageja on esitanud kostja I tasaarvestuse avaldusele enam kui 10 vastuväidet, millest enamuse on kohus jätnud otsuses
käsitlemata. Kostja I ei ole kahju hüvitamise nõude eelduste täidetust tõendanud ega põhistanud. VÕS § 127 jj ei ole iseseisvad kahju hüvitamise nõude alused.
9.Kostja II vaidles hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu. Hageja vastutab laenuandja õigusjärglasena oma õiguseellase tegude või tegematajätmiste eest. Kohus on tuvastanud, et laenuandja poolt esitatud täitmisavaldus ja sellele järgnev täitemenetlus olid alusetud.
10.Kolmas isik vaidles hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on õigesti märkinud, et VÕS § 171 lg 3 järgi võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja vastu, tasaarvestust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjad ei ole toetunud kahju hüvitamise nõuet sisustades minetustele täitemenetluses, vaid hageja õiguseellase (laenuandja) tegevusele. Kahju tekitavaks käitumiseks on olnud hüpoteegi täitmiseks suunamine olukorras, kus laenuleping oli kehtiv. Kuivõrd kostja I on jäetud õigustamatult omandist ilma, tuleb kahju suuruseks lugeda omandi väärtust käesoleva aja seisuga. VÕS § 200 lg 2 kohaselt võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Kolmas isik leidis, et ilmselt ongi kostja I kahju hüvitamise nõue iseseisva maksmapaneku seisukohalt aegunud, mis ei tähenda seda, et kostja I ei saaks oma kahju hüvitamise nõuet tasaarvestada. Selleks, et kostja I saaks tasaarvestada oma nõuet laenuandja (või uue võlausaldaja) vastu, ei pidanud laenuandja nõue olema muutunud sissenõutavaks.
11.Kostja I vaidles ringkonnakohtu istungil vastuapellatsioonkaebusele vastu ja leidis, et see ei ole põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et kostjate ja kolmanda isiku apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt (TsMS § 657 lg 1 p 2) ning hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjatelt hageja kasuks väljamõistetava summa suuruse ja menetluskulude jaotuse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude ning kostjate tasaarvestuse avaldused ning tasaarvestuse tulemusena mõistab kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 20 196 eurot 32 senti. Ringkonnakohus jätab menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
13.Hageja nõuab kostjalt I kui laenuvõtjalt ja kostjalt II kui käendajalt laenulepingujärgse võlgnevuse tasumist. Poolte vahel ei ole vaidlust maakohtu poolt tuvastatus, et 3. detsembril 2008 sõlmisid Danske Bank A/S Eesti filiaal ja kostja I laenulepingu nr XXXXXXXXXX, mille alusel andis laenuandja kostjale I laenu 146 996 eurot 79 senti tagastamise tähtpäevaga 16. detsember 2038. a. Laenulepingu kohaselt tagasid lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist kostja II käendus ja panga kasuks seatud hüpoteegid kinnistutele asukohaga XXXXXX tn X, X küla, X vald, X ja XXXXX linn. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud laenuleping oli tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Laenuandja poolt 1. veebruaril 2011 kostjale I esitatud laenulepingu ülesütlemine on kehtetu.
14.Danske Bank A/S Eesti filiaal ütles laenulepingu uuesti üles 4. jaanuaril 2017. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et nimetatud ülesütlemisavaldus vastab VÕS § 416 lg 1 ja 2 sätestatud nõuetele, täidetud on lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Kostjad on ülesütlemisavalduse kätte saanud.
Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et võlausaldaja on ülesütlemisavaldust esitades käitunud tarbijast krediidivõtjaid eksitavalt leiab ringkonnakohus, et menetluses on tõendamist leidnud, et kostjad on saanud pärast ülesütlemise avalduse kättesaamist aru võlausaldaja soovist leping üles öelda, samuti ülesütlemise õiguslikest tagajärgedest (kostja II esindaja ütlused II kd, tl 110). Võlausaldaja on apellatsioonkaebuses tsiviilasjas nr 2-14-5795 tingimuslikult leidnud, et apellatsioonkaebusele on lisatud laenulepingu ülesütlemise avaldus juhuks, kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kui Danske Bank A/S on lugenud ülesütlemise avalduse kehtivaks 15 päeva möödudes peale avalduse kättesaamist, võib jääda arusaamatuks, milline siis on teise tingimuse, Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumise, mõju ülesütlemise tähtajale. Samas tuleneb avaldusest selgelt, et laenuandja ootab laenusaajalt kohustuse täitmist 14 päeva jooksul alates avalduse kättesaamisest ning leping loetakse üles öelduks 15.-dal päeval. Kostja I pidi arvestama sellega, et hiljemalt ringkonnakohtu otsuse jõustumisel on laenuleping üles öeldud. Ringkonnakohus leiab, et ka ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud. VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kostja I ei vaidle menetluses vastu sellele, et ta ei ole teinud ülesütlemisavaldusele eelnevaid laenu tagastamise graafiku järgseid osamakseid pikema aja jooksul (vastuses hagile märgib kostja I oma lepingujärgse võlgnevuse seisuga 5. veebruar 2014). Kostja I ei ole ka tuginenud sellele, et ta oleks suutnud võlausaldajapoolse ülesütlemiseavalduse esitamise ajal (4. jaanuaril 2017) laenulepingujärgseid kohustusi täita.
15.Kostja I leidis, et tagatise sundvõõrandamisest tekkis kostjal I tagatisvara müügi hinna ulatuses ettemaks laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku osamaksete osas kuni augustini 2025, lisaks on kostjad täiendavalt võlausaldajale tasunud ligikaudu 11 000 eurot. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 411 lg 1 järgi võis tarbija tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused täita ennetähtaegselt. Sellisel juhul ei võlgne tarbija krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid. Ka kehtiva VÕS § 411 lg 1 järgi võib tarbijakreediidilepingu puhul tarbija VÕS § 411 lg 1 järgi tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused osaliselt või täielikult täita ennetähtaegselt. Sellisel juhul ei võlgne tarbija krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid. Nimetatu ei saa aga tähendada seda, et võlgnik saab ise ühepoolselt määrata, milline on kohustuse osalise täitmise puhul edasine maksegraafik. Pooletevahelise laenulepingu üldtingimuste p 9.2 kohaselt on laenusaajal õigus kolmekuulise kirjaliku etteteatamisega leping üles öelda. Juhul, kui laenusaaja ei tagasta laenu ja tasuintresse kahe nädala jooksul pärast ülesütlemise jõustumist, ei loeta ülesütlemist toimunuks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus võlgnik ei vaidlusta seda, et ta ei ole laenu lepingus kokku lepitud graafiku alusel tagastanud ning poolte vahel puudub kokkulepe laenukohustuse teistsuguse täitmise suhtes, on laenuandjal õigus leping üles öelda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja on võlgnevuse kujunemist selgitanud 17. juuni 2019. a dokumendis ning sellele lisatud arvestuses. Kostjate vastuväited on üldised ja paljasõnalised. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostjad oma vastuväiteid hageja nõudele täpsustanud. Hageja on menetluses selgitanud, kuidas on põhivõlgnevuse suurus muutunud
võrreldes esimeses ülesütlemisavalduses märgituga. Ringkonnakohtul puudub alus muuta maakohtu poolt aluseks võetud hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestust, mille kohaselt oli lepingu ülesütlemisel tagastamata laenusumma 121 577 eurot 45 senti, intressivõlgnevus 20 298 eurot 22 senti ning viivisevõlgnevus 14 601 eurot 19 senti, ehk kokku 156 476 eurot 86 senti. Hageja on 9. septembri 2019 menetlusdokumendis palunud mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 144 720 eurot 54 senti ning kostjalt I hageja kasuks täiendavalt välja 11 756 eurot 32 eurot senti. Sisuliselt on hageja rahuldanud kostja II tasaarvestusavalduse, kuid ekslikult suurendanud tasaarvestava summa osas kostja I võlgnevust. Kostjate II tasaarvestatava nõude suhtes võtab ringkonnakohus seisukoha otsuse p-des 16jj. Ringkonnakohus leiab, et kostjate väide, et intresse on võimalik arvestada vaid vahemiku
30.augustist 2015 (3 aastat enne hagi esitamist) kuni 16. märtsini 2017 (laenulepingu korduva ülesütlemise jõustumine) osas, s.o umbes 6000 eurot, ei ole põhjendatud. Kuivõrd tsiviilasjas nr 2-14-5795 tuvastati 1. veebruari 2011. a laenulepingu ülesütlemise tühisus, siis tuli hagejal võlgnevus ümber arvutada tulenevalt asjaolust, et laenuleping kehtis. Maakohus leidis õigesti, et hageja intressinõude aegumine oli TsÜS § 160 lg 1 alusel peatunud tsiviilasjas nr 2-14-5795 toimunud menetluse ajal. Ringkonnakohus nõustub aegumise peatumise osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
16.Järgnevalt peatub ringkonnakohus kostjate tasaarvestusavaldustel hageja nõudele. VÕS § 67 lg 1 järgi ei pea juhul, kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ülejäänud võlgnikud kohustust täitma. Sama kehtib täitmise asendamise, hoiustamise või tasaarvestuse korral. Iga solidaarvõlgnik võib võlausaldaja nõude tasaarvestada üksnes enda nõudega. Kostja II tegi 2. septembril 2020 tasaarvestusavalduse (II kd, tl 32), kuid avalduse sisust tulenevalt soovivad mõlemad kostjad tasaarvestada hageja nõuded kostjate kahju hüvitamise nõudega. Kostja I tegi hagejale 24. septembril 2020 tasaarvestusavalduse (II kd, tl 81jj). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et kostjal II ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet, kuna müüdud kinnisasi oli kostja I omandis. Käendaja ei saa ise tasaarvestada võlgniku nõudeid VÕS § 149 lg‐st 3 tulenevalt (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2‐14‐21710, p 52). Samas võib käendajal endal olla iseseisev nõue laenuandja vastu, mh laenulepingu sõlmimise või täitmisega seotud hoolsuskohustuse (teavitamiskohustuse) rikkumisest tulenevalt. Riigikohus on leidnud, et käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui hageja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐30‐16, p 11). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud hoolsus- ja informeerimiskohustus laieneb ka käenduslepingu täitmisega seotud olulistele küsimustele. Kostja II oli käendaja ning asja materjalide põhjal oli ta lepingu sõlmimisel teadlik sellest, et laenukohustuse täitmist tagas lisaks tema käendusele ka võõrandatud kinnisasi (II kd, tl 147jj). Riigikohus on laenuandja lepingueelse hoolsuskohustuse rikkumise puhul käendaja nõuete osas leidnud, et kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐89‐06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐136‐12, p 25).
Ringkonnakohtu hinnangul saab käendaja esitada võlausaldaja vastu ka käenduslepingu täitmisega seotud hoolsuskohustuse (mh informeerimiskohustuse) rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid. Võlausaldaja peab laenulepingu täitmisega seotud olulistest asjaoludest (sh tagatiste realiseerimisest) käendajat teavitama. Võlausaldajapoolse käendaja informeerimiskohustuse eesmärgiks on mh see, et käendaja saaks oma võimalikke tulevasi regressinõudeid võlgniku vastu kindlustada. Kostjale II on saadetud lepingu ülesütlemise teade
15.märtsil 2017 koos võimalusega tasuda kostja I poolt võlgnetav summa. Kostja II väitel ei olnud ta aga teadlik võlausaldaja tegevusest laenu tagatiseks olnud kinnisasja realiseerimisel ning talle võib olla võlausaldaja käitumisega tekkinud kahju, mille hüvitamise nõuet ta saab hageja nõudega tasaarvestada. Kostja II ei ole aga praeguses menetluses usalduskahju hüvitamist taotlenud. Maakohus on tuvastanud, et kostja II väitel on tal hageja vastu menetluskulude tasumise nõue tsiviilasjast nr 2-14-5795 (maakohtu otsuse p 26, kostja II seisukohad II kd, tl 31jj). Kostja II tasaarvestava nõude suurusel peatub ringkonnakohus otsuse p-s 19.
17.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostjal I on kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis tuleneb kehtetu ülesütlemise järel toimunud tagatise realiseerimisest. Kostjal I on laenuandja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab hageja nõudega tasaarvestada siis, kui laenuandja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); laenuandja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); kostjale I on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena laenuandjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (vt nt Riigikohtu 14. märtsi 2019. a otsust tsiviilasjas nr 2-17-1937, p 15). Maakohus leidis põhjendatult, et kostjale I kahju tekitav sündmus oli võlausaldaja poolne tagatise realiseerimine olukorras, kus lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv. Kostjad ei ole vaidlustanud seda, et kui võlausaldaja ütleb laenulepingu üles põhjusel, et laenuvõtja on võlgnetavate summade tasumisega viivituses, oli võlausaldajal õigus pöörduda tagatise realiseerimiseks kohtutäituri poole (I kd, tl 24). Asjaõiguslepingute järgi oli kinnisasja igakordsel omanikul kohustus alluda kohesele sundtäitmisele (II kd, tl 64). Laenuandja 1. veebruari 2011. a ülesütlemisavaldus ei olnud aga kehtiv, mistõttu puudus laenuandjal õigus tagatise realiseerimiseks ning laenuandja on oma laenulepingust tulenevat kohustust rikkunud. Menetluses ei ole esile toodud asjaolusid, mis viitaksid rikkumise vabandatavusele. Laenukohustuste täitmiseks antud tagatise realiseerimisõigus on piiratud üksnes juhtudega, kui laenusaaja rikub võlgnevuse tagastamise kohustust. Nimetatud piirangu eesmärgiks on ära hoida laenusaajale tekkida võivat kahju. Kahju, mis võib võlgnikule tekkida laenuandja poolt ilma õigusliku aluseta laenukohustuse täitmiseks antud tagatise realiseerimisele, on laenuandjale ka ettenähtav, laenuandja võis ja pidi sellise kahjuga arvestama. Laenusaaja võimalus tulevikus laenukohustust täita muutub tagatise äralangemisel oluliselt. Praegusel juhul on sõlmitud eluasemelaenuleping. Professionaalne laenuandja peab arvestama sellega, et kui ta realiseerib tagatise täitemenetluses õigusliku aluseta, võib mõjutada see kogu laenuvõtja elukorraldust.
18.Ringkonnakohus leiab, et kostjate poolt esitatud tasaarvestuse nõuded hageja vastu ei ole olnud summa suuruse osas täpsed. Kostja II menetlusdokumendis esitatud tasaarvestusavalduse kohaselt oli kostjate kahju suuruseks „vähemalt“ elamu turuhinna 154 985 euro 75 sendi ja müügihinna 40 000 euro vahe 114 985 eurot 75 senti. Kostja I tasaarvestusavalduse kohaselt on tema kahju hüvitamise nõudeks vähemalt elamu turuhinna 170 000 euro ning müügihinna
40 000 euro vahe 130 000 eurot. Kostja I kahjuks oli kostjate väitel ka kohtutäituri tasu 4004 eurot 29 senti. Ringkonnakohus ei nõustu eelnevale tuginedes maakohtuga, et kahju suuruse kindlakstegemisel tuleb aluseks võtta kohtutäituri poolt vara arestimisel asjale antud kinnisasja hind 121 000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kahju tekitanud sündmus (tagatise õigusliku aluseta realiseerimine) toimus täitemenetluses 21. augustil 2012 (hinnaga 40 000 eurot), ei saa seda hetke arvestada kahju suuruse kindlakstegemisel. Ringkonnakohus luges laenulepingu üles öelduks 4. jaanuari 2017. a ülesütlemisavaldusega. Kostja I ei ole tuginenud sellele, et ta oleks olnud ilma tagatist realiseerimata võimeline laenuandja sissenõutavaks muutunud nõudeid täitma. VÕS § 128 lg 3 esimese lause järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus. Seega tuleb kahju kindlakstegemisel lähtuda ajahetkest, millal võlausaldajal oli õigus öelda leping üles ning võlgnik oleks saanud kinnisasja võõrandamise järel täita võlausaldaja nõude. Kahju suuruse arvestamine kohustuse rikkumise (tagatise realiseerimise) aja seisuga viiks laenusaaja suhtes ka äärmiselt ebaõiglasele tulemusele: ainuüksi tagatise ilma õigusliku aluseta võõrandamisega ei olnud laenusaajale veel kahju tekkinud, kuna ülesütlemine ei olnud kehtiv, ei olnud laenusaajal ka kohustust tagatise müügist katmata jäänud laenujääki tasuda. Kostja I jäi ilma kinnisasja omandist küll selle täitemenetluses võõrandamise hetkel (mis annaks alust hinnata kahju suurust omandi kaotuse hetkega), kuid praeguse vaidluse asjaolusid arvestades (laenusaaja on tarbija, kes vaidlustas varasemas tsiviilasjas laenulepingu ülesütlemise kehtivust), on põhjendatud lähtuda kahju suuruse arvestamisel ajast, millal laenuleping kehtivalt üles öeldi ning laenuandjal tekkis õigus tagatise realiseerimiseks. Kostja I ei ole väitnud, et ta oleks suutnud 4. jaanuaril 2017 laenulepingujärgseid kohustusi täita. Ringkonnakohus möönab, et kahju täpne kindlakstegemine ei pruugi olla praegusel ajahetkel ka võimalik. Maakohus on tuvastanud, et kinnistu turuväärtuseks 15. novembril 2008 oli 154 985 eurot 75 senti. Tegemist oli eksperthinnangus nimetatud vara väärtusega, hindamise eesmärgiks oli selle esitamine krediidiasutusele (II kd, tl 34), seega oli laenulepingu sõlmimise hetkel laenusaaja kohustus tagatud kinnisasjaga, mille väärtus oli sisuliselt võrdne laenusummaga. Robinson Kinnisvara 28. veebruari 2011. a hinnangu kohaselt oli kinnistu hind 121 000 eurot (II kd, tl 38–43). Täitemenetluses 13. oktoobril 2011 teostatud kinnisasja arestimisel on kohtutäitur hinnanud kinnisasja väärtuseks samuti 121 000 eurot (II kd, tl 99– 100). Kostja I poolt on esitatud Lahe Kinnisavara hindamisakt kinnistu väärtuse kohta
23.septembri 2020. a seisuga (II kd, tl 83–84), mille kohaselt on vara võimalik turuväärtus 145 000 – 155 000 eurot, ekspert on võimalikuks täpsusklassiks nimetanud 20%. Riigikohus on elamuasemelaenu puhul laenuandjapoolse lepingueelse kohustuse (vastutustundliku laenamise põhimõtte) rikkumise korral leidnud, et minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada (Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2‐14‐21710, p 45). Seega saab Riigikohtu hinnangul kahjuks olla ka see osa laenust, mis tagatise müügi korral kaetud ei saa. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud põhimõte kehtib ka
juhul, kui laenuandja on ilma õigusliku aluseta võõrandanud tagatise, mille väärtus katab laenulepingu sõlmimise hetkel kogu laenusumma. Kuigi kostja I kahjuks saaks arvestades Riigikohtu seisukohti pidada kogu tagastamata laenu, ei saa kohus kostja I tasaarvestatavat kahju hüvitamise nõuet hinnata suuremaks (või hüvitamisele kuuluvaid kahjuliike laiendada), kui kostja I ise on seda menetluses nõudnud. Kostja I tasaarvestusavalduse kohaselt on tema kahju hüvitamise nõudeks vähemalt elamu turuhinna 170 000 ning müügihinna 40 000 euro suurune vahe 130 000 eurot, millele lisandub kohtutäituri tasu 4004 eurot 29 senti. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et ilma õigusliku aluseta toimunud täitemenetlusega seotud kohtutäituri tasu ei ole kostja I kahjuks. Kostja I on lähtunud kahju arvestamisel 2020. a kinnisvara väärtusest. Ringkonnakohtu hinnangul on 2020. aastal koostatud hinnang kõige lähedasem kostjale I kahju tekkimise ajale. Ka 2008. aastal, seega üle kümne aasta tagasi oli, kinnisasja väärtuseks hinnatud ligilähedane summa. Arvestades laenuandja kohustuse rikkumist, varasemates kohtumenetlustes tuvastatud laenuandja käitumise vastuolulisust, õiguste kuritarvitamist ning hea usu vastast käitumist nii laenusaaja kui ka kolmanda isiku vastu (tsiviilasjad nr 2-14-5795 ja 2-16-24), leiab ringkonnakohus, et selles summas (134 004 eurot 29 senti) on kostjal I hageja vastu tasaarvestatav nõue. Vastuapellatsioonkaebuse viited VÕS § 127 lg-le 5 on paljasõnalised. Vaidluse all ei ole see, et kostja I laenukohustuse tagatis on võõrandatud. Hageja ei ole menetluses esitanud kinnisasjaga seotud kulutuste hüvitamise nõuet. Kostjale I tekitatud kahju on põhjuslikus seoses laenuandja tagatise võõrandamisega. Kui laenuandja ei oleks tagatist lepingut rikkudes realiseerinud, oleks kostjal I olnud võimalus kehtiva ülesütlemise järel oma kohustust tagatise arvel täita.
19.Kostja II tasaarvestatavaks nõudeks hageja vastu ei ole võlgniku enda kahju hüvitamise nõue (VÕS § 149 lg 3), kuid ta võib keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest tähtaja jooksul, mil põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks oleva tehingu tühistada või lepingust taganeda. See õigus on käendajal ka siis, kui põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks olevast tehingust tuleneva nõude tasaarvestada. Ringkonnakohus luges otsuse p-s 18 tuvastatuks, et kostjal I on õigus oma kahju hüvitamise nõue hageja nõudega tasaarvestada. Hageja ei ole menetluses esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et kostjal II on hageja vastu ka menetluskulude 2276 euro 25 sendi tasumise nõue tsiviilasjast nr 2-14-5795, nimetatud nõude saab kostja II hageja nõudega tasaarvestada. Kostja II poolne tasaarvestus vabastab ka kostja I vastavas ulatuses kohustuse täitmise kohustusest (VÕS § 67 lg 1). Seega on kostjate tasaarvestatavate nõuete kogussumma 136 280 eurot 54 senti, mis tuleb hageja nõudega kostjate vastu tasaarvestada. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjatelt mõista hageja kasuks solidaarselt välja 20 196 eurot 32 senti (156 476,86 – 136 280,54).
20.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna laenuandja on loovutanud laenulepingust tulenevad menetletavad nõuded kostja I vastu hagejale, on hageja astunud eriõigusjärglasena laenuandja asemele. VÕS § 171 lg 3 järgi võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja vastu. Seega on hageja vastuapellatsioonkaebuse väited, mis on seotud sellega, et hageja ei ole kostjatele kahju tekitanud, õiguslikult põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et võlausaldaja kohustuse rikkumise hindamisel ei ole tähtsust sellel, et kostja I ei ole täitemenetluses kohtutäituri otsuseid või toiminguid vaidlustanud.
21.Ringkonnakohus leiab, et kostja I kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Ringkonnakohus on erinevalt
maakohtust seisukohal, et kostja I tagatise õigusliku aluseta müümisest tulenev kahju hüvitamise nõue aegub TsÜS § 147 lg 1 järgi kohustuse rikkumisest, st tagatiseks olnud kinnisasja müügist 21. augustil 2012. Samas on TsÜS § 146 lg 4 järgi nimetatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu
22.septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 37). Ringkonnakohus on seisukohal, et kui professionaalne laenuandja on võõrandanud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisasja nii, et sellest ei ole teadlik laenusaaja ega ka käendaja, on tegemist laenuandjapoolse lepingulise kohustuse tahtliku rikkumisega. Tsiviilasjas nr 2-14-5795 on tuvastatud, et laenuandja on nõustunud kostja I väitega, et makseraskuste tekkimisel käis kostja I pangas taotlemas laenupuhkust ja informeeris panka, et seoses töö kaotamisega Eestis läheb ta tööle välismaale. Nimetatud asjaoluga nõustus laenuandja ka ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohus leidis nimetatud tsiviilasjas, et laenuandjale oli lepingu ülesütlemise avalduse saatmise ajal teada, et kostja I ei ela lepingus märgitud aadressil ning ülesütlemisavalduse saatmine lepingus märgitud aadressile ei võimalda kostjal I sellega tutvuda. Seega ei ole kostja I tasaarvestatav nõue aegunud.
22.Ringkonnakohus jätab vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuseks hageja väidetele märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist. Kostja I kahju hüvitamise nõue laenuandja vastu ei ole seotud sellega, kas täitemenetlus viidi läbi selleks ettenähtud korda järgides. Jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et 1. veebruaril 2011 kostjale I esitatud laenulepingu ülesütlemine on kehtetu, seega ei olnud laenuandjal asjaõiguslepingust tulenevat õigust tagatist müüa. Hinnal, millega kinnisasi võõrandati, on tähendus kostja I kahjunõude suuruse kindlaksmääramisel. Seega ei oma kostja I kahjunõude suuruse hindamisel tähendust mitte see, kas täitemenetluses hinna kujunemine oli õiguspärane (vastuapellatsioonkaebuse p-d 1.10-1.23), vaid kui suures osas jäi kostja I ilma laenulepingu tagatisest. Õiguslikult põhjendamata on ka hageja väide, et jättes täiteasja nr 024/2011/2114 täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamata, aktsepteeris ja nõustus kostja I täitmisele esitatud sissenõudja nõudega kui ka selle katteks kinnistu võõrandamisega. Nii kostja I kui ka kostja II on olnud menetluses seisukohal, et nad ei olnud teadlikud tagatise võõrandamisest.
23.Ringkonnakohus peab asjas põhjendatuks muuta ka menetluskulude jaotust. Hagejate varalise kahju nõude rahuldamata jäänud ulatus on esitatud nõudega võrreldes marginaalse tähendusega. Menetluses on leidnud tuvastamist, et hageja õiguseellane on oma lepingust tulenevat kohustust rikkunud ja tekitanud tarbijast krediidisaajale kahju. Ringkonnakohus rahuldab kostjate apellatsioonkaebuse osaliselt ja rahaliselt suuremas ulatuses. Ringkonnakohus jätab vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Sellises olukorras on põhjendatud jätta kõik menetluskulud nii maa-, kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019 lahend tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25). (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.