Aili Kase hagi Danske Bank A/S vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. aprilli 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aili Kase apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. detsember 2018
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Aili Kase (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (kostja): Danske Bank A/S (Taani registrikood 61126228), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 18. aprilli 2018 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ning tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 193/2015/1155 lubamatuks.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Danske Bank A/S kanda.
4.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
5.Jätta rahuldamata Aili Kase taotlus menetluse peatamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid Danske Bank A/S (kostja/pank) ja Alar Laasik (end Aim) (laenusaaja) 03.12.2008 laenulepingu nr EEL-031208AAT, mille alusel andis kostja laenusaajale laenu 146 996,79 eurot. Laenulepingut käendas laenusaaja ema Heli Aim ning laenu tagamiseks seati kaks hüpoteeki, laenusaajale kuuluvale, laenusumma eest ostetud kinnisasjale, mis on täitemenetluses võõrandatud (hüpoteegisumma 159 779,12 eurot), ja Aili Kase (hageja) kinnistule Tartus XXX (hüpoteegisumma 76 693,98 eurot). Kostja ütles 01.02.2011 ülesütlemisavaldusega laenulepingu laenusaaja rikkumiste tõttu 21.02.2011 seisuga üles. 25.11.2015 esitas kostja kohtutäiturile Sirje Taelale täitmisavalduse hageja kinnistut koormava hüpoteegi realiseerimiseks (täiteasi nr 193/2015/1155). Hageja palus 04.01.2016 maakohtule esitatud hagis tunnistada täiteasjas nr 193/2015/1155 sundtäitmine lubamatuks. 17.01.2017 määrusega peatas maakohus asjas menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-14-5795 (panga hagi samast laenulepingust tulenevalt laenusaaja ja käendaja vastu) menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Tartu Maakohus jättis 02.12.2016 otsusega panga hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 11.09.2017 otsusega panga apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 20.10.2017. 31.10.2017 määrusega uuendas maakohus asjas menetluse. Hageja väidete kohaselt on hageja tasunud kostjale 12.12.2011–21.01.2016 osamaksetena ca 11 000 eurot ja kostja nõue on olnud pikka aega ajatatud. Kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja tekitanud hagejale kahju vähemalt hüpoteegisumma ulatuses, millises summas hageja tasaarvestab kostja nõude hageja vastu. Tartu Maakohtu 02.12.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-5795 on tuvastatud, et laenuleping ei ole 01.02.2011 ülesütlemisavaldusega kehtivalt üles öeldud. Selle ülesütlemise alusel alustatud sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks. Tuginemaks 04.01.2017 ülesütlemisele, tuleb alustada uus täitemenetlus. Kostja ei saa tugineda alternatiivselt kahele ülesütlemisavaldusele. 04.01.2017 ülesütlemisavalduse puhul ei ole täidetud materiaalsed ega formaalsed eeldused. Kostja nõude arvutuskäik ei ole õige. Maakohus tuvastas 02.12.2016 otsuses, et kuna leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, ei olnud kogu tagastamata laenusumma sissenõutavaks muutunud ning laenusumma katteks on arvestatud rohkem, kui sissenõutavaks muutunud laenusumma ja intressinõue 920,92 eurot. Laenulepingut ei saa üles öelda olukorras, kus on tekkinud ettemakse. Arusaamatuks jääb, mille katteks on arvestatud hageja makstud raha ning kuidas on tekkinud nõnda suur intress ja viivis. Samuti on kaheldav, kas pank saab öelda laenulepingu
üles apellatsioonkaebuses. Kostja on ebaõige ülesütlemisega tekitanud mitmeid kahjulikke tagajärgi, eelkõige lasknud ära müüa ühe tagatiseks olnud kinnistu.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei tähenda asjaolu, et hageja (pantija) tasub kostjale perioodilisi makseid, et pooled oleksid sõlminud võla ajatamise kokkuleppe. Hageja tasutud 11 025 eurot on arvestatud tagastamata laenusumma katteks. Nimetatud summa tasumine ei tähenda, et nõuet peaks täitma hageja suhtes väiksemas ulatuses kui hüpoteegisumma. Vastutustundliku laenamise põhimõte laenulepingu sõlmimise ajal ei kehtinud ja kostja ei ole ka nimetatud põhimõtet rikkunud. Kostja on 01.02.2011 ülesütlemisavaldusega laenulepingu alates 21.02.2011 kehtivalt üles öelnud. Alternatiivselt on laenuleping alates 22.03.2017 üles öeldud tsiviilasjas nr 2-14-5795 apellatsioonkaebusele lisatud 04.01.2017 ülesütlemisavaldusega, mille ringkonnakohus toimetas laenusaajale kätte 08.03.2017. Ebaõige on hageja seisukoht, et 04.01.2017 seisuga oli laenusaajal ettemakse. Kui laenuleping ei olnud 01.02.2011 ülesütlemisavaldusega üles öeldud, oli leping kehtiv ning laekunud raha tuli arvestada sissenõutavaks muutunud kohustuste katteks (st mitte üksnes põhinõude katteks). Kostja edastas 27.10.2017 kohtutäiturile teate laenulepingu ülesütlemise kohta koos nõude arvestusega. 19.02.2018 seisuga võlgnes laenusaaja kostjale minimaalselt 151 360,06 eurot, sh tähtajaks tagastamata laen 121 577,45 eurot, tähtajaks tasumata intressid 20 298,22 eurot ja viivis 9484,39 eurot. Juhul kui kohus leiab, et kostja ei ole laenulepingut üles öelnud, on sundtäitmine endiselt 28 713,27 euro ulatuses lubatud. Sellisel juhul võlgneb laenusaaja kostjale 23.02.2018 seisuga minimaalselt 28 713,27 eurot, sh tähtajaks tagastamata laen 11 161,86 eurot, tähtajaks tasumata intressid 16 256,11 eurot ja viivis 1295,30 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 18. aprilli 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt võis poolte vahel olla vaikiv kokkulepe, et kuni võlgnevust teatud ulatuses tasutakse, kostja hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks täitemenetlust ei alusta. Pärast 30.07.2015 kostjale kolme kuu jooksul ühtegi makset ei laekunud. November 2015 kuni jaanuar 2016 tasuti iga kuu 75 eurot, varem oli tasutud oluliselt suuremaid summasid. Maksete vähenemisel oli kostjal igal juhul õigus hageja suhtes täitemenetlust alustada. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub ka praeguses asjas, kuid kostja ei ole nimetatud põhimõtet rikkunud. Igakuine laenumakse oli 826,53 eurot ja laenulepingu sõlmimisel esitatud pangakonto väljavõttest nähtuv laenusaaja igakuine töötasu 2500–3000 eurot oli piisav laenumaksete tegemiseks. Maksevõime halvenemise riski kannab laenusaaja. Maakohus nõustus kohtute seisukohaga tsiviilasjas nr 2-14-5795, et 01.02.2011 ülesütlemisavaldusega ei ole laenulepingut kehtivalt üles öeldud. Lepingut saab üles öelda ka kohtumenetluses koos kohtudokumentidega kätte toimetatud ülesütlemisavaldusega, juhul kui on täidetud ülesütlemise materiaalõiguslikud eeldused. Samuti on lubatud tugineda alternatiivsetele ülesütlemisavaldustele. Kostja 04.01.2017 ülesütlemisavaldus vastab vorminõuetele ja selle saab lugeda laenusaajale tsiviilasja nr 2-14-5795 menetluses kätte toimetatuks 08.03.2017 postkasti panekuga (TsMS § 326). Ülesütlemisavalduse kohaselt oli laenusaajal ülesütlemisavalduse koostamise päeva seisuga tasumata jäetud või osaliselt tasutud 51 makset ning lepingust tulenev tähtajaks täitmata maksekohustus oli 25 619,97 eurot, sh tähtajaks tagastamata laen 5810,36 eurot, tähtajaks tasumata intressid 19 358,11 eurot ja viivis 451,50 eurot. Kostja andis laenusaajale maksekohustuste täitmiseks tähtaja 14 päeva avalduse kättesaamisest ning märkis, et võlgnevuse tähtajaks tasumata jätmise korral loeb kostja lepingu erakorraliselt üles öelduks.
Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et laenusaajal oli 04.01.2017 seisuga panga ees ettemakse, mistõttu puudus lepingu ülesütlemiseks alus. Kuna pank tugines tsiviilasjas nr 2-14-5795 asjaolule, et oli lepingu 01.02.2011 ülesütlemisavaldusega üles öelnud, pank alates lepingu ülesütlemisest intressi ei nõudnud. Samuti ei esitanud pank tsiviilasjas nr 2-14-5795 viivisenõuet. Kuna laenuleping ei olnud 01.02.2011 ülesütlemisavaldusega kehtivalt üles öeldud, on pangal õigus nõuda intressi kuni lepingu lõppemiseni. Samuti on pangal õigus laekunud raha arvestada lepingust tulenevate kohustuste katteks vastavalt nende sissenõutavaks muutumisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg-s 2 toodud järjekorras. Tagatise müügist 28.08.2012 kostjale 35 995,71 euro laekumisel oli kostja sissenõutavaks muutunud nõue 26 160,02 eurot, sh tähtajaks tagastamata laen 2086,04 eurot, tähtajaks tasumata intressid 23 817,18 eurot ja viivis 256,80 eurot. Kuna laenuleping ei olnud kehtivalt üles öeldud, sai raha arvestada nimetatud sissenõutavaks muutunud kohustuste katteks, misjärel jäi raha üle 9835,69 eurot. Edasi on kostja esitanud kaks alternatiivset arvutuskäiku. Mõlema järgi oli 04.01.2017 seisuga laenulepingu järgi võlgnevus, mis võimaldas lepingu üles öelda. Esimese arvutuskäigu kohaselt toimus 28.08.2012 laenu ennetähtaegne tagastamine summas 9835,69 eurot ja kehtestati uus maksegraafik. Teise arvutuskäigu järgi jäeti pärast võlgnevuste kustutamist üle jäänud 9835,69 eurot kostja kätte tulevaste kuumaksete ettemaksuks. Kostja on arvestanud mh kõiki hageja tasutud summasid ja arvestanud need laenulepingust tulenevate kohustuste katteks vastavalt sissenõutavaks muutumisele VÕS § 415 lg-s 2 toodud järjekorras. Eeltoodud põhjendustel on laenuleping 04.01.2017 ülesütlemisavaldusega kehtivalt üles öeldud ja leping lõppes 22.03.2017. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et täitemenetluse aluseks oli 01.02.2011 ülesütlemine ja uuele ülesütlemisele tuginemiseks pidanuks kostja algatama uue täitemenetluse. Kuigi 01.02.2011 ülesütlemisavaldusega ei olnud kostja laenulepingut kehtivalt üles öelnud, oli täitemenetluse algatamise seisuga tekkinud laenulepingu alusel võlgnevus. Seega oli täitemenetlust alustatud õigesti. Kostja on 04.01.2017 ülesütlemisavaldusega laenulepingu kehtivalt üles öelnud. Seoses uue ülesütlemisega on kostja esitanud kohtutäiturile avalduse, milles korrigeeris võlgnetavat summat. Seadus ei keela sissenõudjal täitmisavaldust täpsustada. Seoses laenulepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kogu tagastamata laenusumma. Kostja nõude arvestuse kohaselt võlgnes laenusaaja laenulepingu alusel 19.02.2018 seisuga minimaalselt 151 360,06 eurot, millest tähtajaks tagastamata laen on 121 577,45 eurot, tähtajaks tasumata intressid 20 298,22 eurot ja viivis 9484,39 eurot. Intressi on kostja arvestanud kuni lepingu lõppemiseni lepingus kokkulepitud määras (euribor + 1,90% aastas). Viivist on kostja arvestanud sissenõutavaks muutunud võlgnevuse summadelt seadusjärgses määras. Hageja on kohustatud nõude rahuldamiseks alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegisumma 76 693,98 eurot ulatuses. Hüpoteegisummast nende summade maha arvamiseks, mida pantija on võla katteks tasunud, puudub alus.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A. Kase esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. aprilli 2018 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on täitemenetlus alustatud ebaõigetel alustel. 25.11.2015 täitmisavalduse järgi oli laenuleping 21.02.2011 seisuga üles öeldud ja kogu laen sissenõutavaks muutunud. Kuna laenuleping oli öeldud üles ebaõigesti, on laenuleping kehtiv ja täitemenetlus alustatud ebaõigesti. Juhul kui kostja soovib tugineda uuele ülesütlemisele, siis peab kohtutäitur varasema täitemenetluse lõpetama ja alustama uut täitemenetlust. Kostja 04.01.2017
ülesütlemine ja sellest tulenev rahaline nõue on uus nõue, mille täitmiseks ei ole täitemenetlust alustatud. Tegemist ei ole täitmisavalduse täpsustamisega. Hageja ei saanud praeguse hagi raames hakata vaidlema uue ülesütlemise kehtivuse üle, sest see oleks tähendanud uut hagi alust; 2) ei ole laenulepingu 04.01.2017 ülesütlemine kehtiv. Ülesütlemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud, kuna laenusaajal ei ole tekkinud võlgnevust. Tartu Maakohus on 02.12.2016 otsuses tuvastanud, et panga ees on tekkinud ettemakse, kuna pank laskis ebaõige ülesütlemise tõttu müüa maha ühe tagatiseks olnud kinnistu. Laenusaaja on seisukohal, et laenumaksed on tasutud 2025. a augustini. Kohus on jaatanud võimalust, et kostja esitab perioodi 2011–2017 kohta tagantjärele intressinõude. Kõrvalnõuded aeguvad kolme aastaga. Tõenäoliselt on ülesütlemisavalduses nimetatud intressid 19 358,11 eurot kas täielikult või suures osas aegunud. Täidetud ei ole ka ülesütlemise formaalsed eeldused, kuna pank ei saa öelda laenulepingut üles apellatsioonkaebuses. Panga käitumisele on kõrgendatud hoolsus- jm standardid ning reeglid, kuidas on võimalik laenulepingut üles öelda. Hagejal on õigus teada, mis on täpne võlgnevus, mille alusel on ülesütlemine toimunud. Seega ei saa siin olla alternatiivseid seisukohti ja arvestusi. Kohus ei ole esile toonud, millisest arvestusest on lähtutud. Hageja ei tea, et laenusaaja oleks taotlenud laenu ennetähtaegset tagastamist või leppinud kokku uues graafikus. Küsimus, kas teine ülesütlemine on kehtiv või mitte, peaks olema vaieldud selgeks kostja ja laenusaaja vahel, kuna infot valdavad laenulepingu pooled.
5.Danske Bank A/S vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on väide, et täitemenetlust ei ole alustatud õigetel alustel, uus väide, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses ega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada. Vaidlus materiaalõigusliku nõude üle ei tähenda, et kohtutäitur oleks täitemenetlust alusetult alustanud; 2) ei keela seadus sissenõudjal täitmisavaldust täpsustada. Isegi kui 01.02.2011 ülesütlemine oli põhjendamatu, eksisteeris selle hetke seisuga laenulepingust tulenev võlgnevus, mille sissenõudmiseks võis kostja kohtutäituri poole pöörduda. Arvestades, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on tulevikku suunatud kujundushagi, mida iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet, on võimalik ka kohtumenetluse ajal laenulepingu ülesütlemine; 3) tuvastas kohus õigesti, et kostja on 04.01.2017 ülesütlemisavaldusega laenulepingu õiguspäraselt üles öelnud. Kuna laenusaaja hoiab kostja kirjade kättesaamisest kõrvale, on põhjendatud laenulepingu ülesütlemine kohtumenetluses. Kostja on esitanud kaks erinevat arvestuskäiku, mis tõendavad, et 04.01.2017 seisuga oli laenusaajal laenulepingu alusel võlgnevus, mis õigustas ülesütlemist. Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat, mistõttu ei ole ükski nõue aegunud. Laenulepingu ülesütlemiseks piisab kolme üksteisele järgneva osamaksega osaliselt või täielikult viivituses olemisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi ning tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr 193/2015/1155 lubamatuks. A. Kase apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Hageja suhtes alustati täitemenetlust mitte tema kui isikliku võlgniku vastu, vaid hageja poolt laenusaaja (A. Laasiku) rahaliste kohustuste tagamiseks oma kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimiseks, st hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamiseks hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Hüpoteek oli seatud kostja kasuks ning see põhines 03.12.2008 notariaalsel hüpoteegi seadmise lepingul ja asjaõiguslepingul. Kohtutäiturile 25.11.2015 esitatud täitmisavalduses palus kostja sundrealiseerida hageja kinnisasi ning seejuures tugines kostja sellele, et laenusaajaga sõlmitud laenuleping on üles öeldud. Hageja leidis, et sundtäitmine on tema suhtes lubamatu eelkõige põhjusel, et ta tegi kostjale sundtäitmise vältimiseks perioodil 12.12.2011 kuni 21.01.2016 makseid summas 11 025 eurot ning seetõttu ei ole tema kinnisasja realiseerimine õiglane. Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja, et hageja selline käitumine on hea usu põhimõtte vastane.
8.VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt nt Riigikohtu 20.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13710, p 14). Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7 ja § 652 lg 8 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 30.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14).
9.Asja materjalidest nähtuvalt on kostja saatnud hagejale 01.02.2011 (I kd, tl 106) ja 19.10.2012 (I kd, tl 39) teatised, milledes teavitati hagejat, et sundtäitmise vältimiseks tuleb tasuda laenusaaja võlgnevus kostjale. 19.10.2012 teatisele on käsitsi juurde kirjutatud, et võimalik on võlgnevuse tasumise kokkulepe. 25.01.2016 teatise (I kd, tl 29-31) kohaselt on hageja tasunud perioodil 12.12.2011 kuni 21.01.2016 kostjale kokku 11 025 eurot ning kostja on selle arvestanud laenusaaja võlgnevuse katteks. Hageja seisukohtadest nähtuvalt oli tal kostjaga kokkulepe, et maksete tegemisel laenusaaja võlgnevuse katteks lubas kostja tema eluaset sundmüüki mitte panna. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et hageja tegi pangale makseid sundtäitmise vältimiseks. Vaatamata eelmärgitule esitas kostja 25.11.2015 (s.o hageja poolt pangale maksete tegemise kestel) kohtutäiturile täitmisavalduse hagejale kuuluva kinnisasja sundrealiseerimiseks. Riigikohus on 17.02.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15 asunud seisukohale, et vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tegelikult ei ole. Märgitud otsuse asjaolude kohaselt oli hageja teinud kostjale pikema aja jooksul makseid, kostja oli need vastu võtnud ja seejuures lubanud, et võimaldab hagejale korteriomandi. Praeguses vaidluses on tegemist analoogilise olukorraga. Hageja on teinud perioodil 12.12.2011 kuni 21.01.2016 kostjale 44 makset kokku summas 11 025 eurot sundtäitmise vältimiseks ning seda asjaolu on kinnitanud ringkonnakohtu istungil ka kostja. Sellele vaatamata on kostja 25.11.2015, s.o hageja poolt maksete tegemise kestel, esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse hagejale kuuluva kinnisasja sundrealiseerimiseks. Seega on kostja käitunud vastuoluliselt, kuna on hagejalt pikaajalise maksete vastuvõtmisega jätnud hagejale mulje, et tema kinnisasja (eluaset) ei panda sundmüüki. Tähendust ei ole siinjuures kostja väitel, et hageja väidetud kokkulepe on kirjalikult vormistamata. Ringkonnakohus leiab, et sellise vastuolulise käitumisega kuritarvitas kostja oma lepingus tulenevat õigust realiseerida sundkorras hageja kinnisasi. Tegemist on hea usu põhimõtte vastase käitumisega ning seetõttu ei saa kostja tagatiskokkuleppele tugineda.
Seda, et täitemenetluse algatamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, on Riigikohus käsitlenud ka 12.12.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-9391. Täitmisavalduses tugines kostja sellele, et laenusaajaga sõlmitud laenuleping on üles öeldud. Tegelikkuses nähtub asja materjalidest, et kostjapoolne laenulepingu ülesütlemine oli kehtetu. Sellele vaatamata realiseeris kostja laenu tagatiseks olnud laenusaaja kinnisasja ning esitas täitmisavalduse hageja kinnisasja realiseerimiseks. Samuti on kostja seisukohal, et vaatamata hageja poolt 11 025 euro tasumisele, on hageja kohustatud täitma nõuet kogu hüpoteegisumma ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et ka eelmärgitud asjaolud viitavad kostja hea usu põhimõtte vastasele käitumisele. Lisaks kinnitab hagi põhjendatust ka see, et 26.02.2018 seisukohas (II kd, tl 150) on kostja möönnud võimalust hagi osaliseks rahuldamiseks. Maakohus on põhjendamatult jätnud eelnimetatud hageja poolt esiletoodud asjaolud tähelepanuta ning sellest tulenevalt ei ole hagi rahuldamata jätmine õige.
10.TMS § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul saab võlgnik sama paragrahvi lg 11 kohaselt esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Praeguses asjas on täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud notariaalselt tõestatud kokkulepe. TMS § 221 lg-s 1 nimetatud põhjused sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ei ole ammendavad ning seega saab sundtäitmist tunnistada lubamatuks ka juhul, kui see on hea usu põhimõtte vastane. Käesoleva otsuse p-s 9 toodud põhjustel on hageja suhtes läbiviidav sundtäitmine hea usu põhimõtte vastane, seega lubamatu ning hagi kuulub seetõttu rahuldamisele. Seetõttu puudub ringkonnakohtul vajadus anda hinnangut muudele hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.
11.Seoses hagi rahuldamisega jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15).
12.A. Kase esitas ringkonnakohtu istungil taotluse menetluse peatamiseks ja põhjendas seda sellega, et maakohtu menetluses on kostja hagi A. Laasiku ja H. Aimi vastu tulenevalt samast laenulepingust, millel põhineb käesolev hagi (KIS-i andmete järgi tsiviilasi nr 2-18-12998). Ringkonnakohus leiab, et kuna puuduvad TsMS § 356 lg-s 1 sätestatud eeldused, tuleb menetluse peatamise taotlus jätta rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.