Stimbar OÜ hagi IF P&C Insurance AS-i vastu kindlustushüvitise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. mai 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Stimbar OÜ 29. juuni 2020 apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
427 840 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Stimbar OÜ (registrikood 10406080), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ain Alvin Kostja (vastustaja) IF P&C Insurance AS (registrikood 10100168), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marika Oksaar Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel Gearsskill osaühing (registrikood 11591671) Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel XX (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
09.11.2020. a.
RESOLUTSIOON:
1.Võtta vastu hageja hagist osaline loobumine ja lõpetada menetlus Stimbar OÜ hagi IF P&C Insurance AS-i vastu kindlustushüvitise 263 506,38 euro nõudes.
2.Jätta Harju Maakohtu 26. mai 2020 otsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta selle põhjendusi.
3.Stimbar OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Jätta maakohtu ja apellatsiooniastme menetluskulud Stimbar OÜ kanda.
1(17)
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Stimbar OÜ (hageja, apellant) esitas hagi IF P&C Insurance AS (kostja, vastustaja) vastu, milles palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista kindlustushüvitise Alvari 1a kolmekorruselise hoone osa eest 14 120 eurot, Alvari 1a angaariosa eest 204 360 eurot, Alvari 5 angaariosa eest 209 360 eurot, kokku 427 840 eurot, vähendades esialgset nõuet 263 506,38 euro võrra. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise alates hagi esitamisest seadusjärgses määras. Alternatiivselt palus hageja kostjalt välja mõista kindlustushüvitise 427 840 eurot ning viivise alates hagi esitamisest seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja tugines hagis peamiselt järgmistele asjaoludele: - pooled sõlmisid hagejale kuuluvate Alvari 1A (poliis nr 3H13020207695) asuva kahe hoone ja Alvari 5 (poliis nr 3H13020158270) asuva hoone vara kindlustuse lepingud numbritega 5770711, 5864239 ja 5864240 (lepingud); - lepingute lisaks on kindlustuse üldtingimused TPD-20111-EST ja TG-20131; - 11.02.2015 toimus Alvari 1A ja Alvari 5 asuvates hoonetes tulekahju; - hageja esitas samal päeval kindlustusandjale kahjuteate; - 10.06.2015 väljastatud kostja otsuse kohaselt on hageja tuleohutuse nõuete rikkumisega suurendanud kindlustusriski 100% ja kindlustushüvitist ei maksta; - hageja ei rikkunud ehitus- ega tuleohutuse nõudeid, küttekeha hooldas spetsialist, kelle tegevuses ei tuvastatud rikkumisi; - tahmapõlengut ei toimunud ja tulekahju ei saanud saada algust ekspertide poolt arvamustes viidatud korstna alumisest horisontaallõõrist; - väärteomenetlust hageja suhtes ei alustatud ning väärteomenetluses käsitleti hagejat kannatanuna; - vaidlusalused ruumid oli hageja välja üürinud ning ka üürnikud ei olnud süüdi tulekahju tekkimises; - alakindlustust ei esine ning ka selle esinemise korral ei oleks see alus kindlustushüvitise mittemaksmiseks, - kindlustusobjektide moodustumine üheks hooneks ei oma asjas tähendust; - regressinõude saab kostja esitada hageja üürniku vastu.
2(17)
Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele: - tulekahju sai alguse autoremonditöökojas (kindlustusobjektil I) asuva tahkeküttekatla suitsutoru termilisest mõjust hoone puitkonstruktsioonidele, kütteseadme ühenduslõõri kuumuse mõjul süttis põlevmaterjal (puittala asus vastu ühenduslõõri); - rikutud on tuleohutuse seaduse § 3 lg-t 8 ja TPD-20111 p 220 (puittala asus vastu ühenduslõõri); - katla ja suitsutoru paigalduseks puudub projekt, ehitusluba, kasutusluba ja katel ei olnud paigaldatud tuleohutuse nõuete kohaselt, mille eest vastutab hageja hoone omanikuna; - katla suitsutoru tuli kasutusjuhendi kohaselt puhastada iga kolme kuu tagant; - kolm kindlustatud hoonet olid omavahel ühendatud, tuleohutuse nõuete teadlikul eiramisel pidi hageja aru saama, et tulekahju korral saavad kõik ehitised kahjustada. Alternatiivselt leidis kostja, et hageja nõue ei ole varakindlustuse tingimuste p 4, 5, 314, 315, 316, 318 kohaselt sissenõutavaks muutunud suuremas osas kui 200 000 eurot. Kostja vaidles vastu kahju suurusele. Arvestades tuleohutusnõuete rikkumise hulka, ulatust, pikaaegsust ja tõsidust, ei olnud tulekahju ootamatu ja ettenägematu sündmus. Tulekahju on põhjustatud hageja (ja ta üürnike) raskest hooletusest. Kindlustusobjektidele II ja III tekkinud kahju hüvitamise korral puudub võimalus tagasinõudeid esitada, sest kõik kolm objekti kuuluvad hagejale. Kui riski suurendust vaadata abstraktselt objekti (mitte isiku) põhiselt nagu soovib hageja, siis tuleks ka tagasinõude regulatsiooni vaadata objekti (mitte isiku) põhiselt ning kostjal on õigus nõuda kindlustusobjektide II ja III osas makstud hüvitis tagasi kindlustusobjekti I omanikult ehk hagejalt. Kahju jääks ikkagi hageja enda kanda. Käesoleval juhul on ebaselge, kas hageja on kolmandate isikute (hageja üürniku ja selle juhatuse liikme) vastu kahjunõude tähtaegselt esitanud ja maksma pannud. Kui hageja ei ole nõuet esitanud ja on seetõttu nõudeõiguse minetanud, tuleb võimalikku kindlustushüvitist vähendada ulatuses, milles muidu oleks saanud kahju kolmandatelt isikutelt sisse nõuda (VÕS § 492 lg 2 alusel). Seega tuleks kindlustushüvitist vähendada nullini. Edasine menetluse käik
4.Hageja esitas 31.10.2016 taotluse kaasata menetlusse hageja poolel iseseisva nõudeta kolmandate isikutena Gearsskill osaühing ja XX. Kolmandate isikute seisukoht
5.Iseseisva nõudeta kolmandad isikud hageja poolel leidsid, et hageja nõuded on põhjendatud ning kostjal puudub alus kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Maakohus jättis 26.05.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - pooled sõlmisid kaks ettevõtte varakindlustuse lepingut;
3(17)
-
kindlustuspoliisi nr 3H13020207695 kohaselt kindlustati Tallinnas Alvari 1A asuv hoone üldpindalaga 360 m2, kindlustussummaga 205 000 eurot, tulekahju omavastutusega 640 eurot, objekti kirjeldus: autoremonditöökoda ja Tallinnas Alvari 1A asuv hoone üldpindalaga 590 m2, kindlustussummaga 330 000 eurot, tulekahju omavastutus 1280 eurot, objekti kirjeldus: 2. korruse ruumid ei ole kasutuses 1. korrusel autoremonditöökoda, toiduainete ladu; - kindlustuspoliisi nr 3H13020158270 kohaselt on kindlustatud Tallinnas Alvari 5 asuv hoone üldpindalaga 395 m2, kindlustussummaga 210 000 eurot, omavastutus 640 eurot, objekti kirjeldus: Alvari 5 ladu; - kindlustuslepingute lahutamatuks osaks on kindlustuse üldtingimused TG-20131 ja ettevõtte vara kindlustamise tingimused TPD-20111-EST; - Alvari 1A ja Alvari 5 asuvad hooned olid antud üürile kolmandale isikule OÜ-le Gearsskill; - 12.02.2015 esitas hageja kostjale kahjuteate selle kohta, et aadressil Alvari 1A ja Alvari 5 toimus tulekahju, mille käigus said kindlustusobjektid kahjustada; - kostja tegi 10.06.2015 kahju hüvitamisest keeldumise otsuse põhjusel, et tulekahju sai alguse kindlustusobjektil I autoremonditöökojas asuva tahkeküttekatla suitsutoru termilisest mõjust hoone puitkonstruktsioonidele, st hageja rikkus tuleohutuse nõudeid, mille tõttu suurenes kindlustusrisk 100%, samuti oli kindlustusobjekt alakindlustatud; - Alvari 1a/5 hoonel ei olnud elektri, kütte ja ventilatsiooni projekt- ja teostusdokumentatsioon, ehitus- ja kasutusluba, samuti tahkekütusekatla, moodulkorstna ja neid ühendavate horisontaalsete suitsulõõride paigaldamiseks projekti ja ning ehitusdokumentatsiooni, suitsulõõrid ei olnud märgistatud CE-märgistusega, suitsutorud ei olnud ostetud kaubandusvõrgust või valmistatud asjatundjate poolt ning omanud vastavustunnistusi (sertifikaate); - Päästeamet ei olnud hagejale andnud kooskõlastust katla paigaldamiseks ja kasutamiseks ning hageja ei esitanud ametile dokumentatsiooni katla paigaldamise kohta. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjal on kahju hüvitamise kohustus ja hüvitise suuruse üle. Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite alusel järgmised asjaolud: - tulekahju sai alguse kütteseadme (tahkekütusekatel) ühenduslõõri kuumuse tagajärjel süttinud põlevmaterjalist (puittala asus vastu ühenduslõõri); - tulekahju kolle asus ülemise ühenduslõõri all (alumise ühenduslõõri peal), esmane tulekahju kolle ei asunud mujal ja muud tulekahju tekkimise põhjust Päästeamet ei tuvastanud; - hoonega seotud isikud ei viidanud sündmuskohal muule tulekahju esmasele koldele; - tulekahju tekkis horisontaalsete suitsulõõride termilise mõju tõttu hoone seinasisestele puitkonstruktsioonidele; - suitsulõõrid olid paigaldatud puitkonstruktsioonidele normides lubatust lähemale; - suitsulõõrid ei olnud küttesüsteemis kasutamiseks kõlbulikud, neil puudus CE-märgistus ja sertifikaat ning isolatsiooniks oli kasutatud ebasobivat villa; - katlas kasutati ebasobivat küttematerjali; - korstna lõõrid jäeti puhastamata; - hageja esitas kindlustuslepingu sõlmimisel kostjale valeinformatsiooni (tulekahju) signalisatsiooni olemasolu, hoone konstruktsiooni (materjali) ning küttesüsteemi (st tuleohtlikkuse) osas; - Alvari 1a hoones kasutatud horisontaalsed suitsulõõrid, mis olid kaotanud isoleerivad omadused, asusid puitkonstruktsioonidele tuleohtlikult lähedal; - hageja kasutas teadlikult kütteseadet, mille paigaldas ilma projekti, ehitusloata ja kasutusloata ning vastava kvalifikatsioonita isik;
4(17)
- hageja kasutas omavalmistatud sobimatutest materjalidest ja sertifitseerimata suitsutorusid, mille paigaldas lubamatult lähedale seina puitkonstruktsioonidele; - hageja kasutas katla kütmiseks küttekoldesse sobimatut liimpuitu jms kõrgetemperatuurilisi puidujääke; - hageja ei tellinud vastavalt vajadusele katlasüsteemi nõuetekohast puhastamist kutselise korstnapühkija poolt; - kindlustusobjektide I ja III (angaari) näol oli tegemist ühe hoonega, kuna hoone kandekonstruktsioon, katusekonstruktsioon ja tehnosüsteemid on ühised; - kindlustusobjekt II, millele on ehitusluba antud 2002. aastal, on ehitatud angaari külge ning nende vaheline ühine sein on kummagi hooneosa kandekonstruktsiooniks. Eelnimetatust tegi kohus järelduse, et küttesüsteem ei olnud ohutu ja rikuti tuleohutusseaduse sätteid (TuOS § 8 lg 3, § 8 lg 1, 3, 4 ja 5, § 9 lg 1, § 11 lg 1) ning kindlustuslepingust tulenevaid ehitise tuleohutuse tagamisele suunatud kohustusi). Muud tulekahju põhjused on eksperdid välistanud. Tulekahju on põhjustatud hageja ja kolmanda isiku raskest hooletusest. Ehituslikult on kindlustusobjekt II angaari osa. Kuna hoone ühte poolt ei ole võimalik lammutada ilma teist osa kahjustamata, siis on TsÜS § 55 järgi tegemist ühe ehitisega. Enefit Solutions AS aruanne nr 0166, 19.02.2018 (Enefit arvamus) ja TTÜ inseneriteaduskonna energiatehnoloogiainstituudi direktori AS ja inseneri TL „Suitsukäigu kohal oleva puust tala süttimisvõimaluse analüüsi“ aruanne 26.02.2018 (S ja L arvamus) ei lükka ümber asjas kogutud tõendite ja ekspertide TR, HP ja PP hinnangute põhjal kujunenud kohtu arvamust tulekahju tekkepõhjuste kohta, kuna: - Enefit arvamusest nähtuvalt on uuringu objektiks Ø200x0,5 mm metall toru, mille puhul ei saa olla tegemist Alvari 1a horisontaalse suitsutoruga, sest sellise läbimõõduga toru Alvari 1a hoones ei olnud, kuna toru läbimõõduks oli 160 mm; - Enefit arvamuses esitatud fotol 1 olev vill erineb HP ja TR arvamustele lisatud fotodel olevast villast; - hageja on väitnud, et alumise toru villa tema käes ei ole, seega ei saanud ta Enefitile anda uurimiseks alumist toru koos villaga ja tegemist oli nii muu toru kui ka villaga; - ekspert PP arvamuse kohaselt ei selgu Enefiti arvamusest, kus kohast on pärit toru nr 2. Järelikult on tegemist ebausaldusväärse tõendiga, mis tuleb jätta asja lahendamisel arvesse võtmata. Maakohus pidas Siirde ja Lausmaa arvamust suitsukäigu kohal oleva puust tala süttimisvõimaluse kohta asjakohtuks ja TsMS § 301 lg 1 teises lauses sätestatule mittevastavaks. Maakohus jättis AV ütlused tunnistaja ebausalduväärsuse tõttu arvestamata. Asjatundja ML 27.10.2016 ja 11.01.2019 arvamused, selle kohta, et tulekahju teke elektrikaablite rikke või kahjustamise tagajärjel on võimalik, jäid samuti arvestamata. Kuna hoonel puudub kasutusluba, siis peab hageja tõendama, et hoone ja selle küttesüsteem vastasid nõuetele, olid ohutud ja ekspluatatsiooniks esitatud nõuded olid täidetud. Hageja esitatud plaane, vaateid, lõikeid 3-korruselise hoone osa kohta, ei saa pidada hoone projektiks. 2003. aasta kohta esitatud dokumendi puhul ei ole tegemist projektiga, see puudutab vaid ühte ruumi ning see ei tõenda olukorda tulekahju ajal 2015. aastal. Hoone elektriprojekti, elektripaigaldise skeemide, kontrollmõõtmisi kajastava dokumentatsiooni puudumisele viitavad HP ja ML. Kuna kontoriruum ei hävinud, siis ei vasta tegelikkusele väide, et dokumendid Alvari 1a hoone kontoris hävisid. Seega rikkus hageja ehitusseaduse §-des 12, 18, 29, 32 ja 33 sätestatut.
5(17)
Üürniku rikkumised omistatakse tingimuste TG-20131 p 23 ja 20 kohaselt hagejale. Tingimuste TG-20131 p-st 23 tuleneb, et kui isikud, kelle eest kindlustusvõtja vastutab, ei ole kindlustuslepingu nõudeid täitnud, siis loetakse, et kindlustusvõtja on lepingut rikkunud. Seega rikkus hageja kui kinnistu omanik enda olulisi tuleohutuse tagamise kohustusi. Hüvitise tasumise välistasid projekti puudumine katlasüsteemi ehitamiseks (TPD 20111 p 184), katlasüsteemi ebakvaliteetne ehitamine (TPD-20111 p 187), töökorras mitteoleva kindlustusobjekti kasutamine (TPD-20111 p 191), kindlustusvõtja raske hooletus (TG-20131 p 50.5), ohutusnõuete rikkumine (tingimuste TPD-20111 p 269 ja TG-20131 p 37) ja kindlustusobjekti ebapiisav hooldus ja korrashoid (TPD-20111 p 187). Puhkenud tulekahju ja hageja tegevuse vahel on põhjuslik seos, sest ilma hageja rikkumisteta ei oleks tulekahju tekkinud. Arvestades seadustest tulenevate tuleohutusnõuete rikkumise ulatust ei olnud 11.02.2015 tulekahju ootamatu ega ettenägematu, st tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga kindlustuslepingu tähenduses (TG-20131 p 11, TPD-20111 p 176). Järelikult vastutab hageja ise õigusvastase tegevusega tekkinud kahju eest. Kuna tulekahju on põhjustatud hageja ja kolmanda isiku raskest hooletusest, ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga (TG-20131 p 50.5). Kostjal on õigus hüvitamisest keelduda või hüvitist vähendada ka muudel alustel: - kuna kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut ja rikkumine mõjutas kahju tekkimist või suurust või kahjujuhtumi asjaolude kindlakstegemist (TG20131 p 37); - kuna kindlustusvõtja või isik, kelle eest kindlustusvõtja vastutab, on kindlustuslepingut (sh ohutusnõudeid) rikkunud (TPD-20111 p 269). Kuivõrd tulekahju ja tekkinud kahju ulatus said võimalikuks ehitus- ja tuleohutusseadustest tulenevate kohustuste rikkumiste tõttu, siis tuleb jätta hagi rahuldamata ka VÕS § 139 lg 1 alusel. Kuna tegemist oli ühe hoonega, kus tule levik hoone ühest osast teise ei olnud kuidagi takistatud, siis rikkumised ühel objektil olid otseses põhjuslikus seoses sellega ühenduses olnud teistele objektidele tekkinud kahjuga. Arvestades küttesüsteemi ehitamisel, kasutuselevõtmisel ning ekspluateerimisel esinevaid rikkumisi on kindlustusvõtja suurendanud kindlustusriski 100% ulatuses ning kostjal puudub tuginedes lepingutingimustele kohustus kahju hüvitamiseks. Hageja esmakordselt kohtukõne teesides esitatud väited tüüptingimuste tühisuse kohta jättis maakohus tähelepanuta (TsMS § 402 lg 2). Kohus ei saa pärast asja sisulise arutelu lõppemist hakata hindama tüüptingimuste kehtivust ja nende lepingu osaks saamist VÕS § 37 lg 3 alusel. Apellatsioonkaebus
8.Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitis Alvari 1a kolmekorruselise hoone eest 14 120 eurot, Alvari 1a angaariosa eest 204 360 eurot ja Alvari 5 eest 209 360 eurot, kokku 427 840 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus ja kostja tuginevad hageja lepingurikkumise tuvastamisel tühistele lepingutingimustele. Seetõttu lepingurikkumine puudub ja hagejale tuleks välja mõista kindlustusjuhtumi eest hüvitis täies ulatuses. Maakohus on jätnud tõendid sisuliselt hindamata.
6(17)
Üld- ja tüüptingimustes sätestatud vastutus teise isiku eest ei laiene hagejale kui üürileandjale. Hageja ei saa seadusest tulenevalt vastutada teise isiku eest (TsÜS § 132 lg 1 ja 2; VÕS § 1053, 1054). Selles osas on üld- ja tüüptingimused vastuolus kehtiva õigusega, tühised või ei ole saanud lepingu osaks ja kohus oleks pidanud selles osas neile sätetele hinnangu andma, eriti kui hageja sellele tugineb oma vastuväidetes. Tegemist on õiguse kohaldamisega. Põlengujärgselt ei ole sündmuskohta uurinud ükski erapooletu ekspert, seda on teinud üksnes kostja ja temaga koostöös tegutsenud kolmanda isiku ekspert. Kohtu määratud ekspert P. Park tugines üksnes varasemate ekspertide järeldustele ja materjalile, pakkudes oma ekspertiisis tulekahju põhjusena varasema tahma kõrgetemperatuurilise põlemise asemel välja pigi madalatemperatuurilise hõõgumise. Hageja ei nõustu, et katla ja moodulkorstna paigaldamine on ehitamine ning et katel ja moodulkorsten kujutavad endast hoone olulist osa, olles seeläbi ka hageja omandis. Samuti ei nõustu hageja sellega, et hagejal lasub nii omanikujärelvalve vastutus kui ka muud omaniku suhtes kehtivad nõuded, millised tulenevad kehtinud ehitusseadusest ehitamise kohta ja mistõttu luges kohus nende rikkumise tõttu hageja rikkumiste eest vastutavaks. Üürniku poolt üüripinnale paigaldatud katel ei olnud mitte ehitisega ühendatud, vaid vallasasi. Katel ja Vilpra moodulkorstna süsteem olid teisaldatavad (eraldatavad) ilma ehitist oluliselt kahjustamata. Seega viited ehitusseaduse rikkumisele kui kindlustusvõtja rikkumisele on kehtiva õigusega vastuolus. Kohtu viited ehitusseaduse rikkumistele ei ole asjakohased. Katel ja moodulkorstna süsteem ei ole selliselt paigaldatuna üüritud ruumide küttesüsteem. Sellega ei köetud ruume, sellega valmistas üürnik endale üksnes sooja vett. Olles üürniku vallasasi, ei ole see hageja omand. Seetõttu ei peaks selle paigaldamise võimalikust rikkumisest tekkivad tagajärjed olema ehitusseadusest tulenevalt hageja kui omaniku kanda. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et Alvari 1A ja Alvari 5 asuvad hooned olid antud üürile kolmandale isikule OÜ-le Gearsskill. Kui katla ja korstna paigaldamine eeldaks ehitamist, siis on üürnik seda teinud ilma üürileandja loata, üürilepingut rikkudes ja hageja hoolsuskohustus kindlustussuhtes ei saa ulatuda kaugemale kui see, et ta on mõistlikult üürisuhtes välistanud üürniku tegevuse, mis võib olla ohtlik või ohtu suurendav. Katel, mida üürnik kasutas, ei ole Vilpra toodetud katel, vaid tahkekütusel veesoojendusega süsteem Bulerjan, mis ei vaja vundamenti. Praegusel juhul oli alusena kasutatud mittepõlevaid Fibo blokke. Instruktsiooni järgi ei vaja selle paigaldamine projekti või ehitusluba. Katlad töötavad muuhulgas ehitusjäätmetega. Süsteem omab kahest ülemist ja alumist kambrisüsteemi, seejuures alumises toimub madalal temperatuuril täiendav põlemisgaaside eraldamine (soojus), alles pärast seda kui ülemine süsteem on suletud. Seega ei saa õige olla ekspert HP järeldus kõrgest tahma põlenguga temperatuurist alumises katlakambris, mis oleks saanud kaasa tuua pürolüüsi. Kõik kolm kindlustatud hoonet olid iseseisvad, vaatamata sellele, et Alvari 1 ja 5 olid omavahel ühendatud, kuid nende vahel on tellistest tulemüür, mis ulatub 1,2 meetrit kõrgemale hoonetest endist. Tähtsust omab, et hageja omandas kinnistu just sellisena nagu see oli. Hoonete juurde ei ehitanud hageja midagi juurde.
7(17)
Kostja volitatud töötaja vaatas kindlustusobjekti üle ulatuses, mida ise vajalikuks pidas. Tema poolt esitatud teave läbis kindlustusandja riskikomisjoni, mis kinnitas nii kindlustusväärtuse kui kindlustusmakse. Kohus on tuginenud kohtu määratud eksperdi arvamusele, kuid viimane on oma järeldused teinud HP järeldustele tuginedes. Kohtu määratud ekspert on jätnud arvestamata, mida võib tekitada tagajärjena kõrge temperatuuriga tahmapõleng (üle 1000 kraadi), mida antud juhul ei ole esinenud, kuid mida ei saa kuidagi põhjustada madala temperatuuriga pigi hõõgumine (140150 kraadi) samas keskkonnas. Tunnistaja AV ütlused tuleb lugeda tõesteks ja seada tulekahju alguse põhjus kahtluse alla. Kindlustuse üldtingimuste TG-20131 p-d 21 ja 23 on imperatiivsest VÕS-i § 452 lg 2 p-st 2 sätestatud normist kõrvalekalduvad tingimused ja seetõttu tühised VÕS § 427 lg 1 alusel. Ettevõtte vara kindlustuse tingimuste TPD-20111-EST p 184, p 187 ja p 190 on tühised tingimused VÕS § 452 lg 2 p 2 ja VÕS § 427 lg 1 alusel. Alternatiivselt, kindlustuse üldtingimuste TG-20131 p 21 ja p 23 ei ole VÕS § 37 lg 3 alusel saanud lepingu osaks, sest tegu on üllatuslike ja/või arusaamatute tingimustega. Kui nimetatud tingimused on kohtu arvates siiski saanud lepingu osaks, siis VÕS § 42 lg 1 järgi on need tühised tingimused. Hageja palub kohtul hinnata kindlustuse üldtingimuste TG-20131 p-de 21 ja 23 saamist lepingu osaks VÕS § 37 lg 3 järgi ja nende kehtivust VÕS § 42 lg 1 järgi. Hageja ei ole rikkunud TuOS-is sätestatud nõudeid ega hoolsuskohustust tuleohutusnõuete järgimisel. Hageja sätestas üürnikule üürilepingu p-s 3.1.12 kohustuse järgida ruumides sanitaar-, tööohutus- ja tuleohutuseeskirju, p-s 3.1.1 kohustuse kasutada ehitist hoolikalt, p-s 3.1.17 kohustuse kooskõlastada kõik ehitises tehtavad muudatused ja parendused eelnevalt kirjalikult üürileandjaga. Hagejale ei saa üürniku tuleohutusnõuete rikkumist ette heita ka TsÜS § 132 lg 2 alusel. Tulekahju polnud hageja põhjustatud, hageja pole rikkunud ka kindlustuslepingut või hoolsuskohustust, kuid kindlustuse üldtingimuste TG-20131 p 21 ja p 23 kannavad üürniku rikkumised kindlustusvõtjale üle. Seetõttu ei hinda kostja kindlustusvõtja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse rikkumist ega seda, kui palju selline rikkumine suurendas kindlustusriski võimalikkust. Kindlustuse üldtingimuste TG-20131 p 21 ja p 23 tekitavad kindlustusvõtjale kohustuse vastutada kindlustusvõlasuhte väliste isikute eest olukorras, kus seadus taolist vastutust ette ei näe. Vastustaja seisukoht
9.Kostja vaidles apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kolmandate isikute seisukoht
10.Iseseisva nõudeta kolmandad isikud hageja poolel leiavad, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning esineb alus maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjäreldused õige, kuid muuta tuleb osaliselt selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).
13.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha tüüptingimuste tühisuse osas (I), käsitleb seejärel tulekahju tekkepõhjust (II), kas hageja on rikkunud kindlustuslepingut (III), kas rikkumine mõjutas kahju tekkimist või selle suurust (IV), kas hageja rikkus teavitamiskohustust ja kostja
8(17)
vabaneb seoses sellega kindlustushüvitise maksmise kohustusest (V), teeb lõppjäreldused ja menetluslikud otsustused (VI).
14.Hageja nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 476 lõige 1, mille kohaselt peab kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju, samuti VÕS § 108 lg 1.
15.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need aluseks asja lahendamisel: - pooled sõlmisid kaks ettevõtte varakindlustuse lepingut; - ühe lepinguga kindlustati Tallinnas Alvari 1A asuv hoone üldpindalaga 360 m2, kindlustussummaga 205 000 eurot, tulekahju omavastutusega 640 eurot, objekti kirjeldus: autoremonditöökoda; Tallinnas Alvari 1A asuv hoone üldpindalaga 590 m2, kindlustussummaga 330 000 eurot, tulekahju omavastutus 1280 eurot, objekti kirjeldus: 2. korruse ruumid ei ole kasutuses 1. korrusel autoremonditöökoda, toiduainete ladu; - teise lepinguga kindlustati Tallinnas Alvari 5 asuv hoone üldpindalaga 395 m2, kindlustussummaga 210 000 eurot, omavastutus 640 eurot, objekti kirjeldus: Alvari 5 ladu; - Alvari 1A ja Alvari 5 asuvad hooned olid antud üürile kolmandale isikule OÜ-le Gearsskill; - 12.02.2015 esitas hageja kostjale kahjuteate selle kohta, et aadressil Alvari 1A ja Alvari 5 toimus tulekahju, mille käigus said kindlustusobjektid kahjustada; - kostja tegi 10.06.2015 kahju hüvitamisest keeldumise otsuse põhjusel, et hageja rikkus tuleohutuse nõudeid, mille tõttu suurenes kindlustusrisk 100%, samuti oli kindlustusobjekt alakindlustatud; - Alvari 1a/5 hoonel ei olnud elektri, kütte ja ventilatsiooni projekt- ja teostusdokumentatsiooni, ehitus- ja kasutusluba, samuti tahkekütusekatla, moodulkorstna ja neid ühendavate horisontaalsete suitsulõõride paigaldamise projekti ja ehitusdokumentatsiooni, suitsulõõrid ei olnud märgistatud CE-märgistusega ning ei omanud vastavustunnistusi (sertifikaate); - Päästeamet ei olnud hagejale andnud kooskõlastust katla paigaldamiseks ja kasutamiseks ning hageja ei esitanud ametile dokumentatsiooni katla paigaldamise kohta. I
16.Esmalt hindab ringkonnakohus poolte väiteid, kas üld- ja tüüptingimustes sätestatud vastutus teise isiku eest laieneb ka üürileandjale, st kas vaidlusalused tüüptingimused on saanud lepingu osaks ja kui on, kas nad kehtivad. Põhjendatud on apellandi väide, et kuna tegemist on õiguse kohaldamisega, siis oleks kohus iseseisvalt pidanud andma neile sätetele õigusliku hinnangu. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
16.1.TG-20131 punktide 21, 22 ja 23 kohaselt: - kindlustusvõtja vastutab kindlustatud vara seadusliku valdaja või kasutaja käitumise eest; - kindlustusvõtja peab eelnimetatud isikule selgitama kindlustuslepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ja - kui eelnimetatud isikud ei ole kindlustuslepingu nõudeid täitnud, siis loetakse, et kindlustusvõtja on lepingut rikkunud.
16.2.Nimetatud tingimustest järeldub, et kui isik üürib välja oma kinnisasja, peab ta selgitama üürnikule kindlustuslepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kui üürnik ei täida kindlustuslepingu nõudeid, vastutab kindlustusvõtja ka üürniku käitumise eest ning sellisel juhul loetakse nagu oleks ta ise kindlustuslepingut rikkunud.
9(17)
16.3.VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista.
16.4.TG-20131 punktide 21, 22 ja 23 näol ei ole keskmise majandus- ja kutsetegevuses tegutseva lepingupoole mõistlikku ootust lepingu sisule arvestades võimalik väita, et objektiivselt on tegemist ebatavalise väljenduslaadi, ebaselge või arusaamatute tingimustega. Arvestades kindlustuslepingu olemust ja eesmärki, on nimetatud punktidest tuleneva kokkuleppe eesmärgiks panna kindlustusvõtjale kohustus olla tähelepanelik üürniku tegevuse suhtes üüritud ruumides, selgitada üürnikule kindlustuslepingu tingimusi, vältida seeläbi kindlustusjuhtumi toimumist ja ning sellest tulenev kahju ära hoida. Arvestades, et üürniku tegevuse kontrollimine on üürileandja mõjusfääris, on tegemist mõistliku riskide jaotusega kindlustuslepingu puhul, mistõttu tingimus ei ole ootamatu ja seda on võimalik erilise pingutuseta mõista. Seega on tingimused saanud lepingu osaks.
16.5.Kostja on keeldunud kindlustushüvitise täies ulatuses väljamaksmisest tuginedes järgmistele TPD-20111 sätetele: - p 184, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kohustust hüvitada mistahes kahju, mis on otseselt või kaudselt tingitud mittenõuetekohasest projekteerimisest või projekti puudumisest, kui projekt oli vastavalt õigusaktidele kohustuslik; - p 187, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal hüvitamise kohustust, kui kahju põhjuseks oli või kui kahju tekkimisele aitas kaasa konstruktsiooniviga, ebakvaliteetne ehitus- või remonditöö, ebapiisav omanikujärelevalve või kindlustusobjekti ebapiisav hooldus või korrashoid; - p 190, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kohustust hüvitada kahju, mis on tekkinud seetõttu, et kindlustusobjekti kasutamisnõudeid on rikutud.
16.6.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas TG-20131 punktid 21 ja 23 ning TPD-20111 p-d 184, 187 ja 190 on VÕS § 42 lg 1 järgi tühised tingimused. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.
16.7.Hageja leiab, et eelnimetatud tingimused on VÕS § 452 lg 2 p-st 2 kõrvalekalduvad tingimused, sest ei lase hinnata kindlustusvõtja süüd kindlustusriski suurendamisel. TG-20131 p-d 21 ja 23 tekitavad kindlustusvõtjale kohustuse vastutada üürniku eest.
16.8.Kostja on juhtinud asjakohaselt tähelepanu asjaolule, et üürnik on AÕS § 33 lg 2 kohaselt asja otsene valdaja, hageja aga kaudne valdaja. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus lugeda kaudse valdaja tegevuseks (RKTKo 3-2-1-161-12, p 14). Seetõttu ei ole vaidlusalused tingimused imperatiivsest sättest kõrvalekalduvad ega tühised VÕS § 427 lg 1 alusel ja VÕS § 42 lg 1 alusel.
16.9.TuOS kohustab tuleohutusnõudeid järgima kõiki isikuid. Hageja leiab, et ta on üürilepingus sätestanud üürnikule kohustused järgida tuleohutusnõudeid, s.o üürilepingu p-s
10(17)
3.1.12 kohustuse järgida ruumides sanitaar-, tööohutus- ja tuleohutuseeskirju, p-s 3.1.1 kohustuse kasutada ehitist hoolikalt, p-s 3.1.17 kohustuse kooskõlastada kõik ehitises tehtavad muudatused ja parendused eelnevalt kirjalikult üürileandjaga ning lepingu p 6.1 kohaselt pidid pooled juhinduma lepingus reguleerimata küsimustes Eesti Vabariigi seadusandlusest. Hageja käsitlusest võib aru saada, et ta on oma hoolsuskohustuse kindlustusandja ees täitnud tuleohutusnõuete järgimise kohustuse panekuga üürnikule.
16.10.Tuleohutusnõuete järgmise kohustuse täitmiseks TuOS § 8 lg 3 mõttes ei piisa sellest, et üürileandja sätestas üürilepingus üürnikule kohustused seoses ehitus- ja tuleohutusnõuete järgmisega. Üürileandjal oli eelnimetatud kohustuse raames mh kohustus jälgida, et üürnik täidaks oma lepingulisi kohustusi, mis on suunatud hageja kui kindlustusvõtja kohustuste täitmisele. Kui hageja või tema volitatud esindajad seda ei tee, ei vabane ta vastutusest. Kui üürnik ei lase hagejat üüritud ruumidesse, on see hageja ja üürniku sisesuhte küsimus. Seetõttu ei oma asja lahendamisel määravat tähendust EH ütlused hageja esindajate kindlustusobjekti külastamisest ja apellandi seisukohad, et katla ja/või moodulkorstna paigaldamisest ei teadnud hageja seaduslikud esindajad seoses viibimisega Sri Lankal ärihuvides. Samal põhjusel ei omaks tähendust hageja ja kindlustusandja vahelises suhtes asjaolu, et tuletõrjesignalisatsiooni lülitas välja üürnik, rikkudes üürilepingu p-st 3.1.14. tulenevaid kohustusi.
16.11.TsÜS § 132 lg 2 kohaselt vastutab isik samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. TsÜS § 132 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei ole tähtsust, kas hageja kontrollis piisavalt kolmandale isikule nendevahelise lepinguga pandud kohustuste täitmist. Nende sätete järgi omistatakse (juhul, kui esinevad nende sätete kohaldamise eeldused) hagejale kolmanda isiku faktiline käitumine ja hinnatakse seejärel, kas hagejale selliselt omistatud tegevus (sh tegevusetus) kujutab endast hageja kohustuste rikkumist, ning kui kujutab, kas siis see rikkumine on VÕS § 103 lg 2 järgi vabandatav.
16.12.Vaidlusaluste tüüptingimuste kehtivuse tõttu tuleb hinnata, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist. II
17.Eelnevalt tuleb vastata küsimusele, mis oli tulekahju tekkepõhjuseks.
17.1.Apellant on seadnud kahtluse alla maakohtu otsuse p-s 50 toodud järelduse, et tulekahju tekkis horisontaalsete suitsulõõride termilise mõju tõttu hoone seinasisestele puitkonstruktsioonidele, et suitsulõõrid olid paigaldatud puitkonstruktsioonidele normides lubatust lähemale, et suitsulõõrid ei olnud küttesüsteemis kasutamiseks kõlbulikud, neil puudus CE-märgistus ja sertifikaat ning isolatsiooniks oli kasutatud ebasobivat villa, mistõttu ei olnud küttesüsteem ohutu ja rikuti tuleohutusseaduse sätteid; et rikuti tuleohutusnõudeid ebasobiva küttematerjali kasutamise ja korstna ja lõõride puhastamata jätmisega ning tulekahju põhjused on eksperdid välistanud.
17.2.Hageja leiab, et maakohus on tõendeid vääralt hinnanud ja leidnud ebaõigesti, et tulekahju tekkepõhjus sai alguse katla alumisest horisontaalsest suitsutorust, mis oli paigaldatud väidetavalt ebaseaduslikult ja ebaõigesti ja ka kasutatud ebaõigesti.
17.3.Asjas on oma arvamuse andnud mitmed asja tundvad isikud. Maakohus on nii Päästeameti teabenõuet, tunnistajate AJ, VT, EH, PM, ütlusi, MI väärteomenetluses antud ütlusi,
11(17)
asjatundjate TR, MO, HP, PP arvamusi kogumis hinnates (maakohtu otsuse p-d 21-49) jõudnud põhjendatud järeldusele tulekahju eelmainitud tekkepõhjuse kohta.
17.4.Puudub vaidlus, et enne kindlustusandja poolt otsuse tegemist pidasid pooled läbirääkimisi ja vaidlus oli hüvitise suuruse üle. Nimetatu ei saanud aga hagejale olla takistuseks nelja kuu jooksul sündmuskohal tõendeid koguda või omapoolset eksperti leida. Mõistlikult võttes ei saanud hageja loota, et kostja talle teda rahuldava hüvitise maksmisega nõus on. Hageja ei ole toonud esile, et kostja ligilähedaseltki hagejale sobivaid pakkumisi on teinud või hagejas selliseid lootuseid mingi muu asjaoluga äratas.
17.5.Hageja on seisukohal, et tahmapõlemist ei toimunud ja tulekahju ei saanud saada algust korstna alumisest horisontaallõõrist. Nimetatu tõendamiseks esitas hageja AS ja TL arvamuse. Maakohus on põhjendanud kohtuistungil ülekuulatud asjatundjate HP ja PP ütlustega hageja seisukoha paikapidamatust (p 30 ja 32). Samuti on maakohus põhjendanud, et Enefit Solutions arvamuse andmisel on lähtutud metalltorust ja villast, mida Alvari 1a hoones ei olnud (p 52). AS ja TL arvamuse aluseks olevad lähteandmed erinevad ülejäänud sündmuskohal käinud isikute tunnistustest ja asjatundjate arvamustest (toru lahtises ruumis ja läheduses puudusid põlema minevad asjad). Toru olemasolust seina sees kuulis asjatundja TL kohtuistungil ja möönis, et tema arvamus kehtib vaid siis, kui toru asub lahtises ruumis (p 53).
17.6.Kuigi maakohus on leidnud, et viimatinimetatud asjatundjate arvamus ei vasta TsMS § 301 lg 1 II lauses sätestatule, on maakohus seda siiski analüüsinud ega ole jätnud eeltoodud põhjustel asjatundjate arvamust kõrvale.
17.7.Asjaolu, et PP on oma arvamusest tuginenud varasemate ekspertide järeldustele ja materjalile, ei muuda arvamust ebausaldusväärseks, kui see kinnitab asjas esitatud teiste tõendite järeldusi tulekahju alguskoha kohta. Samuti ei muuda nimetatud arvamust ebausaldusväärseks asjaolu, et ekspert Park tõdes, et hageja poolt näidatud suitsutoru mooduli sisemine osa ei muuda tema lõppjäreldust ning on pakkunud välja tulekahju põhjusena varasema tahma kõrgetemperatuurilise põlemise asemel välja pigi madalatemperatuurilise hõõgumise. PP on tulekahju tekkepõhjusena märkinud, et kütmiste ja/või pigi hõõgumiste ajal tõusis ühenduslõõri sisetemperatuur ca 500-600°C ja kandus edasi välisseina soojustuse sisse.
17.8. Kolleegium viitab asjatundja ML arvamusele, mida maakohus on refereerinud otsuse ps 33 ja mille kohaselt ei saa vaadelda tulekahju tekke komponente eraldi, vaid tulekahju võis alguse saada ehitusnõuete rikkumise, suitsutoru isolatsioonivõime puudulikkuse ning võimaliku tahmapõlengu koosmõjul. Et suitsutoru asetses vastu puitkonstruktsiooni ja see oli tahmast puhastamata, tuleneb erinevate asjatundjate arvamusest. Seetõttu ei oma asjas määravat tähendust, kas tahm selles põles või pigi hõõgus. Samuti ei oma asja lahendamisel määravat tähendust toru läbimõõt (160 või 200 mm).
17.9.Hageja apellatsioonkaebuses toodud seisukohad, et HP tehtud fotol on tahm kuhjunud pildi esimesse otsa seoses toru demonteerimisega, on oletuslikku laadi ega võimalda ringkonnakohtul teha maakohtust teistsugust järeldust põlengu tekkepõhjuste kohta. Apellandi väidete pinnalt puudub ringkonnakohtul vastavate erialateadmiste puudumise tõttu üksnes fotode põhjal võimalus kinnitada, et katlatoru ei olnud puitkonstruktsioonile liiga lähedal.
17.10.Apellandi viited elektrikaabli lühisele võivad olla õiged, kuid ei muuda maakohtu järeldust põlengu tekkepõhjuste kohta ebaõigeks. Asjaolu, et PP keeldus sündmuskohal ja
12(17)
järgnevalt oma järeldustes sellele asjaolule hinnangut andmast, ei muuda vääraks maakohtu järeldust, et eksperdid on välistanud muud tulekahju tekkepõhjused.
18.Põhjendatud on apellandi seisukoht, et maakohus ei saanud tunnistaja AV ütlusi kõrvale jätta, vaid pidi ka neid hindama. Maakohus pidas tunnistaja ütlusi mitteusaldusväärseks tuginedes teise tunnistaja ütlustele, kes V sündmuskohal oleva isikuna ei maininud. Nõustuda tuleb apellandiga, et sama tunnistaja ei maininud ka teisi sündmuskohal olnud isikuid, kuid nende osas luges kohus kohaloleku siiski tõendatuks. Ringkonnakohus muudab nimetatud osas maakohtu põhjendust. Tunnistaja ütlused, et tema parima teadmise kohaselt sai tulekahi alguse elektrist ja seda elektrikilbi asukohas ja kirjeldas juhtunut, ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega ja seetõttu ei saanud maakohus tema ütlustele tugineda.
19.Hageja seisukohad, mis seonduvad Bulerjan katlaga ja selle ehitusliku süsteemidega, ehitusjäätmetel töötamisega, projekti- ja ehitusloa mittevajamisega, on esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluses, mistõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). III
20.Puudub vaidlus, et põlenud hooned olid kindlustatud tulekahju vastu ja selle toimumise korral pidi kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse (VÕS § 423 lg 1). Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et tuleohutusreeglite ulatusliku rikkumise tõttu pole tegemist kindlustusjuhtumiga. 11.02.2015 tulekahju oli ootamatu ja ettenägematu sündmus. TG-20131 p 11 ning TPD-20111 p 176 praegusel juhul kohaldatavad ei ole. Selleks, et tuvastada, kas kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmisest, tuleb kohtul hinnata, kas kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustusi viisil, mis oluliselt suurendas kindlustusriski ning kas kindlustusvõtja rikkumine on aluseks hüvitamiskohustusest osaliselt või täielikult vabanemiseks (VÕS § 444, § 445 lg 2).
20.1.VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust (keeld suurendada kindlustusriski võimalikkust), vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses.
20.2.VÕS § 445 lg 3 p 2 kohaselt ei vabane kindlustusandja lepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. VÕS § 445 lg 3 p 3 kohaselt ei vabane kindlustusandja lepingu täitmise kohustusest, kui suurem kindlustusrisk ei oleks mõjutanud kindlustusandja täitmise kohustuse kehtivust ega ulatust.
20.3.Kindlustusriski suurendamise väidet tuleb kostjal TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendada. Riigikohus on leidnud, et kindlustusandja peab VÕS § 445 lg 2 kohaldamiseks tõendama ka seda, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist (vt Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, p 14).
20.4.Kokkuvõttes tähendab eelnenu, et kostja peaks praeguses vaidluses tõendama, et hoonesse ilma projektita ehitatud, ehitus- ja kasutusloata katel ja korsten, nende ekspluateerimise viis ja hooldamata jätmine suurendasid kindlustusriski ja see oli põhjuslikus seoses tulekahjuga (VÕS § 445 lg 3 p 2) ning seda, millises ulatuses mõjutas väidetav suurem kindlustusrisk kostja täitmise kohustuse ulatust, s.o hageja kahju (VÕS § 445 lg 3 p 3).
13(17)
21.Kõik kostja poolt välja toodud asjaolud saavad mõjutada väljamõistetava kindlustushüvitise suurust juhul, kui tuvastatakse nende mõju kahju suurenemisele konkreetse kindlustusjuhtumi toimumisel ehk igal üksikjuhul tuleb hinnata, kas kindlustusjuhtumi toimumisele aitas kaasa just see kindlustusrisk, mis suurenes. Seega tuleb otsustada, kas kindlustusriski suurenemise ja kindlustusjuhtumi vahel on põhjuslik seos. Arvestades, et kindlustusjuhtumi tingis tulekahju, tuleb hinnata kas kostja poolt toodud faktorite ja tulekahjust tekkinud kahju vahel oli põhjuslik seos.
21.1.Kostja arvates välistavad TPD-20111 p-d 184, 187 ja 190 hüvitise tasumise, kuna hoone ja küttesüsteemi ehitamisel, kasutuselevõtmisel ja ekspluateerimisel esinevad rikkumised: a) katlasüsteemi ehitamiseks puudus projekt, ehitusluba, omanikujärelevalve ja teostusdokumentatsioon; b) küttesüsteemi paigaldajal puudus selleks nõutud pädevus; c) katlasüsteem oli ehitatud ebakvaliteetselt (suitsutoru oli vastu puitkonstruktsiooni); d) kindlustusobjekti ebapiisav hooldus või korrashoid (suitsutoru tuli puhastada iga kolme kuu tagant); e) katlasüsteemi kasutati olukorras, mis kujutab kindlustusobjektile ilmset ohtu; f) katla kütmiseks kasutati ebasobivat küttematerjali; g) küttesüsteem oli hooldamata, st korsten puhastamata; h) rikuti küttesüsteemi korralise kontrolli kohustust, mistõttu sai võimalikuks tuleohtliku küttesüsteemi kasutamine; i) hoonel puudus kasutusluba kui riigi poolne tõend hoone nõuetele vastavuse ja ohutuse kohta; j) hoone konstruktsioon ei vastanud tuleohutusnõuetele, mis tegi võimalikuks tule kiire leviku.
22.Asja lahendamisel ei oma määravat tähendust, kas katlasüsteem on hoone oluline osa ja kellele see kuulub EhS mõttes. Tähendust ei oma hageja seisukohad, milleks katelt kasutati, kas vee soojendamiseks või ruumide kütmiseks. Isegi kui katelt kasutati vee soojendamiseks, ei välista see katlasüsteemi tuleohtlikkust.
23.Maakohus tuvastas, et hoonel puudus kasutusluba, katlasüsteemi ehitamiseks puudus projekt, ehitusluba, omanikujärelevalve ja teostusdokumentatsioon; et küttesüsteemi paigaldajal puudus selleks nõutav pädevus. Kõik see võis mõjutada katlasüsteemi ehituse nõuetele vastavust, kuid tõendatud ei ole selle otsene mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Hoone oli kasutusele võetud ja katlasüsteem oli ehitatud juba enne kindlustuslepingu sõlmimist. Vähemalt kasutusloa puudumisest pidi kindlustusandja olema teadlik avalike registrite põhjal. Küttesüsteemi olemasolust pidi kindlustusandja olema teadlik, kuna käis hoonet enne selle kindlustamist vaatamas.
24.Kostja väited, et ta ei oleks parema informeerituse korral hagejaga kindlustuslepingut sõlminud ning et ta tugines kindlustades kindlustusvõtja valele teabele, viitab asjaolule, et kostja heidab hagejale ette teavitamiskohustuse rikkumist. Asjas esile toodud asjaolude põhjal pole võimalik väita, et kindlustusandja oleks hoone kasutusloa või küttesüsteemiga seonduva kohta teavet hagejalt enne lepingu sõlmimist nõudnud. Kuigi VÕS § 440 lg 1 kohaselt peab kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale kõikidest talle teada olevatest asjaoludest, millel on nende olemusest tulenevalt mõju kindlustusandja otsusele lepingut sõlmida või teha seda kokkulepitud tingimustel, eeldatakse antud sätte järgi, et oluline on asjaolu, mille kohta kindlustusandja on otseselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavet nõudnud. Seega nimetatud asjaoludest tingitud kindlustusriski suurenemine ei ole leidnud tõendamist. Lisaks ei anna teavitamiskohustuse rikkumine alust kindlustushüvitise väljamaksmata jätmiseks (vt käesoleva otsuse p 29.3.).
14(17)
25.Maakohtu viited Riigikohtu praktikale tsiviilasjades 2-14-21710/105 ja 3-2-1-173-12 käsitlevad tõendamiskoormuse ümberpöördumist hea usu põhimõttest tulenevalt ning ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Kindlustusvaidluses peab kindlustusandja tõendama, et kindlustusvõtjale etteheidetava tegevusega (tegevusetusega) on kindlustusvõtja rikkunud VÕS §-s 444 sätestatud kohustust (keeld suurendada kindlustusriski võimalikkust).
26.Kostja on tõendanud, et katlasüsteemi ekspluateerimine on toimunud TuOS § 8 lg 3 ja 6, samuti § 11 lg 1 nõuete rikkumisega ja sellega seoses on suurenenud kindlustusrisk.
26.1.TuOS § 8 lg 3 kohaselt peab küttesüsteem paiknema seina, lae ning põlevmaterjalide ja ainete suhtes kaugusel, mis välistab materjalide süttimise soojuskiirguse või kuuma õhu liikumise tõttu. Sama sätte kuuenda lõike kohaselt, kui küttesüsteemi kasutamisel tekib tahma, peab korstnat ja ühenduslõõri puhastama vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui küttesüsteemi dokumentatsioonis on ette nähtud. Puhastamissagedus peab välistama tahmapõlengu ohu. Korstna ja ühenduslõõri puhastamisel lähtutakse käesoleva seaduse § 11 nõuetest. TuOS § 11 lg 1 kohaselt kasutusel olevat ahju, kaminat või pliiti ning nende korstnat ja ühenduslõõri peab puhastama vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini, kui nende dokumentatsioonis on ette nähtud. Kui dokumentatsioon puudub või kui dokumentatsioonis ei ole ette nähtud muud sagedust, siis tuleb neid puhastada vähemalt üks kord aastas. Puhastamissagedus peab välistama tahmapõlengu ohu.
26.2.Maakohus leidis põhjendatult, et korstna konstruktsioonivead (korstna ebapiisav ja vale isolatsioonimaterjaliga hoone puitkonstruktsioonist eraldamata jätmine) ja tahma puhastamata jätmine korstnast on põhjuseks tulekahju tekkimisele. Vale isolatsioonimaterjali ei olnud kostjal võimalik kindlaks teha kindlustuslepingu sõlmimisel, kuna korstnatoru asus vaidlustamata asjaoludel seina sees. Tahma puhastamata jätmist kindlustuslepingu sõlmimisel ei saa kostjale ette heita, sest seda tuleb teha vastavalt vajadusele ja jooksvalt.
26.3.Kostja on tõendanud, et mööbli- ja puidutööstusjäätmed ei olnud katla kütmiseks sobivad. Nimetatu tuleneb PP (III kd, tl 72) ja Vello Teinemaa seisukohtadest (III kd, tl 72), mille kohaselt oli tegemist ebakvaliteetse ja rohkelt tahma/pigi tekitava küttematerjaliga. Maakohus on tuvastanud, et korstna paigaldustööde arve esitati üürnikule 28.02.2014 ja ekspert HP arvamusest nähtuvalt võeti katel koos väljaspool hoonet asuva metallkorstnaga kasutusse umbes aasta tagasi. Tulekahju toimus 11.02.2015.
26.4.Nimetatud tõendite põhjal pole katla täpset kasutusse võtmise aega võimalik määrata ja õige võib olla hageja seisukoht, et täpselt aasta selle kasutamisest möödunud ei olnud. Samas ei oma see määravat tähendust asja lahendamisel. PP ekspertiisiga (III kd, tl 68-130) on tõendatud, et hageja poolt kasutatud ebakvaliteetse küttematerjali kasutamise korral tuleb korstnat (selle lõõre) sagedamini puhastada. HP arvamusega (I kd, tl 7-69) on tõendatud, et kasutatud suitsutoruga kaasa antud „Korstnasüsteemi elementide ja suitsuvoodrite paigaldusja kasutusjuhendi“ kohaselt tulnuks suitsutoru puhastada kütteperioodil vähemalt üks kord iga kolme kuu tagant. Maakohus on nende arvamuste põhjal põhjendatult järeldanud, et ühenduslõõre tulnuks puhastada iga kolme kuu tagant. Hageja ei ole maakohtu nimetatud järeldust kahtluse alla seadnud ega ka tõendanud, et küttesüsteemi kütmiseks ebasobiva mööbli- ja puidujäätmetega kütmise korral esines korstna/lõõride puhastamisvajadus harvemini. Seaduses ettenähtud maksimaalse pikkusega puhastusintervall iga aasta järel kehtib
15(17)
mõistlikult võttes kütmiseks ettenähtud küttematerjaliga kütmisel või kasutusdokumentatsioon sellist puhastusintervalli lubab (TuOS § 11 lg 1 mõttes).
siis,
kui
26.5.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja etteheited hagejale seoses ohutusnõuete rikkumisega ja kindlustuslepingu rikkumisega raske hooletuse vormis on põhjendatud. Kostja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest nende kahjudega seoses, mis on tekkinud seoses korstna konstruktsioonivigade (korstna ebapiisav ja vale isolatsioonimaterjaliga hoone puitkonstruktsioonist eraldamata jätmine) ja tahma puhastamata jätmisega korstnast, kuna need on põhjuseks tulekahju tekkimisele ja hageja on rikkunud lepingu TPD-20111 p-s 187 sätestatud ohutusnõudeid. IV
27.Kindlustusandja võib kindlustusvõtjalt nõuda kahju hüvitamist ulatuses, milles kahju tekkimist ei põhjustanud ohutusnõuete eiramine. Hageja leiab, et kostjal puudub alus keelduda hüvitise maksmisest väidetavalt valesti paigaldatud katlasüsteemi tõttu, kuna objekt Alvari 1 ei oma füüsilist puutumust Alvari 1a, Alvari 5 objektiga, st kuigi Alvari 1 ja 5 olid omavahel ühendatud, oli nende vahel tellistest tulemüür, mis ulatub 1,2 meetrit kõrgemale hoonetest endist. Apellandi seisukoht, et nimetatud maakohtu seisukoht tuleneb üksnes põhjusest, et kohus loeb hageja vastutavaks üürniku tuleohutusnõuete rikkumise eest, ei ole põhjendatud.
27.1.Maakohtu tuvastatu kohaselt sõlmisid pooled Alvari 1A asuva kahe hoone ja Alvari 5 asuva hoone vara kindlustuse lepingud. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähendust, kas Alvari 1 ja 5 vahel oli tuletõkkemüür. Apellandi väide tuletõkkemüüri olemasolu kohta nimetatud hoonete või hoone osade vahel on ka esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud ning tõendamata, mistõttu jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4).
27.2.Hageja on seisukohal, et kuivõrd ta on kindlustanud kolm erinevat kindlustusobjekti, ning tuleohutuse nõudeid rikuti ainult objektil I, puudub õiguslik alus objektide II ja III osas kindlustushüvitise maksmata jätmiseks. Maakohus on tuvastanud päringuga kostjale ja hoonete Alvari 1A/5 joonisega (II kd, tl 176), et kindlustusobjekti I ja III (angaari) näol oli tegemist ühe hoonega, kuna hoone kandekonstruktsioon, katusekonstruktsioon ja tehnosüsteemid olid ühised. Kindlustusobjekt II oli ehitatud angaari külge ning nende vaheline ühine sein on kummagi hooneosa kandekonstruktsiooniks. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses nimetatud maakohtu seisukohti ümber lükanud. Seega kolm kindlustatud hoonet olid omavahel ühendatud ja tuleohutusnõuete rikkumisel pidi hageja aru saama, et suureneb kõigi kolme hoone kindlustusrisk, sest kõik kolm hoonet saavad ühest hoonest alanud tulekahju korral kahjustada.
27.3.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna tule levik ühest hoonest teise ei olnud takistatud, olid rikkumised ühel objektil põhjuslikus seoses sellega ühenduses olnud teistele objektidele tekkinud kahjuga. V
28.Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et küttesüsteemi olemasolu ei saanud jääda kindlustusvõtjale tähelepanuta ja hagejat ei saa süüdistada sellest mitteteavitamises.
29.Lisaks heidab kostja hagejale ette teavitamiskohustuse rikkumist tulekahju signalisatsiooni olemasolu ja hoone konstruktsiooni (materjali) osas.
29.1.Maakohus tuvastas, et hoone konstruktsioon ei vastanud tuleohutusnõuetele, mis tegi võimalikuks tule kiire leviku. Asja materjalidest nähtuvalt väitis hageja, et tegemist on
16(17)
kivihoonega, millel on tulekahjusignalisatsioon. Maakohus tuvastas, et nimetatud osas esitas hageja kostjale valeteavet.
29.2.Hageja esitatud hoone kolmekordse osa plaanidega (III kd, tl 44-47) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et hageja tellis enne hoone põlengut vastava hoone osa juurdeehituse ja hoone konstruktsioonides kasutati lisaks kivile ka puitu (välisseina puitkarkass ja laudvooder, vahelae puittalad, katuse roovitus). Arvestades hageja majandus- ja kutsetegevust - kinnisvara haldamine ja üürile andmine, pidi hageja aru saama hoones kasutatud ehitusmaterjalidest.
29.3.VÕS § 440 lg 1 kohaselt peab kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale kõikidest talle teada olevatest asjaoludest, millel on nende olemusest tulenevalt mõju kindlustusandja otsusele lepingut sõlmida. Antud sätte järgi eeldatakse, et oluline on asjaolu, mille kohta kindlustusandja on otseselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavet nõudnud ja seda on hagejalt nõutud. Praegusel juhul omab hageja teavitamiskohustuse mittetäitmine mõju lepingu sõlmimisele. On loogiline eeldada, et kui kostja oleks teadnud hoone puitkonstruktsioonidest ja tulekahjusignalisatsiooni puudumisest, ei oleks ta lepingut sõlminud. Samas, kui hageja avaldas kostjale ebaõigeid andmeid, oleks kostjal õigus lepingust taganeda või see pettuse tõttu üles öelda (VÕS § 441 alusel). Kui signalisatsioonisüsteem puudus ja hoone oli ehitatud ka puidust lepingu sõlmimise ajal, ei ole tegemist kindlustusriski muutmisega VÕS § 444 mõttes, mis annaks aluse kindlustushüvitise maksmisest keelduda.
29.4.Apellant väidab apellatsioonkaebuse p-s 33, et tema poolt anti üüriobjekt üle koos tuletõrjesignalisatsiooniga, kuid üürnik otsustas seda kasutada viisil, et Gyproc seinte paigaldamise ajal lülitas vastava häire iseenda poolt valitud vastutavale isikule. Väidetut mõistab ringkonnakohus viisil, et üürnik lülitas signalisatsioonisüsteemi välja seoses katlaruumi ehitusega ja tulekahju tekkimise ajal see sisse lülitatud ei olnud. Nimetatu on kindlustusriski suurendamine, mis on omistatav ka hagejale. Samas ei ole kostja sellele tuginenud ja on palunud vastuses apellatsioonkaebusele nimetatud väited kui esmakordselt apellatsioonimenetluses tähelepanuta jätta. VI
30.Lõppkokkuvõttes leidis maakohus õigesti, et hageja suurendas kindlustusriski ja hageja tegevus (tegevusetus) kindlustusriski suurendamisel oli põhjuslikus seoses kõigi kolmes hoones toimunud tulekahjuga ja kostjal on õigus keelduda hüvitise väljamaksmisest vähendada seda nullmäärani. Eeltoodu tõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
31.Maakohtu menetluse käigus vähendas hageja oma nõuet 263 506,38 euro võrra. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et loobus nimetatud nõudest. Kuna maakohus ei ole nõudest loobumist vastu võtnud, teeb seda ringkonnakohus ja lõpetab nimetatud nõude osas menetluse (TsMS § 429 lg 1).
32.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Ringkonnakohus poolte menetluskulusid kindlaks ei määra ega neid pooltelt välja ei mõista. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.