Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ (endine ärinimi Raha24 OÜ) 23.05.2014 laenulepingu nr 2101521650, mis lõppes seoses laenu tagastamise tähtaja saabumisega 22.06.2014. BB Finance OÜ loovutas 18.02.2016.a. kostja vastase nõude OÜ Castovannile koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja on esitanud BB Finance OÜ-le laenutaotluse 300 euro saamiseks. BB Finance OÜ kinnitas kostja laenutaotluse ja väljastas kostjale kokku laenu summas 300 eurot, mis on kostjale edastatud ülekandega. Kostja kohustus laenusummad tagastama vastavalt lepingu tingimustele ja maksegraafikule. Maksegraafiku periood on 30 päeva, aastane intressimäär 60,9%, krediidi kulukuse määr 196,1%, lepingu lõppemise/ ülesütlemise kuupäev 22.06.2014. Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas VÕS paragrahvis 170 sätestatuga, et loovutamine on kostja suhtes toimunud. BB Finance OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõistes. Sõlmitud lepingu tingimuste kohaselt on lepingujärgne krediidikulukuse määr 196,10% aastas. Laenu taotlemise ja laenu väljastamise ajal kuupäeval 23.05.2014.a oli Eesti Panga kodulehel avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 32,24%. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062 lg 3 kohaselt, kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Viimase tagasimakse kuupäev oli 22.06.2014. Hageja on seisukohal, et kuivõrd tegemist oli tühise tehinguga VÕS § 4062 lg 1 kohaselt, siis hagejal on õigus nõuda kostjalt tagasi tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu. Hageja on tõendanud, et kostjale on üle kantud laenutaotluse summa. Kostja on teostanud saadud laenu katteks tagasimakseid järgnevalt: 16.12.2016 makse summas 10,00 eurot; 16.01.2017 makse summas 10,00 eurot; 14.02.2017 makse summas 10,00 eurot; 15.03.2017 makse summas 10,00 eurot; 18.04.2017 makse summas 10,00 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostjal hagiavalduse esitamise seisuga võlgnevus hageja ees tulenevalt tühisest tarbijakrediidilepingust summas 250,00 eurot (300,00 - 50,00). Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul välja mõista kostjalt viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Neil asjaoludel palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 250,00 eurot ja viivised alates 15.02.2020 kuni põhinõude summas 250,00 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2 (5)

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vastuväidete kohaselt palub kostja lugeda võlg aegunuks kuna tänase seisuga on möödunud rohkem kui 3 aastat. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus määras asja lahendamisele TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Tartu Maakohtu 23.septembri 2020.a. määrusega määrati pooltele tähtaeg 14 päeva kohtumääruse kättetoimetamisest, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente. Hageja on esitanud tähtajaks kohtule menetluskulude nimekirja, kostja avaldusi ja dokumente ei ole esitanud. Kostja väitel on hageja nõue aegunud, sest lepingust on möödunud rohkem kui kolm aastat. Hageja selle väitega ei nõustu, sest hageja nõue katkes vahepeal kostja poolt nõude tunnistamisega (võla osalise tasumisega). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ja Raha 24 OÜ vahel oli sõlmitud laenuleping 23.05.2014.a., mille alusel kostja sai laenu ja mille kostja pidi tagastama 22.06.2014. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et nõue kostja vastu on loovutatud hagejale. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Seetõttu hakkas käesoleva nõude aegumistähtaeg kulgema alates 23.06.2014.a. ja oleks lõppenud kolme aasta möödudes 23.06.2017. TsÜS § 158 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kostja on teostanud enne aegumistähtaja saabumist tagasimakseid 16.12.2016 summas 10,00 eurot; 16.01.2017 summas 10,00 eurot; 14.02.2017 summas 10,00 eurot; 15.03.2017 summas 10,00 eurot; 18.04.2017 summas 10,00 eurot. Seega algas käesolevas asjas katkemise tõttu aegumistähtaeg uuesti alates viimasele tasumisele järgnevast päevast, s.o. 19.04.2017 ja oleks lõppenud kolme aasta möödudes 19.04.2020. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt peatub nõude aegumine avalduse esitamisega maksekäsu kiirmenetluses. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja 24.10.2019, s.o. enne aegumistähtaja saabumist, avalduse maksekäsu kiirmenetluse algatamiseks. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus hagejaga, et hageja nõue ei ole aegunud ning jätab kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlusalune leping on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Samas juhib kohus poolte tähelepanu asjaolule, et hageja poolt viidatud VÕS § 4062 lg 1, mille esimese lause kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, kehtib alates 1.juulist 2015. Seega ei saanud 23.05.2014 sõlmitud leping olla VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. 3 (5)

Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 1, 2, 3 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine; tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikule antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Kuna vaidlusaluse lepingu järgne krediidikulukuse määr 196,1% ületas krediidi andmise ajal avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (32,24%) enam kui kolm korda, siis on vaidlusalune laenuleping TsÜS §86 lg 1 alusel tühine. Hageja on sellega nõustunud ega ei ole püüdnud TsÜS § 86 nimetatud lepingu tühisuse eeldusi käesolevas asjas ümber lükata. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 4062 lg 3 kehtib alates 1.juulist 2015.a.VÕS § 4062 lg 1 sätestatud juhul. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Maksekorralduse koopiaga on tõendatud, et kostjale on lepingu täitmisena üle kantud 300 eurot. Kostja ei ole kummutanud hageja väiteid, et kostja on tagasi maksnud kokku 50 eurot ja kostja ei ole esitanud rohkem tasumise kohta tõendeid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega loeb kohus tõendatuks, et kostja on alusetult rikastunud 250 euro võrra, mis tuleb kostjalt välja mõista. Hageja nõuab alates hagiavalduse esitamisest 15.02.2020 kuni põhinõude summas 250 eurot täitmiseni kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis vastavalt hageja taotlusele alates hagi esitamisest, s.o. 15.02.2020 kuni põhinõude summas 250 eurot täitmiseni VÕS §113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Neil asjaoludel ja eeltoodud tõenditele tuginedes leiab kohus, et kostja poolt esitatud nõuded alusetult rikastumise 250 euro ja viivise alates hagi esitamisest 15.02.2020 kuni põhinõude summas 250 eurot täitmiseni VÕS §113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses on tõendatud ning kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

MENETLUSKULUD

4 (5)

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja taotleb menetluskuluna kostjalt hageja poolt tasutud riigilõivu 75 eurot ja lepingulise esindaja tasu 360 eurot väljamõistmist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 45 eurot ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt 30 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning tulenevalt TsMS § 139 lg 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel vastavalt riigilõivuseadusele 75 eurot, mistõttu tuleb tema poolt tasutud riigilõiv lugeda hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Hageja taotleb esindaja õigusabi eest tasu kokku 360 euro hüvitamist. Õigusabile on kostja esindaja kulutanud 3 tundi. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus juhib hageja tähelepanu Riigikohtu 06.05.2015 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-14-15, kus Riigikohus on asunud seisukohale, et üksnes erandlike asjaolude esinemise korral on vajalik ja põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses kui tsiviilasja hind. Samas lahendis rõhutas Riigikohus, et hagis taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalistele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Kohus leiab, et arvestades kohtule esitatud dokumentide mahtu, asja sisu ja keerukust, asi lahendati kirjalikus menetluses, on kostja esindaja õigusabikulu summas 200 eurot vajalik ja põhjendatud. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja õigusabikuluna tasutud riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulu 200 eurot, s.o. kokku 275 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.