Võlaõigus › Töövõtulepingud

Eesti kohustus, asudes Osaühingule Vesiroos oma kohustust täitma, s.o vara üle andma 57 319,44 euro ulatuses, kanda Osaühingule Vesiroos tasumisele kuuluv raha summas 57 319,44 eurot Rahandusministeeriumi kontole EE062200221059223099 muutmata.

54 423,30 eurot Lääne Teed OÜ arveldusarvele nr EE141010220025477019.

kompromisslepinguga võimalusel 25.ndaks oktoobriks ja kui see võimalik ei ole, siis järgneva nädala jooksul. Pärast 24.ndat oktoobrit ei ole kostja seaduslik esindaja kõnedele vastanud ning hagejal ei ole õnnestunud kostjaga ühendust saada. Kostja vaidleb hageja hagile vastu ning palub kohtul selle rahuldamata jätta. Vaatamata sellele on saneerimiskavas kostja teinud hagejale ettepaneku kõnealuse nõude tasumiseks ajatatult 50 072,36 euro ulatuses. Seoses kostja saneerimismenetluse alustamisega ei ole hageja nõue hetkel igal juhul sundtäidetav, samuti on peatunud viivise kogunemine nõudelt (SanS § 11 lg 1 p 1-2). Seega selgub hageja võimaliku nõude ulatus ja sissenõutavaks muutumise aeg alles saneerimiskava kinnitamisel (SanS § 45 lg 1) või saneerimismenetluse lõpetamisel (SanS § 39). Hageja nõue on põhjendamatu. Hageja ei ole töid teostanud ega kostja neid tellinud ega vastu võtnud suuremas ulatuse kui 46 220,20 eurot, mille osas on kostja allkirjastanud ka üleandmise-vastuvõtmise akti. Kostja leiab, et hageja väide, justkui peaks kostja tegelikkuses tasuma suuremat tasu, on pahatahtlik. Hageja väite kohaselt selgus töö mahu väidetav suurenemine juba 22.07.2019. Ometi ei teavitanud ta sellest kostjat. Kui tõepoolest oleks tööde maht suurenenud, oleks pidanud hageja sellest kostjat koheselt teavitama. Igal juhul võis kostja mõistlikult eeldada, et kui hageja esitas talle augusti alguses tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ning arve, siis neis on kogu tehtud tööde maht kajastatud. Kui hageja leidis, et tegelikkuses on ta teinud veel täiendavaid töid, oleks ta pidanud sellele vähemalt akti ning arve esitamisel selgelt viitama. Ometi teavitas hageja väidetavatest täiendavatest töödest kostjat alles 18.09.2019 ning nõudis „lepingu muutmist“. Kostja leiab, et hageja ei ole ei kohtueelses menetluses ega ka hagiavaldusele lisanud tõendid, mis tõendaks, justkui oleks kostja hagejalt nõudnud täiendavate tööde tegemist. Tööde maht lepiti kokku 04.07.2019 töövõtulepinguga. Arvestades, et hageja ei ole ka hagis väidetavate täiendavate tööde eest tasumist tegelikkuses nõudnud, on hageja väited väidetava tööde mahu suurenemise kohta hageja nõude hindamisel igal juhul asjakohatud ja eksitavad. Kohus leiab, et kostja võtab kirjalikus seisukohas 31.01.2020 omaks asjaolu, et töövõtulepingu nr 20062019/4 alusel hageja on töid teostanud ja kostja töid tellinud ning tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga vastu võtnud tööd summas 46 220,20 eurot. Seega oli kostja kohustatud tasuma hagejale 07.08.2019 esitatud arve nr 8492 alusel 46 220,20 eurot (käibemaksuga) arvel toodud tähtajaks 29.08.2019. Kostja ei ole arvet tasunud käesoleva ajani. Kostja leiab, et hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt suuremas ulatuses tööde eest tasu, kui on fikseeritud poolte allkirjastatud aktis ning hageja esitatud arvel. Kohus leiab, et menetluses on tuvastamist leidnud akti ja arvega, et hageja ei olegi nõudnud kostjalt suuremas ulatuses tööde eest tasu kui on kajastatud aktis ja arvel. Samuti kinnitavad 20.12.2019 kostja koostatud võlanimekiri saneerimisavalduse lisana, et kostja võlgnevus hageja ees on 47 083 eurot, ja 03.01.2020 kostja saneerimisnõustaja poolt hagejale edastatud saneerimisteade selle kohta, et hagejal on kostja vastu nõue summas 49 056,90 eurot. SanS § 12 lg 2 p 3 kohaselt kajastatakse saneerimisteates võlausaldaja põhi- ja kõrvalnõude suurus ettevõtja raamatupidamise alusel saneerimismenetluse algatamise seisuga ja kas nõue on pandiga tagatud. Kostja saneerimismenetlus algatati 23.12.2019 ehk hageja nõue summas 49 056,90 eurot on esitatud seisuga 23.12.2019 kostja raamatupidamise alusel. Hageja edastas 20.07.2020 kostja saneerimisteatele vastuse, milles selgitas, et

23.12.2019 seisuga oli hageja nõue võlgniku vastu summas 50 072,36 eurot. Kostja saneerimisnõustaja kajastas saneerimiskavas hageja nõuet summas 50 072,36 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et vastavalt SanS § 16 lg 1 p-dele 1, 6 ja 7 oli kostja saneerimisnõustaja hinnanud kostja kohustuste aluseid, tõendatust, õiguspärasust ning veendunud, et hageja nõue on selge, õiguspärane, tõendatud ja vaieldamatu. Seega on saneerimiskavas hageja põhinõude summa täies ulatuses kajastatud. Kohus nõustub hagejaga, et kui poolte vahel oleks vaidlus hageja nõude üle, ei oleks kostja enda saneerimismenetluse algatamise avalduses hageja nõuet välja toonud ning saneerimisnõustaja oleks vaidlustanud hageja nõude SansS § 13 lg 2 alusel. Kostja väidab, et ta on juba 30.09.2019 hagejat teavitanud, et kostja ei olnud hageja arvet tasunud seetõttu, et hageja ei olnud lõpetanud kokkulepitud töid. VÕS § 111 lg 1 kohaselt oli kostjal õigus arve tasumisest keelduda, kuivõrd hageja ei olnud omapoolseid kohustusi täitnud. Seetõttu ei ole kostja oma kohustusi rikkunud ega hageja nõue sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud, ei ole sellelt kogunenud ka viivist. Samuti ei esine kostjapoolset sellist rikkumist, mis võiks anda hagejale alust nõuda kohtueelsete menetluskulude hüvitamist kahjuna (kostja poolt arve tasumisest keeldumine on olnud õiguspärane). Käesolevas asjas on hageja jätnud kohustuse osaliselt täitmata. Hagejal oli töövõtulepingu kohaselt kohustus tööd teostada oluliselt suuremas ulatuses, kui hageja seda tegelikkuses tegi ja kui kostja on vastu võtnud. Seetõttu on peatöövõtja tellinud tööd, mis esialgu pidi teostama hageja, ning mille eest peatöövõtjaga tellitud lepingu alusel vastutas peatöövõtja ees kostja, osaliselt kolmandalt isikult. Vastavalt poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu punktile 7.1 kohustub lepingu rikkumisel lepingut rikkunud pool hüvitama teisele kõik rikkumisest tingitud tõestatud kahjud ning sellest kohustusest on võimalik vabaneda vaid vääramatu jõu esinemise korral (lepingu p 9.1). Käesolevas asjas on hageja rikkumisega otseses põhjuslikus seoses saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2 p 2) 27 326,01 eurot. Kahju seisneb summas, mis kostjal jäi peatöövõtjalt saamata, kuivõrd peatöövõtja tellis tööd, mille eest algselt vastutas kostja ning teostama pidi hageja, hoopis kolmandalt isikult. Sellega seoses jäi kostjal saamata tulu, mis seisneb summa, mis kostja oleks pidanud saama kõnealuste tööde eest peatöövõtjalt ja hagejaga kokku lepitud summa tööde teostamiseks vahes. Just sellises summas oleks kostja teeninud tulu, kui hageja oleks tööd teostanud. Seejuures on arvesse võetud ka asjaolu, et hageja hinnapakkumine oli esitatud lähtudes mahust 5000 m3 tingimusega, mille kohaselt tööde lõplikku maksumust tuli korrigeerida vastavalt tegelikule mahule. Tegelikuks mahuks oli 3723,5 m3, millest lähtuvalt oleks hageja tööde hinda korrigeeritud 14 449,98 euro võrra madalamaks, ka nimetatuga on kahjuarvestuses arvestatud. Hageja vastutab eelloetletud kahju eest kogusummas 27 326,01 eurot VÕS § 115 lg 1 alusel. Hagejapoolse lepingurikkumise tõttu on tekkinud kostjale kahju, mis kostja on õigustatud hageja nõudega tasaarvestama. Samuti ei ole hageja tõendanud tööde kvaliteetset teostamist. Käesolevaga tasaarvestab kostja oma kahjunõude suurusega 27 326,01 eurot hageja tasunõudega suurusega 46 220,20 eurot, selles ulatuses on hageja nõue igal juhul lõppenud. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja kahju hüvitamise nõue hageja vastu on paljasõnaline ja alusetu. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit enda väidetava kahju tõendamiseks. Kostja esitas enda väite tõendamiseks 31.01.2020 menetlusdokumendi lisana 1 kostja poolt koostatud tabeli hagejaga ja tellijaga sõlmitud lepingute võrdlusest. Töövõtulepingu p 3 kohaselt kujunes lepinguliste tööde maksumus

vastavalt hinnapakkumusele, kusjuures lepingu p-s 3 nähakse ette ka võimalus, et tööde maht väheneb ja sellise olukorra esinemiseks on sätestatud tööde eest tasumise kord. Tööde mahu vähenemise puhuks ei ole lepingus ette nähtud sanktsioone. Kostja ei ole tõendanud, et tööde maht vähenes hageja tegevuse/tegevusetuse tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et peatöövõtja on reaalselt ka tellinud tööd, mis esialgu pidi teostama hageja, osaliselt kolmandalt isikult. Seega kostja väide, et hageja tõttu on jäänud tal saamata 27 326,01 eurot, on paljasõnaline väide, mille puhul ei ole tegemist tõendiga TsMS § 272 mõttes. Seega kostja esitatud 31.01.2020 menetlusdokumendi lisa nr 1 ei tõenda kostjale väidetava kahju tekkimist. Eeltoodu alusel puudub kostjal seaduslik alus tasaarvestada kahjunõue summas 27 326,01 eurot hageja tasunõudega summas 46 220,20 eurot ning hageja nõue summas 27 326,01 eurot ei ole lõppenud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja oli lepingu p 4.3 kohaselt kohustatud tasuma arve nr 8492 summas 46 220,20 eurot hiljemalt 29.08.2019. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 46 220,20 eurot VÕS §-de 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel. Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu p 4.4 kohaselt on viivis 0,05% tasumata summast iga päeva eest. 20.11.2019 seisuga on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue kostja vastu perioodi 30.09.2019-20.11.2019 eest summas 1201,73 eurot. Saneerimisseaduse § 11 lg 1 p 2 sätestab, et saneerimismenetluse algatamise tagajärjed on järgmised: viivise või ajas suureneva leppetrahvi arvestamine ettevõtja vastu suunatud nõudelt peatub kuni saneerimiskava kinnitamiseni. Kostja suhtes algatati saneerimismenetlus 23.12.2019. Viivisearvestus: 46 220,20 x 0,05% x 116 (ajaperiood 30.08.2019 kuni 23.12.2019) = 2680,77 eurot. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise määra, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. VÕS § 104 lg 5 sätestab, et tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. VÕS § 127 lg 2 sätestab, et kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või

vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 115 lg 1 sätestab, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Hagejale on tekkinud kahju kohtueelses vaidluses tasutud õigusabi kulude näol (materjalide analüüs, kliendiga suhtlus, 19.09.2019 nõude ja kompromissilepingu sõlmimise ettepaneku koostamine, kostjaga suhtlemine telefoni teel, kostjaga e-kirjavahetus, kostja vastustega tutvumine, kompromissilepingu koostamine). Hageja on tasunud kostja lepingu rikkumise tõttu lepingulistele esindajatele (i) hagejale septembris osutatud õigusteenuse eest 992,42 eurot ning (ii) hagejale oktoobris osutatud õigusteenuse eest 361,58 eurot. Seega on hagejale tekkinud kostja lepingu rikkumise tõttu kahju kokku summas 1354 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et tegemist on otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 3 näol, mis on põhjuslikus seoses hageja kohustuse rikkumisega (VÕS § 127 lg 4) ning sellise kahju ärahoidmine oli kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Kuivõrd kostja on enda kohustusi rikkunud tahtlikult VÕS § 104 lg 5 mõttes, ei pidanud kostja sellise kahju tekkimist ette nägema (VÕS § 127 lg 3). Siiski pidi kostjale olema ettenähtav, et põhjendamatult hagejale tasu maksmata jätmisel ning hageja nõudele asjakohatute vastuväidete esitamisel ning vastustega viivitamisel pöördub hageja õigusabi saamiseks advokaadi poole ning tekkinud kulud on kostja kohustatud hüvitama. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-19-13 lahendis selgitanud: “Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks. Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta.” Kohus nõustub hagejaga, et õigusabi kasutamine oli antud juhul mõistlikult võttes vajalik. Kostja ei oleks mitte mingil juhul täitnud enda nõuet üksnes hageja palvel. Seda kinnitab asjaolu, et kostja ei täitnud enda lepingust tulenevat kohustust ka hageja lepingulise esindaja edastatud nõudekirja ja läbirääkimiste tulemusel. Hageja proovis heas usus lahendada vaidluse kohtuväliselt, kuid kohtueelsed läbirääkimised on lõppenud tulemuseta ning kostja ei ole endiselt enda kohustusi täitnud. Vastupidi – kostja viivitas põhjendamatult hagejale vastamisega, andis lubadusi ning hiljem keeldus tema enda poolt välja pakutud tingimustel kompromissilepingu sõlmimisest. Hagejale tekkisid täiendavad kulud kompromissilepingu koostamise tõttu, mida kostja hiljem keeldus allkirjastamast. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks 1314 eurot VÕS § 115 lg 1 alusel ja 40 eurot VÕS § 1131 lg 1 alusel. Hagejal on kostja vastu põhinõudelt summas 1354 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivisenõue alates hagi esitamisest ehk 20.11.2019 kuni 23.12.2019 (kooskõlas SanS § 11 lg 1 p-ga 2) summas 10,09 eurot. Viivisearvestus: 1354 x 0,022% x 34 = 10,13 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis 10,09 eurot VÕS § 113 lg 1 alusel. Hagis nõuab hageja kooskõlas TsMS §-ga 367 kostjalt alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni põhinõudelt summas 46 220,20 eurot viivist määras 0,05% päevas kindla summana ning edasi protsendina põhinõudest ning summas 1354 eurot viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni. Hageja loobus nõuetest viivise protsendina põhinõudest alates 24.12.2019 kuni põhinõude tasumiseni kostjalt väljamõistmiseks kostja saneerimismenetluse tõttu. TsMS § 428 lg 1 p 3 sätestab, et kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Kohus lõpetab menetluse hageja nõuetes viivise protsendina põhinõuetest 46 220,20 eurot ja 1354 eurot alates 24.12.2019 kuni põhinõuete tasumiseni kostjalt väljamõistmiseks TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel. Pärnu Maakohtu 22.11.2019 määrusega keelati hagi tagamise korras AS-il Connecto Eesti (reg nr 10722319) kostjale vara üleandmine 57 319, 44 euro ulatuses ning kostja ees olevate kohustuste täitmine 57 319,44 euro ulatuses. Juhul kui AS Connecto Eesti asub kostjale oma kohustust täitma, s.o vara üle andma 57 319,44 euro ulatuses, kohustada AS-i Connecto Eesti kandma kostjale tasumisele kuuluv raha summas 57 319,44 eurot Rahandusministeeriumi kontole EE062200221059223099 selgitusega: hagi tagamise määruse täitmine Lääne Teed OÜ kasuks. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldatakse, siis hagi tagamine tuleb jätta muutmata TsMS § 445 lg 2 alusel. Hageja palub kanda kohtu deposiiti tasutud summast hagejale üle käesolevas asjas tehtava otsuse kohaselt hagejale tasumisele kuuluvad summad, mis on kokku summas 54 423,30 eurot (põhinõudes summas 46 220,20 eurot ja 1354 eurot, viivisnõudes summas 2680,77 eurot ja 10,09 eurot ning menetluskulud summas 4458,24 eurot). Kostja hageja taotluse kohta seisukohta ettenähtud tähtajaks ei esitanud. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud määrata otsuse täitmine selliselt, et kohtu deposiiti hagi tagamise täitmisena tasutud summast kantakse hagejale üle 54 423,30 eurot. Hageja on esitanud taotluse otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamiseks. Kostja oma seisukohta kohtule ettenähtud tähtajaks ei esitanud. Kohus leiab, et hageja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. TsMS § 469 lg 1 kohaselt tunnistab kohus TsMS §-s 468 nimetamata otsuse poole taotlusel viivitamata täidetavaks tingimusel, et see pool annab täitmise tagatise. Taotluse võib esitada nii enne otsuse tegemist kui pärast seda. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab viivitamatu täitmise tagatis katma kahju, mis võib võlgnikule tekkida otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu. TsMS § 194 lg 1 kohaselt kui seaduses on ette nähtud poole kohustus anda tagatis, määrab selle andmise viisi ja tagatise suuruse kohus. Kui kohus ei ole seda teinud ja pooled ei ole kokku leppinud teisiti, antakse tagatis raha või väärtpaberite hoiustamisena selleks ettenähtud kontole või Eesti või mõne muu Euroopa liikmesriigi krediidiasutuse tähtajatu, tagasivõtmatu ja tingimusteta garantiina teise poole kasuks. Hageja esitas 11.11.2020 pangagarantii, millega pank garanteerib kahju hüvitamise, mis mõistetakse hagejalt kostja kasuks välja pärast

tsiviilasjas nr 2-19-18222 otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu. Käesoleva kohtuotsusega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 47 574,20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 2690,86 eurot ja menetluskulud summas 4817,99 eurot. Garantiikirja nr 2020015050 kohaselt garant annab tagasivõtmatu garantii, et teeb garantii saaja esimesel nõudmisel garantii saajale makseid kuni garantiisumma 54 423,30 euro ulatuses. Garantii kehtivus 09.11.2020 kuni 09.11.2022. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-11-13 selgitanud, et „TsMS § 469 lg 1 ei võimalda kohtul kaalutlusõiguse alusel valida, kas otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte, kui pool on andnud tagatise. Kui pool ei ole tagatist andnud, peab kohus kohustama võlgnikku maksma tagatist TsMS § 469 lg 2 järgi, arvestades et tagatis peaks katma võlgnikule otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu tekkida võiva kahju“. Kohus leiab, et garantiisumma 54 423,30 eurot on piisav summa võlgnikule otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu tekkida võiva kahju katmiseks, kuivõrd kohtu hinnangul puudub põhjus asuda seisukohale, et kostja poolt kahjunõude tekkimise korral ei suudaks hageja kostjale tema nõudeid hüvitada. Samuti võtab kohus arvesse, et tagatise määramisest ei tohi saada karistuslik meede, mistõttu ei ole põhjendatud tagatist nõuda ebaproportsionaalses suuruses. Seega on kohus kaalunud nii hageja kui kostja huvisid ning määranud tagatise optimaalses summas 54 423,30 eurot. AS SEB Pank on kohtu hinnangul piisavalt maksevõimeline ettevõte selleks, et võimalikku kostja nõuet rahuldada. Eeltoodu alusel kuulub otsus tunnistamisele viivitamata täidetavaks TsMS § 469 alusel. Kostja esitas 24.01.2020 taotluse menetluse peatamiseks saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni tsiviilasjas nr 2-19-20524. Hageja palus jätta taotluse rahuldamata. TsMS § 356 sätestab, et kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Pärnu Maakohus 12.05.2020 määrusega jättis tsiviilasjas nr 2-19-20524 kostja võlausaldajate poolt vastu võtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmata ning lõpetas kostja saneerimismenetluse ennetähtaegselt. Saneerimisnõustaja oma 14.09.2020 avalduses teatas kohtule, et ettevõtja majandustegevus on praeguseks sisuliselt seiskunud, ettevõtja ei ole suuteline täitma saneerimismenetluse ajal tekkinud kohustusi ning jooksvate kulude vähendamiseks koondab ettevõtja töötajaid. Ettevõtja saneerimine kohtule kinnitamiseks esitatud saneerimiskavas kirjeldatud abinõude rakendamise teel on muutunud ebatõenäoliseks. Seega ei ole kostja taotlus menetluse peatamiseks põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kostja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda.

TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja palub välja mõista riigilõivud 1150 eurot hagiavalduselt ja 50 eurot hagi tagamise avalduselt ning lepingulise esinduse kulud kokku summas 3308,24 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepinguliste esindajate töökirjed koguulatuses 24,15 t, tunnitasuga 150 eurot vandeadvokaat Magnus Brauni ja 115 eurot advokaat Kadi Saluste osas. Hageja palub 11.11.2020 täiendavalt kostjalt välja mõista lepingulise esinduse kulud summas 359,75 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepinguliste esindajate töökirjed koguulatuses 2,54 t, tunnitasuga 150 eurot vandeadvokaat Magnus Brauni ja 115 eurot advokaat Kadi Saluste osas. Kohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate M.Brauni ja K.Saluste tunnitasud vastavalt 150 eurot (käibemaksuta) ja 115 eurot (käibemaksuta) on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ning ka kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kostja hageja menetluskulude suurust ei ole vaidlustanud. Kohus leiab, et lepinguliste esindajate tööd on olnud põhjendatud ja vajalikud, arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu. Hageja lepinguliste esindajate koostatud ja esitatud dokumendid kohtule on väga põhjalikud, sisukad ja asjatundlikud. Seega jääb kostja kanda riigilõivud kogusummas 1150 eurot ja hageja lepingulise esinduse kulud summas 3667,99 eurot.

Kohtunik: (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.