TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kaudu hagi M.K. vastu võla nõudes
Hagihind
4368,03 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kaudu (registrikood: 14304235; aadress: Vabaõhumuuseumi tee 1, Tallinn, 13521 XXX); Hageja esindaja: Alar Liivamägi (OÜ GS Core; e-post:); Kostja: M.K. (isikukood: XXX; aadress: xxxxx, xxxxxxxxxxxküla, xxxxxxxxxxvald, xxxxxxxxxxxx maakond; e-post:).
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata
RESOLUTSIOON
1.Hagiavaldus rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt M.K. hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kaudu kasuks autolaenu laenulepingust tulenev võlgnevus summas 4416,56 eurot, sh põhivõlg 2965,86 eurot, intress 178,80 eurot, lepinguhaldustasu 23,60 eurot, võla sissenõudmiskulud 35 eurot ning seisuga 19.08.2025 sissenõutavaks muutunud viivis 1213,30 eurot.
3.Välja mõista kostjalt M.K. hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kaudu kasuksa alates 20.08.2025 viivis põhivõlalt (2965,85 eurot) määras 16,9% aastas kuni põhivõlae tasumiseni.
5.Kohtuotsus tuleb kostjale M.K. kätte toimetada avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud 99,87% ulatuses kostja kanda ja 0,13% ulatuses hageja kanda.
2.Mõista kostjalt M.K. hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks välja 1 (7)
menetluskulud 935,78 eurot (sh käibemaks).
3.Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis punktis 2 välja mõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 04.07.2024 Tartu Maakohtule hagiavalduse M.K. vastu autolaenu laenulepingust nr 710473381 tuleneva võla nõudes. Esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kaudu 01.03.2022 autolaenu laenulepingu laenusummaga 4000 eurot. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel igakuiste maksetena ligikaudu summas 203,48 eurot (koosnes laenu põhiosast, intressist ja lepingu haldustasust) 10ndaks kuupäevaks (või sellele eelneval pangapäeval) alates 10.04.2022. Tagasimakseperiood oli 24 kuud. Lepingu kohaselt oli intressimäär 16,9% aastas (0,047% päevas), krediidi kulukuse määr 21,78% ja laenuhaldustasu 5,90 eurot. 19.08.2022 leppisid pooled kostja soovil kokku ühekuulises maksepuhkuses ning kostja ei pidanud tasuma augustikuu makset. Koostati uus maksegraafik, mille kohaselt kostja pidi maksete (osamakse suurus 207,04 eurot) tegemisega jätkama alates 10.09.2022. Kostja rikkus autolaenu laenulepingust tulenevaid kohustusi, kui ei tasunud osamakseid alates 2022 novembrist. Alates 2022 detsembrist oli kostja täielikult viivituses kõigi maksegraafikus kokku lepitud osamaksetega. Krediidiandja teavitas 10.03.2023 kostjat lepingu ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt 14 päeva kirja saatmisest. Kuna kostja kohustuse täitmise tähtpäevast kinni ei pidanud, ütles krediidiandja lepingu 25.03.2023 üles. Ülesütlemise- ja loovutamise teade tehti kostjale nähtavaks internetis panga iseteeninduses. Hageja nõuab kostjalt põhivõla tasumist summas 2965,86 eurot (tasutud 1034,14 eurot), intressi 178,80 eurot, laenuhaldustasu 23,60 eurot, võla sissenõudmiskulu 40 eurot ja hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 649,59 eurot ning edasiulatuvat viivist põhinõudelt (2965,86 eurot) alates 05.07.2024 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Krediidiandja kontrollis enne lepingu sõlmimist kostja krediidivõimet laenutaotluses esitatud andmete alusel ning viis läbi ka täiendava kontrolli. Kostja konto väljavõttele (taotluse esitamise eelsed kuus kuud) teostati masinanalüüs. Kostja igakuine sissetulek oli 3200 eurot ja kohustuste jääksumma 3000 eurot, mille katteks tegi kostja igakuiselt makseid kogusummas 500 eurot. Vaba raha jäi kostjale seega 2700 eurot. Kostja viimase viie kuu palga laekumine konto väljavõtte kohaselt oli 14 741,74 eurot (s.o kuu keskmine 2948,35 eurot). Arvelduskonto ei olnud arestitud, maksehäired puudusid. Laenulepinguga võetud kohustus tasuda igakuiselt kohustuse katteks 203,48 eurot, oli kostjale jõukohane ning taotletud laenusumma ei olnud suur. Kostja tehingud krüptorahaga on tema vabatahtlik investeerimistegevus, mis üksnes kinnitab tema maksevõimet.
2 (7)
2.Hagiavaldus koos kirjaliku vastuse nõude määrusega toimetati kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel 13.09.2024. Kostja hagiavaldusele ei vastanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus, olles analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
4.Kohus juhindub asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
5.Hageja nõuab kostjalt põhivõla tasumist summas 2965,86 eurot (tasutud 1034,14 eurot), intressi 178,80 eurot, laenuhaldustasu 23,60 eurot, võla sissenõudmiskulu 40 eurot ja hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 649,59 eurot, samuti edasiulatuvat viivist põhinõudelt (2965,86 eurot) alates 05.07.2024 kuni põhinõude täitmiseni.
6.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kaudu ja kostja sõlmisid 01.03.2022 autolaenu laenulepingu, mille alusel anti kostjale laenu 4000 eurot (dtl 32-33). Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Krediidiandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning laenu 4000 eurot 02.03.2022 välja maksnud (dtl 39). Vastavalt TF Bank AB laenulepingu üldtingimuste punktile 3.1 oli kostjal kohustus laen vastavalt maksegraafikule (sh muudetud maksegraafikule) (dtl 68; 71) tagasi maksta. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt on kostja teinud tagasimakseid vastavalt lepingule kogusummas 1481,16 eurot.
7.Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2021 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,95%. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 50,85%. Kostjale autolaenu laenulepingu alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 21,78% aastas (dtl 32), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.
8.Krediidiandja luges autolaenu laenulepingu üles öelduks 25.03.2023 (dtl 82) ning loovutas samal päeval nõude hagejale. Kostja ülesütlemisele ega nõude loovutamisele vastuväiteid esitanud ei ole.
9.VÕS § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama. VÕS § 403 4 lg 6 kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 403 4 lg 13). VÕS § 4035 lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma 3 (7)
tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kohus selgitas 31.03.2025 hagejale saadetud kirjas, et hagejal tuleb lepingu kehtivuse kontrolliks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendada (dtl 106-109).
10.04.07.2024 esitatud hagiavaldusest, 21.04.2025 hageja vastusest kohtule ning hageja esitatud tõenditest saab järeldada, et autolaenu laenulepingu sõlmimisega kaasnenud kostja krediidivõime kontroll oli piisav. Krediidiandja hindas laenusaaja krediidivõimelisust tema laenutaotluse, sellele eelnenud 5 kuu pangakonto väljavõtte ning ka andmebaaside põhjal. Krediidiandja arvestas kostja korrigeeritud sissetulekuks 2984,35 eurot ning igakuiste kohustustena 500 eurot (kohustuste jääksumma 3000 eurot). Ülalpeetavaid ei ole. Kohus tegi kindlaks kostja pangakonto väljavõttelt (dtl 43-65), et kostja sai igakuist sissetulekut töötasu näol suurusjärgus, millest krediidiandja on laenu andmisel lähtunud. Igakuiste kohustuste suuruseks tuvastas kohus ligikaudu 802,94 eurot. Saadud summa koosneb suuresti kohustustest teiste võlausaldajate ees. Lisandub autolaenu laenulepingu alusel tekkinud igakuine kohustus 207,04 eurot. Igakuised kohustused kokku ligikudu 1009,98 eurot, mis on 34,30% kostja igakuisest sissetulekust. Nõustuda saab hagejaga selles, et investeerimistehingute tegemine üksnes kinnitab kostja maksevõimet. Võttes arvesse, et kostja igakuine sissetulek töötasu näol oli keskmiselt 2984,35 eurot ning igakuised kohustused vähemalt 1009,98 eurot, jäi kostjale igakuiseks kasutamiseks veel ligikaudu 1974,37 eurot. Isegi, kui arvestada igakuisest sissetulekust lisaks finantskohustustele maha veel mõistlikus suuruses püsikulud, mis võisid kostjal olla (kommunaalkulud jms), kuid mille osas ei ole krediidiandja märkinud, et ta oleks neid kulusid hinnanud, on krediidiandja sellegipoolest kohtu hinnangul asunud põhjendatud järeldusele, et kostja on lepingu sõlmimisel olnud maksevõimeline. Kostja ei ole vastupidist väitnud.
11.Hageja on palunud kostjalt välja mõista autolaenu laenulepingust tuleneva põhivõla 2965,86 eurot. Kostja sai laenu 4000 eurot. Kostja on tagasimakseid teinud kogusummas 1481,16 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 1034,14 eurot. Kostja asjaolu vaidlustanud ei ole. Seega on kostjal tasumata põhivõlgnevus 2965,86 eurot (4000-1034,14). Krediidiandja andis kostjale 10.03.2023 kirjaga võlgnevuse tasumiseks aega 14 päeva alates kirja saatmisest, s.o kuni 24.03.2023 (dtl 81). VÕS § 82 lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Krediidiandja luges autolaenu laenulepingu üles öelduks 25.03.2023 (dtl 82). Lepingust tulenev kohustus muutus seega sissenõutavaks 25.03.2023 ning hagejal tekkis VÕS § 82 lg-st 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2965,86 eurot.
12.Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tuleneva intressi tasumist summas 178,80 eurot. VÕS § 94 lg 3 esimese lause kohaselt fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
4 (7)
Kostjal on tasumata intressimaksed maksegraafiku alates 10.12.2022 maksest kuni ülesütlemiseni, so kuni 10.03.2023 makseni. Ülesütlemisega muutus sissenõutavaks ka intress perioodi 11.03.2023 kuni 25.03.2023 eest. Kokku intressivõlg 178,80 eurot. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja intressinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress summas 178,80 eurot.
13.Hageja on palunud kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva laenuhaldustasu summas 23,60 eurot. Kostjal on tasumata laenuhaldustasu perioodi 10.12.2022 kuni 10.03.2023 eest (s.o 4x5,90). Kohtu hinnangul saab lepinguhaldustasu nõude lugeda hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks. Kostja ei ole nõudele vastu vaielnud ega tõendanud, et ta on lepinguhaldustasu tasunud. Kohus rahuldab hageja nõude lepinguhaldustasu võlgnevuse osas summas 23,60 eurot.
14.Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg-d 1, 2 p-le 3 sissenõudmiskulude hüvitised edastatud meeldetuletuskirjade eest enne lepingu lõpetamist summas 20 eurot ja peale lepingu lõpetamist samuti summas 20 eurot. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulud on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele kokku summas 35 eurot. Esialgne krediidiandja on edastanud kostjale lepingu kehtivuse ajal järgmised meeldetuletuskirjad, mille alusel taotletakse sissenõudmiskulude hüvitamist summas 20 eurot: 12.12.2022 (tasuta) (dtl 72), 20.12.2022 (tasuline, 5 eurot) (dtl 78), 09.01.2023 (tasuta) (dtl 72), 19.01.2023 (tasuline, 5 eurot) (dtl 79), 27.01.2023 (tasuta), 19.02.2023 (tasuline, 5 eurot) (dtl 80) ja 03.03.2023 (tasuta) (dtl 72) ning 10.03.2023 (tasuline, 5 eurot) (dtl 81). Kooskõlas VÕS § 1132 lg-ga 1 on hageja võla sissenõudmiskulude nõue põhjendatud 20 euro ulatuses. Lisaks on kostjale peale lepingu lõppemist (s.o peale 25.03.2023) saadetud neli tasulist meeldetuletuskirja - 13.09.2023 (dtl 83), 27.10.2023 (dtl 84), 04.12.2023 (dtl 86) ja 09.01.2024 (dtl 88). VÕS § 1132 lg 2 p 3 näeb ette, et tarbijale võib peale lepingu lõppu saata kokku kolm tasulist meeldetuletuskirja. Seega on põhjendatud sissenõudmiskulude hüvitamine VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel summas 15 eurot (s.o kolme meeldetuletuskirja saatmise eest).
15.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka autolaenu laenulepingust tuleneva viivise 649,58 eurot (seisuga 04.07.2024) ning edasiulatuva viivise. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi 5 (7)
(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ei arvest viivist lepingu kehtivuse ajal tasumata jäänud jooksvatelt maksetelt. Viivist on arvestatud põhivõlalt 2965,85 eurot ning seda lepingu ülesütlemisele järgnenud teisest päevast, s.o alates 27.03.2023. Viivise arvestamisel on lähtutud lepingujärgsest viivise määrast, s.o 16,90% aastas (0,047% päevas). Võttes arvesse, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 2965,85 eurolt lepingujärgse määraga 16,9% aastas ajavahemikul 27.03.2023 kuni 04.07.2023 (kaasa arvatud), mis on 649,58 eurot. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 05.07.2024 lepingujärgses määras s.o 16,90% aastas. Kohus leiab, et edasiulatuva viivise nõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 2965,85 eurolt alates 05.07.2024 kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgse määraga 16,9% aastas. Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 1213,30 eurot (649,58+563,72).
16.Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista autolaenu laenulepingust tulenev põhivõlg 2965,85 eurot, intress 178,80 eurot, lepinguhaldustasu 23,60 eurot, võla sissenõudmiskulud 35 eurot, kohtuotsuse tegemise seisuga (19.08.2025) sissenõutavaks muutunud viivis 1213,30 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt 2965,85 eurolt alates 20.08.2025 kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgse määraga 16,9% aastas. Menetluskulude jaotus
17.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg-st 4 tuleneb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldab hageja nõudest ligikaudu 99,87%, mistõttu jäävad menetluskulud 99,87% ulatuses kostja kanda ning 0,13% ulatuses hageja kanda.
18.TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista riigilõivu summas 490 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ning õigusabikulud 622,20 eurot, samuti viivise menetluskuludelt.
6 (7)
Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele. TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 488 1 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 484 2 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik. Samas on kohtu hinnangul märgitud õigusabikulud ülepaisutatud. Tegemist ei ole keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Hageja esitas menetluskulud seisuga 21.04.2025 (dtl 133-134). Kohtu hinnangul ei ole 31.03.2025 kohtunõudega tutvumisel, selle analüüsil ning esindatavaga konsulteerimisel tekkinud ajakulu 1,5 tundi põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud ajakulu 21.04.2025 vastuse koostamisel kohtule 3,5 tundi. Põhjendatuks saab pidada ajakulu hagimenetluses osalemisel 5 tundi, mis vastab menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahule. Kostja menetluses osalenud ei ole. Arvestades lepingulise esindaja tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 427 eurot (134,20+292,80) (sh käibemaks).
19.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 937 eurot (490+20+427). Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 99,87%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 935,78 eurot.
20.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
21.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.