Võlaõigus › Seltsingulepingud

Hageja ja kostja elasid 1995-2019.a. vabaabielulises kooselus. Ühise eluaseme soetamiseks sõlmisid nad omavahel 2005.a. suulise seltsingulepingu. Kokkuleppe kohaselt pidi eluase kuuluma pooltele ühiselt ning lahkuminekul müüdama ja jagatama saadud raha pooleks. Seltsingulepingu täitmiseks sõlmisid pooled 29.11.2005 Aktsiaseltsiga SEB Eesti Ühispank kodulaenu lepingu. Laenu eest osteti korter asukohaga xxx, korteri omanikuna kanti kinnistusraamatusse üksnes kostja. Lisaks laenusummale tasus kostja korteri ostmiseks omafinantseeringu, mille ta sai poolte eelmise ühise eluaseme müügist. Laenulepingust tulenes pooltele solidaarkohustus laenumaksete tasumiseks. Poolte kooselu kestel tasus laenulepingu makseid üksnes hageja, hageja tasus kokku laenumakseid 47 672,42 eurot. Laenuleping kehtib kuni 15.11.2030. Kostja ütles seltsingulepingu üles 21.06.2019, keelates hagejal korterisse siseneda. Seltsinguleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu. Hageja soovib kostjalt tagasi saada oma panust, so tasutud laenumakseid 47 000 euro ulatuses. Nõude aegumine on katkenud nõude tunnustamisega 13.12.2017. Kuna kostja ei ole hageja nõuet täitnud, on hagejal tekkinud õigusabikulu enne kohtusse pöördumist 365 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja 47 365 eurot. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Pooled ei ole seltsingulepingut sõlminud. Pooltel oli kokkulepe, et korter soetatakse ainult kostjale ning et laenu teenindamine toimub hageja arvelt. Kui pooltel ei oleks olnud kokkulepet, et laenumakseid maksab hageja, siis saaks kostja tasaarvestada hageja nõude kasutuseeliste hüvitamise nõudega, sest korteri üür oleks olnud suurem kui tasutud laenumaksed. Kõik kooseluga seotud rahalised sooritused toimusid vastavalt kokkuleppele, ühise majapidamise eest hoolitses eelkõige kostja, sh poolte kolme ühise lapse eest. Alates 2017.a., kui pooled enam koos ei ela, on kostja hüvitanud hagejale igakuiseid laenumakseid, mille tasumine toimub hageja pangaarvelt. Hageja võimalikud nõuded on aegunud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Hageja nõuab kostjalt hageja poolt tasutud laenumaksete hüvitamist 47 000 euro ulatuses. VÕS (võlaõigusseadus) § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus tuvastab, et 29.11.2005 sõlmisid pooled AS-iga SEB Eesti Ühispank laenulepingu (dtl 712), millega pooled võtsid pangalaenu eesmärgiga osta korter. 29.11.2005 lepinguga (dtl 13-23) omandas kostja korteriomandi asukohaga xxx. Vaidlus puudub, et kogu laenulepingu alusel saadud laenusumma kasutas kostja korteri eest tasumiseks. Nähtuvalt müügilepingust oli ostjaks ainult kostja ning vaidlus puudub, et ainult kostja kanti ka xxx omanikuna kinnistusraamatusse. Pooled ei vaidle, et elasid ühise perena soetatud korteris. Kooselu lõppes hageja väitel 2019.a., kostja väitel 2017.a. Vaidlus puudub, et laenumakseid pangale laenulepingu täitmiseks on tasunud ainult hageja ning nimetatu nähtub ka hageja konto väljavõtetest (dtl 70-76, dtl 154-188). Nähtuvalt kostja konto väljavõttest (dtl 147-149) on kostja tasunud hagejale alates 2017.a. juulist igakuiseid makseid, maksete selgitustes on viidatud nii laenule kui muudele korteriga seotud kuludele. Tulenevalt laenulepingu p 3.2.3 vastutavad pooled laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest solidaarselt. VÕS § 69 lg 1 kohaselt omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 69 lg 2 järgi solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas.

Hageja väitel sõlmisid pooled 2005.a. suulise seltsingulepingu, mille eesmärk oli soetada ühine eluase ja selles ühiselt perena elada. Pooled leppisid kokku, et hageja võtab laenukohustuse eluaseme soetamise finantseerimiseks ning et soetatav korter kuulub pooltele ühiselt. VÕS § 580 lg 1 kohaselt seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Riigikohus on selgitanud, et seltsinguleping on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud leping, mida kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu kolleegiumi arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta (3-2-1-109-14, p 14). Kohus leiab, et hageja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks poolte tahe korraldada ühise eluaseme soetamine 2005.a. seltsingu juhtimise, aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel, mistõttu poolte 2005.a. sõlmitud väidetav kokkulepe ei vasta seltsingulepingu tunnustele. Isegi kui see nii oleks, siis tulenevalt AÕS (asjaõigusseadus) § 119 lg 1 tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 83 lg 1 järgi tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Seega isegi juhul, kui väidetav kokkulepe oma sisult seltsingulepingu tunnustele vastaks, oleks see vorminõude rikkumise tõttu tühine. Hageja on soovinud, et kohus kohaldaks asjas seltsingu likvideerimise sätteid. Riigikohus on selgitanud, et seltsingu sätteid on võimalik osaliselt analoogia korras kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (3-2-1-129-16, p 22). Kohus on seisukohal, et seltsingu likvideerimise sätteid on analoogia alusel võimalik kohaldada ühisvara jagamise nõude lahendamisel, kuid käesolevas asjas ühisvara jagamise nõuet esitatud ei ole. Kohus on 29.10.2019 määrusega hagejale selgitanud sellist võimalikku õiguslikku käsitlust ning küsinud, kas hagiga taotletavaks eesmärgiks on jagada korterit ja selle finantseerimiseks võetud laenu. Hageja vastas 08.11.2019, et ei soovi vara jaotamist ning ühisvara jagamise nõuet ei esitanud. Kostja on välja toonud, et pooled olid kokku leppinud oma kooselu sellises korraldamises, et hageja tasus laenumakseid ning kostja hoolitses majapidamise ja laste eest. Hageja on välja toonud, et ei vaidle vastu, et kostja hoolitses pere eest. Riigikohus on leidnud, et vabaabielusuhtes ühist majapidamist omavate solidaarvõlgnike puhul, kellest üks töötab ja teenib raha ning teine peab majapidamist ja hoiab lapsi, võib eeldada ühist tahet, et kulutused kannab omavahelises suhtes just teeniv pool (3-2-1-109-14, p 29). Lähtudes nimetatud eeldusest ja võttes arvesse, et nähtuvalt konto väljavõtetest kogu poolte kooselu vältel hageja ka tegelikkuses üksinda laenumakseid tasus, tuvastab kohus, et pooled olid kokku leppinud, et nende omavahelises suhtes on laenumaksete tasumise kohustus kooselu kestel ainult hagejal. Väiteid ega tõendeid teistsuguse kokkuleppe kohta hageja esitanud ei ole, sh ei nähtu muu kokkuleppe olemasolu poolte detsembris 2017 toimunud e-kirjavahetusest (dtl 189-190). Seetõttu puudub hagejal kostja vastu regressinõue VÕS § 69 lg 2 alusel tasutud laenumaksete hüvitamiseks. Kokkuleppe olemasolu välistab hüvitamise nõuded ka käsundita asjaajamise ning alusetu rikastumise sätete alusel, mistõttu hageja nõue 47 000 euro väljamõistmiseks kostjalt tuleb jätta rahuldamata. Hageja on kostjalt nõudnud ka 365 euro väljamõistmist seoses õigusabikuluga oma nõude maksma panemiseks enne kohtumenetlust. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib

võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kuna kohus ei tuvastanud, et hagejal oleks kostja vastu nõue tasutud laenumaksete hüvitamiseks, ei saa kostja olla ka rikkunud oma kohustust nimetatud nõude täitmata jätmisega. Kohus jätab nõude 365 euro väljamõistmiseks kostjalt rahuldamata ning ei hinda nõude ulatuse tõendamiseks esitatud arveid (dtl 42-51). Asjas tähendust omavate asjaolude kohta ei sisala teavet kirjavahetus seoses kohtueelsete läbirääkimistega (dtl 31-41, 142-145), tõend omafinantseeringu (dtl 146) või korterite hindade kohta (dtl 237-249). Nimetatud tõendeid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kohus määrab hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.