lepinguline esindaja Joanna Karu Puudutatud isik (sissenõudja) Arnecke Sibeth Rechtsanwälte Steuerberater Partnerschaftsgesellschaft (asukoht Hamburger Allee 4, 60486, Frankfurt, Saksamaa Liitvabariik), lepinguline esindaja vandeadvokaat Valter Võhma
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vilippuse täiteasjas
Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 17. jaanuari 2020. a määrus osas, milles maakohus mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud 660 eurot ületavas osas.
4.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta XX kanda.
5.Mõista XX-lt Arnecke Sibeth Rechtsanwälte Steuerberater Partnerschaftsgesellschaft kasuks välja määruskaebemenetluse menetluskulude hüvitis 450 eurot. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.XX (avaldaja, võlgnik) esitas 29. novembril 2019 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Elin Vilippuse 20. novembri 2019. a otsuste peale täiteasjas nr 002/2017/2229. Avaldaja palub, et kohus küsiks Euroopa Liidu Kohtult eelotsust, peataks asja menetluse kuni Euroopa Liidu Kohtu lahendi jõustumiseni, saadaks 28. oktoobri 2019 taotluse ning 1. novembri 2019 kaebuse resolutsiooni p-d 3 ja 4 kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub avaldaja tühistada täituri 20. novembri 2019. a otsus, millega kohtutäitur lahendas avaldaja
28.oktoobri 2019 taotluse ning 20. novembri 2019. a otsuse resolutsiooni p 3, millega kohtutäitur lahendas avaldaja 1. novembri 2019 kaebuse ning teha uus määrus, millega lõpetada täitemenetlus täiteasjas nr 002/2017/2229. Menetluskulud palub avaldaja jätta kohtutäituri või Arnecke Sibeth Rechtsanwälte Steuerberater Partnerschaftsgesellschaft (puudutatud isik, sissenõudja) kanda. Avalduse kohaselt esitas täitur avaldajale 9. mail 2017 täitmisteate täiteasjas nr 002/2017/2229, mille aluseks on Hannoveri maakohtu 3. augusti 2012. a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 20. O 138/12 ja sama kohtu 28. veebruari 2013. a tagaseljaotsus menetluskulude kindlaksmääramise kohta. Nende otsustega on avaldajalt mõistetud välja 62 997,26 eurot ning sellele lisanduv viivis. Hannoveri maakohus on otsused Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
21.aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (edaspidi Euroopa täitekorralduse määrus) alusel kinnitanud Euroopa täitekorraldustena. Täitekorralduste alusel on avaldaja suhtes algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 002/2017/2229. Täitemenetluse algatamisel Euroopa täitekorralduse alusel on kohtutäituril kohustus läbi viia nn kahekordne kontroll. Kohtutäitur ei ole kontrollinud täitekorralduste õiguspärasust. Täitemenetlus on õigusvastane, sest täitemenetluse läbiviimise eeldused ei ole täidetud (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 7). Hannoveri maakohtul puudus alus täitekorralduste väljastamiseks, kuna täitekorraldused on väljastatud Euroopa täitekorralduse määruse miinimumnõudeid rikkudes. Nimelt ei ole kohtuotsused määruse artikli 6 lg 1 p d kohaselt tehtud liikmesriigis, kus on võlgniku kui tarbija alaline elukoht ning määruse artikli 18 lg 1 p b kohaselt puudub kohtuotsustes viide edasikaebamisvõimalusele. Tegemist on täitedokumendi formaalsete puudustega, mille õigusvastasust pidi täitur kontrollima. Kuna avaldaja suhtes väljastatud täitekorraldused on õigusvastased, siis esines alus Euroopa täitekorralduse määruse artikli 23 p a alusel täitemenetluse kaitsemeetmetega piiramiseks või p b alusel täitemenetluse lõpetamiseks. Avaldaja esitas 28. oktoobril 2019 taotluse ja 1. novembril 2019 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, kuid täitur ei ole täitemenetlust peatanud ega lõpetanud. Avaldaja ei nõustu täituriga, et ei ole alust täitemenetluse lõpetamiseks. Määruse artikli 23 p-de a ja c kohaselt võib täitmisriigi kohus või pädev asutus vastavalt võlgniku taotlusele piirata täitemenetlust kaitsemeetmetega või peatada täitemenetluse, kui võlgnik on esitanud päritoluriigi kohtule taotluse täitekorralduse tagasivõtmiseks. Avaldaja on praegusel juhul esitanud Hannoveri maakohtule taotluse täitekorralduste tagasivõtmiseks. Määrust ega Euroopa Liidu Kohtu praktikat ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et määruse artiklis 23 sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamine saab olla üksnes ajutise iseloomuga. Samas artiklis nimetatud sõnad piiramine ega peatamine ei viita kumbki ajutise iseloomuga kaitsemeetmetele, vaid võivad endas kätkeda ka täitemenetluse lõpetamist. Täitemenetluse peatamiseks piisas ka TMS § 46 lg 2 p 1 alusel üksnes kaebuse esitamisest täituri tegevuse peale. Avaldaja leidis, et asja õiglase ja seadusliku lahenduseni jõudmiseks tuleb Euroopa Liidu Kohtult taotleda eelotsust. 2 (8)
2.Kohtutäitur palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Euroopa täitekorralduse määrus näeb ette miinimumstandardite hindamise õiguse üksnes täitekorraldust väljastavale kohtule, mitte aga täitmisriigi kohtule või kohtutäiturile. Lisaks näeb määruse artikkel 23 ette üksnes täitmisele pööramise edasilükkamise või piiramise, mitte aga täitemenetluse lõpetamise. Sissenõudja esitas täiturile 13. detsembril 2019 Hannoveri maakohtu väljastatud teate, mille kohaselt on menetlus kohtuasjas nr 20 O 138/12 lõppenud ning täitekorraldust tagasi ei võeta. Sellest asjaolust teavitas Hannoveri maakohus avaldajat
9.jaanuaril 2019. Seega on ekslik avaldaja väide, et Hannoveri kohus ei ole täitekorralduse tagasivõtmise taotluse osas seisukohta võtnud. Arvestades, et Hannoveri kohus on täitekorralduse väljastamise eelduseid hinnanud ning teinud otsuse täitekorraldust mitte tagasi võtta, on täitemenetluse läbiviimine õiguspärane.
3.Sissenõudja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kuna Hannoveri maakohus ei ole täitekorraldusi tagasi võtnud, puuduvad Euroopa täitekorralduse määruse artiklis 23 sätestatud alused täitemenetluse peatamiseks või muude kaitsemeetmete kohaldamiseks. Kuna sissenõudja ei ole taotlenud kohtuotsuse tunnustamist ja täitmisele pööramist Nõukogu 22. detsembri 2000. a määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I määrus) alusel, siis ei saa avaldaja esitada ka Brüsseli I määrusest tulenevaid vastuväiteid. Sissenõudja esitas täitmisele õigusnormidele vastava täitedokumendi. Avaldaja käsitus nn kahekordsest kontrollist on arusaamatu. Täitekorralduste väljaandmise õiguspärasuse üle ei saa otsustada Eesti kohus ega kohtutäitur. Euroopa täitekorralduse tõendi võib väljastada vaid siis, kui on täidetud täitekorralduse määruses toodud tingimused. Nende tingimuste täitmist on Hannoveri maakohus kontrollinud ning selle alusel väljastanud ka täitekorralduse tõendid. Täitekorralduse tõendid on kehtivad seni, kuni Hannoveri maakohus ei ole neid määruse artikli 10 alusel tagasi võtnud. Seda ei ole toimunud. Menetlus täitekorralduse määruste tagasivõtmise küsimuses on Hannoveri maakohtus avaldaja kahjuks lõppenud ning sellest on avaldajat ka teavitatud. Eesti kohtutäituril ega kohtul ei ole pädevust anda hinnangut Hannoveri maakohtu otsuste ega väljastatud Euroopa täitekorralduste õiguspärasusele.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Maakohus jättis 17. jaanuari 2020. a määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri
20.novembri 2019. a otsustele täiteasjas nr 002/2017/2229 rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud 990 eurot. Maakohus leidis, et kohtutäituri 20. novembri 2019. a otsus avaldaja 28. oktoobri 2019 kaebuse kohta on seaduslik ja kohtutäituri tegevus õiguspärane. Samuti on seaduslik kohtutäituri
20.novembri 2019. a otsuse p 3 avaldaja 1. novembri 2019 kaebuse kohta. Maakohus selgitas, et TMS § 23 lg 1 kohaselt kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sissenõudja täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Täitemenetluse formaliseerituse printsiibi kohaselt peab täitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele. Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust. Hannoveri maakohus on täitekorraldused väljastanud ega ole neid tagasi võtnud. Euroopa täitekorralduse määruse artikli 21 lg 2 kohaselt ei vaadata liikmesriigis, kus otsus täitmisele pööratakse, sisuliselt kohtuotsust või selle kinnitamist Euroopa täitekorraldusena uuesti läbi. Seega ei olnud täitur pädev kontrollima, kas Hannoveri maakohtu otsused ja sama kohtu väljastatud Euroopa täitekorraldused, olid õiguspärased. Praegusel juhul ei esine ka määruse artiklis 21 sätestatud täitmisele pööramisest keeldumise aluseid. Euroopa täitekorralduse määruse artikkel 23 võimaldab täitmisele pööramist edasi lükata või piirata. Kuivõrd menetlus avaldaja esitatud täitekorralduste tagasivõtmise taotluse osas on lõppenud ja täitekorraldusi Hannoveri maakohus tagasi ei võtnud, ei esine määruse artiklis 23 3 (8)
sätestatud eeldusi täitemenetluse edasilükkamiseks või piiramiseks. Ka ei esine TMS § 48 lg 1 p 7 sätestatud alust täitemenetluse lõpetamiseks. Praegusel juhul ei saa tugineda ka Brüsseli I määrusele, kuivõrd võlausaldaja ei ole taotlenud kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist Brüsseli I määruse alusel. Maakohus ei pidanud vajalikuks ka Euroopa Liidu kohtult eelotsuse küsimist. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ning 10 kohaselt avaldaja kanda. Maakohus mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud 990 eurot põhjendatud tunnitasu määraga 180 eurot (käibemaksuta). TsMS § 175 lg 31 kohaselt jäid täituri võimalikud õigusabikulud tema enda kanda.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub küsida Euroopa Liidu Kohtult eelotsust, peatada asja menetlus kuni Euroopa Liidu Kohtu lahendi jõustumiseni, tühistada maakohtu määrus ning saata kaebus maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt teha asjas uus määrus, millega tühistada kohtutäituri 20. novembri 2019. a otsus ning täituri 20. novembri 2019. a otsuse resolutsiooni p 3 ning lõpetada täitemenetlus täiteasjas nr 002/2017/2229. Kaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus põhjendamiskohustust, kohaldas ebaõigesti Euroopa Liidu õigust, maakohtu määrus on vastuoluline ning loob õigusselgusetust. Maakohus leidis ebaõigesti, et kohtutäituril ega Eesti kohtul ei ole õigust kontrollida täitekorralduste õiguspärasust, mh täitekorralduste vastavust Euroopa täitekorralduse määruses sätestatud miinimumnõuetele. Tallinna ringkonnakohus selgitas 24. mai 2019. a otsuses asjas nr 2-17-8906, et siseriiklikel asutustel on õigus kontrollida Euroopa täitekorralduste vastavust määruses sätestatud miinimumnõuetele. Euroopa Liidu Kohtu praktikas on üheselt kinnitatud nn topeltkontrolli läbiviimise kohustuslikkust, mille eesmärk on, et lisaks kohtuotsuse/täitekorralduse päritoluliikmesriigi kohtule veenduksid täitekorralduse õiguspärasuses ka täitmisriigi asutused. Tegemist ei ole materiaalõigusliku ega sisulise kontrolliga, vaid määruses sätestatud formaalsete eelduste kontrolliga. Kui kohus leiab, et täitekorraldused on väljastatud määruses sätestatud miinimumnõudeid rikkudes, kuulub täitemenetlus lõpetamisele. Kohtutäitur jättis õigusvastaselt täitemenetluse lõpetamata Euroopa täitekorralduse määruse artikkel 23 p a või c ning TMS § 48 lg 1 p 7 alusel, kuivõrd täitemenetluse alustamise eeldused ei ole täidetud. Sundtäitmine tuleb määruse artikli 23 p a alusel kaitsemeetmetega piirata või punkti b alusel täitemenetlus lõpetada, sest Euroopa täitekorraldused on kinnitatud ja väljastatud Euroopa täitekorralduse määruse miinimumnõudeid lubamatult rikkudes. Nimelt ei ole otsused määruse artikli 6 lg 1 p d kohaselt langetatud liikmesriigis, kus on avaldaja kui tarbija alaline elukoht ning määruse artikli 18 lg 1 p b kohaselt puudub kohtuotsustes viide edasikaebamise võimalusele. Avaldaja esitas Hannoveri maakohtule 12. septembril 2018 taotluse täitekorralduste tagasivõtmiseks. Hannoveri kohus on taotluse menetlusse võtnud, kuid senini ei ole teinud avaldaja taotluse osas motiveeritud otsust. Kohtutäitur kui määruse artikli 23 mõttes pädev asutus on kohustatud kohaldama Euroopa täitekorralduse määruse sätteid, tuvastama täitekorralduste õigusvastasuse ning täitemenetluse lõpetama. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud Euroopa täitekorralduse määruse artikli 21 lg-t 2. Avaldaja taotles täitemenetluse kaitsemeetmete või täitemenetluse peatamist määruse artikli 23 kohaselt, mitte artikli 21 kohaselt, mistõttu on ebaõige artikli 23 tõlgendamisel tugineda artiklile 21. Lisaks ei saa avaldaja kaitseõiguse teostamise võimalikkus sõltuda üksnes sissenõudja valitud otsuse täitmisele pööramise instrumendist. Kuigi sissenõudja on esitanud kohtuotsused täitmisele pööramiseks Euroopa täitekorralduse määruse alusel, tuleb Euroopa täitekorralduse 4 (8)
määrust tõlgendada Brüsseli I määruse kontekstis ja analoogiat kohaldades. Kuigi Euroopa täitekorralduse määruse artikli 21 lg 2 kohaselt ei vaadata kohtuotsust või selle kinnitamist Euroopa täitekorraldusena sisuliselt uuesti läbi liikmesriigis, kus otsus täitmisele pöörati, siis Brüsseli I määruse artikkel 34 lg 2 sätestab, et kui on lubamatult rikutud avaldaja kaitseõigust ja määruses sätestatud miinimumnõudeid, on kohtul võimalik keelduda kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest. Seega kui sissenõudja oleks taotlenud kohtuotsuste täitmist ja tunnustamist Brüsseli I määruse alusel, saanuks avaldaja esitada selle määruse artikli 34 lg 2 alusel kohtuotsuse tunnustamiseks vastuväite. Sama loogikat on järginud ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. a määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I uuesti sõnastatud määrus), milles on sätestatud kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise alused (artikkel 45 lg 1 b ja artikkel 46). Järelikult peab Euroopa Liidu seadusandja võimalikuks ja vajalikuks, et isegi kui nn exequatur menetlus on Euroopa täitekorralduse määrusega kaotatud, jääb avaldajale võimalus tugineda kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise alustele. Euroopa täitekorralduse määruse tõlgendamiseks tuleb küsida eelotsust Euroopa Liidu Kohtult, sest kohtutäitur ja maakohus on määruse tõlgendamise osas teinud järeldusi, mis ei ole määruses sõnaselgelt sätestatud või mille osas ei ole Euroopa Liidu Kohus vastavaid sätteid tõlgendanud. Avaldaja vaidleb vastu maakohtu poolt põhjendatuks loetud sissenõudja menetluskulude suurusele. Sissenõudja vastus kaebusele on sisult kaks lehekülge pikk, mille koostamisele ei saanud mõistlikult kuluda rohkem kui kaks töötundi. Seda kinnitab ka asjaolu, et sissenõudja lisas vastusele ka oma vastuse hagiavaldusele asjas nr 2-17-8096, mis oli sisult analoogne vaidlus. Sissenõudja peamine seisukoht on kõikides menetlustes olnud sama. Lisaks on selgusetu, mida pidas sissenõudja silmas 16. novembri 2019. a kohtuotsuse ülevaatamisena, kuivõrd praeguses asjas ei ole 16. detsembril 2019 otsust tehtud. Maksimaalne mõistlik kulu maakohtu menetluses, jättes välja kohtueelse menetluse täituri otsuse vaidlustamisel (millist kulu ei ole võimalik menetluskuludena välja mõista), vastab seega kahele töötunnile ehk on 360 eurot.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
6.Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.
7.Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.
8.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 järgi osaliselt tühistada menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega mõistab välja avaldajalt sissenõudja kasuks maakohtus kantud menetluskulude hüvitise 660 eurot. Ülejäänud osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kohtutäitur on täiteasjas nr 002/2017/2229 alustanud avaldaja suhtes täitemenetluse. Täitedokumentideks on TMS § 2 lg 1 p 5 kohaselt Hannoveri maakohtu 3. augusti 2012. a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 20. O 138/12 ja sama kohtu 28. veebruari 2013. a tagaseljaotsus nr 20 O 138/12 menetluskulude kindlaksmääramise kohta, mille Hannoveri maakohus on Euroopa täitekorralduse määruse alusel Euroopa täitekorralduse tõenditena kinnitanud. Sissenõudja on esitanud Hannoveri maakohtu kohtuotsused täitmisele pööramiseks Euroopa 5 (8)
täitekorralduse määruse alusel teise liikmesriigi pädevale asutusele ehk Eesti Vabariigi kohtutäiturile.
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ebaõigesti tõlgendanud Euroopa Liidu õigust ning maakohtu määrus ei ole vastuoluline. Maakohus on asja lahendamisel tuginenud õigesti Euroopa täitekorralduse määruse art 21 lg-le 2, mille kohaselt ei vaadata kohtuotsust või selle kinnitamist Euroopa täitekorraldusena sisuliselt uuesti läbi otsuse täitmisele pööramise liikmesriigis. Tegemist on selge sättega, mistõttu puudub vajadus kohaldada analoogia alusel Brüsseli I määrust. Euroopa täitekorralduse määruse art 10 lg 1 kohaselt saab Euroopa täitekorralduse tõendi tagasivõtmist taotleda üksnes selle päritoluliikmesriigi kohtult.
12.Ringkonnakohus selgitab, et Euroopa täitekorralduse määruse eesmärgiks on luua vastastikusel usaldusel baseeruv süsteem, mis võimaldab lihtsustatud korras tunnustada ja täita ühe liikmesriigi kohtuotsuseid ja ametlikke juriidilisi dokumente teises liikmesriigis. Euroopa täitekorralduse määruse põhjenduste p 18 kohaselt õigustab liikmesriikide vastastikune õigusmõistmise usaldus seda, et ainult ühe liikmesriigi kohus hindab, kas Euroopa täitekorralduse tõend vastab kinnitamistingimustele, mis võimaldab kohtuotsuse täitmisele pööramist kõigis liikmesriikides ilma menetluse miinimumstandardite nõuetekohase rakendamise kohtuliku läbivaatuseta liikmesriigis, kus kohtuotsus täitmisele pööratakse (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus asjas nr 3-2-1-117-10, p 11).
13.Maakohus leidis seega õigesti, et kohtutäituril ei ole Euroopa täitekorralduse määruse alusel sisulist pädevust kontrollida, kas päritoluliikmesriik järgis tagaseljaotsuste tegemisel Euroopa täitekorralduse määruses sätestatud miinimumstandardeid. Seega on asjakohatud avaldaja väited nn topeltkontrolli läbiviimise kohustuslikkuse kohta kohtulahendite täitmisriigi kohtus või selle pädevas asutuses.
14.Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuse väitega, et avaldaja on tuginenud täitekorralduste tõendite formaalsetele puudustele. Avaldaja ei ole väitnud seda, et vaidlusaluseid täitekorralduste tõendeid ei ole välja antud või et täitekorralduse tõendid oleksid täidetud puudulikult. Avaldaja väidab hoopis seda, et Hannoveri maakohtul puudus sisuline alus Euroopa täitekorralduste tõendeid välja anda.
15.Võlgnikul on Euroopa täitekorralduse määruse alusel õigus vaidlustada Euroopa täitekorralduse tõendi välja andmist avalduse esitamisega päritoluriigi kohtule Euroopa täitekorralduse tõendi tagasivõtmiseks (määruse art 10 lg 1 p b). Otsuse täitmisriigi pädevalt asutuselt või kohtult saab taotleda üksnes selle vaidluse ajaks täitmise piiramist või täitemenetluse peatamist (määruse art 23). Seega kui avaldaja leidis, et Hannover maakohus on tema kohta Euroopa täitekorralduste tõendid selgelt ebaõigesti välja andnud, mh et Hannoveri maakohus ei ole kontrollinud täitekorralduse väljaandmisel ja kinnitamisel kohtuotsuste vastavust määruse miinimumstandarditele, siis võis avaldaja pöörduda nõuet sisuliselt arutanud kohtusse, praegusel juhul Hannoveri maakohtusse, ja nõuda täitekorralduse tagasivõtmist. Lisaks võis avaldaja taotleda kohtutäiturilt täitmisele pööramise edasilükkamist või piiramist.
16.Ringkonnakohus selgitab, et Euroopa täitekorralduse määruse artiklis 23 sätestatud abinõud täitmise piiramiseks või täitemenetluse peatamiseks on ajutise iseloomuga. Kui võlgnik esitab päritoluriigi kohtule määruse artikli 10 lg 1 p b kohase avalduse Euroopa täitekorralduste tõendite tagasivõtmiseks, siis võib määruse artikli 23 kohaselt täitmisriigi kohus või muu pädev asutus (praegusel juhul kohtutäitur) mh täitemenetluse peatada või täitmist piirata, üksnes seni kuni päritoluriigi kohus vaatab läbi võlgniku avaldust täitekorralduse tõendi tagasivõtmiseks. Seega määruse artikkel 23 ei sätesta alust, mis võimaldab täitmisriigi kohtul või pädeval asutusel võlgniku taotluse esitamisel täitemenetluse lõpetada. Täitemenetluse lõpetamiseks esineb alus üksnes juhul, kui päritoluliikmesriigi kohus Euroopa täitekorralduse tagasi võtab, kuivõrd sel juhul pole enam täitedokumenti, mille alusel täitemenetlus alustati. 6 (8)
17.Avaldaja on esitanud 12. septembril 2018 Hannoveri maakohtule avalduse Euroopa täitekorralduste tõendite tagasivõtmiseks (kd I, tl 38-41). Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et Hannoveri maakohus ei ole avaldaja 12. septembri 2018 taotlust lahendanud. Üksnes määruskaebuse väide, et Hannoveri maakohus ei ole avaldaja
12.septembri 2018 taotluses esitatud seisukohtade osas põhjendava osaga (motiveeritud) otsust teinud, ei tähenda, et Hannoveri maakohus ei ole avaldaja 12. septembri 2018 taotlust lahendanud. Nimelt on sissenõudja välja toonud, et Hannoveri maakohus teavitas juba
9.jaanuaril 2019 avaldajat, et menetlus täitekorralduste tõendite tagasivõtmise kohta on lõppenud ning Hannoveri maakohus ei ole täitekorralduse tõendeid tagasi võtnud (I kd, tl 182, 183). Avaldaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et menetlus Hannoveri maakohtus veel kestab. Kuna menetlus Hannoveri maakohtus Euroopa täitekorralduste tõendite tagasivõtmise kohta on lõppenud ning Hannoveri maakohus on otsustanud Euroopa täitekorralduste tõendeid tagasi mitte võtta, siis on maakohus ka õigesti leidnud, et kuna Euroopa täitekorralduse määruse artiklis 23 sätestatud eeldusi ei esine, on kohtutäitur õiguspäraselt keeldunud täitemenetluse peatamisest või teiste samas artiklis nimetatud õiguskaitsevahendite kohaldamisest. Mh ei ole avaldaja toonud esile asjaolusid, mis annaks alust TMS § 48 lg 1 p 7 kohaldamiseks. Nendel põhjustel puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks osas, milles maakohus jättis kaebuse kohtutäituri otsuste peale rahuldamata.
18.Ringkonnakohus leiab, et asja lahendamiseks ei ole vaja küsida Euroopa Liidu Kohtult eelotsust. Eesti kohtud ei ole erinevalt tõlgendanud Euroopa Liidu õigust. Tallinna Ringkonnakohus ei ole 24. mai 2019. a otsuses asjas nr 2-17-8906 väitnud, et siseriiklikel asutustel on õigus kontrollida Euroopa täitekorralduste vastavust määruses sätestatud miinimumnõuetele. Lisaks ei ole kohtutäitur tõlgendanud ebaõigesti Euroopa Liidu õigust. Euroopa täitekorralduse määruse regulatsioon on üheselt selge ja mõistetav ning Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub vajadus.
19.Kaebuse järgmise väite kohaselt vaidleb avaldaja vastu maakohtu poolt põhjendatuks loetud sissenõudja menetluskulude suurusele. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-18415, p 14). Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määratakse menetluskulud kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole sissenõudja esindaja menetluskulude ajakulu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Esindajakulude kindlaksmääramisel ei saa lähtuda üksnes menetlusdokumentide lehekülgede arvust. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda toimingu sisust. Kuigi avaldaja on õigesti väitnud, et samade menetlusosaliste vahel on olnud ka varasem kohtuvaidlus asjas nr 217-8906, milles sissenõudjat esindas sama lepinguline esindaja, st sissenõudja lepinguline esindaja pidi vaidluse faktiliste asjaoludega olema kursis, tuleb arvestada ka asjaoluga, et avaldaja esitas praeguses menetluses mahuka kaebuse, mille läbitöötamist kaebusele vastuse esitamine samuti eeldas. Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus mõistlikuks ja vajalikuks sissenõudja lepingulise esindaja ajakulu avalduse vastuse koostamiseks täies ulatuses, s.o 5,5 tundi.
20.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus siiski ületanud diskretsioonipiire sissenõudja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuse ja vajalikkuse kaalumisel. Sissenõudja taotluse kohaselt on temale õigusteenust osutatud tunnihinnaga 180 eurot ilma käibemaksuta. Kohus 7 (8)
leiab, et selline lepingulise esindaja tunnihind ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Iseenesest on menetlusosalisel õigus valida endale esindaja ja leppida vabalt kokku ka tasumääras. Samas saab vastaspoolelt nõuda selle tasu hüvitamist üksnes põhjendatud ja vajalikus määras. Avaldaja kaebust kohtutäituri otsuse peale lahendati hagita asjana (TsMS § 475 lg 1 p 15). Hagita menetluses kohaldub kohtu uurimispõhimõte, mistõttu menetlusosalistel on väiksem vajadus õigusabi järele. Sellises olukorras ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada keskmist turuhinda oluliselt ületavat esindaja tunnitasumäära. Ringkonnakohus peab TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks lepingulise esindaja tunnitasu määra kuni 120 eurot, mis vastab ligikaudu keskmisele advokaadi tunnitasumäärale. Seega tuleb avaldajalt sissenõudja maakohtus kantud menetluskulude hüvitiseks välja mõista 660 eurot (5,5×120) ja maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja suurema menetluskulude hüvitise.
21.Kuivõrd TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata ning ülejäänud osas jäi määruskaebus rahuldamata, jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kaebuse esitajate kanda. TsMS § 175 lg 31 kohaselt täituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses täituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Sissenõudja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks ringkonnakohtus esindajakulu 675 eurot (käibemaksuta). Esindaja ajakulu oli 3,75 tundi (s.o 3,5 tundi
10.veebruaril 2020 määruskaebuse ja täituri vastuse ülevaatamiseks ja kohtule vastuse koostamiseks ning 0,25 tundi 12. veebruaril 2020 11. veebruari 2020 kohtuotsuse ülevaatamiseks ja infoks kliendile). Ringkonnakohus leiab, et sissenõudja esindaja ajakulu ringkonnakohtus on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Lepingulise esindaja toimingute ajakulu vastab toimingute sisule. Samas selgitas ringkonnakohus eelnevalt, et esindaja tunnitasu suurus ületab keskmist advokaadi tunnitasu määra ja on põhjendamatu. TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikuks saab pidada sissenõudja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot. Avaldajalt tuleb seega sissenõudja kasuks välja mõista menetluskulu hüvitis 450 eurot (3,75×120).
22.TMS § 218 lg 3 teise lause ning TsMS § 178 lg 2 kohaselt saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.