Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

2-19-3325 Pooled sõlmisid 25.09.2017 üürilepingu xxx millega anti kostja kasutusse äriruumid. Vastavalt lepingu p 6.1 kohustus kostja tasuma hagejale üüri 3,75 eurot ruutmeetri eest kuus. Igakuine üür oli 176,25 eurot, milles ei sisaldu käibemaks. Lepingu p 6.5 järgi kohustus kostja tasuma kõrvalkulusid arvestades kostja tegelikke kulusid, mille eest tasumist arvestati lepingu punktis 6.6 kehtestatud tariifide alusel. Kostja on jätnud tasumata arvete nr 12372, 12398, 12427, 12453, 12510, 12511 järgsed maksed, kokku tasumata 902,14 eurot. Sellele lisandub viivis hagi esitamise aja 01.03.19 seisuga 839,39 eurot (0,25% päevas). Hageja arvestas viivist vastavalt lepingu p 13.1.1, 0,25% kalendripäevas samade arvate tasumata jätmise eest. Hageja palus (01.03.19) kostjalt välja mõista üürilepingust tuleneva võlgnevuse 902,14 eurot ja viivise 01.03.19 seisuga 839,39 eurot ja edaspidise viivise võlalt. Oma 23.04.19 vastuses kostja vastusele märkis hageja, et lõpetas lepingu 2018.a. jaanuaris ja palus rentnikul ruumid kuu jooksul vabastada, sest kostja rikkus lepingu tungimusi. Lisaks märkis, et kuivõrd leping lõpetati enne 1-aastast tähtaega, siis oli õigus saada 2 kuu üüri vastavalt lepingu p

2-19-3325 TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus lahendab asja lihtmenetluses ja TsMS § 444 lg 2 järgi on otsus koostatud lihtsustatud vormis. Kohus menetleb TsMS § 5 lg 1, 2 järgi tsiviilasja poolte esitatud asjaolude, väidete, vastuväidete ja tõendite alusel Vaidlus puudus järgmiste asjaolude üle: -

Osaühing Elan Kinnisvara ja V. P. sõlmisid 25.09.2017 xxx tähtajatu äriruumide üürilepingu (tl 5), Vastavalt üürilepingu p 6.1 kohustus V. P. tasuma üüri 176,25 eurot kuus (3,75 eurot m2 eest), milles ei sisaldu käibemaks. Vastavalt üürilepingu p 6.5 kohustus kostja tasuma kõrvalkulusid arvestades tegelikult kostja poolt tekitatud kulusid. Kõrvalkulusid arvestati vastavalt üürilepingu p 6.6 kehtestatud tariifidele. Vastavalt lepingu p 13.1.1. on pooled kokku leppinud viivise määras 0,25% päevas. Hageja saatis kostjale 03.01.2018 e-kirja, millega teatas üürilepingu ühepoolsest lõpetamisest seoses üürniku poolse lepingu rikkumisega.

Vaidlus Lepingu lõppemine, võla ja viivise nõue Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 kohaselt lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Kuna pooled vaidlevad mh äriruumide üürilepingu lõpetamise aja osas, siis tuvastab kohus esimesena üürilepingu lõppemise aja. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki pool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtajaga lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Võlasuhe, antud juhul leping, lõpeb VÕS 186 p 6 järgi lepingu ülesütlemisega. VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtajaga lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 195 lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostja poolt kohtule esitatud e-kirjavahetuset 03.01.2018, 31.01.2018 nähtub, et hageja on 03.01.18 e-kirjas teatanud kostjale, et ta on otsustanud lõpetada lepingu ja hageja on kohustatud ruumid vabastama jaanuari lõpus. Samast e-kirjavahetusest 03.01.2018, 31.01.2018 selgub, et hageja pärib asjade ruumist väljaviimise kohta ning kostja kinnitab, et täidab hageja korraldust vabastada ruumid hiljemalt 31.01.2018. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et tõendatud on kostja vastuväide, et hageja ütles kostjale lepingu 03.01.18 avaldusega üles ja lõpetas lepingu (8)

2-19-3325 31.01.2018 kooskõlas VÕS 195 lg 1, § 196 lg 1 31.01.18 ja sellega lõppes pooltevaheline võlasuhe VÕS 186 p 6 järgi. Kuigi oma 23.04.2019 menetlusdokumendis ja selle lisas esitatud 12.03.2018 e-kirjas on hageja märkinud, et ta ei lugenud üüritud ruume hagejale üle antuks, sest osad kostja esemed (mööbel) olid jäänud tema arvates üüripinnale ja seetõttu luges ta üürilepingu jätkunuks ka veebruaris ja märtsis 2018, ei võimalda märgitu järeldada, et poolte lepingulised suhted poleks 31.01.18 lõppenud hageja poolt 03.01.18 ülesütlemise avaldusega. Nimelt leiab kohus kostja esitatud e-kirjavahetust 03.01.18, 31.01.18 hinnates, et kostja on tõendanud, et kostja kolis üüripinnalt välja 31.01.2018 (tl 41), sest sellest kirjavahetusest ei nähtu kostja poolt üüritud ruumide kasutamist peale 31.01.2018. Nimetatud e-kirjavahetust saab järeldada, et kostja andis hagejale üle ka ruumide võtmed ning hageja ei ole selgitanud, miks ta kostja esemete olemasolu korral neid esemeid üüripinnalt ei kõrvaldanud ega ladustanud. Seega leiab kohus, et pooltevaheline üürileping lõppes 31.01.2018 hageja poolt 03.10.18 ülesütlemiseavaldusega ja kostja poolt üüritud ruumidest väljakolimisega ehk vastavalt hageja tahteavaldusele ja nõudele. VÕS § 195 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Kuna pooltevaheline leping lõppes 31.01.2018 ja kostja kasutas üüritud ruume kuni 31.01.2018, siis oli hagejal vastavalt üürilepingule õigus nõuda kostjalt üüri ja kõrvalkulude tasumist kuni 31.01.2018 kooskõlas VÕS § 76 lg 1, 2, § 195 lg 2. Hageja väidetest ega hagiavalduse lisadena esitatud arvetest (tl 15-20) ei selgu, et kostjal oleks olnud enne 2018.a. jaanuari üüri või kõrvalkulude võlgnevust. Seda kinnitab ka kostja konto väljavõte (tl 42), millelt on näha üüri tasumist kokkulepitud ulatuses ja samuti osalist kõrvalkulude tasumist. Kostja väitis, et ta pole arveid saanud. Lisaks väitis, et kõrvalkulud ei ole kooskõlas lepinguga, on tõendamata, põhjendamata ning arvel märgitud hindu pole heaks kiitnud, kokku leppinud. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega. Vastavalt VÕS § 111 lg 3 ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Arvete esitamata jätmine ei saa kaasa tuua VÕS § 111 lg 1 alusel omapoolse üüri ja kõrvalkohustuse tasumata jätmist, sest nimetatud kohustused ei ole proportsioonis. VÕS § 102 sätestab, et võlgnik peab võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Kostja ei ole selgitanud, miks arvete esitamata jätmine võiks olla üüri ja kõrvalkohustuse tasumist takistavaks asjaolu Kostja ei ole ka väitnud, et ta oleks hagejat kohustuse täitmist takistavast asjaolust teavitanud. Väide, et kostja pole arveid saanud, ei ole ka usutav, sest kostja on osaliselt tasunud vastavalt enda esitatud pangakonto väljavõttele nii 2018.a. jaanuarikuu üüri kui ka detsembrikuu kõrvalkulusid (kui suures ulatuses ja mida täpselt, vaatleb kohus edaspidi). Seega sai ta ka viivitamatult vaidlustada arvetel nr 12398, nr12453 märgitud kõrvalkulusid või nõuda nende aluseks olevate dokumentidega tutvumist kui arvetes märgitud andmed olid talle arusaamatud. Alles kohtumenetluses ja seda viimases menetlusdokumendis 24.08.2020 (hagi on esitatud 01.03.2019) on kostja vaidlustanud arvetes märgitud kõrvalkulude põhjendamatuse, tõendamatuse, kuigi üürnikuna tulnuks kostjal lepingu p 6.6 viimase lause ja VÕS § 102 koheselt juhtida hageja tähelepanu sellele, et ta ei saa väidetavalt aru temalt nõutavatest kõrvalkuludest, suurusest juhul kui need oleksid olnud tõepoolest kostjale ebaselged. Lepingu p 6.4 järgi tuleb üürnikul tasuda kõrvalkulusid lisaks muudele kõrvaltuludele ka elektrienergia eest, olmeprügi ära veo eest, sooja ja külma vee veest, heitvee kanalisatsiooni eest, hoone üldkasutatavate ruumide hoolduskoristuse ja puhtuse eest, kinnistu korrashoiu eest (p 6.4.1, (8)

2-19-3325 6.4.3, 6.4.4.,6.4.5, 6.4.6, 6.4.7). Kõrvalkulude arvetes nr 12398, nr 12453 on märgitud järgmised kõrvalkulud: maja sise- ja välikorrastus tööd, san. hügieenitarvikud, vesi mõõdikuna, kanalisatsoon, elekter, ampritasu, üldelekter TR, käidujuhtumine. Arvetes on näidatud ära mõõtmise alus ehk ühik (m2) vastavalt 47, mis vastab lepingu p 3.2. Kohtu hinnangul vastavad arvetes näidatud kõrvalkulude liigid lepingu p-des 6.4.1, 6.4.3, 6.4.4.,6.4.5, 6.4.6, 6.4.7 sätestatud kõrvalkuludele, mille tasumise kohustus kostjal on, ja arveist on võimalik aru saada, kui palju kulusid nõutakse. Lepingu p 6.6 viimase lause järgi on kostjal õigus tutvuda nende aluseks olevate dokumentidega, kuid mitte kuskilt ei nähtu, et kostja oleks seda hagejalt nõudnud, kui leidis, et sellised kulud on tõendamata, arusaamatud. Kuna kostja vaidlustas need kõrvalkulud kohtumenetluses ja seda alles 24.08.2020, siis leiab kohus, et kostja vastuväited nende kulude põhjendamatusest ja tõendamatusest on otsitud ning pole kooskõlas lepingu p 6.6 viimase lause ja VÕS § 102. Selle tõttu on alusetud ka kostja väited kõrvalkulude arusaamatutest tariifidest ning tasu suurusest. Kohus leiab, et kostja konto väljavõttega ja arvega nr 12372 (tl 15) on tõendatud, et kostja tasus jaanuari eest üüri 31.01.2018 125 eurot, ehk 51,25 eurot vähem kui lepingus kokku lepitud. Nimelt nähtub arvest, et see oli esitatud üüri 176,25 € tasumiseks tähtajaga 10.01.2018. Lisaks leiab kohus, et kostja konto väljavõttega ja arvega nr 12398 (tl 16) on tõendatud, et kostja tasus detsembri kõrvalkulude eest 06.02.2018 95 eurot ehk 101,49 eurot nõutust vähem. Nimelt nähtub arvest, et see oli esitatud 2017.a. detsembrikuu kõrvalkulude 196,49 tasumiseks tähtajaga 20.01.2018. Samas leiab kohus, et kostja konto väljavõttest ei nähtu, et ta oleks tasunud 2018.a. jaanuarikuu kõrvalkulude eest vastavalt arvele nr 12453 (tl 18) 201,11 €. Nii on alusetu ja tõendamata kostja väide, et tema poolt on 2018.a. jaanuarikuu lõpuni tasutud kõik üürilepingust tulenevad nõuded, sj kõrvalkulud. Seega on kostja rikkunud lepingust tulenevat 2017.a. detsembrikuu kõrvalkulude, 2018.a. jaanuarikuu üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustust ehk on jätnud tasumata osaliselt 2017.a. kõrvalkulud 101,49 €, osaliselt 2018.a. jaanuarikuu üüri 51,25 € ja täielikult tasumata jaanuarikuu kõrvalkulud 201,11€. Kuna kostja on rikkunud VÕS § 100 mõttes lepingust ja VÕS § 271 ja § 298 lg 1 tulenevat üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustust, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § VÕS § 271 ja VÕS § 292 järgi kohustuse täitmist 353,95 €. Eeltoodu alusel kuulub hageja põhinõue VÕS § 108 lg 1, § 101 lg 1p 1, VÕS § 271 ja VÕS § 292 lg 1 järgi osalisele rahuldamisele vastavalt 353,85 eurot. Hageja nõuded 2018.a veebruari ja märtsi eest nii üüri kui kõrvalkulude saamiseks arvete nr 12427, (tl 17), 12510 (tlk 19), 12511 (tl 20) järgi, ei kuulu rahuldamisele üürilepingu lõppemise tõttu 31.01.2018. Nendes arvetes kajastuvale üüri ja kõrvalkulude suurusele kohus hinnangut ei anna. Pooled on leppinud kokku viivise määras 0,25% päevas (vaidlus puudus). Hagi asjaoludest nähtuvalt on hageja arvestanud viivist: o arve nr 12372 (jaanuarikuu üür) tasumisega viivitamise eest 10.01.2018 - 01.03.19 järgi 53,17 €, o arve nr 12398 (2017.a. detsembrikuu kõrvalkulud) viivitamise eest 20.01.2018 - 01.03.19 järgi 102,76 €, o arve nr 12453 (2018.a. jaanuarikuu kõrvalkulud) viivitamise eest 20.02.2018 -01.03.19 järgi 188,04 €. Asjaoludest ei nähtu, milliselt summalt on viivist arvestatud. Kuivõrd kostja on vaidlustanud hageja nõude üldse, siis kontrollib kohus viivise arvestust. VÕS § 113 lg 1 ja 101 lg 1 p 6 alusel (8)

2-19-3325 on võlausaldajal õigus nõuda viivist võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuivõrd kostjal oli kohustus tasuda jaanuarikuu üüri arve nr 12375 järgi 10.01.18, kuid pangakonto väljavõtte kohaselt tasus 31.01.18 sellest 125 eurot, ehk 51,25 eurot vähem, siis on viivis 11.01.18-31.01.18 järgi võlalt 176,25 € vastavalt 9,25 € ja perioodi eest 01.02.18 kuni 01.03.19 võlalt 51,25 €-lt vastavalt 50,48 €. Nii on viivis kokku 60,50 € ehk rohkem kui hageja on nõudnud. Kuivõrd kostjal oli kohustus tasuda 2017.a. detsembrikuu kõrvalkulusid arve nr 12398 järgi 20.01.18, kuid pangakonto väljavõtte kohaselt tasus 06.02.18 sellest 95 eurot ehk 101,49 eurot vähem, siis on viivis 21.01.18 - 06.02.19 järgi võlalt 196,49 € vastavalt 8,35 € ja perioodi eest 07.02.18 kuni 01.03.19 võlalt 101,49 €-lt vastavalt 98,45 €. Seega on viivis kokku 106,80 € ehk rohkem kui hageja on nõudnud. Kuivõrd kostja pidi 2018.a. jaanuarikuu kõrvalkulude eest tasuma vastavalt arvele nr 12453 summas 201,11 € hiljemalt 20.02.18 ning kostja pole seda tasunud, siis on viivis 21.02.18 01.03.19 eest sellelt võlalt kokku 188,04 €, mida ongi hageja nõudnud. Kuna hageja poolt nõutud viivis kohustuste täitmisega viivitamise eest, mille kohta esitas hageja eelviidatud arved, on kokku 343,97 € ja asjas pole tõendeid, et kostja oleks selle tasunud, siis on hagetav viivisinõue põhjendatud 343,97 €. Hageja nõudis ka edaspidist viivist, mis on lubatav TsMS § 367 järgi. Nii oleks edaspidine viivis alates hagi esitamisele järgnevast päevast 02.03.19 kuni 08.04.19 (kaasa arvatud, so tasaarvestuse päev) võlalt 353,85 € vastavalt 33,63 €. Kokku oleks viivis 08.04.19 seisuga 377,60 €, mis ületab põhivõlga. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhivõlast suuremat viivist saab nõuda kui võlausaldaja põhjendab, et tal on tekkinud viivituse tõttu kahju, kuid käesolevas asjas ei ole hageja selliseid väiteid esitanud. Nii asub kohus seisukohale, et viivist ei saa hageja nõuda rohkem kui põhivõla ulatuses ehk 353,85 €. Eeltoodu alusel on hageja viiviseõue VÕS § 113 lg 1, § 101 p 6 järgi osaliselt põhjendatud 353,85 €. Tagatisraha, tasaarvestus VÕS § 197 lg 1 sätestestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, lg 2 I lause sätestab, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 I lause kohaselt toimub tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Üürilepingu p-s 16.1.4 on pooled kokku leppinud, et üürnikul ei ole õigust deposiiti tagasi saada kui leping lõpetatakse kehtivuse esimese 12 kuu jooksul üürniku algatusel või üürniku poolse lepingu rikkumise tõttu (tl 13), välja arvatud siis kui leping lõpetatakse seetõttu, et üürnik omandab kinnisasja, mille esemeks on üüritud ruum ja üürileandjal ei ole tema suhtes nõudeid ja seda võidakse tasaarvestada müügihinnast. Kostja väitis, et see lepingu p 16.1.4 tingimus on tüüptingimus ja tühine, kuna on vastuolus VÕS § 334 lg 4. Hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud, et see pole tüüptingimus ja et see oleks läbi räägitud kostjaga. Kõigepealt vaatleb kohus, kas poolte väidetest tulenevalt on võimalik vaadelda, kas lepingu p 16.1.4 I lausest tulenev tingimus on tühine.

(8)

2-19-3325 VÕS § 334 lg 4 sätestab, et tühine on kokkulepe, mille kohaselt üürnik enne üürilepingu lõppemist kohustub üürilepingu lõppemisel maksma muud kui võimalikku kahjuhüvitist. Hageja on kohtule avaldanud 23.04.19, et ta ei ole nõudnud kostjalt kahju hüvitamist, ent tal on õigus nõuda kostjalt minimaalselt 2 kuu üüri ja on viidanud lepingu p 15.8. Viidatud lepingu säte räägib üürniku õigusest lepingut lõpetada, mitte üürileandja õigusest lepingut lõpetada. Käesoleval juhul ütles lepingu üles hageja 03.01.13 avaldusega kostjale, mitte kostja hagejale, seega ei puutu märgitud säte vaidlusesse. Üürilepingu lepingu p 16.1.1 kohaselt maksab üürnik deposiiti 377,50 € selleks, et tagada lepingu lõppemisel 2 kuu jooksul lepingust tulenevaid üürileandja põhi ja kõrvalnõuete täitmist. Hageja viidatud lepingu p 16.1.3 kohaselt tagastab üürileandja deposiidi 1 kuu möödumisel arvates lepingu lõppemise või ülesütlemise kuupäevast eeldusel, et üürileandjal ei ole üürniku vastu rahalisi nõudeid ja/või puudub alus selliste nõuete esitamiseks, kui lepingust ei tulene teisti, üürileandjal on õigus maha arvata üürniku võlgnevused ja tekitatud kahju. Tagastamisega viivitamise korral maksab üürileandja viivist 0,25% võlalt iga viivitatud kalendripäeva eest. Seega on lepingu p –s 16.1.1, 16.1.3 sätestatud deposiidi regulatsiooni eesmärk tagada üürileandjate nõuete täitmine deposiidi tasutud raha arvelt ja seega on see määratletav VÕS § 308 lg 1 järgi. VÕS § 308 lg 1 sätestab, et eluruumi üürilepinguga võib ette näha, et üürnik maksab lepingust tulenevate nõuete tagamiseks üürileandjale tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses ning lg 3 järgi võib üürnik võib nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku vastu. Kuigi pooled ei ole sõlminud eluruumi üürilepingut, ei tähenda märgitu, et pooled ei võinud sõlmida VÕS § 308 järgi tagatisraha kokkuleppeid. Seda on pooled ka lepingus kokku leppinud (eelviidatud lepingu sätted) nagu kohus tuvastas. Samas ei tähenda märgitu seda, et lepingu sätteid ei peaks olema kooskõlas VÕS § 334 lg 4. Viimasel juhul ei ole erisust selles, kas pooled sõlmivad eluruumi üürilepingu või äriruumi üürilepingu. Üürilepingu p-s 16.1.4 I lauses on pooled kokku leppinud, et üürnikul ei ole õigust deposiiti tagasi saada kui leping lõpetatakse kehtivuse esimese 12 kuu jooksul üürniku algatusel või üürniku poolse lepingu rikkumise tõttu (tl 13 ja selle sätte järgi jääb tagatis igal juhul üürileandjale ilma, et tagatisraha talle jäämine oleks seotud mingite tema nõuetega üürniku vastu. Teisisõnu tuleb üürnikul üürileandjale maksta raha lepingu p 16.1.4 I lause järgi ilma, et üürileandjal oleks kahjunõue üürniku vastu. Kohus leiab, et selline tingimus on vastuolu VÕS § 334 lg 4. Eeltoodu alusel leiab kohus, et pooltevahelise üürilepingu p 16.1.4 I lauses kokkulepitu, mille kohaselt ei ole üürnikul õigust deposiiti tagasi saada kui leping lõpetatakse kehtivuse esimese 12 kuu jooksul üürniku algatusel või üürniku poolse lepingu rikkumise tõttu, tühine VÕS § 334 lg 4 järgi. Seega on üürnikul õigus nõuda tagatisraha tagasi. Kuna tingimus on tühine nii ehk nii, ei analüüsi kohus, kas tegemist on tüüptingimusega. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks teinud selle deposiiti tasutud raha arvelt ise tasaarvestusi kostja nõudega. Kostja tegi tasaarvestusavalduse kohtumenetluses 08.04.19 summas 377,50 €. 24.08.2020 täpsustas, et ta tasaarvestab arvest nr 12372 tuleneva üürivõla 51,25 €. Kuna arve nr 12398 järgi oli ta tasunud 95 €, siis ülejäänud osas tasaarvestas ta oma nõude 326,25 €-ga. Kostja ei ole ülejäänud hageja nõuete, sj viivsenõude osas märkinud, kuidas ta tasaarvestuse teeb, mistõttu lähtub kohus TsMS § 445 lg 1 II lausest. Viidatu sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kuna kostjalt tuleb välja mõista põhivõlga 353,85 € ja samuti viivist 353,85 €, siis tuleb tasaarvestada kostja tagatisraha nõue 377,50 € esmalt hageja põhivõla nõudega (353,85-377,50) ja (8)

2-19-3325 ülejäänud 23,65 € viivisenõudega. Tasaarvestuse tulemusel lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses (VÕS 197 lg 2). Nii lõpeb hageja põhivõla nõue kostja vastu ja kostja tagatisraha nõue hageja vastu ja osaliselt lõpeb hageja viivisenõue kostja vastu. Selle tulemusel on hagejal õigus nõuda kostjalt veel viivist 330,20 € (nõutav viivis 353,95 – tasarvestusest üle jääv osa 23,65 €). Eeltoodu alusel jääb hageja põhivõla nõue rahuldamata ja osaliselt kuulub rahuldamisele viivisenõue ning kostjalt tuleb hagejale tasaarvestuse tulemusel välja mõista viivist 330,20 €. Menetluskulude jaotus Kuna kuulus osalisele rahuldamisele, siis jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel poolte menetluskulud poolte endi kanda ning kohus nende rahalist suurust kindlaks ei määra. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.