1.Keelduda N.C.O. hagiavalduse M.G. vastu võla nõudes menetlusse võtmisest.
2.Jätta menetluskulud hageja kanda.
3.Saata kohtumäärus hageja esindajale. Edasikaebamise kord Määruskaebuse võib esitada Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul käesoleva kohtumääruse kättesaamisest Asjaolud ja kohtu põhjendused
1.N.C.O. esitas 13. aprillil 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 1368 euro 48 sendi saamiseks. Kohus tegi 28. aprillil 2020 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 7. septembri 2020. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 24. septembril 2020 esitas N.C.O. Tartu Maakohtule hagiavalduse M.G. vastu võlgnevuse nõudes.
2.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1215/2012
2-20-114589 (kohaldub alates 10. jaanuarist 2015) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi määrus). Kuna määrus on osa liidu õigusest, on see ülimuslik siseriikliku õiguse ees ja kohtualluvuse määramisel tuleb lähtuda määruse regulatsioonist.
3.Hagiavaldusest nähtub, et M.E.O. ja M.G. sõlmisid interneti vahendusel XX.XX.XXXX kliendilepingu nr XXX. Kostja võttis lepingu alusel XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX M.E.O. laenu kokku 1250 eurot. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed. M.E.O. ütles laenulepingu 16. augustil 2019 erakorraliselt üles, nõudes kogu võlgnevuse kohest tasumist. 18. augustil 2020 teatas krediidiasutus kostjale, et loovutab laenulepingust tekkinud nõude N.C.O.
4.Kohus leiab, et tegemist on määruse artikli 17 p 1 (c) alusel tarbijalepingust tuleneva võlgnevuse nõudega. Määruse artikli 18 p 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Kui siseriiklikus kohtus algatatakse menetlus tarbija vastu, siis on selle kohtu esmaseks kohustuseks kontrollida vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 59 lõikele 1 oma siseriiklikke seadusi kohaldades, kas kostja alaline elukoht asub selle liikmesriigi territooriumil (Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. a otsus kohtuasjas C‐327/10 p 40). Kuigi määrus nr 44/2001 asendati alates 10. jaanuarist 2015 määrusega nr 1215/2012, on tarbija vastu menetluse algatamise erandlik regulatsioon, sh eesmärk säilinud muutumatul kujul ning lähtuda saab eelneva määruse nr 44/2001 põhjal välja kujunenud kohtupraktikast kehtiva määruse tõlgendamisel.
5.Hagiavalduses on võlgniku elukohaks märgitud XXX. Rahvastikuregistri kohaselt on alates
24.septembrist 2018 M.G. elukoha aadress XXX. Aadress Eesti XXX on rahvastikuregistris märgitud kostja muu kontaktina. Maksekäsu kiirmenetluses kinnitas XXX omanik 27. aprillil 2020, et võlgnik ei ela antud aadressil.
6.Hageja tugineb kohtualluvuse põhjendamisel TsMS § 79 lg-le 2, mille kohaselt kui füüsilise isiku elukoht ei ole teada, võib tema vastu hagi esitada tema viimase teadaoleva elukoha järgi. Hageja hinnangul on kostja viimane ja ainuke teadaolev elukoht XXX. Kostja on pahatahtlikult jätnud oma täpsed elukoha andmed teavitamata, et temaga ei oleks võimalik kontakti saada. Lisaks sellele enne hagi esitamist hageja on saatnud kostjale kompromissettepaneku postiga XXX; ning e-postiga XXX, kuid kostja ei vastanud. Kliendilepingu punkti 15.2 kohaselt on kostja kohustatud teatama oma elukoha andmete muutusest, kuid kostja ei ole teavitanud, et tema elukoha andmed oleks muutnud, seega kostja teadaolevaks elukohaks on XXX.
7.Määruse artikli 62 p 1 alusel, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriikliku materiaalõigust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isiku alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 lg 3 sätestab, et elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Eestil on rahvastikuregistri andmevahetuse leping Soomega. See tähendab, et Soome edastab seal elukoha registreerinud või seda muutnud Eesti kodanike elukoha andmed rahvastikuregistrile automaatselt korra nädalas. Arvestades, et kostja on oma elukoha registreerinud Soome, võib järeldada, et kostja tahtis oma elukohta muuta. Kostja on
24.septembril 2018 lasknud muuta oma elukoha aadressiks XXX. Rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 kohaselt rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Seega ei ole kostja elukoht kohtu hinnangul siseriikliku materiaalõiguse järgi Eestis. Hageja välja toodud kliendilepingu punkt 15.2, mille kohaselt on kostja kohustatud teatama oma elukoha andmete muutusest ei saa kohtu hinnangul olla õiguslikuks aluseks kostja alalise elukoha määramisel. 2(4)
2-20-114589
8.Pärnu Maakohus on 7. septembri 2020. a hagimenetlusse üleandmise määruses märkinud, et rahvastikuregistri andmetel on võlgniku elukoha aadressiks märgitud XXX. Vastav määrus on avaliku e-toimiku kaudu hagejale nähtav. Seega on rahvastikuregistri kehtiva kande järgne kostja elukoht hagejale teada ning kohtule ei ole jälgitav hageja seisukoht, et kostja viimane ja ainuke teadaolev elukoht on XXX.
9.Määruse artikli 62 lg 2 kohaselt kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis.
10.Soomes ei ole alalise elukoha legaaldefinitsiooni üheski õigusaktis ja seega on selle kontseptsiooni sisu tuletatud kohtupraktikast ja õigusteadusest. Tulenedes Soome valitsuse ettepanekutele, et viibimist riigis saaks sisustada alalise elukohana, peaks riigis viibimise loomus näima alalise riigis viibimisena. Alalise elukoha muutus saab toimuda ainult siis kui puudutatud isik on asunud uude riiki elama ja tal on kavatsus sinna jääda ja seal elada püsivalt.1 Sellest, et kostja on registreerinud oma elukoha Soomes asuvale aadressile võib kohtu hinnangul järeldada, et kostjal on kavatsus sinna jääda ja seal elada püsivalt. Soome elukohajärgse omavalitsuse seaduse (3/11/1994/2018) § 2 järgi on isiku elukoha omavalitsuseks omavalitsus, milles ta elab. Soome rahvastikuregistri seaduse (8/21/2009/661) § 18 kohaselt seaduse §-s 13 p-des 1-21 nimetatud andmed mis on hoiustatud rahvastikuregistris tuleb arvestada avalikult usaldusväärseteks andmeteks, välja arvatud juhul kui on tõestatud, et andmed on ebakorrektsed või mittetäielikud. Soome rahvastikuregistri seaduse §-s 13 p 3 alusel hoiustatakse Soome rahvastikuregistris ühena andmetest kohalikku omavalitsust, kus isik elab ning tema sealset elukohta, samuti ajutist elukohta ning sellist kinnisasja, maja ja korterit puudutavat informatsiooni mille järgi saab tuvastada isiku kodukoha ja seal elamise. Käesoleval juhul ei ole tõestatud, et Soome rahvastikuregistris olevad andmed oleksid ebakorrektsed või mittetäielikud, seega tuleb vastavad andmed lugeda usaldusväärseteks. Eelnevast tulenevalt on kohus Soome õigust kohaldades jõudnud seisukohale, et kostja alalise elukohana on piisava kindlusega tuvastatud Soome Vabariik. Kuna kostja alaline elukoht asub kohtu poolt kogutud andmete põhjal Soome Vabariigis, võib tarbija vastu menetluse algatada üksnes Soome Vabariigi kohtutes.
11.Riigikohus on leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Seda seisukohta toetab ka Brüsseli I määruse art 26 lg 1, mille kohaselt deklareerib kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Seega on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 11). Kohus on kostjale 13. oktoobril 2020 saatnud kostja hagiavalduses ja rahvastikuregistris avaldatud e-posti
M. Atallah. The Last Habitual Residence of the Deceased as the Principal Connecting Factor in the Context of the Succession Regulation,(650/2012), lk 136 ://www.researchgate.net/publication/298695810_The_Last_Habitual_Residence_of_the_Deceased_as_the_Princ ipal_Connecting_Factor_in_the_Context_of_the_Succession_Regulation_6502012/link/57aa494208ae7a6420bc ebdf/download
3(4)
2-20-114589 aadressile kirja, milles kohus andis kostjale tähtaja vastamaks, kas kostja on nõus tsiviilasja menetlemisega Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas. Kostja ei ole kohtu päringule vastanud.
12.TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. TsMS § 75 lg 2 kohaselt kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. TsMS § 372 lg 6 kohaselt, kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses.
13.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1896/2006 on loodud Euroopa maksekäsumenetlus, mis võimaldab võlausaldajatel standardblankettide alusel toimiva ühtse menetluse käigus sisse nõuda oma vaidlustamata tsiviil- ja kaubandusalased nõuded. Kõnealust määrust kohaldatakse kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide vahel (v.a Taani). Kohtu ette ilmumine ei ole kõnealuse määrusega nõutav. Nõude esitaja peab esitama üksnes oma taotluse, pärast mida jätkub menetlus omasoodu. See ei nõua nõude esitajalt täiendavaid formaalsusi ega sekkumist. Määruse rakendamist puudutav teave ja kasutajasõbralik vahend blankettide täitmiseks on kättesaadav Euroopa eõiguskeskkonnaportaalis aadressil: https://ejustice.europa.eu/content_european_payment_order_forms-156-et.do. Menetluskulude jaotus
14.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel muu hulgas määruses, millega avaldus jäetakse menetlusse võtmata. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle (TsMS § 173 lg 1 ja 2).
15.TsMS § 168 lg 1 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Menetluskulud jäävad hageja kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Külli Puusep kohtunik
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.