Aktiva Finance Group OÜ hagi L.T vastu põhivõla 1000 euro, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks
Tsiviilasja hind
1293 eurot 83 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Kostja: L.T (isikukood XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
22. mai 2025; edasi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista L.T-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 1103 eurot 57 senti (s.o põhinõue 1000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 73 eurot 57 senti ja sissenõudmiskulud 30 eurot).
3.Mõista L.T-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt (s.o 1000 eurolt) 28. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ intressinõue (100 eurot 26 senti) ja sissenõudmiskulude nõue 20 euro ulatuses.
Jätta menetluskuludest 10% Aktiva Finance Group OÜ ja 90% L.T kanda.
6.Mõista L.T-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 460 eurot.
7.Mõista L.T-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis menetluskuludelt (460 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
8.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19. aprillil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse L.T-lt (kostjalt) 1201 euro 46 sendi saamiseks. Kuivõrd võlgnik esitas vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 27. juulil 2021 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1000 eurot, intressi 100 eurot 26 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 73 eurot 57 senti, samuti viivise põhivõlalt alates 28. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja 17. märtsil 2020 krediidikonto lepingu nr KK3531947, mille alusel sai kostja krediiti 1000 eurot. Kostja kohustus tagastama krediiti vastavalt maksegraafikule. Kostja ei ole ühtegi makset teinud. Seetõttu ütles esialgne võlausaldaja lepingu 25. augustil 2020 üles. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.
3.Kostja ei ole hagile vastanud. Riigi õigusabi taotluses on kostja märkinud, et teine isik on võtnud tema nimel laenu.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 17. märtsil 2020 krediidikonto lepingust nr KK3531947 (dtl 51; üldtingimused dtl 32 – 36; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 47 – 48; maksegraafik dtl 50). Lepingu alusel sai kostja 1000 euro suuruse krediidi (dtl 38).
6.Kostja on riigi õigusabi taotluses märkinud, et tema ei ole lepingut sõlminud, vaid teine isik on võtnud kostja nimel laenu. Kohus jättis 14. juuni 2024 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse rahuldamata (kostja ei ole määrust vaidlustanud). Kohus selgitas samas määruses, et kostjal on võimalik selgitada, kuidas Smart-ID PIN-koodid läksid tema valdusest välja. Kohus 2
määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks. Kostja ei ole hagile kirjalikult vastanud. Asjaolude väljaselgitamiseks ja kostja ärakuulamiseks korraldas kohus 22. mail 2025 kohtuistungi. Kostja ei ilmunud kohtuistungile.
7.Asjas ei ole vaidlust, et leping sõlmiti sõlmiti sidevahendite abil. Asja lahendamiseks on oluline tuvastada, kas kostja on andnud lepingu tekkimise eelduseks vajaliku tahteavalduse kas ise või esindaja kaudu. Varasemast kohtupraktikast tuleneb üksnes see, et kui hageja edastas ise enda Smart-ID koodid kolmandatele isikutele, peab ta tõendama, et tema ise ei andnud lepingu sõlmimiseks tahteavaldust (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2024 määrus tsiviilasjas nr 2-23-11584). Hageja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (vt Riigikohtu 12. juuni 2024 määrus tsiviilasjas nr 2-23-11584, p 10; 16. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22). Juhul kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Juhul kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2024 määrus tsiviilasjas nr 2-23-11584). Eeltoodut arvestades on asja lahendamiseks vajalik tuvastada, kas kostjalt peteti välja Smart-ID koodid, mida kasutades kolmas isik algatas kostja identiteeti kasutades laenutaotluse protsessi Placet Group OÜ portaalis ning autentis kostja.
8.Kuivõrd kostja ei esitanud kirjalikku vastust hagile ega ilmunud 22. mai 2025 kohtuistungile, ei ole kohtul võimalik käsitleda kostja väiteid selle kohta, et temalt peteti välja Smart-ID koodid. Kuigi tegemist on lihtmenetluse asjaga ja kohtul on võimalik koguda tõendeid ka omal algatusel (TsMS § 405 lg 1 p 8), eeldab see kohtu hinnangul siiski seda, et kostja oleks vähemalt kohtuistungil selgitanud, mis asjaoludel Smart-ID PIN-koodid sattusid kolmanda isiku valdusesse, kas kolmas isik pettis kostjat jne. Olukorras, kus kostja ei ole kirjalikult ega suuliselt kohtule olukorda selgitanud, ei ole kohtul võimalik neid väiteid ise sisustada või koguda tõendeid nende väidete tõendamiseks. Kuigi kohtul on tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid hinnates täiendav kohustus hinnata teatud aspekte ka omal algatusel (vt otsuse p 9), ei hõlma see õigus ja kohustus seda, et kohus saaks asuda samas asjas kostja esindajaks mis tahes muus tõenduslikus küsimuses (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2025 otsus tsiviilasjas nr 2-24-114866, p 24). Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et kostja on andnud lepingu tekkimise eelduseks vajaliku tahteavalduse. Seega saab hageja esitada kostja vastu lepingust tulenevaid nõudeid.
9.Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes võimaldas krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403 4 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav 3
tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
10.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 49% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (17. märtsil 2020) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% (kolmekordne määr seega 61,83%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
11.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet 4
küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
12.Kohus arutas hagejaga vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist 22. mai 2025 kohtuistungil. Kohus palus hagejal täpsustada, kuidas on praegusel juhul järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet (sh tuua välja konkreetsed asjaolud). Samas selgitas kohus ka seda, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
8.novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Hageja esitas oma täpsustused 30. mai 2025 menetlusdokumendis. Samuti esitas hageja ka kostja konto väljavõtte (dtl 147 jj). Kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja sissetulekuks on Eesti Töötukassalt saadav toetus 427 eurot 49 senti ning Sotsiaalkindlustusametilt saadav sotsiaaltoetus 48 eurot 58 senti. Kontolt nähtub ka see, et 17. märtsil 2020 on kostjale laekunud 4000 eurot Bondora AS-ilt. Kuigi ka krediidikonto leping, millest tuleneb hageja nõue, on sõlmitud
17.märtsil 2020, oli esialgsele võlausaldajale positiivse otsuse tegemisel teada, et kostjal on kohustus Bondora AS-i ees. Arvestades seda, et kostja sissetulekud moodustasid üksnes riigilt saadavad toetused, samuti seda, et kostjal oli 4000 euro suurune kohustus teise võlausaldaja ees, ei ole kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas talle lisaks 1000 euro suuruse krediidi võimaldamine. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
13.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10).
14.Hageja on 2. aprilli 2025 menetlusdokumendis toonud välja nõude ümberarvutused. Hageja palub vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1000 eurot, viivise 73 eurot 57 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot ning viivise põhivõlalt alates 28. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja ei ole tagasimakseid teinud. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõla 1000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 73 eurot 57 senti, ning viivise põhivõlalt alates 28. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
12.Lisaks nõuab hageja kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. Esmalt märgib kohus, et kuivõrd hageja põhinõue on 1000 eurot, on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot 5
(mitte 50 eurot, nagu on nõudnud hageja). Hageja on tuginenud sellele, et ta on saatnud kostjale 7. septembril 2020, 21. oktoobril 2020 ja
21.jaanuaril 2021 tasulised meeldetuletused. Need meeldetuletused on kohtule ka esitatud (dtl 123 – 126). Seega peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja 30 eurot (20 + 5 + 5). Samas ei pea kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja muud makseviivitusega seotud kulud (10 eurot). Praegusel juhul saab kohtule arusaamatuks, milliseid päringuid ja kontaktandmete otsinguid hageja tegi, mida tähendavad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, samuti millal hageja kostjale helistas (kostjale tehtavate kõnede kulud) ning milliseid kulusid tegi hageja võlanõude avaldamisega seoses. Kohtu hinnangul ei saa sissenõudmiskulusid sisustada üldistavalt. Kohus märgib, et esimese meeldetuletuskirja ülempiir on kõrgem (20 eurot), et hüvitada vähemalt osaliselt ka võlausaldaja üldkulusid. Seega on hageja üldkulud kaetud ka esimese meeldetuletuskirja kuludega. Hageja sissenõudmiskulude nõue jääb rahuldamata 20 euro ulatuses (50 – 30).
13.Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1103 eurot 57 senti (s.o põhinõue 1000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 73 eurot 57 senti ja sissenõudmiskulud 30 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (1000 eurolt) alates 28. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude (100 eurot 26 senti) ja sissenõudmiskulude nõude 20 euro ulatuses.
14.Arvestades hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõuded olid kokku 1223 eurot 83 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1103 eurot 57 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 90% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 90% kostja ja 10% hageja kanda.
15.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 560 eurot (riigilõiv 200 eurot ja lepingulise esindaja kulud 360 eurot). Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS § 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot. Seega rahuldab kohus hageja taotluse seoses maksekäsu kiirmenetluse kuludega 20 euro ulatuses. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot on mõistliku suurusega ja kooskõlas kohtupraktikaga. Arvestades seda, et tegemist on lihtsa tüüphagiga (hageja tugines sellele, et kostja ei täitnud tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi), samas toimus asjas ka kohtuistung, peab kohus põhjendatuks ajakuluks 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 240 eurot (2 x 120).
16.Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 460 eurot (200 + 20 + 240) need kulud tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis menetluskuludelt (460 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.