2-19-12371/37 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbimata - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Pärast 09.06.2020.a hageja nõuete osalist rahuldamist on hagejal jäänud kostja vastu menetlusse järgine nõue: välja mõista hüvitis vähemalt 6784.52 eurot (sh ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest 422.09 eurot). Hageja on esitanud oma nõude alusena järgmised asjaolud. Hageja töötas kostja ja tema õiguseellaste juures alates 18.09.1992.a tähtajatu töölepingu alusel. Töölepingut muudeti 01.04.1998, 24.04.1999 ja 01.01.2005.a ja alates 24.04.1999 töötas hageja kostja ettevõttes juhatuse esimehena tootmisjuhi ülesannetes. 02.07.2019 e-kirjaga teavitas tööandja nõukogu esimees W. Lxxxxxx töötajat, et Adavere Agro AS lõpetab töötajaga töölepingu ning kutsub töötaja ka tagasi juhatuse liikme kohalt. Samas kirjas teatati töötajale, et ta kõrvaldatakse töölt ning tal keelati tööruumidesse ilma vastavasisulise loata sisenemine. Sisuliselt keeldus tööandja ilma igasuguste põhjendusteta alates 02.07.2019 töötajale tööd andmast ajal, mil töötaja oli valmis tööd tegema. 18.07.2019, s.o 16 päeva pärast töölepingu ülesütlemisest ette teatamist sai töötaja Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei kulleri vahendusel töölepingu erakorralise ülesütlemise teate, mis oli koostatud seisuga 12.07.2019.a. Ülesütlemisavalduse kohaselt öeldi leping üles TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel ning sellega koos öeldi üles ka võimalik poolte vahel kehtinud juhatuse liikme leping. Tööandja leidis, et hageja, olles Adavere Agro juhatuse liige, on rikkunud hoolsuskohustust, teinud ettevõtte jaoks kahjulikke tehinguid ja ilma põhjuseta ettevõtte jaoks mittevajalikke kulutusi. Hageja vaidles ülesütlemisavalduses toodud põhjendustele vastu, kuivõrd need on ebatõesed, otsitud ning laimava sisuga, põhinevad suuresti ülesütlemisavaldusele allakirjutanu arvamusel, on tõendamata ning osaliselt ka vastuolus Eestis kehtiva õigusega. Hageja palus hagiavalduses enda kasuks välja mõista ka hüvitised TLS § 100 lg 5 alusellepingu ülesütlemisest vähem teatatud aja (51 tööpäeva) eest 5042.37 eurot, ning TLS § 109 lg 1 alusel- töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevalt suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud kolme kuu keskmine töötasu. Hageja palus TLS § 109 lg 1 tuleneva hüvitise mõista hageja kuue kuu keskmises töötasu suuruses summas 10 381 eurot. Kuna kostja oli hageja nõuded osaliselt õigeks võtnud ja kohus oli TLS § 100 lg ja 109 lg 1 alusel hagejale osaliselt hüvitused ka välja mõistnud, palus hageja 22.06.2020 menetlusdokumendis välja mõista lisaks juba mõistetud hüvitistele TLS § 100 lg 5 alusel hüvitis 422.09 eurot ja 109 lg 1 alusel 6362.43 eurot. Hageja leidis, et kostja on ülesütlemisel rikkunud TLS § 97 lg 2 p 4 sätestatud etteteatamise tähtaega, sest hageja oli kostja juures töötanud üle 10 aasta. Võttes arvesse, et tööandja teatas töötajale töölepingu ülesütlemisest seisuga 02.07.2019, pidanuks tööleping lõppema alates 29.09.2019. Töötaja sai ülesütlemisavalduse kätte 18.07.2019, st 16 päeva pärast etteteatamist. Seega rikkus tööandja etteteatamise kohustust 74 kalendripäeva ulatuses. Ajavahemikku 18.07.-29.09.2019 jääb 51 kalendaarset tööpäeva, mille hüvitamist töötaja tööandjalt nõudis. 22.06.2020 seisukohas täpsustas hageja nõue arvestust ja hüvitise summa 422.09 eurot kujunemist. Kostja esitatud andmete kohaselt oli hageja keskmine tööpäeva tasu 85.60 eurot. Arvestades etteteatamistähtaega jäävate tööpäevade arvu (51) oleks hüvitise summa tervikuna 4365.60 eurot (51 x 85.60). Osaotsuse alusel on kostjalt välja mõistetud 2521.18 eurot. Hageja oli perioodil 03.07-25.10.2019 haiguslehel ning haigekassa maksis talle hüvitist 1422.33 eurot. Hageja märkis ka, et kostja talle haigestumise 4. kuni 8. päevani (06.07-10.07.2019) hüvitist ei tasunud ehkki pidanuks seda tegema, kuna tööleping lõppes alles 18.07.2019.a. Hagivalduses leidis hageja, et TLS § 109 lg 1 alusel mõistetavat hüvitist tuleb suurendada, sest hageja tööstaaž kostja juures oli 27-aastast ning tema kui suure ettevõtte pikaaegse juhi töötasu oli vaid 1800 eurot kuus. Samuti palus hageja arvestada oma vanust ja piiratud võimalust leida enne pensionile jäämist oma erialale sarnast tööd olukorras, kus enamus põllumajandusettevõtteid regioonis kuulub hr W. Lxxxxxxx omandis olevale Vaklak OÜ-le, töötaja vastutuse ulatust, töötasu suurust, tööandjapoolset lojaalsuskohustuse rikkumist

töötajale renditasude mittemaksmisel ning tööandja erakordselt pahauskset käitumist töölepingu ülesütlemisel. 22.06.2020.a seisukohas palus hageja muuhulgas suurendada TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist kostja poolt tekitatud moraalse kahju tõttu lähtudes VÕS § 134 lg 2. TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamisel maksta mõistlik rahasumma mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja leidis, et kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning kostja kui tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Kostja rikkumine oli käesolevalt raske ja hageja suhtes äärmiselt pahauskne. Hageja palus hüvitise suuruse määramisel arvestada eelkõige hageja pikka ja laitmatut staaži, tema lojaalsust ning panust kostja äritegevusse; samas kostja ebalojaalsust, sh jätkuvat võlgnevust hagejalt renditud maade eest summas 5730 eurot (seejuures ei märgi hageja nimetatud summat nõudena, vaid juhib tähelepanu kostja erakordselt üleolevale ja lugupidamatule suhtumisele hageja õigustesse ja huvidesse tehingute tegemisel); hagejale haigushüvitise maksmise kohustuse rikkumist; samuti soovimatust pika aja vältel pärast töölepingu ülesütlemist leida ja sõlmida hagejaga mõistlik kompromiss; ning lõpuks kõige sellega hagejale hingelist valu ning sellest tulenevalt ajutise töövõimetuse põhjustamist. Eeltoodust tulenevalt leidis hageja, et lisaks juba õigeks võetud hüvitise osale summas 4018.57 eurot, tuleks talle hüvitisena tasuda täiendavalt 6362.43 eurot. Vastuseks kostja tasaarvestuse avaldusele, milles kostja soovis tasaarvestada hageja esitatud hüvitise nõuet enda nõudega enamtasutud puhkusetasu osas, selgitas hageja järgmist. Hageja leidis, et tal jäi töölepingu lõppemisel puhkust saamata, kuid kuna ta on saanud nende päevade eest kätte puhkusetasu, siis ta eraldi puhkusetasu nõuet ei esita. Kostjal aga puudub õigus teha tasaarvestuse avaldust, sest tasu maksti hagejale saamata puhkusepäevade eest. Juhatuse ja nõukogu 2010.a üldkoosoleku otsusega otsustati töötajate puhkustele aegumist mitte rakendada. Hageja leidis, et tööandja võib teha seadusest kõrvalekalduvaid otsuseid, mis on töötaja jaoks soodsamad. Aegumise kohaldamine oleks põllumajandusega tegeleva kostja juures jätnud enamuse töötajaid väljateenitud puhkustest ilma. 05.12.2019 esitas hageja selgituse oma puhkuste kasutamise kohta. Hageja selgitas, et 2019.a jaanuariks oli tal varasemate perioodide kasutamata puhkusepäevi kogunenud 108, millele lisandus 2019.a eest 28 päeva. Perioodil 10.12.2018-12.01.2019.a kasutas hageja puhkust 30 päeva, sh 23 päeva eelmiste aastate jäägist, 07.02-17.02.2019.a 11 päeva ja viimati 17.06.30.06.2019.a 12 päeva, misjärel oli hageja puhkuse kasutamata jääk 70 päeva (hagis märgitud vähemalt 63 päeva). Hageja ei saanud puhkusepäevi kasutada, sest tööleping lõpetati. 22.06.2020.a seisukohas leidis hageja, et teatud juhtudel on puhkusele aegumise mittekohaldamine töötajale soodsam. Seda siis, kui tööandja eesmärk on tagada töötajale võimalus kasutada väljateenitud puhkus ära ka siis, kui teatud objektiivsetel põhjustel jääb puhkus aegumistähtaja jooksul kasutamata. Käesolevalt on puhkusenõude mitteaegumise kokkulepe olnud töötajale soodsam kui puhkusenõude aegumine. Hageja võimalus puhkust kasutada sõltus mitmetest asjaoludest, sh faktist, et hagejal puudus asendaja, kui on vajalik teha kiireloomulisi toiminguid, mida saab teha vaid ettevõtte juht. 2010.a tehtud nõukogu ja juhatuse puhkuste mitteaegumise otsus oli seega hagejale soodsam, sest andis hagejale võimaluse oma puhkust reaalselt kasutada. Kostja pidi ka olema teadlik nõukogu ja juhatuse 14.06.2010 protokollilisest otsusest ja selle otsusega mittenõustumisest oleks kostja nõukogu uus esimees saanud ja pidanud väljendama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui äriühingu Vaklak OÜ kaudu üle võttis. Hageja leidis, et kostja on otsuse puhkustele aegumise mittekohaldamise

6.Kostja vastuväited Kostja vaidles hageja nõuetele vastu. Pärast hagi osalist õigeksvõtmist jäi kostja järgmiste varasemalt esitatud vastuväidete juurde ja esitas täiendavad vastuväiteid. Seoses hüvitisega TLS § 100 lg 5 alusel juhtis kostja tähelepanud, et haigekassa poolt hagejale makstud ajutise töövõimetuse hüvitise summa (1422.33 eurot) puhul on tegemist netosummaga. Teadaolevalt peab Haigekassa ajutise töövõimetuse hüvitiselt kinni 20% tulumaksu. Eeltoodust tulenevalt on hagejale haigekassa poolt arvetatud hüvitis tegelikkuses 1777.91 eurot (1777.91 – 20% = 1422.33). Võttes aluseks õiged hüvitise summad saab hageja nõue olla vaid 66.51 eurot: (512x85.60) - 2521.15-1777.92. Kostja leidis, et TLS § 109 lg 1 sätetatud hüvitise suurendamiseks ei ole alust. Hageja väited mittevaralisele kahju esinemise kohta on ebaõiged, alusetud ja tõendamata. Kostja oli seisukohal, et mittevaralise kahju nõue on lubatav ainult väga erandlikel juhtudel. Käesoleval juhul ei olnud kostja käitumises kindlasti midagi sellist, mis annaks hagejale aluse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Isegi kui töölepingu ülesütlemine on ebaseaduslik, ei tähenda see automaatselt, et töötajal on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kostja leidis, et käesoleval juhul esinevad hageja käitumist arvestades kaalukad põhjused TLS § 109 lg 1 hüvitise vähendamiseks. Hageja ja kostja vahelised maa rendisuhted ei seondu hageja ja kostja vahelise töösuhtega ning ei saa mõjutada TLS § 109 lg 1 hüvitise suurust. Kostja viitas, et hageja ise pole soovinud kompromissi sõlmida. Kostja esitas 02.10.2019.a seisukohas (p 10) avalduse nõuete tasaarvestamiseks. Kostja viitas, et 2019.aastal maksti hagejale alusetult puhkusetasu 23 põhipuhkusepäeva eest summas 2343.96 eurot. Kostja oli seisukohal, et alusetu ja tõendamata on hageja väide, et tal oli 2018.a lõpuks varasemate aastate eest kasutamata 108 puhkusepäeva. Hageja ise oli juhatuse liige, kelle ülesandeks oli koostada puhkuste ajakava ja korraldada selle täitmine. Kostja leidis, et hageja esitatud 14.06.2010.a juhatuse ja nõukogu üldkoosoleku otsus puhkuste aegumise mittekohaldamise kohta on tühine TsÜS § 145 lg 3 tulenevalt ja samuti oleks see vastuolus TLS eesmärgiga, et töötajad kasutaksid puhkust ikkagi jooksval aastal mitte ei koguks seda. 20.12.2019.a seisukohas (p 1.3) selgitas kostja, et hageja kasutas 2018.a 40 puhkusepäeva ning 2019.a 54 päeva. Seaduse kohaselt oli hagejal 2019.a õigus kuni lepingu lõppemiseni 18.07.2020 saada 15 puhkuse päeva. Kui arvestada, et hagejal võis 2018.aastast olla kasutamata osa päevi (eeldatavalt maksimaalselt 16), siis oleks hageja saanud kasutada ikkagi vaid 31 päeva. Hageja aga kasutas ja talle maksti tasu 54 päeva eest. 30.07.2020 seisukohas jäi kostja varem esitatu juurde, et tühine on kostja juhtorganite 2010.a otsus loobuda õigusest kohaldada aegumist. Seega ei oma tähtsiust see, kas kostja uus nõukogu esimees selle otsusega nõustus või mitte. Kostja viitas, et ebaõiged on hageja väited nagu puudunuks tal võimalus puhkust kasutada, mistõttu oli nimetatud otsus talle kui töötajale soodsam. Hageja ise oli juhatuse liige, kes pidi puhkuste kasutamist korraldama ning samuti oli

7.2.Hageja nõue TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise saamiseks TLS § 109 lg 1 sätestab: Kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Käesolevalt on kostja õigeksvõtu läbi täidetud hüvitise maksmise eeldused ning kostja on olnud nõus tasuma hüvitist 4018.57 eurot. Kostja leidis, et suurema hüvitisele saamiseks puudub hagejal õigus. Hageja omakorda palus hüvitise suurust tõsta ja mõista välja täiendavalt 6362.42 eurot, kokku seega 10 381 eurot. Hageja on hüvitise suurendamise põhjusena nimetanud endal mittevaralist kahju tekkimist, mis väljendus üleelamises seoses kostja erakordselt pahauskse käitumisega töölepingu ülesütlemisel. Hageja viitas hüvitise suurendamisel ka sellele, et on töötanud kostja juures väga pikalt- 27 aastat ja tema töötasu ei ole olnud vastavuses tema töökohustuste suurusega. Varalise kahju tekkimisele hageja ei viidanud. Kohus märgib siinkohal, et varalise kahju katteks on hageja saanud hüvitise TLS §100 lg 5 alusel- hageja on saanud või talle on määratud perioodi 18.07-30.09.2019.a eest tema tavapärase töötasuga samaväärne sissetulek (haigushüvitis ja TLS §100 lg 5 hüvitis). Seega ei ole hageja nimetatud perioodil sissetulekus kaotanud. Hageja ise pole varalise kahju hüvitamist ka taotlenud. Kostja leidis, et TLS § 109 lg 9 alusel ei saa hüvitada mittevaralist kahju. Siiski on Riigikohus lahendis 2-16-708 p-s 24 selgitanud järgmist: TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Samale seisukohale on Riigikohus asunud ka varem lahendis 3-2-1-79-13: TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Seega on TLS § 109 lg 1 alusel määratava hüvitisega võimalik katta nii varaline kui mittevaraline kahju.

VÕS § 128 lg 5 sätestab: Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Käesolevalt ongi hageja väitnud, et tema mittevaraline kahju seisnes just hingelistes üleelamistes, mis kaasnesid töölepingu ootamatu lõpetamisega ning selle lõpetamise ajaoludega, eelkõige kostja erakordselt pahauskse käitumisega töölepingu ülesütlemisel. Hageja märkis negatiivse mõjuna asjaolu, et tal ei olnud enam võimalik kodu lähedal saada samaväärset tööd, sest kõik teised sama tegevusala ettevõtted piirkonnas on seotud kostja omanikega. Seejuurses tõi hageja välja, et tal oli pensionini jäänud suhteliselt lühike aeg, mis raskendas töö leidmist veelgi. Hageja rõhutas oma pikka töötamise aega kostja ettevõttes ja seda, et tema töötasu ei olnud kooskõlas vastutuse suurusega. Samuti tõi hageja negatiivse asjaoluna esile kostja käitumise maa renditasude mitte maksmisel. Kostja vaidles negatiivse mõjude osa vastu ainult renditasude maksmisega seonduvale. Muudele esile toodud asjaoludele kostja vastuväiteid ei esitanud. Algsetes vastustes hageja nõudele oli kostja vaid seisukohal, et tal oli õigus lõpetada tööleping ilma etteteatamiseta ja eelneva hoiatamiseta. Käesolevalt on kostja aga hageja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise nõude õigeksvõtuga võtnud omaks ka selle, et lepingu lõpetamisel esitatud süüdistused hagejale ei olnud õiged või ei olnud nii kaalukad, mis oleks tinginud lepingu kohese ülesütlemise. Nõude õigeksvõtuga võetakse omaks ka nõude aluseks olevad faktilised asjaolud (vt allpool). Seetõttu ei hinda kohus sisuliselt ka ühtegi kostja poolt hagejal ette heidetavat tegevust ja loeb, et hageja ei ole lojaalsus- ja hoolsuskohustust rikkunud. Lahendis 3-2-1-82-12 on Riigikohus märkinud: Arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja poolte huve, võib kohus hüvitise suurust muuta. TLS § 109 lg 1 teise lause alusel võib kohus arvestada hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Lahendis 2-16-708 on Riigikohus leidnud: Hüvitise suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. Kohus leiab esmalt, et hüvitise suurendamiseks ei anna alust kostja väidetav ebalojaalne käitumine rendisuhtes hagejaga ja rendilepingusse puutuvad etteheited ei ole käesolevalt asjakohased. Rendisuhtes ei osalenud hageja töötajana vaid tavalise eraisikuna (kinnistu omanikuna), mistõttu ei mõjuta see suhe ja võimalikud kostja rikkumised renditasudega seoses hageja õigust saada töösuhte alusel mittevaralise kahju hüvitist. Kohus märgib, et hagejal võib olla kostja vastu aga renditasu nõue, mille ta saab esitada eraldi. Muus osas leiab kohus, et hageja poolt esile toodud asjaolud aga asjakohased. Puudub vaidlus, et hageja töötas kostja juures väga pikka aega- 27 aastat ja kostja ei esitanud kordagi väidet, et ta pole hageja tööga rahul enne kui lepingu 2019.a suvel ootamatult lõpetas. Seega oli kostja avaldus hagejale ilmselt ootamatu. Seda, kas hageja töötasu oli vastutusele vastav või mitte, kohus objektiivselt hinnata ei saa, sest puudub võrdlusmaterjal. Töötasu on igal juhul töösuhtes poolte kokkuleppe küsimus ja kui hagejat tasu ei rahuldanud, olnuks tal õigus enda poolt leping lõpetada. Kohtu hinnangul on taunitav kostja käitumine töölepingu lõpetamisel: sellest teatati e-kirjaga 02.07.2019.a (I kd t lk 15, tõlge tl 56), kusjuures lõpetamise põhjust ei avaldatud, samas selgitati, et hageja ei tohi enam töökohale ilma kutsumata minna. Selline kiri näitab äärmist usaldamatust hageja suhtes, kusjuures ei ole vaevutud selgitama, mida on töötaja valesti teinud. Etteheited selguvad alles 12.07.2019.a ülesütlemise avaldusest, kus on esitatud usalduse kaotamise põhjused ja etteheited hagejale. Seejuures puuduvad tõendid, et kostja oleks hagejalt enne ülesütlemise avalduse vormistamist küsinud täiendavaid selgitusi või kogunud muid objektiivseid tõendeid asjaolude kohta, milles väidetavalt hageja rikkumine seisnes. Hageja ise leidis, et ta ei ole tööandja usaldust kuritarvitanud, kuid tööandja ei avaldanud soovi seda asjaolu objektiivselt kontrollida. Samuti on taunitav, et kostja keelas oma töötajal minna kutsumata töökohta, sest tavapäraselt on ka isiklikke esemeid. Kohtu hinnangul ei ole kostja

sellisel viisil tegutsedes käitunud heas usus teise lepingupoole suhtes. Selline käitumine rikkus TLS § 28 lg 1 sätestatud tööandja lojaalsuskohustust. Hageja oli lepingu lõpetamise ajal 62 aastane. Sotsiaalkindlustusameti kodulehel pensioneid puudutava info kohaselt (https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/pension/pension-liigid-jasoodustused#Vanaduspension) saanuks hageja jääda vanaduspensionile 64 aastaselt (vastavalt 57 aastal sündinute pensioniiga on 64 aastat). Seega oli hagejal pensionini 2 aastat. Kohus loeb üldteada asjaoluks, et nn pensionieelikutel on tööturul keskmisest raskem tööd leida. Seega seadis kostja ootamatu käitumine hageja keerukasse olukorda uue töökoha leidmisel. Kohus ei saa hüvitise määramisele tugineda aga hageja väitele, et ta ei saanud uut tööd, kuna piirkonnas on kõik analoogsed ettevõtted kostja omanikega seotud- nimetatud asjaolu kohta tulnuks esitada võrdlusandmed. Igal juhul tuli hagejal asuda otsima uut tööd olukorras, kus tema lepingu lõpetamise alused/põhjused seadsid ta tööpakkujate juures negatiivsesse valgusesse. Puudub vaidlus, et enne kohtusse pöördumist ei olnud kostja valmis maksma hagejale mitte mingeid seadusest tulenevaid hüvitisi ning ei maksnud välja ka viimast töötasu. Samuti ei olnud kostja valmis kokkuleppeks ka kohtumenetluses üsna pika aja jooksul. Seega ei olnud kostja valmis sõlmima lepingu lõpetamisel kokkuleppeid. Kohus leiab, et kostja käitumine töölepingu lõpetamisel on põhjustanud hagejale hingelis üleelamisi- _ äärmiselt ootamatult lõpetati tööleping alusetute ja täpsustamata süüdistuste alusel väga pikaajalise lojaalse töötajaga, kellel puudus põhjus enda suhtes tööandjalt sellist käitumist karta. Tõendatud on ka, et hageja jäi pärast lepingu lõpetamise teate saamist koheselt haiguslehele ja oli haiguslehel kuni oktoobri lõpuni. Kas haiguse põhjustas lepingu lõpetamine või oli selleks muu põhjus, ei saa käesolevat hinnata, sest hageja tõi nimetatud asjaolu välja menetluses hilinenult. Riigikohus on juba eelpool viidatud lahendis 2-16-708 selgitanud, et kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Kohus leiab, et arvestades lepingu lõpetamise asjaolusid ja mõju hagejale on põhjendatud hageja kasuks välja mõista hüvitis suuremas määras, kui tavapärane TLS §109 lg 1 sätestatud määr, st on põhjendatud hüvitist suurendada. Kohus leiab, et rahuldamata tuleb jätta kostja taotlus TLS § 109 lg 1 alusel mõistetava hüvitise vähendamiseks. Nimelt on kostja oma lõppseisukohtades viidanud hüvitise vähendamise põhjustena oma varasemates menetlusdokumentides hageja suhtes tehtud etteheidetele: eelkõige hageja väidetavatele kohustuste rikkumistele (kinnitute ost endale, Sxxxxxx kinnistu ostmine ülemäära kõrge hinnaga, hageja enda kinnisute rendilepingute sõlmimine, puhkusetasu alusetud maksed), mille tõttu kostja kaotas usalduse hageja suhtes ja lõpetas töölepingu. Kostja võttis 20.05.2020 avalduses õigeks muuhulgas ka hageja nõude töölepingu ebaseadusliku lõpetamise kohta. Selle õigeksvõtuga tunnistas kostja sisuliselt, et täidetud ei olnud töölepingu lõpetamise eeldused. Kohtu hinnangul loobus kostja nõude õigeksvõtuga sisuliselt hagejale tehtud etteheidetest. TsMS Kommenteeritud väljaande § 440 kohta esitatud kommentaaris (p 3.2.) on selgitatud, et kujundushagiõigeksvõtu puhul loetakse õiguslik olukord muutuniks hageja soovitud viisil. Käeolevalt siis on n.ö kustutatud hagejale tehtud etteheited, mille tõttu kostja väidetavalt töölepingu lõpetas. Õigeksvõtust enam taganeda ei saa, kuna kohus on teinud selles osas osaotsuse. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostja ei saa lõppseisukohtades enam hüvitise vähendamise taotlusele tugineda, kuna selle taotluse esitas kostja asjaolude alusel, milles ta on hageja nõude õigeks võtnud. Kohus jätab hageja väidetavatele rikkumistele hinnangu andmata. Kohus märgib ka, et samal põhjusel on arusaamatu kostja lõppseisukohas tehtud etteheide hagejale, et pole esitatud omapoolsed täiendavat seisukohta Sxxxxxx kinnistu

7.3.Kostja tasaarvestuse avaldus Kostja esitas menetluse tasaarvestuse avalduse, milles palus tasaarvestada hageja võimalik nõue enda nõudega enamtasutud puhkusetasude tagastamiseks. VÕS § 197 lg 1 sätestab: Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse läbi viimiseks on vaja kindlaks teha, kas kostjal on hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõude. Vastavalt TLS § 55 lg 1 on töötajal õigus põhipuhkusele 28 kalendripäeva. TLS § 68 lg 1 kohaselt antakse põhupuhkust töötatud aja eest. Kohtule esitatud tõendite kohaselt kasutas hageja töölepinguseaduses ette nähtud põhipuhkust 2019.aastal kokku 52 päeva (arvesse ei lähe 01.01, 23.-24.06 vastavalt TLS § 54 lg 3) . Kuna hageja tööleping lõppes 18.07.2019, oli hagejal õigus 2019.a saada 15 päeva põhipuhkust. Seega kasutas hageja 2019.a rohkem puhkust 37 päeva. Hageja väitel on nimetatud puhkus kogunenud eelmiste aastate eest, sest kostja ettevõttes ei arvestatud puhkuste aegumist. Kostja sellise käsitlusega ei nõustu. Kostja möönis, et 2019.aastal võis hageja kasutada küll veel 2018.a kasutamata jäänud põhipuhkust, kuid see ei kata kogu enampuhatud päevade hulka (52-15-28=9). Puhkuste aegumist reguleerib TLS § 68 lg 6: Põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Hageja esitas kohtule AS Adavere Agro juhatuse ja nõukogu koosoleku protokolli 14.06.2010., milles otsustati mitte rakendada puhkuste aegumist. Kostja hinnangul on nimetatud otsus tühine, sest on vastuolus seadusega. Kohus nõustub kostjaga ja leiab, et kostja juhtorganite otsus on tühine. Kohus leiab, et TLS § 68 lg 6 puhul on tegemist sättega, mille eesmärk on kaitsta töötjate huve, mistõttu sellest kõrvale kaldumine ei ole lubatud. TLS § 2 sätestab muuhulgas, et samas seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on käesolevas seaduses ette nähtud. Töölepinguseaduse eelnõue seletuskirja (299SE) kohaselt on aegumise kohaldamisel eesmärgiks kaitsta nii töötaja kui tööandja huve. Nimelt on eesmärgiks : „... motiveerida

töötajaid võtma põhipuhkust välja igal aastal, et vältida ületöötamist ning pakkuda töötajale võimalust reeglipäraselt iga-aastaselt väljuda töörutiinist. Tööandjapoolseks kasuks on aga vältida olukordi, mil töötaja võiks korraga välja võtta mitu aastat edasi lükatud puhkuse ja mille tõttu võib tööandjal tekkida vajadus otsida pikaks ajaks asendustööjõudu.“ Seega ei ole asjakohane hageja käsitlus 2010.a kokkuleppest kui töötaja huvides tehtud kokkuleppest, sest see ei taga, et töötajaid võtaksid puhkust igal aastal, st see ei taga olukorda, kus oleks minimeeritud ületöötamine ja sellest tuleneda võivad terviseprobleemid. Käesolevalt on tekkinud ka seletuskirjas kirjeldatud võimalus, et kahjustatud võivad olla ka tööandja huvid, sest töötaja on võtnud 2019.a välja suurel hulgas nn kasutamata puhkust, mistõttu on tekkinud segadus nende päevade arvestuse ja tasustamisega. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et puhkusetele aegumise mitte kohaldamine oli töötajate huvides, sest võimaldas neil ette nähtud puhkust siiski kasutada millalgi hiljem. Võtmetähendusega on siin see, et viidatud kokkulepe andis võimaluse puhkust kasutada mingil määratlemata ajal, mis seadis töötajad ebamäärasesse olukorda. Tööandja sai keelduda töötajale puhkuse andmisest väitega, et töötaja saab seda ju kasutada kunagi tulevikus (tuleval või ületuleval aastal või veel kaugemas tulevikus). Selline kokkulepe võimaldas tööandajal hoiduda kõrvale oma kohustustest tagada töötajatele, sh ka hagejale endale puhkus jooksval tööaastal. Kohus märgib, et töötaja kohustus ei ole korraldada puhkuse ajaks asendustöötajat, mis oleks puhkusele mineku eelduseks. Käesolevalt oli see kostja juhatuse liikme, st hageja kohustus leida asendustöötajad. Seejuures pidi hageja leidma asendaja ka endale puhkuse ajaks ning äriühingu esindamise pidanuks korraldama nõukogu- kuigi kostjal oli lisaks hagejale veel teinegi juhatuse liige. Kohus märgib ka, et valdkonnaspetsiifiliselt võib põllumajanduses olla keerukas anda töötajatele puhkust just siis, kui nad seda sooviksid (nt suvel), kuid aasta jooksul on siiski ka rahulikumaid perioode, kus puhkuse saamine on võimalik (nt põllutööde puhul talvel, loomakasvatuses küll siiski aasta ringi võttes tööle ühe asundustöötja, kes roteerudes annab puhkust kõigile põhitöötajatele). Seega on puhkuste andmine jooksval aastal võimalik ka põllumajanduses. Lühidalt viib aegumise mittekoldamine selleni, et töötajad töötavad liiga palju, sest tööandaja ei võimalda neile ette nähtud põhipuhkust mõistliku ajavahemiku jooksul. See aga ei ole kindlasti töötja huvides. Sellisele olukorrale viitab otseselt ka hageja enda esitatud puhkuste kasutamise tabel (I kd t lk 146), kus nähtub, et hageja ei kasutanud mitmel aastal ära oma puhkust, kusjuures ta ei kasutanud seda suuremas ulatuses ka järgmisel aastal: näiteks 2009 ja 2010 kasutatud 0 päeva, 2015 kasutatud 7 päeva, 2016 kasutatud 14 päeva. Lisaks eeltoodule on kostja juhtorganite 2010.a ostus tühine TsÜS § 145 lg 3 alusel. Nimetatud sätte kohaselt on tühine loobumine õigusest nõuda aegumise kohaldamist. 2010.a otsusega on tööandja, kellele aegumise kohaldamise õigus kuulub, sellest loobunud. Eelviidatud sätte kohaselt on aga selline loobumine tühine. Seega tuleb arvestada hageja põhipuhkuse aegumist läbivalt alates 2009.aastast (hageja tabel I kd t lk 146) ning arvestada hageja puhkuste aegumist nii TLS § 68 lg 6 aga enne 01.07.2009 kasutamata puhkuste osas ka TLS § 137 alusel. Nimetatud tabeli alusel tegi kohus kindlaks, et hageja ei kasutanud oma 2009.a põhipuhkust ja see aegus (kui seda lugeda kasutatuks järgmise neja aasta jooksul, aeguksid omakorda nende aastate eest saada olevad puhkusepäevad) ning samuti aegusid juuliks 2013.a ka kõik varasemad kasutamata puhkusepäevad. Lisaks sellele aegusid 2011.a 14 päeva, 2014.a 10 päeva ja 2015.a 12 päeva. Alates 2016.aastast on hageja kasutanud oma põhipuhkust järgmiselt: 2016.a puhkuse kasutanud ära 2017.aastal, 2017.a puhkuse 2018.aastal ja 2018.a puhkusest 13 päeva 2018 aastal (puhkus, mis algas 10.12.2018) ja ülejäänud 15 päeva 2019.aastal (s.h 11 päeva jaanuaris ja 4 päeva veebruaris). 2019.a kasutas hageja oma 15 puhkusepäeva ära järgmiselt: veebruaris 7 päeva ja märtsis-aprillis ülejäänud 8 päeva. Kuna hageja puhkas veel aprillis ja ka juunis kokku 22 päeva, ületasid nimetatud päevad

juba saada oleva puhkuse (kohus märgib, et juunis olid kaks riigipüha, mida puhkusepäevade arvestamisel arvesse ei võeta). Kostja esitatud tõendite (I kd t lk 157p-159) kohaselt maksti hagejale kõigi 2019.a puhkusepäevade eest puhkusetasu. TLS § 78 lg 3 kohaselt võib tööandja sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. Seega võib tööandja enamtasutud puhkusetasu tasaarvestada töötaja töötasu nõudega. Käesolevalt on kostja hagejale töötasu välja maksnud, kuid palunud tasaarvestada puhkusetasu nõude hüvitise nõudega. Kohus leiab, et hageja on alusetult puhkusetasu saades alusetult rikastunud ja lähtudes VÕS § 1028 lg 1 on hagejal kohustus alusetult saadu tagastada, sest selle saamaise alus langes ära- seoses töölepingu lõpetamisega langes hagejal ära õigus kasutada 2019.a täiendavalt veel 9 olevat puhkuse päeva, mis ta oli n.ö ette kätte saanud. Eeltoodust tulenevalt on kostja nõue põhjendatud. Lähtudes TLS § 84 lg 1 on kostja nõue muutunud ka sissenõutavaks. Esitatud põhjendustel on kostja tasaarvestuse avaldus kohtu hinnangul põhjendatud ja poolte nõuded tuleb tasaarvestada. Hageja sai alusetult puhkusetasu järgmiselt: 2019.a aprillis 12 päeva eest 1016.64 eurot ja juunis 10 päeva eest 1412.04 eurot. Kokku enamsaadu 2428.68 eurot. Poolte nõuete tasaarvestamise järel tuleb kostjal hagejale tasuda 819.26 eurot (66.51+3181.432428.68). Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevalt esitas hageja hagis mittevaralise nõude ja rahalised nõudeid kokku summas 16547.90 eurot. Kohus rahuldas hageja nõudeid kokku summas 8483.54 eurot, lisaks mittevaralised nõuded. Seega rahuldas kohus hageja rahalised nõuded pooles ulatuses. Arvestades rahaliste nõuete rahuldamise ulatust ja lisaks mittevaralise nõude rahuldamisest ning lähtudes TsMS § 163 jagab kohus menetluskulud järgmiselt: 1/3 hageja kanda ja 2/3 kostja kanda. Kostja õigeksvõttu ei saa kohus menetluskulude jaotusel n.ö kostja kasuks arvestada, kuna kostja ei võtnud hagi õigeks koheselt vaid alles mitmete menetlusdokumentide koostamise ja esitamise, tõendite kogumise järel, kui menetlus oli kestnud juba üle poole aasta. TsMS 168 lg 6 käeolevalt kohaldada ei saa. Kohus asja menetlemisel poolete poolt hüvitamisel kuuluvaid kulutusi ei teinud. Pooled esitasid menetluskulude nimekirjad kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 5650 eurot. Nimetatud kulud koosnevad -õigusabikuludest 48 tunni ja 50 minuti eest ning sõidule kulunud aeg 3.20 minuti eest. Kostja esitatud nimekirja kohaselt on kostjal seoses menetlusega kulusid kokku 18 135 eurot. Summa on ilma käibemaksuta. Menetluskulu koosneb kostja esindaja kuludest – õigusabiteenus 100,75 tundi, sh sõidule kulutatud aeg 2 tundi.

Pooled on esitanud taotlused õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p 1 ja p 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kohus leiab, et hageja esindaja taotluses õigusabile kulutatud aega ei saa lugeda põhjendatuks osaliselt. Nimelt on taotluses kajastatud ka hagiavalduse esitamisele eelnenud kompromissläbirääkimistele kulutatud aeg. Kohus selgitab, et kohtueelse menetluse (sh nõudekirjade esitamise ja kompromissi läbirääkimiste) kulutusi ei käsitleta menetluskuludena ja selles osas saab pool esitada kahju hüvitamise nõude. Nimetaud seisukoht tugineb Riigikohtu lahendile 3-2-1-183-14 (p 13), kus märgitakse, et kohtul on alust TsMS § 175 lg 1 järgi menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulu üksnes juhul, kui esindamine on toimunud kohtumenetluses. Kohus märgib, et kohtumenetlusele eelnenud õigusabiteenuse aega loetakse põhjendatuks vaid kliendilt töö vastuvõtmiseks toimuva suhtluse ja hagiavalduse koostamiseks vajalike toimingute osas. Seega ei loe kohus põhjendatuks hageja esindaja tegevusi 15.08.2019: kompromissläbirääkimised 2 tundi 45 min ja osaliselt Tallinnas toimunud konsultatsiooni osas 45 minutit, kokku 3 tundi. Arvestades hageja esindaja tunnitasu määra ja menetluses põhjendatud toimingutele kulutatud aega loeb kohus kokkuvõtvalt asjakohaseks menetluskuluks kokku 5290 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust poolte vahel jääb hageja enda kanda sellest 1763.33 eurot ja kostjalt ütleb välja mõsta 3526.66 eurot. Kohus leiab, et kostja esindaja menetlusele kulutatud aeg on liiga suur ja ei ole kooskõlas tema pole vaidluse mahu ja keerukusega ning tema poolt esitatud sisukohtade mahuga. Esmalt märgib kohus, et kostja esindaja on kulutanud ebaproportsionaalselt palju aega suhtluseks kliendiga: näiteks 2019 detsembris on kompromissiga seotud suhtlust kliendiga kokku üle tunni, samas kui eelnevalt on peetud nõu kliendiga kompromissi osas juba ka novembris kaks tundi, ning detsembris veel ka lisaks kompromissiteemalistele suhtlusele veel e-kirjad ja suhtlus üldise menetluse teemal. Seejärel veel 13.01.2019 telefonikonverents terve tunni. Samuti on 2020 märtsis peetud telefonivestlusi jällegi kokku vähemalt tund (02. ja 05.03), mai lõpusjuuni alguses jällegi üle tunni ( 28.05 ja 03.06- teemaks vaid kohtuistung ja hageja keskmise tasu arvestus ) jne. Lisaks sellele on esindaja pidevalt saatnud kliendile ka e-kirju. Kohus luges esitatud taotluse alusel kokku suhtlust kliendiga vähemalt 13 tunni ulatuses (alates novembrist 2019). Kohus märgib, et ei pea õigustatuks sellises mahus suhtlust kliendiga sellise tunnihinnaga siis, kui menetlus on juba hoo sisse saanud. Kohus möönab, et menetluse alguses, kui esindaja alles selgitab välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja kliendi õiguslikku positsiooni, on tihe suhtlus kliendiga asjakohane. Põhjendatud ei ole, et esindaja iga oma sammu kliendiga nii pikalt arutab ja talle kõige kohta üksikasjalikke ülevaateid saadab ning klient selle eest vastaspoolelt menetluskulude hüvitist nõuab. Samas saaks menetluse käigust ülevaate saata ka advokaadibüroo töötajad, kellel on madalam kvalifikatsioon ja seega ka tunnihinne väiksem. Selliste kulude välja nõudmine teiselt poolelt esitatud mahus ja esitatud summades ei ole kuidagi põhjendatud. Samuti ei ole hageja vastutav selle eest, et kostja seaduslik esindaja ei valda eesti keelt, mistõttu võib esindaja suhtlus temaga võtta rohkem aega.

Need kulud peaks pool ise enda eest kandma. Seetõttu ei loe kohus põhjendatuks esindaja suhtlusele kulutatud aega osalisel ja vähendab õigusabile kulutatud aega 7 tunni võrra. Samuti on kostja esindaja kulutanud aega näiteks kohtu 114.09.2020 kirjalikku menetluse määrusega tutvumisele vähemalt 0,05 tundi (eeldusel, et 0,5 tundi kulud kliendiga suhtlusele). Nii lühikese ja lihtsa sisuga määruse kohta on nimetatud aega ülemäärane ja asjakohane on 15 minutit. Kohus leiab, et ülepaisutatud on kulu 20.12.2019. vastuse koostamisel kulutatud aja osas- taotluse kohaselt vähemalt 18 tundi. Vastus on pikk 6 lehekülge, kusjuures põhiliselt on vastuväited varasemas menetlusdokumendis juba esitatud, vajalik on olnud seisukohti tõenditega siduda ja täpsemalt sisustada. Samuti kulutas kostja esindaja 15.04.2020 seisukoha koostamisele kokku vähemalt 11 tundi, millele eelnes veebruari alguses tutvumine hageja seisukohaga üle 5 tunni. Ka 15.04.2020 seisukoht on 6 lehekülge pikk ja käsitleb juba esitatud vastuväiteid, kuigi veel rohkem sügavuti, sest vastatud oli ka kohtu tõstatatud küsimustele. Ka lõppseisukohtade kujundmaisel ja menetluskulude nimekirja koostamisele on esindaja kulutanud kokku vähemalt 9 tundi, kusjuures lõppseisukohtades ei saa uusi asjaolusid esile tuua ning tegemist ei saa olla ole keeruka dokumendiga. Seda eriti käesolevalt, kui suuremad vaidlusküsimused olid hagi õigeksvõtuga päevakorrast maas. Kohus leiab, et kahe vastuse ja lõppseiskoha koostamisele kulutatud aega tuleb osaliselt vähendada kokku 5,25 tunni võrra. Samuti ei kattu kostja esindaja poolt menetluse alguses poolte läbirääkimistele kulutatud aeg üldse hageja esindaja poolt sellele kulutatud ajaga, va 04.11.2019. Perioodil 21.10.-15.11.2019. on kostja esindaja kulutanud sellele kokku ligi 7 tundi (s ka eelviidatud pidev suhtlus kliendiga), samas kui hageja esindaja on märkinud vaid kokkusaamise vastaspoole esindajaga 04.11.2019. Ebaselge on, millise kompromissettepanekuga kostja esindaja tutvus, analüüsis ja kliendiga arutas, kui hageja ei ole märkinud, et on ettepaneku koostamisele üldse aega kulutanudtoimikus sellest perioodist pärinevat kompromissettepanekut samuti ei ole. Kohus ei loe põhjendatuks väidetavalt kulutatud aega 2,5 tundi, sest on ebaselge, mida sellel ajal on tehtud. Kokku vähendab kohus kostja esindaja menetlusele kulutatud põhjendatud aega 15 tunni võrra. Põhjendatud ajakulu on seega 85.75 tundi. Kohus leiab, et kostja esindaja tunnitasu määr on keskmist turuhinda arvestades liiga kõrge. Analoogsetes menetlustes on poolte advokaatidest esindajad esitanud taotlused tunnihinnaga 120-150 eurot ilma käibemaksuta või siis 150-180 eurot koos käibemaksuga. Kohus leiab, et tunnihinnaks tuleb käeolevalt lugeda 150 eurot ilma käibemaksuta. Arvestades kostja esindaja tunnitasu määra ja menetluses põhjendatud toimingutele kulutatud aega loeb kohus kokkuvõtvalt asjakohaseks menetluskuluks kokku 12 862,50 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust poolte vahel jääb kostja enda kanda sellest 8575 eurot ja hagejalt tuleb välja mõista 4287.50 eurot. Kostja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel hagejalt kostja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik