Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Indrek X esitas kohtule 27.07.2020 avalduse Fast Build Industry Estonia OÜ pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees summas 5 759,05 eurot. Nõude aluseks on võlausaldaja kasuks tehtud 21.11.2019 töövaidluskomisjoni otsus nr 41/2185/19. Võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada. Võlausaldaja palub kohtul algatada võlgniku pankrotimenetlus ning määrata ajutine pankrotihaldur. Võlausaldaja on tasunud riigilõivu 10 eurot. Kohus võttis 13.08.2020 kohtumäärusega pankrotiavalduse menetlusse, kohustas võlausaldajat 15 päeva jooksul tasuma kohtu deposiiti ajutise halduri tasu ja kulude katteks 500 eurot, määras toimetada pankrotiavaldus kätte võlgnikule ning pidada asjas eelistung. Kohus viis 29.09.2020 läbi eelistungi, kus võlausaldaja teatas, et jääb esitatud avalduse juurde. Võlgnik korraldavale istungile ei ilmunud. Kohus määras, et teeb lahendi teatavaks 12.10.2020. Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 11 alusel võib kohus määrusega kohustada pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku. PankrS § 15 lg 3 p 5 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja on jätnud tasumata käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma, kui kohus on nõudnud selle tasumist enne ajutise halduri nimetamist. PankrS § 11 lg 41 näeb ette, et kui töötaja on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavalduse ning kohus on nõudnud töötajalt käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma tasumist ja ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks on muu hulgas käesoleva paragrahvi lõike 3 punkt 5, teeb kohus, kui töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ajutise halduri nimetamata jätmise kohta määruse, milles hindab, kas töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ning toob välja asjaolud, millest nähtub, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. Kohus võttis 13.08.2020 pankrotiavalduse menetlusse ja kohustas töötajat tasuma PankrS § 11 alusel ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiiti suuruses 500 eurot. Töötaja deposiiti ei tasunud. Kohus peab seega hindama, kas avalduse esitanud töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja nõude olemasolu tõendanud. Seejärel peab kohus välja tooma asjaolud, millest nähtub, et võlgnikul ei jätku pankrotivara pankrotimenetluse kulude katteks. PankrS § 10 lg 4 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Lg 5 ütleb, et kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama. Võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks on asjaolu, et Töövaidluskomisjoni 21.11.2019 otsustega nr 4-1/2185/19 tuvastati, et X Xi ja Fast Build Industry Estonia OÜ vaheline tööleping lõppes 23.09.2019 töötaja erakorralise ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 alusel. Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti Fast Build Industry Estonia OÜ’lt X Xi kasuks välja töötasu 01.09.-23.09.2019 eest summas 800 eurot ning hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel summas 4959,05 eurot. Kohus leiab, et töötaja on põhistanud võlgniku maksejõuetust ning tõendanud nõude olemasolu. Töötaja on esitanud nõude tõendamiseks töövaidluskomisjoni otsuse. Võlgniku kohustus töötaja ees on kokku 5 759,05 eurot (bruto), mida ei ole suudetud täitemenetluses vara puudumise tõttu kolme kuu jooksul täita. Kohtu hinnangul on maksejõuetus tõendatud ja puuduvad eeldused võlgniku kohustuste täitmiseks. Järgnevalt hindab kohus, kas võlgnikul jätkub vara pankrotimenetluse kulude katteks. Võlgniku suhtes on algatatud täitemenetlus, milles ei ole rohkem kui kolme kuu jooksul õnnestunud võlgnikult võlgnevust kätte saada. Võlgnik ei ole töötaja avaldusele töövaidluskomisjonis vastanud ega pankrotiavaldust kohtumenetluses vastu võtnud. Kohus on võlgniku majandusliku

olukorra väljaselgitamiseks teinud päringud vararegistritele ning tuvastanud, et võlgnikul puudub registritesse kantud vara, mille arvelt katta pankrotimenetluse kulusid. Võlgnikul puudub majandustegevus. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et võlgnikul puuduvad vahendid olemasolevate kohustuste täitmiseks. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et võlgnikul puuduvad vahendid olemasolevate kohustuste

täitmiseks. Vastavalt äriseadustiku § 180 lg 5 osaühingu juhatus kohustatud viivitamatult esitama kohtule pankrotiavalduse kui osaühing on maksejõuetu. Vastavalt ÄS §-le 176 oli osaühingu tegevuse jätkamine õiguspärane seni, kuni osaühingu omakapital ehk netovara oli vähemalt pool osakapitalist, kuid mitte vähem kui 2 500 eurot. Sellest hetkest alates, mil võlgniku netovara vähenes alla 2 500 euro, oli võlgniku juhatuse liikmel vastavalt äriseadustiku §-le 171 lg 2 p 1 kohustus kutsuda kokku osanike koosolek. Kohtu hinnangul on nimetatud sätte üheks eesmärgiks osaühingu võlausaldajate kaitse olukorras, kus kahjumiga tegevuse jätkamine võõrkapitali ehk sisuliselt võlausaldajate raha arvel võib vähendada võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamisele. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et võlgniku juhatuse liige on rikkunud ÄS § 171 lg 2 ja § 180 lg 51 sätestatud kohustusi. Juhatuse liige pankrotiavalduse esitamise kohustust täitnud ei ole. PankrS § 15 lg 3 p 5 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja on jätnud tasumata käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma, kui kohus on nõudnud selle tasumist enne ajutise halduri nimetamist. Kohus andis võlausaldajale võimaluse tasuda kohtu deposiiti ajutise halduri tasu ja kulude katteks 500 eurot. Võlausaldaja ei ole viidatud deposiiti tasunud. Eeltoodust tulenevalt esineb alus PankrS § 15 lg 41 kohaselt ajutise halduri nimetamata jätmiseks. Kohus on tuvastanud, et töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud ning tööandjal puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks. PankrS § 15 lg 7 sätestab, et kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus lõpetab seega pankrotiavalduse menetluse. Tulenevalt töötuskindlustuse seaduse § 21 lg 1 p-st 4 võib töötaja esitada hüvitise taotlemise avalduse töötukassale, kui tööandja on maksejõuetuks tunnistatud käesoleva seaduse § 19 punkti 3 alusel. Sama seaduse § 19 p 3 ütleb, et tööandja on maksejõuetu, kui kohus on teinud pankrotiseaduse § 15 lõikes 41 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise määruse või pankrotiseaduse § 27 lõikes 41 nimetatud pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmise määruse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. PankrS § 15 lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus menetluskulud võlausaldaja kanda. Käesolevas asjas on menetluskuluks võlausaldaja poolt tasutud riigilõiv 10 eurot, mis jääb viidatud sätte alusel nende endi kanda. Muid menetluskulusid käesolevas menetluses tekkinud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.