Davide Vaccari hagi AS Erel Group vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. juuni 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Erel Group apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
142 000 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: Davide Vaccari (sünd. 11.07.1971), lepinguline esindaja Marge Juur esindajad ringkonnakohtus Kostja: AS Erel Group (registrikood 10717532), lepinguline esindaja Anto Variku Menetluse liik
07. september 2020, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 20. juuni 2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta AS Erel Group kanda.
4.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja
järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Davide Vaccari (hageja) esitas 06.02.2018 Harju Maakohtule hagi AS Erel Group (kostja) vastu 142 000 euro võlgnevuse nõudes. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt on kostja Osaühingu EREL International õigusjärglane, kellega hageja sõlmis 26.02.2003 laenulepingu, mille alusel kohustus hageja andma Osaühingule EREL International laenu 96 154 eurot viieks aastaks. Laen anti sihtotstarbega Tallinnas Sakala tn 16 kinnistu omandamiseks ning laen pidi olema tagastatud 2008. aastal. Perioodil 29.04.2004 – 30.12.2013 tagastas kostja hagejale laenu kokku 48 938,50 eurot.
3.27.10.2015 kokkuleppe kohaselt leppisid Osaühing EREL International ja hageja kokku, et ettevõtte võlg hageja ees on 142 000 eurot. Kostja ei ole hagejale nimetatud summat tasunud. Esialgne laenuleping ei sisaldanud intressi tasumise kokkulepet, see lepiti kokku 27.10.2015 kokkuleppes. 27.10.2015 lisakokkulepet võib pidada ka deklaratiivseks võlatunnistuseks. Kostja ei ole hagejale 142 000 eurot tasunud.
KOSTJA VASTUVÄITED
4.Kostja vaidles hagile vastu. Laenulepingu punktis 1b loobus hageja intresside nõudmisest, samuti puudus kokkulepe viivisemäärade osas. Hageja andis kostjale laenu kahes osas ning kandis 07.03.2003 kostjale üle 76 921,71 eurot ja 15.09.2003 19 223,50 eurot. Eelnevast tulenevalt oli laenu tagastamise tähtaeg 15.09.2008 ja laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg seega 15.09.2011. Kostja tagastas hagejale laenu osade kaupa perioodil 29.04.2004 – 30.12.2013 kokku summas 53 938,50 eurot ning tagastamata jäi hagejale 42 215,50 eurot. Viimase laenu tagasimakse summas 5000 eurot teostas kostja 30.12.2013, mida võib pidada aegumise katkemiseks. 26.02.2003 laenulepingust tulenevad nõuded tuleb kostja suhtes lugeda aegunuks hiljemalt 30.12.2016.
5.27.10.2015 lisakokkulepe ei ole käsitletav võlatunnistusena ning hageja nõue ei ole selge. Lisakokkuleppes puuduvad mistahes viited 23.02.2003 laenulepingule ning selles on kajastatud lihtkirjalik ja seetõttu tühine kokkulepe, mis on suunatud võimalikule Tallinna Sakala tn 16 M1 korteriomandi võõrandamisele. Puudub igasugune mõistlik ja eluliselt usutav põhjendus, miks oleks kostja pidanud sõlmima võlatunnistuse kohustusega 142 000 eurot, kui tema laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees oli kokku 42 215,50 eurot. Hageja ei tea, kelle vastu oma nõuet suunata, kuna 24.10.2017 esitas hageja nõudekirja käesolevas menetluses esitatud nõuete osas esmalt hoopis Osaühingule Intec Holding.
6.15.02.2019 seisukohas leidis kostja, et 26.02.2003 leping ei ole laenuleping, vaid eelleping, mis on suunatud kokkulepitud tasu eest kinnisomandi üleandmisele (10% mõttelisest osast kinnistust Tallinnas aadressil Sakala 16). Kuna 26.02.2003 lepingus ei ole järgitud notariaalset vorminõuet, on leping tühine. Kuna 26.02.2003 leping on tühine, siis on tühine ka 27.10.2015 kokkulepe.
ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS
7.Harju Maakohus rahuldas 20.06.2019 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 142 000 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja määras, et menetluskulud määratakse kindlaks pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse 07.05.2019 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Maakohus rahuldas hageja taotluse jätta kostja hilinenult esitatud 30.05.2019 seisukohad asja materjalide juurde võtmata ja arvestamata ning rahuldas hageja taotluse tõendite vastuvõtmiseks ja võttis vastu hageja 27.05.2019 menetlusdokumendiga esitatud tõendid.
8.Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus järgmistes tuvastatud asjaoludes: 1) hageja sõlmis Osaühinguga EREL International 26.02.2003 „rahastamislepingu“; 2) 26.02.2003 lepingu alusel on hageja andnud laenu 96 154 eurot, millest laenusaaja on hagejale tagastanud 53 938,50 eurot ja tagastamata on 42 215,50 eurot; 3) 27.10.2015 sõlmis hageja Osaühinguga EREL International kokkuleppe, mille kohaselt on laenusaaja võlg hageja ees 142 000 eurot; 4) Osaühing EREL International ühines kostjaga, mille kohta on tehtud äriregistrisse ühinemiskanne 24.01.2017; 6) kostja ei ole hagejale võlajääki maksnud, hageja ei ole saanud Sakala 16 kinnistu osa ega Sakala 16 M1 omanikuks.
9.Maakohus leidis, et pooled vaidlevad 27.10.2015 kokkuleppe tõlgendamise üle, sh selle üle, kas tegemist on 26.02.2003 laenulepingu lisaga. Selleks, et hinnata 27.10.2015 kokkuleppe sisu, andis maakohus kõigepealt hinnangu poolte 26.02.2003 sõlmitud lepingule. Kui menetluse alguses kinnitas kostja, et tegemist oli laenulepinguga, siis menetluse kestel kostja muutis oma seisukohta ja leidis, et 26.02.2003 leping on käsitletav eellepinguna, mis on suunatud kokkulepitud tasu eest kinnisomandi üleandmisele ning on vorminõude täitmata jätmise tõttu tühine. Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) §-ile 33, RL ja hageja vande all antud selgitustele, VP kirjalikule seletusele ning leidis, et 26.02.2003 lepingu puhul ei ole tegemist kinnistu müügi eellepinguga. Pooled ei ole saavutanud kokkulepet olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes ning lepingust ei saa järeldada, et Osaühing EREL International võttis endale siduva kohustuse teha võimalikuks omandi üleminek hagejale. Selgeks ei saa lugeda poolte tahet sõlmida tulevikus kinnistu müügileping, kui samas lepingus lepivad pooled kokku kinnistu ostuks mõeldud rahasumma tagastamises. Lepingust ei selgu, millistel tingimustel on pooled endale põhilepingu ehk kinnistu müügilepingu sõlmimise kohustuse võtnud. Kuna maakohus leidis, et tegemist ei olnud eellepinguga, siis ei hinnanud kohus lepingu tühisust tulenevalt vorminõude järgimata jätmisest asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi.
10.Maakohus hindas tõendeid kogumis ja järeldas, et 26.02.2003 lepingu puhul oli tegemist laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 mõttes. Lepingus on kasutatud laenulepingu terminoloogiat nagu „laen, „laenu kasutamine“, „laenu tagastamine“, „laenu taotleja“, „laenuandja“, „laenuvõtja“. Osamaksete tasumisel on selgitusse märgitud „loan refound“ (ingl k loan refund – laenu tagasimakse). Ka RL nimetas vande all ütlusi andes rahasummat laenuks, kuigi kostja esindaja märkuse peale parandas ennast. Laenulepingu olemusele viitab ka RL 05.04.2010 kiri VP-le ja hagejale, milles RL on fikseerinud tasutud intressid, omakapitali tasuvuse ja kogunenud intressid, millest saab järeldada hageja raha tasulist kasutamist Sakala 16 kinnistut puudutavas äriprojektis.
11.27.10.2015 kokkuleppes leppisid Erel International OÜ ja hageja kokku, et ettevõtte võlg hageja ees on 142 000 eurot. 11.10.2016 sõlmis hageja 27.10.2015 kokkuleppele sarnase kokkuleppe Osaühinguga Intec Holding, milles osapooled leppisid kokku, et Osaühingu
Intec Holding võlgnevus hageja ees on 142 000 eurot. Maakohtu hinnangul ei nähtu 11.10.2016 kokkuleppest Osaühinguga Intec Holding, et 11.10.2016 leppisid pooled kokku kohustuste loovutamises. Maakohtu hinnangul ei saa teha kokkulepetest järeldust, et hilisem kokkulepe tühistas varasema kokkulepe või et hagejal ei ole nõudeõigust kostja vastu.
12.Hageja kinnitas vande all, et tal puudusid RL-ga või Erel Internationaliga muud võlasuhted. Ka kostja ei ole väitnud, et võla tunnistamine oleks olnud seotud mõne muu poolte vahelise õigussuhtega. Tõendeid kogumis hinnates tegi maakohus järelduse, et 27.10.2015 kokkulepe oli 26.02.2003 laenulepingu lisa.
13.RL on 05.04.2010 kirjas hagejale väitnud, et rahastamise esialgne summa on 95 154 eurot, tasutud intressid on 05.04.2010 seisuga 37 473 eurot, omakapitali tasuvus 39%, kogunenud intressid 12 978 eurot. Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli 05.04.2010 kuupäevaks tehtud kokku 18 osamakset summas 2163,25 eurot, s.o kokku 38 938,50 eurot, milline summa suurusjärk vastab RL poolt nimetatud tasutud intressi summale. Eeltoodu viitab nii sellele, et pooltel oli, olenemata 26.02.2003 lepingu punktis 1b märgitust, intressi tasumise kokkulepe, kui ka sellele, et tasutud summad arvestati intressi katteks, mitte laenusumma tagastamisena. Maakohus jõudis tõendite hindamisel seisukohale, et 142 000 eurot oli poolte kokkulepitud 26.02.2003 laenulepingust tulenev kostja võlgnevus hageja ees 27.10.2015 seisuga, milles oli kokku lepitud hagejale tema laenusumma tagastamine koos poolte kokkuleppel äriplaanist tuleneva kasumiga (intressiga). Kokkuleppe eesmärgiks oli laenulepingust tuleneva tähtaja pikendamine. Maakohus leidis, et isegi kui 27.10.2015 sõlmitud kokkulepet ei saa pidada 26.02.2003 laenulepingu lisaks, siis on kostja andnud deklaratiivse võlatunnistuse VÕS § 30 lg 1 mõttes. Kuna kohus leidis, et 26.02.2003 leping oli olemuselt laenuleping, võis ka 27.10.2015 kokkulepe olla notariaalselt kinnitamata vormis. Seega ei olnud 27.10.2015 laenulepingu lisa vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine.
14.Kuna maakohus leidis, et 27.10.2015 kokkuleppe puhul oli tegemist laenulepingu lisaga, siis ei ole hageja nõue aegunud. Laenulepingust tuleneva nõude aegumine katkes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 ja 1 alusel 27.10.2015 laenulepingu lisa sõlmimisega. Arvestades maksegraafiku tähtaegu (10.11.2015 – 31.12.2017), ei olnud hagiavalduse esitamise ajaks (06.02.2018) möödunud tehingust tulenev 3-aastane aegumistähtaeg.
APELLATSIOONKAEBUS
15.Kostja esitas maakohtu otsuse peale 22.07.2019 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks.
16.Kostjale ei olnud kuni kohtuotsuseni teada, kas maakohus kavatseb vastu võtta hageja poolt 27.05.2019 menetlusdokumendiga esitatud tõendid ning seetõttu puudus kostjal võimalus vastuväidete esitamiseks, lisaks olid hageja 27.05.2019 tõendid esitatud hilinenult. 27.05.2019 esitatud tõendid sisaldasid VP kirjalikku seletust, mis ei ole asjakohane, kuna tunnistaja oleks tulnud üle kuulata. Lisaks jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks.
17.Maakohus on valesti leidnud, et puudub vaidlus selles, et hageja andis kostjale laenu 96 154 eurot, millest tagastamata on 42 215,50 eurot. Kostja on endiselt seisukohal, et hageja
soovis omandada 10% kinnistu mõttelisest osast ning tegemist ei olnud laenulepinguga, vaid kinnistu müügilepingu eellepinguga. Kostja ei tagastanud laenu, vaid alusetult saadu. Kuna lepingu p-s 1b välistas hageja kostja poolt igasuguse intressi tasumise kohustuse, siis näitab see hageja kavatsust omandada 10% kinnistu mõttelisest osast. 26.02.2003 sõlmitud lepingus leppisid pooled kokku, et hageja tasub kostjale 96 154 eurot Tallinnas Sakala 16 asuva kinnistu 10 % mõttelise osa omandi üleandmise eest. Vorminõude rikkumise tõttu on tehing tühine ja kehtetu algusest peale. Seega on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Isegi kui 26.02.2003 leping ei oleks tühine, siis ei ole maakohus analüüsinud võimalikku kohustuse üleminekut Intec Holding OÜ-le 11.11.2016 toimunud loovutamisega.
18.Hageja ja kostja ei ole sõlminud ühtegi kokkulepet, mis kinnitaks nende tahet muuta 26.02.2003 lepingus sätestatud tingimusi intresside ja viiviste osas ja sõlmida kokkuleppeid uue maksegraafiku osas, samuti ei ole sõlmitud kokkuleppeid intressi ja viiviste kohaldamiseks. 142 000 eurot on Sakala 16M1 korteriomandi hüpoteetiline väärtus ja see ei ole käsitletav võlatunnistusena. Praegusel juhul on maakohus vastuoluliselt leidnud, et 26.02.2003 sõlmitud leping on laenuleping VÕS § 396 lg 1 tähenduses, kuid teiselt poolt võtnud võlgnevuse arvestamisel aluseks äriplaani, mis eeldab oma sisult ja vormilt üheselt mõistetavalt hageja poolt 10% kinnistu omandamist, mida tegelikkuses ei toimunud.
VASTUS APELLATSIOONKAEBUSELE
19.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
21.TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud tõendite hindamise reegleid, kui leidis, et 26.02.2003 sõlmitud rahastamisleping ei olnud kinnistu müügi eelleping, vaid laenuleping. Kuigi rahastamislepingu sõnastus on vastuoluline, on maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et tegemist on laenulepinguga. Maakohus leidis õigesti, et on tõendamata, et poolte tahteks oli sõlmida eelleping kinnistu mõttelise osa omandamiseks tulevikus. Rahastamislepingu punkti 1 kohaselt andis hageja laenu ning punkti 3 kohaselt kohustus kostja õiguseellane laenu tagastama viie aasta jooksul. Ka esimeses vastuses hagile kinnitas kostja, et vaidlus puudub selles, et tegemist on laenulepinguga. Alles hilisemates menetlusdokumentides asus kostja väitma, et tegemist ei ole laenulepinguga. Hageja on 15.09.2003 raha ülekande selgituses nimetanud ülekannet laenuks ning kostja õiguseellane on raha tagastamise ülekannetes viidanud laenu tagastamisele. Hageja on vande all antud seletuses kinnitanud, et tegemist oli laenulepinguga. VP, kes vahendas läbirääkimisi hageja ja kostja õiguseellase vahel, kirjaliku seletuse kohaselt oli tegemist laenuga (tl 124, 127). Kuigi kostja seaduslik esindaja RL vande all antud seletuse kohaselt andis hageja raha, et temale ostetakse Sakala 16 asuva kinnistu mõtteline osa, ei lükka see ümber teisi tõendeid, millest tulenevalt oli tegemist laenulepinguga. Lisaks on RL 05.04.2010 kirjas hagejale ise märkinud tasutud intresside suuruse ja tasumata intresside suuruse (tl 126, 128). Intresside tasumine kinnitab aga
laenulepingu sõlmimist. Ka 26.03.2003 rahastamislepingu lisaks olnud äriplaanist (tl 89) ei tulene, et poolte kokkuleppeks oli kinnistu mõttelise osa omandamine hageja omandisse.
22.27.10.2015 sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane kokkuleppe, milles kostja õiguseellane kinnitas, et tema võlg hageja ees on 142 000 eurot. Kostja õiguseellane kohustus loovutama Sakala 16 M1 omandi hagejale 112 000 euro eest kolme kuu jooksul. Ülejäänud 30 000 eurot kohustus kostja õiguseellane tasuma maksegraafiku järgi 31. detsembriks 2017. Maakohus leidis, et tegemist oli laenulepingu lisaga ning 142 000 eurot oli laenulepingust tulenev kostja õiguseellase võlgnevus hageja ees 27.10.2015 seisuga (põhivõlg ja intressid). Maakohus asus seisukohale, et kui kokkulepet ei saa pidada laenulepingu lisaks, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohus nõustub, et 27.10.2015 kokkuleppe puhul oli tegemist 26.02.2013 laenulepingu lisaga ning selles kokkuleppes lepiti kokku kostja õiguseellase võlgnevuse suurus hageja ees ning võlgnevuse tasumise tähtaeg ja viis. Samas oli kohustuse olemasolu ja selle suuruse kinnitamine kolleegiumi hinnangul ühteaegu ka deklaratiivse võlatunnistuse andmine kostja õigusseelase poolt. Maakohus ei rikkunud tõendite hindamise reegleid, kuid leidis, et kokkulepitud 142 000 eurot koosneb põhivõlast ja intressidest. Kuigi 26.02.2013 lepingus oli kokku lepitud, et hageja loobub intressi nõudmisest, nähtub siiski tõenditest, et hagejale pidi makstama tema raha kasutamise eest tasu (intresse). 26.02.2013 laenulepingu lisaks olevast äriplaanist nähtub, et hageja pidi saama laenatud rahalt kasu (I kd tl 89). RL on 05.04.2010 kirjas hagejale märkinud, palju on intresse tasutud ja milline on intresside võlg (tl 126, 128). Intresside tasumise kokkulepe nähtub ka hageja vande all antud seletusest ning VP kirjalikust seletusest.
23.Ringkonnakohus ei nõustu, et kostja on vabanenud oma kohustuse täitmisest, kuna hageja on sõlminud uue lepingu Intec Holding OÜ-ga. Asja materjalist nähtuvalt on Intec Holding OÜ ja hageja leppinud 11.10.2016 kokku, et Intec Holding OÜ võlgnevus hageja ees on 142 000 eurot (I kd tl 68, 73). Hageja vande all antud seletusest ilmneb, et tema soovis saada kinnitust, et võlgnevus tasutakse. Kostja seadusliku esindaja RL (kes on ka Intec Holding OÜ juhatuse liige) vande all antud seletuse kohaselt sõlmiti selline kokkulepe Intec Holding OÜ-ga, kuna kostja õiguseellane ei olnud vaidlusaluse kinnistu omanik. RL seletusest nähtuvalt peab ta kehtivaks Intec Holding OÜ poolt sõlmitud kokkulepet kui hilisemat kokkulepet. Kolleegium märgib, et Intec Holding OÜ on varasemalt, s.o 15.11.2017 ekirjas, asunud seisukohale, et temal puuduvad kohustused hageja ees (tl 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et 11.10.2016 kokkuleppe eesmärgiks oli kostja õiguseellase vabastamine 27.10.2015 kokkuleppest tulenevast kohustusest. Hageja vande all antud seletusest järeldub, et ta soovis saada kindlust, et kohustus täidetakse. Kolleegiumi arvates on 11.10.2016 kokkulepet võimalik käsitleda kui kohustusega ühinemist võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil (VÕS § 178). Kohustusega ühinemise korral ei vabane senine võlgnik kohustusest.
24.Kostja ei ole tõendanud, et tema õiguseellane ei võlgnenud hagejale 27.10.2015 seisuga 142 000 eurot või et see võlgnevus on tasutud. Kostja õiguseellane pidi võlgnevuse tasuma selliselt, et loovutab Sakala 16 M1 omandi hagejale 112 000 euro eest kolme kuu jooksul ning ülejäänud 30 000 eurot tasub maksegraafiku alusel hagejale 31. detsembriks 2017. Ringkonnakohus leiab, et kokkuleppe, millega kostja õiguseellane kohustus tasuma osa võlgnevusest (112 000 eurot) selliselt, et loovutab hagejale Sakala 16 M1 omandi, on oma sisult eelleping kinnisasja omandamiseks. Selline kokkulepe pidi VÕS § 33 lg 2 ja AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud ning kuna see nii ei olnud, siis on 27.10.2015 kokkulepe selles osas TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. 27.10.2015 kokkulepe on tühine aga üksnes 112 000 euro tagastamise viisi ja tähtaja osas. See ei tähenda, et 112 000 eurot ei
kuuluks tasumisele, kuna kostja õiguseellane on tunnistanud võlgnevust summas 142 000 eurot. Kuna 112 000 euro tagastamise viisi ja tähtaja osas on 27.10.2015 kokkulepe tühine, siis tuleb 27.10.2015 kokkulepet 112 000 euro osas käsitleda tähtajatu laenulepinguna. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Ringkonnakohtu hinnangul saab hagiavalduse esitamist, milles nõuti võla tasumist, käsitleda 112 000 euro osas laenulepingu ülesütlemisena ning maakohtu otsuse tegemise ajaks oli ka selles osas muutunud nõue sissenõutavaks. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus lõppjärelduses õigesti hagi rahuldanud.
25.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust see, et kohus rahuldas alles kohtuotsuses hageja taotluse 27.05.2019 esitatud tõendite vastuvõtmiseks. Kostjal oli võimalik tõendite suhtes esitada oma seisukoht ja kostja tegigi seda VP kirjaliku seletuse osas 03.06.2019 menetlusdokumendis. Kostja vaidles nimetatud tõendi vastuvõtmisele vastu põhjusel, et see ei vasta tõendi tunnustele. Kostja seisukoht on ekslik. Maakohus leidis õigesti, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kirjalik seletus on dokumentaalne tõend (vt Riigikohtu 14.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-15, p 18). Kui kostja leidis, et vajalik oleks olnud VP ülekuulamine tunnistajana, siis oleks ta pidanud esitama õigeaegselt vastava taotluse maakohtule, sõltumata hageja poolt VP kirjaliku seletuse esitamisest. Ebaõige on kostja seisukoht, et hageja 27.05.2019 tõendid esitati hilinenult. Maakohus andis 07.05.2019 istungil pooltele võimaluse esitada 27. maiks 2019 kirjalikud seisukohad ja taotlused. Samuti ei rikkunud maakohus menetlusnorme, kui jättis rahuldamata kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks.
26.Tallinna Ringkonnakohus seadis 23.03.2020 määrusega hagi tagamiseks registriossa nr 24276401 kostjale kuuluvale 2965/4790 mõttelisele osale kinnistust 47 333,33 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi hageja kasuks. Ühtlasi seadis ringkonnakohus hagi tagamiseks sama suured hüpoteegid kostja kinnistutele registriosa numbriga 24276501 ja registriosa numbriga 24276601. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled, ei taotle abinõu tühistamist. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb hagi tagamise abinõud jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
27.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.