Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Dina Sõritsa
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. juuni 2019. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-1910
Tsiviilasi
D V hagi AS Erel Group vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
142 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja D V (sünd. xxx), lepinguline esindaja jurist M J (e-post xxx) Kostja AS Erel Group (registrikood 10717532); lepinguline esindaja A V (e-post xxx)
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
22.04.2019, 07.05.2019
1.Rahuldada D V hagi AS Erel Group vastu võlgnevuse nõudes.
2.Välja mõista AS-ilt Erel Group 142 000 eurot D V kasuks.
3.Jätta menetluskulud AS-i Erel Group kanda. Määrata menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg 2 alusel pärast tsiviilasjas nr 2-18-1910 menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
4.Jätta rahuldamata AS-i Erel Grop taotlus 07.05.2019 kohtuistungi protokolli parandamiseks.
5.Rahuldada D V taotlus jätta kostja hilinenult esitatud 30.05.2019 seisukohad asja materjalide juurde võtmata ja arvestamata.
6.Rahuldada D V taotlus tõendite vastuvõtmiseks ja võtta vastu 27.05.2019 menetlusdokumendiga esitatud järgmised tõendid: hageja kaaskiri kostjale kompromissi vastuettepanekuga, V P 17.05.2019 kaaskiri dokumentide saatmise kohta hageja lepingulisele esindajale, V P kirjalik seletus, E L ja D V allkirjastatud 04.03.2003 äriplaan, R L 05.04.2010 kiri V Ple ja D Vle. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse
Tsiviilasi nr 2-18-1910 avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.D V (hageja) esitas 06.02.2018 Harju Maakohtule hagi AS Erel Group (kostja) vastu võlgnevuse nõudes. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 142 000 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud ning viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26.02.2003 lepingu pealkirjaga „rahastamisleping“, kuid mis hageja arvates vastab oma sisult laenulepingule, milliseid termineid kasutatakse paralleelselt ka lepingus. Hageja andis kostjale laenu 96 145,21 eurot sihtotstarbega Tallinnas xxx omandamiseks tähtajaga 5 aastaks ehk pidi tagasi makstud olema 2008. aastal. Lepingu p 1a kohaselt moodustab laenusumma 10% ostuhinnast nagu näeb ette lepingule lisatud äriplaan. Lepingu p-s 2 kostja kinnitas, et kasutab hageja poolt antud laenu sigipäraselt vaid selleks, et hageja omandaks 10% xxx asuvast kinnisasjast. Hageja ei ole kinnistut omandanud. Perioodil 29.04.2004 – 30.12.2013 tagastas kostja hagejale laenu kokku 48 938,50 eurot. 27.10.2015 sõlmisid pooled kokkuleppe, mida hageja peab laenulepingu lisaks. Kokkuleppes kostja tunnistas võlgnevust hageja ees summas 142 000 eurot (põhivõlg ja kokkuleppel lisatud intress ja viivis). Kostja ei ole hagejale nimetatud võlajääki maksnud. Laenulepingus ei leppinud pooled kokku intressi maksmises, vaid see sisaldus 27.10.2015 kokkuleppes, mida hageja peab laenulepingu lisaks. Alternatiivselt on hageja seisukohal, et 27.10.2015 kokkulepe on VÕS § 30 lg 1 mõttes deklaratiivne võlatunnistus. Alates 2008. aastast, mil laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks, oli hageja korduvalt nõudnud kostjalt laenu tagastamist või xxx elamus kokkulepitud kinnisasja omandamist ning saldokinnitusi. Kui kostja selgitas hagejale, et ta saab laenu tagastamiseks raha xxx korteriomandite müügist ja nende müük ei lähe tulenevalt majanduskriisist, kinnisvaraturu kokkulangemisest ja ajutisest rahalisest raskusest tulenevalt planeeritud ega hästi, siis nõudis hageja laenulepingule kirjalike lisade vormistamist tagasimaksetähtaja pikendamiseks, muutunud olukorras intressis kokkuleppimist või muid tagatisi. Kostja jättis hagejale mulje, et terve xxx kinnistu, mis jagati ca 20 korteriomandiks on müümata – kostja oli tegelikult kõik korterid müünud ja saanud korterite müügist piisavalt rahalisi vahendeid, et laen tervikuna tagasi maksta. Mitteeluruumi M1, mida ta laenulepingu lisas 27.10.2015 hagejale lubas, ei ole samuti enam kostja omandis, vaid temaga seotud ettevõtte Osaühing xxx omandis. Hageja leiab, et kostja vastuoluline käitumine, aegumisele tuginemine ja 27.10.2015 allkirjastatud kokkuleppe mittetunnistamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kokkuleppe sõlmimisel ei olnud kostja seisukohal, et aluslepingust tulenevad nõuded oleksid aegunud. Kostja tunnistas koguaeg oma kohustust, kuid keeldus kirjalikult laenulepingu lisasid
Tsiviilasi nr 2-18-1910 tagasimakse tähtaja osas kirjalikult sõlmimast, ilmselgelt pahauskse sooviga tugineda hiljem aegumisele. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud. Nõude aluseks olevale ja poolte vahel 26.02.2003 sõlmitud laenulepingule sõlmiti lisa 27.10.2015 enne aegumist. Nimetatud laenulepingu lisas leppisid pooled kokku uutes laenu tagastamise tähtaegades graafiku alusel perioodil 10.11.2015-31.12.2017.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja nõue on aegunud, lisaks on hagi alusetu ja tõendamata ning tuleb ka seetõttu jätta rahuldamata. Kostja palub kohaldada nõudele aegumist TsÜS § 146 lg 1 ja § 144 lg 1 alusel. Hageja andis kostjale laenu kahes osas ning kandis 07.03.2003 kostjale üle 76 921,71 eurot ja 15.09.2003 19 223,50 eurot. Eelnevast tulenevalt oli laenu tagastamise tähtaeg hiljemalt 15.09.2008 ja laenulepingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg seega 15.09.2011. Hageja kinnitas, et loobub laenult intresside nõudmisest, samuti puudus kokkulepe viivisemäärade osas ning mistahes muud tagatiskokkulepped. Kostja tagastas hagejale laenu osade kaupa perioodil 29.04.2004-30.12.2013 kokku summas 53 938,50 eurot ning tagastamata jäi hagejale 42 215,50 eurot. Viimase laenu tagasimakse summas 5000 eurot teostas kostja 30.12.2013, milline tähtaeg on TsÜS 158 lg 1 kohaselt aegumise katkemiseks kuna kostja poolt tagasimaksete tegemist pärast laenulepingust tuleneva nõude aegumist tuleb lugeda nõude tunnustamiseks. TsÜS § 158 lg 1 ja 2 alusel tuleb 26.02.2003 sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded kostja suhtes lugeda aegunuks hiljemalt 30.12.2016. Kostja on seisukohal, et 27.10.2015 kokkulepe ei ole käsitletav võlatunnistusena ning hageja poolt esitatud nõue ei ole selge. Kokkuleppes puuduvad mistahes viited poolte vahel 26.02.2003 sõlmitud laenulepingule ning selles on kajastatud lihtkirjalik ja seetõttu tühine kokkulepe, mis on suunatud võimalikule Tallinnas xxx korteriomandi võõrandamisele. Lisaks eelnevale ei ole kostja kunagi olnud Tallinnas xxx asuva korteriomandi omanik. Puudub igasugune mõistlik ja eluliselt usutav põhjendus, miks oleks kostja pidanud sõlmima võlatunnistuse kohustusega 142 000 eurot kuigi tema laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees oli kokku 42 215,50 eurot. Lisaks viitab hageja teadmatus, kelle vastu oma nõuet esitada, sellele, et kokkulepet ei saa käsitleda võlatunnistusena hageja ja kostja vahel, viitab hageja teadmatus, kelle vastu oma nõuet esitada. Hageja esitas 24.10.2017 oma nõudekirja käesolevas menetluses esitatud nõuete osas esmalt hoopis xxx-le.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
Taotluste lahendamine
3.Esmalt võtab kohus seisukoha seni lahendamata taotluste osas (TsMS § 442 lg 5, § 53 lg 2 ja 4, § 238 lg 1 ja 4).
4.Kostja esitas taotluse 07.05.2019 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Hageja vaidles taotlusele vastu, leides, et kostja väidetud tõlgi poolt tõlgitud lauseid helisalvestuses ei eksisteeri. Kohus märgib, et protokolli helisalvestis protokolli lk 2 asuva 7. lõigu osas (s.o 00:08:43-00:12:23), s.o tõlge R.L ütlustest vastab kirjalikus protokollis märgitule. Järgnevalt palub kostja lisada, et kohtuistungil esitas parandas kostja lepinguline esindaja ennast ja lisas, et „tegemist ei olnud laenuga ja laenu tagasimaksetega vaid investeeringu tagastamise tagasimaksetega kuna projekt ei õnnestunud“. Kohus leiab, et ka selles osas vastab R.L ütluste tõlke helisalvestis protokollis märgitule (s.o alates 00:39:26 jj). Protokollis kajastub, et R.L ütlused tõlgiti „maksame selle raha tagasi nagu investeeringu tagastuse“ ning pärast seda kui kohus juhtis tähelepanu sellele, et R.L ütles „maksame tagasi laenuna“, R.L
Tsiviilasi nr 2-18-1910 ütles, et alguses öeldu oli viga. Kohus leiab, et protokolli R.L ütluste tõlke helisalvestis vastab kirjalikule protokollile ka protokolli lk 10 asuva 3. lõigu osas (. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kostja taotluse protokolli parandamiseks.
5.Kohus rahuldab hageja 03.06.2019 taotluse jätta kostja hilinenud seisukohad asja materjalide juurde võtmata ja arvestamata. Kohus selgitab, et 07.05.2019 kohtuistungil määras kohus pooltele tähtaja esitada kirjalikud seisukohad, taotlused 27.05.2019. Kostja esindaja palvel pikendas kohus kostja seisukohtade esitamise tähtaega ühe päeva võrra kuni 28.05.2019 (tl 131). Kostja esitas oma seisukoha avaliku e-toimiku vahendusel 30.05.2019, ehkki dokumendis endas on märgitud kuupäevaks 28.05.2019. Seega on kostja 30.05.2019 seisukoht esitatud hilinenult ning vastavalt TsMS § 66 alusel jätab kohus selle asja materjalide juurde võtmata ja arvestamata.
6.Hageja on 27.05.2019 esitanud kohtule täiendavaid tõendeid, s.o hageja kaaskiri kostjale kompromissi vastuettepanekuga (tl 130), V P 17.05.2019 kaaskiri dokumentide saatmise kohta hageja lepingulisele esindajale (tl 123), V.P kirjalik seletus (tl 124, tõlge tl 127), E L ja D.V allkirjastatud 04.03.2003 äriplaan (tl 124 pöördel, 125), R.L 05.04.2010 kiri V.Ple ja D.Vle (tl 126, tõlge tl 128). Kuna kohus ei lõpetanud eelmenetlust kohtuistungil, vaid andis pooltele veel võimaluse esitada kirjalikke seisukohti ja taotlusi, oli tõendite esitamine lubatav. Kostja vaidles vastu V.P kirjaliku seletuse tõendina vastuvõtmisele, kuna tegemist on sisuliselt tunnistaja ütlustega, kuid hageja ei ole taotlenud tema tunnistajana ülekuulamist ja kostja pole saanud tunnistajale küsimusi esitada. Kohus nõustub hagejaga, et V.P kirjalikud ütlused on tõend TsMS § 272 lg 2 mõttes (vt RKTKo 3-2-1-115-15, p 18). Ehkki nimetatud tõendi usaldusväärsus on madalam kui tunnistaja ütlusel ja kohus ei saa otsust rajada seletusele, mis ei ole antud vande all, on kohtul siiski võimalik nimetatud tõendit hinnata kogumis teiste tõenditega. Kohtu hinnangul on hageja 27.05.2019 esitatud tõendid asjakohased ja lubatavad ning tuleb TsMS § 238 lg 1 ja 4 alusel vastu võtta. Põhjendused hagi rahuldamise osas 7. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada.
8.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
9.Poolte vahel puudub vaidlus ja kohus loeb tuvastatuks järgmised hageja nõude aluseks olevad asjaolud: -
26.02.2003 lepingu alusel on hageja andnud laenu 96 154 eurot, millest laenusaaja on hagejale tagastanud 53 938,50 eurot ja tagastamata on 42 215,50 eurot (tl 13);
-
27.10.2015 sõlmis hageja OÜ-ga xxx kokkuleppe, mille kohaselt on laenusaaja võlg hageja ees 142 000 eurot (tl 11 pöördel, tõlge tl 8 pöördel);
Tsiviilasi nr 2-18-1910 -
OÜ xxx ühines kostjaga, mille kohta on tehtud äriregistrisse ühinemiskanne 24.01.2017 (tl 6).
-
Kostja ei ole hagejale võlajääki maksnud, hageja ei ole saanud xxx kinnistu osa ega xxx omanikuks.
10.Hageja nõude aluseks on 27.10.2015 sõlmitud kokkulepe. Pooled vaidlevad kokkuleppe tõlgendamise üle, sh selle üle, kas tegemist on 26.02.2003 laenulepingu lisaga. Hageja leiab, et tegemist on laenulepingu lisaga või alternatiivselt deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja leiab, et hageja laenu tagastamise nõue on aegunud. Kostja ei nõustu ka hageja seisukohaga, et kokkulepe oli laenulepingu lisa või deklaratiivne võlatunnistus.
11.VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldLnud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt RKTKo 3-2-1-112-15, p 15; 2-16-5143, p 13.2).
12.Selleks, et hinnata 27.10.2015 sõlmitud kokkuleppe sisu, annab kohus kõigepealt hinnangu poolte 26.02.2003 sõlmitud lepingule.
13.Kohtumenetluse alguses käsitlesid mõlemad pooled 26.02.2003 rahastamislepinguks nimetatud lepingut laenulepinguna. Nii on kostja juba 09.03.2018 vastuses hagile kinnitanud, et laenulepingu sõlmimise, laenu saamise ja osalise tagastamise osas vaidlus puudub (seisukoha p 2). Kostja muutis oma positsiooni menetluse ajal ja oma 15.02.2019 seisukohas leidis, et 26.02.2003 leping on käsitletav eellepinguga, mis on suunatud kokkulepitud tasu eest kinnisomandi üleandmisele. Kostja leiab, et vorminõude täitmata jätmise tõttu on see kokkulepe tühine ja toob kaasa ka kõigi kõrvalkokkulepete tühisuse, st 26.02.2003 kokkuleppest ei saanud tekkida võlakohustust, mille kohta saanuks võlatunnistuse sõlmida.
14.Kohus märgib, et kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tuLkus ostjale. VÕS § 33 lg 1 järgi on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tuLkus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. VÕS § 33 lg 2 sätestab, et kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud. Samasugune vorminõue kehtib seega VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt RKTKo 3-2-1-32-06, p 15).
15.26.02.2003 lepingu p 1a kohaselt moodustas laen 96 154 eurot 10% xxx, Tallinn kinniseseme ostuhinnast, nagu näeb ette lepingule lisatud äriplaan. Lepingu p 2b kohaselt oli laen mõeldud sihipäraselt kasutamiseks selleks, et rahastaja (hageja) omandaks 10% Sakala 16, Tallinn kinnisesemest. Lepingu p 3a kohaselt tuli laen tagastada 5 aasta jooksul laenu kättesaamise kuupäevast. R.L selgitas vande all, et lepingu eesmärgiks oli D.V raha eest üle anda D.Vle 10% Sakala 16 kinnistu mõttelisest osast. D.V oli üks investoritest. Kahjuks kinnistu omandamine ei õnnestunud ja otsustati D.Vle raha tagasi maksta. Kuna oli majanduskriis,
Tsiviilasi nr 2-18-1910 maksid talle osamaksetena. D.V nägemus poolte õigussuhtest oli teistsugune. D.V selgitas vande all, et 26.02.2003 lepingu eesmärgiks oli R.Ll kui xxx esindajal omandada see kinnistu ja hageja poolt anda selleks raha. Hagejal ei olnud soovi korterit osta. D.V möönis, et kirjalikult kokkulepitu erines D.V tegelikust eesmärgiks. Eesmärgiks ei olnud mitte korteri omandamine, vaid teenida tehinguga intress. Eeltoodut kinnitas oma kirjalikus seletuses ka V.P.
16.Kohus on seisukohal, et 26.02.2003 lepingu puhul ei ole tegemist kinnistu müügi eellepinguga. Müügi eellepinguga võetakse kohustus sõlmida müügileping, müügilepinguga võtab müüja kohustuse asi üle anda ja teha võimalikuks omandi üleminek ostjale (VÕS § 208 lg 1) ehk teha käsutustehing (sõlmida asjaõigusleping). Esiteks on kohus seisukohal, et pooled ei ole nimetatud lepingus saavutanud kokkulepet olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes. Kohus märgib, et iseenesest ei ole lepingu olemuse aspektist määrav, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud xxx OÜ kinnistu omanik (VÕS § 12 lg 1, vt ka RKTKo 2-16-8456, p 13). Lepingu kohaselt tuli laenu kasutada selleks, et hageja omandaks 10% Sakala 16 kinnistust, samas pooled leppisid kokku ka laenu tagastamises. R.L on vande all öelnud, et kui 10% kinnistust on üle antud, siis see tähendab, et leping on täidetud. Samas ei olnud eellepingu sõlmimise ajal kindlust, et kinnistu ost üleüldse õnnestub: R.L ütlustest nähtuvalt oli plaan omandada kinnistu nii kiiresti kui võimalik, kuid see sõltus sellest, kui kiiresti oli võimalik osta seda partnerilt xxx. Olenemata sellest, R.L väitel oli viie aasta jooksul plaan teha kinnistu renoveerimistööd ja ära müüa, hakati D.Vle raha tagastama juba ca 1 aasta pärast lepingu sõlmimist. Seejuures olid R.L ütlused vastuolulised – ühest küljest põhjendas ta raha tagasimaksmist D.V sellise nõudega, teisalt aga lepingu eesmärgi ebaõnnestumisega. Kohtu hinnangul ei saa lepingust järeldada, et xxx OÜ võttis endale siduva kohustuse teha võimalikuks asi üle anda ja teha võimalikuks omandi üleminek hagejale. Ei saa ka lugeda selgeks poolte tahet sõlmida tuLkus kinnistu müügileping, kui samas lepingus lepivad pooled kokku kinnistu ostuks mõeldud rahasumma tagastamise. Lepingust ei selgu, millistel tingimustel on pooled endale põhilepingu (kinnistu müügilepingu) sõlmimise kohustuse võtnud.
17.Lisaks on kohtu hinnangul märkimisväärne, et olenemata sellest, et xxx OÜ üheks tegevusalaks olid kinnisvaratehingud, ei sõlmitud väidetavat kinnistu müügi eellepingut seaduses ettenähtud vormis. R.L selgitas ka vande all, et tegeles kinnisvaratehingutega Eestis juba alates 1998. aastast, s.o D.Vga lepingu sõlmimise ajaks juba 5 aastat, ning R.L teadis lepingule ettenähtud notariaalsest vormist. R.L vande all antud selgitus, miks ei sõlmitud lepingut notariaalses vormis, oli „võib-olla D.V ei olnud valmis tulema Eestisse seda allkirjastama, tal oli maakler-konsultant V P, kes juba töötas Eestis, võib-olla neid olid erinevad plaanid“. Eeltoodut arvestades ei peegelda 26.02.2003 leping poolte ühist tahet sõlmida just kinnistu osa müügi eelleping. Kuna kohus ei leia, tegemist on eellepinguga, ei hinda kohus lepingu tühisust tulenevalt vorminõude järgimata jätmisest.
18.Kohtu hinnangul saab tõenditest kogumis järeldada, et 26.02.2003 lepingu puhul oli tegemist laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 mõttes. Ülalpool on kohus leidnud, et tegemist ei olnud kinnistu müügi eellepinguga. Lisaks on rahastamislepingus kasutatud laenulepingu terminoloogiat („laen“ p 1a, 2, 3a, 11, „laenu kasutamine“ p 2, „laenu tagastamine“ p 3, „laenu taotleja“ p 4a, allkirjastamise real „laenuandja“ ja „laenuvõtja“). Osamaksete tasumisel on selgitusse märgitud „loan refound“ (ingl k loan refund – laenu tagasimakse) (tl 13). Ka R.L nimetas vande all ütlusi andes rahasummat laenuks, kuigi kostja esindaja märkuse peale parandas ennast. R.L siiski korduvalt viitas vande all laenu tagastamisele, sh et „otsustasime osaliste maksetega maksta talle tagasi raha, mis ta laenas meile“, „Meie prognoosi järgi pidime viie aasta jooksul ära müüma kogu kinnistu ja see oleks nagu
Tsiviilasi nr 2-18-1910 investeeringu tagastamine“, „kui saad xxx, on see laenu tagastus“. Vaidlust ei ole ka selles, et kui kinnistu omandamine ebaõnnestus, otsustati D.Vle raha tagasi maksta, kuid 42 215,50 euro ulatuses jäi raha tagastamata, viimase osamakse tegi kostja 2013. aastal (tl 13). Laenulepingu olemusele viitab ka R.L 05.04.2010 kiri V.Ple ja D.Vle, milles R.L on fikseerinud tasutud intressid, omakapitali tasuvuse ja kogunenud intressid, millest saab järeldada D.V raha tasulist kasutamist xxx kinnistut puudutavas äriprojektis (tl 128).
19.Järgnevalt kohus hindab 27.10.2015 kokkuleppe sisu. 27.10.2015 kokkuleppe kohaselt leppisid xxx OÜ ja D.V kokku, et ettevõtte võlg D.V ees on 142 000 eurot. xxx OÜ kohustus loovutama xxx omandi D.Vle 112 000 euro eest 3 kuu jooksul kokkuleppe sõlmimise kuupäevast. Ülejäänud 30 000 eurot tuli tasuda graafiku alusel 6 000 euro suuruste maksetena tähtaegadega 10.11.2015, 30.06.2016, 31.12.2016, 30.06.2017, 31.12.2017. D.V andis xxx OÜ-le volituse müüa kinnisasi poolte vahel kooskõlastatud hinnaga. Müügitehingu toimumise korral leping lõpeb.
20.Kohus märgib, et 11.10.2016 sõlmis hageja sarnase kokkuleppe xxx-ga, milles osapooled leppisid kokku, et xxx võlgnevus hageja ees on 142 000 eurot. xxx kohustus loovutama hagejale xxx kinnisvara fikseeritud hinna 112 000 euro eest kolme kuu jooksul kokkuleppe allkirjastamise kuupäevast. Kokkuleppe kohaselt saab xxx võla tagasi maksta tsiviilasjas nr 2-12-38100 menetluse lõppemisel. Juhul kui võlg makstakse tagasi kokkuleppes kirjeldatust muul viisil, näiteks pangaülekandega summas 142 000 eurot, ei kuulu xxx kinnisvara enam loovutamisele (tl 73, tõlge tl 68). D.V selgitas vande all, et uus kokkulepe 11.10.2016 oli lihtsalt selleks, et oleks kirjalikult mingi uus dokument näidata. R.L arvates uus kokkulepe xxx annulleeris 2015. a sõlmitud dokumendi, sest kui on kaks samasugust lepingut, „ma arvan, et seaduse järgi see viimane leping on kehtiv“. Kohtu hinnangul ei nähtu 11.10.2016 kokkuleppest xxx OÜ-ga ega 24.10.2017 nõue xxx OÜ-le kostja väidetut, et 11.10.2016 leppisid pooled kokku kohustuste loovutamises. Nii 27.10.2015 kui ka 11.10.2016 kokkulepe sisaldavad ettevõtete kohustust loovutada hagejale xxx kinnisvara. Kohtu hinnangul ei saa teha kokkulepetest järeldust, et hilisem kokkulepe tühistas varasema kokkulepe või et hagejal ei ole nõudeõigust kostja vastu. Kostja lepinguline esindaja on 15.11.2017 e-kirjas hageja lepingulisele esindajale avaldanud, et xx ei tunnusta nõuet, kuna see on esitatud vale isiku vastu (tl 14). Samas hageja lepingulise esindaja 24.11.2017 e-kirjast kostja e-posti aadressil ja kostja lepingulisele esindajale saab järeldada, et hageja pidas kompromissläbirääkimisi kohtumenetluse eelselt ka kostjaga (tl 130). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja poolt 11.10.2016 sarnase kokkuleppe sõlmimine xxx-ga ei välista hageja nõudeõigust kostja vastu 27.10.2015 kokkuleppe alusel.
21.Kohus on seisukohal, et ainuüksi asjaolust, et 27.10.2015 kokkuleppes puudub viide 26.02.2003 laenulepingule, ei saa välistada selle kokkuleppe seotust laenulepinguga. Nii 27.10.2015 kokkulepe kui ka 26.02.2003 leping on seotud xxx kinnistu äriprojektiga ja sellest tuleneva raha maksmise kohustusega. Hageja kinnitas vande all, et tal puudusid R.Lga või xxx muud võlasuhted. Ka kostja ei ole väitnud, et võla tunnistamine oleks olnud seotud mõne muu poolte vahelise õigussuhtega. R.L selgitas vande all, et „minu arvates see ei olnud kokkulepe või leping, vaid see oli ettepanek D.V poolt, et näidata oma partneritele, mis summa moodustab 10% selle kinnistust“. Seega ka R.L ütlused viitavad sellele, et 27.10.2015 dokumendil oli seos 26.03.2003 lepinguga (10% kinnistust). Kohtu hinnangul saab tõenditest kogumis teha järelduse, et 27.10.2015 kokkulepe oli 26.02.2003 laenulepingu lisa.
22.D.V enda eesmärk 27.10.2015 kokkuleppe sõlmimisel oli vande all antud ütluste kohaselt saada tagasi raha, mitte korterit. Korteri osas oli kokkulepe juhuks, kui R.L ei ole suuteline raha ära maksma vastavalt kokkuleppele. Ka V.P on kirjalikus seletuses selgitanud, et kui
Tsiviilasi nr 2-18-1910 R.L pakkus viimase alles jäänud xxx kinniseseme ostu, siis kujutas see tehing endast pigem investeeritud raha tagasimaksmise tagatist. V.P selgituse kohaselt lähtus 27.10.2015 kokkulepe laenulepingust, et D.Vle tagastataks laenujääk pluss kokkulepitud intressid kogusummas 142 000 eurot. Ka R.L ütlustest nähtuvalt ei nõudnud D.V pärast 2015. a kokkuleppe sõlmimist kinnistu omandit, vaid D.V „küsis meilt uuesti meile antud raha tagasimaksmist“.
23.Kui pidada 27.10.2015 kokkulepet 26.02.2003 laenulepingu lisaks, on küsimus eelkõige selles, miks on 27.10.2015 kokkuleppe kohaselt xxx võlg hageja ees 142 000 eurot, kui selleks ajaks oli 96 154 euro suurusest laenust tagastamata 42 215,50 eurot ja laenulepingus kohaselt hageja kinnitas, et loobub kokkulepitud laenult intressi nõudmisest.
24.D.V vande all antud ütluste kohaselt koostas 27.10.2015 kokkuleppe R.L ja aluseks oli laenuleping. Eelnimetatut kinnitab ka V.P oma kirjalikus seletuses. R.L vande all antud ütluste kohaselt aga koostas selle D.V ning kokkulepe oli „lihtsalt dokument, mida D.V palus meil allkirjastada ja selleks ta võttis summaks 142 000 eurot, mis tema arvates vastas 10% kinnistust“. R.L vande all ka selgitanud „Loogika (uue kokkuleppe sõlmimisel) oli erimeelsuste korral proovida alati leida lahendus. Kuna me olime talle investeeringu tagastamisega hädas, ütlesime, et proovime saada talle 10% kinnistust, sest xxx oli veel vaba. Tegime ettepaneku kokkuleppeks: kui saad xxx on see laenu tagastus.“ Kohtu hinnangul ei viita eeltoodud ütlused sellele, et 2015. aasta kokkulepe ei olnud siduv ja oli pelgalt D.V palvel koostatud dokument oma partneritele näitamiseks.
25.D.V selgitas vande all, et kalkulatsiooni 27.10.2015 kokkuleppes tegi R.L. 2015. aasta oktoobriks oli laenulepingust tulenev summa muutunud koos intressidega nii suureks. R.L väitel aga tegi need kalkulatsioonid D.V vastavalt tema enda mõtetele. Hageja selgitas, et kokkuleppega sisuliselt muudeti laenulepingu punkti 1b ehk asjaolu, et laenult intressi ei arvestata. Kokkuleppe eesmärgiks oli fikseerida lõplikult aastaid veninud laenu tagastamine ja lisada laenu kasutamise eest kokkuleppeline intress, projekti kasumiosa (sh äriplaani tootlus). Kostja hageja versiooniga ei nõustunud.
26.26.02.2003 laenulepingu p-s 1b hageja kinnitas, et loobub kokkulepitud laenult intressi nõudmisest. D.V vande all antud ütluste kohaselt olid intressid algusest peale määratud tulenevalt äriplaanist. Hageja ja R.L vande all antud ütlused intressi ja äriplaani kohta on vasturääkivad. Hageja väitel oli äriplaan lepingu osa ja R.L veenis D.Vt selle tegemiseks, sest intressid olid R.Lle soodsad. R.L väitel aga ei olnud kunagi juttu kõrvalnõuete osas ja ta rõhutas, et lepingu p-s 1b oli kokkulepe, et ei ole mingeid intresse ja viiviseid. R.L kinnitas vande all, et äriplaane oli mitu ja R.L need koostas, see oli üks prognoosidest, kuid olenemata lepingu p-s 1a sisalduvale viitele lepingule lisatud äriplaanile ei olnud äriplaan lepingu lisaks. Kohus märgib, et R.L ütlustega ja kostja positsiooniga äriplaani osas on vastuolus R.L enda poolt 05.04.2010 V.Ple ja D.Vle saadetud kiri Sakala 16 rahastamise hetkeseisust. Nimetatud kirjas Riccarco L väidab, et rahastamise esialgne summa on 95 154 eurot, tasutud intressid on tänase (05.04.2010) seisuga 37 473 eurot, omakapitali tasuvus 39%, kogunenud intressid tänase seisuga 12 978 eurot. Kohus märgib, et kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli eelnimetatud kuupäevaks tehtud kokku 18 osamakset summas 2 163,25 eurot, s.o 38 938,50 eurot, milline summa suurusjärk vastab R.L poolt 05.04.2010 kirjas nimetatud tasutud intressi summale. Eeltoodu viitab nii sellele, et pooltel oli olenemata 26.02.2003 lepingu punktis 1b märgitust intressi tasumise kokkulepe kui ka sellele, et tasutud summad arvestati intressi katteks, mitte laenusumma tagastamisena. Kohus nõustub hageja väitega, et sisuliselt oli äriplaan laenulepingu lisaks olev intressi arvestuse kokkulepe.
Tsiviilasi nr 2-18-1910
27.Hageja esitatud äriplaan (tl 90, tõlge tl 89) kannab kuupäeva 25.02.2003, s.o päev enne laenulepingu sõlmimist. Äriplaanis on viide xxx projekti 10% müügile, samuti langeb äriplaanis märgitud investeeringu suurus 96 154 eurot kokku laenulepingu summaga. Lisaks on äriplaanis märgitud tagasimaksmise graafik (alates 2004. aasta märtsikuust igas kvartalis netomakse kliendi arveldusarvele 8 653,8 eurot). Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt hakkas kostja hagejale laenu tagasi maksma aprillist 2004. aastal kord umbes 3 kuu jooksul (kord kvartalis), ehkki äriplaanis märgitust väiksemates summades, 2 163,25 euro kaupa (1⁄4 8 653,8 eurost). Samasisuline on ka äriplaan kuupäevaga 04.03.2003, mis on allkirjastatud D.V ja E L poolt. R.L kinnitas vande all, et „ma tegin erinevaid ennustusi, äriplaane, terve summa oli kogu aeg ühesugune“.
28.Kohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutav ega ärisuhete mõttes loogiline, et xxx OÜ oma esindaja kaudu, kellel juhatuse liikmena oli mh kohustus täita korraliku ettevõtja hoolsusega, sh vältida ettevõttele põhjendamatute kohustuste võtmist, tunnistas väidetavalt seni tagastamata jäänud laenusummast (42 215,50 eurost) ca 100 000 euro võrra suuremat võlgnevust (142 000 eurot) ja lähtudes rahastaja kalkulatsioonist lihtsalt selleks, et tulla vastu äripartneri soovile. R.L kinnitas vande all, et allkirjastas 27.10.2015 kokkuleppe vabatahtlikult. R.L vande all antud ütlusi 27.10.2015 kokkuleppe sõlmimisest D.V initsiatiivil ja tingimustel muudavad ebausutavaks ka R.L enda poolt äriplaanide (s.o kalkulatsioonide) varasem koostamine, samuti 05.04.2010 kiri V.Ple ja D.Vle intressi kalkulatsioonidega.
29.Kohus on tõendite hindamise põhjal seisukohal, et 142 000 eurot oli poolte kokkulepitud 26.02.2003 laenulepingust tulenev kostja võlgnevus hageja ees 27.10.2015 seisuga, milles oli kokku lepitud hagejale tema laenusumma tagastamine koos poolte kokkuleppel äriplaanist tuleneva kasumiga (intressiga).
30.Kohus leiab, et 27.10.2015 kokkulepet ei saa pidada kompromisslepinguks. Riigikohus on selgitanud, et võlausaldajal (laenuandjal) on võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Ebaselgus võib muu hulgas puudutada sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt RKTKo 3-2-1-169-13, p 17, 3-2-117514, p 17). Kuna käesoleval juhul oli kokkuleppe sisuks tagastada hagejale tema poolt xxx projekti rahastamiseks tasutud laen koos vahepeal kogunenud intressiga, oli kokkuleppe eesmärgiks 26.02.2003 laenulepingust tuleneva tähtaja pikendamine.
31.Kohus leiab, et isegi kui 27.10.2015 sõlmitud kokkulepet ei saa pidada 26.02.2003 laenulepingu lisaks, on kostja andnud deklaratiivse võlatunnistuse VÕS § 30 lg 1 mõttes. Kuna kohus leidis, et 26.02.2003 leping oli olemuselt laenuleping, st erinevalt kinnistu müügi eellepingust ei rakendunud sellele notariaalne vorminõue, võis ka 27.10.2015 kokkulepe olla ka notariaalselt kinnitamata vormis. Seega ei olnud 27.10.2015 laenulepingu lisa vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Ka 27.10.2015 eesmärgiks ei olnud kinnistu omandamisele suunatud eelleping. Seega ei rakendunud 27.10.2015 dokumendile ka iseseisvalt vorminõuet. Võlatunnistus oli VÕS § 30 lg 2 kohaselt kirjalikus vormis.
32.Kuna 27.10.2015 kokkuleppega tunnistas kostja kohustuse olemasolu, võis see olla võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, deklaratiivne võlatunnistus. Kui kehtivalt on antud
Tsiviilasi nr 2-18-1910 deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt RKTKo 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21, 2-14-58735 p 11.1). Kostja ei ole ülaltoodut arvestades tõendanud, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga.
33.Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus hageja seisukohaga, et 27.10.2015 sõlmitud kokkulepe oli 26.02.2003 laenulepingu lisa. Seega ei ole hageja nõue aegunud. 26.02.2003 laenulepingust tuleneva nõude aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 ja 2 alusel enne aegumistähtaja saabumist, s.o 27.10.2015 laenulepingu lisa sõlmimisega. Arvestades maksegraafiku tähtaegu (10.11.2015-31.12.2017), ei olnud hagiavalduse esitamise ajaks (06.02.2018) möödunud tehingust tulenev 3-aastane aegumistähtaeg.
34.Kohus märgib, et 27.10.2015 lepingu kohaselt oli xxx kostja võlg 142 000 eurot. xxx kohustus loovutama hagejale 112 000 euro väärtuses xxx korteri ja ülejäänu 30 000 eurot tagastama osamaksetena. Müügitehingu toimumise korral pidi leping lõppema. Ühestki dokumendist ka ei nähtu, et selleks, et kinnisasja omand läheks üle, oleks D.V pidanud tagastama temale tasutud laenu tagasimaksed. Vaidlust ei ole ka selles, et lubatud kinnisasja hageja enda omandisse ei saanud.
35.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 101 lg 1 alusel. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 27.10.2015 kokkuleppest tulenev võlgnevus 142 000 eurot. Menetluskulude jaotus
36.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kuna kohus rahuldab hageja nõude, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
37.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. 38. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui lahend kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks lahendis vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast lahendi jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
Tsiviilasi nr 2-18-1910 /allkirjastatud digitaalselt/ Dina Sõritsa kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.