Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Krista Kirspuu ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.10.2020, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-1935
Kohtuasi
Bond Recovery OÜ hagi Swedbank AS-i vastu hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.10.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Bond Recovery OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
1 870 101,28 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Bond Recovery OÜ (registrikood 12868086), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Maria Mägi-Rohtmets ja Madis Vinni Kostja (vastustaja): Swedbank AS (registrikood 10060701), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Priit Lember
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 15.09.2020 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28.10.2019 otsus ja saata asi sisuliseks läbivaatamiseks maakohtule
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel sisulisel läbivaatamisel.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-17-1935 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Bond Recovery OÜ (hageja) esitas 06.02.2017 ja 02.04.2018 Harju Maakohtule hagiavaldused Swedbank AS-i (kostja) vastu, milles palus kostjalt kokku välja mõista hüvitise 1 707 740 eurot, viivise 25 742,08 eurot ning põhinõudelt arvestatud seadusjärgse viivise võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 lg 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt märkis Swedbank AS (endine Aktsiaselts Hansapank) 2007. aastal investeerimisteenuse osutamise raames väärtpaberiportfelli valitsemise teenuse klientidele äriühingu IPC Romanian Land Portfolio OÜ (praeguse ärinimega Nord Hill Land Portfolio OÜ (pankrotis)) (edaspidi emitent) võlakirju. Kostja märkis oma klientidele lepingute alusel kokku 4519 emitendi võlakirja nominaalväärtuses 4 519 000 eurot. Võlakirjade müügihinnaks vastavalt emitendi investeerimisprogrammi punktile 3.2.1 oli 1030 eurot. Võlakirjade lõplik lunastustähtaeg saabus 31.03.2015. Tähtajaks investoritele võlakirju lunastatud ei ole.
3.12.10.2015 kuulutati välja emitendi pankrot. Nõue emitendi vastu muutus sissenõutavaks 31.03.2015, mil saabus võlakirjade lunastustähtaeg. Emitendi pankrotimenetluses väljamakseid ei ole tehtud ning emitendi vara ei ole õnnestunud müüa. Seega on emitendi rahalised kohustused investorite ees, mis tulenevad võlakirjade emiteerimisest täies ulatuses täitmata.
4.Kostja kliendid said emitendi pankroti väljakuulutamisest teada, et kostja on võlakirju klientidele märkides, võlakirju kliendi portfellis hoides ning võlakirjade lunastustähtaega pikendades/ennetähtaegset lunastamist mitte nõudes, rikkunud väärtpaberituru seadusest tulenevat huvide konflikti vältimise kohustust, kohustust hinnata teenuse sobivust kliendile, kohustust osutada investeerimisteenust õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega ning lähtudes eelkõige kliendi parimatest huvidest, samuti kliendi informeerimiskohustust, jättes kliendi teavitamata investeeringu seisukohalt olulistest riskidest ja selgunud asjaoludest (sh huvide konflikti olukorrast, investeeringu väärtusetuks muutumise asjaoludest ja põhjustest), mis oleks avaldamise korral toonud kaasa kliendi poolt antud käsundi muutmise ja/või lõpetamise, millise kostja poolt kohustuste rikkumise tulemusena tekitati klientidele kahju vähemalt võlakirjade soetamismaksumusele vastava summa ulatuses.
5.Hageja on omandanud kostja klientidelt nõuded kostja vastu, mis tulenevad osalemisest emitendi võlakirjaemissioonis, sh lepingu rikkumisest tulenevad kahju hüvitamise nõuded, mis tulenevad kostja, kui investeerimisühingu kohustuste rikkumisest klientidele investeerimisteenuste osutamisel.
6.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et hageja nõuded ei ole aegunud. Kahju tekitamisest tulenev nõue (VÕS § 115 lg 1) ei muutu sissenõutavaks enne, kui on möödunud mõistlik aeg alates sellest, kui klient kohustuse rikkumisest teada sai. Kahjunõue muutus sissenõutavaks alates kliendi kahjust teada saamisel ehk emitendi pankrotimenetluses (pankroti kuulutati välja 12.10.2015). Kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast rikkumisest teada saamist, s.o 2016. aastal.
2-17-1935
7.Kohaldub kümneaastane nõuete aegumise tähtaeg (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 146 lg 4), kuna kostja tegi klientidele võlakirju märkides tehinguid teadlikult enda huve eelistades, huvide konfliktis tegutsedes ja investeerimisühingu tegevuse üldpõhimõtteid ja sellega kaasnevaid kohustusi mitte järgides. Samuti pidi kostja olema teadlik, et klientide teavitamiskohustuse täitmata jätmisega, tegelike asjaolude varjamisega ja klientide huvides ja kaitseks abinõude rakendamata jätmisega kahaneb klientide võimalus saada tekitatud kahjule hüvitist emitendi või teiste rikkumise eest vastutavatelt isikutelt.
8.Aegumise regulatsiooni kohaldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Aegumise regulatsiooni üheks eesmärgiks on õiguskindluse tagamine ja võlausaldaja sundimine oma nõudeõiguse maksma panekuks mõistliku aja jooksul. Antud juhul ei saanud kliendid oma nõudeõigust varem maksma panna, kuna nad ei olnud selle olemasolust teadlikud, kuna kostja varjas oma kohustuste rikkumist. Seega oleks käesoleval juhul aegumise kohaldamine klientide suhtes äärmiselt ebaõiglane.
9.Hageja hinnangul tuleks aegumise hindamisel analoogia korras arvestada ka VÕS § 924 lgs 1 sätestatut. Viidatud sätte kohaselt on väärtpaberist tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäeva saabumisest (s.o võlakirja lunastustähtaeg). Ei ole mõeldav, et võlakirjast endast tulenev nõue ei ole aegunud, kuid samaaegselt ei ole võimalik maksma panna nõuet investeerimisteenuse osutaja vastu sama võlakirja omandamisel ja hoidmisel toime pandud rikkumiste eest. Võlakirja emiteerimisel, märkimisel ja selle hoidmisel toime pandud rikkumise asjaolud avalduvadki võlakirjade lunastustähtaja saabumisel. Kostja vastuväited
10.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja nõue on aegunud.
11.Isegi kui eeldada hageja väidete õigsust, siis tekkis hagiavalduses nõutav kahju investoritele 2007. aastal emitendi võlakirjade märkimise ajal või hiljemalt 31.12.2010, kui oli ilmne, et kinnisvara väärtus on langenud alla võlakirjade soetusmaksumuse.
12.Kostja selgitas, et kostja hindas detsembris 2010 emitendi võlakirjad alla ca 95% võrreldes emitendi võlakirjade väärtusega novembris 2010. Investorid said 31.12.2010 seisuga teostatud allahindlusest teada jaanuaris 2011, mil klientidele esitati detsembri varade aruanne. Eelnevast tuleneb, et isegi, kui tehingulise nõude aegumistähtaeg oleks seotud sellega, millal investorid pidid nõude aluseks olevatest asjaoludest teada saama, siis tuleb hiliseimaks momendiks, mil nõude aegumistähtaeg algas, lugeda jaanuar 2011. Alates sellest ajast oli investoritel õigus ja võimalus oma nõude aluseks olevad asjaolud välja selgitada (sealhulgas arvestades asjaolu, et nad olid teadlikud võlasuhte olemusest) ja panga vastu nõue esitada. Igal kliendil oleks olnud võimalik igal ajal nõuda võlakirjade müümist, kuid seda kliendid ei teinud.
13.Hageja nõude sissenõutavaks muutumine ja aegumistähtaja algus ei sõltu sellest, millal investorid kahjust ja/või väidetavast rikkumisest teada said, vaid sellest, millal kahju tekkis.
14.Kümneaastase aegumistähtaja kohaldamiseks puudub alus, sest ühelgi juhul ei esine kostja tahet võlakirjaomanikke tahtlikult ja heade kommete vastaselt kahjustada. Investeeringu ebaõnnestumine on põhjustatud ülemaailmsest majanduskriisist, mille tagajärjel kukkus Rumeenia kinnisvaraturg 2010. aastaks kokku ega ole tänaseni taastunud. Tegemist ei ole asjaoluga, mida kostja oleks pidanud võlakirjade märkimisel ette nägema või mida kostja oleks saanud mõjutada.
15.Aegumisele tuginemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja väide, et kostja on oma rikkumisi varjanud, on ebaõige ja pahatahtlik. Investeeringu ebaõnnestumist ei ole investorite eest varjatud. Seega kostja ei ole käitunud vastuoluliselt ega ole tekitanud investorites usaldust, et kahju ei ole tekkinud või et kahju saaks hüvitatud ilma kohtusse pöördumata.
2-17-1935 Maakohtu otsus ja põhjendused
16.Harju Maakohus jättis 28.10.2019 otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
17.Pooled vaidlevad selle üle, millal saadi teatavaks kostja vastu esitatavast lepingulistest kahjunõuetest, millega on tekkinud väidetavalt kahju, mille hüvitamist hageja nõuab.
18.Lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumise algusaja määramiseks on oluline vaid nõude tekkimise tuvastamine ja selle maksmapanek ei eelda võlausaldaja teadlikkust nõude sissenõutavusest (vt RKTKo nr 3-2-1-168-10, p 12 ja 13), mistõttu asja lahendamisel ei ole oluline tuvastada, millal kostja kliendid kahjust teada said või pidid teada saama. Ka käesoleva vaidluse lahendamisel aegumise kohaldamiseks on oluline vaid tuvastada millal lepinguline kahjunõue tekkis, s.o. muutus sissenõutavaks.
19.Kuna hageja heidab kostjale ette üldise hoolsuskohustuse rikkumist investeerimisteenuse osutamisel, mis seisnes investeeringu asjaolude ebapiisavas väljaselgitamises ja kliendiga kokkulepitud investeerimisstrateegiast mittelähtumises, siis sellise rikkumise toimepanemine leidis aset hiljemalt võlakirjade märkimisel 2007. aastal. Sobivushindamise kohustuse rikkumise etteheide, kui konkreetse väärtpaberi kliendile sobivuse väljaselgitamata jätmine, leidis aset hiljemalt võlakirjade märkimisel 2007. aastal. Kostjale etteheidetav teavitamiskohustuse täitmata jätmine seoses võlakirjadega seisnevatest erilistest riskidest ning panga väidetavast huvide konfliktist teavitamata jätmine sai samuti toimuda võlakirjade märkimisel või hiljemalt 29.11.2010 kui valmis Rumeenia advokaadibüroo Nestor Diculescu Kingston Petersoni õigusarvamus. Ka huvide konflikti vältimise kohustuse rikkumine, mis seisnes emissiooni korraldajaga sõlmitud investeeringute vahendamise kokkuleppe sõlmimises ja võlakirjade lunastustähtaja pikendamises sai samuti toimuda võlakirjade märkimisel või siis hiljemalt 10.01.2013, kui otsustati viimane võlakirjade lunastustähtaja pikendamine. Kostja väidetav rikkumine seoses kliendi vara ja õiguste kaitseks vajalike abinõude tarvitusele võtmata jätmisega leidis aset hiljemalt 31.12.2010, mil hageja arvates oleks saanud nõuda võlakirjade ennetähtaegset lunastamist ja võtta tarvitusele muid meetmeid.
20.Kostja hindas detsembris 2010 emitendi võlakirjad alla ca 95% võrreldes emitendi võlakirjade väärtusega novembris 2010 ning investorid said 31.12.2010 seisuga teostatud allahindlusest teada jaanuaris 2011, mil klientidele esitati detsembri varade aruanne (tl 107109, III kd). Seega said investorid hiljemalt jaanuaris 2011 teada, et emitendi investeeringuga on neile tekkinud kahju, sest sellest ajast saigi investoritel olla tekkinud hagiavalduses märgitud kahju, kuna võlakirjade hind oli langenud alla nende soetamisväärtuse, mis toimus siis hageja väidetel kostja tegevuse tulemusena. Kui pidada investorite kahjuks aga üleüldse võlakirjade märkimist võlakirja nominaalväärtusena ja investeerimisprogrammi sisenemistasuna seoses kostja lepingu rikkumiste tulemusena, siis juba võlakirjade märkimisest 2007. aastal sai investoritel olla tekkinud kahjuhüvitamise nõue. Kuna aga hageja väidetud erinevaid rikkumisi tuleb hageja sõnul võtta ka kui kostja jätkuvaid lepingulisi rikkumisi seoses kostja klientide portfellivalitsemise lepingute täitmisel, siis on ilmselge, et kõik väidetavad rikkumised, ei saanud toimuda juba võlakirjade märkimise ajal, mistõttu on kohtu arvates mõistlik arvestada kostja klientidel kahjunõude tekkimist hiljemalt jaanuaris 2011, kui oli igal juhul selge, et emitendi võlakirjade väärtus oli langenud alla nende soetusväärtust ja seda siis väidetavalt kostja tegevuse tulemusena.
21.Isegi, kui eeldada, et tehingulise nõude aegumistähtaeg võiks olla seotud sellega, millal investorid pidid nõude aluseks olevatest asjaoludest teada saama, siis pidid kostja kliendid olema siiski teadlikud väidetavatest lepingurikkumistest seoses erinevate hoolsus- ja kaitsekohustuse rikkumisega juba võlakirjade märkimisel ajal 2007. aastal või hiljemalt jaanuaris 2011, mil kostja klientidel pidi olema selge, et võlakirjade väärtus on langenud alla
2-17-1935 nende soetamisväärsust ning kostja klientidel oleks olnud õigus ja võimalus oma nõude aluseks olevad asjaolud välja selgitada ja panga vastu nõue esitada.
22.Maakohus viitas TsÜS § 146 lg-le 4 ning märkis, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest võiks mõistliku kõrvalseisjana järeldada kostja tahtlust ja heade kommete vastast tegevust sooviga jättagi kostja kliendid ilma võlakirjade eest tasutud summadest. Hageja ei ole tõendanud, et investeerimislepingud oleksid sõlmitud kostja poolt kavatsusega rikkuda üleüldiseid lepingulisi kohustusi ja tekitada nende rikkumistega oma investoritele kahju seoses võlakirjade soetamismaksumuse tasumisega. Mõistlik ei ole ka arvata, et selline kahju tekitamise soov lepinguliste kohustuste rikkumiseks või kahju tekitamiseks oleks kostjal tekkinud hoopis hiljem, s.o. pärast võlakirjade märkimist. Kohtu arvates ei ole mõistlik arvata, et kui investeerimistehing ebaõnnestub, siis saaks iseenesest järeldada teise lepingupoole tahtlust tekitada investeerijale kahju. Kostja on veenvalt põhistanud, et investeeringu ebaõnnestumise põhjustas ülemaailmne majanduskriis, mille tagajärjel kukkus ka Rumeenia kinnisvaraturg 2010. aastaks kokku.
23.Maakohus viitas TsÜS § 146 lg-le 1, § 136 lg-tele 2 ja 8 ning VÕS § 82 lg-le 3 ning märkis, et kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja klientidel tekkis väidetav kahju hüvitamise nõue seoses hagiavalduses kirjeldatud kostja lepinguliste rikkumistega jaanuaris 2011, kui kostja klientide võlakirjade hind vähenes alla nende soetusväärtuse, siis on kohtu arvates mõistlik aeg kohtupraktikale tuginedes kolm kuud kostja klientidele nõudmaks neile väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist, mistõttu sellest ajast, s.o. järgmisest päevast pärast kolmekuulist tähtaega, 01.05.2011 hakkas kulgema kostja klientide kahju hüvitamise nõude aegumise tähtaja arvutamine kostja vastu. Hagejal tulnuks kahju hüvitamise nõue kostja vastu esitada hiljemalt 02.05.2014. Kuna lepingulise kahju hüvitamise nõuded kostja vastu on kohtusse esitatud 06.02.2017 ja 02.04.2018, siis on tõendatud kostja väide, et hageja nõuded on aegunud.
24.Hageja ei ole toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mille alusel saaks väita, et kostjad oleksid oma käitumisega andnud põhjust nõude õigeaegseks esitamata jätmiseks ning seetõttu ei ole põhjust jätta aegumist hea usu põhimõttest kohaldamata. Kostjal on seadusest tulenev õigus kasutada nõude välistamiseks aegumise vastuväidet ning puudub alus väita, et kostja seda tehes oma õigust kuritarvitaks. Hageja väide, et kostja on oma väidetavaid rikkumisi varjanud, ei ole veenev, sest vaidlust ei ole, et investeeringute kohta esitati kostja klientidele aruandeid ning kostja kliendid olid teadlikud 2010 detsembris emitendi võlakirjade allahindamisest umbes 95% võrreldes emitendi võlakirjade väärtusega novembris 2010, kus võlakirjade hind oli langenud alla nende soetamisväärtuse. Seega ei ole põhjust arvata nagu kostja oleks käitunud vastuoluliselt või tekitanud investorites usaldust nagu kahju ei ole tekkinudki või et kahju saaks hüvitatud ilma kohtusse pöördumata. Apellatsioonkaebus
25.Hageja esitas 27.11.2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud kostja kanda.
26.Otsus on nõuetekohaselt põhjendamata. Maakohus on otsust tehes jätnud arvestamata kõik menetluses hageja poolt esile toodud asjaolud ning samuti jätnud arvestamata hageja põhjendused, mis lükkavad ümber kohtu järeldused. Hageja tõi näiteks välja, et kostja kliendid on menetluses esitanud kirjalikud selgitused, kus võlakirjade väärtuse vähenemist on põhjendatud majanduskriisiga, kuid mis hageja hinnangul ei vasta tõele. Eeltoodud kostja selgituse lükkavad ümber põllumajandusliku maaga seotud tehingute statistika, mis vastupidiselt kostja väidetule tõendab maa väärtuse pidevat kasvu.
27.Kohus on ebaõigesti leidnud, et aegumistähtaja kulgemine algas hiljemalt 01.05.2011. Nõude aegumistähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui saabus võlakirjade lunastustähtaeg, s.o 31.03.2015. Hageja on tuginenud ka sellele, et käesolevas asja asjaolusid silmas pidades ei
2-17-1935 oleks väär ka aegumistähtaja algust arvestada alates emitendi pankroti väljakuulutamisest 12.10.2015 või isegi sellest hiljem.
28.Kahju tekitamisest tulenev nõue ei muutu sissenõutavaks enne, kui on möödunud mõistlik aeg alates selles, kui klient sai kohustuse rikkumisest teada. Samas on Riigikohus rõhutanud, et sellisel juhul on ka oluline aeg, millal vastav kahju avaldub. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-10213 avaldub, et olukorras, kus üks isik osutab lepingu alusel teenust teisele isikule ning selle lepingu rikkumise tulemusel tekib kahju kolmandale isikule, siis ei saa see nõue hakata aeguma enne, kui kahju on tekkinud või on selle tekkimine kindel. Seega, isegi kui rikkumised on aset leidnud võlakirjade märkimisel ja klientide portfelli omandamisel, ei saanud kahju realiseeruda enne, kui saabus vastavate võlakirjade lunastustähtaeg.
29.Eelnevaga vastuolus olev lahendus viib olukorrani, kus on võimalik pikemate kui kolmeaastaste investeerimisperioodiga vabaneda investeerimisperioodi alguses toime pandud rikkumistega kaasnevast vastutusest, tuginedes aegumise vastuväitele.
30.Kohus on ebaõigesti leidnud, et käesoleval juhul ei kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Kohustuste rikkumine ei pea olema singulaarselt suunatud õigusvastase tagajärje saabumisele, vaid kohtupraktikas on heade kommete tahtliku rikkumise kontekstis peetud võimalikuks ka asjaolu, et mõistliku kõrvalseisjana peaks olema arusaadav, et kohustuse rikkumise tõenäoliseks tagajärjeks on ka isikule kahju tekkimine (RKTKo nr 215-13216 p 18.2; 3-2-1-132-16 p 16). Kui kostja teeb enda klientide nimel investeerimisotsuseid, ilma selleks nõutavat eelanalüüsi teostamata, peab kostja selgelt möönma, et selle rikkumise tagajärjel võib tekkida investoritele ebaotstarbekalt paigatud raha kaotamise võimalus – tegemist ei ole investeerimisriskiga, vaid investeerimisühingu kohustuse rikkumisest tuleneva kahjuliku tagajärjega. Käesoleval juhul investeeriti vahendid piiriüleselt ilma mistahes taustauuringud tegemata.
31.Kostja valdas informatsiooni, mis omas olulist tähendust kostja klientide õiguste kaitse seisukohast, kuid mida ei avaldatud – emissioonitingimused, eelhinnangute tegemata jätmine, juhatuse informatsioon maksejõuetuse kohta ning selle kohta, et teostatud kinnisvarahinnangud on ebausaldusväärsed, lisaks oli kostja tellinud õigusliku analüüsi põllumaade väärtuse kohta.
32.Kostja ei ole tõendanud, et investeeringu ebaõnnestumine on olnud tingitud üleilmsest majanduskriisist. Hageja on esitanud seda väidet ümberlükkavad tõendid – emitendi juhatuse liikmed ei ole pidanud kinnisvarahinnanguid usaldusväärseks, kinnisvara hinnati alla pärast raporti laekumist, kuid raportit ennast klienditele ei esitatud, kostjal olid olemas kinnisvara müügistatistika andmed Rumeenia põllumaade kohta, DTZ turuülevaate kohaselt on Rumeenia põllumaa hinnad alates 2007. aastast järjepidevalt tõusnud jne.
33.Lunastustähtaegade pikendamist soovitades pidi kostja mõistma, et see mh võimaldab hiljem tugineda kostja vastu esitatavate nõuete aegumisele.
34.Kostja valdkonnaprofessionaalina pidi aru saama, et kui emissioon oleks avalik, oleks klientide õigused suuremal määral kaitstud ning tegevus, mis on suunatud avaliku emissiooni varjamisele on käsitatav investeerimiskelmusena. Kostja oli huvitatud võimalikult suures ulatuses võlakirjade märkimisest ning seejärel enda klientidele edasi müümisest. Tegemist oli tahtliku ja ettekavatsetud tegevusega (s.o skeem), mille tagajärjeks oli kostja kasu ja kliendi 100% investeeritud vahendite kaotus.
35.Investeerimisprogrammi enda tingimused said kostja klientidele teatavaks alles pärast emitendi pankroti väljakuulutamist.
36.Kohus on ebaõigesti leidnud, et käesoleval juhul ei ole kostja poolt nõude aegumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus ei ole pööranud tähelepanu vastava võlasuhte sisule, võlasuhtest tulenevate kohtustute täitmisega seonduva informatsiooni vahetuse ulatuse ja sisule ega asjaolule, et emitendi juhtorganite ja kostja vaheline kirjavahetus on olnud vastuolus kostja klientidele esitatud selgitustega, millega paluti kostja klientidelt nõusolekut võlakirjade lunastustähtaegade pikendamiseks.
2-17-1935
37.Investeerimisteenuse osutamise raames toime pandud rikkumised ning ka neist tingitud negatiivsed tagajärjed avalduvad pikema aja vältel. Tagatisagendi puudumise tõttu, puudub igasugune loogiline ja mõistlik põhjendus, kuidas pidid kostja kliendid aru saama rikkumiste esinemisest enne, kui saabub lõplik lunastustähtaeg ning saab ilmseks, et kinnisasju ei õnnestu võõrandada, mitte kinnisvara turu puudumise tõttu, vaid seetõttu, et kinnisasjad on soetatud kordades kallimalt, kui on olnud nende tegelik turuhind. Kui nõustuda maakohtu järeldusega, siis pikemaaegsete investeerimisprogrammide puhul puuduvad investoritel tegelikkuses adekvaatsed õiguskaitsevahendeid, sest sellisel juhul saab peaaegu alati tugineda investeerimisteenuse osutaja tema vastu esitatud nõudeõiguse aegumisele.
38.Hageja on välja toonud ka analoogia VÕS §-ga 924 lg-s 1 sätestatuga. Võimalikud rikkumised ja kohustuste rikkumiseni viinud asjaolud selguvadki üldiselt pärast lunastustähtaja saabumist, kus asutakse lunastusmakse tegemata jätmise asjaolusid välja selgitama. Vastustaja seisukoht
39.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
40.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, sest ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada.
41.Hageja esitas kostja vastu lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Hagi asjaolude kohaselt rikkus kostja hoolsuskohustust, mis seisnes kliendi vara ja õiguste kaitseks vajalike abinõude tarvitusele võtmata jätmises, sobivushindamise kohustust, mis seisnes konkreetse väärtpaberi kliendile sobivuse välja selgitamata jätmises, teavitamiskohustust, mis seisnes võlakirjadega seonduvatest erilistest riskidest ning panga huvide konfliktist teavitamata jätmises, huvide konflikti vältimise kohustust, mis seisnes emissiooni korraldajaga sõlmitud investeeringute vahendamise kokkuleppe sõlmimises ja võlakirjade lunastustähtaegade pikendamises.
42.Maakohus jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus asus seisukohale, et lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumise algusaja määramiseks on oluline vaid nõude tekkimise tuvastamine ja selle maksmapanek ei eelda võlausaldaja teadlikkust nõude sissenõutavusest. Kuna kostjale etteheidetavad teod leidsid valdavalt aset juba võlakirjade märkimisel 2007. aastal, siis juba 2007. aastal sai investoritel olla tekkinud kahju hüvitamise nõue. Kostja hindas detsembris 2010 emitendi võlakirjad alla ca 95% võrreldes emitendi võlakirjade väärtusega novembris 2010 ning investorid said 31.12.2010 seisuga teostatud allahindlusest teada jaanuaris 2011, mil klientidele esitati detsembri varade aruanne. Maakohus leidis, et mõistlik on arvestada kahju hüvitamise nõude tekkimist hiljemalt jaanuarist 2011, kui oli selge, et emitendi võlakirjade väärtus oli langenud alla nende soetusväärtust.
43.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumise algusaja määramiseks on oluline nõude tekkimise tuvastamine. Kuid maakohus vastandab antud juhul põhjendamatult nõude tekkimise ja lepingu rikkumisest teadasaamise. Riigikohus on samas maakohtu poolt viidatud lahendis asunud ka järgmisele seisukohale: „Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse käsitlusega, et lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks lepingu rikkumisest ja sellest ajast algab
2-17-1935 ka selle nõude aegumistähtaeg. Kohtud on õigesti asunud seisukohale, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust“ (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-168-10 p 13).
44.TsÜS § 147 lg 2 kohaselt võib isik küll nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, sh lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid selle õiguse teostamine saab olla võimalik üksnes oma õigusest teadlik olles. Samuti ei saa lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine alata enne, kui kahju on tekitatud.
45.Ringkonnakohtu hinnangul pidas maakohus ebaõigesti aegumistähtaja alguse arvestamise alguseks jaanuaris 2011 detsembri varade aruande esitamist. Sellest aruandest ei selgunud kostjapoolsed rikkumised. Samuti ei olnud nende aruannete alusel veel võimlik üheselt järeldada, et võlakirjad jäävadki välja lunastamata ja kostja kliendid saavad kahju.
46.Kahju tekitamisest tulenev nõue ei muutu sissenõutavaks enne, kui on möödunud mõistlik aeg alates sellest, kui klient kohustuse rikkumisest teada sai. Hageja väitel said kliendid kostja rikkumisest teada alles emitendi pankrotimenetluse käigus (pankroti kuulutati välja 12.10.2015). Investeerimisteenuse puhul sõltub kliendile teadaolev informatsioon investeerimisteenuse osutajast. Käesoleval juhul tegutses kostja täisvolituse alusel klientide väärtpaberiportfelli valitsemisel. Hageja on välja toonud, et investeerimisprogrammi enda tingimused said kostja klientidele teatavaks alles pärast emitendi pankroti väljakuulutamist. Investorite eest tegi investeerimisotsuseid varahalduslepingute alusel saadud täisvolituse alusel kostja ise. Iga rahapaigutust investoritega ei arutatud ega esitanud selgitusi tehtud otsuste kaalutluste kohta. Kostja klientidel puudus teadmine sellest, mis eesmärgil oli investeerimisprogramm ellu kutsutud, mis olid erinevatel etappidel nende õigused ning millel põhinesid otsused investeeringute tegemiseks ja lunastustähtaegade edasilükkamiseks. Neid asjaolusid pole kostja ümber lükanud.
47.Investeerimisteenuse osutamise raames toime pandud rikkumised ning ka neist tingitud negatiivsed tagajärjed avalduvad pikema aja vältel. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas pidid kostja kliendid aru saama rikkumiste esinemisest enne, kui saabub lõplik võlakirjade lunastustähtaeg ning selgub, mis põhjusel võlakirju välja ei lunastata.
48.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb aegumise hindamisel analoogia korras arvestada ka VÕS § 924 lg-s 1 sätestatut. Viidatud sätte kohaselt on väärtpaberist tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäeva saabumisest (s.o võlakirja lunastustähtaeg). Ei ole mõeldav, et võlakirjast endast tulenev nõue ei ole aegunud, kuid samaaegselt ei ole võimalik maksma panna nõuet investeerimisteenuse osutaja vastu sama võlakirja omandamisel ja hoidmisel toime pandud rikkumiste eest. Võimalikud rikkumised ja kohustuste rikkumiseni viinud asjaolud selguvadki üldiselt pärast lunastustähtaja saabumist, kui asutakse lunastusmakse tegemata jätmise asjaolusid välja selgitama.
49.Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-102-13 selgitanud, et olukorras, kus üks isik osutab lepingu alusel teenust teisele isikule ning selle lepingu rikkumise tulemusel tekib kahju kolmandale isikule, ei saa see nõue hakata aeguma enne, kui kahju on tekkinud või on selle tekkimine kindel.
50.Seega, kui ka rikkumised leidsid aset juba võlakirjade märkimisel ja klientide portfelli omandamisel, ei saanud kahju klientidele realiseeruda enne, kui saabus vastavate võlakirjade lunastustähtaeg.
2-17-1935
51.Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et antud juhul ei muutunud investeerimisteenuse osutamise lepingu rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks enne, kui saabus võlakirjade lunastustähtaeg, s.o 31.03.2015, mil emitendil oli kohustus teha väljamakse.
52.VÕS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg on kolm aastat, mis algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 4 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, aega, viisi ja olemust. Maakohus pidas kohtupraktikale tuginedes antud juhul selliseks mõistlikuks ajaks kolm kuud. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu hinnanguga. Eelpool tuvastas ringkonnakohus, et kostja klientide kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks 31.03.2015, mistõttu järgmisest päevast pärast kolmekuulist tähtaega, so 01.06.2015 hakkas kulgema aegumise tähtaeg, mis lõppes 01.06.2018. Lepingulise kahju hüvitamise nõuded kostja vastu on kohtusse esitatud 06.02.2017 ja 02.04.2018. Seega ei ole hageja nõuded kostja vastu aegunud.
53.Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei olnud hagi esitamise ajal üldine kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud, mistõttu hagi ei ole aegunud ei käsitle kolleegium hageja väiteid TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja kohta ega selle kohta, et käesoleval juhul on kostja poolt nõude aegumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega.
54.Kohtupraktikas on rõhutatud, et olukorras, kus maakohus on leidnud, et nõue on aegunud, ning teinud kooskõlas TsMS § 449 lg 3 kolmandas lauses sätestatuga aegumise kohta lõppotsuse, ei ole ringkonnakohtul õigust maakohtu aegumise kohta tehtud otsust kontrollides asuda hindama aegumata nõude aluseks olevaid asjaolusid ega lahendada vaidlust ise esimesena lõpuni, kui ta leiab, et maakohus on aegumise kohaldamisel eksinud. Kui ringkonnakohus leiab, et nõue ei ole aegunud, peab ta maakohtu otsuse tühistama ja saatma asja menetluse jätkamiseks maakohtule (vt Riigikohtu otsus nr 2-15-3686, p 13 teine lõik).
55.Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Krista Kirspuu, Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.