Intrac Eesti AS-i hagi Rakvere Autobaas nr 2 OÜ ja Jürgen Tabo vastu võlgnevuse 8272 euro 10 sendi väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
8272 eurot 10 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 20. märtsi 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jürgen Tabo apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja I): Jürgen Tabo (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sven Paaver Vastustaja (hageja): Intrac Eesti AS (registrikood 10103801), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov Kostja II: Rakvere Autobaas nr 2 OÜ (registrikood 12976864)
RESOLUTSIOON
1.Muuta Viru Maakohtu 20. märtsi 2020 otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Jürgen Tabo kanda.
Välja mõista Jürgen Tabolt Intrac Eesti AS-i kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 200 eurot. Kohustada Jürgen Tabot tasuma väljamõistetud menetluskuludelt 200 eurot Intrac Eesti AS-ile viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
5.Välja mõista Jürgen Tabolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasumata riigilõiv 500 eurot riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda Jürgen Tabol 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest eraldi edastatavas makseinfos näidatud Maksu- ja Tolliameti pangakontole, märkides makseinfos näidatud viitenumbri. Riigituludesse väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb Jürgen Tabol tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Intrac Eesti AS (hageja) esitas 20. juunil 2019 hagi Rakvere Autobaas nr 2 OÜ (kostja II) ja Jürgen Tabo (kostja I) vastu võlgnevuse 8272 euro 10 sendi väljamõistmiseks. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja II 16. mail 2017 müügilepingu nr X ratastraktori Massey Ferguson 7722 müügiks, mille raames esitas hageja kostjale II arve summas 132 000 eurot (koos käibemaksuga). Kostja II on tasunud müügihinnast hagejale 9 000 eurot. 7. märtsil 2018 sõlmisid hageja ja kostja II kohustuse laenuks ümbervormistamise lepingu, mille kohaselt pidi kostja II tasuma hagejale 22 000 eurot koos intressidega. Kostja II ei täitnud nõuetekohaselt lepingut ja 18. juuni 2018 seisuga võlgnes kostja II hagejale 13 000 eurot. Võlgnevuse sissenõudmiseks pöördus hageja Kreedix OÜ poole. Kreedix OÜ esitas
18.juunil 2018 kostjale II maksenõude. Hageja ja kostjad sõlmisid 18. juunil 2018 kokkuleppe -
maksegraafiku, mille punktist 2.1 tulenevalt võtsid kostjad endale kohustuse tasuda maksegraafiku alusel arvest tuleneva võlgnevuse 13 000 eurot, viivised 955 eurot 50 senti ja menetluskulu maksekohustuse täitmisega viivitamise eest 2496 eurot, kokku 16 451 eurot 50 senti. Kostjad tasusid 10 967 eurot 68 senti, millest hageja arvestas 955 eurot 50 senti viivise katteks, 2496 eurot menetluskulu katteks ning 7516 eurot 18 senti põhivõlgnevuse katteks. Solidaarvõlgnik ja deebitor vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Seisuga 11. juuni 2019 on kostjate võlgnevus hageja ees 8272 eurot 10 senti, millest põhivõlgnevus on
eurot
senti, viivis
eurot
senti ja leppetrahv 300 eurot.
2.Viru Maakohtu 1. oktoobri 2019 tagaseljaotsusega rahuldati hagi ja mõisteti kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 8272 eurot 10 senti ning menetluskulud.
3.Viru Maakohtu 11. detsembri 2019 määrusega rahuldati kostja I kaja tagaseljaotsuse peale ja taastati menetlus kostja I suhtes.
4.Kostja I vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse kehtivuse eelduseks kohustuse olemasolu. Kostja I ei ole olnud hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepingu pooleks, mistõttu ei ole võimalik hageja ja kostja II vahelist lepingut käsitleda ka kui hageja poolt välja antud konstitutiivset võlatunnistust. Kostja I leidis alternatiivselt, et ta on füüsilise isikuna sõlmitud lepingutes käsitletav tarbijana, mistõttu kohalduvad lepingule tarbijat kaitsvad sätted. Tarbijakäendusleping, milles ei ole sätestatud kohustuse ülempiiri ning intressid ja leppetrahv on ülemäärane, on tühine. Hageja nõuded kostja II vastu on pandiga tagatud. Kostjal I on õigus keelduda hagejale kohustuse täitmisest seni, kuni hageja ei ole oma pandiõigust teostanud ning kostja II suhtes ei ole välja kuulutatud pankrotti. Kostja arvates on tal tekkinud võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, sest hageja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11), kostja I saab hageja nõude tasaarvestada VÕS § 197 järgi. Kahjuna saab käsitleda võlasuhtesse eksitatud isiku vastu tekkinud nõuet. Kostja I tasaarvestusega loetakse tasaarvestatuks ka hageja nõue solidaarvõlgniku kostja II suhtes.
5.Hageja leidis, et kostja I on solidaarvõlgnik. Kokkuleppe sõlmimise ajal oli kosja I kostja II juhatuse liige. Võlatunnistus ja kohustustega ühinemine toimus VÕS § 178 lg 1 tähenduses, mitte nõude tagamiseks VÕS § 178 lg 3 järgi. Hageja hinnangul on kokkulepe-maksegraafiku puhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, st tunnistatud on varasemat võlgnevust uut kohustust endale võtmata.
MAAKOHTU LAHEND
6.Viru Maakohus rahuldas 20. märtsi 2020 otsusega hagi kostja I suhtes ning mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks võlgnevuse 8272 eurot 10 senti (põhivõlg 5483 eurot 82 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 2488 eurot 28 senti, leppetrahv 300 eurot). Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja menetluskulud summas 850 eurot. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja täiendava menetluskulu 600 eurot ja viivise menetluskuludelt (1450 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohtu põhjenduste kohaselt pidid pooled 7. märtsi 2017 sõlmitud kohustuste laenuks ümbervormistamise lepingu punktide 6.1-6.2 kohaselt lepingu nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmima tagatislepingu (registerpandi lepingu) ja koormama hageja kasuks kostjale II kuulunud veoautod. Menetluses ei ole väidetud, et registerpant hageja kasuks on seatud.
Kommertspandiseaduse (KomPS) § 1 lg sätestab, et äriregistrisse kantud ettevõtja võib nõude tagatisena seada oma vallasvarale kommertspandiregistrisse kantud käesolevas seaduses sätestatud ulatusega pandi (kommertspant), ilma et ta annaks üle panditava vara valdust. Sama seaduse § 4 lg alusel kommertspandileping peab olema notariaalselt tõestatud. 7. märtsi 2017 sõlmitud kohustuste laenuks ümbervormistamise leping ei ole notariaalselt tõestatud. Seega ei ole tekkinud nimetatud lepingu alusel hagejal pandiõigust lepingus nimetatud kostja II varale ja lepingus nimetatud sõidukid ei taga kostja II kohustusi hageja ees. Kuna maksekokkuleppe sõlmimise ajal oli kostja I kostja II juhatuse liige, siis leidis kohus, et sellises situatsioonis ei esinenud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust kostja II majanduslikust olukorrast. Juhatuse liikmena pidi kostja I teadma, milline on kostja II majanduslik olukord. 18. juuni 2018 kokkuleppe punktis 1.6. on kostja I kui solidaarvõlgnik ja kostja II kui deebitor kinnitanud, et neil on kõik kreeditori nõude aluseks olevad dokumendid ning nad saavad nende sisust aru. Sellega on kohus tuvastanud, et hageja ei ole teavitamiskohustust rikkunud, mistõttu ei ole hageja ka kostjale I kahju tekitanud ja kostjal ei ole tekkinud kahju hüvitamise nõuet hageja vastu. Lepingu punktis 1.2 on kostja I deklareerinud, et kokkuleppe alusel ühineb kostja I kohustusega deebitori poolel solidaarvõlgnikuna. Solidaarvõlgnik ja deebitor vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Lepingu punktis 1.3. kinnitas solidaarvõlgnik, et ta on teadlik võlgnevuse tekkimise alustest ning deebitori kohustusest kreeditori ees punktis 2.1. nimetatud summa ulatuses. VÕS § 165 lg järgi kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Vaidlust ei ole selles, et 18. juuni 2018 maksekokkuleppe sõlmimise ajal tegutses kostja I kostja II juhatuse liikmena. Kohus leidis, et äriühingu juhatuse liikmena tegutseva isikuna pidi kostja I aru saama, et deebitori kohustustega ühinemise ja solidaarvõlgnikuna vastutamise deklareerimisega vastutab ta kostja II kohustuste täitmise eest solidaarselt. Maakohus leidis, et maksekokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille pooleks on ka kostja I. Kokkuleppe sisu on lahti kirjutatud selle punkti 2 alapunktis 2.1. Riigikohtu senise praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922 p 13.1). Kostja I ei ole tõendanud, et temal pole hageja ees kohustust tekkinud. Maakohus leidis, et kostja I on ühinenud tema juhitud äriühingu kohustusega ja peab deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitama solidaarselt kostjaga II. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostjate kanda. 1. oktoobri 2019 tagaseljaotsusega jäid menetluskulud kostjate kanda ja mõisteti välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskulud kogusummas 850 eurot, sh riigilõiv 500 eurot ja õigusabikulud 350 eurot. Hageja palus täiendavalt välja mõista menetluskulud summas 600 eurot, s.o 6. detsembril 2019 tutvumine kostja vastusega ja seisukoha koostamine 2 tundi,
20.detsembril 2019 tutvumine kostja vastusega ja seisukoha koostamine 2 tundi ning 2. märtsil 2020 ettevalmistus kohtuistungiks ja esindamine istungil 2 tundi, tunnihinnaga 100 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leidis, et hageja õigusabikulud on mõistliku suurusega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Kostja I palub menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt tuleb hagi jätta kostja I suhtes läbi vaatamata VÕS § 178 lg 4 ja VÕS § 149 lg 5 alusel, sest hageja nõue kostja II vastu on pandiõigusega tagatud ning jõustunud on ka kohtulahend, mida hageja avalduse alusel saab kohtutäitur täita. Kostja I on menetluses läbivalt väitnud, et hageja nõue on pandiga tagatud. Kohtu järeldused kommertspandi kohta on asjakohatud, sest liiklusregistrisse kantav registripant ei ole kommertspant. KomPS § 2 lg 3 p 2 välistab kommertspandi liiklusregistrisse kantud mootorsõidukite üle. Lepingu siduvust reguleeris kokkulepe, mille kohaselt sõltus kogu lepingu kehtivus just nimelt veoautodele registripandi seadmisest (vt kohustuse laenuks ümbervormistamise leping, Rakvere AB - laenuleping p 1.2. (ii), hagiavalduse lisa nr 1). Hageja on omaks võtnud, et pant seati ja, et selline tingimus oli lepingus. Eeltoodule tuginedes ei ole võimalik hagi kostja I suhtes läbi vaadata, sest tuvastatud asjaolude põhjal on ainuvõimalik õige järeldus, et: a) kui panti ei seatud, puudus ka kohustus; b) kui pant seati, on kostjal I õigus hageja ees kostja II kohustuse täitmisest keelduda, alternatiivselt pidi hagi jätma rahuldamata. Kohtuotsus ei vasta seaduse nõuetele, sest kohus ei analüüsinud kostja järgmisi väiteid: a) käendusleping on aktsessoorne ja ei too endaga kaasa kohustust, kui puudub kohustus, mille täitmise tagamiseks on see sõlmitud; b) deklaratiivne võlatunnistus on tühine, kui on tühine kohustus, mida võlatunnistuses deklareeritakse; c) tarbijalt ei saa nõuda ebamõistlikke sisseneõudekulusid, leppetrahve, viiviseid, intresse ja kohtul tuleb neid vähendada mõistlikkuseni; d) kostja ei ole andnud hagejale võlatunnistust, vaid võlatunnistuses on kostja II hagejaga kostja I väidetavaid kohustusi deklareerinud; e) hageja kaotab hea usu põhimõttest tulenevalt nõudeõiguse, sest on lepingute sõlmimisel kostjatele valetanud (üle 2 000 euro sissenõudekulu, mis tuleneb väidetavalt seadusest); f) eksimuse või pettuse teel sõlmitud leping on tühine. Asja menetlusse võttes lähtus kohus kostjast I kui füüsilisest isikust ja tarbijast. Ka seadus sätestab, et tarbijakäendusleping on selline käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Seega ei ole käenduselepingu kvalifitseerimisel tarbijakäenduslepinguks VÕS § 143 lg 1 tähenduses tähtsust asjaolul, millise kohustuse täitmise tagamiseks see on sõlmitud ja, kas vastava kokkuleppe sõlmimine on seotud kostja II iseseisva majandus- ja kutsetegevusega või mitte. Seega on väär maakohtu otsuse põhjendus, mille kohaselt ei saa kostjat I pidada füüsiliseks isikuks, kellele tarbijakäendus, vastutustundliku laenamise põhimõte, viiviste piirmäär jne ei kohaldu. Kostja on menetluse käigus korduvalt selgitanud, et tema allkirjastas lepingu heas usus ja teadmises, et leping deklareerib kostja II kohustust. Maakohus ei kuulanud kostjat vande all üle. Kohus kostjalt vannet ei võtnud, kuid kuulas kostja istungil üle. Kostja vastas kohtu küsimustele, et ta ei ole võtnud füüsilise isikuna kohustusi hageja ees. Seega on asjakohatu väita, et kostja I pidi peale kohtuistungit esitama kohtule veel täiendavaid tõendeid, kui kohus pole sellele eelmenetluses viidanud. Kohtuotsusega mõisteti hagejale menetluskulud välja topelt. Hageja ei ole teinud peale istungil osalemise mitte ühtegi põhjendatud ja vajalikku õigusabitoimingut lisaks selle, mille eest talle tagaseljaotsusega kostjalt II menetluskulud välja mõisteti.
8.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja palub menetluskulud jätta kostja I kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et muuta tuleb Viru Maakohtu 20. märtsi 2020 otsuse põhjendusi, kuid otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 21). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
10.Asja materjalide kohaselt esitas hageja hagi kostja II ja kostja I vastu võlgnevuse 8272 euro 10 sendi väljamõistmiseks. Maakohus rahuldas 1. oktoobri 2019 tagaseljaotsuse hagi. Kostja I esitas kaja tagaseljaotsuse peale ning maakohtu 11. detsembri 2019 määrusega rahuldas kostja I kaja ja taastas menetlus kostja I suhtes. Kostja II kaja ei esitanud ja seega on 1. oktoobri 2019 tagaseljaotsus tema suhtes jõustunud.
11.Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt tuleb hagi jätta kostja I suhtes läbi vaatamata VÕS § 178 lg 4 ja VÕS § 149 lg 5 alusel, sest hageja nõue kostja II vastu on pandiõigusega tagatud ning jõustunud on ka kohtulahend, mida hageja avalduse alusel saab kohtutäitur täita. VÕS § 178 lg 4 kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus. Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks VÕS §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. Vaidluse lahendamiseks tuleb seega eelkõige tuvastada, kas tegemist oli kohustusega ühinemisega ja kui tegemist oli kohustusega ühinemisega, siis kas see toimus teise isiku kohustuse tagamise eesmärgil.
12.18. juunil 2018 sõlmitud maksekokkuleppest nr X (tl 17-18) tulenevalt kinnitasid hageja ja kostja II, et maksekokkuleppe sõlmimise aluseks on kostja II võlgnevus, mis tuleneb poolte vahel 07.03.2018 sõlmitud kohustuse laenuks ümbervormistamise lepingust. Maksekokkuleppe p 1.2. kohaselt ühines kostja I kohustisega kostja II poolel solidaarvõlgnikuna ning kinnitas, et vastutab lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et 18. juuni 2018 maksekokkuleppega astus kostja I võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku (s.o kostja II) kõrvale (s.o tegemist on kohustusega ühinemisega VÕS § 178 lg 1 mõttes).
13.Otsustamaks, kas asjas kuuluvad kohaldamisele VÕS § 149 lg 5, tuleb eelkõige teha kindlaks, kas kostja I on kohustusega ühinenud hageja nõude tagamise eesmärgil, s.o kas kostja I soov vastutada solidaarselt kostjaga II viimase kohustuse täitmise eest on kantud hagejale lisatagatise andmise motiivist ning kostjal I puudub otsene isiklik (õiguslik või majanduslik ) huvi kohustuse täitmise vastu, kuid tema seos tagatava võlasuhte võlgnikuga ületab isikliku suhte jaoks tavapärase määra. Antud juhul ringkonnakohtu arvates ei ole kostja I kohustusega ühinenud hageja nõude tagamiseks ja seetõttu ei kuulu kohaldamisele VÕS § 178 lg-s 4 nimetatud sätted. Maksekokkuleppe p-st 1.2. tuleneb, et kostja I vastutab uue võlgnikuna koos kostjaga II kohustuse täitmise eest. Olles kostja II juhatuse liige, oli kostjal I isiklik huvi kohustuse täitmise ja kostja II soorituse vastu.
14.Lähtudes eeltoodust kostja I ühines kohustusega seeläbi, et astus võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku (kostja II) kõrvale (VÕS § 178 lg 1) ning kuna kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus (VÕS § 178 lg 1 esimene lause), siis kuulub täiendavalt kohaldamisele VÕS §-des 65-70 sätestatu.
15.Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et maakohus on vaidluse lahendamisel ebaõigesti kohaldanud KomPS sätteid, kuid samas seaduse ebaõige kohaldamine ei ole antud juhul kaasa toonud ebaõiget kohtuotsust.
Kohustuse laenuks ümbervormistamise lepingus on hageja ja kostja II muuhulgas kokku leppinud tagatisena sõidukitele registerpandi seadmises (tl 13). Liiklusregistrisse kantud sõidukite kohta sisalduvad registerpandi erisätted liiklusseaduse §-des 176-184. Kuna ringkonnakohtu arvates ei kohaldu VÕS § 178 lg 4 teises lauses sätestatu, siis ei kontrolli ringkonnakohus seda, kas kohustuse laenuks ümbervormistamise lepingus kokkulepitud registerpant sõidukitele kanti seaduses sätestatud korras liiklusregistrisse või mitte.
16.Ringkonnakohus leidis käesoleva otsuse p-s 14, et kostja I ühines kohustusega (s.o poolte vahel ei ole sõlmitud käenduslepingut). Seega on asjakohatu apellatsioonkaebuse väide, et käendusleping on aktsessoorne ja ei too endaga kaasa kohustust, kui puudub kohustus, mille täitmise tagamiseks on see sõlmitud. Ringkonnakohtu arvates on maksekokkulepe käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena hageja ja kostja II vahelises suhtes ning hageja ja kostja II ja kostja I vahel on sõlmitud kohustusega ühinemise leping. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud deklaratiivse võlatunnistuse aluseks on 07.03.2018 sõlmitud kohustuse laenuks ümbervormistamise lepingu täitmata kohustus summas 13 000 eurot, viivis 955 eurot 50 senti ja menetluskulu maksekohustusega täitmisega viivitamise eest summas 2496 eurot (kokkuleppeline tasu Kreedix OÜ poolt leitud lahenduse eest). Kostjad tasusid pärast maksekokkuleppe sõlmimist 10 967 eurot 68 senti, millest hageja arvestas 955 eurot 50 senti viivise katteks, 2496 eurot menetluskulude katteks ja 7516 eurot 18 senti põhivõlgnevuse katteks. Hagiavalduse esitamise seisuga oli põhivõlgnevus 5483 eurot 82 senti, viivis 2488 eurot 28 senti ja leppetrahv 300 eurot. Kostja II ei ole menetluses vaidlustanud deklaratiivse võlatunnistuse kehtivust.
17.Kostja I solidaarvõlgnikuna võib esitada hageja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest võlausaldajaga (VÕS § 67 lg 2). Kostja I apellatsioonkaebuses esitatud seisukoha kohaselt ei ole maakohus vastanud tema väidetele, et: 1) käendusleping on aktsessoorne ja ei too endaga kaasa kohustust, kui puudub kohustus, mille täitmise tagamiseks on see sõlmitud; 2) deklaratiivne võlatunnistus on tühine, kui on tühine kohustus, mida võlatunnistuses deklareeritakse. Antud juhul ei ole tegemist käenduslepinguga, vaid kostja I on ühinenud kostja II kohustusega ning seetõttu on asjakohatu viide käenduslepingule. Apellatsioonkaebuses ei ole täpsustatud, miks on tühine hageja ja kostja II vahel sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, sh miks on tühine kohustus, mille osas sõlmiti võlatunnistus. Vastavate põhjenduste puudumise tõttu kaebuses ei saa ringkonnakohus ka analüüsida kostja I väidet kohustuse tühisuse kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja I ei ole tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes. Kostja I on kohustusega ühinenud huvist kostja II majandustegevuse vastu. Kuna kostja I ei ole tarbija, siis ei ole asjakohane väide, et temalt kui tarbijalt ei saa nõuda ebamõistlikke sissenõudekulusid, leppetrahve, viiviseid, intresse ja kohtul tuleb neid vähendada mõistliku suuruseni. Siinkohal juhib ringkonnakohus kostja I tähelepanu sellele, et hagiavaldusest nähtuvalt on esitatud nõue põhivõlgnevuse, viivise ja leppetrahvi väljamõistmiseks, kuid nõutud ei ole sissenõudekulusid ja intresse (on juba tasutust maha arvatatud). Kuna kostjat I ei saa kohustusega ühinemisel pidada tarbijaks, siis on õige maakohtu seisukoht, et talle ei laiene tarbijakäendus. Kuna maksekokkuleppe sõlmimise ajal oli kostja I kostja II juhatuse liige, siis asus kohus õigesti seisukohale, et sellises situatsioonis ei esinenud hagejal VÕS § 14 lg 2 sätestatud teavitamiskohustust kostja II majanduslikust olukorrast.
18.Arusaamatud on kostja I väited, et 1) hageja kaotab hea usu põhimõttest tulenevalt nõudeõiguse, sest on lepingute sõlmimisel kostjatele valetanud (üle 2 000 euro sissenõudekulu, mis tuleneb väidetavalt seadusest); 2) eksimuse või pettuse teel sõlmitud leping on tühine. Eksimuse või pettuse tõttu sõlmitud leping ei ole tühine vaid tühistatav (TsÜS § 90 lg 1)
19.Kostja I väite kohaselt ei kuulanud maakohus teda vande all üle, kuigi kostja I seda palus, ning seetõttu on asjakohatu väita, et kostja I pidi esitama kohtule veel täiendavaid tõendeid. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja I taotlenud vande all ülekuulamist 13. jaanuari 2020 kirjalikus kostja seisukohas (tl 110-114). Kohtuistungil 2. märtsil 2020 (tl 133-135) ei ole ta vande all ülekuulamist taotlenud. Protokolli kohaselt ei olnud kohtuistungil pooltel taotlusi ning kui kohus küsis, kas asja arutamise võib lõpetada, siis on pooled sellega nõustunud. Seega ei ole kostja I ise taotlenud kohtuistungil enda vande all ülekuulamist. Lisaks märgib ringkonnakohus, et isegi kui maakohus oleks kostja I vande all üle kuulanud, siis peab kohus otsuse tegemisel analüüsima kõiki tõendeid (TsMS § 442 lg 8) ning tõenditest kogumis tuleneb, et kostja I on kohustusega ühinenud.
20.Alusetu on kostja I väide, et vaidlustatud kohtuotsusega mõisteti hagejale menetluskulud välja topelt, s.o kahekordselt. Vaidlustatud otsusega mõistis maakohus kostjalt I välja solidaarselt kostjaga II menetluskulud summas 850 eurot (sh riigilõiv 500 eurot ja õigusabikulud 350 eurot) ja kostjalt I täiendavalt 600 eurot. See, et 1. oktoobri 2019 tagaseljaotsusega jäeti menetluskulud kogusummas 850 eurot, sh riigilõiv 500 eurot ja õigusabikulud 350 eurot, solidaarselt kostja I ja kostja II kanda ning pärast kaja esitamist menetluse taastamisega seotud menetluskulud 600 eurot jäeti kostja I kanda, ei tähenda menetluskulude väljamõistmist kahekordselt ning seega on ebaõige apellatsioonkaebuse vastupidine väide. Hageja on palunud täiendavalt seoses menetluse taastamisega välja mõista menetluskulud summas 600 eurot, s.o 06.12.2019 tutvumine kostja vastusega ja seisukoha koostamine 2 tundi, 20.12.2019 tutvumine kostja vastusega ja seisukoha 2 tundi ning 02.03.2020 ettevalmistus kohtuistungiks ja esindamine istungil 2 tundi, tunnihinnaga 100 eurot, kokku 600 eurot. Maakohus luges hageja õigusabikulude suuruse vajalikuks ja põhjendatuks. Menetluskulude kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui on rikutud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel rikkunud diskretsioonipiire ning puudub alus muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suurust.
21.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja I kanda. Hageja on taotlenud ringkonnakohtus menetluskulude 200 eurot (sh vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 2 tundi tunnihinnaga 100 eurot) väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on seaduslike ja põhjendatud menetluskuludega ning kostjalt I tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.