Osaühingu Aktiva Finants hagi XX vastu põhivõla, intressi, sissenõudmiskulu ja viivise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 7. juuli 2020. a otsus (tagaseljaotsus), täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 10. augusti 2020. a otsusega
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
177 eurot 54 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Alla Žulinskaja Kostja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Võtta Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.
2.Tühistada Harju Maakohtu 7. juuli 2020. a otsus ja 10. augusti 2020. a täiendav otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata (sissenõutavaks muutunud viivis 224 eurot 17 senti ületavas summas), ja menetluskulude jaotuse osas ning saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
1(5)
Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 22. mail 2020 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista XX-lt (kostja) hageja kasuks välja põhivõla 1658,12 eurot, intressi 171.18 eurot, võla sissenõudmiskulud 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 401.71 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BB Finance OÜ (laenuandja) ja kostja 15. juunil 2019 laenulepingu nr 2101884830, mille alusel väljastati kostjale 1675 eurot. Kostja kohustus laenu tagasi maksma maksegraafiku alusel perioodil 15.07.2019–19.05.2024. Laenulepingu sõlmimisel lepiti kokku intressimääras 42,8% aastas. Kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid maksekohustusi tähtaegselt, ütles laenuandja 29. oktoobril 2019 lepingu üles. Kostja tasus maksegraafiku alusel kokku 141.73 eurot, sh laenu põhiosa maksed 16.88 eurot, intress 66.22 eurot ja lepingutasud 58.63 eurot. Seega on põhivõlg 1658.12 eurot ning intressivõlg 171.18 eurot. Laenuandja loovutas 22. novembril 2019 nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Laenuandja on kostjale edastanud tasuta meeldetuletusi võla tasumiseks ja 5 tasulist kirja maksumusega 5 eurot, millest tulenevalt on võla sissenõudmiskulu kokku 25 eurot. Viivise määr on lepingus kokkulepitud intressimäär. Sissenõutavaks muutunud viiviste summa on hagiavalduse esitamise seisuga 401.17 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja ei esitanud hagile vastust. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 7. juuli 2020. a tagaseljaotsusega (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 10. augusti 2020. a otsusega) hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1658.12 eurot, intressi 171.18 eurot, võla sissenõudmiskulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 224.17 eurot ja alates 23. maist 2020 viivise arvestatuna põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
5.Otsuse kohaselt on sissenõutavaks muutunud viivise nõue põhjendatud üksnes osaliselt. Hageja poolt nõutava viivise määr 42,8% aastas on ebamõistlikult kõrge ning see tuleb VÕS § 6 alusel lähtuvalt hea usu põhimõttest kohaldamata jätta. Ka Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Praegusel juhul on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist kolmekordses seadusjärgses
2(5)
viivisemääras, s.o 24% aastas, mis teeb sissenõutavaks muutunud viivise summaks 224.17 eurot.
6.Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja on teadlikult esitanud viivisenõude määras, mis on tühine, ning seega on ta pidanud arvestama võimalusega, et hagi jääb osaliselt rahuldamata ning tema menetluskulud hüvitamata. Apellatsioonkaebus
7.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi ja hageja menetluskulude hüvitamise taotlus jäeti rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi ja hageja menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldatakse täies ulatuses. Apellatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
8.Maakohus on ebaõigesti jätnud viivisenõude osaliselt rahuldamata. Hageja on viivist nõudnud seaduses sätestatud määras, s.o võrdses määras lepingujärgse intressimääraga tagastamata krediidisummalt aastas, nagu näeb ette laenulepingu üldtingimuste p 12.2.1. Sellises määras viivise nõudmine on lubatav VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, mida on kinnitanud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 tehtud otsuse p-s 12. Kui viivis oleks lepingujärgsest intressimäärast madalam, ei täidaks see oma kompenseerivat ja sanktsioneerivat eesmärki ning ei kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma. Sellises olukorras oleks võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saavutada lepingu ülesütlemise korral soodsam viivisemäär. Seega tuleb viivisemäärana kohaldada intressimäära 42,8% aastas. Kohtupraktika järgi on kohtul õigus VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud.
9.Maakohus eksis TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel, kui jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ja maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada TsMS § 646 ja § 656 lg 2 alusel apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi TsMS § 657 lg 2 kohaselt tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
11.Esmalt märgib ringkonnakohus, et jättes hagi osaliselt rahuldamata, poleks maakohus tohtinud tagaseljaotsust ilma kirjeldava ja põhjendava osata teha. Kuigi TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kehtib see üksnes juhul, kui kohus rahuldab tagaseljaotsusega hagi täielikult. Kui hagi rahuldatakse osaliselt või jäetakse rahuldamata, tuleb hagi aluseks olevaid asjaolusid otsuses kirjeldada ja otsust ka nõuetekohaselt põhjendada (vt V. Kõve jt, Tsiviilkohtu menetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017, § 444 kommentaar, p 3.4 c). See rikkumine siiski ei tingi maakohtu otsuse tühistamist, kuivõrd täiendava otsuse tegemisega on maakohus rikkumise kõrvaldanud – ehkki alles pärast apellatsioonkaebuse esitamist.
12.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja vaidlustab
3(5)
maakohtu tagaseljaotsuse osaliselt, leides et maakohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivised lepingujärgse viivisemääraga.
13.Viivisenõude lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada selle õiguslik alus. Kui pooled on kokku leppinud seaduses sätestatust erinevalt, tuleb esmalt hinnata lepingus kokku lepitut. Kostja on laenuandjaga sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille järgi on intressimäär 42,8% aastas. Laenulepingu üldtingimuste p 12.2.1 kohaselt arvestatakse viivist intressi määraga võrdses määras.
14.Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära osas. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lg-s 1. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VÕS § 415 lg 1 esimese lause viide VÕS § 113 lg-le 1 hõlmab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandat lauset (vt ka Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-2-1-12008 [p 12] ja nr 3-2-1-170-13 [p 16]), mis sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale.
15.Praegusel juhul ületab tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär seadusjärgset viivisemäära, milleks on laenulepingu lõppemisest kuni praeguse ajani olnud stabiilselt 8%. Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse aluseks pidanud eelduslikult olukorda, kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-186-13, p 22). Arvestades, et nimetatud määr oli lepingute sõlmimise ajal 18–19% ning kostja sõlmitud lepingu järgi oli krediidi kulukuse määr 56,39% aastas, pole alust pidada krediidilepingut tühiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel. Seega on tegemist kehtiva kokkuleppega ja õigusliku alusega, millele hageja saab tugineda. VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam viivise määr. Praegusel juhul ei kohaldu tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad, kuivõrd viidatud asjas ei olnud tegemist krediidilepinguga ning puudus kokkulepe intressimäära kohta. Maakohus on jätnud tähelepanuta tarbijakrediidilepingutele kehtestatud erisused viivisemäära osas ning on ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Viivisemäära, mis ei ületa tarbijakrediidilepingute puhul seadusega lubatud määra, ei ole üldjuhul alust pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-2-1-52-11 (p 19) ja nr 3-2-1-42-11 (p 17)). Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud.
16.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuses esitatud väidete alusel osas, milles maakohus jättis sissenõutavaks muutunud viivise 224.17 eurot ületavas summas välja mõistmata ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus peab võimalikuks tõlgendada TsMS § 657 lg-t 2 4(5)
selliselt, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud üksnes osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd praegusel juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ning ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2), puudub menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus teise poole seisukohta küsida. Kuna ringkonnakohus ei saa ise uut lahendit teha, kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.
17.Menetluskulude jaotus ja sellest tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramine otsustatakse vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3).
18.Apellant tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 125 eurot: 75 eurot vaidlustatavalt nõudelt (viivis 177.54 eurot) ja 50 eurot menetluskulude vaidlustamisel. Ringkonnakohus märgib, et riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 16 kohaldub üksnes juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit apellatsioonkaebusega ei vaidlustata. Seega on apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 50 eurot ettenähtust enam. Apellandil on võimalik taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist, esitades ringkonnakohtule RLS § 12 lg-s 2 sätestatud nõuetele vastava taotluse. Tagastamise vorm on allalaaditav kohtute veebilehelt (https://www.kohus.ee/et/riigiloivud/riigiloivu-tagastamine).
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.