Luminor Bank AS hagi XX vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.04.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind
158 472,45 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Luminor Bank AS (registrikood 11315936), lepinguline esindaja Marjel Mõis Kostja (apellant): XX (Soome isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo
Kohtuistungi toimumise aeg
09.09.2020
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 08.04.2019 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta XX kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
4.Välja mõista XX-lt Eesti Vabariigi kasuks tasumata riigilõiv 1200 eurot.
Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tuleb tasuda 1 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest kohtuotsuse lisaks oleva makseinfo lehel märgitud korras.
1(11)
6.Menetluskulude Eesti Vabariigi kasuks tasumise nõudega viivitamise korral peab XX tasuma viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Luminor Bank AS-i õiguseellane Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu) (hageja) esitas 24.04.2017 hagi XX (kostja) vastu võla väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Pidula Mõis (laenusaaja) 01.11.2013 laenulepingu (laenuleping), mille alusel maksti laenusaajale välja laen 355 989,97 eurot. 30.12.2013 sõlmiti laenulepingu muudatusleping nr 1, millega muudeti laenu tagasimaksete kuupäevi ja korda. Laenusaaja kohustus laenulepingu muudatuse kohaselt maksma laenu tagasi hiljemalt 30.04.2014. Laenuleping lõppes 30.04.2014.
3.Hageja ja kostja vahel 01.11.2013 sõlmitud käenduslepingu (käendusleping) alusel käendab kostja laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi. Käenduslepingu p 4 kohaselt on kostja maksimaalne käendussumma 355 989,97 eurot. 30.12.2013 sõlmitud laenulepingu muudatuse p-s 5 kinnitab kostja, et aktsepteerib käendajana muudatusettepanekuid ning tema poolt hagejale antud käendus on jätkuvalt kehtiv.
4.26.11.2010 ja 13.07.2012 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingute alusel seati hageja kasuks laenusaajaga sõlmitud ja sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks hüpoteegid Vahtramäe kinnistule (registriosa nr 1892034) ja Pidula Mõis kinnistule (registriosa nr 1891934). 07.10.2013 hüpoteegi seadmise lepingu alusel seati hageja kasuks täiendav hüpoteek Pärna kinnistule (registriosa nr 2124006).
5.Kostjale saadeti 21.04.2015 teade käenduskohustuse täitmiseks tähitult ja lihtkirjana aadressile XXX (käenduslepingu p 7, panga üldtingimuste p-d 8.2 ja 8.3).
6.Laenusaaja suhtes kuulutati välja pankrot 02.11.2015.
7.Laenulepingu täitmist taganud hüpoteekidega koormatud kinnistud võõrandati pankrotimenetluse käigus hinnaga 240 000 eurot, millest hagejale laekus 199 900,91 eurot. Saadud summa arvelt vähendati laenulepingu põhisumma võlgnevust. Laenulepingut jäi tagama kostja käendus rahalise ülempiiriga 355 989,97 eurot.
2(11)
8.Hagi esitamise seisuga on hagejal kostja vastu laenulepingu põhivõlgnevuse nõue 144 438,86 eurot (355 989,97 – laenusaaja tasutud 11 650,20 – tagatiste realiseerimisest 199 900,91), intressivõlgnevuse nõue 4033,59 eurot ja viivise nõue 106 290,80 eurot (arvestatud laenulepingu ülesütlemisest 30.04.2014 kuni laenusaaja pankroti väljakuulutamiseni 02.11.2015). Kostja vastuväited
9.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
10.Hageja on minetanud õiguse käenduslepingust tulenevate mistahes nõuete esitamiseks. Käenduslepingu p 7 kohaselt võib laenuandja esitada käendaja vastu nõude hiljemalt ühe aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest ning nõude esitamiseks loetakse käendaja teavitamist tema maksekohustusest.
11.Puudub vaidlus, et laenuleping lõppes tähtaegselt 30.04.2014. Seega pidanuks hageja oma nõude kostja vastu esitama hiljemalt ühe aasta jooksul nimetatud tähtajast. Hageja ei teavitanud kostjat aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest tema võimalikust maksekohustusest. Kostja ei ole kätte saanud ühtegi teavituskirja, mida hageja väidab hagiavalduses end kostjale saatnud olevat. Tahteavalduse kehtivuse eelduseks on selle kättesaamine (TsÜS § 69 lg 2). Hageja ei ole tõendanud, millal jõudis väidetavalt tema postitatud teavituskiri kostja elukohta.
12.Hageja tuginemine tema enese üldtingimustele seoses teavitamiskohustuse täitmisega on põhjendamatu. Käenduslepingus ei leppinud pooled kokku, et kohalduksid hageja üldtingimused. Pooled on kokku leppinud, et käenduslepingule kohaldatakse Eesti õigust (p 11). Hageja tüüptingimuste p 8.2 oleks selle kohaldumisel tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 mõttes või ebamõistlikult koormav VÕS § 42 lg 3 p 37 mõttes.
13.Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja saab vastuväitena esitada tasaarvestatava nõudena laenusaaja kahjunõude. Hageja ei hinnanud laenu andmisel laenusaaja krediidivõimet. Samuti ei teavitanud hageja laenusaajat olulisest informatsioonist seoses võetava laenukohustusega. Vastasel juhul olnuks nii hagejale kui ka laenusaajale endale teada, et tema kinnisvarale seatud hüpoteegid ei ole piisavad tagamaks laenulepingu alusel võetavaid kohustusi. Laenusaaja pankrotistumise põhjuseks oligi hageja nõue. Hagejale olid teada kõik asjaolud seoses laenusaajaga sõlmitud laenulepingu tagatiseks olevate kinnistutega, nendel planeeritavate tegevustega ning laenusaaja äriplaaniga. Hagejale finantsasutusena olid teada ka lepingu sõlmimise aegsed finantsprognoosid, mistõttu oli hagejal laenusaaja krediidivõime nõuetekohasel hindamisel võimalik ette näha, et laenusaaja ei suuda tõenäoliselt seda jooksvast sissetulekust või eksisteerimiseks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Hageja poolt laenusaaja krediidivõime hindamata jätmine või puudulik hindamine tekitas laenusaajale kahju vähemalt 254 763,25 euro ulatuses, s.o summas, mida hageja peab enda nõude jäägiks laenusaaja vastu pärast viimase vara täielikku realiseerimist.
14.Kostja esitas hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite (VÕS § 149 lg 1 ja § 197). Juhul, kui kohus leiab, et hagejal on võimalik kostja vastu nõue esitada, on kostjal hageja vastu tasaarvestatav kahjunõue tulenevalt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisest. Kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue tulenevalt sellest, et hageja ei täitnud kostjaga käenduslepingut sõlmides teavitamiskohustust. Laenuandjal on käenduslepingu 3(11)
sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-st 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hagejal on õigus kostja vastu käenduslepingust tulenevalt nõue esitada, on kostjale hageja poolt teavitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hageja põhjendatud nõude summas.
15.Hagejale pidi olema arusaadav ja teada, et laenusaaja kinnistutele seatud hüpoteegid ei taga laenukohustust rohkem kui 50 % ulatuses. Kui hageja oleks käenduslepingu sõlmimisel täitnud temal lasuvat teavitamiskohustust, ei oleks kostja käenduslepingut sõlminud. Kostjal puudus siis ja puudub ka praegu vara, mille arvelt oleks reaalselt võimalik laenusaaja laenukohustusi tagada suuremas summas kui 10 000 eurot.
16.Hagejale oli teada, et kostjal käenduslepingu sõlmimise ajal isiklik vara sisuliselt puudus ning hageja väitis, et käenduslepingu sõlmimine kostjaga on üksnes formaalsus. Kostjal ei olnud võimalik kaasa rääkida käenduse maksimumsumma üle.
17.Käenduse eesmärk ei saa olla laostumine. Käenduse summa on ebamõistlikult suur. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hagejal on võimalik esitada kostja vastu nõue käenduslepingust, tuleb hea usu põhimõtte kohaselt käenduse maksimumsumma ümber hinnata.
18.Samuti tuleb rahuldamata jätta viivise nõue (VÕS § 113 lg 8). Viivise määr, mis on rohkem kui kolm korda kõrgem seaduslikust viivise määrast, on laenusumma suurust arvestades ilmselgelt ebamõistlik. Arvestades, et hageja pöördus nõude maksmapanekuks kohtusse alles 21.04.2017, on ta minetanud viivise nõude esitamise õiguse. Hagejal tulnuks mõistliku aja jooksul alates 30.04.2014 teatada kostjale, et hageja nõuab temalt viivise tasumist. Mõistlik aeg oleks maksimaalselt 3 kuud. Maakohtu otsus
19.Maakohus rahuldas 08.04.2019 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 158 472,45 eurot, s.o põhivõlgnevuse 144 438,86 eurot, intressid 4033,59 eurot ja viivise 10 000 eurot. Maakohus jättis rahuldamata viivise nõude 96 290,80 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 40 % ulatuses hageja kanda ja 60 % ulatuses kostja kanda.
20.Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas hageja on minetanud õiguse käenduslepingust tulenevate nõuete esitamiseks, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kas hageja on täitnud kostjaga käenduslepingut sõlmides teavitamiskohustust.
21.Maakohtu hinnangul oli esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt kui solidaarvõlgnikult laenulepingust tuleneva võlgnevuse 254 763,25 euro tasumist, kuna kostja ja hageja sõlmisid käenduslepingu laenulepingust tulenevate OÜ Pidula Mõis rahaliste kohustuste tagamiseks ülempiiriga 355 989,97 eurot.
22.Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole kaotanud õigust kostja vastu käenduslepingust tulenevate nõuete esitamiseks. Hageja dokumendihaldussüsteemi väljavõttest nähtuvalt registreeriti 23.04.2015 kiri numbriga 3.3-1.1/2573, mis saadeti 4(11)
kostjale tähitud kirjaga nr RR142477160EE aadressile XXX. Nimetatud aadress on märgitud ka hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingus, mille punktis 8 (ii) võttis käendaja kohustuse panka viivitamata informeerida oma kontaktaadressi muutumisest. Maakohus leidis, et kuna hageja saatis 21.04.2015 nõudekirja hagejale viimasele teadaolevale aadressile, siis on TsÜS § 69 lg 2 ja käenduslepingu p 7 nõuded täidetud ning seega teavitati kostjat õigeaegselt tema maksekohustusest. Kohus ei pidanud usutavaks kostja seisukohta, et hageja poolt kostjale edastatud nõue koostati tagantjärgi kuupäevaga, eesmärgiga jätta muljet, nagu oleks see kostjale tähtaegselt kätte toimetatud. Hageja poolt kostjale kirja edastamist kinnitab nimetatud kirja registreerimine hageja infosüsteemis.
23.Seoses kostja esitatud tasaarvestuse vastuväitega hageja nõudele selgitas maakohus, et Eesti pangandusõiguses kehtib alates 01.01.2007 vastutustundliku laenamise põhimõte, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-s 3. Kohus selgitas, et võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei muuda lepingut tühiseks ega tähenda, et laenusaaja vabaneb laenu tagastamise kohustusest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Kohtu hinnangul peab krediidisaaja siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikul võimalik otsustada, kas ta soovib pakutavatel tingimustel lepingut sõlmida või mitte.
24.Maakohtu hinnangul hindas hageja laenu väljastades laenusaaja maksevõimet, mitte ei nõustunud laenutaotlejale koheselt asjaolusid hindamata laenu väljastama. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt hindas hageja laenude väljastamisel laenusaaja äriplaane, ettevõtte krediidivõimet, koostas krediidianalüüsid ning laenusaaja kohta memorandumid. Kohtule esitatud 2010. aastal koostatud laenusaaja äriplaani kohaselt oli tegemist EAS-i toetatud projektiga „Õpetame valmistama ajaloolist eesti mõisatoitu.“ OÜ Pidula Mõis osakapital oli 1 400 000 krooni ja omanikuks oli OÜ Transosilia Invest, mille ainuomanikuks oli kostja. Äriplaani kohaselt planeeriti 2013. aasta müügitulu 4 528 000 krooni ja 2014. aasta müügitulu 4 528 000 krooni ja aruandeaasta kasumiks planeeriti 2013. aastal 868 000 krooni ja 2014. aastal 896 krooni. EAS 17.01.2011 otsuse kohaselt otsustas EAS rahuldada laenusaaja taotluse projektile, mille kogumaksumus oli 719 007,05 eurot, millest toetuse saaja omafinantseering oli minimaalselt 359 503,03 eurot ja toetus maksimaalselt 359 503,02 eurot. Laenusaaja kohta koostatud krediidimemodest nähtuvalt hindas hageja enne laenu andmist nii laenusaaja kui kostja krediidivõimekust. Nt laenusaaja 2013. aasta kohta koostatud memorandumi kohaselt plaaniti aastaseks käibeks 235 000 eurot. Lisaks numbrilistele näitudele võttis hageja laenusaajale laenu andes arvesse seda, et hageja oli ka varem laenusaajale laenu andnud ja seda tagastati korrektselt. Asjaolu, et laenusaajale kuuluvatele kinnistutele seatud hüpoteegid ei taganud piisavalt laenulepingu alusel võetud kohustust, ei tähenda, et hageja ei hinnanud laenusaaja maksevõimet. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli tegemist alles väljaehitamisel oleva mõisakompleksiga, mille väärtus oli ilmselgelt ehitamise ajal väiksem kui valmisehitatuna. Lisaks ei tõendanud kostja seda, et saadud laenust tuli laenusaajale kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Ainuüksi tõsiasjast, et laen tuleb tagastada, ei saa teha järeldust, et laenust tuli laenusaajale kahjulikke tagajärgi. 5(11)
25.Seoses kostja väitega, et hageja ei täitnud käenduslepingut sõlmides teavitamiskohustust ja kostjal tekkis sellega seoses kahju summas, milles kohus peab hageja nõuet põhjendatuks, märkis maakohus järgmist. Nii hageja laenuandjana kui OÜ Pidula Mõis laenusaajana tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses ning kostja käendajana tegutses ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kostjal, kes oli laenusaaja juhatuse liige ja laenusaaja omanikuks oleva OÜ Transosilia Invest ainuosanik, pidi endal olema kõige parem ülevaade ettevõtte majandustegevusest, finantsseisundist ja ettevõtte võimekusest täita endale võetud kohustusi. Seega oli kostja teadlik endale võetavast riskist. Kohus märkis, et samas olukorras heas usus tegutsevad isikud ei loeks mõistlikuks käendada kohustust, mille põhivõlgniku maksevõime osas on kahtlusi.
26.Maakohus leidis, et isegi kui asuda seisukohale, et hageja rikkus laenuandjana vastutustundliku laenamise põhimõtet või käendajat olulistest asjaoludest teavitamise kohustust, siis ei ole kostja tõendanud, et laenusaajale oleks vaidlusalusest laenulepingust tekkinud kahju.
27.Eeltoodu alusel leidis maakohus, et hagejal on õigus VÕS § 145 lg 1 ja 2 alusel nõuda kostjalt hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostja nõude olemasolu hageja vastu, mida oleks võimalik hageja nõudega tasaarvestada, ei ole kohtu hinnangul tõendatud.
28.Seega tuli kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlg 144 438,86 eurot, kuna hageja andis laenusaajale laenu 355 989,97 eurot, millest laenulepingu kehtivuse ajal vähendas laenusaaja põhisummat 11 650,20 eurot ja lisaks sellele vähendati põhiosa võlgnevust tagatiste müügist saadud summa arvelt 199 900,91 eurot.
29.Maakohtu hinnangul vastas hageja intressinõue lepingule. Laenulepingu p 6 alusel arvestas hageja intresse kokku 10 533 eurot, millest laenusaaja tasus hagejale 6499,41 eurot. Seega oli põhjendatud kostjalt välja mõista intressivõlgnevus 4033,59 eurot.
30.Maakohus leidis, et viivise nõue on väga suur ja kuna kostja näol on tegemist füüsilise isikuga, kelle tervislik seisund on kehv ning hageja taotletud summas viivise väljamõistmine mõjutaks oluliselt kostja toimetuleku suutlikkust, siis kohaldas maakohus diskretsiooni ja vähendas viivise 10 000 euroni. Apellatsioonkaebus
31.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, s.o põhinõude ja viivisenõude osas, ning jättis 60% menetluskuludest kostja kanda, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
32.Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, lugedes hageja tahteavalduse kostja poolt kättesaaduks hageja paljasõnaliste väidete põhjal. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et kostjat teavitati õigeaegselt tema maksekohustusest. Hageja 21.04.2015 saadetud tähtkiri ei jõudnud kohale, kuna see tagastati hagejale 21.05.2015, mida kinnitavad nii maakohtu otsus kui ka hageja esitatud tõendid. Kuna tähtkiri ei jõudnud kostjani, ei teavitanud hageja kostjat maksekohustusest lepingutingimustele vastavalt.
33.Kohus jättis põhjendamatult arvestamata, et teavitamisega samal perioodil 15.03.2015 kolis kostja ära hagejale teadaolevalt aadressilt XXX. Umbes samal ajal (22.04.2015) 6(11)
lõpetas kostja pea 28 aastat kestnud abielu. Antud olukorras ei saa mõistlikult eeldada, et kostja teavitab esimese asjana hagejat ametlikult ja kirjalikult oma aadressi muudatusest. Kolimisega seoses on levinud, et post võib minna kaduma. Maja või korteri uus omanik võib visata minema vanale omanikule saabunud posti, mis ei ole kostja kontrolli all ning meelevaldne on lugeda antud olukorras kostjat hooletuks või pahatahtlikuks.
34.TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus. Olukorras, kus füüsilisest isikust käendajale tekib märkimisväärne kohustus, on võlgnevuse sissenõutavaks muutumise formaalsuste täitmine erilise tähendusega. Vastuolus hea usu põhimõttega on maakohtu seisukoht, et hageja maksekohustuse teavitamise täitmist loetakse tõendatuks/täidetuks hageja paljasõnaliste väidetega lihtkirja väljasaatmise kohta kostja aadressil.
35.Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus asus otsuses üllatuslikule seisukohale, et võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei muuda lepingut tühiseks, ega tähenda, et laenusaaja vabaneb laenu tagastamise kohustusest. Maakohtu seisukoht on eksitav, arvestades, et kostja näol ei ole tegemist laenusaaja, vaid käendajaga. Teiseks, laenusaaja pankrotistumise põhjuseks oli hageja nõue, kes täiendas ja karmistas kehtivaid laenutingimusi, mis raskendas laenusaaja olukorda veelgi. Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja kindel, et laenusaaja varade arvelt on hageja laenu tagastamise nõude rahuldamine võimalik, kuivõrd ta eeldas, et hageja lähtub oma tegevuses hea usu põhimõttest ja mõistliku laenamise põhimõttest.
36.Eluliste asjaoludega ei ole kooskõlas maakohtu seisukoht, et samas olukorras heas usus tegutsevad isikud ei loeks mõistlikuks käendada kohustust, mille põhivõlgniku maksevõime osas on kahtlusi. Hagejale oli teada, et kostjal käenduslepingu sõlmimise ajal isiklik vara sisuliselt puudus ning hageja väitis, et käenduslepingu sõlmimine kostjaga on üksnes formaalsus. Kostjal ei olnud võimalik kaasa rääkida käenduse maksimumsumma üle.
37.Üllatav on maakohtu seisukoht osas, et isegi kui asuda seisukohale, et hageja laenuandjana oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet või käendajat olulistest asjaoludest teavitamise kohustust, siis ei ole kostja tõendanud, et laenusaajale oleks vaidlusalusest laenulepingust tekkinud kahju. Ainuüksi laenusaaja pankroti väljakuulutamisega oleks kohus pidanud lugema tõendatuks kahju olemasolu.
38.Kohus tuvastas ebaõigesti laenusaaja maksevõime hindamise õigsust hageja poolt. Hageja hindas laenusaaja kinnistute väärtused ja seadis hüpoteeke kokku summas 1 050 000 eurot, mis on 4 korda rohkem sellega võrreldes, mida nende realiseerimise kaudu pankrotimenetluses saadi (240 000 eurot) ja millest hagejale maksti 199 900,91 eurot. Seega hindas hageja kostja kinnistute väärtust üle, võttes äririski, mis realiseerus, pannes selle eest vastutama kostjat isiklikult, ning seda olukorras, kus kostja kaotas laenusaaja pankrotimenetluses nii ettevõtte kui ka kinnistud. Hageja poolt laenusaaja krediidivõime hindamata jätmine või puudulik hindamine tekitas laenusaajale kahju vähemalt 254 763,25 eurot, s.o summas, mida hageja peab enda nõude jäägiks pärast laenusaaja vara täielikku realiseerimist.
39.Maakohus jättis viivise nõuet vähendades tähelepanuta kostja vastuväited ja esitatud tõendid, mille kohaselt on käendusleping tühine ning viivitamise põhjused üksnes 7(11)
hageja tegevusest lähtuvad. Viivisenõue tulnuks jätta rahuldamata. Viivis on ebamõistlikult suur. Viivisenõude oleks pidanud hea usu põhimõttest lähtuvalt vähendama nullini, arvestades hageja tegevust viivisenõude esitamisel, viivise ebamõistlikku suurust, nõude esitamise aega ja kostja majandusseisu.
40.Hageja minetas viivise nõude õiguse tulenevalt nõude esitamisega viivitamisest. Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 159 lg 2, mille kohaselt leppetrahvi nõuet ei või esitada (s.t sisuliselt nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, saab kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel kohustatud poole taotlusel vähendada, mh põhjusel, et nõude esitamisega on liiga kaua viivitatud.
41.Viivise määr, mis on rohkem kui kolm korda kõrgem seaduslikust viivise määrast, on arvestades laenusumma suurust ilmselgelt ebamõistlik. Arvestades, et hageja pöördus nõude maksmapanekuks kohtusse alles 21.04.2017 (s.t esitas viivisenõude kostja vastu esmakordselt 21.04.2017), on ta minetanud viivisenõude esitamise õiguse. Hagejal tulnuks mõistliku aja jooksul alates 30.04.2014 teatada kostjale, et hageja nõuab temalt viivise tasumist. Mõistlikuks ajaks võiks pidada maksimaalselt 3 kuud.
42.Menetluskulude osas jättis maakohus arvestamata asjaolu, et kostja on läbivalt olnud valmis asja lahendama kompromissiga ning kostja vastuväidetega arvestamise korral tulnuks hageja hagi jätta rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Vastustaja seisukoht
43.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
44.Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
45.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Arvestades apellatsioonkaebust ja 09.09.2020 ringkonnakohtu istungil kostja esitatud täpsustust, on maakohtu otsust vaidlustatud üksnes kostjalt hageja kasuks väljamõistetud põhinõude ja viivise ning menetluskulude jaotuse osas. Seega ülejäänud osas, s.o intresside 4033,59 eurot väljamõistmine, maakohtu otsust vaidlustatud ei ole ja ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust seetõttu ei kontrolli.
46.Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt vaidlustab kostja maakohtu otsuse peamiselt põhjusel, et maakohus hindas valesti tõendeid, lugedes hageja saadetud teate käenduskohustuse täitmiseks kostja poolt kättesaaduks hageja paljasõnaliste väidete põhjal, tuvastas ebaõigesti, et laenu andes hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ja teavitamise kohustust ning viivisenõuet vähendades jättis maakohus kostja väited tähelepanuta ja põhjendamatult VÕS § 159 lg 2 kohaldamata.
47.Ringkonnakohus apellatsioonkaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist maakohtu lahendi põhjal ei 8(11)
tuvastanud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ja kohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Samuti on kohus jaganud õigesti tõendamiskoormuse. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
48.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
49.Kostja tugineb apellatsioonkaebuses suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda ega pea vajalikuks veelkord igat väidet eraldi käsitleda. Vastuseks apellatsioonkaebuse peamistele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
50.Vastupidiselt kostja hinnangule asus maakohus ringkonnakohtu arvates põhjendatud seisukohale, et kostjat teavitati õigeaegselt tema maksekohustusest ja seega ei ole hageja kaotanud õigust kostja vastu käenduslepingust tulenevate nõuete esitamiseks. Maakohus hindas õigesti hageja esitatud tõendit, mille kohaselt saatis hageja 21.04.2015 kostjale nõudekirja tähitult hagejale viimasele teadaolevale aadressile, ja tegi põhjendatud järelduse, et sellega on TsÜS § 69 lg 2 ja käenduslepingu p 7 nõuded täidetud ning kostjat õigeaegselt tema maksekohustusest teavitatud. Maakohtu poolne tõendi analüüs ja sellele rajatud kohtu järeldus on esitatud kohtuotsuse põhjendustes piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt.
51.Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et eelpool viidatud tähitud kiri tagastati hagejale ning heidab maakohtule ette, et kohus jättis põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja elukoht muutus aprillis 2015 perekondlikel põhjustel. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb TsMS § 633 lg 5 järgi apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (TsMS § 652 lg 4 esimene lause). Kuivõrd mõlemad kostja väited on apellatsioonimenetluses esitatud esmakordselt ja kostja ei ole põhjendanud nende asjaolude maakohtus esitamata jätmist, jätab ringkonnakohus need väited tähelepanuta.
52.Kostja on apellatsioonkaebuses endiselt seisukohal, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja leiab, et maakohus jõudis selles osas üllatuslikult vastupidisele järeldusele. Ringkonnakohtu hinnangul analüüsis maakohus piisava põhjalikkusega, milliseid üldiseid põhimõtteid tuleb laenuandjal laenu väljastamisel arvestada ja mida eelnevalt kontrollida. Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et hageja hindas laenu väljastamisel laenuvõtja äriplaane, nii laenusaaja kui ka käendaja krediidivõimekust ja nende senist positiivset maksekäitumist ning vastas kostja esitatud vastuväidetele. Maakohus leidis õigesti, et asjaolust, et laenu tagamiseks seatud hüpoteegid ei olnud piisavad, et nende realiseerimisest tasuda laenujääk laenulepingu lõppemisel, ei saa teha 9(11)
järeldust, et vastutustundliku laenamise põhimõtet oli rikutud. Maakohus juhtis põhjendatult tähelepanu sellele, et kostjal, kes oli laenusaaja juhatuse liige ja laenusaaja omanikuks oleva OÜ Transosilia Invest ainuosanik, pidi endal olema kõige parem ülevaade ettevõtte majandustegevusest, finantsseisundist ja ettevõtte võimekusest täita endale võetud kohustusi. Kostja ei saanud eeldada, et käenduslepingu sõlmimine ei too endaga mitte mingil juhul kohustusi kaasa ja käendaja ei kanna mingit riski, kui laenusaaja äriplaan peaks ebaõnnestuma ja laenu tagatiseks antud kinnistuid ei õnnestu laenusaaja pankrotimenetluses võõrandada sellises väärtuses, nagu neid oli laenu andmisel hinnatud. Kostja ei ole tõendanud väidet, et tal puudus võimalus kaasa rääkida käenduslepingu tingimuste osas või arusaamine talle käenduslepingust tekkivatest kohustustest.
53.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et talle oleks hageja tegevusest tekkinud kahju. Laenusaaja pankroti väljakuulutamisest, ei saa järeldada kostjale kahju tekkimist hageja tegevuse tõttu. Kuna laenusaaja ei tagastanud tähtajaks laenu ega tasunud intresse, siis oli hageja õigustatud alustama laenusaaja vastu täitemenetlust oma nõude täitmiseks ja esitama kostja kui käendaja vastu nõude.
54.Viivisenõude vähendamise kontekstis toob kostja kaebuses esile, et maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited ja esitatud tõendid, mille kohaselt on käendusleping tühine ning viivitamise põhjused üksnes hageja tegevusest lähtuvad. Kostja ei ole ringkonnakohtu arvates esitanud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada käenduslepingu tühisust. Tegemist oli tavapärase käenduslepinguga, millega äriühingu laenukohustuse täitmist tagas äriühingu juhatuse liige, kes oli ka äriühingu osaniku omanik ja omas seetõttu täit ülevaadet käendusest tulenevatest riskidest. Samuti ei saa järeldada, et hageja tegevus oleks põhjustanud kostjale kohustuse tasuda viivist.
55.Kostja leiab ekslikult ka seda, et maakohus jättis viivisenõude lahendamisel põhjendamatult kohaldamata VÕS § 159 lg 2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole VÕS § 159 lg 2 viivisenõude lahendamisel kohaldatav (vt Riigikohtu 15.11.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-06, p 15). Võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist tuleneb seadusest (VÕS § 113 lg 1) ning kohustuse täitmisega viivituses oleval võlgnikul tuleb sellega põhimõtteliselt alati arvestada. Juhul kui viivis on ebamõistlikult suur, saab kohus seda VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 lähtudes võlgniku taotluse alusel vähendada mõistliku suuruseni. Praegusel juhul on maakohus tuvastanud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohased asjaolud ja viivisenõude osalist rahuldamist nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendanud. Maakohus on vaidlustatud otsuses vähendanud viivist alla VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ja puudub igasugune alus vähendada viivist nullini, nagu soovib kostja.
56.Kostja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus põhjendatult TsMS § 163 lg 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Menetluskulud on põhjendatud jätta hageja kanda üksnes sellise kostja poolse kompromissettepaneku korral, mis oleks olnud ligilähedane hagi rahuldamise ulatusele. Pelgalt kostja soov lahendada vaidlus kokkuleppel, kuid sellistel tingimustel, millistel vastaspool ei ole nõustunud ja mis ei vasta ka hagi rahuldamise suurusjärgule, ei anna alust jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 järgi poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 10(11)
57.Arvestades, et kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuivõrd hagejal apellatsiooniastmes menetluskulud puuduvad, ei määra ringkonnakohus menetluskulusid kindlaks.
58.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
59.Ringkonnakohus andis 18.06.2019 määrusega kostjale menetlusabi, võimaldades tasuda apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu 1800 eurot osamaksetena 6 kuu jooksul (6x300). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kostja tasunud otsuse tegemise aja seisuga 2 osamakset, s.o 600 eurot (2x300). Seega on kostjal tasumata 4 osamakset, s.o 1200 eurot (4x300). Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 190 lg 5 ja § 179 lg 1 järgi tuleb riigilõiv 1200 eurot kostjalt välja mõista riigi tuludesse. Vastavalt TsMS § 179 lg-le 9 menetluskulude riigituludesse tasumise nõudega viivitamise korral peab tasuma kohustatud isik viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.