2-17-6442/16 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt hageja ja OÜ P (edaspidi Laenusaaja) sõlmisid 01.11.2013.a laenulepingu nr xxxx (edaspidi Laenuleping), mille alusel hageja maksis Laenusaajale välja laenu summas 355 989, 97 eurot. 30.12.2013.a sõlmisid hageja ja Laenusaaja Laenulepingule muudatuse nr 1, mille alusel muudeti laenu tagasimaksete kuupäevi ja tagasimaksete korda. Hageja ja kostja vahel 01.11.2003.a sõlmitud käenduslepingu (edaspidi Käendusleping) alusel käendab kostja Laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi. Käenduslepingu punkti 4 kohaselt on kostja maksimaalne käendussumma 355 989, 97 eurot. 30.12.2013 sõlmitud Laenulepingu muudatuse punktis 5 kinnitab kostja, et aktsepteerib käendajana muudatusettepanekuid ning tema poolt hagejale antud käendus on jätkuvalt kehtiv. 26.11.2010.a ja 13.07.2012 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu alusel seati hageja kasuks Laenusaajaga sõlmitud ning sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks hüpoteegid kinnistule aadressil xxxx registriosa nr. xxxx ja Xxxx kinnistule reg. nr registriossa nr xxxx. 07.10.2013.a sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu alusel seati Hageja kasuks Laenusaajaga sõlmitud ning sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks hüpoteek kinnistule aadressil xxxx, registriosa nr. xxxx. 30.12.2013 sõlmitud Laenulepingu muudatuse kohaselt kohustus Laenusaaja tasuma laenu tagasi hiljemalt 30.04.2014. Laenuleping lõppeski tähtaegselt 30.04.2014. Laenusaaja suhtes kuulutati välja pankrot 02.11.2015. Kostjale saadeti 21.04.2015.a teade käenduskohustuse täitmiseks tähitult ja lihtkirjana aadressile xxxx. Laenulepingu täitmist tagasid hüpoteegid kinnistutele - xxxx registriosa nr xxxx, Xxxx kinnistule registriosa nr xxxx ja xxxx, registriosa nr xxxx. Tagatised võõrandati pankrotimenetluse käigus hinnaga 240 000,00 eurot, millest hagejale laekus 199 900,91 eurot. Saadud summa arvelt vähendati Laenulepingu põhisumma võlgnevust 199 900, 91 euro võrra. Laenulepingut jäi tagama kostja käendus rahalise ülempiiriga 355 989,97 eurot. Sellest tulenevalt on hageja nõue kostja vastu seisuga 24.04.2017: Laenuleping: (1) põhisumma võlgnevus summas 144 438,86 eurot; (2) intressivõlgnevus summas 4033,59 eurot; (3) viivised summas 106 290,80 eurot. Hageja maksis Laenulepingu alusel Laenusaajale välja laenu summas 355 989, 97 eurot. Laenulepingu kehtivuse ajal vähendas Laenusaaja põhisummat 11 650,20 eurot. Lisaks sellele vähendati Laenulepingu põhiosa võlgnevust tagatise müügist saadud summa arvelt 199 900, 91 euro võrra, seega on hagiavalduse esitamise seisuga Laenulepingu põhisumma võlgnevuseks 144 438,86 eurot. Eelnevast tulenevalt on Laenulepingu põhinõue summas 144 438, 86 eurot sissenõutav. Laenulepingu punkti 6 alusel kuulus iga kalendrikuu 15 päeval tasumisele laenusummalt laenuintress, mida arvestatakse punkti 6 kohaselt 360-päevase aasta baasil ja määra alusel, mis on toodud välja Laenulepingu punktis 6.2. Hageja arvestas Laenulepingu alusel kokku intresse 10 533 eurot. Laenusaaja tasus hagejale Laenulepingu alusel intresse kokku summas 6499, 41 eurot. Seega on hagiavalduse esitamise seisuga Laenulepingust tulenev intressi võlgnevus 4033, 59 eurot.

Lisaks sellele on Laenusaaja viivitanud laenusumma tagasimaksmisel osamaksete tegemisel. Laenulepingu punkti 7 alusel maksab laenu tagasimaksega viivitamisel Laenusaaja hagejale viivist, mida arvestatakse tähtaegselt tasumata summast määraga 25% aastas. Lisaks sellele muutus Laenulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks kogu laenusumma ning alates Laenulepingu lõppemisest on hagejal õigus nõuda alates järgmisest päevast pärast ülesütlemist kuni pankroti väljakuulutamiseni 02.11.2015 viivist. Antud hagiavaldusega palub hageja nõuda välja viivised kostjalt kuni 106 290,80 eurot. Viiviseid on arvestatud kokku 127 690,90 eurot millest on tasutud viiviseid 21 400, 10 eurot. Eelnevast tulenevalt on Laenulepingu kõrvalnõuded summas 110 324, 39 eurot sissenõutavad. Kostja ja hageja on 01.11.2013.a sõlminud Käenduslepingu tagamaks Laenusaaja Laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi ülempiiriga 355 989, 97 eurot. Puuduvad asjaolud, mis viitaksid Käenduslepingu kehtetusele (sh tühisus, eksimus vms). Hageja edastas 21.04.2015.a kostjale nõude käenduskohustuse täitmiseks. Kostja ei ole nõutud kohustusi täitnud. Hageja nõuab kostjalt kui solidaarvõlgnikult Laenulepingust tulenevate võlgnevuste summas 254 763, 25 euro täielikku tasumist. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et hageja on minetanud õiguse käenduslepingutest tulenevate mistahes nõuete esitamiseks. Käenduslepingu punkt 7 sätestab: “Käendusleping on tähtajaline, olles seotud käendatava laenulepingu tähtajaga. Pangal on õigus esitada käendaja vastu nõue hiljemalt ühe aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest. Nõude esitamiseks loetakse käendaja teavitamist tema maksekohustusest. Käendaja suhtes nõudeõiguse säilitamiseks ei ole vajalik tema vastu eelnimetatud tähtaja jooksul hagi esitamine.” Poolte vahel puudub vaidlus, et laenuleping lõppes tähtaegselt 30.04.2014. Seega pidanuks hageja oma nõude kostjale esitama hiljemalt ühe aasta jooksul nimetatud tähtajast. Hageja ei ole kostjat aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest teavitanud tema võimalikust maksekohustusest. Kostja ei ole kätte saanud ühtegi teavituskirja, mida hageja väidab hagiavalduses end kostjale saatnud olevat. Hageja on üksnes paljasõnaliselt väitnud, et on hagiavaldusele lisatud kirja kostja aadressile postitanud, kuid pole selle kohta esitanud ühtegi tõendit (kuigi väidetavalt on kiri edastatud isegi tähitult). Kostja hinnangul on tõenäoline, et hageja on ilma dokumendinumbrita ja käsitsi allkirjastatud dokumendi tagantjärgi loonud varasema kuupäevaga, eesmärgiga jätta muljet, nagu oleks see kostjale tähtaegselt kätte toimetatud. Tahteavalduse kehtivuse eelduseks on selle kättesaamine. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja ei ole tõendanud, millal jõudis väidetavavalt tema poolt postitatud teavituskiri kostja elukohta. Kostja kinnitab, et tema elukohta ei ole hageja teavitus tähtaegselt jõudnud. Seega on hageja vastavalt käenduslepingu punktis 7 sätestatule minetanud õiguse esitada kostja vastu käenduslepingust tulenevalt mistahes nõudeid. Hageja tuginemine tema enese üldtingimuste § 8 lõikele 2 seoses teavitamiskohustuse täitmisega on põhjendamatu. Hagiavalduse sõnastusest nähtub, et tegemist on tüüpse copy-paste meetodil lisatud lõiguga, kuivõrd selles õigustatakse justkui mitmele kostjale kontrollimata aadressidele teadete saatmist üldtingimuste § 8 lõikega 2. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole pooled kokku leppinud, et kohalduksid hageja üldtingimused. Pooled on kokku leppinud, et

käenduslepingule kohaldatakse Eesti õigust (punkt 11). Seega on hageja poolt üldtingimustele tuginemine asjakohatu. Hageja tüüptingimuste § 8 lõige 2 oleks selle kohaldumisel tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 mõttes. Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Sama paragrahvi lg 3 p 37 kohaselt on tüüptingimus ebamõistlikult koormav, kui sellega nähakse ette, et teatud teo tegemisel või tegemata jätmisel loetakse lepingupoole tahteavaldus tehtuks või tegemata jäetuks, välja arvatud juhul, kui tingimuse kasutaja kohustub teisele lepingupoolele tema käitumise tähendusest eraldi teatama ja andma talle mõistliku tähtaja tahteavalduse kinnitamiseks. Siinsel juhul kahjustaks tüüptingimus selle kohaldumise korral oluliselt kostja huve. Nimelt võimaldaks see hagejal lugeda kostjale nõue esitatuks ja n.ö. teavitamiskohutus täidetuks ja nõue õigeaegsel esitatuks ka muuhulgas väidetavalt telefoni veel ühendust võttes, e-posti teel või lihtkirjaga, milliste puhul eksisteerib suur võimalus, et kostja ei saagi teavet tegelikult kätte. See võtab kostjalt võimaluse aegsasti oma seisukohtade ja vastuväidete kujundamiseks, samuti näiteks nõue õigeaegseks täitmiseks ja võimaldaks hagejal alusetult viiviseid nõuda aja eest, mil kostja ei olnudki tema vastu esitatud nõudest teadlik. Seega oleks ka juhul, kui see peaks käenduslepingule kohalduma, hageja üldtingimuste § 8 lg 2 tühine, mistõttu kohalduks tuleks nõudest teatamisele kohaldada Eesti õiguse sätteid. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja saab vastuväitena esitada tasaarvestatava nõudena P OÜ kahjunõude. Kostja hinnangul ei ole hageja P OÜ-le laenu andmisel hinnanud laenusaaja krediidivõimet. Samuti ei ole hageja P OÜ-d olulisest informatsioonist seoses võetava laenukohustusega teavitanud. Vastasel juhul olnuks nii hagejale kui ka laenusaajale endale teada, et tema kinnisvarale seatud hüpoteegid ei ole kaugeltki piisavad tagamaks laenulepingu alusel võetavaid kohustusi. Oluline on siinkohal märkida, et P OÜ pankrotistumise põhjuseks oligi hageja nõue. Hagejale olid teada kõik asjaolud seoses P OÜ-ga sõlmitud laenulepingu tagatiseks olevate kinnistutega, nendel planeeritavate tegevustega ning P OÜ äriplaaniga. Hagejale finantsasutusena olid teada ka lepingu sõlmimise aegsed finantsprognoosid tulevateks perioodideks, mistõttu olnuks hagejal olnud P OÜ krediidivõime nõuetekohasel hindamisel võimalik ette näha, et laenusaaja ei suuda tõenäoliselt seda jooksvast sissetulekust või muust eluks (jur. isiku puhul eksisteerimiseks) otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. P OÜ muutus maksejõuetuks justnimelt hageja nõude tõttu. Hageja poolt P OÜ krediidivõime hindamata jätmine või puudulik hindamine on tekitanud P OÜ-le kahju vähemalt summas 254 763,25 euro ulatuses, s.o. summas, mida hageja peab enda nõude jäägiks P OÜ vastu pärast viimase vara täielikku realiseerimist. Käendajal on VÕS § 149 lg 1 kohaselt nõudele kõik vastuväited, millised oleks põhivõlgnikul. Käendajal on seega õigus esitada hageja vastu P OÜ kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada hageja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Siinsega avaldab kostja, et juhul, kui kohus peaks leidma, et hagejal on üldse võimalik kostja vastu nõue esitada, on kostjal hageja vastu tasaarvestatav kahjunõue tulenevalt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisest. Hageja ei ole täitnud kostjaga käenduslepingut sõlmides teavitamiskohustust. Kostjal on hageja vastu sellest tuleneva kahju hüvitamise nõue.

Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-st 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Erinevalt VÕS § 146 lgst 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. Hageja ei teavitanud kostjat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hagejal on õigus kostja vastu käenduslepingust tulenevalt nõue esitada, on kostjale hageja poolt teavitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hageja põhjendatud nõude summas. Hagejale olid teada kõik asjaolud seoses P OÜ-ga sõlmitud laenulepingu tagatiseks olevate kinnistutega, nendel planeeritavate tegevustega ning P OÜ äriplaaniga. Hagejale finantsasutusena olid teada ka lepingu sõlmimise aegsed finantsprognoosid tulevateks perioodideks, mistõttu olnuks hagejal olnud P OÜ krediidivõime nõuetekohasel hindamisel võimalik ette näha, et laenusaaja ei suuda tõenäoliselt seda jooksvast sissetulekust või muust eluks (jur. isiku puhul eksisteerimiseks) otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Hagejale pidi ka olema arusaadav ja teada, et P OÜ kinnistutele seatud hüpoteegid ei taga P OÜ laenukohustust rohkem kui u. 50 % ulatuses. Seda kinnitab asjaolu, et hageja kirjutas maksimaalseks käenduse summaks käenduslepingusse kogu laenulepingu summa. Kui hageja oleks käenduslepingu sõlmimisel täitnud temal lasuvat teavitamiskohustust, ei oleks kostja mingil juhul käenduslepingut sõlminud. Kostjal puudus siis ja puudub ka praegu vara, mille arvelt oleks reaalselt võimalik P OÜ laenukohustusi tagada suuremas summas kui 10 000 eurot. Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja kindel, et P OÜ varade arvelt on hageja laenu tagastamise nõude rahuldamine võimalik, kuivõrd ta eeldas, et hageja lähtub oma tegevuses hea usu põhimõttest ja mõistliku laenamise põhimõttest. Hagejale oli teada, et kostjal käenduslepingu sõlmimise ajal isiklik vara sisuliselt puudus ning hageja väitis, et “käenduslepingu sõlmimine kostjaga on üksnes formaalsus, mis tuleb täita, et laenukomisjonilt positiivne otsus saada.” Kostjal ei olnud võimalik kaasa rääkida lepingusse kantava käenduse maksimumsumma üle, kuivõrd hageja esindaja kinnitas taaskord, et tegemist on üksnes formaalsusega ning et summa pannaksegi alati laenulepingu summa järgi. Kostjal puudus põhjus kahelda professionaalse finantsasutuse töötaja selgitustes, eriti arvestades, et lepingu sõlmimise juures viibis ka panga jurist, kes neid seisukohti kinnitas. Kui kostjale oleks olnud teada, et laenukohustus ületab P OÜ varade väärtust rohkem kui 140 000 euro võrra, poleks kostja käenduslepingut sõlminud, kuivõrd talle oli selge, et tal ei ole võimalik isiklikest vahenditest sellist kohustust täita. Seega juhul, kui kohus peaks leidma, et hagejal on kostja vastu käenduslepingust tulenevalt võimalik esitada nõuet (arvestades kostja esimest vastuväidet), on kostjal tekkinud kahju summas, milles kohus peab hageja nõuet põhjendatuks. Siinsega avaldab kostja, et hageja nõude olemasolu korral tasaarvestab ta selle enda kahjunõudega samas summas. Käenduse eesmärk ei saa olla laostumine. Käenduse summa on ebamõistlikult suur. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hagejal on võimalik esitada kostja vastu nõue käenduslepingust, tuleb hea usu põhimõtte kohaselt käenduse maksimumsumma ümber hinnata. Siinsel juhul on käenduslepingu eesmärgiks hageja poolse tõlgenduse kohaselt sisuliselt kostja laostumine ja vältimatu pankrotistumine. On ilmselge, et kostjal ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal ega ka pärast seda piisavalt vahendeid, et tagada lepingust tulenevate kohustuste täitmine suuremas summas kui 10 000 eurot (sedagi pikema aja jooksul). Hageja poolt kostjaga tema poolt ette kirjutatud tingimustel käenduslepingu sõlmimine laenusumma koguulatuses on ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega. P OÜ laenukohustuse tagamiseks oli käenduslepingu sõlmimise ajaks juba seatud hageja kasuks hüpoteegid P OÜ kinnisasjadele. Põhjendatud olnuks kostjaga käenduslepingu sõlmimine tagamaks laenulepingut maksimaalselt summas, milline ületas

lepingu sõlmimise ajal kinnisasjade väärtuse. Hageja on kohustanud kostjat P OÜ nõuet sisuliselt topelt tagama ja tekitanud seeläbi olukorra, kus tal on võimalik pahatahtlike viiviste läbi teenida laenulepingult rohkem kasu. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hagejal on õigus esitada kostja vastu käenduslepingust tulenev nõue, on hagiavalduses esitatud viivise nõue ebamõistlik ja tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. Viidatud sätte kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Siinsel juhul on hageja ja P OÜ-le lepingus peale surutud tingimustes leppinud kokku, et P OÜ maksab laenu tagasimaksega viivitamisel laenuandjale viivist, mida arvestatakse tähtaegselt tasumata summalt 25% aastas. Kostja leiab, et viiviste määr, mis on rohkem kui kolm korda kõrgem seaduslikust viivise määrast, on arvestades laenusumma suurust ilmselgelt ebamõistlik. Veel enam, arvestades, et hageja on oma nõude maksmapanekuks kostja vastu pöördunud alles 21.04.2017 hagiavaldusega kohtusse (seega esitanud viivisenõude kostja vastu esmakordselt 21.04.2017) on ta minetanud viivisenõude esitamise õiguse. Hagejal tulnuks mõistliku aja jooksul alates 30.04.2014 teatada kostjale, et hageja nõuab temalt viiviste tasumist. Mõistlikuks ajaks võiks pidada maksimaalselt 3 kuud. Hageja teatas oma viivisenõudest kostjale alles 21.04.2017 so ligikaudu kolm aastat hiljem. Selliselt on hageja kasvatanud enda väidetava viivisenõude üüratult suureks (kokku 127 690.9 eurot). Kostja leiab, et hageja viivise nõuet tuleb hea usu põhimõttest lähtuvalt vähendada siinsel juhul nullini, arvestades hageja tegevust viivisenõude esitamisel, viiviste ebamõistlikku suurust, nõude esitamise aega ja kostja majandusseisu. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab, hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud: •

100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. 30.12.2013 sõlmitud Laenulepingu muudatuse kohaselt kohustus Laenusaaja laenu tagasi maksma hiljemalt 30.04.2014. Laenuleping lõppes tähtaegselt. Laenusaaja vähendas Laenulepingu kehtivuse ajal põhisummat 11 650, 20 eurot. Laenusaaja OÜ P pankrot kuulutati välja 20.04.2014. Pankrotimenetluses võõrandati Laenulepingu tagatised hinnaga 240 000 eurot ja hagejale laekus 199 900,91 eurot, mille arvelt vähendati Laenulepingu põhisumma võlgnevust 199 900,91 euro võrra. Hagiavalduse kohaselt on hagejal nõue laenusaaja OÜ P vastu järgnev: põhisumma võlgnevus 144 438,86 eurot, intressivõlgnevus summas 4033,59 eurot ja viivised summas 106 290,80 eurot. VÕS 65 lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõude kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt neil või mõnelt neist, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustust solidaarselt. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja põhivõlgniku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Lisaks VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja solidaarselt. Seega juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust, mida käendaja tagab, on võlausaldajal õigus nõuda rikutud kohustuse täielikku või osalist täitmist põhivõlgnikult või käendajalt ühiselt, mõlemalt või kummaltki neist. Kuna kostja ja hageja on sõlminud 01.11.2013 käenduslepingu tagamaks OÜ P laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi ülempiiriga 355 989,97 eurot, siis nõuab hageja kostjalt kui solidaarvõlgnikult laenulepingust tulenevat võlgnevust summas 254 763, 25 eurot tasumist. Kostja on väitnud, et hageja on minetanud õiguse käenduslepingutest tulenevate mistahes nõuete esitamiseks kuna hageja ei ole ühe aasta vältel teavitanud kostjat laenulepingu lõppemisest ega teavitanud kostjat tema võimalikust maksekohustusest. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu punktis 7 on kokku lepitud järgmiselt: Käendusleping on tähtajaline, olles seotud käendatava laenulepingu tähtajaga. Pangal on õigus esitada käendaja vastu nõue hiljemalt ühe aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest. Nõude esitamiseks loetakse käendaja teavitamist tema maksekohustusest. Käendaja suhtes nõudeõiguse säilitamiseks ei ole vajalik tema vastu eelnimetatud tähtaja jooksul hagi esitamine (tlk 13). TsÜS § 69 lg 1 lg 2 kohaselt tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult kättesaadavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu-või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja on selgitanud, et ta edastas 21.05.2015 nõude kostjale käenduskohustuse täitmiseks kostja teadaolevale elukohale tähitud kirja, mis on registreeritud hageja dokumendihaldussüsteemis numbriga 3.3-1.1/2573 ning kannab tähtkirja numbrit RR142477160EE. Hageja poolt kohtule esitatud väljavõte dokumendihaldussüsteemist nähtuvalt on 23.04.2015 registreeritud kiri numbriga 3.3-1.1/2573, mis on saadetud tähitud kirjaga nr RR142477160EE ja see on saadetud V. A. L. ja saadetud aadressile xxxx (tlk 74). Nimetatud aadress on märgitud ka hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingus, mille punktis 8 (II) on võtnud käendaja kohustuse panka viivitamata informeerida oma kontaktaadressi muutumisest (tlk 123). Kohus leiab, et kuna hageja saatnud 21.04.2015 nõudekirja hagejale viimasele teadaolevale aadressile, siis TsÜS § 69 lg 2 ja käsundusepingu punkti 7 nõuded on täidetud ja kostjat on teavitatud õigeaegselt tema maksekohustusest. Kohus ei pea usutavaks kostja seisukohta, et hageja poolt kostjale edastatud nõue on koostatud tagantjärgi varaema kuupäevaga, eesmärgiga jätta muljet, nagu oleks see kostjale tähtaegselt kätte toimetatud. Hageja poolt kostjale kirjale edastamist kinnitab nimetatud kirja registreerimine hageja infosüsteemis.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, hageja ei ole kaotanud õigust kostja vastu käenduslepingust tulenevate nõuete esitamiseks. VÕS § 149 lg 1 kohaselt on käendajal nõudele kõik vastuväited, millised oleksid põhivõlgnikul. Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite. Kostja on seisukohal, et OÜ-le P on hageja vastu kahju hüvitamise nõue summas 254 763,25 eurot VÕS §-de 14 ja 115 alusel, kuna hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal leiab, et hageja poolt P OÜ krediidivõime hindamata jätmine või puudulik hindamine on tekitanud P OÜ-le kahju vähemalt summas 254 763,25 euro ulatuses, s.o. summas, mida hageja peab enda nõude jäägiks P OÜ vastu pärast viimase vara täielikku realiseerimist. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 198 toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja on esitanud tasaarvestatavale nõudele vastuväite, mille kohaselt ei ole hageja OÜ-le P laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohustust ega ka VÕS §-s 14 lg 1 ja 2 sätestatud põhimõtteid. VÕS § 14 lg 1 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Osundatud paragrahvi 2.lõike kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või lepingu sõlmimist muul viisil ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Eesti pangandusõiguses kehtib alates 01.01.2007 vastutustundliku laenamise põhimõte, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-s 3. Nimetatud sätte kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Lisaks on krediidiasutusel kohustus kooskõlas KAS § 89 lg-ga 3 1 enne lepingu sõlmimist klienti sõnaselgelt teavitada, millised ohud võivad tekkida seoses pikaajalise laenu tagasimaksmisega, kusjuures lähtuda tuleb konkreetse kliendi laenu teenindamise võimekust ohustavatest asjaoludest. Lisaks sellele on Riigikohus leidnud, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla ka VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24). Kohus selgitab üldiselt, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei muuda lepingut tühiseks, ega tähenda, et laenusaaja vabaneb laenu tagastamise kohustusest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Kohtu hinnangul peab krediidisaaja siiski eelkõige ise hindama oma

võimekust võetud kohustusi täita. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikul võimalik otsustada, kas ta soovib pakutavatel tingimustel lepingut sõlmida või mitte. Kostja vastuväidete kohaselt kostjale teadaolevalt ei ole hageja P OÜ-le laenu andmisel hinnanuid laenusaaja maksevõimet ega ole teavitanud P OÜ-t olulisest informatsioonist seoses võetava laenukohustusega teavitanud, sest vastasel juhul olnuks nii hagejale kui ka laenusaajale endale teada, et tema kinnisvarale seatud hüpoteegid ei ole piisavad tagamaks laenulepingu alusel võetavaid kohustusi. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja laenude väljastamisel hinnanud P OÜ äriplaane, ettevõtte krediidivõimet, koostanud krediidianalüüsid ning P OÜ kohta memorandumid. Kohtule esitatud 2010 aastal koostatud OÜ P äriplaani kohaselt on tegemist EAS-i poolt toetud projektiga „Õpetame valmistama ajaloolist eesti mõisatoitu. OÜ P osakapital on 1 400 000 krooni ja omanikuks on OÜ T (ainuomanikuks V. A. L.). Äriplaani kohaselt on planeeritud 2013 aastal müügitulu 4 528 000 krooni ja 2014 aastal müügitulu 4 528 000 krooni ja aruandeaasta kasumiks on planeeritud 2013 aastal 868 000 krooni ja 2014 aastal 896 krooni. Kohtule esitatud EAS 17.01.2011 otsuse kohaselt on EAS otsustanud rahuldada OÜ P taotlus projektile, mille kogumaksumus on 719 007,05 eurot, milles toetuse saaja omafinantseering on minimaalselt 359 503,03 eurot ja toetus maksimaalselt 359 503,02 eurot (tlk 119-123). Hageja poolt kohtule esitatud OÜ P kohta koostatud krediidimemodest nähtuvalt on hageja hinnanud enne laenu andmist hinnanud nii OÜ Pa kui kostja krediidivõimekust. Nt P OÜ 2013 aasta kohta koostatud memorandumi kohaselt on aastaseks käibeks plaanitud 235 000 eurot. Lisaks numbrilistele näitudele on hageja OÜ-le P laenu andes arvesse võtnud ka seda, et hageja on ka varasemalt OÜ-le P laenu andnud ja OÜ Xxxx on varasemalt laenu hagejale korrektselt tagastanud (tlk 124139. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja seega laenu väljastades hinnanud OÜ P maksevõimet, mitte ei ole nõustunud laenutaotlejale koheselt hindamata laenu väljastama. Asjaolu, et OÜ P kuuluvatele kinnistutele seatud hüpoteegid ei ole piisavad tagamaks laenulepingu alusel võetavat kohustust ei tähenda, et hageja ei ole hinnanud OÜ P maksevõimet. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli tegemist alles välja ehitamisel oleva mõisakompleksiga, mille väärtus oli ilmselgelt ehitamise ajal väiksem kui valmisehitatuna. Lisaks ei ole kostja tõendanud seda, et saadud laenust tuli laenusaajale OÜ-le P kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Ainuüksi tõsiasjast, et laen tuleb tagastada, ei saa teha järeldust, et laenust tuli laenusaajale kahjulikke tagajärgi. Kostja väidab, et hageja ei ole täitnud kostjaga käenduslepingut sõlmides teavitamiskohust ja kostjal on tekkinud sellega seos kahju summas, milles kohus peab hageja nõuet põhjendatuks. Hageja nõude olemasolul kostja tasaarvestab hageja nõude enda kahjunõudega samas summa. Riigikohus on 26.mai 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 leidnud, et laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-s 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavituskohustus sõltumata sellest ka käendaja teavet nõuab. Kui võlausaldaja ei teavitanud käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. VÕS § 14 lg 2 ja § 115 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeeritud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaja majanduslikust olukorrast teadlik. Kohus märgib, et nii hageja laenuandajana kui OÜ P laenusaajana tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses ning kostja käendajana tegutses ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust

huvist põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kostjal, kes ise oli OÜ P juhatuse liige ja OÜ P omanikuks oleva OÜ T ainuosanik, pidi endal olema kõige parem ülevaade ettevõtte majandustegevusest, finantsseisundist ja ettevõtte võimekusest täita endale võetud kohustusi. Seega oli kostja teadlik endale võetavast riskist. Kohus märgib, et samas olukorras heas usus tegutsevad isikud ei loeks mõistlikuks käendada kohustust, mille põhivõlgniku maksevõime osas on kahtlusi. VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud ning lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et hageja laenuandjana oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet või käendajat olulistest asjaoludest teavitamise kohustust, siis ei ole kostja tõendanud, et OÜ-le P laenusaajana oleks vaidlusalusest laenlepingust tekkinud kahju. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagejal on alus VÕS § 145 lg 1 ja 2 alusel nõuda kostjalt hageja ja OÜ P vahel sõlmitud krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostja nõude olemasolu hageja vastu, mida oleks võimalik hageja nõudega tasaarvestada, ei ole kohtu hinnangul tõendatud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja on OÜ-le P andunud laenu 355 989,97 eurot. Laenulepingu kehtivuse ajal vähendas laenusaaja põhisummat 11 650,20 eurot ja lisaks sellele vähendati põhiosa võlgnevust tagatiste müügist saadud summa arvelt 199 900,91 eurot ja laenulepingust tulenev põhivõlgnevus on 144 438,86 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlg summas 144 438,86 eurot. Laenulepingu punkti 6 alusel kuulus iga kalendrikuu 15 päeval tasumisele laenusummalt laenuintress, mida arvestatakse punkti 6 kohaselt 360-päevase aasta baasil ja määra alusel, mis on toodud välja Laenulepingu punktis 6.2. Hageja on arvestanud Laenulepingu alusel kokku intresse 10 533 eurot ja Laenusaaja tasus hagejale Laenulepingu alusel intresse kokku summas 6499, 41eurot. Seega on hageja intressinõue kokku 4033,59 eurot. Kostja ei ole sisulisi vastuväiteid hageja intressinõudele esitanud. Kohus leiab, et hageja intressinõue vastab lepingule. Eeltoodust tuleneval tuleb kostjalt välja mõista intressivõlgnevus hageja kasuks summas 4033,59 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised 110 324, 39 eurot. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikult kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivitusintressi alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu punkti 7 kohaselt maksab laenusaaja laenu tagasimaksmisega viivitamisel viivist hagejale, mida arvestatakse tähtaegselt tasumata summalt määraga 25% aastas. Hageja on arvestanud viivist kokku 127 690,90 eurot, millest on tasutud 21 400 eurot ning hageja palub kosjalt välja mõista viivised summas 106 290,80 eurot. Kostja leiab, et hageja viivise nõue on ebamõistlik ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja hinnangul viiviste määr, mis on rohkem kui kolm korda kõrgem seaduslikust viivise määrast, on arvestades laenusumma suurust ilmselgelt ebamõistlik. Samuti on kostja seisukohal, et arvestades, et hageja on oma nõude maksmapanekuks kostja vastu pöördunud alles 21.04.2017 hagiavaldusega kohtusse on ta minetanud viivisenõude esitamise õiguse. Hagejal tulnuks mõistliku aja jooksul

alates 30.04.2014 teatada kostjale, et hageja nõuab temalt viiviste tasumist. Mõistlikuks ajaks võiks pidada maksimaalselt 3 kuud. Kostja leiab, et hageja viivise nõuet tuleb hea usu põhimõttest lähtuvalt vähendada juhul nullini, arvestades hageja tegevust viivisenõude esitamisel, viiviste ebamõistlikku suurust, nõude esitamise aega ja kostja majandusseisu. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud isiku nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on 19.04.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-128-17 leidnud, et VÕS §-s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19) (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Kohus leiab, et viivise nõue on käesoleval juhul väga suur ja kuna kostja näol on tegemist füüsilise isikuga, kelle tervislik seisund on kehv ning hageja poolt taotletud summas viivise väljamõistmine mõjutaks oluliselt kostja toimetulekusuutlikkust, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõistetavat viivist vähendada 10 000 eurole. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 10 000 eurot. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 158 472,45 eurot, s.o. põhivõlgnevuse summas 144 438, 86 eurot, intressi summas 4033,59 eurot ja viivised summas 10 000 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude summas 96 290,8 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, s.o. umbes 60 % ulatuses, siis tuleb menetluskuludest jätta 40% hageja kanda ja 60 % kostja kanda. Kohus määrab TsMS § 177 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik