Harju Maakohus
Kohtunik
Viktor Bome
Määruse tegemise aeg ja koht
11. september 2020 Tallinna kohtumaja
Tsiviilasja number
2-19-104610
Tsiviilasi
Keila linn, Jaama tn 1b korteriühistu avaldus G A vastu võlgnevuse nõudes
Menetlustoiming
avalduse lahendamine
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Keila linn, Jaama tn 1 b korterühistu (registrikood 80211751), esindaja R K (e-post xxx) Puudutatud isik G A (isikukood xxx, elukoht xxx), lepinguline esindaja K M, e-post xxx
Rahuldada avaldus osaliselt ning mõista G A’ilt välja Keila linn, Jaama tn 1 b korterühistu kasuks välja põhivõlgnevus summas 6,54 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks 11.09.2020 sissenõutavaks muutunud viivis summas 1,1 eurot ja viivis tasumata põhivõlgnevuse summalt alates 12.09.2020 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
Avalduse kohaselt nõuab avaldaja kui korteriühistu puudutatud isikult kui korteriomanikult kes oli kohustatud prügiveokulu kandma, prügiveokulu hüvitamist summas 7,61 eurot koos seadusjärgse viivisega. Summa on kujunenud vastavast täitmata kohustusest perioodil mai 2018 kuni august 2018. Nimetatud perioodist edasi on puudutatud isik korteriühistu üldkoosoleku otsusega vabastatud edasiste prügiveokulude kandmisest.
2-19-104610 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 613 lg 1 p 1 järgi lahendab kohus hagita menetluses korteriomaniku või korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi, välja arvatud nõude, mis korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 33 järgi on esitatud korteriomandi võõrandamise kohustamiseks. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Korteriomandi ja korteriühistute seaduse (KrtS) § 12 lg 1 kohaselt korteriomanikud teostavad oma korteriomandist tulenevaid õigusi ja täidavad kohustusi käesolevas seaduses sätestatud ulatuses korteriühistu kaudu. KrTS § 40 lg 1 kohaselt korteriomanikud teevad majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. KrTS § 40 lg 2 kohaselt korteriomanike kokkuleppe tingimusi arvestades võib korteriühistu põhikirjaga ette näha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel, kui see on kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Eelkõige võib põhikirjaga ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgumist kas vastavalt oma kaasomandi osa suurusele või vastavalt tema poolt tarbitud teenuse mahule. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil ning VÕS § 82 lg 1 järgi, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. KrtS § 42 lg 1 sätestab, et juhul kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib korteriühistu nõuda temalt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud suuruses. Puudutatud isik tõi välja ja oli menetluslikul positsioonil, et avaldaja nõue on esitatud kujul tõendamata ja arvestuse aluseks olev kulujagamismeetod korteriomanike vahel vastuolus korteriühistu põhikirjaga. Avaldaja oli nimelt arvutanud puudutatud isiku osa prügiveokulust elanike arvu põhiselt, kuid KÜ põhikiri nägi ette liikme omandis oleva korteri üldpinna osast maja korterite kogupinnast järgi arvutamist (ehk siis ruutmeetripõhine). Ka kohus juhtis vastavale puudusele avaldaja tähelepanu. Avaldaja esitas seepeale prügiveo korraldaja poolt esitatud arved kogu kortermajale ning avaldas valmisolekut esitada nõude kujunemise arvestuse kooskõlas põhikirja järgse kulujagamismeetodiga. Kohus uuendas asja arutamise oma 16.12.2019 kohtumäärusega, et võimaldada avaldajal esitada nõude kujunemise arvutuskäik põhikirjaga kooskõlas ruutmeetri pinnalt (vastupidiselt elanike arvule nagu oli siiani tehtud). Avaldaja esitas seepeale kohtule ruutmeetripõhise ümberarvestuse aastatele 2016 – 2018 kuigi avaldaja nõude aluseks on üksnes 4 arvet perioodist 05.2018 – 08.2018 ja arusaamatu 0,57 euro nõude suurenduse. Puudutatud isik esitas avaldaja täiendusele vastuväited. Puudutatud isik leiab, et avaldaja nõue on jätkuvalt tõendamata ja ebaselge. Avalduses nõudis avaldaja võlga prügiveo teenuse eest, mis on osutatud ajavahemikus 2018.a mai kuni august kuid esitatud täpsustus ning sellele lisatud tabel kajastavad lisaks ümberarvestusi alates 2016.a juunist ning sellega seoses avaldaja nõudesumma suurenes. Seega lisaks menetluses olevale nõudele (summas 7,61.- eurot) esitas avaldaja täiendava nõude varasemast ajast (summas 0,57.- eurot), mille tulemusel on avaldaja nõudesumma 8,18.2
2-19-104610 eurot. Lisandunud nõude puhul (summas 0,57.- eurot) ei ole selge, mis perioodi võlgnevusega väidetavalt tegemist on. Kohus nõustub puudutatud isiku seisukohtadega seoses ebavajaliku ja arusaamatu arvutusega alates 2016 aastast ning 0,57 euro lisandumisega, need ei ole asjassepuutuvad. Puudutatud isik on lisaks leidnud, et avalduse aluse hulka ei kuulunud asjaolu, et prügiveo teenuse kulu arvestatakse vastavalt korteriomandite suurustele, mistõttu on tegemist aluse muutmisega, millele puudutatud isik oma nõusolekut ei anna. Kohus leiab, et nõude alust muudetud ei ole, nõude aluseks on jätkuvalt prügiveokulude tasumata jätmine puudutatud isiku poolt ning parandatud on üksnes kulu arvutamise metoodika. Kohus leiab, et avaldaja on esitanud avaldusega nõude aluseks olevad arved ja täitnud puudutatud isiku vastuväitest tuleneva kohustuse esitada prügiveo korraldaja arved kogu kortermajale ja nende esitatud tõendite pinnalt on võimalik kortermaja ruutmeetreid ja puudutatud isiku korteri ruutmeetreid arvestades leida puudutatud isiku osa kulude kandmisest. Elanikepõhise arvestusega oli puudutatud isiku osa igakuistest 7,55 eurostest prügiveo arvetest 2,16 eurot (7,55/7 = 1,08 x 2 = 2,16). Ruutmeetripõhise arvutuse järgi on puudutatud isiku osa igakuistest 7,55 eurostest prügiveo arvetest 2,18 eurot (7,55/188,3 = 0,04 x 54,4 = 2,18). Avaldaja nõudis algselt 7,61 euro tasumist, mis tulenes 07.06.2018 arvest maikuu prügiveo eest summas 2,16 eurot, 09.07.2018 arvest juunikuu prügiveo eest summas 2,16 eurot, 12.08.2018 arvest juulikuu prügiveo eest summas 2,16 eurot ja 11.08.2018 arvest augustikuu prügiveo eest summas 1,12 eurot. Avaldaja selgituste kohaselt oli augustikuu arve väiksem, kuivõrd 2018. aasta veebruari prügiveoarvet ei esitatud (xxx ei saada välja arvet, mis on väiksem, kui 3,60 eurot ja mis liidetakse järgmisele arvele), kuid raamatupidaja lisas ekslikult tavapärase kulu ühistu liikmetele saadetavale arvele, mistõttu tehti augustis parandusarvestus. Sellest lähtuvalt arvestati korteri xxx omaniku G Ai osaks 2/7 kogusummast ehk 1,12 eurot. Kohus märgib, et need summad annavad küll kokku 7,60 eurot, mitte 7,61 eurot, kuid ebakõla tuleb ilmselt komakoha järgsete numbrite arvestusest arvutustel. Puudutatud isik ei ole vastu vaielnud, et ta prügiveokulu eest ei maksnud maikuu kuni augustikuu eest 2018. aastal. Kui nüüd arvestada eelnevad summad ümber elanikepõhiselt arvutusmetoodikalt ruutmeetripõhisele, tuleb nõudesummaks maikuu, juunikuu ja juulikuu eest 6,54 eurot (2,18 + 2,18 + 2,18). Kohus augustikuu kulu summas 1,12 eurot väljanõudmiseks alust ei näe. Esitatud tõenditest nähtub, et prügiveokulu oli kogu kortermajale ka augustikuu eest 7,55 eurot ja seega oleks puudutatud isiku osa sellest vana arvestusmetoodika järgi 2,16 eurot, mida avaldaja on siis vähendanud 1,12 euroni veebruarikuu arvest tuleneva segaduse tõttu. Kohus saab avaldaja selgitusest aru, et veebruarikuu prügiveo eest nõuti puudutatud isikult sisse tavapärane 2,16 eurot (kuivõrd kogu kortermaja tavapärane kulu oli ju 7,55 eurot), kuid tegelikult veebruari eest prügiveokulu veel ei saanud nõuda, kuivõrd prügiveo korraldaja ei esita väiksemaid arveid kui 3,60 eurot, mida siis veebruarikuu arve ilmselt oli. Seega oli puudutatud isikul tekkinud veebruarikuu eest tasudes ettemaks summas 2,16 eurot. Kui nüüd nagu avaldaja välja toob, tehti augustikuus parandusarvestus, pidi puudutatud isiku veebruarikuu teenuse eest tehtud ettemaks
2-19-104610 summas 2,16 eurot katma vähemalt augustikuu tavapärase kulu osa 2,16 eurot. Mis sealt aga veel veebruarikuu eest otsa oleks pidanud tasuma, st kui suur oli siis veebruarikuu alla 3,60 eurosest prügikulust puudutatud isiku osa, avaldaja kohtule välja toonud ei ole. Kohus märgib, et kui veebruarikuu eest oli kortermaja koguarve siis eelduslikult väiksem, kui 3,60 eurot, tuleks isegi parima tahtmise juures (nt et arve oli 3,59 eurot) puudutatud isiku osaks sellest maksimaalselt 1,02 eurot elanikepõhise arvutusmetoodikaga ja 1,03 eurot ruutmeetripõhise arvutusmetoodikaga – mitte aga 1,12 eurot. Kohus andis avaldajale tähtaja 18.03.2020 esitada soovi korral mõistlik arvestus augustikuu arve osas või leppida summaga 6,54 eurot. Avaldaja ei soovinud augustikuu osas nõuet rohkem täpsustada ja nõuab põhivõlgnevust summas 6,54 eurot maikuu kuni juulikuu 2018 eest. Puudutatud isik on seejärel välja toonud, et oma nõude tõendamiseks on avaldaja varasemalt esitanud kohtule KÜ põhikirja (25.06.2019.a avaldaja menetlusdokumendi lisa). Seejuures on ka avaldaja ise välja toonud, et tegemist on KÜ varasema põhikirjaga. Korteriühistute registri kehtivate andmete kohaselt on Keila linn, Jaama tn 1b korteriühistu põhikiri kinnitatud 22.08.2018.a. Kuivõrd avaldaja nõue hõlmab ka 2018.a augustis osutatud prügiteenuse kulusid, on vastavad kulud tekkinud osaliselt uue, st käesoleval ajal kehtiva põhikirja ajal. Seetõttu ei ole välistatud, et ka 22.08.2018.a kinnitatud põhikiri on antud juhul asjassepuutuv ning mõjutab vaidlusaluse nõude suurust. Eeltoodu on avaldaja jätnud aga puudutatud isiku hinnangul täielikult tähelepanuta. Kohus tutvus ise äriregistris uue 22.08.2018 põhikirjaga ja tuvastas, et muutunud asjaoluks on see, et prügiveo osas muudeti varem kehtinud ruutmeetripõhine kulude jagamise meetod ära elanikepõhiseks, samas on põhikiri kehtiv alles alates 31.08.2018. Seega ei saanud uus põhikiri mõjutada augustikuu teenuste eest tasumist või vähemalt ei saanud mõjutada sellisel määral mis suudaks mingit arvestatavat komakohta muuta. Seejuures nagu kohus eelpool märkis, ei näe kohus põhjust augustikuu eest midagi välja mõista. Puudutatud isik on vastu vaielnud ka avaldaja viivisenõudele, märkides, et avaldaja ei ole seniajani esitanud viivisenõude aluseks olevaid asjaolusid ja viivisearvestust. Seetõttu on muu hulgas ebaselge, mis kuupäevast alates avaldaja viivist nõuab. Kohus leiab, et avaldaja viivisenõue on piisavalt selge. Avaldaja on palunud tasumata summalt mõista välja viivise vastavalt VÕS § 113 lg 1. Kohus märgib, et avaldaja vastav õigus tuleneb Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 42 lg 1 mis sätestab, et kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib korteriühistu nõuda temalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud suuruses. Kohus leiab, et kuivõrd VÕS § 113 kohaselt nõutakse viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, tuleb viivis ka arvates sellest hetkest sisse nõuda, kui võlausaldaja ei ole mingit muud aega täpsustanud. Vastavalt esitatud arvetele muutus maikuust 2018 tulenev nõue summas 2,18 eurot sissenõutavaks 30.06.2018, juunikuust 2018 tulenev nõue muutus sissenõutavaks 31.07.2018 ja juulikuust 2018 tulenev nõue muutus sissenõutavaks 31.08.2018. Kuni kohtuotsuse tegemiseni on seadusjärgne viivis maikuu võlgnevuselt 0,38 eurot (01.07.2018 kuni 11.09.2020), juunikuu võlgnevuselt 0,37 eurot (01.08.2018 kuni 11.09.2020), juulikuu võlgnevuselt 0,35 eurot (01.09.2018 kuni 11.09.2020). Seega on leidnud tuvastamist, et puudutatud isik ei ole tasunud 2018. aasta maikuu, juunikuu ja juulikuu eest prügiteenuse arveid summas 6,54 eurot ja seetõttu on selle summa osas ning sellest
2-19-104610 tuleneva seadusjärgse viivise osas kohtu hinnangul nõue põhjendatud. Kohus selgitas vastavat ka pooltele ja soovitas neil vaidlus kompromissiga lõpetada. Puudutatud isik esitas seepeale kompromissi asemel uued vastuväited avaldaja nõudele. Puudutatud isik leiab, et avaldaja nõue, millega nõutakse vaidlusaluste prügiveokulude hüvitamist, on vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd puudutatud isik hankis 26.04.2018 endale oma isikliku prügikonteineri ja edaspidi ühistu konteinerit enam ei kasutanud ning teavitas ka avaldajat enda isiklikust konteinerist nädal aega ette. Avaldaja leiab, et antud juhul ei saanud puudutatud isik keelduda prügiveo eest tasumast ja selle õiguse andis talle vaid üldkoosolek. Varasemalt tasus puudutud isik prügiveo eest ja kasutas ka teenust. Avaldaja on seisukohal, et see kohustus säilis puudutanud isikule ka siis, kui ta enda tarbeks tellis prügikonteineri, eriti olukorras, kus ühistul oli olemas prügikonteiner ja isiklikku konteinerit ei olnud tarvis. Avaldajal puudub ka info, miks puudutatud isik vajas isiklikku konteinerit. Seega, alles pärast üldkoosoleku otsust vabastati puudutatud isik prügiveoteenuse tasumise kohustusest, seda hoolimata sellest, kas ja kui kaua puudutanud isik ühistu prügikonteinerit kasutas. Avaldajal puudub tõendatud teadmine, et puudutatud isik lõpetas ühistu prügikonteineri kasutamise ja seda pole puudutanud isik ise ka tõendanud. KrtS § 40 lg 3 sätestab, et korteriomanik võib keelduda kandmast kulusid, millega ta ei ole nõustunud, kui nende kandmise nõudmine temalt oleks vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kohus leiab, et kuigi puudutatud isik oli hankinud endale isikliku prügikonteineri, ei vabastanud ainuüksi isikliku konteineri hankimine puudutatud isikut automaatselt ühiste prügiveokulude tasumise seadusekohasest kohustusest. Korteriomaniku kohustus kanda vastavalt seadusele ja ühistu põhikirjale prügiveokulusid oli kehtiv, kuni isik sellest üldkoosoleku otsusega vabastati. Korteriühistul nimelt ei olnud enne üldkoosoleku otsust mingit seaduslikku alust puudutatud isikult prügiveokulu mitte nõuda. Seetõttu ei olnud prügiveokulude kandmise nõudmine (kuni üldkoosoleku otsuseni) hea usu põhimõttega vastuolus vaid vastupidi nende kulude mittetasumine puudutatud isiku poolt oli TsÜS § 138 lg 2 kohaselt hea usu põhimõttega vastuolus. Lisaks heidab puudutatud isik avaldajale ette, et avaldaja tellis omavoliliselt 2016.a detsembris paberikonteineri ja sõlmis vastava lepingu, millega kaasnevad igakuised kulud paberikonteineri rendi näol korteriomanikele, sh puudutatud isikule. Puudutatud isik heidab ette, et vastava teenuse tellimiseks ja lepingu sõlmimiseks puudus teiste korteriomanike nõusolek ja korteriomanike üldkoosoleku otsus. Puudutatud isik taotleb avaldaja nõude rahuldamata jätmist vastava paberkonteineri kulu osas, kuivõrd ta on tasunud paberkonteineri rendi eest, kuid kuna see renditi korteriühistule ebaseaduslikult, siis puudub puudutatud isikul paberkonteineri rendi eest tasumise kohustus. Puudutatud isik esitas ka alternatiivse tasaarvestuse avalduse. Tasaarvestus põhineb sellel, et avaldaja on puudutatud isiku hinnangul alusetult ja ilma vastavasisulise korteriomanike üldkoosoleku otsuseta tellinud paberikonteineri rendi teenust ning avaldaja on nõudnud igakuiselt vastavate kulude tasumist puudutatud isikult. Lähtudes sellest, et igakuistest 7,55.- eurostest prügiveo arvetest 2.- eurot moodustab paberikonteineri rent, on puudutatud isiku osa vastavast paberikonteineri rendi kulust summas 0,58.- eurot kuus (2 : 188,3 = 0,0106 × 54,4 = 0,58). Kuivõrd puudutatud isik on alusetult tasunud vastavaid arveid alates 2016.a detsember kuni 2018.a
2-19-104610 aprill (s.o vähemalt 16 kuud) arvestanud rendikulu eest, siis on puudutatud isikul enda hinnangul õigus vastavad alusetult tasutud summad tasaarvestada avaldaja nõuetega. Ebaõigesti ja alusetult tasutud summad on kokku 9,28.- eurot (16 × 0,58 = 9,28). Seega juhul kui kohus asub seisukohale, et avaldaja nõuded kuuluvad rahuldamisele (kasvõi mingis ulatuses), siis puudutatud isik tasaarvestab käesolevaga enda nõude summas 9,28.- eurot avaldaja nõuetega (sh avaldaja põhinõudega, mis on kohtu arvestuse kohaselt summas 6,54.- eurot). Avaldaja leiab, et väide, et avaldaja tellis omavoliliselt paberikonteineri ja sõlmis lepingu, on asjatundmatu. Antud teenuse tellimise aluseks oli Keila linna jäätmehoolduseeskiri ja selle §8. Selliste teenuste haldamiseks on KÜ juhatusel olemas pädevus vastavalt KrtS § 24 ja MTÜS § 27 järgi. Samas, ühistu liikme vabastamine konkreetsest kommunaalteenuse eest tasumisest ei ole ühistu juhatuse liikme pädevuses ja selle vastupidisust pole puudutatud isik ka tõendanud. Paberikonteineri tellimist arutati elanike hulgas ja kõik olid sellega päri, kuid sõnaline üldkoosoleku otsus on fikseerimata, kuna selleks puudus vajadus. Kohus leiab, et vaidlust ei saa olla antud juhul asjaolus, et konkreetsel kortermajal on kohustus prügi sortida ja hankida sellel otstarbel lisaks juba olemasolevale tavakonteinerile ka paberkonteiner. Kohtu hinnangul oli juhatusel juba eelnev üldkoosoleku mandaat prügiveoteenuse kui sellise korraldamiseks kortermajale ja juhatus ei vajanud mingit täiendavat eriluba prügiveoteenuse juurde kuuluva sortimise kohustuse täitmiseks. Seega ei ole sellest tulenevat alust jätta puudutatult isikult avaldaja nõuet mingis osas välja mõistmata ega ka alust VÕS § 197 tulenevalt tasaarvestuse teostamiseks. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus avalduse osaliselt ja mõistab puudutatud isikult avaldaja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 6,54 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks 11.09.2020 sissenõutavaks muutunud viivise summas 1,1 eurot ja viivise tasumata põhivõlgnevuse summalt alates 12.09.2020 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 173 lg 2 sätestab, et menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 172 lg 1 kohaselt, hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kuivõrd avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt, leiab kohus, et menetlusosaliste kantud menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 alusel jätta nende endi kanda, analoogselt TsMS § 163 lõikega 1 mis käsitleb hagimenetluses menetluskulude jaotamist hagi osalise rahuldamise korral. Antud juhul eksisid nii avaldaja (oma nõude suuruses) kui ka puudutatud isik (nõuet mingiski suuruses maksmata jättes), mistõttu on kohtu hinnangul õiglane jätta poolte menetluskulud selles vaidluses nende endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui
2-19-104610 menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
taotlust,
võttes
aluseks
Kuivõrd antud juhul jäävad menetluskulud poolte endi kanda, ei ole kohtu hinnangul põhjust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Bome Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.