Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
11. september 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-3196
Tsiviilasi
XX kaebus Tallinna kohtutäitur Mati Kadaku
21.veebruari 2020. a otsuse peale täiteasjas nr 008/2020/259
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. märtsi 2020. a määrus
Menetlusosalised
Avaldaja (võlgnik) – XX (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Puudutatud isik I – Tallinna kohtutäitur Mati Kadak Puudutatud isik II (sissenõudja) – OÜ Termia (registrikood 10098891)
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebusele lisatud XX 20. aprilli 2020. a kaebus täiteasjas nr 008/2020/259 tsiviilasja nr 2-20-3196 materjalide juurde võtmata.
Rahuldada XX määruskaebus.
Tühistada Harju Maakohtu 26. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-3196 ning teha uus määrus, millega rahuldada XX kaebus.
Tühistada Tallinna kohtutäitur Mati Kadaku 21. veebruari 2020. a otsus täiteasjas nr 008/2020/259.
Tunnistada õigusvastaseks Tallinna kohtutäitur Mati Kadaku tegevus täiteasjas nr 008/2020/259 Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale 24. jaanuari 2020. a avalduse esitamisel kinnisasjade registriosa numbritega KKKKK ja RRRRRRR käsutamise keelumärgete seadmiseks.
Mõista XX esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulude katteks Tallinna kohtutäitur Mati Kadakult välja 30 (kolmkümmend) eurot.
Tallinna kohtutäitur Mati Kadaku ja OÜ Termia menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi kanda.
2-20-3196
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna kohtutäitur Mati Kadak algatas OÜ Termia (sissenõudja) avalduse alusel XX (võlgnik / avaldaja) suhtes täitemenetluse (täiteasi nr 008/2020/259). Täitedokumendiks on Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-7169, millega avaldajalt mõisteti sissenõudja kasuks välja menetluskulude hüvitis 330 eurot. Kohtutäituri 24.01.2020 avalduse alusel kanti avaldajale kuuluvatele kinnisasjadele KKK (registriosa nr KKKKK, pindala 1161 m2, sihtotstarve 100% elamumaa) ja Tallinnas RRR (registriosa nr RRRRRRR, pindala 873 m2, sihtotstarve 100% elamumaa) kinnistusraamatusse sissenõudja kasuks käsutamise keelumärked.
2.Avaldaja esitas 05.02.2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale keelumärgete seadmisel. Kohtutäituril puudus seaduslik alus keelumärgete seadmiseks enne avaldajale täitmisteate kättetoimetamist, mistõttu on kohtutäituri 24.01.2020 avaldus keelumärgete seadmiseks tühine. Lisaks arestis kohtutäitur avaldaja vara suuremas ulatuses, kui on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Kohtutäitur peab taastama seadusliku olukorra, st esitama avalduse kinnistusraamatu ebaõigete kannete kustutamiseks. Kohtutäitur ei ole täitmisteadet avaldajale senini kätte toimetanud.
3.Kohtutäitur jättis 21.02.2020 otsusega avaldaja 05.02.2020 kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur lähtus keelumärgete seadmisel TMS § 145 lg-st 4. Täitmisteade toimetati avaldajale kätte 07.02.2020 ning avaldaja tasus võlgnevuse 13.02.2020, s.o vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Käsutamise keelumärked on kustutatud ja täitemenetlus kuulub lõpetamisele.
4.Avaldaja esitas Harju Maakohtule 27.02.2020 kaebuse kohtutäituri 21.02.2020 otsuse tühistamiseks ja palus tunnistada õigusvastaseks kohtutäituri tegevus 24.01.2020 keelumärgete seadmise avalduse esitamisel. TMS § 145 lg 4 annab kohtutäiturile diskretsiooniõiguse ning kohtutäitur peab olema võlgniku kaebuse korral võimeline selle rakendamist põhjendama (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-14-10, p 14). Kohtutäitur ei ole seda 21.02.2020 otsuses teinud, mis annab aluse otsus tühistada. Ei ole selge, miks tuli keelumärked kinnistusraamatusse kanda enne täitmisteate kättetoimetamist ning mille alusel kanti keelumärked kahele kinnistule. Kinnistusraamatu alusetute kannetega põhjustas kohtutäitur avaldajale mittevaralist kahju, mida ei ole võimalik heastada.
5.Kohtutäitur palus 09.03.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda, jäädes 21.02.2020 otsuses toodud seisukohtade juurde. Kohtutäitur lähtus keelumärgete seadmisel TMS § 145 lg-st 4 ja sellest, et vastavat sätet palus rakendada ka sissenõudja põhjusel, et avaldaja on varasemaid täitemenetlusi aastaid venitanud ning võtab menetlusdokumente vastu valikuliselt. Kohtutäituri 17.02.2020 avalduse alusel on mõlemale kinnistule seatud keelumärked kustutatud ning täitemenetlus on lõpetatud.
6.Sissenõudja palus 06.03.2020 seisukohas jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Keelumärked on nõude täitmise tõttu tühistatud. Avaldaja on varasemaid täitemenetlusi aastaid venitanud. Praktika on näidanud, et avaldaja võtab menetlusdokumente 2(6)
2-20-3196 vastu valikuliselt. Sissenõudja taotles seetõttu avaldajale kuuluvate kinnistute kohest arestimist. Kohtutäitur on toiminud kooskõlas seadusega ning avaldaja kaebus on eesmärgipäratu.
7.Harju Maakohus jättis 26.03.2020 määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. TMS § 53 lg 1 ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis on võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-14-10, p 17). Sissenõudja nõue koos täitemenetluse alustamise tasuga oli 366 eurot. Kinnisasjale keelumärke seadmisel ja selle arestimisel võib olla tegu arestimisega suuremas ulatuses kui on vaja nõuete rahuldamiseks siis, kui nõuded saanuks täita näiteks kontode arestimisega. Avaldaja ei ole tõendanud, et tal oli olemas raha, mille arvelt kohtutäitur oleks saanud keelumärget seadmata nõuded rahuldada. Kohtutäitur on seega põhjendatult seadnud avaldajale kuuluvale varale keelumärked ja kohtutäituri tegevus oli õiguspärane. Samas ei ole kohtutäitur 21.02.2020 otsuses TMS § 145 lg 4 kohaldamist põhjendanud ja on sellega ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-14-10, p-d 14–15). Kohtutäitur ei ole selgitanud, milles seisnes täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus. Seega ei olnud käsutamise keelumärgete seadmine TMS § 145 lg 4 alusel põhjendatud. Kuna täitedokument on täidetud ja täitemenetlus lõpetatud, ei ole enne täitemenetluse lõpetamist tehtud otsust enam võimalik tühistada. Puudub vaidlus, et avaldaja on võlgnevuse tasunud ja kohtutäituri avalduse alusel on keelumärked kustutatud. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda.
8.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale 27.04.2020 määruskaebuse. Harju Maakohus ei pidanud 29.05.2020 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.XX palub 27.04.2020 määruskaebuses tühistada maakohtu 26.03.2020 määrus ning teha uus määrus, millega rahuldada tema 27.02.2020 kaebus ja jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohus ei ole viidanud sättele, mille kohaselt ei saa enne täitemenetluse lõpetamist tehtud kohtutäituri otsust pärast täitemenetluse lõpetamist tühistada ning on jätnud määruse olulises osas põhjendamata. Täitemenetluse lõpetamine ei mõjuta pooleliolevat vaidlust (vt Riigikohtu 18.12.2019 otsus nr 2-17-14925, p 14). Avaldaja sai täitemenetluse lõpetamisest teada alles vaidlustatud määrusest ja esitas kohtutäiturile kaebuse täitemenetluse lõpetamise otsuse peale.
10.Kohtutäitur vaidleb 11.05.2020 vastuses määruskaebusele vastu ja palub see jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Täitedokument on täidetud ja täitemenetluse lõpetamise otsuse tühistamiseks puudub alus.
Sissenõudja määruskaebuse suhtes seisukohta ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Määruskaebusele on lisatud XX 20.04.2020 kaebus kohtutäituri otsuse peale, millega lõpetati täitemenetlus täiteasjas nr 008/2020/259. Avaldaja ei ole põhjendanud, millist praeguse asja lahendamisel tähtsus omavat asjaolu soovib ta esitatud dokumendiga tõendada (TsMS § 236 lg 3). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa XX 20.04.2020 kaebusega tõendada ühtegi asja
3(6)
2-20-3196 lahendamisel tähtsust omavat asjaolu, mistõttu tuleb selle tõendina vastuvõtmisest TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 3 p 4 alusel keelduda.
13.Avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue määruse, millega rahuldab avaldaja kaebuse ning tühistab kohtutäituri 21.02.2020 otsuse ja tunnistab õigusvastaseks kohtutäituri tegevuse avaldaja kinnistute käsutamise keelumärgete seadmiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale 24.01.2020 avalduse esitamisel.
14.Maakohus leidis, et täitemenetluse lõpetamise tõttu ei ole enam võimalik tühistada enne täitemenetluse lõpetamist tehtud kohtutäituri otsust, kuid ei ole seejuures tuginenud ühelegi normile. Täitemenetluse lõpetamise tagajärjed on sätestatud TMS §-s 49, millest ei tulene, et täitemenetluse lõpetamise korral ei ole enam võimalik rahuldada täitemenetluse osalise kaebust kohtutäituri otsuse või tegevuse peale. Ringkonnakohtu hinnangul peab täitemenetluse osalistel olema võimalus vaidlustada kohtutäituri võimalikke eksimusi täitemenetluse korraldamisel TMS §-des 217 ja 218 sätestatud korras ka pärast täitemenetluse lõpetamist, et tagada nende õiguste tõhus kaitse (vrd Riigikohtu 18.12.2019 otsus nr 2-17-14925, p 14). Praegusel juhul on kohtutäitur avaldaja hinnangul põhjustanud keelumärgete seadmisega temale mittevaralist kahju. Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei ole küll võimalik võtta seisukohta TMS § 145 lg 4 alusel keelumärke seadmisega võlgnikule kahju tekitamise kohta, kuid sellise kahju tekkimist ei saa välistada (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-14-10, p 16). Seejuures tuleb juhul, kui võlgniku arvates on TMS § 145 lg-t 4 rakendatud valesti, esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale ning kui isik kaebust ei esita, kaotab ta TMS § 217 lg 6 järgi õiguse hiljem tugineda asjaoludele, mida ta oleks võinud kaebuses esitada. Seega on maakohus jätnud avaldaja kaebuse põhjendamatult rahuldamata põhjusel, et täitemenetlus on lõpetatud. Ringkonnakohus märgib lisaks, et tsiviilasja materjalide hulgas puudub kohtutäituri otsus täitemenetluse lõpetamise kohta.
15.TMS § 10 lg 1 ja § 24 järgi peab kohtutäitur võlgnikule kätte toimetama mh täitmisteate, millega loetakse täitemenetlus alanuks (TMS § 24 lg 2). TMS § 55 p 2 kohaselt on arestimine menetlusnormide olulise rikkumise korral tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi, muu hulgas, kui võlgnikule ei ole täitmisteadet kätte toimetatud. Kinnistusraamatusse keelumärke kandmise osas sätestab TMS § 145 lg 1, et üldjuhul peab kinnisasja käsutamise keelumärke seadmisele eelnema kohtutäituri poolt kinnisasja arestimisakti koostamine. Erandina näeb TMS § 145 lg 4 ette, et kui täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus võib oluliselt ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist, võib kohtutäitur võlgniku kinnisasja arestida või lasta keelumärke registrisse kanda ka enne täitmisteate saatmist.
16.Kinnisasja käsutamise keelumärke seadmine ilma eelnevalt arestimisakti koostamata ja enne täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist on seega kohtutäituri kaalutlusotsus. TMS § 145 lg 4 kui erinormi kohaldamise eeldusena peavad esinema koos kaks asjaolu – täitmisteate kättetoimetamisega tekkiv võimalik ajaline viivitus ja sellest lähtuv oluline oht sundtäitmise eesmärgi saavutamisele. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigustega (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-14-10, p 12). Järelikult peab kohtutäitur TMS § 145 lg 4 kohaldamiseks põhistama, et viivitus keelumärke seadmisel oleks oluliselt ohustanud sundtäitmise eesmärgi saavutamist (s.o esinenuks oht, et sissenõudja nõue jääb rahuldamata või selle rahuldamine viibiks). Kohtutäitur ei pea TMS § 145 lg 4 rakendamist põhjendama kinnistusosakonnale esitatavas keelumärke seadmise avalduses, kuid peab suutma sätte rakendamist põhjendada juhul, kui võlgnik esitab sellekohase kaebuse (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 3-2-1-1410, p 15). 4(6)
2-20-3196
17.Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kohtutäitur ei olnud enne avaldaja kinnisasjade käsutamise keelumärgete seadmiseks 21.04.2020 avalduse esitamist toimetanud võlgnikule kätte täitmisteadet (koostatud samuti 21.04.2020, kuid võlgnikule kätte toimetatud 07.02.2020), vaid lähtus keelumärgete seadmisel TMS § 145 lg-st 4. Puuduvad ka väited, et kohtutäitur oleks TMS § 145 lg 4 rakendamist põhjendanud 21.04.2020 avalduses. Seega pidi kohtutäitur TMS § 145 lg 4 rakendamist põhjendama võlgniku 05.02.2020 kaebuse kohta tehtud 21.02.2020 otsuses. Kohtutäitur ei ole seda teinud, vaid otsuses on üksnes viidatud TMS § 145 lg-le 4 ja asjaolule, et kuna avaldaja tasus võlgnevuse 13.02.2020, siis kuulub täitemenetlus lõpetamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta kohtutäituri 21.02.2020 otsus TMS § 217 lg-s 5 sätestatud ja kohtupraktikas selgitatud põhjendamiskohustusele. Seega tuleb kohtutäituri 21.02.2020 otsus tühistada juba ainuüksi oluliste põhjendamispuuduste tõttu.
18.Avaldaja kinnisasjade käsutamiseks keelumärgete seadmist enne täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist ei saa põhjendatuks hinnata ka siis, kui arvestada kohtutäituri kohtumenetluses esitatud põhjendusi. Kohtutäitur on väitnud, et avaldaja on varasemaid täitemenetlusi aastaid venitanud ja võtab kättetoimetatavaid menetlusdokumente vastu valikuliselt, kuid ei ole nende väidete kinnitamiseks esitanud ainsatki tõendit ega väiteid ka piisavalt konkretiseerinud, et need oleksid kohtu poolt kontrollitavad. Isegi kui eeldada kohtutäituri väidete õigsust, ei annaks need asjaolud veel iseenesest alust järeldada, et tõenäoline viivitus täitmisteate kättetoimetamisel ohustanuks oluliselt sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Kuna TMS § 145 lg-s 4 sätestatud erandi kohaldamine piirab intensiivselt võlgniku õigusi, saab see olla õigustatud üksnes tingimusel, et oht sundtäitmise eesmärgi oluliseks kahjustamiseks on konkreetsel juhul tegelik ja ettenähtav, mitte pelgalt teoreetiline. Näiteks võiks TMS § 145 lg 4 kohaldamine olla põhjendatud olukorras, kus sissenõudja nõue tuleks mingil põhjusel täita tavapärasest kiiremini või esineb alus arvata, et võlgnik võib täitemenetluse alustamisest teadasaamisel kinnisasja koheselt võõrandada ning sissenõudja nõuet ei ole ilmselt võimalik rahuldada võlgniku muu vara arvelt. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur toonud välja ühtegi asjaolu, mis annaks alust arvata, et sissenõudja 330 euro suuruse nõude (koos täitemenetluse alustamise tasuga 366 eurot) rahuldamine oleks võlgnikule täitmisteate viivitusega kättetoimetamise korral sattunud olulisse ohtu. Nagu eespool rõhutatud, ei õigusta TMS § 145 lg 4 kohaldamist ainuüksi asjaolu, et täitmisteate kättetoimetamine võib võtta tavapärasest rohkem aega. Samuti ei piira kohtutäituri kaalutlusõigust ja -kohustust TMS § 145 lg 4 rakendamisel mingil viisil asjaolu, et sissenõudja taotles TMS § 145 lg 4 kohaldamist. Kuna avaldaja kinnisasjade käsutamise keelumärgete seadmiseks enne täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist ei olnud täidetud TMS § 145 lg-s 4 sätestatud tingimused, siis rikkus kohtutäitur oluliselt kinnisasjade arestimise kohta käivaid menetlusnorme. Ehkki keelumärked kanti praegusel juhul kinnistusraamatusse ilma kinnisasju eelnevalt arestimata, oleks ka arestimine olnud TMS § 55 p 2 järgi tühine. Sellel põhjusel on kohtutäituri 21.02.2020 otsus ka materiaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada.
19.Avaldaja ei ole taotlenud kohtutäituri kohustamist vaadata tema 05.02.2020 kaebus uuesti läbi ning see poleks ka enam asjakohane, sest avaldaja taotles oma kaebuses keelumärgete kustutamist, kuid sissenõudja nõude rahuldamise tõttu on keelumärked kohtutäituri 17.02.2020 avalduse alusel 20.02.2020 juba kustutatud. Rahuldada tuleb aga avaldaja taotlus tunnistada kohtutäituri tegevus keelumärgete seadmiseks 24.01.2020 avalduse esitamisel õigusvastaseks, sest asjas on tuvastatud, et kohtutäitur kohaldas TMS § 145 lg-t 4 ebaõigesti.
20.Kuna kohtutäituri 21.02.2020 otsus tuleb tühistada ja kohtutäituri 24.01.2020 avalduse esitamine tunnistada õigusvastaseks juba põhjusel, et TMS § 145 lg 4 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud, puudub vajadus eraldi analüüsida avaldaja väidet, et kohtutäitur on arestinud rohkem vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Kohtutäitur 5(6)
2-20-3196 ei olnud praegusel juhul arestimisakti koostanud ega kinnisasju enne keelumärgete seadmist formaalselt arestinud. Ringkonnakohus märgib, et ei nõustu siiski maakohtu lähenemisega, et TMS § 53 lg 1 kontekstis omaks tähtsust üksnes see, kas võlgnik on tõendanud, et tal oli TMS § 198 lg-s 1 nimetatud muud vara, millele oleks saanud sissenõude pöörata (st kas nõue olnuks võimalik rahuldada ilma kinnisasjadele keelumärkeid seadmata või mitte), vaid silmas tuleb pidada sedagi, et 366 euro suuruse nõude tagamiseks seati käsutamise keelumärked kahele kinnisasjale, mille väärtus ületas ilmselgelt oluliselt sissenõudja nõude suurust. Olenemata sellest, et kinnisasja hindamine on erandina võimalik lükata edasi kuni hetkeni, mil on selge, et sissenõudja nõude rahuldamiseks tuleb kinnisasi müüa (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus nr 32-1-14-10, p 17), ei anna see kohtutäiturile alust võlgniku kinnisasju arestida või seada nende käsutamiseks keelumärkeid ilmselgelt ülemäärases ulatuses.
21.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, tuleb TsMS § 173 lg 3 alusel muuta ka menetluskulude jaotust. Avaldaja kaebuse rahuldamise tõttu jäävad nii esimese kui ka teise astme kohtus kantud avaldaja menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel kohtutäituri kanda. Avaldaja menetluskuludeks on olnud esimese ja teise astme kohtus tasutud riigilõiv (kokku 30 eurot – 27.02.2020 maksekorraldus nr 46 ja 27.04.2020 maksekorraldus nr 54), mis tuleb tema kasuks kohtutäiturilt tervikuna välja mõista. Kohtutäitur on kinnitanud, et temal menetluskulud puuduvad. Sissenõudja taotles maakohtu menetluses kantud 120 euro suuruste õigusabikulude väljamõistmist ning ei ole määruskaebuse menetluses omapoolseid seisukohti avaldanud. Kuna ringkonnakohus rahuldab avaldaja kaebuse, jäävad kohtutäituri ja sissenõudja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Ringkonnakohus selgitab lisaks, et kuna kohtutäitur tugines vaidlusaluste keelumärgete seadmisel sissenõudja taotlusele ja tema esitatud teabele, siis ei oleks sissenõudja menetluskulude kohtutäituri kanda jätmine õiglane.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.