6.Määrata kindlaks, et kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 1 885,26 eurot.
7.Määrata kindlaks, et hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 6 859,25 eurot.
8.Tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 4 973,99 eurot.
9.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4 973,99 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
10.Toimetada kohtumäärus kätte menetlusosalistele.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
Hageja esitas maakohtule nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks summas 23 093,09 eurot.
2.Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 22.02.2016 kinnisasja müügilepingu, millega kostja müüs hagejale xxx asuva kinnistu koos selle oluliste osadega ja päraldistega (registriosa nr xxx). Kinnistul asus maatükiga seotud maja.
3.2017 kevadel tekkisid elamus vee läbijooksud kolmes katusesõlmes, tekitades veekahjustusi. Hageja pöördus katuse ehitustööde spetsialistide poole ja tellis esmased remonttööd. Remonttööde eest tasutud 569,76 eurot hüvitas kostja hagejale 06.03.2017.
4.2017 suve lõpul selgus, et pelgalt parandamisega probleem ei lahenenud, sest ilmnes uus vee läbijooks. Takistamaks veekahjustuste suurenemist tuli need kõrvaldada. Remonttööd teostanud xxx esitas 24.08.2017 selle eest arve, mille kostja 28.08.2017 hagejale summas 289,56 eurot hüvitas.
5.Lähtuvalt veekahjustuste kordumisest ja ehitajatelt saadud infost tellis hageja xxx-lt eksperthinnangu, selgitamaks välja katusega seotud probleemide ulatuse ja täpsed põhjused. 29.09.2017 ekspertarvamuse koostamisel kontrolliti ehitise katusekonstruktsiooni vastavust projektile hoone projektjooniste võrdlemisega katusekonstruktsiooni avamistel nähtu ja mõõdetuga. Paigalduskvaliteedi selgitamiseks on katusekonstruktsiooni sõlmi võrreldud juhendmaterjalides ja tootjapoolses paigaldusjuhendis soovitatuga. Asjatundja arvamus tuvastas olulised kõrvalekalded nii projektist kui ka katusekonstruktsiooni ehituse ja -materjali
paigaldusjuhenditest. Asjatundja leidis, et puuduste olemusest lähtuvalt ei ole võimalik vigade parandamine teisiti, kui katusekatte vahetamise teel.
6.Eksperthinnangust johtuvalt pöördus hageja 19.10.2017 kostja poole, paludes kostjal hoonel esinevad puudused kõrvaldada. Hageja andis kostjale võimaluse korraldada remonttööd ise või koostöös hagejaga. Hagi esitamise ajaks ei olnud kostja hagejale vastanud ja oli pretensiooni täielikult eiranud.
7.Vastavalt xxx 16.10.2017 hinnapakkumises nimetatud töödele ja mahtudele, s.o alates vana katusekatte demontaažist kuni uue paigalduseni, on puuduste kõrvaldamise kogumaksumuseks 23 093,09 eurot. Kostja vastus
8.Kostja ei tunnista hagi. Kostja leiab, et kahju tekitamine ja kahju suurus on tõendamata ja hagile lisatud dokumendid ei tõenda kahju ega selle suurust.
9.Kostja ei vaidlusta, et hageja kõrvaldas veekahjustused (hagiavalduse punkt 2.2) ning 28.08.2017 kostja hüvitas 289,56 eurot. Peale veekahjustuste kõrvaldamist augustis 2017 pole hageja kordagi kostja poole pöördunud infoga, et peale parandustööde teostamist on tekkinud uued veekahjustused. Hageja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et peale parandustööde teostamist on hoones ilmnenud veekahjustused. Hagiavaldusest lähtuvalt peaks hageja tõendama nn veekahjustuste kordumist.
10.Kostja leiab, et asjal ei esine peale esmast lekkekohtade parandamist hageja poolt viidatud puudusi ning katus vastab aiamajale esitatavatele nõuetele. Kohtu põhjendused
11.Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja kostja vastuväiteid ning poolte poolt esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.
12.Tsiviilasja materjalide kohaselt puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:
Hageja ja kostja sõlmisid 22.02.2016 kinnisasja müügilepingu, millega kostja müüs hagejale xxx asuva kinnistu koos selle oluliste osadega ja päraldistega (registriosa nr xxx). Kinnistul asus ehitisena hoone.
Kostja kinnitas müügilepingu p 1.6.4., et lepinguesemel ei ole mingeid kostjale kui müüjale teadaolevaid varjatud puudusi, millest kostja ei ole hagejat teatanud või mida hageja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel.
2017 kevadel tekkisid hoones vee läbijooksud, tekitades veekahjustusi. Hageja tellis remonttööd. Remonttööde eest tasutud 569,76 eurot hüvitas kostja hagejale 06.03.2017.
2017 suve lõpul selgus, et probleem ei lahenenud, sest ilmnes uus vee läbijooks. Hageja tellis parandustööd, mille eest kostja tasus 28.08.2017 hagejale 289,56 eurot.
13.Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas:
müüdud kinnisasi vastab lepingutingimustele;
kas kostja müüjana on müügilepingut rikkunud;
müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse korral, kas esineb kostja (müüja) vastutusest vabanemise aluseid;
müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse korral, milline on kahju koosseis ja suurus.
14.Alljärgnevalt analüüsib kohus poolte väiteid ja vastuväiteid ning lahendab hagi. I Kinnisasja vastavus müügilepingu tingimustele
15.Hagiavalduse kohaselt on kostja müügilepingut oluliselt rikkunud, kuivõrd müügilepingu esemeks olnud hoone oli puudustega. Kostja vaidleb sellele vastu. Et otsustada selle üle, kas müüja on müügilepingut rikkunud, tuleb esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev kinnisasi vastama. Käsitleda tuleb VÕS § 217 kohaldamise eeldusi.
16.VÕS § 217 lg-s 1 on sätestatud, et ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele. VÕS § 217 lg 2 p 2 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. VÕS § 77 lg 1 alusel peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Kuna pooled ei olnud elamu kvaliteedinõuetes kokku leppinud, pidi see vastama kasutusotstarbele ja olema vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 tähenduses. Kohtule on esitatud hoone puuduste osas mitmeid tõendeid: xxx, G K asjatundja arvamus (tlk 15-19); riiklikult tunnustatud ekspert E E asjatundjaarvamus (tlk 59-69); riiklikult tunnustatud ekspert M S ekspertiisiakt (tlk 112-118).
17.Pooltel tekkis vaidlus asjatundja G. K pädevuse osas. Ehitusvaldkonnas tegutsevad äriühingud on kohustatud ennast registreerima majandustegevuse registris (MTR). MTR registreering annab ehitusettevõtjale õiguse tegutseda konkreetses valdkonnas (pädevus). MTR järgi on xxx registreeritud üldehituse valdkonnas (tlk 43). xxx omab EhS § 24 lg 2 p 1 sätestatud pädevust (ehitusloakohustusliku ehitise ehitamine), kuid ei oma ehitusauditite ega ehitusprojekti ekspertiisi tegemise pädevust (EhS § 24 lg 1 p 7 ja 8). Sealjuure on konkreetselt G. Ki pädevuse osas esitatud kohtule tunnistused täiendkoolituste läbimise kohta (tlk 51-56), kuid nendest ei ilmne, et G. Kile oleks omistatud pädevus teostada ehitusauditeid või ehitusekspertiise. Ainuüksi täiendkoolituste läbimine seda ei tõenda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tema arvamuse näol on tegu väikese tõendusliku väärtusega tõendiga.
18.E E ja M S on mõlemad riiklikult tunnustatud eksperdid, kel on nii pädevus kui kogemus ehistusekspertiiside läbiviimiseks. Kohus leiab, et kuivõrd E. E asjatundja arvamus on tehtud hageja tellimusel, kuid M. Si teostatud ekspertiis on teostatud kohtu tellimusel, on viimane erapooletum. Samuti said pooled istungil M. Sile täiendavaid küsimusi esitada (erinevalt E. East). Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus vastuolude korral nendes kahes tõendis M. Si ekspertiisiaktist.
19.Nii GK, E. E kui M. S on oma aktides samal seisukohal, et katuse kalle ei vasta projektis märgitule. Samas täpsustab M. S enda ekspertiisiaktis, et see ei ole iseenesest ohtlik inimeste elule ega tervisele. Ta märgib enda ekspertiisiaktis (tlk 113 pöördel), et ei ole otsest vajadust uue
ehitusprojekti koostamiseks ega katusekalde muutmiseks. Ta märgib täiendavalt: „Tehnilisest seisukohast tuleb katusekatte materjal valida lähtuvalt katuse kaldest. /.../Vastavalt kiviprofiil plekk-katuste tootjate juhistest on selliste materjalide minimaalne katusekalle 14o. Seega kahekorruselise osa katusekalle vastab napilt nõuetele (14o<15o), kuid ühekorruselise hooneosa katusekalle on liialt lame (14o>6o) ja ei vasta materjalitootjate soovitusele. Parktikas seisneb probleeme eelkõige katuse kaldenurga muutuse joontel, kus ei ole välja ehitatud sobilikke veekindlaid sõlmi (foto 2). Sellise suhteliselt keerulise katusepinna katmiseks oleks olnud sobilikum valida mõni paindlikumate sõlmedega katusekattematerjal nagu näiteks valtsplekkkatus, või rullmaterjalist katus (bituumenkatus, PVC katus vms).“ Sisuliselt on ekspert leidnud, et kuigi katuse kalle iseenesest ei ole puuduseks, mis mõjutab selle vastavust ehitisele esitatavatele nõuetele, ei sobi hetkel katusekatte materjaliks kasutatud materjal sellise kaldega katusele, vaid see tuleks asendada uuega. Ta märgib: „Seega olenevalt eesmärgist on võimalik tegelik olukord objektil ja ehitusprojekt viia kooskõlla ka uue ehitusprojekti koostamisega. Lekkekindla katuse tagamiseks tuleb aga katusekate valida lähtuvalt katuse kaldest ja selle sõlmede keerukusest.“ Ka E. E asjatundja arvamuses on leitud, et paigaldatud materjal sellisele katusele ei sobi. Seega tuvastab kohus E. E ja M. S arvamuste alusel, et ehitisel on puudused (katuse kalded ei vasta ehitusprojektile ja selliste kalletega katusele ei sobi sinna paigaldatud katusekattematerjal).
20.Täiendavalt on M. S enda ekspertiisiaktis tuvastanud, et puudub aurutõke ja katuse lae soojustus ei vasta projektile (150 mm projektis märgitud 250 mm asemel (tlk 114). Aurutõkke puudumisele ja soojustuse ebapiisavusele on enda arvamuses viidanud ka E. E (tlk 63 pöördel) ja G. K (tlk 15, 16). M. S on tuvastanud, et katuse alusmaterjalina paigaldatud kärg-ruberoid ei ole sobilik materjal nii väikse kaldega katusele ja see ei võimalda tagada katuse veepidavust, eriti lume, jää ja tuule korral (tlk 114). Ekspert on seisukohal: „Katusepleki paigaldusel on tehtud rida olulisemaid ja vähem olulisemaid vigasid, mille tulemusel ei ole tagatud katuse veetihendus. Kriitilised vead on: - Valitud on murtud kaldkatuse jaoks ebasobiv katusekateplekk, kuna antud plekiga on keerukas veetihedalt vormistada kaldenurga murdejooni; - Valitud katusekatteplekk ei ole sobilik kattematerjal vaid 6o katuse katmiseks (ühekorruseline hooneosa), seda eriti olukorras, kus kahekorruselise hooneosaga liitumisel satub alumisele korrusele palju vett ja tekib märkimisväärselt suur lumekott. Kirjeldatud tingimustes ja katusekattematerjaliga on ülemise ja alumise katuse veetihe ühendamine väga keerukas. Ka antud juhul on peamine läbijooksu põhjus just ülemise ja alumise katuse ühenduse puudulik veetihedus. - Katuse paigaldamine on teostatud oskamatult. Kas ei ole kasutatud üldse või on kasutatud ebapiisavaid abiplekke (neeluplekk, üleminekuplekk, servaplekk jt) (foto 2); - Katuseplekke on lõigatud ketaslõikuriga, mis lõhub katusplekil korrosioonikaitsekihi ja lühendab katuse eluiga; - Rajamata on katuse tuulutus räästas, harjal ja katuse kalde murdejoontel (Foto 3 ja Foto 4). Samuti tuleb katuse paigaldamise vigadeks lugeda: - Katusepleki roovitus ei vasta kiviprofiili sammule (Foto 4); - Katuse neelus puudub neelusuunaline tihe laudis ja sellele paigaldatud neeluplekk on liialt kitsas ning sellel puuduvad tagasipöörded. Lisaks on neelu laius väike (50mm, peaks olema 200mm), mistõttu neel ummistub (Foto 2); - Kohati on katusekate ja selle abiplekid kinnitatud ebapiisava arvu kruvidega; - Korstnaplekid on paigaldatud ebakorrektselt ja ebapiisava ülekattega; - Sadeveerennide kinnitused on liiga suure vahega (on 1200mm, peaks olema 900mm).“
21.Kohus on ülal viidatud tõendite ja eksperdi poolt istungil suuliselt antud täiendavate selgituste (tlk 148-150) alusel seisukohal, et hageja on kohtule veenvalt tõendanud puuduste esinemist hoonel. II Müüja vastutus müügilepingu rikkumise eest
22.Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel, millest tulenevalt vastutab müüja müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3 2-1-156-11, p 19 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21): 1) puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1), 2) puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3), 3) ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4), 4) sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2) ning 5) ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2)
23.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-100-15 (p 35) osundanud, et seadusest (eelkõige VÕS § 77 lg 1, § 217 lg 2 p-d 1 ja 2, § 218 lg 4, §-d 220 ja 221) nähtub, et teistsuguse kokkuleppeta peab müüja tagama ostjale üldjuhul vähemasti keskmise kvaliteediga müügieseme ja vastutab kõigi selle puuduste eest, isegi kui ta neist ei teadnud. Müüja teadmatus puudustest vabastab teda vastutusest üksnes juhul, kui ostja sellest teadis. Müügilepingu puhul ei ole müüja vastutuse hindamisel ostueseme puuduste (lepingutingimustele mittevastavuse) eest tähtsust, kas rikkumine on vabandatav VÕS § 103 mõttes. Müüja teadmine asja puudustest omab tähtsust vaid juhul, kui ostja ei teavita müüjat puudustest mõistliku aja jooksul. Kui ostja teavitab puudustest mõistliku aja jooksul müüjat, ei oma vastutuse osas tähtsust see, kas müüja ise puudustest teadis või mitte. Kohus on nõude rahuldamise eeldusi pooltele põhjalikult selgitanud (vt kohtu selgitused, sh istungil pooltele antud memo tlk 48-50).
24.Esiteks analüüsib kohus, kas müügilepingu eseme mittevastavus lepingutingimustele oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1). VÕS § 218 lg 1 esimene lause sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Hageja on seisukohal, et puudused olid olemas juba asja hagejatele üleandmise hetkel. Kostja ei ole kohtule esitanud vastuväiteid seoses asjaoluga, et puudused võisid esineda juba kinnisasja üleandmise hetkel. Kohus tuvastab ekspertiisiakti ja E. E asjatundja arvamuse alusel, et puudused on eeskätt tingitud ebaõigest ehitamisest. Ehitise katuse paigaldas kostja enne asja müüki. Täiendavalt märgib kohus, et hageja lasi peatselt peale müügilepingu sõlmimist (2017 kevadel ja suvel) katust parandada ja kostja hüvitas talle parandamise kulud. Pooled nende asjaolude üle ei vaidle. Seega möönis ka kostja ise, et ta vastutab katuse puuduste eest. Kohus loeb ekspertiisiakti ja E. E arvamusega tõendatuks, et puudused (vähemalt mingis mahus –ilmnesid läbijooksude näol) olid olemas enne asja müüki ja üleandmist/riisiko üleminekut hagejale.
25.Teiseks analüüsib kohus, kas puudus tulenes ostja tegevusest (VÕS § 101 lg 3). VÕS § 101 lg 3 sätestab, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Nagu kohus eelnevalt märkis, on katuse veekindluse puudumise ekspertiisi ja E. E arvamuse kohaselt tinginud ebaõige ehitamine (enne asja müüki hagejale). Kohtule ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et hoonel esinenud puudused võisid olla põhjustatud hageja endi tegevusest. Selliseid väiteid ei ole esitanud ka kostja. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et puudus ei tulenenud ostja (hageja) tegevusest.
26.Kolmandaks analüüsib kohus, kas ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma (VÕS § 218 lg 4). Kostja kinnitas kinnisasja müügilepingu p-s 1.6.4., et lepinguesemel ei ole mingeid kostjale kui müüjale teadaolevaid varjatud puudusi, millest kostja ei ole hagejat teatanud või mida hageja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel. Pooled ei vaidle selle üle, et 2017.a kevadel tekkisid hoones vee läbijooksud, tekitades veekahjustusi; hageja tellis remonttööd; Remonttööde eest tasutud 569,76 eurot hüvitas kostja hagejale 06.03.2017; 2017 suve lõpul selgus, et probleem ei lahenenud, sest ilmnes uus vee läbijooks. Hageja tellis parandustööd, mille eest kostja tasus 28.08.2017hagejale 289,56 eurot. Ostja ei pea puudusi suletud konstruktsioonidest otsima ning nende avastamiseks kontrollima asja või selle osade töökorda, kõrvaldama asja seisundi tuvastamiseks takistusi või otsima puudusi, mida ei ole võimalik tajuda pelga asja välise, visuaalse vaatluse käigus (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-114-05). VÕS § 218 lg 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas on leidnud kinnitust, et hagejad ei olnud teadlikud ega pidanudki teadma müügieseme mittevastavusest lepingutingimustele. Kostja ei ole esitanud kohtule vastupidist tõendavaid tõendeid. Hagejatel ei olnud kohustust kinnisasja varjatud puudusi enne müügilepingu sõlmimist otsida või nende avastamiseks kaasata kinnisasja ülevaatusele ehitusspetsialist vm asjatundja. Puuduste olemusest tulenevalt ei olnud niiskuskahjustusi ja katuse läbijookse võimalik tuvastada tavapärase ülevaatuse käigus, sest seda ei olnud näha ilma lae- või katusekonstruktsioone avamata. Tegu oli varjatud puudustega. Kohus leiab ülalmärgitule tuginedes, et hageja ei teadnud kinnisasjal esinevatest varjatud puudustest. Seega ei vabane kostja müüjana vastutusest VÕS § 218 lg 4 alusel.
27.Neljandaks tuvastas kohus poolte esitatud asjaoludele tuginedes, et sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet (VÕS § 221 lg 2). VÕS § 221 lg 2 sätestab, et müüja ei või tugineda kokkuleppele, millega välistatakse või piiratakse ostja õigusi seoses asja lepingutingimustele mittevastavusega, kui müüja teadis või pidi teadma, et asi lepingutingimustele ei vasta ja ta sellest ostjale ei teatanud. Kohtule esitatud müügilepingust ei ilmne müüja vastutust piiravat kokkulepet. Selle olemasolu ei ole tõendatud ka muude tõenditega. Vastupidi, müügilepingu p-s 1.6.4 kinnitas kostja, et lepinguesemel ei ole mingeid kostjale kui müüjale teadaolevaid varjatud puudusi, millest kostja ei ole hagejat teatanud või mida hageja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel.
28.Viiendaks analüüsib kohus, kas ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama (VÕS § 220 lg 1). Kinnisasja müügileping sõlmiti 22.02.2016. Hageja valdab ehitist alates 22.03.2016 (müügilepingu punkt 3.1.). Pooled ei vaidle selle üle, et 2017.a kevadel tekkisid elamus vee läbijooksud, tekitades veekahjustusi. Hageja tellis remonttööd. Remonttööde eest tasutud 569,76 eurot hüvitas kostja hagejale 06.03.2017. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et 2017 suve lõpul selgus, et probleem ei
lahenenud, sest ilmnes uus vee läbijooks. Hageja tellis parandustööd, mille eest kostja tasus 28.08.2017 hagejale 289,56 eurot. G K koostas ekspertarvamuse katuse puuduste kohta 29.09.2017 (tlk 15-19). Hageja teavitas kostjat et katus ei vasta mingitele kaasaegsetele ehituslikele normidele ja dokumentides avaldatud parameetritele ja koosseisule 19.10.2017 (tlk 20).
29.Kohus on seisukohal, et ülalviidatud tõenditega on tõendatud, et hageja on teavitanud kostjat müügiesemel esinevatest puudustest mõistliku aja jooksul. Kohtu hinnangul oli käesoleval juhul tegemist varjatud puudustega, seega ei olnud kinnisasjal puuduste olemasolu niivõrd ilmne, et seda ei oleks saanud ükski mõistlik isik jätta tähelepanuta esmasel ülevaatusel.
30.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et kostja on rikkunud müügilepingust tulenevaid kohustusi (müügilepingu p 1.6.4.) ja vastutab rikkumise eest. III Kahju hüvitamise eeldused, kahju koosseis ja suurus
31.Hagejad on õiguskaitsevahendina esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude, mille õiguslikuks aluseks on VÕS § 115. VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
32.Lepingu rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20): 1) võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1), 2) võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), 3) võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), 4) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), 5) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3) ning 6) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Alljärgnevalt analüüsib kohus nende eelduste täidetust.
33.Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja müüs hagejale puudustega asja ja kostja vastutab puuduste eest. Seega rikkus kostja poolte vahelist lepingut ja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1). Alljärgnevalt vaatleb kohus kahjuga seonduvat.
34.Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist seoses lepingutingimustele mittevastava kinnisasja üleandmisega summas 23 093,09 eurot. Hagiavalduse (tl 1-4) kohaselt nõuab hageja uue katuse eitamisega seotud kulude hüvitamist – kulude hulka on arvestatud töö ja materjali maksumus alates vana katuse demontaazhist lõpetades uue katuse paigaldusega (vt hinnapakkumine – tlk 21). Kostja vaidles kahju suurusele vastu.
35.Kohtu määratud ekspert M S asus nii ekspertiisiaktis kui enda istungil antud täiendavates selgitustes (tlk 112-117, 148-150), seisukohale, et ehitisele esitatavatest nõuetest lähtuvalt ei ole vajalik kogu katuse demontaazh, piisab katusekatte materjali vahetusest.
36.Hoone puudustest tingitud kahju suurust saab üldjuhul tõendada tehtud kulutusi tõendavate arvete või nende tasumist tõendavate dokumentidega ning tulevikus tekkivaid kulusid hinnapakkumistega (vt nr Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16). Käesolevas asjas on hageja esitanud kohtule tõendina xxx hinnapakkumise (tlk 21) kogu katuse vahetuse maksumuse tõendamiseks, mille kohaselt töö ja materjali maksumuseks oleks 23 093,09 eurot. Kohus palus pooltel esitada tõendid ka katuse osalise parandamise maksumuse kohta vastavalt eksperdi hinnangule tööde mahu osas. Kostja esitas kohtule xxx hinnapakkumise, mille kohaselt katusekatte vahetuse kulu oleks 6 397,01 eurot (tlk 171). Hageja esitas kohtule xxx hinnapakkumise, mille kohaselt katusekatt materjali vahetuse maksumuseks on 21 175,84 eurot (tlk 176).
37.Kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16) ega kahju tekitajat üleliia koormav. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahju madalaima hinnapakkumise järgi ehk xxx hinnapakkumise, mille kohaselt katusekatte vahetuse kulu oleks 6 397,01 eurot (tlk 171). Kohus on seisukohal, et täidetud on kõik kahju hüvitamise nõude eeldused (võlgnik on lepingut rikkunud, võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest, võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju, kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi. Menetluskulud
38.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
39.Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 27,7% (6 397,01 x 100% / 23 093,09) ulatuses kostja ja 72,3% (100% - 27,7%) ulatuses hageja kanda.
40.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
41.Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
Hageja menetluskulud
42.Hageja on 14.08.2020 esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust summas 950 eurot, lepingulise esindaja kulust summas 4 356 eurot, asja läbivaatamise kuludest summas 1 500 eurot. Kostja vaidleb hageja menetluskuludele vastu.
43.Järgevalt analüüsib kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas. Hageja palub hüvitada riigilõivu summas 950 eurot. Riigilõivu tasumine nähtus kohtupoolsel kontrollimisel kohtute infosüsteemist ning tegemist on põhjendatud kuluga. Kohus peab põhjendatuks hageja nõuet kohtukulude osas summas 950 eurot.
44.Alljärgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kulu ja õigusabi toimingute sisu. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusabi 30,25 h vältel tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu on mõistlik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud kõigi õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on täies märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
45.Lisaks on hageja kandnud dokumentaalsete tõendite hankimisega seoses kulutusi summas 1 500 eurot (xxx 15.06.2020 arve nr 735 summas 420 eurot, xxx 13.05.2018 arve nr 13052018 summas 960 eurot, M V 08.05.2018 arve nr 201813 summas 120 eurot). Kohus võttis eelnimetatud dokumentaalsed tõendid asja materjalide juurde ja tugines nendele asja lahendamisel. Eeltoodust tulenevalt olid viidatud tõendid vajalikud asja õigeks lahendamiseks ja neile tehtud kulu vajalik.
46.Kohus rahuldab hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ning määrab vastavalt menetluskulude jaotusele hagejale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaliseks suuruseks 1 885,26 eurot (950 + 4 356 + 1 500) x 27,7%). Kostja menetluskulud
47.Kostja on 06.08.2019 ja 14.08.2020 esitanud kohtule menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt koosnevad kostja menetluskulud lepingulise esindaja kuludest summas 4 255,20 eurot ja asja läbivaatamise kuludest summas 5 232 eurot. Hageja vaidleb vastu kostja menetluskuludele.
48.Alljärgnevalt analüüsib kohus kostja lepingulise esindaja kulu ja õigusabi toimingute sisu. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutati kostjale õigusabi tunnihinnaga on 144 eurot (käibemaksuga). Kohtu hinnangul on tegemist mõistliku ja kohtupraktikas aktsepteeritava tunnitasuga. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjades märgitud kõigi õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on täies märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
49.Lisaks kohtuvälistele kuludele lisandub menetluskulude nimekirja kohaselt tasu ekspertiisi koostamine eest summas 4 800 eurot ja eksperdi tasu ettemaks 432 eurot. Kohus võttis
eelnimetatud dokumentaalse tõendi asja materjalide juurde ja tugines sellele asja lahendamisel. Eeltoodust tulenevalt oli ekspertiis põhjendatud ja vajalik asja õigeks lahendamiseks.
50.Kohus rahuldab kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ning määrab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaliseks suuruseks 6 859,25 eurot ((4 255,20 +5 232) x 72,3%). Menetluskulude nõuete tasaarvestamine
51.TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohtumäärusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Lähtudes eeltoodust määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 4 973,99 eurot (6 859,25 - 1 885,26 eurot).
52.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on kostja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4 973,99 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
53.TsMS § 177 lg 3 kohaselt kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.