Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-20-114289

Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §le 142 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, LHV Pank – a/a EE567700771003819792 või Luminor Bank AS – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „kautsjon kaja esitamisel“. Menetluse käik OK Incure OÜ esitas 09.04.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 1398,91 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 27.04.2020 võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik esitas nõudele vastuväite. 03.06.2020.a määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. OK Incure OÜ esitas 25.06.2020 kohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse summas 1000 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 301,60 eurot ja täiendava viivise alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Tartu Maakohus võttis hagi 29.06.2020.a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest TsMS § 407 lg 1 järgi. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte 27.07.2020. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hagimaterjalide põhjal sõlmis kostja IPF Digital OÜ-ga 16.03.2019 laenulepingu nr 4303021, mille alusel sai kostja laenu 1000 eurot. Lepinguga lepiti kokku, et intressimääraks on 46,80%. Kostja rikkus endapoolset kohustust tasuda igakuiselt kokkulepitud makseid. IPF Digital OÜ ütles laenulepingu erakorraliselt üles 06.11.2019 ning samas teatas, et loovutab nõude hagejale. Hagi esitamise seisuga oli kostja võlgnevus järgmine: 1000 eurot põhivõlgnevus ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 06.11.2019-25.06.2020 301,60 eurot. Hageja nõuab lisaks sissenõudmiskulude hüvitist 40 eurot.

2-20-114289 Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Kohus leiab, et põhivõlgnevus 1000 eurot on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue ning sissenõudmiskulude nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist alates lepingu ülesütlemisest 06.11.2019 kuni 25.06.2020 lepingujärgses määras 46,80% aastas ehk 0,13% päevas. Kohus leiab, et õiguslikult on põhjendatud viivise nõudmine, kuid mitte lepingujärgses määras 0,13% päevas, sest lepingujärgne määr on tühine. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivise päevamäär 8% aastas ehk 0,022% päevas ning sama määr kehtib ka täna. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,13% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Viivis põhinõudelt 1000 eurot seadusjärgses määras on kokku 50,96 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 50,96 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud summas 40 eurot. Kohus leiab, et nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata. Sissenõudmiskulude hüvitise nõudmise eeldused on seotud tarbijale meeldetuletuskirjade saatmisega. Hagist nähtuvalt on hageja püüdnud võlgnevust kätte saada kohtuväliselt, kuid hagis pole märgitud mitu meeldetuletuskirja ja millal ta kostjale on saatnud. Kohtule pole ka teada, millisel viisil (telefon, e-post, kiri, jne) on hageja püüdnud kohtuväliselt kostjalt võlgnevust kätte saada. Kuna hagist ei nähtu, kas ja kui palju on hageja kostjale meeldetuletuskirju saatnud, ei saa kohus sissenõudmiskulude nõuet rahuldada. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised lepingujärgses määras 0,13%. Kuna kohus leidis ülal, et viivisemäär 0,13% on tühine, saab täiendava viivise välja mõista vaid seadusjärgses määras. Perioodi 26.06.2020 kuni 04.09.2020 tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 15,52 eurot (8%/365px1000€x71p).

2-20-114289 Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1066,48 eurot, millest 1000 eurot moodustab põhivõlg ja 66,48 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 74% ulatuses kostja kanda ja 26% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 200 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 200 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele. Kohus jättis menetluskulud 26% ulatuses hageja kanda ja 74% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 52 eurot ja kostja kanda 148 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 148 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.