2-20-100044/15 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

15.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista ka asjaolu, et maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulu 468,08 eurot ning kostja on palunud jätta menetluskulud hageja kanda. Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et TsMS § 637 lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Riigikohus on seda seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11). Kostja ei ole aga praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et temalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega ei ole kostja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist lahendust ning menetluskulude jaotust, vaatamata sellele, kas maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega. Esiteks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 178 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude jaotust, mida on TsMS § 178 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile. Teiseks ei sõltu TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas. Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma. TsMS § 174 lg 5 kohaselt on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata.