TALLINNA ÄRIPANGA AS-i hagi M Vi vastu põhivõla 35 000 euro, viivise 287,78 euro ja alates 08.02.2019 edasise viivise saamiseks seadusjärgses määras ning A P vastu põhivõla 35 000 euro, viivise 287,78 euro ja alates 08.02.2019 edasise viivise saamiseks seadusjärgses määras
Tsiviilasja hind
kostja I tsiviilasja hind 38 083,84 eurot kostja II tsiviilasja hind 38 083,84 eurot Hageja: TALLINNA ÄRIPANGA AS (registrikood 10237984; asukoht Vana-Viru 7, 15097 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: Angelina Sinelnikova
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja I: M V (isikukood xxxx; elukoht xxxx) Kostja I riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat Andres Lusmägi
esindaja
Kostja II: A P (isikukood xxxx; elukoht xxxx) Kostja II lepinguline esindaja: Lilia Kožina Menetluse liik
kohtuistung 29.05.2020
Istungil osalenud isikud
hageja lepinguline esindaja Angelina Sinelikova, kostja I määratud esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi, kostja II: A P, kostja II lepinguline esindaja Lilia Kožina
RESOLUTSIOON:
1.Muuta tsiviilasja hinda. Kostja I tsiviilasja hind on 38 083,84 eurot ja kostja II tsiviilasja hind 38 083,84 eurot.
3.Välja mõista M Vilt TALLINNA ÄRIPANGA AS-i kasuks põhivõlg 35 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 283,84 eurot ja alates 08.02.2019 viivis arvestatuna põhinõudelt (35 000 eurolt) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 34 712,22 eurot.
4.Välja mõista A Plt TALLINNA ÄRIPANGA AS-i kasuks põhivõlg 35 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 283,84 eurot ja alates 08.02.2019 viivis arvestatuna põhinõudelt (35 000 eurolt) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 34 712,22 eurot.
5.Jätta TALLINNA ÄRIPANGA AS-i menetluskulud M Vi ja A P kanda.
6.Välja mõista TALLINNA ÄRIPANGA AS-i kasuks M Vilt menetluskuluna 911,83 eurot ja A Plt menetluskuluna 911,83 eurot.
7.M Vil tuleb välja mõistetud menetluskuludelt (p 6) tasuda TALLINNA ÄRIPANGA AS-ile viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
8.A Pl tuleb välja mõistetud menetluskuludelt (p 6) tasuda TALLINNA ÄRIPANGA AS-ile viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
9.Välja mõista M Vilt Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv 400 eurot.
10.Välja mõista A Plt Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv 400 eurot.
11.Rahuldada vandeadvokaadi Andres Lusmägi esitatud riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise taotlus.
12.Määrata kindlaks vandeadvokaadi Andres Lusmägi riigi õigusabi tasu ja kulud summas 573,60 eurot (summa sisaldab käibemaksu) ja maksta see välja riigi arvelt Andres Lusmägi Advokaadibüroole.
13.Välja mõista M Vilt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse menetluskulud summas 573,60 eurot.
14.M Vil tuleb punktides 9 ja 13 välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Eesti Vabariigile viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
15.A Pl tuleb punktis 10 välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Eesti Vabariigile viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
16.Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele, Rahandusministeeriumile, Advokatuurile ja Andres Lusmägi Advokaadibüroole. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.TALLINNA ÄRIPANGA AS esitas Harju maakohtusse hagi M Vi vastu põhivõla 35 000 euro, viivise 287,78 euro ja alates 08.02.2019 edasise viivise saamiseks seadusjärgses määras ning A P vastu põhivõla 35 000 euro, viivise 287,78 euro ja alates 08.02.2019 edasise viivise saamiseks seadusjärgses määras.
2.Hageja sõlmis 25.02.2015 põhivõlgnikuga xxxx OÜ (pankrotis) arvelduslaenulepingu nr xxxx täiendava kokkuleppe nr 1. Põhivõlgniku juhatuse liikmed täiendava kokkuleppe allkirjastamise seisuga olid kostjad. Samal päeval sõlmis hageja kostjaga I käenduslepingu nr xxxx ja kostjaga II käenduslepingu nr xxxx. Kumbki kostja tagas panga nõudeid xxxx OÜ (pankrotis) vastu, mis tulenevad arvelduslaenulepingust nr xxxx ja selle täiendavast kokkuleppest nr 1. Laenulimiit on 1 000 000 eurot ja kummagi kostja käenduse maksimumsumma on 35 000 eurot. Kostja I allkiri on lepingul küll vaid ühel pool, kuid sellel on kõik olulised tingimused kirjas. Kostja I poolt on allkirjastatud ka 19.02.2015 käendustaotlus. Käenduselepingu nr xxxx punkt 4 sätestab käenduse tähtaega, s.o. käenduse leping kehtib kuni laenusaaja ja /või käendaja poolt laenulepingu järgsete kohustuste täieliku täitmiseni. Alusetu on kostja II väide, et tegu on tähtajalise käendusega. Kostja II esitas põhivõlgniku pankrotiavalduse ja võttis osa pankrotimenetluses nõuete kaitsmisest. Seega oli ta teadlik pankrotimenetlusest.
3.Arvelduslaenu limiidi avamisega võimaldas hageja põhivõlgnikul tema arvelduskontol vahendite puudumisel lepingus määratud limiidi ulatuses minna miinussaldosse. Seega põhivõlgnikule avati arvelduskrediidi arvelduskonto nr xxxx, mis oli ühenduses põhivõlgniku tavalise arvelduskontoga nr xxxx. Krediidi kasutusse võtmise kuupäevaks oli 02.04.2014. Põhivõlgnik (juhatuse liikmed kostjad) taotles 22.01.2015 arvelduslaenulepingu nr xxxx pikendamist ja 25.02.2015 sõlmiti laenulepingu nr xxxx täiendav kokkulepe nr 1, millega pikendati laenu 1 000 000 eurot tagastamistähtaega ühe aasta võrra, s.o. kuni 06.03.2016. Lepingu kohustused tagati lisaks põhivõlgniku juhatuse liikmete käendusele hüpoteegiga kinnistule: nr xxxx, asukohaga: xxxx, (omanikud Kostja I M V ja tema abikaasa O V. Eraldatud laenulimiidi kogusummas 1 000 000 kasutas põhivõlgnik ära täies ulatuses. Arvelduslaenu iseloomu tõttu on krediidiliini sulgemiseks vajalik krediit ära tasuda, s.t saada arvelduskrediidi kontol saldo null seisu. Kui panga klient arvelduslaenu laenulepingu lõpuks ära ei tasu, siis võlgnevus vormistatakse ümber tavaliseks võlaks. Null saldo saamiseks krediteeris hageja ise 29.02.2016 OÜ xxxx (Pankrotis) pangakontole terve võlajäägi summas 1 000 000 eurot selgitusega „Arvelduslaenu ümbervormistamine“ ja koheselt debiteeris kogu selle summa arvelduskrediidi võla katteks. Hageja tegi oma raamatupidamisliku arvestuse, mis põhivõlgniku jaoks midagi ei muutnud. Raamatupidamisliku arvestuse tulemusena avati põhivõlgnikule võlgnevuse kaart. Peale arvelduslaenulepingu lõpetamist lõpetati intresside arvestus ja algas viivise arvestus, mis toimus kuni põhivõlgniku pankroti välja kuulutamiseni.
4.Põhivõlgnik jättis laenulepingust tulenevad kohustused täitmata ning hageja lõpetas arvelduslaenulepingu ühepoolselt ja erakorraliselt 20.02.2016. Seega nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks alates 20.02.2016. Harju maakohus kuulutas 31.05.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-6013 välja xxxx OÜ pankroti. Pankrotivara puudumise tõttu jäi võlg kustutamata.
5.Peale lepingu lõpetamist alustas hageja Prantsusmaal asuva tagatisvara realiseerimisega. Tagatisvara on hagi esitamise seisuga müümata.
6.Hageja informeeris 12.12.2018 kostjaid põhivõlgniku poolt kohustuste täitmata jätmisest ning laenulepingus sätestatud tagatiste realiseerimisest. Kumbki kostjatest pole võla tasumise kohustust täitnud. Vastavalt käenduslepingu punktile 3.3. loetakse panga teade käendajale käendaja poolt kätte saaduks, kui teade on üle antud allkirja vastu või saadetud postiasutuse poolt tähitud kirjaga käendaja lepingus näidatud aadressil ja postitamisest on möödunud 5 kalendripäeva. Juhul, kui käendaja on lepingu kehtivuse aja jooksul muutnud oma aadressi ja/või muid kontaktandmeid ning ei ole sellest panka kirjalikult informeerinud ja ei ole kirjalikult edastanud uusi kontaktandmed, loetakse teade tema poolt kätte saaduks, kui see on postitatud lepingus märgitud aadressil. Seega said kostjad kirja kätte 17.12.2018 ja kostjad pidid võla tasuma 01.01.2019.
7.Arvelduslaenulepingu punkti 1.4 alusel kohustub laenusaaja tasuma pangale kasutatud summa eest intressi määraga 6% protsenti aastas. Laenuintressi arvestamine algab päevast, mil laenusaaja on kasutanud laenu täies ulatuses või selle osa. Hageja teavitas 09.12.2015 põhivõlgnikku, et tal on täitmata kohustused panga ees. Seisuga 01.02.2016 ei täitnud põhivõlgnik oma kohustusi intressi ja kohustistasu maksmises hagejale, millega rikkus arvelduslaenulepingus punktides 1.4. ja 1.5 ning hageja ütles 20.06.2019 ühepoolselt ja erakorraliselt arvelduslaenulepingu põhivõlgnikuga üles.
8.Arvelduslaenulepingu nr 11242014J ülesütlemise seisuga s.o. 20.02.2016 on põhivõlgniku poolt täitmata järgmised kohustused: • tagastamata laenulimiit 1 000 000 eurot; • tasumata intress 28,630,06 eurot; • kohustistasu 12,20 eurot; • kirjaliku võlateavituse eest vastavalt panga hinnakirjale – 18 eurot. Kokku on seisuga 20.02.2016 põhivõlgniku poolt hagejale tasumata summa suuruses 1 028 660 eurot. Nõue muutus sissenõutavaks alates 20.02.2016.
9.Kumbki kostjatest võlga ei tasunud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjatelt seadusjärgset viivist alates 01.01.2019. Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud arvelduslaenulepingu punktis 1.6 on sätestatud viivise tasumise kohustus. Alates 20.02.2016 kuni 31.05.2016 arvestati põhivõlgnikule tulenevalt arvelduslaenulepingu nr xxxx punktist 1.6 viivist kokku 101 päeva eest, mis moodustas summa 202 000 eurot. Tulenevalt PankrS § 35 lg 1 p 6 lõpetati põhivõlgniku pankroti välja kuulutamisega intressi ja viivise arvestamine. Tallinna Ringkonnakohus tegi 26.10.2017 tsiviilasjas nr 22-16-17474 otsuse, millega tunnustas hageja nõuet xxxx OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 1 230 630,06 eurot PankrS §153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Kostja I vastuväited
10.Kostja I hagi ei tunnista. Kostja I ei ole käenduslepingut nr 11242014F sõlminud. Kostja I ei ole käenduslepingut allkirjastanud. Kostjale I ei saa 18.02.2015 ja 19.02.2015 dokumentidest tekkida kohustust, need puudutavad xxxx OÜ-t. Kostja I poolt 19.02.2015 täidetud eraisiku käenduse taotlusest nähtuvalt sisaldab see üksnes kostja I isikuandmeid, töökoha andmeid, abikaasa andmeid, vara, finantskohustuste ja muude kohustuste andmeid ja perekonna tulusid ja kulusid, kuid mitte ühtegi lepingutingimust. Kostja II vastuväited
11.Kostja II palub jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud võlgnevust ja selle summat. Samuti ei ole selge, millise laenusumma põhivõlgnik sai, sest arvelduslaenulepingu p.1.3 on laenulimiidiks märgitud üks miljon eurot. Ei selgu, kas põhivõlgnik kasutas ära kogu laenulimiidi. Ka ei ole selge, millal põhivõlgnik hakkas rikkuma arvelduslaenulepingu tingimusi. Arvelduslaenulepingu lõppemise tähtaeg oli 06.03.2015, aga 25.02.2015 sõlmiti arvelduslaenulepingu lisakokkulepe nr 1, millest võib järeldada, et kuni 25.02.2015 täitis põhivõlgnik korralikult kõiki lepingu tingimusi, vastasel korral poleks arvelduslaenulepingut pikendatud ühe aasta võrra. Kuni käenduslepingu tähtaja lõpuni, st kuni 06.03.2016 ei esitanud hageja kostjale II mingeid nõudeid ja käendus on vastavalt VÕS § 153 lg 1 p 3 lõppenud. Kui põhivõlgnik rikkus arvelduslaenulepingut ja kohus kuulutas välja põhivõlgniku pankroti, ei teavitanud hageja kostjat II tekkinud probleemidest, sh pankrotist. Kostjale II ei ole selge, kas tagatisvara on realiseeritud või mitte. Esitatud pole ühtegi dokumenti, mis kinnitaks tagatisvara müüki ja sellest saadud summat. Kuni käenduslepingu kehtivuse lõppemiseni oleks kostjal II olnud võimalus tagada oma kohustuse täitmine tagatisvara arvel. Kostja leiab, et nõue tema vastu on aegunud. Kostja II ei andnud nõusolekut arvelduslaenulepingu nr xxxx pikendamiseks ühe
aasta võrra ja arvab, et tema käenduslepingu tähtaeg oli 06.03.2015, seega tema vastutus lepingu järgi on aegunud 06.03.2018. Kohtuotsuse põhjendused
12.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.
13.Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud: * 06.03.2014 sõlmis TALLINNA ÄRIPANGA AS (hageja) ja xxxx OÜ (laenusaajana), keda esindas juhatuse liige A P (kostja II), arvelduslaenulepingu nr xxxx, mille alusel sai xxxx OÜ arvelduskrediiti 1 000 000 eurot, intressiga 6% aastas, tagastamistähtajaga 06.03.2015 (I kd lk 58, tõlge lk 9-12 pöördel). Põhivõlgnikule avati arvelduskrediidi arvelduskonto nr xxxx, mis oli ühenduses põhivõlgniku tavalise arvelduskontoga nr xxxx. Põhivõlgnik sai krediiti jooksvalt kasutada (I kd lk 64-82). * kostja II allkirjastas 29.01.2014 xxxx OÜ laenutaotluse, 12.02.2014 käendustaotluse ja äriplaani (I kd lk 186-188). * hageja ja xxxx OÜ, keda esindas juhatuse liige M V (kostja I), sõlmisid 25.02.2015 arvelduslaenulepingu nr xxxx lisakokkuleppe 1, mille kohaselt arvelduslaenulepingu nr xxxx laenu tagastamise tähtaega pikendati kuni 06.03.2016 (I kd lk 13, tõlge lk 13 pöördel). Lisakokkuleppe punkti 6 kohaselt jõustus kokkulepe pärast tagatiste korrektset vormistamist ja pikendamist. Laenu tagamiseks seati hüpoteek kinnistule nr xxxx, asukohaga: xxxx, (omanikud kostja I M V ja tema abikaasa O V). Samuti oli tingimuseks mõlema kostjaga käenduslepingute sõlmimine. * kostja II esitas 18.02.2015 käendustaotluse (I kd lk 14). * kostja I esitas 19.02.2015 käendustaotluse ( I kd lk 29, tõlge II kd lk 127). * hageja sõlmis 25.02.2015 kostjaga II käenduslepingu nr 11242014J, mille kohaselt käendaja kohustus tagama panga nõudeid Xxxx OÜ vastu, mis tulenevad panga ja Xxxx OÜ vahel 06.03.2014 sõlmitud arvelduslaenulepingust nr xxxx ja selle täiendavast kokkuleppest nr 1. Laenulimiit oli 1 miljon eurot, tagastamise tähtaeg 06.03.2016 (p 1.1). Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on põhiosas 35 000 eurot, kuid see ei piira panga õigust esitada käendaja vastu kõrvalnõudeid, sh viivist (p 1.2). Pank võis nõuda laenulepingu täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt, käendajalt või mõlemalt ühiselt (p 2.1). Käendusleping kehtib kuni laenulepingujärgsete kohustuste täieliku täitmiseni (p 4). (I kd lk 15 ja 15 pöördel). * hageja sõlmis 25.02.2015 kostjaga I käenduslepingu nr 11242014F, mille kohaselt käendaja kohustus tagama panga nõudeid Xxxx OÜ vastu, mis tulenesid panga ja Xxxx OÜ vahel 06.03.2014 sõlmitud arvelduslaenulepingust nr xxxx ja selle täiendavast kokkuleppest nr 1. Laenulimiit oli 1 miljon eurot, tagastamise tähtaeg 06.03.2016 (p 1.1). Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on põhiosas 35 000 eurot, kuid see ei piira panga õigust esitada käendaja vastu kõrvalnõudeid, sh viivist (p 1.2). (I kd lk 30 ja 30 pöördel). * hageja esitas 29.02.2016 Xxxx OÜ-le arvelduslaenulepingu nr 11242014J lõpetamise teate, milles teatas, et ütleb lepingu erakorraliselt üles 20.02.2016 (I kd lk 16, tõlge lk 17). * Harju maakohus kuulutas 31.05.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-6013 välja Xxxx OÜ pankroti. Kostjad olid põhivõlgniku juhatuse liikmed pankrotimenetluse ajal (I kd lk 83-91 pöördel). Pankrotimenetluses on hageja nõue tunnustatud, kuid pankrotivara puudumise tõttu jäi võlg kustutamata (I kd lk 92-94 pöördel). * laenu tagamiseks seatud hüpoteeki kinnistule nr xxxx, asukohaga: xxxx ei ole hageja suutnud realiseerida (I kd lk 118-133 ja lk 139-176). * hageja informeeris 12.12.2018 kostjaid põhivõlgniku kohustuste täitmata jätmisest ja nõudis neilt võla tasumist (I kd lk 18 ja 19). * hageja edastas 31.01.2019 kostjatele korduva võla tasumise nõude (I kd lk 20-24).
14.Võlakohustuse tekkimisest
14.1.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
14.2.Kohus tuvastas, et hageja andis põhivõlgnikule Xxxx OÜ-le 06.03.2014 sõlmitud arvelduslaenulepingu nr xxxx alusel arvelduskrediiti 1 000 000 eurot, intressiga 6% aastas, tagastamistähtajaga 06.03.2015. Laenutaotluse esitas põhivõlgniku juhatuse liige kostja II. Laen oli tagatud hüpoteegiga kinnistule nr xxxx, asukohaga: xxxx ja kostjate käendusega. Hageja ja Xxxx OÜ, keda esindas juhatuse liige M V, sõlmisid 25.02.2015 arvelduslaenulepingu nr xxxx lisakokkuleppe 1, mille kohaselt arvelduslaenulepingu nr xxxx laenu tagastamise tähtaega pikendati kuni 06.03.2016. Kohus tuvastas, et põhivõlgnik kasutas ära kogu saadud krediidisumma. Põhivõlgnik kasutas krediiti jooksvalt ja kuna ta ei tasunud saadud krediiti tähtajaks, krediteeris hageja ise 29.02.2016 OÜ xxxx (pankrotis) pangakontole kogu võlajäägi summas 1 000 000 eurot selgitusega „Arvelduslaenu ümbervormistamine“ ning koheselt debiteeris kogu selle summa arvelduskrediidi võla katteks (I kd lk 82). Laenu saamist kinnitab ka asjaolu, et pankrotimenetluses on hageja nõue tunnustatud. Tallinna Ringkonnakohus tegi 26.10.2017 tsiviilasjas nr 22-16-17474 otsuse tunnustada Tallinna Äripanga AS nõuet Xxxx OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 1 230 630,06 eurot PankrS §153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Pankrotivara puudumise tõttu on võlg kustutamata. Seega on hageja täitnud VÕS § 396 lg 1 järgse kohustuse ja põhivõlgnikule laenusumma üle andnud. Laenusaaja ei ole täitnud omapoolset VÕS § 396 lg 1 järgset kohustust laenusumma tagastamiseks. Harju maakohus kuulutas 31.05.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-6013 välja Xxxx OÜ pankroti. Alusetud on kostjate väited, et nad ei olnud teadlikud põhivõlgniku pankrotimenetlusest, sest kostjad olid põhivõlgniku juhatuse liikmed pankrotimenetluse ajal ja on osalenud põhivõlgniku pankrotimenetluses (I kd lk 94 ja 94 pöördel).
14.3.Hageja on tõendanud, et ta ei ole laenu tagamiseks Prantsusmaal asuvale kinnistule seatud hüpoteeki suutnud realiseerida. Kohus leiab, et sellist kokkulepet, et hagejal on võla sissenõudmiseks õigus pöörduda kostjate kui käendajate poole alles siis, kui tagatisvara on müüdud ja selle müügist saadud rahast laenukohustust pole suudetud täita, ei ole.
15.Kostjatel tasumiskohustuse tekkimisest
15.1.Hageja nõuab kostjatelt kui käendajatelt kummaltki põhivõlga käenduslepingutes kokku lepitud maksimummääras 35 000 eurot.
15.2.Vastavalt VÕS § 142 lg 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kooskõlas VÕS § 145 lg 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.
15.3.Hageja ja kostja II sõlmisid 25.02.2015 käenduslepingu xxxx, millega käendaja kohustub tagama panga nõudeid, mis tulenevad 06.03.2014 sõlmitud arvelduslaenulepingust nr xxxx ja selle lisast 1. Kostja II vastuväitel ei kuulu allkiri käenduslepingul talle.
15.4.Kohtu hinnangul on tõendamata kostja II vastuväide, et kostja II ei ole 25.02.2015 käenduslepingut sõlminud. Maakohus määras 26.08.2019 käekirjaekspertiisi ja tegi selle teostamise ülesandeks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile (EKEI). EKEI ekspertide 30.09.2019 akti kohaselt on 25.02.2015 käenduslepingu xxxx allkirjastanud kostja II A P (II kd lk 12-17). Seega ei ole asjas tõendanud, et allkiri käenduslepingul ei kuulu kostjale II.
15.5.Käenduslepingust nr xxxx tulenevalt on kostja II käendanud nii arvelduslaenulepingust nr xxxx kui ka selle täiendavast kokkuleppest nr 1 tulenevaid põhivõlgniku kohustusi. Käendusleping kehtib kuni laenulepingujärgsete kohustuste täieliku täitmiseni (p 4). Seega tuleneb käenduslepingust, et tegu pole tähtajalise käendusega nagu väidab kostja II. Käenduselepingu nr xxxx punkt 4 sätestab, et käendusleping kehtib kuni laenulepingujärgsete kohustuste täieliku täitmiseni.
15.6.Kostja I leiab, et ei ole käenduslepingut nr xxxx sõlminud. Kostja I ei ole käenduslepingut allkirjastanud. Hageja möönab, et kostja I allkiri käenduslepingul nr xxxx on küll vaid ühel pool, kuid sellel on kõik olulised tingimused kirjas.
15.7.Kohus leiab tõendeid kogumis hinnates, et kostja I on sõlminud hagejaga 25.02.2015 käenduslepingu xxxx vaatamata sellele, et kostja I allkiri on vaid lepingu esiküljel. Taotluse 06.03.2014 sõlmitud arvelduslaenulepingu nr xxxx tähtaja pikendamiseks esitas kostja I kui Xxxx OÜ juhatuse liige. Kostja I on esitanud sellega seoses 19.02.2015 käendustaotluse. Hageja krediidikomitee protokollist tuleneb, et taotluse rahuldamise tingimuseks oli, et tagatiseks seatakse hüpoteek ja kostjate käendus (II kd lk 126). Ka põhivõlgniku lisakokkuleppest nr 1 tuleneb, et laenu tagastamise tähtaja pikendamise tingimuseks oli hüpoteegi lepingu pikendamine ja mõlema kostjaga käenduslepingute sõlmimine (p 6). Hageja pikendas laenu tagastamise tähtaega kõikide seatud tingimuste täitmise tõttu. Seega on alusetud kostja I väited, et ta pole käenduslepingut sõlminud, kuna ta pole selle teist poolt allkirjastanud.
15.8.Kohus tuvastas, et kostjatega 25.02.2015 sõlmitud käenduslepingud on kehtivad. Põhivõlgniku pankrotimenetluses on hageja nõuet tunnustatud kohtulahendiga, kuid võlga ei ole kustutatud. Prantsusmaal asuvat kinnistut ei ole hageja suutnud realiseerida. Seega on hageja õigustatud nõudma võla tasumist käendajatelt. Käenduslepingutes on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks põhiosas kokku lepitud 35 000 eurot, mis tuleb kummaltki kostjalt hagejale välja mõista.
16.Aegumisest
16.1.Kostja II esitas aegumise vastuväite. Kostja II ei andnud nõusolekut arvelduslaenulepingu nr xxxx pikendamiseks ühe aasta võrra ja arvab, et tema käenduslepingu tähtaeg oli 06.03.2015, seega tema vastutus lepingu järgi on aegunud 06.03.2018.
16.2.Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 142 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest ning TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, ning lg 2 kohaselt, muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse
täitmist. TsÜS § 144 tulenevalt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud.
16.3.Kohus tuvastas, et arvelduslaenulepingu nr xxxx täiendava kokkuleppega nr 1 pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 06.03.2016. Sama laenu tagastamise kuupäev sisaldub ka kostja II käenduslepingus. Asjas ei ole pooltel vaidlust selles, et põhivõlgniku laenulepingust tulenevad rahalised nõuded muutusid põhivõlgniku vastu sissenõutavaks 20.02.2016, mil hageja ütles laenulepingu põhivõlgnikuga erakorraliselt üles. Seega sai hageja põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisel esitada kohe nõude nii põhivõlgniku kui ka käendajate vastu.
16.4.Riigikohus on mitmes lahendis väljendanud seisukohta, et nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu. Seetõttu sõltub praegusel juhul aegumise algus laenulepingu ülesütlemise ajast (vt nt nr 3-2-1-33-09, 3-2-1-12-10, 3-2-1-153-14).
16.5.Ülaltoodut arvestades muutus hageja põhivõlgniku laenulepingu ülesütlemisest tulenev rahaline nõue kostja II vastu käenduslepingu alusel sissenõutavaks samuti alates 20.02.2016. Nõude maksmapanekuks oli aega hagejal TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 3 aastat. Seega oleks TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt 25.02.2015 käenduslepingutest tulenev nõue üldistel alustel aegunud 20.02.2019. Hagi esitati kohtusse 07.02.2019. Hagi esitamise ajaks ei olnud TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg möödunud.
17.Viivisest
17.1.Hageja nõuab kostjatelt viivist. Hageja leiab, et käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on põhiosas 35 000 eurot, kuid see ei piira panga õigust esitada käendaja vastu kõrvalnõudeid, sh viivise nõuet.
17.2.VÕS § 143 kohaselt on füüsilise isiku poolt antud käenduse puhul tegemist tarbijakäendusega, mille erinõudeks VÕS § 143 lg 2 kohaselt on see, et käenduslepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.
17.3.Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-136-12, p 15 ja 3-2-1-8-13, p 12 leidnud, et eeltoodud sätted kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Eeltoodu ei piira aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Kolleegium on selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on jätnud arvestamata, millisest õigussuhtest tulenevast raha maksmise kohustusest viivisenõue tulenes. Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Küll aga on võlausaldajal õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest.
17.4.Käenduslepingutest tuleneb, et käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on põhiosas 35 000 eurot, kuid see ei piira panga õigust esitada käendaja vastu kõrvalnõudeid, sh viivist (p 1.2). Hageja on esitanud kostjate vastu ka viivisenõude, mis on kooskõlas Riigikohtu poolt eelmärgitud lahenditega.
17.5.Hageja on arvestanud viivist alates 01.01.2019 seadusjärgses määras. Hageja edastas kostjatele 12.12.2018 teate põhivõlgniku poolt kohustuste täitmata jätmisest ja palus kostjatel kui käendajatel tasuda hagejale 35 000 eurot 14 kalendripäeva jooksul. Hageja luges vastavalt käenduslepingu punktile 3.3. teate käendajate poolt kätte saaduks 17.12.2018 ja kostjad pidid kohutuse täitma hiljemalt 01.01.2019. Kumbki kostjatest pole võla tasumise kohustust etteantud tähtajaks täitnud. Seega on hagejal õigus nõuda viivist alates 02.01.2019, mitte 01.01.2019. Perioodi 02.01.2019 – 07.02.2019 eest on sissenõutavaks muutunud viivis kummagi kostja osas 283,84 eurot.
17.6.Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates 08.02.2019. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue.
18.Tsiviilasja hinna määramine kohtu poolt
18.1.Harju maakohus on 28.02.2019 määrusega käesoleva hagi menetlusse võtnud hagiavalduses (I kd lk 27) märgitud tsiviilasja hinnaga 76 189,26 eurot (I kd lk 35). Käesolevaks on selgunud, et hagiavalduses märgitud hagihind on vale.
18.2.TsMS § 136 lg 4 kohaselt, tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.
18.3.Käesolevaga muudab kohus tsiviilasja hinna määramise määrust TsMS § 136 lg 4 alusel.
18.4.Hageja esitatud nõude puhul ei ole tegemist solidaarnõudega, vaid hageja taotles kummaltki kostjalt iseseisvalt käenduslepingu alusel põhivõla ja viivise väljamõistmist. Seega tuleb määrata kummagi kostja osas tsiviilasja hind järgmiselt. Põhinõue 35 000 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 283,84 eurot + viivis ühe aasta eest. Seega oleks õige tsiviilasja hind kostja I suhtes 38 083,84 eurot ja kostja II suhtes samuti 38 083,84 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tuleb tsiviilasja hinna kuni 50 000 eurot korral tasuda lõivu 1000 eurot. Hageja on tasunud kahe kostja vastu esitatud nõudelt 1200 eurot, mis on 800 eurot nõutust vähem.
18.5.Kooskõlas TsMS § 147 lg 3 esimese lausega mõistab kohus hagi rahuldamise tõttu kostjatelt tasumata ulatuses riigilõivu riigituludesse välja.
18.6.TsMS § 179 lg 9 järgi, käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.
19.Menetluskulud
19.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi jäävad menetluskulud kostjate kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.
19.2.Hageja menetluskuluks on hagilt tasutud riigilõiv 1200 eurot ja vandetõlke kulu 623,66 eurot, millest pool, so 911,83 eurot tuleb välja mõista kostjalt I ja 911,83 eurot kostjalt II.
19.3.Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
20.Riigi õigusabi tasust
20.1.Harju maakohus andis 29.01.2020 määrusega M Vile riigi õigusabi korras esindaja isiku esindamiseks tsiviilasja kohtumenetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Advokatuur määras tema esindajaks vandeadvokaat Andres Lusmägi, kes osutab õigusabiteenust Andres Lusmägi Advokaadibüroo kaudu.
20.2.Õigusabi korras esindaja esitas 28.06.2020 tasutaotluse summas 573,60 eurot, sh 95,60 eurot käibemaks. Esindajal on kulunud kokku 522 minutit isiku esindamiseks kohtumenetluses ja kohtuistungil.
20.3.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 1 kohaselt on riigi õigusabi tasu advokaadile riigi õigusabi osutamise eest makstav tasu. Vastavalt RÕS § 21 lg 3 riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra (edaspidi tasude ja kulude kord) kehtestab valdkonna eest vastutav minister, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu ning olles eelnevalt ära kuulanud advokatuuri juhatuse seisukoha. Valdkonna eest vastutav minister võib eelarveaasta kestel riigi õigusabi eest makstava tasu arvestamise aluseid, maksmise korda ja tasumäärasid ning kulude hüvitamise ulatust ja korda muuta.
20.4.RÕS § 23 lg 1 järgi kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetavas määruses või jätab need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides.
20.5.Vastavalt RÕS § 22 lg 7 lausele 1, riigi õigusabi andmise otsustanud kohus kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud.
20.6.Justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi määrus) alates 01.09.2019 kehtiva redaktsiooni § 10 lg 3 kohaselt tasu riigi õigusabi osutamise eest hagimenetluses, sealhulgas hagiavalduse koostamine ja esitamine, ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 550 lõike 1 punktis 2 sätestatud hooldusõiguse asjades, sealhulgas avalduse koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 540 euro ühes kohtuastmes. Kui asjas on eelnevalt osutatud riigi õigusabi seaduse § 4 lõike 3 punktis 8 või 9 nimetatud õigusabi, ei ületa tasu 378 eurot. Sama paragrahvi lg 4 järgi on tasu riigi õigusabi osutamise eest tsiviilasja kohtuistungil ja isiku ärakuulamisel 27 eurot iga poole tunni kohta.
20.7.Kohus leiab, et esitatud taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Esindaja poolt kirjeldatud toimingud on olnud vajalikud hagimenetluses ja kohtuistungiteks ettevalmistamiseks ja toimingutele kulunud aeg on olnud põhjendatud ja vajalik. Seega kuulub esindajale
hüvitamisele 573,60 eurot (summa sisaldab käibemaksu 95,60 eurot). Riigi õigusabi osutav vandeadvokaat Andres Lusmägi osutab õigusteenust Andres Lusmägi Advokaadibüroo kaudu.
21.Menetluskulude hüvitamisest riigile
21.1.TsMS § 190 lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Sama paragrahvi lõike 5 järgi, kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lg 1 kohaselt, menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.
21.2.Seega tuleb M Vilt välja mõista riigituludesse menetluskulud summas 573,60 eurot.
21.3.TsMS § 179 lg 9 järgi, käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.