Aktiva Finance Group OÜ hagi A.S.-i väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1040 eurot 65 senti
Menetlusosalised esindajad
Asja läbivaatamine
ja
vastu võlgnevuse
nende Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) Hageja lepinguline esindaja Sigrid Rahkema (Julianuse Õigusbüroo OÜ) Kostja A.S. (isikukood XXX), elukoht XXX, Valga, e-post XXX kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi A.S.-i vastu võlgnevuse nõudes rahuldamata. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Määrata, et A.S.-il hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.
Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). See ei välista samas edasikaebeõiguse kasutamist. Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 25. märtsil 2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.S.-i (kostja) vastu 980 euro 81 sendi saamiseks. Kohus koostas 28. märtsil 2025 makseettepaneku, mida ei õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Seoses menetlusdokumendi kättetoimetamise võimatusega mõistliku aja jooksul lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Tartu Maakohus kohustas 14. aprilli 2025 määrusega hagejat esitama nõude ja selle põhjenduse hagiavaldusele ettenähtud vormis. Hageja esitas nõude hagiavalduse vormis 15. mail 2025. 1
2-25-109038 Hagiavaldusest nähtub, et kostja ja Coop Pank AS (krediidiandja) sõlmisid 14. aprillil 2021 laenulepingu nr L320661, mille alusel sai kostja laenu 2550 eurot intressimääraga 23,90% aastas ehk 0,07% päevas, krediidikulukuse määraga 27,87%, viivisemääraga 23,90% aastas ehk 0,0664% päevas, igakuise lepingu haldustasuga 1 eurot 50 senti, osamaksete arvuga 72, kuutasuga 68 eurot 48 senti. Kostjalt on tasunud algsele krediidiandjale põhiosa katteks 900 eurot 62 senti ja hagejale 1000 eurot. Kostjal on hageja ees põhivõlgnevus 649 eurot 38 senti, intressivõlgnevus 1216 eurot 73 senti, laenuhaldustasu 6 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise nõue 63 eurot 34 senti. Hageja palub välja mõista ka viivise alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast 15. maist 2025 lepingujärgses viivisemääras 23,90% aastas.
3.Kostja rikkus lepingust tulenevat tagasimakse kohustust, jäädes viivitusse vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega, s.o 10. juulil 2024, 10. augustil 2024 ja 10. septembril 2024, siis teatas algne krediidiandaja 30. septembri 2024 teatisega, et täiendava tähtaja jooksul 23. oktoobriks 2024 võlgnevuse likvideerimata jätmisel või selle tasumise osas muule kokkuleppele mittejõudmisel, ütleb krediidiandaja sõlmitud lepingu üles. Kuna kostja võlgnevust tähtajaks ei tasunud ning oli viivituses vähemalt kolme järjestikuse tagasimakse tasumisega, ütles krediidiandja lepingu üles 30. oktoobril 2024, millest teavitati kostjat on 30. oktoobri 2024 kirjaga (dtl 49).
4.Algne krediidiandja loovutas 31. oktoobril 2024 nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalnõudeid, millest teavitati kostjat 31. oktoobri 2024 kirjaga (dtl 50).
5.Hageja selgitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta, et Maksu- ja Tolliametile tehtud päringust nähtub, et kostja viimase kolme kuu keskmine sissetulek oli 564 eurot. Väljaminekuteks arvestati 100 eurot. Lepingu igakuiseks osamakseks kujunes 68 eurot 48 senti. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 395 eurot 52 senti (564-100-68,48). Taust.ee ja Krediidiinfo päringutest ei nähtunud kostjal maksehäireid. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Hageja rõhutas, et seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav. Lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on kohustus mida tuleb täita.
6.Kohus kohustas hagejat täpsustama vastustutustundliku laenamise põhimõtete järgimist, sh kuidas jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja igakuine sissetulek on 564 eurot ja finantskohustuses 100 eurot kui hageja ei ole küsinud kostja pangakonto väljavõtet. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 403 4 lg-le 7 nõude ümberarvestus
7.Hageja selgitas täiendavalt kohtu nõudele vastates, et hagejal ei ole esitada täiendavaid tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja esitas nõude ümberarvestuse kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7, mille kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale tasunud. Kostja sai lepingu alusel laenu kokku summas 2550 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 2667 eurot 16 senti.
8.Hagiavalduse ja Tartu Maakohtu 19. mai 2025 määruse tsiviilasjas menetlusse võtmise kohta ning hagiavaldusele vastamistähtaja määramise kohta on kostjale loetud kättetoimetatuks 17. juunil 2025 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3141 alusel. Kohus määras kostjale vastamise tähtaja 14 päeva. Kostja omapoolset seisukohta hagiavaldusele ei esitanud, tähtaeg saabus 1. juulil 2025. 2(7)
2-25-109038
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
10.TsMS § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele kohus rajas oma järeldused.
11.Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 4.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
12.VÕS § 76 lg-st 1 ja § 82 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust ei ole, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmiti 14. aprillil 2021 laenuleping, millega krediidiandja andis kostjale laenu 2550 eurot (dtl 36-42). Kostja on lepingu katteks teinud tagasimakseid kokku 2667 eurot 16 senti (dtl 126). Kohus on tuvastanud, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.
14.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Algne krediidiandja edastas 30. septembril 2024 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja kuni 23. oktoobrini 2024 andmisest (dtl 48). Sama kirjaga andis krediidiandja kostjale teada, et võlgnevuse täiendava tähtaja jooksul tasumata jätmisel loetakse lepingu ühepoolselt üles öelduks. Seega järgis algne krediidiandja VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud nõuet anda võlgnikule vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 3(7)
2-25-109038
15.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Algne krediidiandja on loovutanud oma nõude hagejale ning kostjat on sellest teavitatud 31. oktoobril 2024 (dtl 50).
16.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. VÕS § 4034 lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Hageja selgitas hagiavalduses, et tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks päringu Maksu- ja Tolliametile ja laenutaotluse esitamise ajal kostjalt kehtivaid maksehäireid Taust.ee ja Krediidiinfo kohaselt polnud (dtl 28, 29). Hageja kinnitas, et ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid (dtl 121). Täiendavalt selgitas hageja, et hageja arvestas kostja sissetulekuks 564 eurot ja väljaminekuks kostja poolt taotluses märgitud 100 eurot (dtl 28). Hageja selgitas, et andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel (dtl 29). Alternatiivselt leidis hageja, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale tasunud (dtl 126). Kohtu hinnangul ei ole kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist tõendanud.
17.Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjaga 14. aprillil 2021 sõlmitud laenulepingu osas.
4(7)
2-25-109038 Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /.../ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt TlnRnKo 8.11.2021, nr 220-106661, p 55).
18.Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt laenutaotlusel esitatud andmete, Maksu- ja Tolliametile teostatud päringu ja avalike andmebaaside põhjal. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi hageja päringud Krediidiinfosse ja Taust.ee-sse. Coop Grupi siseste süsteemide CCS, Tank ja Lennuk kohaselt ei olnud kostjal varasemaid lepinguid algse krediidiandja juures ja kostja ei olnud kasutanud ka muid finantsteenuseid (dtl 29). Hageja on kinnitanud, et krediiditaotluse esitamise ajal kostjal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 28). Hageja on seisukohal, et laenutaotlemise ajal maksehäirete puudumisel võis hageja järeldada kostja võimet täita laenulepingut. Maksu- ja Tolliametist teostatud päringu vastuse kohaselt oli kostja keskmine sissetulek 564 eurot (dtl 28). Hageja arvestas kostja väljaminekuna 100 eurot (dtl 28). Kohtu hinnangul ei tõenda Krediidiinfo (dtl 29), Taust.ee (dtl 28) ja krediidianalüüs (dtl 51-64) väljavõtted vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist. Kohus märgib, et hageja ei ole esitanud Krediidiinfo, Taust.ee ja Maksu- ja Tolliameti päringute tulemusi hagiavalduse lisadena vaid on need kopeerinud hagiavaldusse, kust ei nähtu päringute tegemise tegelik aeg ning kelle osas antud päringud on teostatud. Hageja on kinnitanud vastuses kohtunõudele selgitada ja esitada tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohta, et hagejal ei ole täiendavalt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta tõendeid esitada (dtl 125).
5(7)
2-25-109038 Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).
19.Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostjalt pangakonto väljavõtet ega andmeid ülalpidamiskohustuse kohta. Hageja ei ole kontrollinud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Hageja on kostjale laenu väljastanud kostja poolt esitatud taotluses toodud andmete alusel, kuid ei ole esitatud andmeid kontrollinud.
20.Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid, selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3). Konto väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja esitatud andmeid kontrollida.
21.Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (sissenõudmiskulu). Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 14. aprillil 2021 intressmäära 23,90% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis 6(7)
2-25-109038 on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi. Kostja ei võlgne tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Laenulepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 2550 eurot (dtl 36), kohustusega laen tagastada 72 kuu jooksul igakuiselt osamaksena 68 eurot 48 senti (dtl 36). Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 2667 eurot 16 senti (dtl 126). Hagiavalduse kohaselt on kostja põhivõlgnevus hageja ees 649 eurot 38 senti, intressi võlgnevus 126 eurot 73 senti, haldustasu võlgnevus 6 eurot, viivise võlgnevus 63 eurot 34 senti ja võla sissenõudmiskulu võlgnevus 40 eurot. Arvestades asjaolu, et hagejal ei ole seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud maksed 2667 eurot 16 laenu põhisumma, s.o 649 euro 38 sendi katteks.
22.Kuna laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning laenulepingu ülesütlemiseks ei olnud alust. Arvestades kostja tehtud tagasimakseid (2667 eurot 16 senti) ja lepingu tingimusi, ei oleks kostja uue maksegraafiku määramise korral tagasimaksetega viivituses olnud. Hageja on täiendavas seisukohas märkinud, et kui krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale tasunud (dtl 126). Seega on 14. aprillil 2021 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused kostja poolt täidetud ning kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
23.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
24.Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud.
25.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.