Hageja: Hüpoteeklaen AS (registrikood 11663703; asukoht: Rävala pst 2, Tallinn e-post: [email protected]) Hageja esindaja: N M e-post: xxx) Kostja: N P (isikukood xxx; elukoht: xxx; e-post: xxx) Kostja esindaja: Alar Liivamägi (e-post: [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
2.Määrata kindlaks menetluskulude jaotus ning jätta menetluskulud hageja kanda.
3.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).
1.Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid Hüpoteeklaen AS ja N P 24.04.2015 tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatuse nr 1, mille järgi oli laenusummaks 22 741,46 eurot intressiga 22% aastas. Nimetatud lepingu tagatiseks oli hüpoteegiga koormatud kinnistu xxxx (registriosa nr x). Kostja tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatusest nr 1 tulenevat kohustust ei täitnud. Hageja edastas 01.09.2015 kostjale tarbijakrediidilepingu ülesütlemise teate, mille järgi tuli tasumata summa tasuda hiljemalt 15.09.2015. Kostja võlgnevust etteantud tähtaja jooksul ei tasunud ja makseettepanekuid ei esitanud.
2.24.09.2015 esitas hageja kohtutäitur Andrei Krekile täitemenetluse alustamise avalduse. Hageja nõue kostja vastu oli seisuga 24.09.2015 24 851,55 eurot, mille põhisummale (22 673,73 eurot) lisandusid viivised 22% aastas alates täitemenetluse avalduse esitamisele järgnevast päevast 25.09.2015 kuni nõude kohase tasumiseni. Kostjal oli hagejaga kokkuleppe, et hageja tasub kohtutäiturile nõudesumma maksegraafiku alusel 500 eurot kuus. Kostja ei pidanud maksegraafikust kinni ja hageja palus kohtutäituril 19.09.2019 panna tagatis enampakkumisele. Tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatuses nr 1 tagatiseks olnud korter xxx, x, müüdi 14.08.201921.08.2019 toimunud kordusenampakkumisel hinnaga 24 900 eurot ja millest, pärast kohtutäituri tasu maha arvutamist, laekus hagejale 04.10.2019 21 317,96 eurot (2 419,82 + 9 449,07 + 9 449,07). Kostja ei ole põhinõuet ega sellelt arvestatud viiviseid täite-menetluses vaidlustanud, seega puudub pooltele eelnimetatud üle vaidlus.
3.Pärast täitemenetluses müüdud tagatise müügist saadud laekumist hagejale, on hagejal tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatusest nr 1 tulenev põhinõue kostja vastu 5 959,59 eurot (põhiosa 5 820,76 eurot ja viivis perioodil 22.09.2019-30.10.2019 136,83 eurot), millele lisanduvad viivised 22 % päevas. Hageja nõue kostja vastu 6 203,10 koosneb põhinõudest 5 820,76 eurot; viivisest 22.09.201930.10.2019 136,83 eurot ja viivisest 31.10.2019-08.01.2020 245,51 eurot. Nõudele lisanduvad viivised alates 09.01.2020 22% aastas põhinõudelt kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 6 203,10 eurot, viivise põhisummalt lepingus ette nähtud viivisemääras – 22% aastas alates 09.10.2020 kuni kohase täitmiseni ning jätta menetluskulud kogu ulatuse N P kanda.
4.03.06.2020 esitas hageja võlgnevuse moodustamise osas täpsustuse. Täpsustuse kohaselt märgib hageja, et põhinõue kujuneb tarbijakrediidileping nr 1067.0913.A muudatusest nr 1, mille järgi oli laenusumma 22 741,46 eurot, ülesütlemise ajaks oli summa 24 851,55 eurot, tagatise müügi hetkeks oli võlgnevus suurenenud 28 686,39 eurot. Tagatise müügist saadi 22865,63 eurot. 25.09.2013 sõlmitud tarbijakrediidileping nr 1067.0913A, mille alusel sai kostja laenu 18 500 eurot. Sellest summast kandis hageja 18000 notari deposiitkontole ja 500 eurot arvestati laenusummast tarbijakrediidilepingu lepingutasuks. Notar Ants Ainsoni büroos toimus 25.09.2013 tehing, mille tulemina sõlmiti leping „Avaldus eelmärke kustutamiseks, asjaõigusleping korteriomandi omandi üleandmiseks, korteriomandi hüpoteekidega koormamise leping ja asjaõiguslepingud“. Nimetatud notariaalse lepingu p. 3.2.1 alusel kanti võlaõigusliku lepingu alusel seni tasumata müügihinna osa – 18000 eurot müüja I, müüja II ja müüja III pangakontodele võrdsetes osades. Tehingu tulemina sai N P xxx, ainuomanikuks. Tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913A lõpptähtajaks oli nimetatud 25.09.2016. Kostja kohustus igakuiselt vastavalt maksegraafikule tasuma 382,39 eurot. 25.09.2016 kohustus kostja tasuma 16705,75 eurot. Intressimäär oli kokkuleppe kohaselt 22% aastas. 19.03.2015 alustas hageja Narva kohtutäitur Andrei Krek büroos täitemenetlust, mille algatamise avalduses on toodud järgmised nõuded seisuga 19.03.2015: nõue kokku eurodes 20 754,02 eurot, tasumata põhiosa:17 704,73 eurot, tasumata intressid: 1 788,64 eurot, võlgnevuse menetlemise 2(13)
5.24.04.2015 sõlmiti kostjaga tarbijakrediidileping nr 1067.0913.A muudatus nr. 1, kuna eelmine leping oli üles öeldud ja sellest tulenev nõue oli muutunud sisse nõutavaks. Nimetatud lepingus on kokku lepitud, et krediidisumma on 22741,46 eurot, millest arvati maha lepingutasu 400 eurot, tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913A alusel tasumata nõuded 20390,05 eurot (laenu põhisumma 17588,07 eurot; intressid ja viivised 1601,98 eurot, võlgnevuse menetlemise kulud 1200 eurot).
6.Perioodil 24.10.2013-07.04.2015 tasus kostja (sh V S , X X ja Z Z) tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A intressi ja põhiosamaksete tagasimaksetena kokku 5593,09 eurot. Tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatus nr 1 alusel oli kostja taotlenud hagejalt lisalaenu, et tasuda hageja algatatud täitemenetlusega seotud kulud 1171,01 eurot, lepingutasu 400 eurot, tasumata nõue Eesti Inkasso OÜ ees 780,40 eurot ja tarbijakrediidileping nr. 1067.0913.A tulenev nõue 20390,05 eurot. Seega lõpetati tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatuse nr 1 sõlmimisega ka täitemenetlus, mille hageja oli algatanud 19.03.2015.
7.Hageja kinnitab, et X Xi ja Z Xa poolt tehtud tagasimakseid on ar-vestatud alates 24.10.201304.10.2019, mil laekus 22865,63 eurot (kordus enampakkumise tulem (täiteasi 066/215/2176 ). Hageja kinnitab, et tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatus nr 1 öeldi üles ja muutus sissenõutavaks alates 16.09.2015. Teade lepingu ülesütlemise kohta edastati kostjale 01.09.2015. Täitemenetluse algatamise avaldus saadeti kohtutäitur Andrei Krekile 24.09.2015.
8.Nõue, mis oli muutunud sissenõutavaks ja avaldatud 24.09.2015.a. täitemenetluse algatamise avalduses: Nõue kokku: 24.851,55 eurot; Tasumata põhiosa: 22.673,73 eurot; Tasumata intressid: 956,07 eurot; Võlgnevuse menetlemise kulutused: 1.080 eurot; Viivised tänase kuupäevani: 141,75 eurot Iga päev lisandub nõudele viiviseid 15,75 eurot alates 25.09.2015.a. (viivisemäär on 22 % aastas – samaväärne intressimääraga).
9.Tarbijakrediidilepingu 1067.0913.A muudatus nr 1 juures oli maksegraafik, mida kostja kohustus täitma, aga ei täitnud lepingu kehtivuse ajal. Kui tarbijakrediidilepingu 1067.0913.A muudatus nr 1 oli üles öeldud ja hageja oli alustanud 24.09.2015 täitemenetlust, koostas kohtutäitur Andrei Krek kostjale maksegraafiku, mille alusel kohustus kostja igakuiselt maksma kohtutäitur Andrei Krek kontole hageja nõude katteks 300 eurot. Kohtutäitur teeb nimetatud summast igakordselt kinnipidamisi 10% kantud summast. Seega 90% igast laekumisest kannab kohtutäitur sissenõudjale.
10.Hagejale laekus perioodil: 24.10.2013-07.04.2015 5593,09 eurot, 28.05.2014-27.05.2015 Swedbank AS konto väljavõtte alusel on hageja kandnud 24.04.2015 sõlmitud tarbijakrediidilepingu lisalaenu arvelt Eesti Inkasso OÜ-le ja kohtutäitur Andrei Krekile kokku 1951,42 eurot. 28.05.2015-27-05-2016 Swedbank AS konto väljavõtte alusel kandis Andrei Krek edasi 2250 eurot kostja poolt kohtutäiturile tasutud summade arvelt. 28.05.2016-27.05.2017 Swedbank AS konto väljavõtte alusel kandis Andrei Krek edasi 4980,39 eurot kostja poolt kohtutäiturile tasutud summade arvelt. 28.05.2017-27.05.2018 Swedbank AS konto väljavõtte alusel kandis Andrei Krek edasi 4627,40 eurot kostja poolt kohtutäiturile tasutud summade arvelt. 3(13)
2-19-131753 28.05.2018-27.05.2019 Swedbank AS konto väljavõtte alusel kandis Andrei Krek edasi 1006,45 eurot kostja poolt kohtutäiturile tasutud summade arvelt. 25.09.2013-28-05-2020 LHV Pank AS konto väljavõtte alusel laekus hagejale 1970,29 eurot. 28.05.2018-27.05.2019 Swedbank AS konto väljavõtte alusel kandis Andrei Krek edasi 1006,45 eurot kostja poolt kohtutäiturile tasutud summade arvelt. 28.05.2019-27.05.2020 Swedbank AS konto väljavõtte alusel kandis Andrei Krek edasi 22865,63 eurot kostja poolt kohtutäiturile tasutud summade arvelt.
11.Täitemenetluses saadi tagatise müügist 22865,63 eurot. 21.08.2020 seisuga oli hageja nõude summa 28686,39 eurot. Hageja teavitas nõudest kohtutäiturit. Sellest laekumisest arvestati põhisumma osaliseks tagasimakseks 15590,64 eurot, sissenõutavaks muutunud intresside (seisuga 16.09.2015) ja viiviste katteks arvestati 6743,41 eurot. Laenusumma tasumata osa suuruseks jäi 5820,76 eurot. Nõuded on arvestatud lähtudes TMS § 56 lg 1 ja lg 2. Võlgnevuse menetlemise kulusid vähendati 1000 euro võrra. Hageja palub kostjalt välja mõista laenusumma tasumata osa 5820,76 eurot; viivised seisuga 08.01.2020 382,34 eurot; lisanduvad viivised alates 09.01.2020 arvestatuna laenusumma tasumata osalt 22% aastas ja hageja poolt tasutud riigilõiv. Kostja vastuväited
12.Kostja seisukohas hagi ei tunnista. Vastuse kohaselt rikkus hageja kostjaga lepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kostjaga sõlmitud lepingud on tühised, tarbijakrediidilepingu sätteid ei ole järgitud, kostja ei ole hageja väidetud summas laenu saanud, saadud laenusumma on kostja tagasi maksnud. Kostjal ei ole hageja ees võlga, nõue on põhjendamatu, ebaselge ja tõendamata, järgitud ei ole VÕS § 415 lg 2 nõudeid ning viivise määr on liiga suur ja tühine, kostja taotleb viivise vähendamist.
13.Hageja on oma nõude aluse tõendamiseks esitanud laenulepingu muutmiskokkuleppe. Lepingu muutmise kokkulepe ilma algse lepinguta ei võimalda lepingulist võlasuhet hinnata. Hageja ja kostja õigussuhe ei alanud 24.04.2015 lepingu muudatuse nr 1 sõlmimisega, vaid hageja ja kostja vahel tekkis õigussuhe 25.09.2013 tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A sõlmimisega. 24.05.2015 sõlmisid pooled kokkuleppe algse lepingu muutmiseks.
14.Lisaks lepingute vastutustundetu sõlmimise kohta öeldule on hageja lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkunud ainuüksi sellega, et sõlmis kostjaga lepingu muutmise kokkuleppe teadlikult ja omakasu nimel olukorras, kus kostja oli varasemate maksetega raskustesse jäänud. Seega teadis hageja lepingu muutmise kokkulepet sõlmides, et kostja oma kohustusi täita ei suuda. Sellegipoolest sõlmis hageja kostjaga kokkuleppe, milles kostja igakuised maksed suurenesid 51,01 euro ehk 1/7 võrra varasemast kuumaksest, samuti viiekordistus maksete kogusumma, muutudes algselt 15705,75 eurolt 78125,89 euro peale, mis ei saanud kuidagi olla vastutustundlik ega kooskõlas kostja huvidega. Lisaks tuli kostjal sellise kokkuleppe sõlmimise eest tasuda lepingutasu 400 eurot. Lisaks vastutustundetule laenamisele on hageja rikkunud oma lepingueelseid kohustusi ka sellega, et ei teavitanud kostjat lepingute sõlmimise ja lepingu rikkumisega seotud riskidest ja võimaklikest kahjulikest tagajärgedest. Vastutustundliku laenamise kohustuse ja teavitamise kohustuse rikkumisest hageja poolt, on kostjale tekkinud kahju vähemalt kõigi lepingust tulenevate summade ulatuses, mis ületavad kohustust saadud laenusumma tagasi maksta, eelkõige lepingutasu, kõrvalnõuete, viivise, sissenõudekulude jms osas. 4(13)
2-19-131753
15.Hageja arvates on poolte vahel sõlmitud lepingud VÕS § 408 lg 1 alusel tühised, kuna lepingud ei sisalda kõiki VÕS § 404 sätestatud tarbijakrediidilepingus kohustuslikke andmeid. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.
16.Alates lepingute sõlmimisest oli intressimäär nullilähedane: alates 01.07.2013 0,5 % aastas, alates 02.01.2014 0,25 % aastas, alates 01.07.2014 0,15 % aastas, alates 02.01.2015 0,05 % aastas, alates 01.07.2016 0,00 % aastas. Seega ei olnud hagejal kostja vastu intressinõuet 22% aastase intressimäära alusel. Hageja on intressimakseteks arvestanud õiguspärasest oluliselt suurema summa, mis oleks pidanud vähendama põhivõlga.
17.Algses laenulepingus on krediidi kulukuse määr 26,53% ja lepingu muudatuses 24,93%. Kostja hinnangul on tegemist „laest võetud“ numbritega, mis on näidatud tegelikust väiksemana. Kostja vaidlustab krediidi kulukuse määra õigsuse.
18.Hagi lisaks oleva 24.04.2015. a lepingu muudatuse nr 1 kohaselt oli kostja põhivõlg (krediidisumma) 22741,46 eurot. Hageja pole väitnud, et selline summa kostjale välja maksti. Hagiavalduse punkti 1.4 kohaselt oli täitmisavalduse esitamise ajal 24.09.2015 kostja põhivõlg 22673 eurot. Tegelikult ei ole kostja hagejalt kunagi nii suures summas laenu saanud. Kostjale on antud laenu vaid kord algse laenulepingu alusel. Siis oli kokku lepitud laenusumma 18500 eurot, millest 500 eurot pidas hageja kinni lepingutasuna ning 18000 maksti kostjale välja. Seega on hageja lepingute kehtivuse korral saanud laenu 18500 eurot, lepingute tühisuse või vastutustundetu laenamise korral 18000 eurot. Algse lepingu muutmisel moodustas hageja uue põhivõla muuhulgas kostja poolt võlgu jäädud kõrvalnõuetest, sh intressist, viivisest ja muudest võimalikest summadest, millega muuhulgas (vastutustundetu laen) läks vastuollu VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeluga. Seega ei ole mitte mingil juhul õige hageja nõue põhivõla osas, kuna kostja pole hageja väidetud summas laenu saanud, seega pole sellist põhivõlga üldse tekkinud.
19.Hagiavaldusest nähtub, et hageja ei ole järginud VÕS § 415 lg 2 nõudeid, hagiavalduse punkti 1.4. ja täitmisavalduse kohaselt oli täitmisele antud nõue 24851,55 eurot, millest põhiosa 22673,73 eurot, intressid 956,07 eurot, võlgnevuse menetlemise tasu 1080 eurot, viivis 141,75 eurot ja täitmisavalduse esitamise järgselt alates 25.09.2015 lisanduv viivis 15,75 eurot päevas. Hageja sõnul laekus kohtutäiturilt korteriomandi müügist saadud rahast 04.10.2019 22865,63 eurot. Ainuüksi selle raha arvelt oleks põhivõlg pidanud tasutud saama. Enne põhivõlga oleks võinud tasutuks lugeda vaid sissenõudmisega seotud kulud, kuid neid hageja ei nõudnud. Samas rõhutab kostja, et hageja ei saanud täitemenetluses kõigest 22865,65 eurot, vaid erinevate maksetena kokku 35729,87 eurot ja lisaks sellele ka täitemenetluse eelselt lepingu täitmiseks tehtud makseid. Kuna hageja ei juhindunud VÕS § 415 lg 2 nõuetest täitemenetluse ajal, pole põhjust arvata ka, et ta seda täitemenetluse eelselt tegi. Hageja peab selgitama kõigi saadud maksete liigitamist erinevate nõuete katteks. Hageja on hagiavalduses moonutanud kostja poolt tasumise fakte, üritades jätta mulje, justkui ei oleks kostja vabatahtlikult makseid tasunud. Kostja on tasunud makseid ise ja kolmandate isikute kaudu (Z Xa ja kostja isa X X).
20.Praegu esitatud tõenditega on tõendatud, et võlausaldajale (Bigbank või hageja) on täitemenetluse eelselt otse tasutud vähemalt 1732,97 eurot ja kohtutäiturilt laekus hagejale 35729,87 eurot. Seega on kostja lepingute täitmiseks praeguste tõendite kohaselt tasunud vähemalt 37462,84 eurot. Lisaks sellele on veel isa kontolt tasutud summad, mis loodetavasti selguvad menetluse käigus. Seega on kostja hagejale tasunud põhivõla ning kõrvalnõudeid tasunud juba algsest põhivõlast roh5(13)
2-19-131753 kem. Kostja selgitab, et algse lepingu punkti 2.2 ja maksegraafiku kohaselt tuli makseid teha Bigbankile, lepingu muudatuse punkti 1 ja maksegraafiku kohaselt hagejale, täitemenetluse ajal täiturile. Nende summade põhjal, kui lepingud on tühised või sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, ei ole kostjal hageja ees mingit võlga, vaid kostja on rohkem maksnud.
21.Isegi kui lepingud olid kehtivad ja arvestada intressi ja viivist algse lepingu sõlmimisest põhisummalt 18500 eurot 6 aasta kohta kuni korteri müügini täitemenetluses 22 %-se aastamääraga, oleks kohustuse brutosumma 42920 eurot (18500 + 18500 x 6 x 22%), mis teeks jääkvõlaks vähem kui hagis nõutud (42920 – 37462,84 - 2000 (oletatav) = 3457,16). Selle arvestuse tulemus on selgelt liialdatud, kuna tehtud maksete arvelt pidi põhivõlg pidevalt vähenema, mistõttu pidi väiksem olema ka intressi- ja viivisekohustus, kui seda üldse oli. Alates lepingu ülesütlemisest pidid kõik maksed esmajärjekorras minema põhivõla tasumiseks, mistõttu ei saa asjas enam olla tasumata põhivõlga ega sellelt arvestatud viivise kohustust. Ülesütlemisteate kohaselt, kus samuti on kajastatud põhjendamatult suur põhivõlg, on põhivõlg 22691,13 eurot, kuid pärast ülesütlemist on täiturilt laekunud 35729,87 eurot, mis pidi esmajärjekorras katma põhivõlga.
22.Lisaks juhib kostja kohtu tähelepanu hageja hagi punktis 1.4. sisalduvale kinnitusele, et täitemenetluse ajal leppisid pooled kokku võlgnevuse tasumises osade kaupa. Seega ei olnud hagejal üldse õigust täitemenetluse kokkuleppega hõlmatud perioodi eest viivist arvestada. Kuna see asjaolu kuulub ka hageja nõude arvestuse hulka, tuleb hagejal ka selle suhtes nõude arvestuses avaldada, milline oli kokkulepe ja millise perioodi eest millisel alusel ja millises ulatuses täitemenetluses siiski viivist arvestati.
23.Juhuks kui menetluses selgub, et kostjal on hagejale viivise maksmise kohustus, taotleb kostja ka viivise vähendamist. Kostja palub vähendada viivist ka tagasiulatuvalt, sh juba tasutuks loetud summade osas. Käesoleval juhul ei ole kostja teinud ühtegi makset spetsiaalselt viivise tasumiseks. Makseid ta selliselt selgitanud ei ole. Täiendavalt palub kostja kohtul hinnata viivisekokkuleppe võimalikku tühisust. Kostjaga sõlmitud laenulepingute intressimäär oli 22% aastas, nii algse lepingu kui lepingu muudatuse punktis 8.1 sisalduv kokkuleppe nägi ette viivise maksmist sama määra alusel. 22% viivise määr erineb Riigikohtu poolt kindlasti tühiseks peetud viivisemäärast õige pisut, see ületab seadusjärgset viivisemäära (8%) 2,75 korda. Lisaks sellele võib viivisekokkulepe olla tühine ka VÕS § 404 lg 2 p 2 rikkumise tõttu. Seega on kostja juba täitemenetluses oma kohustusest rohkem maksnud, mitte ei võlgne hagejale veel midagi.
24.Kostja 07.06.2020. a seisukohtade kohaselt sõlmiti algne laenuleping 1067.0913.A kostjaga 25.09.2013. Seega on ilmne, et algse lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust üldse ei kontrollitud. Kostja tasaarvestab oma 25.09.2013 hagejaga sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 1067.0913.A ja selle 24.04.2015 muudatuskokkuleppest nr. 1 tekkinud kohustused hageja nõudega kostja vastu. Vastuses hagiavaldusele selgitas kostja ja tõendas, et Z Xi tehtud makseid arvestamata on lepingu täitmiseks tasunud 37462,84 eurot (nimetatud summa ei sisalda täituritasusid, see on võlausaldajale (hageja või Bigbank) ülekantud/laekunud netosumma). X X kontolt Z on lepingu täitmiseks tehtud veel makseid kokku 1880,29 eurot järgmiste maksetena: -
2-19-131753 Seega on võlausaldajale lepingu täitmiseks netosummana tasutud kokku 39343,13 eurot.
25.Kostja menetluskuludeks on kostja ja kostja esindaja on õigusabi eest kokku leppinud tunnitasu 120 eurot. Õigusteenuse osutamisel kulus 16 tundi. Kostja lepingulise esindaja kulud on kokku 1920 eurot. Kostja palub hagejalt menetluskuludena välja mõista lepingulise esindaja kulu 1920 eurot. Summa ei sisalda käibemaksu. Kõik kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
26.09.06.2020 lõplike seisukohtade kohaselt hageja seisukohast nähtub selgelt, et kostjaga on sõlmitud üks laenuleping, mille täitmiseks erineval ajal kehtisid erinevad maksegraafikud. Hageja selgituse kohaselt öeldi kostjaga sõlmitud leping esmakordselt üles 19.02.2015 avaldusega, mis jõustus 05.03.2015. Sellega lõppes esimene, 25.09.2013 lepingu sõlmimisel kehtestatud maksegraafik. Hageja lisatud Bigbank kontole tehtud maksete tabelist nähtub, et 03. – 07.04.2015 tehtud maksed kokku 600 eurot on vaid 116,66 euro ulatuses liigitatud põhivõlaks, ülejäänud osas intressiks, millega ilmselgelt rikuti VÕS § 415 lg 2 nõudeid. .
27.Maksegraafik nägi igakuise maksena ette 382,39 euro tasumist, mis koosnes erinevates summades põhiosast ja intressist. Oktoobris ja novembris kostja nii tasuski. Detsembris 2013 tasus kostja 200 eurot, jäädes sellega 182,39 euro ulatuses intressimaksega võlgu. Jaanuaris 2014 tasutud 443,19 eurot arvestas hageja täielikult intressiks, ehkki eelmise kuu maksest jäänud intressivõlg oli 182,39 eurot ja seda ületavas osas oleks makse tulnud lugeda põhiosa tasumiseks. Kostja tasus 2014. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis igakuiselt 443,19 eurot, juulis, augustis ja septembris igakuiselt 477,99 eurot ehk igal korral rohkem kui oli maksegraafiku järgne igakuine makse (382,39 €). Enammakstud osas oleks maksed pidanud etteulatuvalt põhiosa vähendama.
28.Eeltoodu põhjal ei saanud esimese ülesütlemise seisuga olla kostjal sellist põhiosa võlga, nagu hageja väidab. Seega on teise maksegraafikusse üle kantud vale, põhjendamatult suur põhisosa võlg. Lisaks vormistati põhiosaks ümber nii intressi- kui viivisevõlg ja hakati neilt õigusvastaselt intressi arvestama. Ühest küljest ei ole lubatud intressilt ja viiviselt intressi ja viivist arvestada, teisest küljest väljendub selles selgelt ka laenuandja vastutustundetus lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel. Laenuandja suurendas kõrvalnõuete arvelt juba niigi makseraskustesse jäänud kostja kohustusi (vähem kui kaks kuud varem oli leping esmakordselt üles öeldud) ja hakkas neilt intressi arvestama.
29.Hageja selgituse kohaselt jõustus esimene ülesütlemine 05.03.2015. 19.03.2015 esitas hageja kohtutäiturile kostja vastu täitmisavalduse, s.o. kaks nädalat pärast esimese ülesütlemise jõustumist. Lepingu muutmise kokkuleppe sõlmis hageja kostjaga täitemenetluse ajal 24.04.2015, s.o. vähem kui kaks kuud pärast ülesütlemist ja olukorras kus kostja juba pikaajaliselt ei olnud suutnud oma kohustusi täita. Pole võimalik, et hageja sai selliste asjaolude juures jõuda veendumuseni, et kostja suudab oma kohustusi tulevikus täita, eriti pidades silmas, et algse maksegraafiku igakuine makse oli väiksem kui uues maksegraafikus (vastavalt 382,39 ja 433,40 eurot). Järelikult sõlmiti kostjaga lepingud mõlemal korral vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes.
30.Kostja on teinud hagejale makseid märksa rohkem kui laenu põhiosa. Kostja sai reaalselt 18000 eurot. 07.05.2020. a seisukohas nimetas kostja esindaja kostja lepingute täitmiseks tasutud summana 39343,13 eurot. Hageja esitatud andmete põhjal on kostja sellest rohkemgi tasunud. Hageja esitatud Bigbanki kontole tehtud maksete tabelist ja kontoväljavõtetest nähtuvalt on laenulepingu täitmiseks tasutud kokku 43293,25 eurot.
31.Samas juhib kostja tähelepanu, et hageja esitatud dokumentidest ei nähtu Z Xa 10.11.2015 tasutud 200 euro ja 11.11.2015 tasutud 125 euro laekumine hagejale ehkki nimetatud maksed on samuti tasutud laenulepingu lisas 1 näidatud hageja kontole ja selge viitega hagi aluseks olnud laenule7(13)
2-19-131753 pingu lisale. Seega on tegelik nõuete täitmine olnud veel vähemalt 325 euro võrra suurem kui nähtub hageja esitatud dokumentidest ehk kokku vähemalt 43618,25 eurot.
32.Hageja 03.06.20. a seisukoha punktis 13 antud seletuse kohaselt esitati 24.09.215 täitmisele nõue 24851,55 eurot (põhjendamatult suur nõue), millest tasumata intressid olid 956,07 eurot, viivised 141,75 eurot ja võlgnevuse menetlemisega seotud kulud 1080,00 eurot. Ainult selles ulatuses kõrvalnõudeid võiks käsitleda kui arestimise eelseid kõrvalnõudeid, sest on üldteada, et täitmisavalduse esitamisele järgneb täitemenetluse alustamine täituri poolt ja keelumärgete seadmine võlgniku kinnisvarale ehk eelarestimine, mis loetakse arestimiseks (TMS § 148 lg 1). Täiteavalduses nõuti sissenõude pööramist kostja korterile Z mnt x, Narva. Kohtutäitur seadis keelumärke kinnistusraamatusse 30.11.2015. Seega pärast 30.11.2015 arvestatud intressid (st ka viivised) kuuluvad igal juhul tasumisele pärast võla põhiosa tasumist, s.t. ka maksete liigitamise korral vastavalt TMS § 56 lg 2. Kuivõrd hageja ei ole toonud välja arvestust, millises ulatuses arvestati viivist pärast arestimist, ei või laekumisi kostja kahjuks tõlgendada ja esmajärjekorras tuleb tasutuks lugeda põhivõlg.
33.Kostja leiab, et ei võlgne hagejale midagi. Lisaks ei ole hageja sisuliselt vastanud kostja vastuses hagiavaldusele esitatud vastuväidetele ega esitanud oma nõude kujunemise korrektset ja kontrollitavat arvestuskäiku, mis on hageja kohustus.
KOHTU PÕHJENDUSED
34.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab et hagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte ei ole vaidlust, et 25.09.2013 sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A, mille alusel sai kostja laenu 18500 eurot (hüpoteegipidaja AS Bigpank), tähtajaga 25.09.2016 (dtl 167-176); 24.04.2015 sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatuse nr 1, mille alusel sai kostja laenu 22741,46 eurot tähtajaga 25.04.2030, tagatiseks korteriomand asukohaga Z mnt (dtl 39-48; 49-60); tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatuse nr 1 ütles hageja 01.09.2015 üles, andes koguvõlgnevuse 24 902,53 euro tasumiseks tähtaja 15.09.2015 (dtl 61-62); tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatuse nr 1 täitmata jätmise suhtes on tehtud täiturile taotlus täitemenetluse algatamiseks, nõudesummaga 24851,55 eurot, millele lisandub viivised igapäevaselt 15,75 eurot alates 25.09.2015 (dtl 63-64); Kinnisvara müügis jaotatud tulemi kohaselt on hagejale täituri poolt makstud 22864,63 eurot (dtl 65-68)
-
-
-
Poolte vahel on vaidlus: -
kas tegemist oli vastutustundetu laenamisega ja lepingud on tühised; kui suur on võla summa; kas viivise ja intressi arvestused on seaduslikud;
35.Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-le 2 on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga laenuasja andma laenusaajale laenu, laenusaaja aga kohustub tagasi maksa sama rahasumma. VÕS § 397 lg-st 1 tulenevalt tuleb majandus- või kusetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbi8(13)
2-19-131753 jale krediiti või laenu. Tulenevalt lepingulise suhte olemusest kohaldatakse poolte vahelistes suhetes arvelduskrediidi sätteid. VÕS § 76 lg 1 ja VÕS § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 ja 4 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist või taganeda lepingust või öelda leping üles. Esmalt annab kohus hinnangu vastutustundliku laenamise ja laenulepingu tühisuse argumentidele
36.Kostja märgib, et laenuleping on tühine, kuna hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja märgib, et kostja on esitanud oma palgatõendid ja pangakonto väljavõtte (dtl 268-280), mille alusel hageja hindas krediidivõimet ning jõudis järeldusele, et igakuine makse 433,40 eurot on laenusaajale jõukohane, kuna see summa on oluliselt väiksem 50%-st tema sissetulekust.
37.Poolte vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes (so krediidileping, mille pooleks on majandus-või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ning tarbijast krediidivõtja). VÕS § 416 reguleerib tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid.
38.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1-2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.
39.Kohus selgitab, et seaduseandja on ette näinud krediidiandjale kohustuse jälgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Antud nõue on ette nähtud selleks, et kaitsta nii laenuandjat kui ka laenusaaja, sellest et vältida ülelaenamist ja sellega seotud negatiivseid mõjusid. Laenuandjal on kohustus teha selgeks, mida tarbija krediidivõimelisus ja hinnata seda, samuti on laenuandjal kohustus anda piisavat teavet laenusaajale ja selgitada laenuga kaasnevaid asjaolusid. Üks võimalus krediidivõimelisuse hinnangu kujundamiseks on teha seda tarbijalt saadud teabe alusel. Seega on ka laenusaajal kohustus anda piisavalt ja tõest infot, et laenusaaja saaks hinnata kõike riske, mis laenuga kaasnevad. Tarbijal kohustus anda krediidiandjale teavet selleks, et krediidiandja saaks tarbija krediidivõimelisust hinnata (VÕS § 14 lg 2) .
40.Krediidiandjal on ka võimalus tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks koguda teavet asjakohastest andmebaasidest, milleks on siis võlaregistrid, Ametlikud teadeanded, kinnistusraamatud jne, mis annavadki krediidiandjatele informatsiooni tarbijast krediidivõtjate maksekäitumise ja võetud kohustuste kohta. Kogutud info põhjal saab hinnata isiku krediidivõimelisust. Samuti on krediidiandjal kohustus kontrollida krediidisaaja poolt esitatud andmeid ja neid analüüsida ning ka vajadusel täpsustada. Antud juhul on laenuandja lähtunud ainult laenusaaja poolt esitatud andmetest.
41.Kohtule esitatud tõendite kohaselt 25.09.2013 sõlmisid pooled tarbijakrediidileng (dtl 167-176), millega anti laenu 18 500 eurot, Llaenu tagatiseks seati korteriomand ning igakuise makse suuruseks kujunes koos intressidega 382,39 eurot. Menetluse käigus selgus, et 2013 sõlmitud tarbijakrediidilepingut nr 1067.0913.A muudeti 24.04.2015, sõlmiti lisa nr 1, mille kõigus suurendati laenusummat. Laenu suurendamise eesmärk oli, et kostja suudaks tasuda kohtutäituri menetluses oleva täiteasja nr 066/215/2176 kulud 1171,02 eurot, samuti rahuldada Eesti Inkasso OÜ nõude 780,40 eurot (dtl 286).
9(13)
2-19-131753
42.Riigikohus on 31.01.2018 lahendis nr 2-14-21710 selgitanud, et kehtiva VÕS § 4033 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)
43.Antud juhul leiab kohus, et hageja kohustus on tõendada, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud, kuna tema kui krediidiandjal oli kohustus tõendada, et ta on maksevõime hindamisel üles näidanud piisavalt nõuetekohast hoolsust. Nimelt, kas oli kogutud piisavalt infot isiku maksevõime hindamiseks, analüüsitud, et laenusaaja suudab laenu tagasi maksta, hinnates selleks registritest ja kliendilt saadud infot ning näitama kuidas on andmeid analüüsitud, mille tagajärjel kujunes maksevõime hinnang. Kohus juhib tähelepanu, et krediidisaajale on finantsinspektsioonilt tehtud juhis, kuidas antud toiminguid läbi viia. Hageja kohtule neid tõendeid esitanud ei ole. Kohtule esitatud tarbijakrediidilepingu üldtingimused ja Euroopa standardnõuded (dtl 45-48; 281-284) antud infot ei tõenda. Samuti viide, et on hinnatud krediidisaaja maksevõimet ainut töötasu tõendite ja konto väljavõtte alusel, ei ole piisav, et täita vastutustundliku laenamise põhimõtet.
44.Samas ei saa kohus ka täielikult järeldada, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet täielikult järginud. Laenu saamiseks pidi kostja pöörduma hageja poole, esitades laenutaotluse. Samuti laenu suurendamiseks pidi kostja tegema taotluse, kuna see ettepanek ei tulnud hageja poolt. Koos laenutaotlusega pidi kostja andma oma maksevõime andmed, mida on ka töölepingu ka konto väljavõttega tehtud. Oma maksevõimet teadis kõige paremini kostja ise, mistõttu pidi ka temal olema kohustus kaaluda, kas ta on suuteline oma kohustust täitma nii esmakordse laenulepingu kui ka selle muudatuse maksegraafiku alusel. Hageja selgituste kohaselt kasutas ta kostja poolt esitatud andmeid kostjate jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Laenulepingu sõlmimised ei olnud hagejal kahtlusi kostjate krediidivõimekuses.
45.Kohus märgib, et laenuandja laenusaaja maksevõime hindamise kohustuse kõrval on ka laenusaajal endal kohustus informeerida laenuandjat maksevõime muutustest ja muudest asjaoludest, mis võivad mõjutada lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Seega ei ole ka kostja andnud täielikke andmeid oma maksevõime hindamiseks.
46.Kohus leiab, et antud juhul ei saa väita, et laenuandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Kohus möönab, et on tõendamata, et finantsinspektsiooni antud juhiseid oleks täielikult järgitud (nn krediiditoimik), kuid kohus ei saa öelda, et laenu andmisel oleks jäetud laenusaaja maksevõime täielikult hindamata. Kuna laenusaajal on ka kohustus, siis tuleb ka temal teha kaalutletud otsus oma maksevõime kohta.
47.Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et laenuleping ei ole tühine tarbijakrediidilepingu sätete järgimata jätmise tõttu. Järgmiseks annab kohus hinnangu põhivõla ja kõrvalnõuete suhtes
48.Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõudena laenusumma 5820,76 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 08.01.2020 382,34 eurot ning lisanduvad viivised alates 09.01.2020 põhinõudelt 22% aastas. Kostja väidab, et laenulepingu muudatuse alusel ei ole märgitud summat kätte 10(13)
2-19-131753 saanud, laenusumma on tasutud ning kui kohus leiab, et kostjal lasub kohustus, siis palub arvesse võtta krediidikulukuse määr on liiga kõrge ning vähendada viivist. Kostja väidab ka, et laenusumma arvestust ei ole esitatud, mistõttu selle kujunemine on ebaselge.
49.Kohus on hagejat kohustanud esitama selge arvestus põhivõla kujunemise suhtes. Hageja selgituste kohaselt oli 25.09.2013 sõlmitud laenulepingu kohaselt sai kostja laenu 18500 eurot ja ostis korteri, mis on ka laenu tagatiseks. Kostja kohustus tagastama igakuise maksena 382,39 eurot. Lõpptähtajaks oli määratud 25.09.2016, kusjuures koos intressidega kohustus tagastama kostja hagejale kokku 16 705,75 eurot, intressimääraks oli kokkuleppe kohaselt 22% aastas. 19.02.2015 ütles hageja lepingu üles, kuna kostja kohustusi ei täitnud ja andis tähtaja kogu võlgnevuse tasumiseks kuni 15.03.2015. Kohtutäituri juures oli täitmisel nõue, mille suuruseks oli põhiosa 17 704,73 eurot, intressid 1 755,64 eurot, menetlemisekulud 1120 eurot ja lisanduv viivis 10,82 eurot päevas. 24.04.2015 sõlmiti lepingu lisa, kuna põhileping oli üles öeldud, laenusummaks oli 22 741,46 eurot, kuid sellest arvestati maha lepingutasu 400 eurot, laenulepingu alusel tagastamata summa 20390,05 eurot (laenupõhiosa 17 588,07 eurot, intressid ja viivised 1601,98 eurot, menetlemise kulud 1200 eurot). Seega lõpetati lepingu lisa sõlmimisega täitemenetlus ja Inkasso Eesti OÜ võlgnevus. Kuna kostja kohustust ei täitnud, öeldi 24.09.2015 üles ka laenulepingu lisa. Selleks ajaks oli kujunenud võlgnevus 24 851,55 eurot (põhiosa 22,673,73 eurot, tasumata intress 966,07 eurot, menetlusemise kulud 1080 eurot, viivised 141,75 ja lisandub viivis 22% aastas põhinõudelt). Täitemenetluse käigus müüdi tagatis ning sellest saadi 22 865,63 eurot, selleks ajaks oli nõue 28 686,39 eurot.
50.Kohus nõustub antud juhul kostjaga, et hageja nõude kujunemine on jätkuvalt ebaselge. Arusaamatuks jääb, kui sõlmiti laenulepingu lisa ning arvestati laenusummaks 22 741,46 eurot, siis kuidas on see laenusumma kujunenud. Kas selle summa sisse on arvestatud põhilepingu alusel saadud kogupõhivõlg koos kõrvalnõuetega/osaliselt kõrvalnõuetega, millele lisandusid täitemenetluse kulud või mitte.
51.Kui vaadata laenulepingut, mis oli sõlmitud 25.09.2013 ja sellele lisatud maksegraafikut (dtl 167176), siis oli kostjal kohustus tasuda põhiosa 18 500 eurot, intressi 11 589,40 eurot (kokku 30586,40) eurot. 24.04.2015. a laenulepingu lisa põhisummaks on 22 741,46 eurot. Kuna pooled ei vaidle, et sellest summast kustutati laenulepingu alusel saadud nõue, mis oli juba täitmisel ning sisuliselt kostja rahana laenu ei saanud, jääb arusaamatuks, mida on arvestatud 22 741,46 euro hulka. Kuna põhinõue oli 17 704,73 eurot (hageja täpsustuses) väiksem, siis eeldab kohus, et sinna on arvestatud ka viivised ja teatud määral intressid, millele on uue maksegraafikuga asutud uuesti arvestama intresse. Kohus pöörab tähelepanu asjaolule, et isegi kui arvestada kokku summad, mis olid täitmisel ja lisanduvad kohustused (Inkasso Eesti OÜ ja täitemenetluse kulud), ei moodustu 22 741,46 eurot, mistõttu ei ole mõistetav, millest see summa on kujunenud, et saaks anda hinnangut, kas laenuandja on rikkunud selgituste andmist, et kostja oleks saanud hinnata, kas laenukohustust ollakse võimeline tagastama.
52.Eeltoodust lähtuvalt leiab, et kohtule esitatud nõude arvestus on ebaselge. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas on kujunenud lepingu lisa algsumma (kas algsumma sisse on arvestatud ka selleks hetkel sissenõutavaks muutunud viivised ja ka mingil määral intress), millele lisandub uue maksegraafiku alusel intress ja hiljem ka viivis.
53.Olenemata sellest, et kohus on leidnud, et laenu algsumma kujunemine on ebaselge, siis annab kohus ka hinnangu kostja vastuväidete suhtes, mis puudutavad krediidikulukuse määra, viivist ja intressi.
54.Kostja leiab, et krediidikulukuse määr on ebamõistlikult suured. 11(13)
2-19-131753
55.Kohus pöörab tähelepanu, et esmase lepingu kohaselt (dtl 167) on märgitud krediidikulukuse määraks 26,53% aastas ning lisa (dtl 39) puhul on selleks märgitud 24,93% aastas. Eesti Panga poolt avaldatud keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude keskmise kulukuse määr oli 2013. a 37,21% ja 2015 a 26,57%. Kuna krediidikulukuse määr lepingus ei ole seaduses lubatust suurem ehk ei ületa tarbimislaenude keskmist krediidi kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping automaatselt tühine.
56.Lepingu ja lisa kohaselt on intress aastas 22%. Intress on tasu raha kasutamise andmise eest. Kostja on laenu võtnud ja raha kasutanud, seega on hageja intressi nõue põhjendatud ja õigustatud. Kostja on lepingut sõlmides sellise tingimuse ja tasuga nõustunud. Laen tuli tagastada vastavalt laenuandja poolt esitatud arvetele.
57.Kohus selgitab, et lepingu poolte vabadus on kokku leppida intressi suuruses. Kohus möönab, et tarbijakrediidilepingu regulatsiooni erinevuse põhjuseks võrreldes tavalise laenulepingu regulatsioonist on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus, kuid see ei eelda, et laenusaaja ei saaks läbirääkimisi pidada enne lepingu sõlmimist. VÕS § 94 lg 3 põhimõtte kohaselt on osapoolte õigus kokku leppida intressimääras, mida antud osapooled on ka teinud.
58.Kostja palub ka viivise vähendamist, leides, et need on ebamõistlikult suured. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08 märkinud, et VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Seadusandja on jätnud VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses VÕS § 113 lg-le 1 viidates täpsustamata, kas viide hõlmab lisaks VÕS § 113 lg 1 teisele lausele ka kolmandat lauset. Nimelt näevad VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause ette erinevad viivisemäärad. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kuigi praegu kehtivas redaktsioonis on VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause sõnastatud veidi teisiti eespool esitatust, jääb esitatud õiguslik küsimus ka kehtivat redaktsiooni arvestades samaks. Kolleegium leidis, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul olid pooled kohtute otsuste kohaselt kokku leppinud 25,73% suuruses intressimääras aastas. Kolleegium märkis täiendavalt, et välistatud ei ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.
59.Kohus leiab, et viivisemäär ei ole ebaseaduslikult suur. Lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning põhimõtteliselt on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimääraga samaväärses määras. Samas möönab kohus, et viivise vähendamise nõude puhul tule alati kaaluda konkreetset juhtumit.
60.Kostja leiab, et arusaamatu on ka viivise ja intressi kujunemise summa, kuna kostja ei ole kordagi viivist maksnud, sest kõik maksed on tehtud põhiosa katteks. Kohus pöörab kostja tähelepanu asjaolule, et kuna kokkulepe puudus maksete arvestamise suhtes, siis VÕS § 415 lg 2 p 1-4 määratleb täpselt millise kohustuse katteks maksed arvestatakse.
12(13)
2-19-131753
MENETLUSKULUD
61.Vastavalt TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
62.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4).
(digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.