Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. oktoober 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-131753
Tsiviilasi
Hüpoteeklaen AS-i hagi Natalia Patrikeeva vastu võla nõudes 7483,72 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 8. juuli 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Hüpoteeklaen AS-i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Hüpoteeklaen AS (registrikood 11663703), lepinguline esindaja Kadri Uus Vastustaja (kostja): Natalia Patrikeeva (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Alar Liivamägi
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 8. juuli 2020 otsus muutmata arvestades ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendusi.
3.Jätta kõik menetluskulud ringkonnakohtus Hüpoteeklaen AS-i kanda.
4.Välja mõista Hüpoteeklaen AS-lt menetluskuluna Natalia Patrikeeva kasuks 480 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses
sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hüpoteeklaen AS (hageja) esitas 30. oktoobril 2019 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Natalia Patrikeevalt (kostja) 5957,59 euro saamiseks. Kostja esitas avaldusele vastuväite ning asi anti üle hagimenetlusse. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 6203,10 eurot (s.o põhinõue 5820,76 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 22. september 2019 – 8. jaanuar 2020 382,34 eurot) ja viivis põhinõudelt lepingus ettenähtud viivisemääras 22% aastas alates 9. jaanuarist 2020. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmisid pooled 25. septembril 2013 tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 18 500 eurot, intressimääraga 22% aastas. Laenusummast 500 eurot arvestati lepingutasuks. Samal päeval sõlmisid pooled notariaalse lepingu korteriomandi üleandmiseks, korteriomandi hüpoteekidega koormamiseks ja asjaõiguslepingud. Lepingu nr 1067.0913.A lõpptähtajaks oli 25. september 2016. Kostja ei tasunud lepingust nr 1067.0913.A tulenevaid makseid ning hageja ütles kostjaga lepingu üles.
19.märtsil 2015 alustas kohtutäitur täitemenetlust. Täitemenetluse algatamise teate kohaselt oli nõude suurus kokku 20 754,02 eurot (tasumata põhiosa 17 704,73 eurot, tasumata intressid 1788,64 eurot, menetluskulud 1120 eurot, viivis 140,65 eurot). Täitemenetluses leppisid pooled kokku võlgnevuse tasumises osamaksetena 500 eurot kuus.
24.aprillil 2015 sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatuse nr 1 põhjusel, et põhileping oli üles öeldud ja sellest tulenev nõue oli muutunud sissenõutavaks. Kostja taotles lisalaenu, et tasuda hageja poolt algatatud täitemenetlusega seotud kulud 1171,01 eurot, lepingutasu 400 eurot, täita kohustus Eesti Inkasso OÜ ees 780,40 eurot ja lepingust nr 1067.0913.A tulenev nõue 20 390,05 eurot. Muudatuse nr 1 sõlmimisega lõpetati 19. märtsil 2015 algatatud täitemenetlus. Lepingu muudatuse nr 1 järgi oli laenusummaks 22 741,46 eurot intressiga 22% aastas. Lepingu tagatiseks seati hüpoteek kinnisasjale aadressil X (registriosa nr 647009). Kostja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust. Hageja esitas kostjale lepingu ülesütlemise teate, mille järgi tuli kostjal kohustus täita hiljemalt 15. septembriks 2015. Kostja võlgnevust ei tasunud. Seega muutus lepingu muudatusest nr 1 tulenev nõue sissenõutavaks 16. septembril 2015.
Põhinõue tuleneb lepingus sätestatud laenusummast (22 741,46 eurot), millest arvati lepingu kohaselt maha lepingutasu 400 eurot, tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913A alusel tasumata nõuded summas 20 390,05 (laenu põhisumma 17 588,07 eurot, intressid ja viivised 1601,98 eurot, menetluskulud 1200 eurot).
24.septembril 2015 esitas hageja kohtutäiturile täitemenetluse alustamise avalduse (täiteasi nr 066/215/2176). Hageja nõue kostja vastu oli 24. septembri 2015 seisuga 24 851, 55 eurot (sh põhinõue 22 673,73 eurot), millele lisandusid viivised 22 % aastas põhinõudelt. Kostja ei pidanud maksegraafikust 500 eurot kuus kinni ja tagatis müüdi 14.-21. august 2019 toimunud enampakkumisel hinnaga 24 900 eurot, hagejale laekus 4. oktoobril 22865,63 eurot. 5.juuni 2020 hagi täpsustuse kohaselt oli kostja võlgnevus tagatise müügi hetkeks suurenenud 28686,39 euroni. Täitemenetluses tagatise müügist saadud laekumisest arvestati põhisumma osaliseks tagasimakseks 15 590,64 eurot, sissenõutavaks muutunud intresside (seisuga 16. september 2015) ja viiviste katteks arvestati 6743,41 eurot. Laenusumma tasumata osa suuruseks jäi 5820,76 eurot. Nõuded on arvestatud lähtudes TMS § 56 lg-test 1 ja 2. Võlgnevuse menetlemise kulusid vähendati 1000 euro võrra. Hageja kinnitas (dl 352), et lepingu täitmiseks on perioodil 24. oktoober 2013 kuni 27. maini 2020 toimunud laekumised (ringkonnakohtu arvestuste kohaselt kokku 46251,12 eurot).
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja rikkus kostjaga tarbijakrediidilepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi (laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 4032 lg-d 1 ja 11). Hageja ei kontrollinud kostja võimet lepingust tulenevaid kohustusi täita. Hageja sõlmis kostjaga lepingu muudatuse nr 1 olukorras, kus kostja oli varasemate maksetega raskustesse jäänud ning teadis, et kostja ei suuda oma kohustusi täita. Lisaks ei teavitanud hageja kostjat lepingute sõlmimise ja rikkumisega seotud riskidest. VÕS § 4032 lg 7 kohaselt peab vastutustundliku laenamise kohustuste täitmist vaidluse korral tõendama krediidiandja, st hageja. Juhul kui kohus tuvastab hageja rikkumised, tasaarvestab kostja oma kahju hüvitamise nõude lepingust tekkinud kohustusega hageja ees. Kostjaga sõlmitud lepingud on tühised, kuivõrd tarbijakrediidilepingu sõlmimise sätteid ei ole järgitud (VÕS § 408 lg 1). Lepingud ei sisalda kõiki VÕS §-des 404 ja 405 sätestatud kohustuslikke andmeid. Krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi lepingutesse märgitud ei ole (VÕS § 404 lg 21). Algses laenulepingus on krediidi kulukuse määr 26,53%, lepingu muudatuses 24,93%. Kostja hinnangul on tegemist suvaliste numbritega, mis on näidatud tegelikust väiksemana. Kostja vaidlustas krediidi kulukuse määra õigsuse. VÕS § 408 lg-d 2-9 loovad VÕS § 408 lg-st 1 erandi, kuid neis ei ole nimetatud VÕS § 404 lg 21 rikkumist, seega selle sätte rikkumisel erand ei kehti. Alternatiivselt võib osutuda võimalikuks VÕS § 405 ja § 408 lg 5 kohaldamine, mis annaks lepingu tühisusega sarnase tulemuse ja sel juhul ei tekkinud kostjal intressi maksmise kohustust suuremas ulatuses kui VÕS §-s 94 sätestatud. Kostja ei ole hageja väidetud summas (22 741,46 eurot) laenu saanud. Kostja sai laenu vaid algse lepingu alusel, mille järgi oli laenusumma 18 500 eurot ja millest maksti kostjale välja 18 000 eurot. Seega ei ole hageja nõue põhivõla osas õige ning järelikult on ebaõiged ka kõrvalnõuete arvestused. Hageja nõue on põhjendamatu, ebaselge ja tõendamata. Hageja pole esitanud ühtki arvestust oma võlanõude kujunemise kohta. Hageja ei ole järginud VÕS § 415 lg 2 nõudeid. Põhivõlg oleks pidanud saama tasutud ainuüksi kohtutäiturilt korteriomandi müügist saadud rahast,
millest laekus hagejale 4. oktoobril 2019 22 865,63 eurot. Enne põhivõlga oleks võinud tasutuks lugeda vaid sissenõudmisega seotud kulud, kuid neid hageja ei nõudnud. Hageja on saanud täitemenetluses erinevate maksetena kokku 35 729,87 eurot ja lisaks sellele ka täitemenetluse eelselt lepingu täitmiseks tehtud makseid, kokku vähemalt 39 343,13 eurot (sh A.A. ja B.B. maksed kostja eest). Kostjal ei ole hageja ees võlga. Täitemenetluses lepiti kokku võlgnevuse osade kaupa tasumises. Seega ei olnud hagejal õigust täitemenetluse toimumise perioodi ajal viivist arvestada. Kui kohus tuvastab, et kostjal on viivise maksmise kohustus, taotleb kostja VÕS § 162 lg-te 1 ja 3 alusel viivise vähendamist (sh juba tasutuks loetud summade osas) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani. Lisaks on kostja seisukohal, et viivisekokkulepe tüüptingimusena määras 22% aastas on tühine, kuna ületab seadusjärgset viivisemäära 2,75 korda. Lisaks võib viivisekokkulepe olla tühine VÕS § 404 lg 2 p 2 rikkumise tõttu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Maakohus märkis, et poolte vahel on vaidlus selles, kas tegemist oli vastutustundetu laenamisega ja lepingud on tühised, kui suur on võla summa, kas viivise ja intressi arvestused on seaduslikud. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes. Krediidiandjale on ettenähtud kohtustus järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1 p-d 1-2), mille järgimise kohustust tõendab hageja. Kohtule esitatud tarbijakrediidilepingu üldtingimused ja Euroopa standardnõuded (dtl 45-48, 281-284) seda ei tõenda. Samuti ei ole põhimõtte järgimiseks piisav hageja viide, et hinnatud on krediidisaaja maksevõimet töötasu tõendite ja konto väljavõtte alusel. Maakohus leidis, et eelnevast ei saa järeldada, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet üldse järginud. Kostja pidi esitama laenutaotluse ja sellega koos oma maksevõime andmed. Kostja esitas oma töölepingu ja pangakonto väljavõtted. Kostja teadis oma maksevõimet kõige paremini, mistõttu oli ka temal kohustus kaaluda, kas ta on suuteline täitma nii algsest laenulepingust kui ka selle muudatusest tulenevaid kohustusi. Hageja selgitas, et kasutas kostja esitatud andmeid kostja mõistliku laenukoormuse arvutamiseks ning lepingu sõlmimisel ei olnud hagejal kostja krediidivõimekuses kahtlusi. Maakohus märkis, et ka laenusaajal endal on kohustus informeerida laenuandjat maksevõime muutustest ja muudest asjaoludest, mis võivad mõjutada lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Seega ei ole kostja andnud täielikke andmeid oma maksevõime hindamiseks. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et laenuleping ei ole tühine tarbijakrediidilepingu sätete järgimata jätmise tõttu. Maakohus kohustas hagejat esitama põhivõla kujunemise selge arvestus. Kohus nõustus kostjaga, et hageja nõude kujunemine on jätkuvalt ebaselge. Arusaamatuks jääb, kuidas on kujunenud lepingu muudatuses nr 1 sätestatud laenusumma 22 741,46 eurot. Pole selge, kas nimetatud summa sisse on arvestatud põhilepingu alusel saadud kogu põhivõlg koos kõrvalnõuetega, millele lisandusid täitemenetluse kulud. Kuna põhinõue oli väiksem, siis eeldas kohus, et sinna on arvestatud ka viivised ja teatud määral intressid, millele on uue maksegraafiku alusel hakatud uuesti arvestama intresse. Arvestades kokku täitmisel oleva kohustuse ja lisanduvad kohustused (Inkasso Eesti OÜ ja täitemenetluse kulud), ei moodustu
kogusummaks 22 741,46 eurot. Seega ei ole summa kujunemine mõistetav, mistõttu kohus ei saa hinnata, kas hageja rikkus laenulepingu selgitamiskohustust, et kostja oleks saanud hinnata, kas ta on laenu võimeline tagastama. Kuna krediidi kulukuse määr (26,53% ja 24,93%) ei ole seaduses lubatust suurem ega ületa tarbimislaenude keskmise krediidi kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping automaatselt tühine. Pooled leppisid kokku intressimääras 22% aastas. Intress on tasu raha kasutamise eest. Kuivõrd kostja sai laenu ja raha kasutas, on hageja intressinõue põhjendatud. Kostja ise on sellise tingimuse ja tasuga nõustunud. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (VÕS § 113 lg 1 kolmas lause). Maakohus leidis, et viivisemäär ei ole ebaseaduslikult suur, kuid viivise vähendamise taotluse korral tuleb alati kaaluda konkreetset juhtumit.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja laenusumma 5820,76 eurot, 8. jaanuari 2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 382,34 eurot ja lisanduvad viivised alates 9. jaanuarist 2020 põhinõudelt määraga 22% aastas. Maakohus jättis ebaõigesti hagi rahuldamata põhjusel, et hageja nõude arvestus on ebaselge. Pooled leppisid kokku, et krediidisumma on 22 741,46 eurot, millest arvati maha lepingutasu 400 eurot, tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913A alusel tasumata nõuded summas 20 390,05 eurot (s.o laenu põhisumma 17 588,07 eurot, intressid ja viivised 1601,98 eurot ja võlgnevuse menetlemise kulud summas 1200 eurot). Hageja selgitas kohtule 3. juuni 2020 menetlusdokumendis, et intresside ja viiviste nõudesumma oli kogusummas 1601,98 eurot. Sellest summast oli 19. veebruari 2015 lepingu ülesütlemisteate kohaselt tasumata intressid
5.märtsi 2015 seisuga summas 1542,18 eurot. Järelikult on tasumata viivised 24. aprilli 2015 seisuga summas 59,08 eurot. Kui kohtu jaoks jäi ebaselgeks viiviste ja intresside osakaal, siis pole selge, millisel põhjusel ja millisel õiguslikul alusel jäi rahuldamata kogu hageja nõue.
5.Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja jääb kõigi oma varasemate seisukohtade juurde. Kuivõrd hagi jäi rahuldamata, ei olnud kostjal alust apellatsioonkaebuse esitamiseks. Siiski on kostja seisukohal, et ringkonnakohus peaks muutma maakohtu otsuse põhjendusi osas, mis puudutavad lepingu tühisust ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus märkis õigesti, et vastutustundliku laenamise kohustuse täitmine tuleb tõendada hagejal ning, et hageja ei ole esitanud kohtule selle kohta piisavalt tõendeid. Samuti leidis kohus, et vastutustundliku laenamise kohustuse täitmiseks ei ole piisav, et hageja hindas kostja krediidivõimet ainult töötasu tõendite ja konto väljavõtte alusel. Eelnevast järeldub, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus asus aga üllatuslikult seisukohale, et „ei saa täielikult järeldada, et hageja pole vastutustundliku laenamise põhimõtet täielikult järginud“. Maakohus asetas maksevõime hindamise kohustuse osaliselt kostjale, leides, et kostja ei andnud hagejale täielikke andmeid oma maksevõime kohta. Vastutustundliku laenamise kohustuse täitmine ei ole osadeks jagatav
ning krediidiandja kas täidab seda kohustust või mitte. Samuti ei ole hageja väitnud, et kostja oleks mingid andmed jätnud esitamata. Kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust ning kostja esitas menetluses tasaarvestusavalduse, ei olnud kostjal lepingust tulenevaid kõrvalkohustusi. Põhivõla on kostja hagejale tagastanud. Hageja nõude kujunemine ei ole jälgitav ega selge, seda nii põhisumma kujunemise kui lepingust tegelikult tekkinud kohustuste osas ega ka lepingu täitmiseks tehtud maksete liigitamise osas erinevate nõudeliikide katteks. Hageja ei ole põhisumma kujunemise kohta öelnud muud, kui et see lepiti kokku. Kui mõista hagejat nii, et põhisummas sisaldusid hageja poolt mahaarvamistena nimetatud summad, siis mahaarvamistena nimetatud summadest kokku ei kujune lepingumuudatuse nr 1 väidetud põhisummat 22 741,46 eurot, vaid 20 790,05 eurot (400 + 20 390,05). Hageja on apellatsioonkaebuses selgitanud intressi ja viivise omavahelist proportsiooni, kuid maakohtu menetluses ta seda ei teinud. Maakohus ei pidanud iseseisvalt tõenditest asjaolusid tuletama. Samuti on tegemist pelgalt hageja väitega, mitte kontrollitava kujunemisega. Isegi, kui kostjal oleks tekkinud lepingu alusel kohustused hageja kirjeldatud ulatuses, pidi väidetav põhivõlg olema tasutud kohtutäiturilt laekunud summade arvelt juba enne hagi esitamist. Hageja kinnitas, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on hagejale laekunud 39 343,13 eurot. Maakohus ei võtnud seisukohta kostja vastuväite osas, mille kohaselt on lepingud VÕS § 408 lg 1 alusel tühised, kuna neis puuduvad kõik VÕS § 404 lg-s 21 nõutud tarbijakrediidilepingus avaldamiseks kohustuslikud krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Samuti on kostja jätkuvalt seisukohal, et laenulepingu viivisekokkulepe on tühine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon hagi rahuldamata jätmise osas on põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus täiendab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
7.Pooltel ei ole vaidlust selles, et nad sõlmisid 25. septembril 2013 tarbijakrediidilepingu, mille kohaselt kostja sai hagejalt laenu 18 500 eurot, millest 18000 eurot maksti kostjale välja ja 500 eurot arvestasid pooled lepingutasuks. Pooled ei vaidle ka selles, et 24. aprillil 2015 sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu muudatuse, mille alusel hageja kostjale laenuraha juurde ei andnud, kuid pooled leppisid lepingu muudatuses krediidisummaks kokku 22741,46 eurot. Selle summa arvelt tehti maksed kostja kohustuste täitmiseks kohtutäiturile ja Eesti Inkasso OÜ-le. Hageja on apellatsioonkaebuses kinnitanud (dl 400), et krediidisumma sisaldas ka tasumata intressi summas 1542,18 eurot. Samuti on hageja kinnitanud, et kostja on lepingust tulenevate kohustuste katteks tasunud 39 343,13 eurot, sh tagatise müügi arvelt 22 865,63 eurot. Ringkonnakohus arvestas hageja esitatud andmete alusel (dl 352), et kostja on hagejale tasunud kokku mitte 39 343,13 eurot, vaid 46251,12 eurot.
8.Ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohus tuvastas põhjendatult, et pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 mõttes, ei ole maakohus piisavalt pööranud tähelepanu sellega seotud regulatsiooni eripäradele. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12; Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 15).
9.Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamata jätmiseks piisas maakohtu poolt tuvastatust, et hageja nõude arvestus on ebaselge. Kostja vaidlustas maakohtus nõude kujunemise. Asjaolu, et kostja ei vaielnud täitemenetluses nõude sundtäitmisele vastu, ei võta kostjalt vastuväidete esitamise õigust käesolevas menetluses. TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Maakohus uuendas 20. mail 2020 asjas menetluse ja selgitas hagejale, et esitatud haginõude summaarne kujunemine on ebaselge ja esitatud andmete põhjal ei ole võimalik otsust teha. Vastuseks maakohtule kinnitas hageja 3. juuni 2020 menetlusdokumendis, et põhinõue tuleneb lepingu muudatusest nr 1, mille järgi oli laenusumma 22 741, 46 eurot, mis oli suurenenud lepingu ülesütlemise ajaks summani 24 851,55 eurot ja tagatise müügi hetkeks 28 686, 39 euroni. Hageja kinnitas, et perioodil 24. oktoober 2013 kuni 7. aprill 2015 tasus kostja ja kolmandad isikud tarbijakrediidilepingu katteks intressi ja põhiosa tagasimaksetena kokku 5593,09 eurot, hageja esitas selle kohta ka arvestuse (menetlusdokumendi lisa 1). Hageja selgitas ka täitemenetlustega seonduvat ja esitas ülevaate lepingujärgsetest laekumistest aastaste perioodide lõikes, märkimata seejuures milliste kohustuste (põhinõue või kõrvalkohustused) katteks ta laekunud summasid arvestas. Sellest tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja nõude kujunemine ei ole arusaadav ka pärast hageja poolset selgitust. Hageja jättis täielikult vastamata kostja seisukohtadele VÕS § 415 lg 2 kohaldatavuse osas. Tagatise realiseerimisest saadud rahast oleks pidanud piisama hageja põhinõude katteks.
10.Ringkonnakohus peab hageja nõude selgusega seoses vajalikuks märkida veel järgmist. Kuigi hageja esitatud lepingu muudatuse nr 1 kohaselt kuulus kogu krediidisumma 22741,46 eurot kostjale üle andmisele (dl 40), ei eita hageja apellatsioonkaebuses, et muudatuses nr 1 märgitud krediidisummast tehti mahaarvamine lisaks lepingutasule 400 eurot ka 25. septembril 2013 sõlmitud tarbijakrediidilepingu alusel tasumata nõude 20 390,05 eurot katteks. Seega on muudatus nr 1 sõlmimise eesmärgiks vähemalt osaliselt 25. septembril 2015 sõlmitud laenulepingu refinantseerimine. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes, mille maakohus on jätnud tegemata. Pooled ei vaidle, et kostjal tekkisid laenu tagastamisega raskused ning kostja sattus makseviivitusse. Apellatsioonkaebuses hageja ei eita, et muudatuses nr 1 märgitud krediidisumma 22 741,46 eurot sisaldab mh ka tasumata intressi 1542,18 eurot ja viivist 59,08 eurot. Praeguses vaidluses on hageja nõude osaks muuhulgas ka viivis. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuivõrd muudatuse nr 1 järgi on tegemist eelmise laenulepingu refinantseerimisega, sisaldab muudatuses nr 1 kokkulepitud põhinõue vana laenulepingu järgset võlgnevust, sh intressi ja viivist, millelt praeguse hagi aluseks oleva muudatuse nr 1 järgi tuli maksta intressi ning mille tasumisega viivitamise eest võib hageja olla arvestanud viivist. Ringkonnakohus leiab, et hagejal tulnuks esitada kohtule refinantseeritud lepingu järgse võla 20390,05 eurot arvestus. Arvestuses tulnuks hagejal näidata, milline osa refinantseeritud kohustustest moodustab põhivõla, milline osa intressi ja milline osa lepingu mittetäitmisest tuleneva viivise. Samuti tulnuks arvestuses näidata refinantseeritud lepingu järgse viivise kujunemine. Kui refinantseerimislepingu järgi põhivõlana näidatav summa koosneb veel mingitest tasudest, tulnuks hagejal ka need arvestuses välja tuua. Ilma sellise arvestuseta ei ole
kohtul võimalik kindlaks teha, millises ulatuses on refinantseerimisleping (muudatus nr 1) tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913A osana tühine, kuna see on vastuolus keeluga arvestada viivist ka intressilt ja viiviselt (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-3-2-1-169-13 p 30). Seega ei ole kohtul lähteandmete puudulikkuse tõttu võimalik kontrollida hageja nõude aluseks oleva võlaarvestuse õigust tervikuna, sh intressi ja viivise arvestuse õigsust.
11.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu otsus on hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas vastuoluline, samuti ei ole maakohus arvestanud selles osas VÕS § 4034 lg-s 13 sätestatud tõendamiskoormise jaotust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama krediidiandja. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates
1.juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks esitanud järgmised tõendid (dl 288): kaks kostja palgatõendit, pangakonto väljavõtet, kostja töölepingu, kaks Euroopa Liidu standardinfo teabelehte (kostja poolt allkirjastamata, dl 281, 283). Töötaja avaldusi laenu saamiseks ja lepingu muutmiseks ei ole kohtule esitatud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks infolehed kostjale edastanud tutvumiseks enne laenulepingu ja/või selle muudatuse nr 1 sõlmimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja kogutud tõenditest ei piisa järelduste tegemiseks kostja maksevõime kohta. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väiteid selles, et muudatuse nr 1 sõlmimise ajal toimus kostja suhtes kolm täitemenetlust ning üks inkassomenetlus (dl 340). Hageja ei ole esitanud analüüsi kostja krediidivõimelisuse osas ja seda ka muudatuse nr 1 sõlmimise ajal. Maakohtu seisukoht selles, et hageja minetused vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamisel ei ole hagejale etteheidetavad kostja käitumise tõttu, ei ole kooskõlas ei hageja menetluses avaldatud seisukohtadega ega õigusnormidega. Põhjendatud on kostja seisukoht vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja ei ole ise kostjale ebaõigete või puudulike andmete esitamist ette heitnud. Kohtule ei ole kostja laenutaotlusi (tarbija avaldusi lepingu sõlmimiseks) esitatud, mistõttu on maakohtu seisukoht selles, mida kostja pidi esitama koos laenutaotlusega, oletuslikud. Hageja on kostjale krediiti andes rikkunud VÕS §-s 4032 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
12.Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas ka konkreetse vaidluse asjaoludest, aga ka sellest, kas nõue on seotud poolte majandus- või kutsetegevusega. Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb aga üldjuhul kaitsta tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õigusi. Krediidiandja peab üldjuhul tagama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“ (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 25.3). Koos vastuväidetega vastutustundliku laenamise põhimõtte eiramise osas viitas kostja selles osas hageja tõendamiskoormusele, mis tuleneb VÕS §-st 4034 lg-st 13. Nõude ebaselgust on maakohus hagejale selgitanud. Hagejal oli võimalus oma nõuet selgitada, mida hageja ei teinud. Välistatud ei ole hageja poolt võla arvestuses VÕS § 113 lg 6 sätestatu rikkumine. Kostja on lepingu nr 1067.0913.A ja selle muudatuse nr 1 alusel saanud hagejalt laenurahana enda vabasse kasutusse 18 000 eurot, millele lisanduvad krediidisumma arvelt tehtud maksed kostja kohustuste täitmiseks kohtutäiturile ja Eesti Inkasso OÜ-le. Hagejale on tema enda andmetel laekunud lepingu täitmiseks 46251,12 eurot (dl 353-362).
Kostjalt ei ole põhjendatud mõista lepingu nr 1067.0913.A ja selle muudatuse nr 1 täitmiseks välja rohkem, kui ta on juba tasunud. Seega on maakohus jätnud hagi põhjendatult rahuldamata.
13.Apellatsioonkaebuse väiteid arvestades ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt vajalikuks kontrollida ülejäänud kostja vastuväiteid hagile.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kõik poolte menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks lepingulise esindaja kulud 5, 5 h ulatuses tunnitasuga 120 eurot/h, kokku 660 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud vastaspoolelt välja üksnes vajalikus ja põhjendatud suuruses. Ringkonnakohus ei pea täies ulatuses põhjendatuks ajakulu maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumisele, sest see ületab oluliselt menetlusdokumendi koostamisele (vastus apellatsioonkaebusele) kulutatud aega (2 h). Vajalik ja põhjendatud õigusabi kulu kostja esindamisel ringkonnakohtu menetluses on 480 eurot. Välja mõistetavalt menetluskulult tuleb välja mõista kostja taotlusel viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.