4.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Pernod Ricard Estonia OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xxxxxxxxx OÜ (edaspidi: Xxxxxxxxx) ja AAe (edaspidi: kostja) vastu solidaarselt võla väljamõistmiseks. Xxxxxxxxx suhtes koostas maksekäsuosakond
18.novembril 2019 maksekäsu. Kostjale ei suudetud mõistliku aja jooksul makseettepanekut kätte toimetada, mistõttu lõpetas maksekäsuosakond kostja suhtes menetluse ja andis asja lahendamiseks Pärnu Maakohtule, kes 1. veebruari 2020 määrusega andis asja kohtualluvusel menetlemiseks Harju Maakohtule (edaspidi: maakohus).
2.Hageja esitas maakohtule 31. detsembril 2019 hagi kostja vastu. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 3970,64 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 1779,89 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot ja täiendava viivise 0,2% päevas alates otsuse tegemisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja peamised väited on järgmised: -
hageja ja Xxxxxxxxx (endise nimega Yyyyyyyyy OÜ), keda esindas juhatuse liikmena kostja, sõlmisid 29. jaanuaril 2018 raamlepingu müügitehingute sooritamiseks (edaspidi: leping). Lepingu alusel müüs hageja Xxxxxxxxxle tööstus- ja toidukaupu, sh alkohoolseid jooke hageja hinnakirja alusel. Kaupade sortiment, kogus ja hind märgiti saatelehtedel. Kauba eest tuli tasuda 21 päeva jooksul arve esitamisest. Lepingu p 24 kohaselt pidi Xxxxxxxxx ostma hagejalt lepingu kehtivuse esimese aasta jooksul kaupu vähemalt 6000 euro eest (ilma käibemaksuta) ja hageja maksma Xxxxxxxxxle 3600 eurot (sisaldab käibemaksu) müügitasu, mida hageja ka tegi. Lepingu järgi pidi Xxxxxxxxx müügitasu tagastama, kui ta ei täida ostukohustust; - kostja käendas Xxxxxxxxx lepingust tulenevate või selle täitmisega kaasnevate kohustuste täitmist, kostja vastutuse maksimumäär on 150 000 eurot; - kostja tellis Xxxxxxxxx nimel hagejalt kaupa, mis anti üle saatelehtedega ja mille eest esitas hageja tasumiseks järgmised arved: o 13. augusti 2018 arve nr PSI1903582, summas 33,96 eurot, tasumise tähtpäev 3. september 2018; o 21. veebruari 2019 arve nr PSI1919772, summas 84,36 eurot, tasumise tähtpäev 14. märts 2019; o 11. märtsi 2019 arve nr PSI1921135, summas 143,14 eurot, tasumise tähtpäev 1. aprill 2019; o 21. märtsi 2019 arve nr PSI1922047, summas 109,18 eurot, tasumise tähtpäev 11. aprill 2019; - hageja saatis 17. mail 2019 meeldetuletuse tasumata arvete kohta, andis täiendava tähtaja võla tasumiseks ja teatas, et ütleb lepingu erakorraliselt üles kui võlga ei tasuta; - hagejal on õigus nõuda viivist lepingu p 22 järgi määraga 0,2% päevas; - ajavahemikul 30. mai–18. juuli 2019 saadeti kaheksa võlateatist põhivõla ja viivise saamiseks. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele jäid arved tasumata ja ettemakstud müügitasu tagastamata. Hagejal on õigus nõuda sissenõudekulu 40 eurot. Hageja asus menetluse kestel seisukohale, et ta ei loovutanud nõuet Securitatem Consult OÜ-le (edaspidi: Securitatem) ning on jätkuvalt hagis esitatud nõude omanik. Nõudekirjades märgitud „nõude loovutamist“ tuleb mõista kui nõudeõiguse üleandmist selle käsitlemise ja menetlemise eesmärgil inkassoettevõttele, kelle põhitegevus on võlgade sissenõudmine.
3.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
hageja loovutas lepingust tuleneva varalise nõude 15. mail 2019 Securitatemile. Järelikult puudub hagejal nõudeõigus. Tagasiloovutamist pole tõendatud; 2 (4)
-
-
hageja ei ole lepingut üles öelnud. Meeldetuletuse tasumata arvete ning tahteavalduse lepingu ülesütlemise kohta esitas 17. mail 2019 Securitatem, kellel puudus õiguslik alusel lepingut üles öelda. Securitatem ei ole lepingut üle võtnud; hageja ei esitanud võlateatiseid, vaid seda tegi Securitatem. Kostjale pole võlateatised kätte toimetatud, teda ei teavitatud sissenõudmisest ja ta ei vastuta sissenõudmisega seotud kulu eest.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus jättis hagi 12. mai 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Maakohus põhjendas otsust järgmiselt: -
-
hageja loovutas lepingust tuleneva varalise nõude 15. mail 2019 Securitatemile, mistõttu puudub hagejal nõudeõigus kostja vastu; Securitatem esitas kostjale ja Xxxxxxxxxle kokku kaheksa võlateadet, milles on selgelt märgitud, et Securitatemi ja hageja vahel sõlmiti 15. mail 2019 leping, millega esialgne kreeditor loovutas võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 164 ja 167 alusel võlgniku ja esialgse kreeditori vahelisest tehingust tuleneva varalise nõude koos kõrvalnõuete ja nõudeid tõendavate dokumentidega Securitatemile; hageja ei tõendanud, et Securitatem nõude hagejale tagasi loovutas.
APELLATSIOONKAEBUS
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja mh järgnevale: -
-
maakohus ei viinud eelmenetlust läbi piisava põhjalikkusega ega täitnud selgitamiskohustust. Pooltel oli vaidlus nõudeõiguse loovutamise küsimuses, mistõttu maakohus pidanuks selgitama tõendamiskoormist. Hageja ei pidanud vajalikuks täiendavate tõendite esitamist, sest maakohtule esitatud edasivolitamise õigusega esindusvolikirjast nähtuvalt tegutses Securitatem käsunduslepingu alusel ja hageja nimel; kostja ei tõendanud ega ka väitnud, et hageja oleks teda nõude loovutamisest kunagi teavitanud. Kostjaga suhtles võlanõude teemal vaid Securitatem.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
7.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et asjas esitatud tõendite järgi saab tuvastada nõude loovutamise Securitatemile. Maakohtu otsus on kirjeldatud asjaolu tuvastamise osas põhjendamata ega viita ühelegi asjakohasele tõendile, mis on TsMS § 436 lg-te 1 ja 2 oluline rikkumine. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
7.1.VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 järgi astub loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiline õiguslik 3 (4)
tagajärg on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele. Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule seadus ei sätesta (kokkuvõtvalt Riigikohtu 29. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-13381, p 11 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Kui loovutamise üle on vaidlus, peab loovutamisele tuginev pool tõendama, et nõue on loovutatud. Kui loovutamisele tugineb võlgnik, siis peab ta tõendama, et vähemalt tema suhtes on loovutamine kehtiv.
7.2.VÕS § 170 käsitleb nõude loovutamisest võlgnikule teatamist ja näeb ette põhimõtteliselt kaks võimalust, kuidas saab suhtes võlgnikuga tugineda nõude loovutamisele. Esiteks on võimalik, et senine võlausaldaja teatab loovutamisest võlgnikule – sel juhul loetakse, et loovutamine on tema suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei kehti. Teise võimalusena saab võlausaldaja anda nõude loovutamise kohta välja dokumendi, mille uus võlausaldaja esitab võlgnikule. Võlgniku huvide kaitseks on ilmne, et nõude loovutamisest ei saa teatada pelgalt uue võlausaldaja avaldusega, millele ei ole lisatud VÕS § 170 teises lauses nimetatud loovutusdokumenti.
7.3.Eelmistest alapunktidest tuleneb, et kostja pidi nõude loovutamise vastuväite edukuseks tooma esile ja tõendama vähemalt ühe VÕS §-s 170 kirjeldatud võimalusele vastavad asjaolud: hageja teate loovutamise kohta või Securitatemi teate koos loovutusdokumendiga. Neist kumbagi kostja esile ei toonud ega tõendanud. Maakohus tuvastas nõude loovutamise ekslikult ainult Securitatemi nõudekirjade ja neis sisalduva viite põhjal võimalikule loovutamislepingule. Ilma loovutamisdokumenti esitamata saanuks loovutamisest teatada esialge võlausaldaja ehk hageja, aga sellisele teatele kostja ei tugine ja maakohus seda ei tuvastanud.
7.4.Nõude loovutamist ei saa lugeda tõendatuks ka seeläbi, et hageja esitas kohtumenetluses nõudekirjad. Hageja menetluslikust käitumisest ja sisulistest väidetest on selgelt aru saada, et ta ei ole nõude loovutamise väitega nõustunud. Seega puuduvad tõendid loovutamise kohta.
8.Maakohus ei lahendanud vaidlust sisuliselt, vaid jättis hagi rahuldamata üksnes põhjendusega, et hageja on nõude loovutanud. Selle järeldusega ringkonnakohus ei nõustunud. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohus leiab, et sellest sättest järeldub mh, et kui maakohus on ekslikult jätnud vaidluse sisuliselt lahendamata, siis ei saa ringkonnakohus seda ise teha, vaid asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui kostja soovib jätkuvalt tugineda nõude loovutamise vastuväitele, siis tuleb maakohtul anda pooltele võimalus esitada selle kohta täiendavaid seisukohti lähtudes käesoleva otsuse õiguslikest põhjendustest.
9.Eeltoodust tulenevalt on asja lahendamisel maakohtus oluliselt rikutud menetlusõigust ja ekslikult kohaldatud materiaalõigust. Need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi ja neid ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmiseks. Selgitamiskohustuse rikkumise tõttu tuleb saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vrd Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik).
10.TsMS § 173 lg 3 järgi määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.