Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (11)

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

2 (11)

registriandmete põhjal. Krediidiandja võtab krediidivõimelisuse hindamisel arvesse tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele määras 215,30 eurot. Esialgne võlausaldaja loovutas 08.03.2023 kostja vastased nõuded hagejale. Kostja vastuväited

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3 (11)

kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 36). Lepingu ja lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta kasutatud krediidilimiit (dtl 34; tarbijakrediidileping on tähtajatu). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr

4 (11)

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,95% (kohaldus alates 01.01.2022 kuni 30.06.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 50,85%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 53,10% (antav krediit 2000 eurot; ühekordne lisakulu väljavõtutasu 62 eurot; välkmakse tasu 15 eurot; osamakseid 12; aastaintress 35,4%). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ületas krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on 13.02.2022 sõlmitud krediidileping nr 10091011166 seega tühine. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja ei ole esitanud andmeid, millest tulenevalt saab kohus võtta seisukoha krediidi kulukuse määra kohta, peab kohus andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja ei esita vaatamata kohtu nõudmisele andmeid krediidi kulukuse määra kohta, saab hagi rahuldada VÕS § 4062 lg 3 järgi maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvutatud seadusjärgse intressi ulatuses (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p

5 (11)

krediit makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena, mitte äärmiselt pikaaegse maksegraafiku alusel. Hageja viitab VÕS 4061 lg 4 p 1 (dtl 209). Kohus märgib, et VÕS § § 4061 sätestab täiendavad eeldused krediidi kulukuse määra arvutamisel. Nimetatud säte ei näe ette lepingu pikkust. Praegusel juhul on lepingu ja lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt leping tähtajatu (dtl 34; tarbijakrediidileping on tähtajatu). Lepingu kohaselt kohustus kostja krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Lepingu kohaselt on kasutusse võetud krediidi tagasimaksete arv 60 (dtl 36). Kohus leiab, et hagejal oli lepingus toodud tingimusi arvestades võimalik tagasimaksed uuesti määrata. Tagasimaksete määramise kohustust ja võimalikkust krediidikonto lepingu puhul on nentinud ka Tartu Ringkonnakohus oma otsuses tsiviilasjas nr 2-23-107737/16, p 11. Kohus määras hagejale tähtaja VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 204), kuid hageja kohtule vastust ei esitanud. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 4062 lg 3 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

6 (11)

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

7 (11)

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks (dtl 181–183). Kohus selgitas hagejale, et hageja ei ole hagis piisavalt välja toonud vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl 182). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ja tõendite esitamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja kohtu määratud tähtaja jooksul ei selgita, millised sammud krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks astus, või kui ta ei suuda oma kohustuste täitmist tõendada, siis tuleb selline hagi jätta vastavalt asjaoludele kas täielikult või osaliselt rahuldamata. Sealjuures tuleb silmas pidada, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks RKTKo 24.11.2023, nr 2-2113098/50, p 25). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 181, 182). Hageja asus hagis seisukohale, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kostja arvelduskonto väljavõtte alusel. Kostja teavitas enda sissetulekuteks 1000 eurot kuus. Kostja arvelduskontolt nähtus viimaste kuude keskmiseks sissetulekuks 2049,72 eurot. Oma finantskohustuste suuruseks teavitas kostja 70 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete põhjal. Krediidiandja võtab krediidivõimelisuse hindamisel arvesse tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele määras 215,30 eurot. Hageja ei ole kostja laenutaotlust kohtule esitanud. Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodi 01.10.2021–13.02.2022 (dtl 81–101). Väljavõttest nähtub, et see loodi 30.08.2023 (dtl 81). Väljavõttest nähtub, et kostjale ei laekunud töötasu sissetulekut.

8 (11)

Kostjale laekus igakuine peretoetus 79,18 eurot. Kostja on sageli teinud ülekandeid PAF, nutz.ee, Optibet.ee, Optiwin OÜ, Unibet, Mariacasiono, Trustly Group AB-le, Triogames OÜ-le, mis viitavad hasartmängude mängimisele. 2022. aasta jaanuaris ja veebruaris tegi kostja hasartmängudega seotud ülekandeid mõlemal kuul üle 1000 euro ulatuses. Erinevad eraisikud on teinud kostjale makseid, kuid kõigi nende maksete puhul ei ole võimalik aru saada, kas need on antud kostjale laenuks. 08.10.2021 ja 10.10.2021 M. Orle poolt tehtud ülekannete selgitusse on märgitud “laenuks“. Kostja pangakontolt ei nähtu olulisi väljaminekuid toidule ja muudele kohustustele ja majapidamiskuludele. Kostja pangakontolt toimunud tehingud seonduvad suures osas hasartmängude ja eraisikutelt saadud maksetega. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet kostja varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja väljatoodud asjaolud ei võimalda hinnata isegi seda, kas ja millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Hageja esitatud kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku vara arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Isegi, kui leping peaks olema kehtiv, leiab kohus, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

9 (11)

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Kostja pangakontole kanti 13.02.2022 üle 484,50 eurot (maksekorraldus dtl 42). Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 36). Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata 15.11.2022, 15.12.2022 ja 15.01.2023 osamaksed (dtl 22). Krediidiandja teavitas kostjat 30.01.2023 lepingu ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o 13.02.2023, leping lõppes ülesütlemisega 14.02.2023. Hageja poolt avaldatust nähtub, et kostja tegi enne lepingu ülesütlemist tagasimakseid summas 190,07 eurot ja viivitus tekkis alates 15.11.2021 osamaksest. Lepingu kohaselt pidi kostja tagasimakseid tegema minimaalselt 10 euro ulatuses ühes kuus. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja kiire väljamakse tasu ning arvestades, et 2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0% ja 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise hoiatuse saamise ajal, s.o 30.01.2023. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et krediidilepingu nr 10091011166 ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

10 (11)

VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Hagi jääks rahuldamata nii juhul, kui leping on VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühine, kui ka juhul, kui leping ei ole VÕS § 406 2 lg 1 alusel tühine. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.