Kreedix OÜ hagi FFC Eesti OÜ vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.10.2019 osaotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
FFC Eesti OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
62 108.14 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Apellant FFC Eesti OÜ (registrikood 10909875), lepinguline esindaja v/adv Leon Glikman Vastustaja Kreedix OÜ (registrikood lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov
Menetluse liik
11043745),
Kohtuistung 27.05.2020
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 30.10.2019 osaotsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi põhivõlgnevuse osas suuremas summas kui 172 937.13 eurot ja viivisvõlgnevuse osas suuremas summas kui 27 053.84 eurot. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, vähendades väljamõistetavat põhisummat 172 937.13 euroni ja viivisvõlgnevust 27 053.84 euroni. Ülejäänud osas maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamist alus puudub.
2.Osaotsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Rahuldada hagi osaliselt osaotsusega. 2) Mõista kostjalt FFC Eesti OÜ-lt välja hageja Kreedix OÜ kasuks põhivõlg 172 937.13 eurot ja viivisvõlgnevus 27 053.84 eurot. 3) Osaotsus on tehtud tasaarvestuse reservatsiooniga. Otsus võidakse tühistada või muuta ülejäänud osas tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.
4) Jätkata tsiviilasja menetlust tasaarvestuse vastuväidete lahendamiseks. Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustab kohus asja tervikuna lahendamisel.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Menetluskulud jaotab maakohus lõpplahendis. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.20.09.2016 esitas hageja kostja vastu hagi, nõudes 03.01.2012 kostja ja Parme Trans OÜ vahel sõlmitud käibemaksu ja aktsiisi tagastusteenuse koostöölepingu nr VR109 alusel võla ja viivise väljamõistmist.
2.Lepingu kohaselt osutas kostja Parme Trans OÜ-le teenust, mis seisnes käibemaksu ja aktsiisi tagastamise taotlemisel asjade ajamises. Hageja nõuab maksutagastustaotluste nr EE1500003538, EE1500003546, EE1500003616, EE1500003608, EE1500003632, EE1500003556, EE1500003605, EE1500003509, EE1500004871 ja EE1500004866 alusel kostjale laekunud summade ülekandmist. Nõudes on võetud arvesse tasud, mida kostja oli õigustatud oma teenuste eest lepingu alusel saama. Hageja esialgne põhinõue oli 198 085.06 eurot. Parme Trans OÜ on loovutanud nõuded hagejale. Lisaks nõuab hageja seadusjärgse viivise väljamõistmist arvestusega kuni 13.09.2018 summani 50 347.50 eurot.
3.30.09.2019 avaldusega võttis hageja 3709.74 euro ulatuses õigeks kostja vastunõude. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vaidlustas nõuete loovutamise. Ka ei ole hageja võtnud arvesse, et kostjal oli õigus saada lepingu alusel teenustasu. Kostja arvestuse kohaselt on tal õigus saada teenustasu vaidlusaluste käibemaksutagastuste ning teiste käibemaksutagastuste eest kokku suuremas ulatuses kui hageja temalt nõuab. Lisaks on kostjal õigus saada Parme Trans OÜ-ga 30.09.2011
sõlmitud marketingiteenuste lepingu alusel tasu 859 249.24 eurot. Kostja tegi menetluses korduvaid tasaarvestusavaldusi ja leiab, et tal ei ole hageja ees kohustusi. Esimese astme kohtu otsus
5.30.10.2019 osaotsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja 204 114.29 eurot. Summa koosneb põhivõlast 176 502.66 eurot ja viivisest 27 611.63 eurot ning väljamõistmisel on võetud arvesse kostja poolt kehtivalt teostatud tasaarvestusi kogusummas 21 582.40 eurot. Otsus on tehtud tasaarvestuse reservatsiooniga ja see võidakse tühistada või muuta tasaarvestuse vastuväite täielikul lahendamisel. Kohus jättis hagi rahuldamata põhinõude 21 582.40 euro ja viivisenõude 22 735.87 euro osas. Kohus jätkab tsiviilasja menetlust tasaarvestuse vastuväidete lahendamiseks. Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustab kohus asja tervikuna lahendamisel.
6.Osaotsuse tegemise aluseks on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 450. Kõik ettevalmistused hageja nõude lahendamiseks on tehtud – tõendid on kogutud, lahendamata taotlusi ei ole, kohus on asja pooltega arutanud ja täiendavat arutamist kohtuistungil ei ole pooled soovinud. 30.09.2011 sõlmitud marketingiteenuste lepingu alusel esitatud tasaarvestusliku vastuväite osas ei ole eelmenetlus lõpetatud: täiendavalt on kostja soovinud esitada asjatundja arvamuse, mõlema poole taotlusel on vaja kuulata üle tunnistajaid. Poolte seisukohad ei ole selged ka muude kostja vastunõuete osas. Seega pidas kohus põhjendatuks lahendada hageja nõue osaotsusega ja tasaarvestuse reservatsiooniga ning jätkata menetlust kostja vastunõuete lahendamiseks.
7.Kohus ei nõustunud kostja vastuväidetega osaotsuse tegemisele (10.04.2019 avalduse punkt 61jj, digitoimiku lk (dtl) 1370-1374). Kostja õiguslik argumentatsioon osaotsuse lubamatusele on otseses vastuolus TsMS § 450 tekstiga ja muudab selle sätte sisutühjaks. Osaotsus tehakse selleks, et vältida hageja selge nõude lahendamise venimist kostja ebaselgete nõuete lahendamise tõttu. Osaotsuse tegemise õigustatus on eriti ilmne käesolevas asjas, kus kostja on korduvate tasaarvestusavalduste ja mitmes järgus esitatud ning puudulikult põhjendatud mahukate tõenditega sisuliselt püüdnud takistada asja õiget ja kiiret lahendamist. Arvestamata menetluskulude nimekirja ja kinnitusi, on kostja esitanud maakohtu 22 sisulisi seisukohti sisaldavat avaldust kogumahuga 161lk, mis selgelt ületab asjaoludest ja tõenditest tulenevalt õigustatud vajadusi.
8.Hagi aluseks on Parme Trans OÜ ja kostja vahel 03.01.2012 sõlmitud lepingust nr VR 109 (dtl 9-11) tulenevad nõuded, mis on seotud perioodil 17.04.2015–17.08.2015 esitatud välisriikides tasutud käibemaksu tagastamise taotlustega (taotluste loetelu on esitatud tabelina hagi lisas 3; t I kd lk 18). Kohus jäi 30.11.2016 määruses hagi aluse kohta väljendatud seisukoha juurde (t I kd lk 105). Hagis on selgesõnaliselt tuginetud 03.01.2012 lepingule (dtl 3) ja on selge, et hagi on esitatud selle lepingu alusel. Nii on asjast aru saanud ka kostja (vt nt kostja 05.06.2018 avalduse punkt 1.4 (dtl 1101); 10.04.2019 avalduse punkt 60 (dtl 1369)). Kohus arutas pooltega hagi alust 02.05.2019 eelistungil (dtl 1829-1831).
9.Hageja väitel on tema omandanud hagi aluseks olevad nõuded Parme Trans OÜ-lt loovutamise teel 31.08.2016 sõlmitud lepingu alusel (dtl 70-77). Kohus ei nõustunud kostjaga, et 03.01.2012 lepingust tulenevaid nõudeid ei ole hagejale loovutatud. Nõuete loovutamise lepingu punkti 1 sõnastuse kohaselt on hagejale loovutatud Parme Trans OÜ nõuded kostja vastu, mis on tekkinud „Loovutaja [Parme Trans OÜ] ja Võlgniku
[kostja] vahel ajavahemikus 01.01.2015.a. kuni 01.09.2015.a. esitatud käibemaksu tagastustaotluste alusel“ (dtl 70-71). Kui Parme Trans OÜ-l tekkis loovutuslepingus nimetatud käibemaksu tagastamise taotlustega seoses kostja vastu nõudeid, siis need nõuded on loovutuslepingu tekstist nähtuvalt Parme Trans OÜ hagejale loovutanud. Kostja ei ole vaidlustanud, et hagi aluseks olevate käibemaksu tagastamise taotlustega seotud õigussuhteid tema ja Parme Trans OÜ vahel reguleeris 03.01.2012 sõlmitud leping. Kostja tõlgendus, nagu saaks loovutamine puudutada ainult käibemaksu tagastamisest iseenesest tekkivaid nõudeid, aga mitte 03.01.2012 lepingust tulenevaid nõudeid, on vastuolus loovutuslepingu tekstiga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lõigete 1 ja 4 kohaselt puudub seega alus otsida kaudsemaid viise kokkuleppe sisu kindlakstegemiseks. Samas ei ole kostja esitanud oma tõlgendusele muid põhjendusi, peale lepingu teksti grammatilise tõlgenduse, mis aga eespool selgitatu kohaselt on ekslik. Kostja tõlgendus ei ole kooskõlas lepingu tekstiga ning muudab selle sisutühjaks. Kostja enda väitel ei tekitanud käibemaksu tagastamise taotlemine iseenesest tema ja Parme Trans OÜ suhetes mingisuguseid kohustusi. Tõlgendus, et Parme Trans OÜ soovis leppida kokku olematute nõuete loovutamise, oleks vastuolus temal lepingu sõlmimisel lasunud hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lõige 1) ning loovutuslepingu sõnastusega, millest nähtuvalt soovis Parme Trans OÜ loovutada teatud maksutoimingutega seoses temale kostja vastu tekkinud nõuded edasi hagejale.
10.Hagi aluseks oleva 03.01.2012 lepingu tekstist nähtuvalt osutas kostja Parme Trans OÜle teenust, mis seisnes Parme Trans OÜ poolt tasutud käibemaksu ja aktsiisimaksu tagastamise taotlemises (lepingu punktid 1 ja 4; kostja on kirjeldanud teenuse sisu sarnaselt 10.04.2019 avalduse punktis 32 (dtl 1362)). Tegemist on käsunduslepinguga VÕS § 619 tähenduses. Käsundi täitmise raames vastu võetud raha pidi kostja kandma üle Parme Trans OÜ-le (lepingu punkt 8). Sama kohustus tuleneb ka VÕS §-st 626, mille kohaselt käsundisaaja peab andma käsundiandjale välja käsundi täitmisega saadu. Väljaandmiskohustust ei välista kostja väide, et hageja ei ole tõendanud lepingu punktis 6 sätestatud ettemaksu saamise õiguse olemasolu.
11.Juba hagi esitamisel täpsustas hageja konkreetsete maksutagastuste andmeid, millele ta tugineb, esitades mh tagastustaotluse numbri, esitamise kuupäeva ja tagasitaotletud summa (hagi lisa 3; t I kd lk 18). Hagile olid lisatud Maksu- ja Tolliameti (MTA) ning välisriikide maksuhaldurite andmed taotluste rahuldamise ja maksutagastuste teostamise kohta (hagi lisa 3; t I kd lk 19-64). Esitatust nähtuvalt on tagastustaotlused esitanud Parme Trans OÜ eest kostja ning taotletud raha on tagastatud kostjale.
12.Kostja ei tuginenud vastuväidetes sellele, et ta ei ole kõnealuste maksutagastuste raames raha kätte saanud. Vastupidi, kostja esitas 01.12.2016 tasaarvestuse vastuväite, milles mh tugines õigusele saada teenustasu hagi aluseks olevate maksutagastuste eest (dtl 118). Esimese vastuse hagile esitas kostja 01.12.2017 (dtl 107 – 114). Alles 10.04.2019 vastuses märkis kostja, et hageja ei ole esitanud tõendeid Luksemburgi, Hollandi ja Rootsi maksutagastuste kohta (dtl 1361). 02.05.2019 eelistungil teatas kostja kohtu küsimusele vastates, et ei eita vaidlusaluste käibemaksutagastustaotluste esitamist (dtl 1812). Kohus küsis kostja vastuväidete kohta ka 13.06.2019 eelistungil ning vastusena tegi kostja tõendamatuse vastuväite osas viite vaid oma 10.04.2019 menetlusdokumendile (dtl 1904). Väite temale laekunud raha tõendamatuse kohta esitas kostja esmakordselt alles 18.10.2019 kohtukõnes (punkt 5, dtl 2113). See vastuväide esitati hilinenult ning kohus vastuväidet ei arvestanud.
13.Samas tuleb märkida, et Luksemburgi maksutagastuse (taotlus nr EE1500003556) otsustamine on tõendatud MTA kokkuvõttega tagastuse andmetest (t I kd lk 44) ning selle raha väljamaksmine kostjale on tõendatud Luksemburgi maksuhalduri 04.09.2015 e-kirjaga (t I kd lk 45, 50). Rootsi maksutagastuse (taotlus nr EE1500003509) otsustamine on tõendatud MTA kokkuvõttega tagastuse andmetest (t I kd lk 53) ning selle raha väljamaksmine kostjale on tõendatud Rootsi maksuhalduri 27.08.2015 ekirjaga (t I kd lk 55). Kostja nende tõendite kohta sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Hollandi maksutagastuse (taotlus nr EE1500003605) taotlemine kostja kaudu on tõendatud MTA kokkuvõttega tagastuse andmetest (t I kd lk 52). Olukorras, kus kõik teised nõude aluseks olevad laekumised kostjale on tõendatud ning kus kostja esitas ebamäärase viite faktiväite tõendamatusele alles kaks ja pool aastat pärast hagi esitamist, on ka selle raha laekumine kostjale kohtu arvates piisavalt tõendatud.
14.Kostja on esitanud hagile mitmeid tasaarvestuslikke vastuväiteid. Kostja väitel on tal õigus saada 03.01.2012 lepingu punktis 7(a) ettenähtud teenustasu 9% hageja nõude aluseks olevatelt maksutagastustelt summas 17 827.66 eurot (kostja 01.12.2017 vastuse punkt 3 (dtl 108)), tasu muudelt maksutagastustelt 134 960.35 eurot (kostja 01.12.2017 vastuse punkt 5 (dtl 111); 10.04.2019 avalduse osa 5 (dtl 1366-1367); 05.07.2019 avalduse punkt 17 (dtl 1932); kostja 18.10.2019 kohtukõne punkti 69 väitel lisanduvad viivised (dtl 2132)) ja tasu 30.09.2011 sõlmitud marketingiteenuste lepingult 859 249.24 eurot (kostja 01.12.2017 vastuse punkt 4 (dtl 109)). Käesoleva osaotsusega saab lahendada ainult hageja nõude aluseks olevatelt maksutagastustelt arvestatud tasu vastunõude. Teiste kostja esitatud tasaarvestuslike vastuväidete kehtivus tuleb lahendada edasises menetluses.
15.Hagi alusega seotud maksutagastuste summalt 198 085.06 eurot on kostja arvestanud tasu 17 827.66 eurot (kostja 01.12.2017 vastuse punkt 3, dtl 108). Kostja 18.10.2019 kohtukõne punkti 69 väitel on see nõue veelgi suurem (dtl 2132), kuid sellele ei ole kostja varem tuginenud, mistõttu jättis kohus väite tähelepanuta. Nõue 17 827.66 eurot vastab 03.01.2012 lepingu punktile 7(a), mille kohaselt kostjal on õigus saada maksutagastustelt teenustasu 9%. Hageja ei eitanud tasunõude tekkimist ja selle suurust, kuid väitis, et on nõude esitamisel sellega juba arvestanud (hageja 27.12.2017 avaldus, dtl 539). Hageja väitel on tema tegelik nõue kostja vastu suurem kui kohtule esitatud nõue. Nimetatu ei lükka kohtu arvates ümber kostja vastunõude olemasolu. Hageja ei ole teatanud, et ta on kostja vastunõude tasaarvestanud või täitnud muul viisil. Ainuüksi asjaolu, et hagejal on väidetavalt kostja vastu nõudeid, mida ei ole maksma pandud, ei võta kostjalt õigust nõuda tema nõuete täitmist. Kohus luges seega hageja nõude tasaarvestatuks 17 827.66 euro ulatuses.
16.Kohus kavandas kõigi maksutagastuse asjaajamise teenustasu vastunõuete lahendamist osaotsusega koos hageja nõude lahendamisega (13.06.2019 eelistungi protokoll, dtl 1909-1910, ja 11.07.2019 kohtumäärus, dtl 1948). Hagi alusesse mittekuuluvate maksutagastustega seotud tasunõuete kehtivust ei ole aga pooltest tulenevalt võimalik koheselt lahendada.
17.Kostja on arvestanud oma tasunõude lähtuvalt MTA poolt kohtule esitatud andmetest maksutagastuste kohta (kostja 10.04.2019 avalduse osa 3, dtl 1361jj). Kostja tugineb arvestustes Grant Thornton Baltic OÜ 29.05.2019 asjatundja arvamusele (dtl 18491856), käsitledes seda ühtlasi tõendina. Nimetatud arvamus ei tõenda tegelikkuses kostja vastunõuete olemasolu. Selle arvamuse andja ei ole iseseisvalt selgitanud välja kostja väidetavate nõuete alusasjaolusid (sh nt kostja poolt arvete esitamine nende nõuete kohta
ning nimetatud arvete tasumata jätmine hageja poolt), vaid on teinud arvestuse nõude suuruse kohta kostja esitatud lähteandmete alusel. Asjatundja arvamuses esitatud arvestusi ei ole hageja vaidlustanud ja nendest saab edasises menetluses lähtuda.
18.Hageja on esitanud arvestused vastastikuste rahaliste kohustuste saldode kohta ja on võtnud kostja nõude õigeks ainult 3709.74 euro ulatuses, vaieldes kostja ülejäänud nõuetele vastu (hageja 03.07.2019 avaldus, dtl 1915, ja hageja 30.09.2019 avaldus, dtl 2045). Hageja esitas loetelu kostja poolt Parme Trans OÜ-le esitatud arvetest ja tõendid nende arvete tasumise kohta. Kumbki osapool ei ole aga selgesti seostanud hageja nimetatud kostja arveid kostja vastunõuete aluseks olevate konkreetsete maksutagastustega. Selle probleemi saab edasises menetluses kõrvaldada. Muutes 11.07.2019 määruses tehtud menetluslikku korraldust (dtl 1948), andis kohus pooltele täiendava võimaluse kontrollida ja arutada vastastikused kohustused omavahel läbi ning võimaluse esitada veel täiendavaid põhjendusi ja tõendeid puutuvalt kostja vastunõuetesse. Nimetatu ei venita asja lõplikku lahendamist, mille ajaperspektiiv ei ole esialgu veel kohtust sõltumatult selge.
19.Hageja võttis omaks kostja vastunõude arve 856 alusel summas 3709.74 eurot. Hageja võttis omaks ka kostja väite, et see arve muutus sissenõutavaks 05.06.2016 (kostja 05.07.2019 avalduse punkt 6(1), dtl 1931). Kostja on nimetatud summa tasaarvestanud 05.07.2019 avaldusega. Hageja esitas 30.09.2019 oma nõude ja viivisenõude uue arvestuse, milles vähendas põhinõuet 3709.74 euro võrra. Ühtlasi vähendas hageja viivisenõuet nimetatud põhinõude summalt arvestatud viivise võrra, arvestusega alates 06.06.2019 (hageja 30.09.2019 avalduse lisa 1, dtl 2049). Hageja ei ole samas avaldanud, et ta loobub osaliselt hagist. Seega jättis kohus hagi rahuldamata põhinõude summa 3709.74 euro osas ja arvestas seda ka viivisenõude rahuldamisel. Vastavalt eespool selgitatule jättis kohus hageja põhinõude rahuldamata ka 17 827.66 euro osas. Kohus rahuldas osaotsusega hageja põhinõude summas 176 502.66 eurot (198 085.06 17 872.66 - 3709.74).
20.Hageja on nõudnud viivise väljamõistmist seadusjärgse määra alusel. Esialgu nõudis hageja viivist arvestusega kuni 13.09.2016 kogusummas 18 535.04 eurot (hageja 27.10.2016 avaldus, dtl 98). 13.05.2019 avaldusega suurendas hageja viivisenõuet kuni 13.09.2018, nõudes kokku 50 347.50 eurot. 30.09.2019 esitas hageja viivisearvestuse, milles võttis arvesse ka tema poolt omaksvõetud võlga 3709.74 eurot ning sellelt alates 06.06.2019 arvestatud viivist (hageja 30.09.2019 avalduse lisa 1, dtl 2049). Hageja on arvestanud viivisenõude suuruse määraga 0,022%. Nimetatu erineb VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast, mida kohus võtab viivisenõude lahendamisel allpool arvesse.
21.Hageja arvestused viivisenõude alguspäeva osas ning kohtu seisukohad põhjendatud alguspäeva osas on järgmised: 1) tagastamistaotlus EE1500003538 – hageja on arvestanud viivist alates 23.05.2015. Tagastamisotsus on tehtud 22.04.2015 (t I kd lk 20); 2) tagastamistaotlus EE1500003546 – hageja on arvestanud viivist alates 27.07.2015. Raha tagastamise eeldatavaks kuupäevaks on maksuhaldur nimetanud 27.07.2015 (samas, lk 27); 3) tagastamistaotlus EE1500003616 – hageja on arvestanud viivist alates 16.06.2015. Tagastamisotsus on tehtud 15.06.2015 (samas, lk 31); 4) tagastamistaotlus EE1500003608 – hageja on arvestanud viivist alates 20.05.2015. Raha on kantud kostjale üle 20.05.2015 (samas, lk 34); 5) tagastamistaotlus EE1500003632 – hageja on arvestanud viivist alates 27.07.2015. Raha on kantud kostjale üle 27.07.2015 (samas lk 42); 6) tagastamistaotlus EE1500003556 – hageja on
arvestanud viivist alates 22.07.2015. Raha on kantud kostjale üle 22.07.2015 (samas, lk 51); 7) tagastamistaotlus EE1500003605 – hageja on arvestanud viivist alates 22.07.2015. Tagastamistaotlus on esitatud 17.08.2015 (samas, lk 52); 8) tagastamistaotlus EE1500003509 – hageja on arvestanud viivist alates 13.05.2015. Otsus raha ülekandmiseks kostjale on tehtud 13.05.2015 (nimetatu on vaieldav, sest maksuhaldurilt on küsitud ülekande tegemise kuupäeva kohta (samas, lk 54)) / nõue alates 13.05.2019; 9) tagastamistaotlus EE1500004871 – hageja on arvestanud viivist alates 18.08.2015. Tagastamisotsus on tehtud 17.07.2015 (samas, lk 57); 10) tagastamistaotlus EE1500004866 – hageja on arvestanud viivist alates 22.09.2015. Tagastamisotsus on tehtud 21.08.2015 (samas, lk 63). Hageja ei ole esitanud täpseid põhjendusi nõuete sissenõutavaks muutumise kuupäevade osas. Kohus luges käesolevas punktis nimetatud asjaolusid arvestades hageja viivisenõude põhjendatuks alates kümne päeva möödumisest hagi esitamisest, s.o alates 30.09.2016. Hiljemalt nimetatud päevast alates oli hagejal õigus nõuda kostjalt viivist.
22.Kohus ei nõustunud kostja väitega viivisenõude aegumise kohta. Viivisenõue on arvestatud põhinõudelt, mis on esitatud kohtusse enne hagi aegumist. Seega ei ole aegunud ka sellelt nõudelt arvestatav viivisenõue.
23.Kostja ei esitanud asjaolusid, mis annaksid alust viivisenõude vähendamiseks. Hageja esitas hagi umbes aasta aega pärast seda, kui kostja oli saanud kätte vaidlusaluste maksutagastuste raha. Seega ei ole põhjust väita, et hageja on hagi esitamisega viivitanud viivisenõude suurendamise eesmärgil. Täiendava viivisenõude esitamise võimalusega menetluses olevalt põhinõudelt sai kostja kogu menetluse aja arvestada. Arvestada tuleb ka, et osaotsusega rahuldatav viivisenõue on väiksem hageja poolt nõutust ning on enam kui kuus korda väiksem hageja põhinõudest.
24.Tulenevalt eeltoodust rahuldas kohus hageja viivisenõude osaliselt, st arvestatuna põhinõude summalt 176 502.66 eurot perioodi 30.09.2016–13.09.2018 eest VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras, s.o summas 27 611.63 eurot (176 502.66 eurot x 8% aastas [0,021858% päevas aastal 2016, viivist arvestatud nimetatud aastal 93 päeva eest. 0,021918% päevas aastatel 2017 ja 2018] x 714 päeva).
25.Kohus jättis hagi rahuldamata põhinõude 21 582.40 euro ja viivisenõude 22 735.87 euro osas.
26.Puutuvalt kostja 30.09.2019 kohtukõnes esitatud taotlusesse otsuse täitmise takistamiseks enne lõppotsuse jõustumist (dtl 2112; kostja on siin ilmselt pidanud silmas ka oma 10.04.2019 avalduses esitatud taotlusi, dtl 1355) märkis kohus, et kostja soov on vastuolus osaotsuse tegemise eesmärgi ja selle menetlusõigusliku instituudi mõttega. Jõustunud osaotsus kuulub täitmisele kohtuotsuste täitmise üldises korras.
27.Menetluskulude lahendamisel.
jaotuse
ja
kindlaksmääramise
lahendab
kohus
asja
lõplikul
Apellatsioonkaebus
28.27.11.2019 kaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt teha uus otsus, millega ringkonnakohus tunnistab 01.12.2017 protsessuaalselt tasaarvestatuks samast lepingust tuleneva kostja vastunõude tulenevalt MTA tagastusotsustest ja Grant Thornton OÜ riiklikult tunnustatud eksperdi arvamusest ning jätab hagi osaliselt või täielikult
rahuldamata või alternatiivselt saata asi lahendamiseks maakohtusse juhisega lahendada korraga hageja ja kostja vastastikused võlakohustused.
29.Maakohus rahuldas hagi alusel, mida hageja ei omandanud. Arvestades tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lõikes 3 sätestatud spetsiaalsusprintsiipi, omandas hageja oma eriõiguseellaselt üksnes nõuded, mis tekkisid „esitatud käibemaksu tagastustaotluste alusel“. Kohus oleks pidanud lahendama hagi vaid hageja omandatud nõude alusel ja piires. Hagi rahuldati aga raha saamisest tekkinud väljaandmiskohustuse alusel (otsuse punkt 13), millist nõuet ei ole hagejale üle antud ning mille suhtes ei ole hageja kostja ees võlausaldaja. Tulenevalt TsMS § 230 lõike 1 ja TsÜS § 6 lõike 3 koosmõjust lasus hagejal iga nõude eraldi omandamise tõendamise koormus. Juhul, kui ringkonnakohus nõustub hagejaga, ei ole hagi võimalik rahuldada ning järgnevate punktide käsitlus ei ole vajalik.
30.Kohus ületas oluliselt hagi piire ja tegi TsMS § 439 rikkumisega üllatusotsuse asjaolude alusel, millele ei olnud hagi rajatud. Hagis ei nimetatud ühtegi käsundi täitmise korras raha saamise fakti ja sealt tulenevat väljaandmiskohustust, millele on hagi rahuldav otsus rajatud. Hagi aluseks oli kostja poolt käibemaksutagastustaotluse (tähistatud EE) esitamise fakt, mis kostjale maksekohustust ei tekitanud. Samuti see, et kostja ei tasunud ettemaksu käibemaksutagastustaotlustelt.
31.Tõele ei vasta otsuse väited selle kohta, justkui olevat kostja tuginenud tõendamatusele alles kirjalikus kohtuvaidluses. Kostja on alates esimesest 03.10.2016 menetlusdokumendist (t I kd lk 89) korduvalt vaidlustanud hagi sisuliselt ning rõhutanud (ka arvestamata protsessuaalset tasaarvestust), et hagi on täielikult tõendamata ja tõenditega sidumata (vt eriti 12.01.2016 dateeritud hagivastuse punkt 1.5 ja eelnevad punktid, t I kd lk 110). Eelmenetlus kestis kuni 30.09.2019 ning selle käigus tugines kostja ka tõendamatusele.
32.Vastavalt TsMS §-le 394 pidi kostja esitatud hagile vastama TsMS § 439 põhimõttel hagi piires, mistõttu kostja ei pidanudki vaidlustatud otsuse punktides 13 ja 14 käsitletud hagi aluseks mitteoleva raha vastuvõtmise ja väljaandmiskohustuse rikkumist käsitlema, mistõttu on alusetu kohtu väide raha saamise mittevaidlustamise kohta. Kostja vaidlustas nõuet ja selle tõendatust täielikult. Tõendamatuse väide (12.01.2016 hagivastuse punkt 1.5) ja kostja esmases 03.10.2016 menetlusdokumendis (t I kd lk 89) esitatud väide, et hagi aluseks olevad asjaolud ei ole seotud tõenditega, on tõendamatuse ja asjaolu eitamise väide. Raha saamise ja väljaandmiskohustuse rikkumise tõendamise kohustus lasus hagejal. Kostja toonitas kuni 30.09.2019 toimunud eelmenetluse käigus, et hagi, mis ei ole tõendatud, ei ole rajatud rahaülekannetele (vt nt 10.04.2019 menetlusdokumendi punkt 26 (t V kd lk 121); 02.05.2019 protokoll (t VI kd lk 7)).
33.Ekslik on kohtu seisukoht, justkui saaks protsessuaalne tasaarvestuse avalduse esitamine tähendada võla õigeksvõttu. 19.03.2019 määruses defineeris kohus korrektselt protsessuaalset tasaarvestust (mis oli ka sõnastatud protsessuaalsena) alternatiivsena juhuks, kui kohus nõustub hageja põhinõudega. Kohtu käitumine on vastuoluline, kuna ta kinnitas 02.05.2019 istungil (t VI kd lk 6), et vaatleb kostjapoolset tasaarvestust protsessuaalsena, s.o alternatiivsena. Otsuses aga vaatles kohus protsessuaalset tasaarvestust asjaolu õigeksvõtuna, mis teeks mõttetuks protsessuaalse tasaarvestuse eesmärgid. Kohus rikkus sellega TsMS § 392 lõiget 1, § 347 lõiget 3 ja § 436 lõiget 4.
34.Kohtuotsus ei kirjelda ainsatki kostja poolt konkreetse rahasumma saamise fakti ning otsus ei rajane selles osas ka ühelgi tõendil. Otsuse arvutuslik alus ei ole jälgitav. Raha ülekandmist kostjale on kohus nõude loovutuse lepinguga üleantu eiramise ning hagi piiride ületamisega nimetanud oletuslikult üksnes kolmel juhul ja sedagi seoses viivise arvestusega, viitamata ühelegi raha saamist kinnitavale tõendile. Sellega on rikutud TsMS § 436 lõiget 1 ja § 442 lõiget 8.
35.Kohus tegi kostja kahjuks protsessuaalse tasaarvestuse läbivaadatud osas valearvutuse, kuna 03.01.2012 käibemaksu ja aktsiisi tagastusteenuse koostööleping VR 109 (t I kd lk 7) punkt 7 „a“ nägi ette käibemaksu lisamise 9%-sele teenustasule, mistõttu on ka viivisearvutus vale. Kohus lahutas seadusliku ja lepingulise aluseta vastunõude põhisummalt käibemaksu.
36.Kohus rikkus oluliselt TsMS § 450, kuna puudusid osaotsuse tegemise eeldused. Samal õigussuhtel olevad nõue ja vastunõue olid lahutamatud ning osaotsus ei saanud viia asja kiiremale lahendamisele (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahendid asjades nr 2-18-5194, punktid 26, 27, 34; nr 2-16-15386, punkt 55). Kohtu tegevus on vastuoluline. Kohus määras 31.05.2019 ja 11.07.2019 määrustega, et lahendab käibemaksu tagastuslepingul rajanevad hageja nõuded ja kostja vastunõuded korraga ning teeb lahendi marketingilepingul rajaneva kostja vastunõude kohta eraldi. Uskudes kohtu poolt varem määratut, nõustus kostja kirjaliku menetlusega ja loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest. Kohus tegi seevastu üllatusotsuse, jättes kostja samal lepingul põhineva vastunõude suuremas osas lahendamata. Kohus tunnistas otsuse punktis 17 sõnaselgelt, et on alles otsuses muutnud 11.07.2019 menetluslikku korraldust. Seega muutis kohus TsMS § 463 kohast määrust, millele oli kostja rajanud oma õigusliku positsiooni. Kohus rikkus TsMS § 347 lõiget 3. Kahes määruses oli kohus kinnitanud samast lepingust tulenevate nõuete ja vastunõuete samaaegset lahendamist, kuid otsuses taganes lubadusest. Tegemist on TsMS § 436 lõikega 4 keelatud üllatusotsusega ja selgitamiskohustuse rikkumisega. Ühtegi põhjust ei olnud samal käibemaksu tagastamise lepingul põhineva kostja protsessuaalselt tasaarvestatud vastunõude lahendamiseks. Alates 2019. a algusest on toimikus MTA 31.01.2019 tõend (t V kd lk 75-104), mis kinnitab, (i) millised käibemaksutagastustaotlused esitas kostja ja (ii) millised olid käibemaksutagastused, mille põhjal tulnuks tunnistada kostja õigust 9%-lisele teenustasule. Kostja esitas Grant Thornton Baltic OÜ riiklikult tunnustatud eksperdi 29.05.2019 arvamuse (t VI kd lk 30 ning selle lisad), mille alusel oleks saanud vastunõude lahendada. Kohus oleks pidanud eelmenetluses selgitama, mis oli puudu selleks, et lahendada samast lepingust tulenev nõue ja vastunõue korraga, seda enam, et kohus tegi kaks määrust, mis kinnitasid, et mõlemad nõuded on lahendamiseks valmis. Takistused selles osas vastunõude lahendamisele ei ilmne ka otsusest. Selline kohtu tegevus on vastuolus TsMS §-dega 2 ja 450, kuna välistab asja kiiremat lahendamist ja tekitab paralleelmenetlusi, kus otsused on vaidlustatavad.
37.Kohus viitas küll kostja alternatiivsele taotlusele vähendada viivist, kuid jättis põhjendamatult käsitlemata väited selle kohta, et hageja esitas viivisenõude ebamõistlikul ajal koos hagiga, lastes viivisel akumuleeruda. Seega ei saa viivist kohaldada TsÜS § 138 piirangu tõttu.
38.Kohus ei täitnud TsMS § 436 lõike 1 ja § 442 lõike 8 nõudeid menetluse käigus lisandunud viivise osas, eirates aegumist. Hagis piirduti summaga 18 535.04 eurot ning lisandunud viivist ei nõutud. Uus, alles 2019. a esitatud viivisenõue, mis ületas 18 535.04 eurot, on aegunud (TsÜS § 144; TsÜS § 160 lõige 1).
Vastustaja seisukoht
39.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
40.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu osaotsus tuleb tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi põhivõlgnevuse osas suuremas summas kui 172 937.13 eurot ja viivisvõlgnevuse osas suuremas summas kui 27 053.84 eurot. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, vähendades väljamõistetavat põhisummat 172 937.13 euroni ja viivisvõlgnevust 27 053.84 euroni. Ülejäänud osas maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamist alus puudub.
41.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus jättis eksikult kostja poolt teostatud tasaarvestuse puhul arvesse võtmata teenustasude summalt 17 827.66 eurot pooltevahelise lepingu punkti 8 alusel lisanduma pidanud käibemaksu. Kuigi esmases tasaarvestusavalduses 01.12.2017 teostas kostja tasaarvestuse käibemaksu arvestamata, siis 10.04.2019 avalduses arvestas ta tasaarvestatavas teenustasus ka käibemaksu (t V kd lk 127-127 pöördel). Hageja käibemaksu arvestamisele õiguslikult ega aritmeetiliselt vastu ei vaielnud. Seega tuleb osaotsusega väljamõistetud põhivõlga vähendada 20% 17 827.66-st = 3565.53 euro ja viivisvõlgnevust 27 611.63 – 27 053.84 = 557.79 euro (vt www.viivisekalkulaator.ee) võrra. Seega kokkuvõtvalt võtavad kohtud osaotsuse tegemisel arvesse kostja poolt kehtivalt teostatud tasaarvestused summas 25 147.93 eurot).
42.Ülejäänud osas ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt olulisi menetlusõiguslikke rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse vaidlustatud lahendi tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist.
43.Kolleegium nõustub maakohtu poolt 31.08.2016 hageja ja OÜ Parme Trans vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingule (t I kd lk 67-70) antud tõlgendusega. Maakohus tõlgendas tehingut kooskõlas VÕS § 29 lõikega 1, mille kohaselt tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Nii lepinguteksti kui sellele antud kinnituse (samas lk 71-72) grammatilisest tõlgendusest, aga ka nõude omandanud isiku hagiavaldusest ja muudest käesolevas kohtumenetluses esitatud dokumentidest nähtuvatest tahteavaldustest ei saa jääda kahtlust, milliseid nõudeid oli loovutaja käsutanud – rahalisi nõudeid, millised tulenesid ajavahemikul 01.01.01.09.2015 esitatud käibemaksutagastustest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et vastavad tagastusavaldused erinevate riikide maksuorganitele loovutaja nimel kostja esitas. Samuti puudub vaidlus, millised kokkulepped olid loovutaja ja kostja vahel seonduvalt koostööga käibemaksutagastuste osas, mh, et nende vahel olid sõlmitud sellekohased kirjalikud lepingudokumendid 01.08.2005 ja 03.01.2012 (vastavalt t VI kd lk 41-44, I kd lk 7-9). TsÜS § 6 lõikes 3 sätestatud spetsiaalsusprintsiibist ei tulene, et hageja oleks pidanud tõendama iga rahasumma osas nõude eraldi omandamist.
44.Tsiviilasja materjalid ei anna alust nõustuda kostjaga, et maakohus ületas oluliselt hagi piire ja tegi TsMS § 439 rikkumisega üllatusotsuse asjaolude alusel, millele ei olnud hagi rajatud. Kolleegium möönab, et hageja oleks saanud tuua hagiavalduses nõude aluseks olevad elulised asjaolud välja selgemalt. Samas maakohtu menetluse ajal selgitasid mõlemad asja menetlenud kohtunikud välja ja selgitasid ka kostjale nii
erinevates menetlusdokumentides kui kohtuistungitel hageja nõude aluseks olevad elulised ja õiguslikud asjaolud. Kostja arvukatest menetlusdokumentidest nähtub, et vaatamata vastupidistele väidetele sai kostja aru, mille alusel milline vaidlus kohtumenetluses on ja sai ennast ka selle vastu kaitsta, eelkõige tasaarvestuste teostamise kaudu.
45.Kolleegium nõustub osaliselt kostja väitega, et protsessuaalse tasaarvestuse avalduse esitamine ei tähenda hagi õigeksvõttu. Protsessuaalseks tasaarvestuseks nimetatakse VÕS § 198 mõttes sellist kostja tasaarvestust, mis on esitatud kohtumenetluses vastuväitena hageja nõudele (vt Paul Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 981). Selline vastuväide võib olla esitatud juhuks, kui kohus hageja nõude rahuldab ja sellisel juhul ei ole tegemist hageja nõude õigeksvõtmisega TsMS § 440 mõttes. Samas võib protsessuaalne tasaaarvestus olla esitatud ka selliselt, et selle esitaja tunnustab hageja nõuet, kuid realiseerib samas menetluses enda sooritusnõude hageja vastu. Maakohtu 19.03.2019 menetluslikust määrusest (väljendatud e-kirjas; t V kd lk 106-107) nähtuvalt tõlgendas maakohus eelmenetluses kostja 01.12.2017 (maakohus ekslikult märkinud 2016) tasaarvestusavaldust (menetlusdokument t I kd lk 110-113) hageja nõuet tunnustava tasaarvestusena (vt punkti 5 teine lõik) ja tegi selle pooltele selgelt teatavaks. 02.05.2019 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks oma seisukohta muutnud. Seega ei saanud kohtu poolt ka osaotsuses samast seisukohast lähtumine tulla kostjale üllatuslikult.
46.Kolleegium nõustub maakohtu poolt kostja 01.12.2017 menetlusdokumendile ja selles esitatud tasaarvestuse avalduse sisule antud tõlgendusega. Kindlale isikule tehtud tahteavalduse tõlgendamisel tuleb TsÜS § 75 lõike 1 alusel lähtuda tahteavalduse tegija tahtest, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või teadma pidi. 01.12.2017 esitatud menetlusdokumendis, mille hageja sai kätte kohtu vahendusel, väljendas kostja põhjenduste punktis 2 seisukohta, et vaidleb hagile vastu täielikult, kuid mistahes sisulisi vastuväiteid hagiavalduse väidetele ega sellega koos esitatud tõenditele ei esitanud. Dokumendi põhjenduste punktis 3 asus kostja selgelt seisukohale, et „hageja on jätnud arvestamata, et kostjal oli õigus teenustasule, s.o summad kuuluvad vähendamisele teenustasu võrra“, tuues põhjenduste punktis 3.2 03.01.2012 lepingu punktide 7a ja 8 alusel rõhutatult esile, et „Seega oli hageja õiguseelnejal õigus saada käibemaksu tagastusraha miinus teenustasu“. Põhjenduste punktides 3.3 ja 3.4 esitas kostja arvestuse, milles leidis, et hagetavatelt summadelt (käibemaksutagastus 2015. a Austriast, Belgiast, Saksamaalt, Taanist, Leedust, Luxemburgist, Hollandist, Rootsist) arvestatav teenustasu on 17 827.66 eurot, milline kuulub tasaarvestamisele. Samas esitas kostja tasaarvestusavalduse ka samast koostöölepingust tuleneva aastatel 2009 kuni 2015 Poolast, Itaaliast, Hispaaniast ja Prantsusmaalt tagastatud käibemaksu alusel 91 898.14 eurot ning 30.09.2011 marketingilepingust tuleneva nõude 859 249.24 eurot alusel. Eeltoodust tulenevalt ei saanud hagejal ega kohtul tekkida kostja 01.12.2017 menetlusdokumendi alusel teistsugust arusaama, kui see, mida maakohus menetluse käigus ja otsuses väljendas – kostja ei vaielnud hageja nõudele vastu sisuliselt, kuid leidis, et temal on sissenõutavaks muutunud vastunõuded ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata tasaarvestamise vastuväite rahuldamise tõttu. Samasisulist tahet kinnitas kostja ka 27.08.2018 menetlusdokumendi põhjenduste punktides 1.6, 1.7 ja 2 (t V kd lk 13-14). Ka nimetatud menetlusdokumendis tegeles kostja vaid enda vastunõuete tõendamise temaatikaga. Alles 10.04.2019 esitas kostja täiendava tasaarvestusavalduse enda viivisnõude tasaarvestamiseks Poolast, Itaaliast, Hispaaniast ja Prantsusmaalt tagastatud käibemaksult teenustasude maksmisega viivitamise alusel, mille põhjenduste punktides 53 ja 54 tõi välja tasaarvestuse juhuks, kui kohus peab hageja nõuet
põhjendatuks (t V kd lk 127-127 pöördel). Samas sisulisi vastuväiteid hageja nõudele kostja ikkagi ei esitanud. Ringkonnakohus on ka seisukohal, et kostja hilisemate menetlusdokumentide, milles lepinguline esindaja samuti tõi esile protsessuaalse tasaarvestuse juhuks, kui kohus hagi rahuldab, alusel ei saa kostja varasemaid tahteavaldusi juba tasaarvestatud vastunõuete osas lugeda tagasivõetuteks. TsÜS § 71 esimese lause kohaselt loetakse kindlale isikule tehtud tahteavaldus tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. TsÜS § 72 kohaselt ei loeta tahteavaldust tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus.
47.Kuna kostja ei esitanud hageja nõudele sisulisi vastuväiteid ega tõendeid, mille ümberlükkamiseks oleks hagejal olnud tulenevalt TsMS § 230 lõikest 1 kohustus, ei pidanud ka maakohus TsMS § 442 lõike 8 alusel hageja nõude põhjendatust täpsemalt kontrollima, kui ta seda vaidlustatud otsuse põhjenduste punktis 14 tegi. Maakohtus ei esitanud kostja mh vastuväiteid hageja nõude arvutuslikule poolele, mistõttu ei ole põhjendatud ka etteheide otsuse arvutusliku aluse mittejälgitavuse kohta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sisaldub hageja nõude aritmeetiline arvestus hagiavalduse lisaks olevas tabelis (t I kd lk 18) ja oli sellisena kostjale kättesaadav juba hagimaterjalidest.
48.Kostja on seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt TsMS § 450, kuna puudusid osaotsuse tegemise eeldused, kuna samal õigussuhtel põhinev nõue ja vastunõue olid lahutamatud ning osaotsus ei saanud viia asja kiiremale lahendamisele. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Maakohus lähtus osaotsuse tegemisel TsMS § 450 lõikest 2, mille alusel on kohtul võimalik teha tingimuslik otsus, millega lahendab (erinevalt sama sätte lõikes 1 nimetatud osaotsusest) hagi tervikuna, aga jätab võimaluse otsust hiljem muuta. Regulatsiooni eesmärgiks on õiguskirjanduse kohaselt vältida viivitust, mille tooks kaasa haginõudega üksnes kaudselt seotud, vähese edulootusega või hilinemisega esitatud kostja vastuväite läbivaatamine (Villu Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2017, lk 1148jj). Kolleegium on seisukohal, et maakohus on kaalutlusotsustust tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse tegemise õigustatuse kohta otsuse põhjenduste punktis 10 asjakohaselt ja jälgitavalt põhjendanud, mh on vastanud kostja vastavasisulistele vastuväidetele. Kuna maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire, ei ole apellatsioonikohtul pädevust maakohtu otsustusse sekkuda. Kolleegium märgib, et arvestades, et hageja esitas kostja vastu rahasumma väljamõistmise nõude ja kostja poolt tasaarvestuseks kasutatud nõuded on samuti rahanõuded, ei oma asjaolu, kas vastastikused nõuded tulenevad ühest ja samast lepingust osaotsuse tegemise otsustamisel olulist tähtsust. Tegemist ei ole selliselt seotud nõuetega nagu nt ostuhinna tasumise nõue ja ostuhinna alandamise vastunõue, kus võib tekkida põhjendatult küsimus VÕS § 110 või § 111 kohaldumisest. Sellise olukorraga oli tegemist kostja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendi nr 2-18-5194.
49.Kolleegium möönab, et maakohtu tegevus võis olla osaliselt vastuoluline, kui kohus määras 11.07.2019 määrusega, et lahendab käibemaksu tagastuslepingul rajanevad hageja nõuded ja kostja vastunõuded korraga ning eraldi teeb lahendi vaid marketingilepingul rajaneva vastunõude kohta (t VI kd lk 145). Vaidlustatud otsuses otsustas maakohus jätta siiski veel menetlusse ka osa tagastuslepingul rajanevast vastunõudest. Samas ei anna kaebuse väited siiski alust asuda seisukohale, et nimetatud rikkumine oli nii oluline, et annab aluse osaotsuse tühistamiseks. Kostja viidatud 31.05.2019 määruses (t VI kd lk 99) maakohus vaid selgitas, et kaalub võimalust teha osaotsus hagi aluseks olevast lepingust tulenevate nõuete, sh ka vastunõuete, lahendamiseks. Selles määruses kohus selget otsustust veel ei teinud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt taotles kostja tunnistajana DD ülekuulamist nii tagastuslepingu
kui marketingilepinguga seotud asjaolude kohta (t IV kd lk 111 pöördel, V kd lk 131 pöördel-132), kuid loobus sellest 05.07.2019 menetlusdokumendis põhjendusega, et kuna kohus kuulab üle ka hageja tunnistaja CC, siis tekib sõna-sõna vastu olukord, mis ei pruugi aegumise katkemise asjaolude teemal vastata menetlusökonoomia printsiibile (t VI kd lk 137). Seega ei nähtu kostja tegevusest maakohtus, et tunnistaja ülekuulamisest loobumine oli seotud kohtu 11.07.2019 määrusega. Lisaks märgib kolleegium, et kui kostja oli seisukohal, et maakohtu 11.07.2019 määruses sisalduv otsustus, mida kohus vaidlustatud osaotsuses muutis, takistas temal tõendamiskohustuse täitmist, oli tal võimalik esitada TsMS § 652 lõike 3 alusel tunnistaja ütluste kogumise taotlus apellatsioonkaebuses. Seda menetluslikku võimalust kostja ei kasutanud.
50.Maakohus vastas otsuses ka kostja väidetele viivise vähendamise aluse ja viivise osalise aegumise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõdemusega, et viivisenõue on esitatud arvestatuna põhinõudelt, mis ei ole aegunud ja mistõttu ei ole aegunud ka sellelt arvestatud viivisenõue. Kostja viidatud 2019. a esitatud arvestuse (t VI k dlk 9-11) näol ei olnud tegemist uue hagiga, vaid viivisenõude suurendamisega TsMS § 376 lõike 4 punkti 2 mõttes. Nõue viivise saamiseks oli esitatud juba 20.09.2016. Hagi oli esitatud nõude kohta, milline oli muutunud sissenõutavaks 2015. a. Seega ei saa nõustuda kostjaga, et viivisenõue oli esitatud ebamõistlikul ajal koos hagiga, lastes viivisel akumuleeruda ja viivist ei saa kohaldada TsÜS § 138 piirangu tõttu. Esiletoodud väited ei anna alust nõustuda kostjaga, et hageja on viivisenõuet esitades käitunud hea usu vastaselt.
51.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka osas, milles kohus põhjendas kostja taotluse määrata otsuse täitmise kord selliselt, et osaotsus ei kuuluks täitmisele enne, kui on jõustunud kohtuotsus ka kostja ülejäänud vastunõude tasaarvestamise osas, rahuldamata jätmist. Tegemist saab olla TsMS § 445 lõikes 1 sätestatud menetlusliku olukorraga, kui kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmine tähtaja või tähtpäeva. Nimetatud sätte alusel abinõu kohaldamine on kohtu kaalutslusotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhyul, kui on rikutud diskretsioonipiire. Käesolevas asjas selgitas maakohus, et otsuse täitmise peatamine kuni edasi menetletavas osas lahendi jõustumiseni oleks vastuolus osaotsuse tegemise eesmärgi ja selle menetlusõigusliku instituudi mõttega. Kolleegium nõustub sellega. Osaotsuse tegemise menetluslikuks eesmärgiks on hageja poolt esitatud selges nõudes menetluse lõpule viimine, et tagada nõudega kohtusse pöördunud hageja õiguste kaitse, sh otsuse täitmine. Kostja on jätnud enda õiguste kaitse sõltuvusse hageja poolt nõude esitamisest (kostja ei pöördunud ise nõudega kohtusse, vaid kasutas tasaarvestuse võimalust juba alanud kohtumenetluses) ning esitades vähemalt osaliselt ebaselge tasaarvestusavalduse tuleb tal arvestada, et vastunõude osas võib kohtumenetlus kujuneda keerulisemaks ja pikemaajaliseks kui hagi osas, kuid hageja ei pea enda nõude lahendust nii kaua ootama. Küll aga on kostja tasaarvestuse edukuse puhul tema õigused kaitstud TsMS § 450 lõikest 5 tulenevalt hageja kohustusega hüvitada kostjale otsuse sundtäitmise või sundtäitmise ärahoidmiseks tarvitusele võetud abinõudega tekitatud kahju. Seega tuleb ka hagejal kaaluda enne osaotsuse sundtäitmisele asumist sellega kaasnevaid võimalikke majanduslikke riske.
52.TsMS § 173 lõike 5 kohaselt jaotab maakohus menetluskulud lõpplahendis.
(allkirjastatud digitaalselt)
Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.