KREEDIX OÜ avaldus FFC Eesti OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. aprilli 2017. a määrus (menetluse lõpetamine)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KREEDIX OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja (võlausaldaja) KREEDIX OÜ (registrikood 11043745), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Puudutatud isik (võlgnik) FFC Eesti OÜ (registrikood 10909875), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Artur Sanglepp
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 11. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-3933 muutmata, kuid täiendada kohtumääruse põhjendusi.
2.Jätta KREEDIX OÜ määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud KREEDIX OÜ kanda. Kohtu selgitused Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates praeguse määruse ärakirja kättesaamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
2-17-3933 Menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtumääruse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja puudutatud isiku seisukoht
1.KREEDIX OÜ (avaldaja, võlausaldaja) esitas 13. märtsil 2017 Harju Maakohtule avalduse, milles palus välja kuulutada FFC Eesti OÜ (puudutatud isik, võlgnik) pankroti. Avalduse kohaselt sõlmisid Parme Trans OÜ (klient) ja võlgnik 3. jaanuaril 2012 käibemaksu ja aktsiisi tagastusteenuse koostöölepingu nr VR109 (koostööleping), mille alusel osutas võlgnik alates 3. jaanuarist 2012 kliendile Euroopa Liidu liikmesriikidest käibemaksu ja aktsiisi tagastamise teenust. Võlgnik koostas kliendi nimel Euroopa Liidu liikmesriikide maksuametile käibemaksu tagastamise avaldused Eesti Maksuameti elektroonilises andmebaasis. Koostöölepingu p 6 järgi pidi võlgnik kliendile käibemaksu ette maksma. Siseauditi aruande kohaselt ei ole 2015. aasta eest ettemaksu laekunud ja 1. augusti 2015. a seisuga oli laekumata 246 156 eurot 42 senti. Võlausaldaja nõuab võlgnikult 2015. aasta väliskäibemaksu tagastamise taotluste nimekirja alusel 198 085 eurot 6 senti ja on oma nõude maksmapanekuks esitanud võlgniku vastu ka hagi. Võlgniku kohustus tasuda 198 085 eurot 6 senti on tõendatud käibemaksu tagastustaotlustega ja MTA otsustega, EL riigi otsustega/teatistega sisendkäibemaksu tagastamise kohta. Põhinõudele lisaks peab võlgnik tasuma ka seadusjärgses määras viivist 18 535 eurot 4 senti. Kokku on võlgniku võlg 216 620 eurot 10 senti. Võla sissenõudmiseks pöördus klient avaldaja poole. Avaldaja nõudis esmalt kliendi nimel
25.juulil 2016 võlga sisse ning seejärel loovutas klient oma nõude avaldajale. Äriregister on teinud 13. märtsil 2016 võlgnikule hoiatusmääruse registrist kustutamiseks majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu. Võlgnik maksejõuetust põhistab avaldaja (PankrS) § 10 lg 2 p 1 järgi sellega, et avaldaja esitas 15. veebruaril 2017 esitas võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik sai hoiatuse kätte, kuid ei ole ka pärast seda võlga tasunud.
2.Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole nõue selge. Avaldaja on esitanud võlgniku vastu samadel asjaoludel sama nõudega hagi tsiviilasjas nr 2-16-14180 ja võlgnik on selles menetluses kostjana nõudele vastu vaielnud. Seega on nõue ilmselgelt vaieldav ja ebaselge. Enne nõude hagimenetluses läbi vaatamist ei saa pankrotiavaldust läbi vaadata. Võlausaldaja ei ole toonud pankrotiavalduses välja nõuete sissenõutavaks muutumise aega ega ole tõendanud võlgniku kohustuse tekkimise alust. Maksuotsustest ei tulenenud võlgniku kohustust tasuda kliendile ning maksuotsuse tegemisest ei muutunud nõuded sissenõutavaks. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et võlgnikule tagastati käibemaks ja millal seda tehti. Viivisenõue on esitatud hilinemisega. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlgnik keeldub tasumast tema vastu alusetult esitatud tõendamata nõuet. Maksejõuetusel oleks tähtsust üksnes siis, kui nõue oleks selge. Võlgnik on
2-17-3933 nüüd majandusaasta aruande esitanud ning selle kohaselt on võlgnikul vara 1 011 416 eurot ning tema 2015. a kasum oli 245 890 eurot. Võlgnikul on kliendi vastu omakorda nõue 859 249 euro 24 sendi saamiseks. Võlgnik ja klient sõlmisid 30. detsembril 2011 marketingi teenuse osutamise lepingu, mille alusel osutas võlgnik kliendile teenuseid ja klient kohustus tasuma võlgnikule agenditasu. Seda asjaolu saab tõendada tunnistaja DB (kliendi endine jurist). Võlgnik tasaarvestab 2011. a IV kvartalist kuni 2015. a esimese poolel tekkinud nõuded võlausaldaja nõudega. Seega ei ole alust kuulutada välja võlgniku pankrotti, kuna võlausaldaja nõue on lõppenud tasaarvestusega. Lisaks võlgneb klient võlgnikule ka koostöölepingu p 7 järgi tasu 85 535 eurot. Klient ei ole loovutanud avaldajale pankrotiavalduse aluseks olevaid nõudeid. Loovutatud on käibemaksu tagastamise taotlustest tulenevad nõuded, mitte koostöölepingust tulenevad nõuded. Esimese astme kohtu määrus
3.Harju Maakohus lõpetas 11. aprilli 2017. a määrusega võlgniku pankroti väljakuulutamise menetluse ja jättis menetluskulud avaldaja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole alust kuulutada välja võlgniku pankrotti ega määrata ajutist haldurit ning menetlus tuleb lõpetada. Võlgnik esitas pankrotiavaldusele põhjendatud vastuväited, sh vaidles vastu nõude selgusele. Nõude üle on vaidlus tsiviilasjas nr 2-16-14180. Võlgniku vastuväide sisaldab konkreetseid viiteid paralleelsele hagimenetlusele, hagile põhjendatult vastuvaidlemisele, pankrotihoiatuse ning hagiavalduse asjaolude ja tõendite kattuvusele, asjakohastele Riigikohtu lahenditele, hagimenetluses õigussuhte õigusliku kvalifikatsiooni arusaamatusele, nõude arvutusliku aluse ja summa arusaamatusele, nõude sissenõutavaks muutumisele, viivise nõude õiguslikule võimatusele seoses vastuoluga hea usu põhimõttele ning protsessuaalsele tasaarvestusele. Arvestades võlgniku vastuväiteid, tuleb vaidlus nõude üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgniku esitatud tõendite (2014. a majandusaasta aruanne) kohaselt ei ole võlgnik maksejõuetu ning võlgnikul ei ole kehtivat sundlõpetamise hoiatust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel jäävad menetluskulud avaldaja kanda. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
4.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja avalduse rahuldada. Menetluskulud palus avaldaja jätta võlgniku kanda. Määruskaebuse kohaselt kohaldas maakohus vääralt PankrS § 15 lg 3 p 1. Selle alusel ei saa jätta ajutist haldurit määramata üksnes põhjusel, et nõude üle käib kohtuvaidlus. Samuti peab võlgnik põhjendatult nõudele vastu vaidlema. Avaldaja nõue on selge ja põhjendatud, kuid võlgnik ei ole esitanud põhjendatud vastuväiteid nõudele ega oma vastuväiteid tõendanud, sh ei ole võlausaldaja teadlik võlgniku väidetavast vastunõudest ning võlgnik väidab seda paljasõnaliselt.
2-17-3933 Maakohus jättis tähelepanuta võlgniku pahauskse käitumise majandusaasta aruannete hiljem esitamisel.
5.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohus jättis õigesti ajutise halduri määramata, sest kõik eeldused PankS-i § 15 lg 3 p 1 kohaldamiseks on täidetud ning võlgnik ei ole maksejõuetu.
6.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni tühistada, mistõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi.
8.Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et praeguses asjas tuleb jätta võlgnikule PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ajutine haldur nimetamata. Võlausaldaja peab PankrS § 10 lg-te 1, 4 ja 5 järgi pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse ning tõendama oma nõude olemasolu, sh esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta, kui nõude kohta ei ole tehtud kohtulahendit ega vahekohtu otsust. Kui kohus võtab võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse, nimetab ta üldjuhul võlgnikule ajutise halduri, kui ei ole alust jätta ajutine haldur nimetamata. PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata mh juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Riigikohus on leidnud, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge ja seda tuleb tõendada hagimenetluses, kui nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (Riigikohtu 6. märts 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Kolleegiumi hinnangul saab sellest juhinduda ka praeguses asjas.
9.Pankrotiavalduses tugines avaldaja sellele, et tal on võlgniku vastu koostöölepingust tulenev nõue, mille klient loovutas talle. Oma nõude tõendamiseks esitas avaldaja koostöölepingu ja nõude suuruse kohta nii Eesti Maksu- ja Tolliameti kui ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide maksuametite otsused sisendkäibemaksu tagamise kohta. Asjaolu, et võlgnik ei ole talle 2015 käibemaksu üle kandnud, tõendas avaldaja siseauditi aruandega. Samuti esitas avaldaja nõude loovutamist tõendava kinnituse. Seega on avaldaja iseenesest esitanud tõendid oma nõude kohta. Võlgnik on aga esitanud avaldaja nõudele mitmeid vastuväiteid, sh väitnud, et avaldaja ei ole nõuet piisavalt tõendanud ning nõude alust ega suurust ei saa tõendada maksuametite otsustega, samuti seda, et nõue ei ole muutunud sissenõutavaks ning avaldajale ei ole pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet loovutatud. Lisaks on võlgnik teinud praeguses
2-17-3933 menetluses tasaarvestusavalduse ja leidnud, et pankrot tuleb jätta välja kuulutamata mh seetõttu, et avaldaja nõue on tasaarvestuse tulemusena lõppenud (võlgniku 3. aprilli 2017. a menetlusdokumendi p 28 (I kd, tl 105 pöördel–106). Oma nõuet on võlgnik tõendanud
30.septembri 2011. a marketingi teenuse osutamise lepingu ja selle lisaga 1 (I kd, tl 129–131 pöördel) ja väljavõtetega võlausaldaja õiguseellase raamatupidamisprogrammist 2014 ja 2015. a kohta (tl I kd, tl 133 – II kd, tl 151). Samuti on võlgnik palunud teenuse osutamise kohta kuulata tunnistajana üle lepingu teise poole endise juristi. Seega tuleks praeguses asjas avaldaja nõude olemasolu kindlakstegemiseks tuvastada, kas avaldajal on väidetud suuruses sissenõutavaks muutunud nõue võlgniku vastu, sh kas nõue on avaldajale kehtivalt loovutatud, ning kui avaldajal on väidetav nõue võlgniku vastu, siis kas võlgnik on oma nõude kehtivalt avaldaja nõudega tasaarvestanud, st kas võlgnikul oli sissenõutavaks muutunud nõue, mida avaldaja nõudega tasaarvestada ja kas tasaarvestus oli lubatav, arvestades asjaolu, et avaldaja sai nõude loovutamise teel. Neil asjaoludel on võlgnik kolleegiumi hinnangul põhjendatult avaldaja nõudele vastu vaielnud ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, sest avaldaja nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest.
10.Eeltoodut arvestades tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus lõppjäreldustes muutmata.
11.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.