2-19-20173/8 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

8.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded 18.12.2019 esitas hageja PlusPlus Capital AS Viru Maakohtule hagi A R vastu võlgnevuse nõudes ja seoses puuduste kõrvaldamisega 13.02.2020 hagiavalduse täienduse. Esitatud hagiavalduse ja täienduse kohaselt sõlmisid A R ja Elisa Eesti AS (edaspidi ka teenuse osutaja) 27.08.2016 liitunislepingu nr xxxx telefoninumbri xxxx teenindamiseks ja liitumislepingu nr xxxx lisa xxxx: Osamaksetega vara müügileping sõlmiti 27.08.2016 seadme xxxx soetamiseks, mille alusel väljastati arve nr xxxx, xxxx, xxxx ja xxxx millelt on nähtav kliendinumber xxxx Lepingu alusel kohustus teenuse osutaja pakkuma kostjale mobiilsidealaseid teenuseid ning kostja oli kohustunud saadud kaupade (mobiiltelefoni)/ teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Kostja asus teenuse osutaja teenuseid kasutama ning teenuse osutaja esitas kostjale arved: perioodi 1. august kuni 31. august 2016 eest 01.09.2016 arve nr. xxxx summas 66,08 eurot, tasumise tähtajaga 18.09.2016. Perioodi 1. september kuni 30. september 2016 eest 01.10.2016 arve nr. 2016720411 summas 125,94 eurot, tasumise tähtajaga 18.10.2016. Perioodi 1. oktoober kuni 31. oktoober 2016 eest 01.11.2016 arve nr. xxxx summas 79,75 eurot, tasumise tähtajaga 18.11.2016 ja perioodi 1. november kuni 30. november 2016 eest 01.12.2016 arve nr. xxxx summas 302,74 eurot, tasumise tähtajaga 18.12.2016. Hagiavalduse lisaks on Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimused, mis on kinnitatud alles 29.11.2016, s.o pärast arvete väljastamist ja peale lepingu sõlmimist. Kohustuste tekkimise ajal kehtinud üldtingimused on tunnistatud tühiseks ning üldtingimusi on kohandatud vastavalt õiguspraktikale tarbijatele soodsamaks ning seetõttu tuleb tugineda nõude juures esitatud ja kehtivatele üldtingimustele, sest hagejal on esitatud ka edasiulatuv viiviste nõue. Teenuse osutaja

on kehtivates üldtingimustes korrigeerinud viiviste % määra vastavalt väljakujunenud Riigikohtu õiguspraktikale. Vastavalt Elisa üldtingimuste p-le 7.10 on Elisal õigus nõuda kostjalt maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Hageja nõuab kostjalt viivis määras 0,07% päevas, mis on kolmekordne, kahele koma kohale ümardatud, seaduslik viivisemäär (8%*3=24%). EMTA on märkinud, et maksude arvestus ja kontrollireeglite kohaselt arvutatud summa ümardatakse kahe kohani pärast koma. Hageja on seisukohal, et viivise ümardamine kahele komakohale hagivalduses toodud viisil on igati õiguspärane ning tugineb matemaatilistele reeglitele. Vastavalt Üldtingimustele kohustus kostja tasuma arve(d) vastavalt arve(te)l osundatud maksetähtpäevaks (p.5.2.2). 18.11.2016 saatis Elisa Eesti AS kostjale teatise lepingu lõpetamisest lepingujärgsele aadressile xxxx, milles Elisa Eesti AS palus kostjat tasuda võlgnevus hiljemalt 25.11.2016. Kuna kostja ei tasunud võlasummat nimetatud tähtajaks, luges Elisa Eesti AS liitumislepingu üles öelduks alates 25.12.2016. 01.02.2018 loovutas Elisa Eesti AS oma nõuded kostja vastu PlusPlus Capital AS-ile. Kostjat teavitati nõude loovutamisest, kuid käesoleva ajani ei ole kostja kohustust tasunud. Sissenõudjal on õigus nõuda ja kostjal lasub lepingu üldtingimuste punkti 5.2.3. ja 6.1.7 kohaselt kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg 2 ja lg 3 seovad sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 1000 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 1168,39 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist (s.o 01.04.2018, 01.05.2018 ja 01.06.2018) hagejale teadaolevale kostja aadressile. Seetõttu juhindudes VÕS § 1132 lg 2 on hagejal õigus nõuda 01.04.2018 võlateatise eest 20 eurot ning 01.05.2018 ja 01.06.2018 kummagi võlateatise eest 5 eurot s.t. kokku 30 eurot. Teenuse eest on teenuse osutaja PlusPlus Baltic OÜ esitanud hagejale arve 36 euro suuruses ulatuses, sest teenuse maksumuseks on 12 eurot iga külastuse eest. Seega on hageja kandnud otseseid kulutusi võlateatiste kostjale edastamiselt. Hagimenetluses on hageja esitanud sissenõudekulude nõude VÕS § 113 2 lg 2 ja p 1 lähtuvalt ning võttes arvesse meeldetuletuskirjadele seaduses sätestatud määradest tulenevalt 30 euro ulatuses. Kostja võlgneb hagejale lepingust tulenevalt põhivõlgnevuse 557,90 eurot ja viivised 437,95 eurot. Hageja on arvutanud viivist 0,07% päevas põhisummalt 66,08 eurolt perioodil 19.09.2016 kuni 16.12.2019 summas 54,77 eurot. Põhisummalt 124,75 eurolt alates 19.10.2016 kuni 16.12.2019 summas 100,77 eurot, põhisummalt 74,25 eurolt alates 19.11.2016 kuni 16.12.2019 summas 58,37 eurot ja põhisummalt 292,82 eurolt alates 19.12.2016 kuni 16.12.2019 summas 224,04 eurot. Hageja nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,07% päevas põhinõudelt alates 19.12.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Samuti palub hageja välja mõista VÕS § 1132 lg 2 alusel sissenõudekulud summas 30 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud TsMS § 317 lg 12 ja lg 3 kohaselt avaldamisega Ametlikes Teadaannetes 29.04.2020. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates

teate avaldamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kohus on teatanud, et teeb kohtulahendi teatavaks 29.06.2020. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale hagimaterjalid kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul alates Ametlikes Teadaannetes teate kostjale kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Teade avaldati 29.04.2020 ja loeti kättetoimetatuks 15.05.2020, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt 29.05.2020. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud kohtule kostjale 05.02.2018 edastatud nõude loovutamise teatise, mille kohaselt on Elisa Eesti AS loovutanud oma nõude 01.02.2018 hagejale. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Hagiavaldusest ja selle lisadest nähtub, et 27.08.2016 sõlmisid kostja ja Elisa Eesti AS liitumislepingu nr. xxxx ja selle lisa nr. xxxx, mille alusel esitas Elisa Eesti AS osutatud teenuste eest kostjale arveid, mida kostja ei tasunud. Hageja on sõlminud lepingud oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja on sõlminud lepingud füüsilise isikuna ehk tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Sõlmitud lepingute puhul on tegemist teenuste osutamise lepingu ja müügilepinguga. Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt 14.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-16, p 18; 5.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (3.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik; 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-106-13, p 24). Hagiavaldusest nähtuvalt sisaldab kostja võlgnevus 01.12.2016 arvel muu hulgas käsitlustasu 70 eurot, mille tasumise kohustus tuleneb Elisa Eesti AS järelmaksuga vara müügilepingu tingimustest

kliendipoolse lepingu rikkumisest seotud kulude katmiseks. Elisa Eesti AS järelmaksuga müügilepingu kohaselt on käsitlustasu võimalik nõuda lepingu tingimuste rikkumisel sõltumata sellele kaasnevate kulude tegelikust suurusest. Kohus leiab, et nimetatud tüüptingimus näeb tarbijast lepingupoolele ette kohustuse tasuda ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses hüvitist ning samuti on tarbijalt võetud võimalus tõendada tegeliku kulu suurust. Seega on nimetatud tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine. VÕS § 41 teise lause kohaselt kohaldatakse tühise tüüptingimuse asemel seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Käsitlustasu nõude näol on olemuslikult tegemist kahju hüvitamise nõudega. Hagiavalduses ei ole välja toodud kulusid, mida Elisa Eesti AS on kandnud seoses kostjapoolse lepingu rikkumisega. Seega käsitlustasu nõue ei ole tervikuna õiguslikult põhjendatud ja hageja nõue tuleb selles osas jätta rahuldamata. Tulenevalt eeltoodust on põhjendatud välja mõista põhinõue summas 487,90 (557,90 – 70) eurot. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja tugineb viivisenõude esitamisel Elisa Eesti AS poolt kehtestatud üldtingimustele ja selle punktile 7.10, mis kohtu hinnangul on tüüptingimus. Kohus leiab, et hagejal on õigus arvestada viivist rahuldatud põhinõudelt 487,90 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras, kuna lepinguline (Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 7.10) viivisemäär 0,07% päevas ehk 25,55% (0,07 × 365) aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära 24% aastas (8 × 3) ning on seetõttu tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 3 p 5 ning § 42 lg 1 järgi tühine (vt RKTKm 3-2-1-25-16 p 13). Asja materjalist nähtuvalt ei ole hageja tõendanud viivise suuruse osas läbirääkimiste pidamist ja tingimuses kokkuleppe saavutamist. Samuti ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et viivisemäär 0,07% on kolmekordne seaduslik viivisemäär. Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (tsiviilasi nr 3-2-1-25-16 p 13). Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% aastas. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas (0,0219 % päevas). Seaduse kohaselt on viivisesumma väljaarvutamise aluseks viivitusintressi aastane määr, mitte selle päevamäär. Kolmekordne seadusjärgne viivisemäär oleks seega 24% aastas. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 16. november 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p-d 17 ja 18, ning selles viidatud 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Arvestades eeltoodut on põhjendatud kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 120,34 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Seega jätab kohus rahuldamata hageja viivise nõude summas 317,61 eurot (437,95 – 120,34). Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras vastavalt hageja taotlusele perioodil alates 19.12.2019 – 29.06.2020 (k.a) 194 päeva eest põhinõudelt 487,90 eurolt summas 20,69 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 29.06.2020 seisuga kokku summas 141,03 eurot (120,34 + 20,69). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 30.06.2020 edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt kuni põhinõude 487,90 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel summas 30 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue kuulub rahuldamisele, sest hageja on saatnud kostjale kolm meeldetuletuskirja. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1025,85 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded kokku summas 387,61 eurot ehk ligikaudu 38% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 62% ulatuses kostja ja 38% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv summas 200 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele). Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 420 eurot (käibemaksuga) ning viivise menetluskuludelt. Kohus on kontrollinud, et hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa

ta kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja seega on põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine koos käibemaksuga. Hagejale on osutatud õigusabi kokku 3 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta), mis sisaldab dokumentide komplekteerimist ja analüüsi (1,5 tundi) ja hagiavalduse koostamist ning esitamist (2 tundi). Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Väljakujunenud kohtupraktika alusel saab hageja õigusabikulu arvetel teenuse tunnihinnaks märgitud 100 eurot/tund (käibemaksuta) ehk 120 eurot/tund (käibemaksuga) pidada mõistlikus suuruses olevaks. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud trafaretse hagi tekstiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Hageja on koostanud vaid hagiavalduse. Hagi lisad, mille komplekteerimisele ja analüüsile kulus esindajal 1,5 tundi, kohtu hinnangul märgitud mahus ajakulu ei õigusta. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad. Seega pole tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 1,5 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud summas 180 eurot (käibemaksuga). Kokkuvõttes moodustavad hageja põhjendatud menetluskulud 380 eurot (200 + 180), millest kostja kanda jääb 62% ehk 235,60 eurot. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik