Tehnovõrkude Ehituse OÜ ja osaühingu Cautor hagi WW (W), YY, UU ja MM (M) vastu tehingute tagasivõitmise, tahteavalduste andmise ja ühisvara jagamise nõuetes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.01.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tehnovõrkude Ehituse OÜ ja osaühingu Cautor määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Tehnovõrkude Ehituse OÜ Hageja Osaühing Cautor Hagejate lepinguline esindaja Anto Variku Kostja WW Kostja YY Kostja UU Kostja MM Kostjate lepinguline esindaja YY
2.Jätta Harju Maakohtu 02.01.2020 määrus muutmata.
3.Jätta määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohus jättis 03.05.2019 otsusega rahuldamata Tehnovõrkude Ehituse OÜ (hageja I) ja osaühingu Cautor (hageja II) 25.04.2016 hagi WW (kostja I), YY (kostja II), UU (kostja III) ja MM ((kostja IV) vastu tehingute tagasivõitmise, tahteavalduste andmise ja ühisvara jagamise nõuetes. Maakohus jättis menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda ja otsustas määrata menetluskulud kindlaks eraldi määrusega pärast otsuse jõustumist. Hagejad esitasid
maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus jättis 06.08.2019 määrusega menetlusse võtmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud seoses esitatud kaebusega hagejate kanda ning määras kindlaks, et kostjatel hüvitatavad menetluskulud puudusid. Maakohtu 03.05.2019 otsus jõustus 11.09.2019. Maakohtu lahend
2.Maakohus määras menetluskulud rahaliselt kindlaks 02.01.2020 määrusega. Maakohus rahuldas kostjate avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määras menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 2 179 eurot. Kostjate avaldus jäi rahuldamata 553,60 euro ulatuses. Hageja I kohustus hüvitama igale kostjale 272,37 eurot ja hageja II igale kostjale 272,37 eurot. Maakohus kohustas hagejaid tasuma menetluskuludelt ka viivist. Kostjate menetluskulud olid maakohtus 2 732,60 eurot käibemaksuta (lepingulise esindaja tasu 2 240 eurot ja muud menetluskulud (kinnisvara eksperdihinnangute kulud, pankadest tõendite esitamise ja väljastamise kulud) 492,60 eurot). Kohus leidis, et esindaja põhjendatud tunnitasu oli 80 eurot tunnis 21,08 tunni eest (kokku 1 686,40 eurot), arvestades asja õiguslikku keerukust, tehtud toiminguid ja menetlusdokumentide sisu. Muud menetluskulud 492,60 euro ulatuses (kinnisvara eksperdihinnangute kulud, pankadest tõendite esitamise ja väljastamise kulud) olid samuti põhjendatud. Maakohus märkis, et kostjad esitasid kohtule tõendid koos selgitava menetlusdokumendiga, mistõttu olid kohtule arusaadavad kostjate menetluskulud. Kohus vähendas kostjate lepingulise esindaja kulusid järgmiselt: Kostjatel kulus 13.10.2016 menetlusdokumendi koostamiseks ja selleks vajalike toimingute tegemiseks kokku 12 tundi. Menetlusdokumendi sisuline tekst esitati ligikaudu kolmel ja poolel lehel. Kostjatel sai menetlusdokumendi koostamiseks ja selleks vajalike toimingute tegemiseks kuluda maksimaalselt 10 tundi. Kostjatel kulus 19.09.2017 kohtuistungi ettevalmistamiseks ja osalemiseks kokku 2,5 tundi. Kohtuistung kestis 0,58 tundi ja põhjendatud istungiks ettevalmistamise kuluks sai olla 1 tund. Kohus arvestas, et kostjate esindaja oli materjalidega juba tutvunud ja oma õigusliku positsiooni kujundanud. Kostjatel kulus 19.11.2018 menetlusdokumendi koostamiseks ja selleks vajalike toimingute tegemiseks kokku 8 tundi. Menetlusdokumendi sisulist teksti oli ligikaudu kolmel lehel. Kohtu hinnangul sai menetlusdokumendi koostamiseks ja selleks vajalike toimingute tegemiseks kuluda aega maksimaalselt 4 tundi. Kohus arvestas, et kostja esindaja oli materjalidega juba tutvunud ja oma õigusliku positsiooni kujundanud. Määruskaebus
3.Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse tühistada, jätta menetluskulud osaliselt või täielikult poolte kanda ning nõuda kostjatelt välja tõendid esindajakulude tasumise kohta. Hagejad tõid määruskaebuses esile järgmist: Maakohus määras istungil pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Kostjad esitasid nimekirja 01.04.2019 ja hagejad esitasid sellele omapoolsed vastuväited 05.04.2019. Kostjate lepinguline esindaja esitas omal algatusel ja ilma kohtu korralduseta menetluskulude nimekirja uuesti 23.09.2019, mida oli võrreldes 01.04.2019 esitatud menetlusdokumendiga olulises osas muudetud. Pärast otsuse tegemist kostjatel menetlustoiminguid ei lisandunud. Kostjate esindaja osutas õigusabiteenust läbi OSAÜHINGU FLAGMAN GRUPP (edaspidi OÜ) ning kostjad sõlmisid õigusabiteenuse saamiseks lepingu, mille alusel väljastati kostjatele arved. Kõik kostjad olid omavahel lähisugulased ja pereliikmed. Sellest tulenevalt oli hagejatel kahtlus, kas kostjad olid väljastatud arved tasunud. Kostja
II poolt 01.04.2019 maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas ei olnud kordagi mainitud OÜ poolt esitatud arvetest ja nende vahel sõlmitud õigusabilepingust. Kostjate väitel olid nad kõik menetluskulud kandnud ise. Hagejad viitasid oma 05.04.2019 vastuväites, et neilt ei ole võimalik välja mõista kostja II poolt kantud menetluskulusid, kuna kohtumenetluses ei ole võimalik iseennast lepinguliselt esindada ja alles pärast selle vastuväidetega tutvumist teatas kostja II uues menetluskulude nimekirjas, et kõik arved olid ülekande teel tasutud hoopis OÜ-le. Juhul kui kostjad arveid ei tasunud enne korduva menetluskulude nimekirja esitamist, siis oli kostja II esitanud kohtule valeväiteid rahalise kasu saamise eesmärgil ning sellele peab omakorda järgnema seadusest tulenev vastutus. Seega oli vaja kontrollida arvete tasumist. Kostjad III ja IV sisuliselt ei osalenud menetluses (neid ei olnud istungitel ega esitanud ühtegi menetlusdokumenti oma seisukohtadega). Kogu menetlus oli põhiliselt suunatud kostjate I ja II vastu omandi tagasivõitmiseks. Antud juhul ei olnud põhjendatud arvestada kõikide kostjate poolt menetluskulude kandmist võrdsetes osades, kuna nende roll ja osalemine menetluses oli ebavõrdne. Maakohus jagas menetluskulud ebaõiglaselt ja hagejad ei pidanud kostjate kulusid üldse kandma. Kostjate 13.10.2016 menetlusdokumendi põhjendatuks ajakuluks sai lugeda 3,5 tundi. Maakohus ei põhjendanud, kuidas sai 19.11.2018 menetlusdokumendi koostamiseks kuluda 15 tundi (sisuline tekst ca 3 lehekülge ja seega oli põhjendatud ajakulu maksimaalselt 3 tundi). Kostjad ei tõendanud, et kinnisvara eksperdihinnangud maksid 480 eurot ning ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks vastavate summade tasumist. Hagejad palusid vastav menetluskulu jätta tähelepanuta ja rahuldamata. Edasine menetluse käik
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjatele tähtaja määruskaebusele vastamiseks.
5.Kostjad leidsid, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostjad tõid esile järgmist: Kostjad esitasid 23.09.2019 omal algatusel taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja menetluskulude nimekirja koos arvetega, lähtudes kohtuotsusest ja arvestades mõistlikku aega peale kohtuotsuse jõustumisest. Nimekiri jäi samaks, seda pole muudetud ega lisatud täiendavalt töömahtu. Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ole lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. Kostjad ei pea tõendama, et nad on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Seega ei olnud oluline, kas kostjate esindajale oli tasu makstud või kes oli selle tasunud. Kostjad ei pidanud viitama õigusabilepingule ja neil polnud kohustust esitada arved koos menetluskulude nimekirjaga. Antud juhul polnud tähtsust, kes konkreetselt kostjatest kandis/tasus menetluskulud. Kostjad võisid tasuda ka sularahas ja seetõttu polnud vaja pangakonto väljavõtet esitada. Kostjad esitasid kinnisvaraeksperdi hinna kirjavahetuse alusel. Kostjad tasusid kinnisvaraeksperdile sularahas arve alusel. Hagejatel ei saanud olla kahtlust, et kostjaid esindas kostja II läbi õigusbüroo. Kostjate seisukohast pole oluline, kas neid esindab kostja II õigusbüroo või mingi muu õigusteenuse osutaja.
Kostjatele oli arusaamatu hagejate väide, et kohtumenetluses pole võimalik iseennast lepinguliselt esindada, antud väidet pole hagejad seaduste viitega kinnitatud ja see tuleneb hagejate isiklikust arvamusest. Arvesse tuli võtta, et menetlus algatati nelja kostja vastu, kes tsiviilkohtumenetluse mõistes omasid võrdseid õigusi, sh ka esindamiseks. Kostjad võisid kasutada ühte esindajat. Kostjate esindaja töömaht oli asjakohane ja põhjendatud. Hagejate lepinguline esindaja kulutas antud menetluses 51 tundi, mis oli kaks korda rohkem kui kostjate esindajal. Hagejad ei saanud enam vaidlustada menetluskulude jaotust. Hagejad oleksid pidanud esitama maakohtu otsuse peale apellatsiooni.
6.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus leiab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Hagejad ei ole määruskaebuses esile toonud, kuidas rikkus kostjate menetluskulude nimekirja täpsustamine hagejate õigusi. Toimikust nähtub, et maakohus kohustas 29.03.2019 istungil pooli esitama menetluskulude nimekirju ja andis võimaluse esitatule vastata. Pärast maakohtu otsuse jõustumist esitasid kostjad täpsustatud menetluskulude nimekirja ning arved õigusabiteenuse osutamise kohta (arveid kostjad varasemalt ei esitatud). Maakohus märkis otsuse punktis 14, et kostjatelt on vajalik nõuda menetluskulude nimekirja täpsustamist ja tõendeid kulude kandmise või vastava kohustuse tekkimise kohta. Maakohus tagas hagejatele võimaluse vastata kostjate täpsustatud menetluskuludele. Täpsustatud menetluskulude nimekirjas muutsid kostjad 19.09.2017 istungil osalemise tasu (varasemalt ebaõige arvutus), mida maakohus aga vähendas ja mille osas määruskaebuses hagejad vastuväiteid ei esitanud. Samuti muutsid kostjad tõendite saamise kulu, kuid seda hagejate kasuks (vähendasid summasid). Kostjad lisasid täpsustatud avalduses arvelduskonto, kuhu väljamõistetud menetluskulud tasuda ja lisasid taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. Selles osas hagejad aga vastuväiteid menetluskulude kindlaksmääramisel ega määruskaebuses ei esitanud.
9.Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (Riigikohtu 01.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 11). Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu 18.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). TsMS § 176 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse täiendavate dokumentide nõudmiseks, st kas nõuda või mitte nõuda täiendavaid dokumente.
10.Riigikohus on leidnud, et asjaolu, et menetlusosalisele osutas õigusabi tema poeg, kes ei ole nõudnud temalt arve maksmist, ei tähenda seda, et menetlusosalisel ei ole nimetatud õigusabikulu tekkinud või et kohus pidi nõudma arve tasumist tõendavaid dokumente. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele tuleb lisada menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista asjaolu, et menetluskulud kandis muu isik. Kohtul on õigus nõuda menetluskulude kohta selgitusi või tõendavaid dokumente, kui kohtul tekib menetluskulude kandmise kohta kahtlus või ei ole menetluskulude nimekiri selge (Riigikohtu 14.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-14
98-13, p 13). Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist. Kui arvete saajaks on märgitud kolmas isik, ei saa esitatud arvete alusel asuda seisukohale, et menetlusosalisele on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Kui menetlusosalise ja kolmanda isiku vahel on kokkulepe, mille kohaselt tasub kolmas isik menetlusosalisele osutatud õigusabiteenuse arved, kuid menetlusosaline on kohustatud need kulud kolmandale isikule hüvitama või tekib tal alternatiivselt kulude hüvitamise kohustus kolmanda isiku ees käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel, tuleb menetlusosalisel õigusabikulude tasumise kohustust jaatada ja põhjendatud ning vajalikud esindajakulud kostjalt välja mõista (Riigikohtu 09.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16, p 13).
11.Käesoleval juhul nähtub arvetest, et nende aluseks on leping nr 401 ja arved väljastati OÜ poolt. Nimetatud lepingut ei ole kohtule esitatud. Samuti pole teada lepingu sisu. Samas nähtub, et hagejad ei sea kahtluse alla lepingu olemasolu. Arvetel ei ole märgitud, kes oli arvete saaja isikuks. Märgitud on vaid arve maksja, kelleks on kostja II. Kostja II osutas teistele kostjatele õigusteenust käesolevas tsiviilasjas läbi OÜ. Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on menetluskulud tegelikult kandnud, peab kulude hüvitamist nõudma õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi esinduse eest tasumise kohustuse olemasolu (Riigikohtu 01.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 11). Esindajakulude eest tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista (Riigikohtu 10.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 13).
12.Kostjad avaldasid 23.09.2019 menetluskulude nimekirjas, et õigusabikulusid OÜ ees kannab kostja II. Kostja II osales menetluses samaaegselt nii menetlusosalisena kui ka teiste kostjate lepingulise esindajana. Kuna õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks piisab õigusabi osutamise eest esitatud arvest ja TsMS § 174 lg 9 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik, siis puudub ringkonnakohtul kahtlus, et kulude hüvitamiseks esineb alus. Kohtul puudub alus kahelda õigusabiteenuse osutamise lepingu olemasolus, mille alusel väljastas OÜ arveid. Kostjal ei ole keelatud esindada kaaskostjaid ja nõuda selle eest tasu. Asjaolu, kuidas kostjad omavahel korraldasid õigusabikulude tasumist ei anna alust menetluskuludele väljamõistmata jätmiseks hagejatelt. Seetõttu puudub vajadus nõuda kostjatel tõendite esitamist arvete tasumise kohta. Esitatud arvetest ja selgitustest piisas. Kohtul puudub kahtlus ka ekspertiisikulude kandmises menetluskulude nimekirjas märgitud suuruses. Tegemist on tavapärase tasu suurusega. Kuidas kostjad omavahel on kulude kandmist jaganud, ei puuduta hagejaid. Ringkonnakohtu hinnangul kuuluvad menetluskulud hüvitamisele igal juhul sõltumata sellest, kas maakohtul tuli lähtuda kostjate varasemast või hilisemast menetluskulude nimekirjast. Samuti puuduvad neis sellised vastuolud, mis välistaksid kulude väljamõistmist. Kohus lähtub menetluskulude kindlaksmääramisel TsMSist, mis aga ei näe ette võimalust menetlusosalise vastutusele võtmiseks ja kulude väljamõistmata jätmiseks nagu hagejad määruskaebuses viitasid. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kui füüsiline isik ajab kohtus enda asja ja võidab, võib ta TsMS § 162 lg 2 esimese lause järgi nõuda kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalike kohtuväliste kulude hüvitamist. Omaette küsimus on, kas ja millist tasu võiks nõuda iseenda esindamise eest professionaalsest esindajast menetlusosaline, kelle kasuks menetluskulud teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Iseenesest oleks põhjendatud, kui ta saaks nõuda hüvitist samas ulatuses, milles ta ise esindanuks enda asemel menetluses kedagi teist. Välistatud ei ole ka hüvitisenõue saamata jäänud tulu osas. Vastasel juhul oleks tal mõistlikum palgata endale esindajaks keegi teine (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I kommenteeritud väljaanne 2017, § 175 p 3.9.1, lk 856). Ringkonnakohtu hinnangul on kostjale II tekkinud õigusabikulud
põhimõtteliselt hüvitatavad ning maakohus hindas kostja II menetluskulude suuruse vajalikkust ja põhjendatust.
13.Hagejad leiavad, et maakohus oleks kostjate lepingulise esindaja kulusid pidanud vähendama suuremas ulatuses. Riigikohus on leidnud, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11 ja 18.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Seega ei saa ringkonnakohus ümber hinnata maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et menetlusosalise hinnangul kulus menetlusdokumendi koostamiseks vähem aega või oli menetlusosalise hinnangul põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu väiksem. Ringkonnakohus saab maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohus hindas kostjate esitatud menetlusdokumente ja vähendas lepingulise esindaja kulusid, sh arvestas maakohus asja õiguslikku keerukust, tehtud toiminguid ja menetlusdokumentide sisu. Maakohus ei rikkunud diskretsioonipiire, kui hindas kostjate põhjendatud menetluskulude suuruseks maakohtus 2 179 eurot. Hagejate väited ei anna ringkonnakohtul alust sekkuda maakohtu otsustusse. Hagejad leiavad, et kostjad osalesid menetluses erinevas ulatuses ja seega puudus alus menetluskulude proportsiooni lugemist võrdseks. Olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt (nt seetõttu, et neil on olnud ühine esindaja), näitamata kummagi isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Juhul kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne ning kummagi menetluskuluks on pool nõutavatest menetluskuludest (Riigikohtu 25.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 14 ja 03.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 15). Maakohus määras otsuses, et hagejad kannavad kostjate menetluskulusid võrdsetes osades. Eelnimetatud hagejate väite näol on sisuliselt tegemist etteheitega menetluskulude jaotusele. Menetluskulude jaotust sai vaidlustada ainult maakohtu otsuse peale edasikaevates vastavalt TsMS § 178 lg-le 1. Kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise vaidluses menetluskulude jaotust ümber ei vaadata, siis jätab ringkonnakohus hagejate väited selles osas tähelepanuta.
14.TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm, Mati Maksing, Krista Kirspuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.