Franko Loomade Kogumiskeskus OÜ hagi OÜ Isotalo vastu võla nõudes
Hagi hind
13306,81 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Franko Loomade Kogumiskeskus OÜ, rk 12860104, lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik Kostja: OÜ Isotalo, rk 10865403, lepinguline esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson
Asja läbivaatamise kuupäev
13.05.2020 / suuline menetlus
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt OÜ Isotalo hageja Franko Loomade Kogumiskeskus OÜ kasuks 10 090 eurot põhivõla katteks.
3.Mitte rahuldada Franko Loomade Kogumiskeskus OÜ sissenõutavaks muutunud viivise nõuet summas 2409,61 eurot ja mitte rahuldada TsMS § 367 alusel esitatud edaspidise viivise nõuet.
4.Rahuldada kostja OÜ Isotalo tasaarvestusavaldus 11 101,84 euro nõudes.
5.Tasaarvestada poolte nõuded ja lugeda hageja nõue täidetuks kogu rahuldatud ulatuses.
Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada otsusele apellatsioonkaebus 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates Tartu Ringkonnakohtule. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD
1.24.07.2019 esitatud hagiavalduse kohaselt xxxx „xxxx“ (edaspidi xxxx) sõlmis OÜ-ga Isotalo (edaspidi Isotalo) lepingu xxxx pealise veisekarja ostmiseks. Isotalo väljastas xxxxle 15.06.2016 ettemaksuarve nr xxxx (tlk 7-12) summas 30 000 eurot, mille XXXX tasus (tlk 13). Vastavalt poolte kokkuleppele anti XXXXle 15.06.2016 üle 70 looma ning Isotalo väljastas XXXXle arved nr xxxx ja xxxx (tlk 14-17). Pooled leppisid kokku, et ülejäänud 93 looma üleandmine toimub 27.07.2016 (tlk 18) ning Isotalo väljastas XXXXle arve nr xxxx (tlk 19-21). Kokkulepitud ajal oli XXXX valmis loomade valduse üle võtma, kuid loomi üle ei antud. XXXX saatis 29.07.2016 Isotalole teate (tlk 22) palvega tagastada ettemaks osas, milles XXXXle ei ole loomi üle antud ning pooltevahelised lepingulised suhted lõpetada. XXXX ja hageja sõlmisid 15.05.2019 võlanõude õiguse müügi-ostulepingu (tlk 23-25), mille alusel hageja omandas XXXXlt Isotalo ja XXXX vahel sõlmitud loomade müügilepingust tulenevad nõuded. Isotalo on nõude loovutamisest teavitatud. Hageja saatis kostjale nõudekirja ja hagihoiatuse 26.06.2019 (tlk 26-28). Kostja ei ole hagejale vastanud ega võlgnevust tasunud. Tulenevalt VÕS § 208 lg 1 ning VÕS § 209 lg 1 on müüjal kohustus anda ostjale üle müügilepingu ese. Isotalo on oma müügilepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ning ei ole XXXXle loomi üle andnud. VÕS § 101 lg 1 p 4 alusel, kui võlgnik on oma kohustust rikkunud, võib võlausaldaja taganeda lepingust või öelda leping üles. Vastavalt VÕS § 116 lg 1 võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 116 lg 2 p 2 ja p 4 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu või kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. XXXX huvi püsimise eelduseks oli loomade üle andmine Isotalo poolt. Eeltoodust tulenevalt oli XXXX õigustatud müügilepingust taganema, mida XXXX tegi 29.07.2016 avaldusega. VÕS § 189 lg 1 kohaselt tuleb taganemise korral poolele tagastada kogu tema poolt üleantu ning välja anda üleantust saadud kasu. Seega oli XXXX õigustatud nõudma ettemaksu tagastamist osas, milles loomi üle ei antud. Lisaks eeltoodule on hagejal õigus nõuda viiviseid VÕS § 113 alusel. Hagiavalduse esitamise seisuga moodustab viivis 2 409,61 eurot. Hageja ja XXXX vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu kohaselt on nõuded loovutatud hagejale ning VÕS § 164 lg 2 kohaselt on hageja õigustatud nõudma ettemaksu tagastamist ning viivise tasumist Isotalo-lt. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhisumma 10 090 eurot, viivised kuni hagi esitamise päevani summas 2 409,61 eurot ning viivised kuni põhisumma täieliku tasumiseni; jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista hageja menetluskulud välja kostjalt.
KOSTJA VASTUS
2.Kostja oma 27.08.2019 esitatud kirjalikus vastuses (I kd tlk 48) hagi ei tunnista. Kuivõrd hageja on oma hagiavalduses toonud faktilisi asjaolusid välja valikuliselt, esitanud ebaõigeid väiteid ning jätnud seetõttu ebaõige mulje pooltevahelistest suhetest, siis peab kostja esmalt vajalikuks välja tuua asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud. Kostja soovis 2016. a. esimeses pooles võõrandada temale kuuluvat 163-pealist veisekarja. Veisekarja võõrandamise põhjuseks oli 2016. a. alguse rekordmadal piima hind, mis ei võimaldanud hagejal kasumlikult veisekarja pidada, kuna veisekarja majandamise kulud ületasid piima müügist saadava tulu. Eeltoodust tulenevalt oli kostja olukorras, kus ta oli sunnitud veisekarja täiendava kahju tekkimise vältimiseks võõrandama. Kuivõrd iga päev oli vaja veisekarja sööta, samuti maksta töötajatele palka ning kanda muid veisekarja majandamisega seotud kulusid, oli kostja huvitatud veisekarja võõrandamisest võimalikult kiiresti. Kostja leidis oma veisekarjale mitu potentsiaalset ostjat. Üheks huvitatud isikuks oli hageja õiguseellane XXXX, kelle pakkumine ei olnud hinna poolest parim, kuid kes lubas ainsana lepingu sõlmimise korral loomad koheselt osta ning kostja farmist ära transportida. Teised ostuhuvilised olid valmis loomad ära vedama kõige varem 2-3 kuu pärast. Kuivõrd kostjale kaasnes iga päevaga täiendav kahju, otsustas kostja, et võõrandab loomad mõnevõrra madalamast hinnast hoolimata XXXXle, et vältida täiendava kahju tekkimist loomade edasisel pidamisel. XXXX lubadus loomad koheselt ära viia on tõendatud tunnistaja J K ütlustega. Kostja ja XXXX vaatasid koos loomad üle ning sõlmisid 15.06.2016 suulise kokkuleppe 163-pealise veisekarja võõrandamiseks hinnaga 48 000 eurot. Kuna loomad on erinevad, siis on ka loomade väärtus erinev, kuid kuna XXXX soovis osta kogu karja, siis lepiti kokku karja tervikhinnas. Ühtlasi leppisid pooled kokku, et XXXX teeb koheselt, st. enne loomade ära viimist, kostjale ettemaksu summas 30 000 eurot. Samal päeval, so 15.06.2016, edastas kostja raamatupidaja XXXXle ettemaksuarve, mille XXXX tasus. Ühtlasi tuli hageja samal päeval kahe veokiga loomadele järgi. Kuivõrd kõik loomad veokitesse ei mahtunud, pidi ülejäänud loomade äravedu toimuma järgmisel päeval. Hageja esindaja valis 15.06.2016 karjast välja kõige väärtuslikumad ja suuremad mullikad ja 32 vasikat. Kokku valis hageja esindaja välja 70 looma. Kuivõrd pooled olid kokku leppinud, et hageja ostab kogu karja hinnaga 48 000 eurot, siis ei pidanud kostja oluliseks eraldi kirjalikult fikseerida, millised konkreetsed loomad hageja esimese veoga ära viib. Kui kostja oleks võõrandanud üksnes need 70 looma, mis 15.06.2016 ära viidi, siis oleks nende loomade maksumus olnud oluliselt kõrgem. Pärast loomade ära viimist koostas ja saatis kostja hagejale arved ära viidud loomade eest. Kuivõrd hageja oli teinud ettemaksu summas 30 000 eurot ja ära viinud ainult osa karjast (arvestusliku maksumusega 19 910 eurot), siis jäi ettemaksuna kätte 10 090 eurot. Kostja soovib oma väiteid, mille kohaselt viis XXXX esmalt ära paremad loomad ning lubas koheselt järgi tulla ülejäänud loomadele, tõendada tunnistaja J K ütlustega. Pärast esialgset vedu ja paremate loomade ära viimist hageja enam kostjaga kontakti ei võtnud. Kui kostja hagejale helistas, andis viimane mõista, et tal pole hetkel aega loomadele järgi tulla ning lubas loomad ära viia „järgmisel nädalal“. Sellisel viisil käis suhtlus poolte vahel nädalaid. Ühe telefonikõne käigus lubas hageja, et tasub hilinemise eest kostjale 1000 eurot nädalas hilinemisega kaasnenud kulude katteks ning lubas taaskord loomad ära viia „järgmisel nädalal“. Nädal möödus, kuid loomadele järgi ei tuldud. Juulis 2016 tuli hageja kostja juurde loomi taaskord üle vaatama. Hageja avaldas rahulolematust allesjäänud loomade üle, väites, et need on vähese kaaluga. Kostja märkis seepeale, et kokkulepe oli kogu karja ostmiseks, kari oli enne lepingu sõlmimist üle vaadatud ning hageja esindaja ise viis
esmajärjekorras ära kõige väärtuslikumad loomad, mistõttu on loogiline, et järele on jäänud vähem väärtuslikud loomad. Hageja sellise selgitusega rahul ei olnud, kuid lõpuks lubas, et tuleb loomadele järgi 27.07.2016. Kostja väljastas arve ülejäänud loomade eest, kuid paraku hageja arvet ei tasunud ega tulnud ka loomadele järgi. Olukorras, kus kostjale sai selgeks, et hageja ei kavatsegi oma kohustusi täita ega loomi ära osta/viia, pöördus kostja täiendava kahju vältimiseks tapamajja ning võõrandas järelejäänud 93 looma augustis 2016 tapamajja. Täpsemalt võõrandas kostja 4.08.2016 28 looma OÜ-le xxxx, 9.08.2016 25 looma OÜ-le xxxx ja 26.08.2016 40 looma xxxx OÜ-le (tlk 58-62). Kostja leiab, et hageja on rikkunud oma lepingust tulenevaid kohustusi ning tekitanud seeläbi kostjale kahju. Kahju seisneb eelkõige selles, et tänu loomade äraviimisega viivitamisele pidi kostja loomi igapäevaselt söötma, samuti jätkama töösuhet personaliga, kes farmis töötavad ja loomade eest hoolitsevad. Käesolevas menetlusdokumendis, ehk kostja vastuses hagile, esitab kostja oma kahjunõude ning tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab oma kahjunõude haginõudega kattuvas ulatuses, misjärel puudub hagejal nõue kostja vastu. Käesoleval juhul olid pooled kokku leppinud, et loomad viiakse kostja juurest ära 15.06.2016 ja 16.06.2016. Hageja oma kohustusi ei täitnud ning jättis 93 looma tähtaegselt ära viimata. Kuivõrd loomi ära ei viidud, kandis kostja kahju VÕS § 115 lg 1 tähenduses. Juhul, kui hageja oleks loomad kokkulepitud ajal ära viinud, siis ei oleks kostja kahju kandnud. Seega on hageja rikkunud oma kohustusi, tekkinud on kahju ning esineb põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Eeltoodust tulenevalt omab kostja kahjunõuet hageja vastu. VÕS § 171 lg 1 kohaselt omab kostja kahju hüvitamise nõudest tulenevaid vastuväiteid ka hageja suhtes. Kahju tekkimise asjaolud. Hageja pidi veised ära viima kahes osas – esimene vedu 15.06.2016 ja teine vedu 16.06.2016. Seega alates 17.06.2016 kuni veiste tapamajja viimiseni on kostja teinud kulutusi, mis on tingitud hageja õiguseellase tegevusetusest ehk müügilepingu rikkumisest. Juhul, kui hageja õiguseellane oleks kokkulepitud ajal loomadele järgi tulnud, siis ei oleks kostja pidanud kulutama rahalisi vahendeid töötajatele ega loomasöödale. Kostja on teinud kulutusi loomasöödale järgnevalt (ühe loomasööda maksumus on 1 euro päev): 15.06.2016-30.06.2016 93 looma, 16 söötmispäeva summa 1488 eurot 01.07.2016-31.07.2016 93 looma, 31 söötmispäeva summa 2883 eurot 01.08.2016-04.08.2016 93 looma, 4 söötmispäeva summa 372 eurot 05.08.2016-09.08.2016 65 looma, 5 söötmispäeva summa 325 eurot 10.08.2016-26.08.2016 40 looma, 17 söötmispäeva summa 680 eurot Eeltoodust tulenevalt on kostja kulutanud loomasööda peale vaadeldaval perioodil kokku 5748 eurot. Lisaks on kostja pidanud 93-pealise loomakarja pidamiseks tööl hoidma töötajaid ning maksma neile palka ning riigile tööjõumakse alljärgnevalt: 15.06.2016-30.06.2016 - töötasu 900,43, tööjõumaksud 304,35, kokku 1204,78 eurot 01.07.2016-31.07.2016 - töötasu 1757,73, tööjõumaksud 594,39, kokku 2352,12 eurot 01.08.2016-31.08.2016 - töötasu 1343, tööjõumaksud 453,94, kokku 1796,94 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja kulutanud tööjõu peale kokku 5 353,84 eurot. Aruanne töötajate nimede, ametikohtade ja summadega on toodud kostja vastuse Lisas nr. 4 (tlk 63). Töötasude tasumist tõendavad väljavõtted (tlk 64-66) kostja arveldusarvest. Asjaolu, et töötajad kõnealusel
perioodil kostja kasuks töötasid ning tegid töid seonduvalt 93-pealise loomakarjaga, tõendab kostja tunnistaja H K ütlustega. Kokku on kostja tänu lepingu rikkumisele hageja poolt kandnud loomasööda ja tööjõuga seotud kulusid summas 11 101,84 eurot. Kostja esitab VÕS § 197, 198 alusel tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab haginõude oma kahjunõudega kattuvas ulatuses. Kuivõrd kostja kahjunõude suurus on 11 101,84 eurot, siis väheneb tasaarvestuse tulemusel hageja nõue 11 101,84 euro võrra. Kostja leidis ka, et hageja ei ole tõendanud, et talle on nõue loovutatud. Nimelt nähtub nõude loovutamise lepingu p-st 3.1., et võlanõue läheb hagejale üle pärast lepingu p-des 2.1. ja 2.2. märgitud kohustuste täitmist. Nõude loovutamise lepingu p 2.1. kohaselt kohustub hageja nõude eest tasuma 10 090 eurot ning p 2.2. kohaselt peab nimetatud summa tasuma 3 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest. Hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et ta oleks nõude loovutamise lepingu p-s 3.1. nimetatud eeldused täitnud. Samuti ei ole hageja õiguseellane esitanud kostjale nõude loovutamise teadet nõude loovutamise kohta. Seega ei saa kohtule esitatud tõendite pinnalt järeldada, et nõue on loovutatud. Kuivõrd nõude loovutamine on tõendamata, siis ei oma hageja käesoleval hetkel kostja vastu nõuet, mida käesolevas menetluses rahuldada.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele üksnes põhinõude ulatuses.
4.Kohus leiab, et vaatamata sellele, et kostja oma kirjalikus vastuses hagi ei tunnista, on ta hagis esitatud asjaolud hilisemalt menetluse käigus selgesõnaliselt omaksvõtnud /13.05.2020 istungi helisalvestuse kl 13:39 mp3-s/, öeldes, et ega „hageja nõude üle keegi ei vaidlegi“. Lisaks kinnitab kostja ka 04.05.2020 menetlusdokumendi punktis 3, et „kui kostja tasaarvestuslikku kahjunõuet ei eksisteeri, siis tuleb hagi rahuldada, kuna kostjal puuduvad sisulised vastuväited haginõude osas.“
5.Pooltel puudub vaidlus, et: Hageja õiguseellase (edaspidi nimetatud XXXX) ja kostja vahel on 15.06.2016 sõlmitud müügileping (edaspidi nimetatud „leping“), millega kostja müüs XXXXle 163 looma hinnaga 48 000 eurot; XXXX on lepingu alusel tasunud kostjale ettemaksuna 30 000 eurot; XXXX on 15.06.2016 viinud kostja farmist ära 70 looma arvestusliku maksumusega 19 910 eurot; Ülejäänud 93 looma ei ole XXXX kostja farmist ära viinud; Ülejäänud 93 looma võõrandati kostja poolt augustis 2016 kolmandatele isikutele; Kostjale jäi ettemaksuna kätte 10 090 eurot, mida kostja XXXX-le ega hagejale tagastanud ei ole. Kuna nimetatud asjaolude üle puudub vaidlus, ei pea kohus vajalikuks nende asjaoludega seonduvalt esitatud tõendeid ja poolte seisukohti analüüsida.
6.Kostja on algselt vaidlustanud ka nõude loovutuse. Peale hageja poolt esitatud hageja ja XXXX vahel 28.05.2019 sõlmitud tasaarvestukokkuleppe (tlk 93) ja tagasimakse taotluse (tlk 94) esitamist, on kostja 21.02.2020 istungil leidnud, et esitatu „pigem tõendab nõude loovutust“. 04.05.2020 menetlusdokumendis, mida kostja käsitleb ka kohtuliku vaidluse teesidena, ei ole kostja nõude loovutuse osas enam vastuväiteid esitanud.
7.Vaidlus on hagisse puutuvalt selle üle, kas ja milline oli poolte kokkulepe kõigi loomade äraviimise aja osas.
7.1.Kohus leiab, et sõnaselgelt puudub selline lepingulise suhte sisu kajastav kirjalik dokument, mis fikseeriks loomade äraviimise korraldusliku poole kohta tehtud kokkuleppeid- kas kõik ühel päeval või kui osade kaupa, siis kui palju millalgi. Küll aga on nii tunnistaja J K kui kostja seadusliku esindaja A I vande all antud ütlustega tõendatud, et kokkuleppe sisuks oli 163 looma võõrandamine ja nende kohene, st hiljemalt 16.06.2016 äraviimine.
7.2.Kohus nõustub kostjaga, et hageja seadusliku esindaja G D ütlused selles osas, et lepingu sõlmimisel ei räägitudki loomade äraviimisest, on ebausaldusväärsed. Müügilepingu puhul on kauba üleandmise aeg ja koht olulisteks lepingu tingimusteks ning puudub mõistlik alus eeldada, et selles osas läbirääkimisi/kokkuleppeid üldse ei toimunud, nagu on seda hageja väitnud. Pooled on eeldatavalt mõlemad varasema kogemusega ettevõtjad, mistõttu ettevõtluse kõige levinuma lepinguliigina müügilepingu olulistes tingimustes kokku leppimist tuleb pidada tavapäraseks käitumiseks. Vastupidist, ehk erandlikult vaid selle õigussuhte poolte vahel sellise kokkuleppe puudumist, tuleb tõendada seda väitval poolel. Hageja ei ole tõendanud, et loomade äraviimiseks üldse mingit kokkulepet ei olnud. Kohus möönab, et negatiivse asjaolu tõendamine on keerukas, kuid hageja ei ole ka kostja väidetud, ja tõendatud, kokkulepete olemasolu veenvalt ümber lükanud.
7.3.Kostja on asjakohaselt vaielnud vastu hageja seadusliku esindaja ütlustele loomade äraviimise aja kokkulepete osas. Kostja märgib, et kui hageja annab ütlusi, et tal oli plaanis minna nn teise partii loomadele järgi paar nädalat peale lepingu sõlmimist, st hiljemalt juuni kuu lõpuks, samas ütluste andmisel luges nimetatud lubadusena antud ajaks ka juba kuu aega, siis see on märgatav erinevus. Kui märkida, et hageja väitel pidigi ta alles 27.07.2016 neile järgi minema, siis on hageja nimetanud juba kolm erinevat aega. Mis teebki valeks ja seeläbi ka ebausaldusväärseks hageja väite, et aega üldse kokku ei lepitudki. Hagejal on, tõenäoliselt ka istungil hageja sõnavõttude kaudu reljeefselt avaldunud rahvusliku temperamendi eripära tõttu, ekslik subjektiivne arusaam, et lepingulises suhtes saab ta ühepoolselt otsustada, kas ja millal ta suvatseb kauba vastu võtta. Eeltoodust lähtuvalt peab kohus asjakohasemaks kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlusi, et hageja valiti välja just seetõttu, et hageja lubas, erinevalt teistest soovijatest, loomad kohe ära viia. Teised ostuhuvilised lubasid tulla kahe kuu jooksul. Kostja kinnitab, et leping hagejaga sõlmitigi üksnes seetõttu, et hageja pidid loomad kohe ära viima.
7.4.Kohtu hinnangul on aga pooled siiski, vaatamata hageja püüdele vastupidist väita, olnud ühtsel seisukohal, et peale seda kui selgus, et suulises lepingus kokkulepitu kohaselt järgmisel päeval nn teise partii loomade äraviimist ei saanud toimuma, lepiti kokku tähtajana 27.07.2016 (hagi p 1.3. ja e-kirjavahetus (tlk 18), mis fikseerib 27.juuli 2016 transporditavate loomade kohta arve saatmise). Nimetatud daatumis kokkuleppimist on kinnitanud ka kostja hagi kirjalikus vastuses p.2.7 (tlk 51). Tunnistaja J K on kinnitanud, et hageja esindajaga oli kokkulepe viia ära kõik loomad ja et nn teise partii äraviimise osas “alguses oli jutt 16.ndal kohe“ ja „hageja peale 15.ndat ei viinud ja venitas seda aega pikemaks ja pikemaks“.
7.5.Kui hageja on 29.07.2016 seisuga kostjale teatanud, et soovib ettemaksuks jäänud raha tagasi saada, ehk teatab lepingust taganemisest, siis see tähendab, et tal polnud enam plaaniski ülejäänud loomadele järgi tulla. Seetõttu on aga meelevaldne hageja arusaam, et ta pidanuks loomad kätte saama 15.08.2016, kuna ta siis väidetavalt oli endale suutnud loomade äraveoks transpordi korraldada. Hageja ei saanud tahta mõlemat, nii ettemaksu raha tagasi kui ka loomi kätte.
8.Vaidlus on tasaarvestusavaldusse puutuvalt selles osas, kas esitatud rahaline arvestus on (usaldusväärselt) tõendatud.
Hageja ei vaidle selle üle, et kostjal oli olemuslikult alus tasaarvestusavaldust esitada ja ei vaidlusta ka tasaarvestusavalduse kättesaamist. Kohtu hinnangul on VÕS § 197 nõuetele vastavalt täidetud tasaarvestuse kaks eeldust- kahe isiku vahel eksisteerivad samaliigilised suhted, mille täitmist on õigus nõuda ja tasaarvestaja on teinud (kohtumenetluse raames) tasaarvestusavalduse. Vaidlus puudub selles, et hageja poolt lepingus kokku lepitud loomade kogusest osa jäidki hageja poolt ära viimata ja vaidlus puudub selles, et kostja neid loomi toitis ja neile kulutusi tegi.
8.1.Kohus leiab, et kostja esitatud tõendid tasaarvestusnõude aluseks oleva kahjunõude suuruse kohta on asjakohased ja usaldusväärsed.
8.2.Hageja väide, et 15.08.2016 ei olnud farmis enam ühtegi looma, on vastuolus tõenditega, mis kinnitavad, et viimased loomad võõrandati alles kaks nädalat pärast seda ehk 26.08.2016. Ja seega pidi kostja farmis 15.08.2016 seisuga olema vähemalt 40 looma, mistõttu on raske pidada eluliselt usutavaks, et hageja, kes farmis enda väitel 15.08.2016 kohal käis, ei näinud ühtegi looma. Sellise väite esitamist vande all antud ütlusena peab kohus teadvalt kohtu ja teise poole eksitamiseks.
8.3.Väide, et hageja ei tulnud loomadele järgi selle tõttu, et pidas nende ülalpidamiskulude nõuet liiga suureks, on aga vastuolus hageja hilisemate ütlustega, mille järgi on ta loomade kohest mitteäraviimist põhjendanud hoopis transpordiraskustega. Hageja pole suutnud otsustada, kumma põhjenduse juurde ta jääb. Mõlema selgituse üheaegsel kasutamisel puudub loogika. Ettevõtjana ei saanud hageja arvata, et loomade ülalpidamise aja pideval pikenemisel võiks selle eest arvestatud summa mingil põhjusel väheneda. Kui hageja hiljemalt 29.07.2016 sai teada farmis äraviimise ootel olnud loomade ülalpidamiskulude nõudest ja sel alusel lepingust taganes, ei saanud ta loomadele 15.08.2016 järgi minnes eeldada, et summa on „liiga suurest“ muutunud väiksemaks. Hageja pidi aru saama, et alates lepingu sõlmimisest kuni, tema väitel loomadele järgitulemiseks kokkulepitud ajani jäänud, perioodi - 15.06.-15.08 - ehk kahe kuu vältel on loomi toidetud ja et sellega käivad kaasas ka muud asjakohased kulud, mh töötajate palga näol. Kostja esindaja vande all antud ütluste kohaselt ongi ka hageja ise aru saanud, et äraviimata loomade ülalpidamisega kaasnevad kulud, sest „pakkus ise kostjale 1500 eurot nädalas söögiraha“. Nimetatu omakorda muudab sisutühjaks hageja väite, et juuni lõpu seisuga äraviimata loomade ülalpidamise kulude katteks kostja poolt soovitud 3000 eurot on ebamõistlikult suur. Lepingu sõlmimisest 15. juunil kuni hageja poolt lubatud transpordi võimaluse tekkimiseni hiljemalt juuli alguses, ongi ca kaks nädalat, mis hageja enda pakutu kohaselt - 1500 eurot nädalas - teeb kahe nädalase ajaperioodi katteks 3000 eurot.
8.4.Kohus nõustub kostjaga selles, et igal juhul tulnuks hagejal loomad ära viia mõistliku aja jooksul ning müügilepingu objektiks ehk kaubaks olnud elusloomi arvestades oli mõistlik aeg äärmisel juhul mõned päevad või nädal, aga mitte nädalaid ega mitu kuud. Kostja viide nõudenormidena VÕS § 82 lõigetele 2-4 on asjakohane ja tuleb nõustuda, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhteks oleva ostumüügi olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Hageja väidetud transpordiprobleem ehk põhjus, miks ta ei saanud kõiki loomi kas kohe ja ühekorraga või vähemalt mõistliku aja jooksul ära viia, ei ole tõendamist leidnud. Hageja on väitnud et 15 päeva jooksul tema auto xxxx tagasi ei jõudnud, kuid see ei selgita, miks ta siis loomi ikkagi ka veel juulikuuks lubatud ajaks - 27.07- ei suuda ära viia. Kui hageja väidab, et on sarnastel lautade likvideerimistel viinud loomi ära tavaliselt kuu- poolteise jooksul, siis on arusaamatu, miks ta antud asjas andis kostjal juba lepingu sõlmimisel teistsuguse kinnituse ja millele tuginevalt on ta ise olnud valmis neid viima ära „koheselt kui saabub xxxx tagasi tema transport“. Ehk et tegelikult ei olnud
hagejal algusest peale tõsiseltvõetavat plaani kõiki loomi kokkulepitu kohaselt viivitamatult ära viia. Ja isegi kui hageja jaoks oli 1-1,5 kuud tavapärane, siis antud asjas ei järginud ta ka seda ajatelge, sest juuli lõpu seisuga, ehk 1,5 kuud peale lepingu sõlmimist olid loomad ikka veel laudas kostja ülalpidamisel ja äraviimise ootel. Hageja hakkas nende vastu huvi tundma alles pooles augustis puhkuselt naasmisel.
8.5.Kostja väidab, et loomasööda maksumuse arvestus 1 eurot päev, põhineb kostja poolt kirjalikus vastuses (tlk 52) viidatud A.R bakalaureuse tööl. Hageja ei ole põhistanud vastukaaluks samaväärse allikmaterjaliga enda väidet, et kulu võiks olla väiksem. Hageja pole ka tõendanud oma väidet, et loomi söödeti vaid rulooheinaga. Seega puudub hagejapoolne tõend, et väidetud tegelik sööt olnuks odavam kostja nimetatud söödakulust. Kostja arvestust, kui kaua tal mingi arv loomi üleval pidada oli, ei ole hageja ümber lükanud. Loomade arvu muutumine omakorda on tõendatud arvetega (tlk 58 jj), millega kostja oli neid järjest sunnitud mujale realiseerima, kuna hageja ei olnud neile järgi tulnud. Hageja arusaam, et äraviimata jäänud loomad olid „450- kilosed ühelaadsed loomad ja et nendega ei olnud vaja teha midagi ja et nad ei vajanud erilist hoolt“ on põhimõtteliselt vastuolus loomapidamise reegliga- igasugune elusolend vajab hoolt. Hageja arusaam on vastuolus ka kohe sellele järgnenud hageja väitega, et need „pidid tooma talle kasumi ehk tegemist oli paljunemiseks kõlblike loomadega“. Kohus peab eluliselt ebausutuvaks, et paljunemiseks ehk karja tõhusaks taastootmiseks mõeldud loomad ei vaja erilist hoolt ja et nende eest ei tule hoolitseda vähemalt samal tasemel äraviidud noorloomade ja vasikatega, st antud hagi kontekstis vähemalt 1 eurose looma söödakuluga päevas.
8.6.Kostja väidet loomakarja ülalpidamiseks tööl hoitud töötajatega seotud kulude suuruse kohta – vastav arvestus ja konto väljavõtted töötasude ülekandmise kohta on kostja poolt esitatud (tlk 63 jj)ei ole samuti hageja ümber lükanud. Kohus peab kostja arvestust asjakohaseks ja loeb selle kooskõlas olevaks ka kostja tunnistaja Heli Kiigemägi ütlustega, selle kohta, kes nimeliselt tööl olid ja millised olid nende tööülesanded. Tunnistaja on ka selgitanud, et töötaja tasuarvestus muutus peale seda, kui loomade arv hakkas augustis järkjärgult vähenema. Ka tunnistaja J K on tõendanud tööl olnud inimeste arvu - 5. Kohus leiab, et ei pea hageja advokaadist lepingulisele esindajale selgitama tõendamiskoormist juhuks, kui pool ei nõustu vastaspoole tõenditega.
9.Kostja on kirjalikus vastuses teinud viite VÕS § 197 lõikele 2, mille kohaselt tasaarvestatavad nõuded lõpevad ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kostja kahju- kulu loomasöödale ja tööjõule- tekkimise hetkeks saab lugeda 16.06.2016, kuivõrd käesoleva lahendi eelnevas osas on kohus leidnud, et kokkuleppe kohaselt tuli loomad ära viia lepingu sõlmimise päeval, äärmisel juhul järgmisel päeval. Kohtuliku vaidluse teesideks olevas 04.05.2020 menetlusdokumendis on kostja samale sättele tuginevalt leidnud, et hageja viivise nõue on alusetu, kuna kostja tasaarvestuslik nõue oli juba suvel 2016 suurem hageja nõudest. Kohus nõustub sellega ja tasaarvestuavalduse rahuldamise tõttu ei rahulda hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõuet ega ka TsMS § 367 alusel esitatud edaspidise viivise nõuet.
10.TsMS § 445 lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Nimetatud sättest tuleneb, et kui kohus poolte tasaarvestatavad nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, peab kohus poolte nõuete osas võtma seisukoha otsuse resolutsioonis ja ise tasaarvestama poolte rahuldatud nõuded. Tasaarvestuse tulemusena lõppevad poolte kohustused kattuvas osas ning kohtuotsusega mõistetakse välja vaid summa, mida pool on kohustatud maksma pärast nõuete tasaarvestamist.
Hageja rahuldatud nõue on 10 090 eurot. Kostja tasaarvestuse nõue on 11 101,84 eurot. Tasaarvestuse kohaselt ei tule kostjal hagejale midagi tasuda.
11.Kuna tasaarvestuse tegemisega ei tule kostjal hagejale midagi tasuda, siis ei kuulu rahuldamisele ka TsMS § 367 alusel esitatud nn lisanduva viivise nõue.
MENETLUSKULUD
12.Hageja on esitanud menetluskulude nõude summas eurot 4443,67 eurot. Kostja on esitanud menetluskulude nõude summas 4970 eurot. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Üldreeglina TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis peaks kohus jätma menetluskulud kostja kanda. Antud menetluses on esitatud ja ka rahuldatud tasaarvestusavaldus. Sellest tulenevalt peab kohus võimalikuks TsMS § 162 lg 4 kohaselt jätta kummagi pooled kulud poole enda kanda, kuna ebamõistlik on kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks küll hagi rahuldati, kuid kes omapoolse nõude tasaarvestuse korras lahenemisena hageja kahjuks, ei peaks hagejale midagi tasuma. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /digitaalselt allkirjastatud/ Marika Leimann Kohtunik 22.06.2020 kohtuotsus 2-19-11087 jõustus 15.03.2021 Riigikohtu kohtumäärustega. /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Rosar referent
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.