Asjaõigus › Omandiasjad

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

-

-

-

-

-

pooltel ei ole ühisomandit; pärandaja oli kostja vanavanaema ja pärandas korteriomandi tervikuna kostjale. Ta avaldas kostjale, et korter kuulub tervikuna talle isiklikult ja ta pärandab selle kostjale; hageja ja kostja abielu tunnistati kehtetuks Tallinna Linna Rahvakohtu (edaspidi: rahvakohus) 30. jaanuari 1958 määrusega asjas nr 2-420, sest hageja oli enne abielus Ukrainas; hageja ja pärandaja elasid küll koos, kuid mitte ühise perena, vaid eraldi tubades; nende vahel ei olnud ühise tegutsemise lepingut ega seltsingulepingut, aga sellise lepingu esinemise korral tulnuks see notariaalset tõestada; pärandaja omand korteriomandile tekkis müügilepingu alusel. Hageja seda lepingut ei vaidlustanud ega taotlenud enda tunnistamist lepingu järgi üheks ostjaks. Sellekohane hagi on praeguseks aegunud. Samuti ei vaidlustanud hageja pärimistunnistust.

2 (9)

MAAKOHTU OTSUS

-

-

tunnistaja MM ütluste kohaselt oli hagejal ja pärandajal ühine majapidamine; viimased kümme aastat enne surma ei saanud pärandaja majapidamisega enam tegeleda ja kõigega tegeles hageja; kolm aastat enne surma oli pärandaja ratastoolis ja hageja pidi ennast töölt lahti võtma, et tema eest hoolitseda; tunnistaja GG ütluste kohaselt elasid hageja ja pärandaja eraldi tubades; hageja käis Ukrainas ja tal oli seal pere; just seepärast ilmselt tahtis pärandaja kogu korteri kostjale pärandada; hageja ja pärandaja elasid koos vähemalt 1976. aastast, kui korter hagejale eraldati, kuni pärandaja surmani 2017. aastal; hageja tegi panused seltsinguvarasse: korter eraldati isiklikult talle; ta tasus erastamisel üle poole korteri väärtusest ning parendas korterit vähemalt akende ja vanniga.

POOLTE SEISUKOHAD

-

-

maakohus ei põhjendanud piisvalt, mis ta valis ühise omandi lõpetamise viisidest enampakkumise, kui esimese võimalusena nõudis hageja korteriomandi jätmist kostjale ja hüvitist; hageja ei vaidlustanud testamenti, mistõttu tuleb lähtuda kostja ainuomandist korterile; maakohtu otsus on sisulises vastuolus kostjale välja antud pärimisõiguse tunnistusega; seltsinguleping oleks pidanud olema AÕS § 119 lg 1 kohaselt notariaalse tõestatud või TsK § 46 p 2 kohaselt vähemalt kirjalik, samuti ei nõustu kostja, et maakohtu loetletud asjaoludest saab järeldada seltsingusuhet; isegi kui seltsing oli, siis saanuks kohus mõista kostjalt hageja kasuks välja üksnes VÕS § 603 lg 3 järgse hüvitise lähtuvalt korteriomandi väärtusest pärandaja surma ajal; maakohus ei põhjendanud kostja tõenditega arvestamata jätmist; kostja aegumise vastuväide jäi lahendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

-

-

hageja sõlmis 1957. aastal pärandajaga abielu (dtl 16); hagejale eraldati 1976. aastal ja pärandaja nimele erastati 1995. aastal vaidlusalune korter, millest hiljem moodustati korteriomand ja mille omanikuna kinnistusraamatusse kanti pärandaja, kusjuures 18 900 krooni suurusest ostuhinnast 10 800 krooni tasus hageja (dtl 22, 24–25, 27); pärandaja tegi 12. novembril 2007 testamendi (dtl 17–18), milles määras kostjale annakuna mh korteriomandi; sama testamendi järgi päris pärandaja vara tema tütretütar RR (kostja ema, edaspidi: pärija); pärija suri 24. novembril 2014 ja pärandaja suri 2. novembril 2017; pärandaja surma järel viidi läbi pärimismenetlus ja 20. veebruaril 2018 tõestas notar pärimistunnistuse; ainsa pärijana osales pärimismenetluses kostja ja selle tulemusel on ta kantud kinnistusraamatusse vaidlusaluse korteriomandi ainuomanikuna (dtl 54, 63). 4 (9)

Lisaks näevad viidatud sätted ette üksnes eelduse, mille saab kohtumenetluses kahtluse alla seada ja ümber lükata. Käesolevas asjas on kõnealuse eelduse kaheldavaks muutmiseks piisavad järgmised tõendid: -

-

-

-

-

1976. aasta korteri eraldamise orderis märgiti pärandaja kui hageja naine (dtl 22); hagejale 3. juulil 1978 välja antud passis on jätkuvalt märge 16. mail 1957 sõlmitud abielu kohta (dtl 143–148), kuigi abielu lahutamise ajal kehtinud korra kohaselt tulnuks abielu annulleerimisel teha vastav märge passi (dtl 136–138); 1989. aasta rahvaloenduse andmestikus ja 2000. aasta registreerimisteadetel märgiti hageja ja pärandaja perekonnaseisuks „abielus“ (dtl 275, 276, 279, 280); pärandaja 2007. aasta testamentides sisalduvad märked, et ta on abielus hagejaga (dtl 17, 258) ja hageja 2016. aasta testamendis märge, et ta on abielus pärandajaga (dtl 19); hageja kinnitas vande all, et ta oli pärandajaga jätkuvalt abielus ning nad elasid koos perekonnana, teda ei ole abieluga seoses kohtusse kutsutud, korteri erastamisel esitati ka abielutunnistus ja hageja ei andnud pärandajale selleks toiminguks eraldi kirjalikku volitust, pärandaja vahetas korduvalt passe, hageja varasem abielu Ukrainas oli lahutatud (dtl 195–198); tunnistaja MM ütluste kohaselt avaldas pärandaja tunnistajale 2007. aasta testamendi tegemise ajal ja 50. pulma-aastapäeva tähistamisel, et ta on abielus; tunnistaja nimetas hagejat ja pärandajat oma ütlustes abikaasadeks ning kirjeldas 60. pulma-aastapäeva tähistamist abikaasade kodus (dtl 199–200); tunnistaja GG teadis hagejat kui pärandaja abikaasat (dtl 202).

Neil kaalutlustel ei saa hageja ja pärandaja abielu puudumist järeldada ka rahvastikuregistrit käsitlevate väidete ja dokumentide põhjal.

8 (9)

-

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.