5.Kohustada CC tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Määruse peale võib hageja esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel
tuleb tasuda kautsjon. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.CC (hageja) esitas 30. septembril 2019 Harju Maakohtule hagi LL (kostja I, laps) ja YY (kostja II, laps) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2019/6098 ja nr 022/2019/6099. Hageja palus lugeda tsiviilasjas nr 2-17-6160 ja tsiviilasjas nr 2-18-15732 tehtud kohtulahendist tulenevad nõuded vastastikku kattuvas osas tasaarvestatuks ning tunnistada tsiviilasjast nr 2-18-15732 tulenevate nõuete sundtäitmine hageja suhtes lubamatuks nimetatud nõuete tasaarvestusega lõppemise tõttu. Hageja palus lõpetada täitemenetlused nr 022/2019/6098 ja nr 022/2019/6099 ning jätta täitmiskulud ja menetluskulud kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt kasvatab hageja kostjaid ning kostjate seaduslik esindaja DD (isa) ei ole lastele elatist maksnud. Hageja esitas laste isa vastu hagi elatise väljamõistmiseks ning kohus mõistis tsiviilasjas nr 2-17-6160 30. augustil 2017. a tehtud kohtulahendiga isalt laste kasuks välja miinimumsuuruses elatise. Laste nimetatud nõuded isa vastu on täitmisel kohtutäitur Risto Sepa juures. Isa ei ole sellele vaatamata elatist maksnud. 2018. aastal esitas isa laste nimel hageja vastu elatise nõude perioodi eest juuli-oktoober 2018, s.o aja eest, mil lapsed viibisid suurema osa ajast isa ülalpidamisel. Tsiviilasjas nr 2-18-15732 rahuldas kohus laste hagi ja mõistis hagejalt kostja I kasuks välja 745 eurot 5 senti ning kostja II kasuks 875 eurot elatist.
16.septembril 2019 esitas isa laste kui sissenõudjate seadusliku esindajana kohtutäitur Elin Vilippusele täitmiseks ülalnimetatud nõuded ja kohtutäitur saatis hagejale täitmisteated. Täitmisteadete kohaselt oli täitmisdokumentide vabatahtliku täitmise tähtajaks 30. september 2019.
MAAKOHTU MÄÄRUS
2.Harju Maakohus jättis 10. oktoobri 2019. a määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p-i 2 alusel menetlusse võtmata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kostjatel maakohtus menetluskulud puudusid, seetõttu jättis maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole hagi esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks, millele riik peaks andma õiguskaitset. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 1 p 1 sätestab, et tasaarvestada ei saa
ülalpidamise nõuet. Tasaarvestada ei saa seega ka perekonnaseaduse (PKS) §-st 96 jj põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise nõudeid ülanejate ja alanejate sugulaste vahel. Sellise tasaarvestamise keelu eesmärk on tagada, et ülalpidamist saama õigustatud isik saaks tema ülalpidamiseks reaalselt vajalikud vahendid oma kasutusse. Hageja kohustus tasuda kohtuotsuse alusel elatist ei lange ära, kui teine lapsevanem ei ole täitnud teisest kohtuotsusest tulenevat omapoolset elatise maksmise kohustust. Seega ei saa hageja arvestada tsiviilasjas nr 2-17-6160 välja mõistetud elatist tasaarvestatuks tsiviilasjas nr 2-18-15732 välja mõistetud elatisega.
MÄÄRUSKAEBUS
3.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub Harju Maakohtu 10. oktoobri 2019. a menetlusse võtmisest keeludumise määruse tühistada. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja vastu algatatud täitemenetluse aluseks olnud kohtulahend jõustus küll ajaliselt hiljem kui lahend, mille alusel laste isalt elatis välja mõisteti. Kuid asjaolud, mis leidsid aset ringkonnakohtu lahendi tegemise ajal tsiviilasjas nr 2-18-15732 (elatise mittemaksmise jätkumine lahendi mõju taastumise järel) ning peale seda (kriminaalasja algatamine laste isa vastu elatise maksmisest kõrvalehoidmise kahtlustusega ning kohtutäituri poolt isa õiguste piiramise menetluse algatamine), on asetanud asjaolud viidatud ringkonnakohtu lahendis leituga võrreldes vastupidisesse valgusesse. Kohtulahendi nr 2-18-15732 mõjuala oli ainult kolm kuud s. o perioodil, kui lapsed elasid isa juures. Isalt väljamõistetud elatise osas jõustunud kohtulahendi nr 2-17-6160 mõju taastus pärast seda, kui lapsed asusid taas hageja juurde elama. Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kuna praegusel juhul ei kasutataks vaidlusalustes täitemenetlustes hagejalt väljamõistetavat elatisevõlga enam laste ülalpidamiseks ning need summad ei jõuaks tegelikkuses kunagi kostjateni. Praegusel juhul ei ole täitemenetluste lõppeesmärgiks mitte lastele ülalpidamiseks reaalselt vajalike vahendite võimaldamine, vaid hagejalt laste ülalpidamiseks vajalike vahendite äravõtmine. Ringkonnakohus lähtus tsiviilasjas nr 2-18-15732 otsuse ning järelduste tegemisel hagi esitamise eelsest olukorrast. Laste isa ei täitnud ka pärast seda kohtulahendit laste ülalpidamiskohustust, seetõttu on praegusel juhul tegemist olukorraga, kus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise olukord tekkis juba kohtumenetluse (tsiviilasjas nr 2-18-15732) käigus, kuid seda ei olnud võimalik maksma panna selliselt (tasaarvestuse avalduse esitamine), et kohus oleks saanud võtta selle suhtes seisukoha.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
4.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
5.Kostjad palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ning jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 10. oktoobri 2019. a määrus (vaidlustatud määrus) on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi TsMS § 657 lg 21 järgi.
7.Maakohus jättis 10. oktoobri 2019. a määrusega hagi TsMS § 371 lg 2 p-i 2 alusel menetlusse võtmata, kuna hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kolleegium on seisukohal, et õige on maakohtu lõppjäreldus, et hageja ei saanud tasaarvestada tema vastu sundtäitmisel olevat nõuet, kuid seda ei saanud hageja teha eelkõige põhjusel, et tasaarvestatavate nõuete osalised ei kattu.
8.VÕS § 197 lg 1 järgi võivad tasaarvestuse pooled oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui nad on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse. Hageja taotleb tunnistada sundtäitmine lubamatuks põhjusel, et täitmisel olev laste elatise nõue hageja suhtes tulenevalt kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-18-15732 on tasaarvestatud elatise nõudega, mis tuleneb kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-17-6160 ja on täitmisel laste isa DD suhtes. Praegusel juhul tasaarvestuse pooled ei kattu, kuna kostjatel on ühelt poolt nõue hageja vastu ja teiselt poolt nõue oma isa vastu. Hagejal ei ole nõuet kostjate vastu, millega ta saaks kostjate ülalpidamisnõuet hageja vastu tasaarvestada. Alates 1. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses on ülalpidamist PKS § 97 p 1 järgi õigustatud saama alaealine laps. Sellest tulenevalt saab alates 1. juulist 2010 alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt Riigikohtu
19.oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11, p 11; 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 11-12; 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12). Sel põhjusel ei ole võimalik elatise võlgnevusi vastastikku tasaarvestada ning sellel alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldada.
9.Kui poolte vahel tasaarvestust võimaldav olukord oleks, alles siis oleks tasaarvestus välistatud VÕS § 200 lg 1 järgi. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et VÕS § 200 lg 1 sätestab imperatiivse keelu, mis on erisätteks TMS § 221 lg 1 suhtes. Ülalpidamisnõude suhtes tehtud tasaarvestuse avaldus on tühine ega oma õiguslikke tagajärgi. Hageja ei ole toonud esile, et vanemate vahel oli vastastikune kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmise kohta vaidlusaluse perioodi kohta. Seda võimaldaks perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 3, mille kohaselt vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Praegusel juhul on vanemad laste seaduslike esindajatena esitanud üksteise vastu elatise väljamõistmise hagid, mille alusel kohus on mõlemale poolele taotletud perioodide eest elatise välja mõistnud. Tsiviilasjas nr 2-18-15732, kus hagejalt mõisteti kostjate kasuks elatis välja, tuvastas kohus, et vanematel puudus kokkulepe elatise tasumiseks viisil, et elatis tasaarvestatakse hageja elatise nõudega. Kuna seadus sellist tasaarvestamise võimalust ette ei näe, saavad vanemad üksnes vastastikusel kokkuleppel elatisenõuded vastastikku täidetuks lugeda.
10.Vastuseks määruskaebuse väitele, et täitemenetluses võlgnikult nõutav raha ei jõua lasteni, märgib kolleegium, et kostjate seaduslik esindaja DD (isa) on lastele andnud ülalpidamist perioodil juuli-oktoober 2018. a., s.o ajal, mil lapsed viibisid suurema osa ajast isa juures. Selle aja eest mõistis kohus tsiviilasjas nr 2-18-15732 elatise välja tagasiulatuvalt. Nimetatud aja eest on laste isa eelduslikult lastele vastavas ulatuses kulutusi juba teinud ning nõuab nüüd nende hüvitamist, seega on jätkuvalt oma sisu poolest tegemist ülalpidamisnõudega. Menetluskulud
11.TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse või teistmisavalduse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuse menetlusega kantud menetluskulud jätta hageja kanda.
12.TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (vt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56).
13.Kostjatele on osutanud õigusabiteenust advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ advokaat Katrin Paulus. Kostjate esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjate lepinguline esindaja osutanud määruskaebuse menetlemisega seoses õigusteenuseid tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks) ning 3 tunni ja 40 minuti ulatuses. Kostjate esindaja osutatud õigustoimingud on järgmised: nõupidamine kliendiga 2 tundi, materjalidega tutvumine ning seisukoha kujundamine 1 tund 20 minutit ning määruskaebusele seisukoha koostamine 20 minutit. Koos käibemaksuga on lepingulise esindaja kulud kokku 616 eurot 1 sent. Arvestades käesolevas asjas läbiviidud toiminguid ja menetlusi (maakohtu menetluses kostjad ei osalenud, samuti ei olnud see eelnev menetlus väga mahukas, samuti ei ole kostjate seisukoht määruskaebusele ei ole väga mahukas), ei ole põhjendatud õigusabikulude taotletud ulatuses kindlaksmääramine. Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul kostjate esindaja tehtud toiminguid arvestades põhjendatud ajakulu 1 tund (materjalidega tutvumine, nõupidamine kliendiga ning määruskaebusele seisukoha koostamine). Kostjate taotluses märgitud keskmine tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) ei ületa tavapärast vandeadvokaadi tasumäära ning on põhjendatud. Kostjad ning nende seaduslik esindaja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et nad ei ole käibemaksukohustuslased ning ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 168 eurot (140 eurot + käibemaks).
14.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
15.Hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale saab Riigikohtule edasi kaevata (TsMS § 372 lg 5). (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.