Seesam Insurance AS-i hagi S. S. ja DE Vara OÜ vastu kahjuhüvitise 6445,67 euro saamiseks
Tsiviilasja hind
6445,67 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Seesam Insurance AS (registrikood 10055752; aadress Vambola 6, 10114 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Madis Saar (Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid; e-post [email protected]) Kostja I: S. S. (isikukood xxx; aadress xxx) Kostja II: DE Vara OÜ (registrikood 12001192; aadress Kooli 6, Laagri alevik, 76401 Saue vald, Harjumaa) Kostjate I ja II lepinguline esindaja: vandeadvokaat Triinu Hiob (NJORD Advokaadibüroo; e-post [email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista S. S.lt ja DE Vara OÜ-lt solidaarselt Seesam Insurance AS-i kasuks kahjuhüvitis 6445,67 eurot. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine
Jätta menetluskulud solidaarselt S. S. ja DE Vara OÜ kanda.
4.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab
2-16-11301 seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.Seesam Insurance AS (hageja) esitas 25.07.2016 Harju Maakohtule hagi S. S. (kostja I) ja DE Vara OÜ (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 6445,67 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt paiskus 13.12.2013 tuulega xxx hoone katus vastu pargitud sõidukeid Volvo S80 (reg. nr xxx) ja Audi A4 (reg. nr xxx). Samuti kahjustas tuulega ära lennanud kõnealuse hoone katus xxx kinnistu aeda, aiavärava automaatikat ja kinnistul asunud sõidukite varjualust. Mõlemad kahjustunud sõidukid ja xxx kinnistu aed ning varjualune olid kahjustumise hetkel kindlustatud hageja juures. Hageja on seisukohal, et mõlema kindlustatud sõiduki ja xxx kinnistu kindlustusvõtjad/kindlustatud isikud omavad kahju hüvitamise nõuet kostjate I ja II vastu. Seega on hageja omandanud kindlustushüvitise tasumisega kindlustatud isiku kahju hüvitamise nõuded mõlema kostja vastu. Vastavalt kinnisturaamatu väljavõttele olid 13.12.2013 mõlemad kostjad xxx asuva hoone omanikud. Ehitise omaniku vastutus on süüta vastutus, mistõttu piisab hoone omaniku vastutuse tekkimiseks kahjuliku tagajärje saabumisest. Volvo S80 hävis kõnealuse õnnetuse tagajärjel, mistõttu hüvitas hageja kindlustusvõtjale sõiduki turuhinnana 2675 eurot (2800 eurot sõiduki turuhind, millest on lahutatud maha kindlustuslepingust tulenev omavastutus 125 eurot). Lisaks antud summale hüvitas hageja kindlustusvõtja eest hävinud sõiduki romulasse transpordikulud 43 euro ulatuses. Samas teenis hageja hävinud sõiduki müügist 800 eurot, kuid maksis sõiduki müümist vahendanud X OÜ-le vahendustasu 80 eurot. Seega on Volvo S80 hävimisest tulenevaks kahjuks 1998 eurot. Kuna viidatud Audi A4 sai kõnealuse juhtumi tagajärjel kahjustada võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 lg 3 mõistes, siis hüvitas hageja sõiduki taastusremondi maksumuse 905,64 eurot vastavalt K OÜ arvele. xxx kinnistu kahjustunud aia ja kinnistul asunud sõidukite varjualuse renoveerimistööde eest tasus hageja kokku 3542,03 eurot. Seega on hagejal õigus nõuda kostjatelt kokku 6445,67 eurot.
3.Kahju toimumise hetkel kuulus maatükk koos sellel asuva ehitisega kostjatele I ja II. Järelikult vastutavad kostjad I ja II hageja ees solidaarselt, kuna VÕS § 1059 alusel tekib ehitisaluse maa omaniku vastutus omandisuhtest lähtuvalt, mitte selle valdamisest või kasutamisest. Kostjate vahel sõlmitud notariaalne kasutuskord ei muuda kinnisasja omandisuhet. Notariaalselt kinnitatud kasutuskorras olevad kokkulepped mõjutavad hageja hinnangul küll kostjate kui solidaarvõlgnike omavahelisest suhtest tuleneva vastutuse jaotumist VÕS § 69 lg 1 ja kasutuskorra p 5.4 tähenduses, kuid ei vabasta kostjat II VÕS § 1059 tulenevast vastutusest hageja ees. Poolte vahel sõlmitud lepingupunktid ei kohaldu automaatselt kolmandatele isikutele, kes ei ole lepingu pooleks.
4.Kindlustusvõtja U.P. esitas 13.12.2013 hagejale kolm erinevat kahjuavaldust, millest tulenevalt põhjustas tormi tõttu naabri krundilt äralennanud katus tema varale kahjustusi. Hageja kahjukäsitleja poolt 03.01.2014 tehtud fotodelt nähtub naaberkrundil asuv kahjustunud ehitis, mille tormiga äralennanud osad kõnealuse kahju põhjustasid. Krundi
2-16-11301 piiridest aerofotodelt nähtuvad naaberkrundi katastritunnused, mille abil on võimalik tuvastada ehitisaluse maa omanikke. Kõnealuste katastritunnuste alusel on kostjatele kuuluva ehitise aluse maatüki katastrinumber 65301:001:3980. Nimetatud numbriga maatükk kuulus 13.12.2013 seisuga kostjatele I ja II. Muuhulgas palus hageja 30.01.2017 saadetud e-kirjas täpsustada kindlustusvõtjal U. P.l, milliselt krundilt ja sellel asunud/asuvalt ehitiselt kahju alguse sai. U. P. samal päeval edastatud vastusest tuleneb, et kahju sai alguse krundilt katastritunnusega 65301:001:3980. Seega sai kahju alguse ehitiselt, mille ehitusalune maapind kuulus 13.12.2013 kostjatele I ja II.
5.Hageja ei ole nõus kostja I väitega, et antud juhul peaks kohus lahendama käesoleva kohtuasja delikti üldkoosseisu (VÕS § 1043 jj) sätete alusel. VÕS § 1059 on selgelt erisäte VÕS § 1043 jj ees, mistõttu kohaldub antud juhul nõude alusena VÕS § 1059. VÕS § 1059 tuleneb, et ehitisealuse maa omanik vastutab muuhulgas ehitiselt selle osade või muu sellise eraldumise eest. Ehitusseadustiku (EhS) § 3 lg 2 alusel on ehitis hoone või rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Fotodelt nähtub, et kahju on saanud alguse ehitiselt. Hageja arvates ei ole oluline, kas vaatlusalune ehitis kvalifitseeritakse EhS § 2 lg 2 alusel hooneks või rajatiseks, kuna VÕS § 1059 hõlmab oma sisult nii rajatist kui hoonet. Samuti ei ole VÕS §-st 1059 tulenevalt oluline, kas kõnealune ehitis oli seaduslik või ebaseaduslik ehitis. Tormiga eraldus kostjate kaasomandisse kuulunud ehitiselt katus (st ehitise osa VÕS § 1059 tähenduses), mis tekitas kindlustusvõtja varale erinevaid kahjustusi. Seega on leidnud tõendamist VÕS § 1059 obligatoorne teokoosseis.
6.Hageja on seisukohal, et 13.12.2013 asetleidnud tugevat tormituult ei saa pidada vääramatuks jõuks, mis välistaks kostjate vastutuse. Sellise tugevusega torme esineb Eestis igal aastal, sageli mitu korda aasta jooksul ning seega oleks alusetu pidada neid kuidagi erakordseteks või ettenägematuteks. Ehitise korral ei ole vääramatu jõu puhul esmajärjekorras oluline tuule kiirus vaid asjaolu, et kahju põhjustanud ese (antud kaasuse puhul ehitis) vastaks kõikidele planeerimis ja ehitusseaduses sätestatud nõuetele ning peab olema ehitatud nii, et see ei tekitaks ohtu elule, varale, tervisele ja keskkonnale. Antud juhul ei vastanud kostjate ehitis nõuetele, kuna tormituulega vajus ehitis kokku ja kahjustas eraldunud osadega kindlustusvõtja vara. Ilmselgelt oleks kostjad saanud sellist kahju ära hoida, kuna teistelt hoonetelt tuul katused ära ei rebinud. Hageja arvates oleks sellise tormi korral, mida saaks vääramatuks jõuks pidada, pidanud ära lendama ka teiste majade katused, mitte ainult kostjate ehitise katus.
7.Kostja I ajab segamini võlaõiguslikud vastuväited (VÕS § 171 lg 1) tsiviilkohtumenetluses kehtivate reeglitega. Asjaolu, et kostja I saab hageja vastu esitada võlaõiguslikult samu vastuväiteid nagu ta oleks saanud esitada kindlustusvõtja U. P. vastu, ei muuda U. P.t menetlusosaliseks käesolevas kohtuasjas, kelle ütluste puhul on tõendiks ainult vande all antud seletus. Tsiviilkohtumenetluses on poolteks hageja ja kostja(d) TsMS § 205 lg 1 kohaselt, mistõttu ei saa pidada U. P.t kuidagi menetlusosaliseks. Tõenduslike väidete ja vastuväidete esitamise korda ja otstarbekust reguleerib TsMS, mitte VÕS nagu kostja I püüab ekslikult väita. Seega on U. P. antud kirjalikud selgitused vaadeldavad tõenditena TsMS § 229 ja § 272 mõistes.
8.19.09.2018 esitatud avalduses tugines hageja alternatiivselt asjaolule, et kahju võis põhjustada kostjate kinnistul olnud kinnitamata katusekattematerjal, mistõttu vastutavad kostjad VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel.
2-16-11301
9.Istungil märkis hageja, et 01.02.2017 esitatud lisa 2 fotolt nähtub, et kiletatud hoonet ja puuriita enam pole ja esile on tulnud aluspind – seal on vundamendilaadne pind all ja sellest saab järeldada, et tegemist oli ehitisega.
10.xxx kinnistul asunud kuur on ehitis. Riigikohtu praktikast järeldub, et ehitis on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ka siis, kui ehitisel ei ole vundamenti, st ehitiseks on ka inimtegevuse tulemusena ehitatud ja oma raskusega aluspinnasele toetuv asi, mille asukohta omanik omal jõul muuta ei saa. Ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu (389 SE) seletuskirja kohaselt võib rajatis olla ka laudteega kaetud matkarada või mingid muud ühe kindla funktsiooniga ehitise kompleksid. Seega leidis seadusandja, et ehituseks (rajatiseks) võib olla ka maapinnale toetuv laudtee. 13.12.2013 kehtinud ehituseaduse § 2 lg 1 sätestatud ehitise mõistet aitab tõlgendada ka kehtiva ehitusseadustiku eelnõu (555) seletuskiri § 3 lg 1 kujunemise osas: „Seega on väljapakutud ehitise mõiste kehtiva EhS-i ehitise mõiste ja Riigikohtu lahendite sümbioos. Mõistest on välja jäetud mitmeti mõistetavad ja üleliigsed mõisteosad. Näiteks, kuivõrd ehitis on asi, siis ei ole vaja mõistes rõhutada asja terviklikkust. Kui ei ole teisiti määratletud, tuleb terviklikkust alati eeldada. Kuna ehitise mõiste peaks hõlmama ka liigutatavaid asju, nagu tooted, mida võidakse kasutada nagu tavapäraseid ehitisi (näiteks ehitussoojakud), siis on välja jäetud segadust tekitav fraas „kohakindlalt ühendatud“. Asja „kohakindlalt ühendatud“ mõtet kannab fraas „aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv“”. Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirjas märgitust järeldub, et kehtiva ehitusseadustiku § 3 lg 1 sätestatud ehitise mõiste baseerub ehituseaduse § 2 lg 1 sätestatud ehitise mõistel ja sellele Riigikohtu poolt antud tõlgendustel, mistõttu tuleb ehitusseaduse § 2 lg 1 tähenduses ehitisteks lugeda ka sellised inimtegevuse tulemusena valminud asju, mis toetuvad oma raskusega aluspinnasele ning mille asukohta ei saa seetõttu muuta. xxx kinnistul asunud kuuri näol on tegemist inimtegevuse tulemusena ehitatud asjaga, mille asukohta ei suuda selle omanik omal jõul muuta ja mille teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades. Seda tõendavad (i) riiklikult tunnustatud ekspert P. P. poolt 05.03.2020 koostatud eksperthinnang; (ii) fotod, mis on 01.02.2017 menetlusdokumendi lisa 1 ja hageja 19.09.2018 menetlusdokumendi lisa 1, kust on näha, et xxx kinnistul asunud kuuril oli puitkonstruktsioon, kilega kaetud seinad ja plekk-katus. Kuur on inimtegevuse tulemusena valminud asi, mille püstitamine on vaideldamatult ehitamine. Kuuri ehitust ja suurust arvestades on ilmne, et vaid inimjõul ei ole sellise kuuri asukoht muudetav. Seega on kuur 13.12.2013 kehtinud ehitusseaduse § 2 lg 1 mõttes aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud. Kuur oli ehitatud vundamendile. Vaidlust ei saa olla selles, et vundamendile ehitatud kuur on ehitis sõltumata sellest, kuidas 13.12.2013 kehtinud ehitusseaduse § 2 lg 1 tõlgendada.
11.Kahju tekitas xxx kinnistul asunud kuurilt eraldunud katus. Seda tõendavad kahjuavaldused (25.07.2016 hagiavalduse lisad 1 kuni 3); hageja ja U. P. e-kirjavahetus (hageja 01.02.2017 menetlusdokumendi lisad 4 ja 5); fotod (hageja 01.02.2017 menetlusdokumendi lisa 1); aerofoto (hageja 01.02.2017 menetlusdokumendi lisa 2); tunnistajate ütlused.
12.Asjaolu, et xxx kinnistul asunud ehitiselt eraldanud katus tekitas xxx kinnistul asunud asjadele kahjustusi, on tõendatud fotodega (hageja 01.02.2017 menetlusdokumendi lisa 1; hageja 19.09.2018 menetlusdokumendi lisadena 2-5 esitatud fotod; tunnistajate ütlused.
13.VÕS § 1043 tulenev kahju hüvitamise nõue. Hageja leiab, et kostjate teona tuleb käsitleda tegevusetust, mis seisneb käibekohustuse rikkumises. Kostjatel lasus kohustus võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud selleks, et vältida xxx kinnistule
2-16-11301 paigutatud asjade (sh katusekattematerjali) paiskumist naaberkinnistutele ja hoida ära kahju tekkimine naaberkinnistutel asuvale varale. Antud juhul oli realiseerunud oht kostjate mõjualas, kuna xxx kinnistule paiskunud katusekattematerjal pärines kostjatele kuuluvalt kinnistult. Kostjatel lasus kohustus veenduda selles, et xxx kinnistule paigutatud katusekattematerjal on kinnitatud või hoiustatud viisil, mis välistab katusekattematerjali õhku paiskumise. Katusekattematerjali paigutamine ohtu välistaval viisil ei eelda suurte kulutuste tegemist, kuna kostjatel oli võimalik katusekatematerjali ladustada xxx kinnistul asuvates ehitistes (kuuris). Samuti oli kostjatel võimalik tagada, et ehitiseks mitteolevate objektide plekk-katused on kinnitatud nõuetekohaselt ja piisava hulga kinnitusvahenditega. Antud juhul on kostjad neid kohustusi rikkunud. Kostjad ei ole süü puudumist tõendanud.
14.Kahju tegelik põhjus on teada ka kostjatele, kuna U. P. poolt 28.11.2018 toimunud kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et S. S. oli ka ise 13.12.2013 varahommikul väljas asja uurimas. Asjaolu, et kostjad ei soovi oma menetluspositsioonist tulenevalt kahju tegelikku põhjust avaldada (st hageja poolt avaldatud kahju põhjusega nõustuda), ei muuda kahju põhjuse tuvastamist võimatuks.
15.Tugev tuul ei ole VÕS § 1045 tulenevalt teo õigusvastasust välistav asjaolu. S. S. poolt kohtule esitatud andmetest (S. S. 24.01.2017 menetlusdokumendi lisad 2 ja 3) nähtub, et tuul kiirusega ca 30 m/s on Eestis tavapärane ja sellise tugevusega tuul võib Eesti puhuda igal ajal ja igal pool. Sellest, et taolise kiirusega tuul puhub harva, ei saa kuidagi järeldada, et sellise tuulekiirusega ei peaks arvestama. Kostjad pidid seetõttu ette nägema, et tuulekiirus võib kohati ulatuda kuni 30 m/s ja üle selle, mistõttu pidid kostjad oma kinnistul ehitustegevust ja asjade hoiustamist korraldama nii, et ka selliste tuulte korral oleks kahju tekkimine kolmandatele isikutele välistatud. Kostjad ei ole seda teinud. Õiguskirjanduses on selgitatud, et vääramatuks jõuks on ainult sellised loodusjõud, mida ei ole mõistlikult võimalik ette näha. Seega ei ole Eestis iga torm või lumesadu vääramatu jõud, vaid vääramatuks jõuks saab lugeda erakordselt tugevat tormi või lumesadu või nende esinemist äärmiselt ebatavalisel ajal. Loodusjõud ei ole vääramatu jõud, kui võlgnikul on võimalik mõistlikke abinõusid kasutades selle tagajärgesid vältida või ületada. Kostjad ei ole senises menetluses isegi väite tasandil selgitanud, kas üldse ja mida olid kostjad ette võtnud kostjate kinnistule ehitatud kuuri katusele paigutatud ja kinnistul ladustatud katusekattematerjali õhupaiskumise vältimiseks. Seega on tõendamata ka kostjate väide, mille kohaselt on kahju põhjuseks väidetav vääramatu jõud mitte kostjate raske hooletus katusekattematerjali paigaldamisel ja ladustamisel.
16.Hageja selgitab, et P. P. 05.03.2020 eksperthinnangut tuleb käsitleda eriteadmistega isiku arvamusena TsMS § 272 lg 2 ja § 293 lg 2 teise lause tähenduses. Seega on tegemist tsiviilkohtumenetluses lubatava dokumentaalse tõendiga. P. P. andis eksperthinnangut koostades oma eriteadmistele tuginedes arvamuse selle kohta, kas xxx kinnistul asunud kuuril on ehitise tunnused. P. P. leidis, et kuuril on ehitise tunnused, st tegemist on ehitisega 13.12.2013 kehtinud EhS § 2 lg 1 tähenduses. P. P.i eksperthinnang ei ole õiguslik hinnang.
KOSTJATE VASTUVÄITED
17.Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.
2-16-11301
18.Kostja II vastuväidete kohaselt ei kanna ta vastutust käesolevas asjas. Põhjuslikku seost ohu allika ja kahju vahel ei saa kostjale II omistada kuivõrd kostja II on kaasomandis oleva kinnistu kaasomanik, mis külgneb kindlustusvõtja (kannatanu) kinnistuga, kuid kinnistule on seatud kasutuskord. Nimetatud kasutuskorra olemasolust on kostja II teavitanud eelnevalt ka hagejat. Kostja II valduses ja kasutuses olev maaüksus on hoonestamata, millest tulenevalt ei saanud kostja II hagejale ega kindlustusvõtjale (kannatanu) kahju tekitada. Kahju tekkepõhjuseks oli hagiavalduse alusel xxx hoone katuse paiskumine vastu naaberkinnistu sõidukeid, aeda, aiavärava automaatikat ja sõidukite varjualust. Kostja II ei ole ehitusaluse maaüksuse valdaja või kasutaja ega oma ka muud õigust, mille alusel ehitis kostja I valduses ja kasutuses olevalt püstitati (hoonestusõigus). Kostja II ei ole ehitise omanik ning kostjal II puudub õigus kasutada kinnistu osa, millele ehitis on püstitatud, kuivõrd kostjad I ja II on kokku leppinud kaasomandis oleva kinnistu kasutuskorras, mille alusel kasutab ja valdab ehitise alust maaüksust kostja I. Kostjale II valduses ja kasutuses olev kinnisasja osa on hoonestamata, ühtlasi ei ole sellel osal ka ehitusmaterjale või muid maatükiga mitteühendatud esemed.
19.Kostja I vaidleb vastu hagiavalduse aluseks olevale põhiväitele, et xxx hoone katus paiskus xxx kinnistule. Kostjale I kuuluval kinnistul ei ole hoonelt katus ära lennanud. Kostjale I ei ole ka teada, kas tuul võis 2013. aasta detsembris kanda tema kinnistult xxx kinnistule mingeid esemeid või mitte. Hagile ei ole lisatud ühtki sellekohast tõendit. Enne hagimaterjalide kättesaamist ei teadnud kostja I midagi väidetavast xxx kinnistu rajatiste ja seal asunud sõidukite kahjustamisest. Väidetavast juhtumist möödunud aega arvestades ei ole kostjal I võimalik ka kontrollida, kas tema kinnistult võis 13.12.2013 lähtuda mingeid esemeid, mis võinuks põhjustada kahju xxx kinnistul. xxx kinnistu piirneb vahetult veel kolme hoonestatud kinnistuga: xxx, xxx ja xxx kinnistu (katastriüksus 55301:001:2041), mida tõendab Maa-ameti maainfo portaali kaart. Lisaks on Peetri üldteadaolevalt piirkond, kus on aastaid palju ehitatud ja olnud seega arvukalt pooleliolevaid ehitisi. xxx kinnistule paiskunud katus võib pärineda kas mõnelt teiselt piirnevalt kinnistult või ka mõnelt kaugemalt asuvalt ehituselt. Ööl vastu 13.12.2013 oli Eestis torm ja Tallinnas oli tuule maksimaalne kiirus 28,9 m/s, mida tõendab Postimehes 13.12.2013 kell 13.31 avaldatud info. See ületab kordades sama piirkonna detsembrikuu keskmist tuule kiirust 3,9 m/s ja on suurem 30 aasta jooksul mõõdetud maksimaalsest tuulekiirusest (28 m/s). Asjaolu on tõendatud Riigi Ilmateenistuse poolt avaldatud kliimanormide infoga aastate 1981 – 2010 kohta. Selline tuul on Eesti oludes ebatavaline ja ühtlasi võis tuua esemeid xxx kinnistule ka kaugemalt kui naaberkinnistutelt. Hageja ise loeb tormiks ja seega Eesti oludes ebatavaliseks tuult, mille kiirus on vähemalt 18 m/s. Seda tõendab Seesami kodukindlustuse tingimuste 3/2011 p 4.4.1.
20.Isegi kui leiaks tuvastamist, et kolm aastat tagasi põhjustasid kahju mingid esemed, mis pärinesid kostja kinnistult, ei saa kostja I suhtes kohaldada VÕS § 1059 kohast riskivastutust. VÕS §-i 1059 ei oleks võimalik kohaldada isegi siis, kui õige oleks hageja väide katuse äralendamise kohta (mis aga tõsi pole). VÕS § 1059 rakendub üksnes juhul, kui ehitis variseb kokku või ehitiselt eralduvad ja kukuvad alla selle osad, jääpurikad või muu selline ehk realiseerub spetsiifiliselt ehitisele omane risk. Tegemist on kõrgendatud vastutusega just ehitise, mitte kinnistu eest. Seega kui kahju põhjustab lihtsalt kinnistult pärinev asi, siis VÕS § 1059 ei kohaldu. Kostja I hoonetelt ei ole midagi alla langenud ja teoreetiliseltki ei saaks midagi kukkuda xxx hoonelt alla selliselt, et see langeks xxx kinnistule.
2-16-11301
21.Lihtsalt esemete sattumisel ühelt kinnistult teisele saaks teoreetiline nõudealus tuleneda delikti üldkoosseisust ehk VÕS §-st 1043. Delikti üldkoosseis eeldab aga, et nõudja tõendab kostja I tegu ja õigusvastasust. Hageja ei ole hagis esile toonud ega tõendanud, et kostja I on toime pannud mingi teo, mis on õigusvastane ja toonud kaasa kahju xxx omanikule. Pole tõendatud, et naaberkinnistule oleks mis tahes asju lennanud kostjate kinnistult (kostjad ka ei tea, et nii oleks juhtunud). K. U. ja E. P. ütlused ei kinnita seda. Selge ei ole isegi see, kas kahju põhjustas katusekattematerjal või miski muu (sõltumata nende esemete päritolust). Seesam on esitanud 01.02.2017 ja 19.09.2018 menetlusdokumentidega küll mõned fotod P. sõidukitest ja varjualusest, kuid ühelgi fotol pole näha ühtki eset, mis võis sõidukeid, varjualust, aega vm kahjustada. S. S. ja DE Vara ei tea, mis põhjustas 2013. aasta detsembris P. sõidukitele ja majale kahjustusi. Seesami poolt hagi esitamine alles aegumistähtaja lõpus ja piisavate tõenditeta on muutnud võimatuks selle teadasaamise.
22.Selline torm, millist pole esinenud vähemalt kolmkümmend aastat ja mis toob maha elektriliine, on äärmiselt ebatavaline. Käibekohustus kaitsta teisti isikuid kinnistult lähtuda võiva ohu eest ei hõlma seda, et isik peaks suutma ette näha kõiki võimalikke olukordi ja ära hoida ka selliseid juhtumeid, mida mõistlik isik ei näe ega peagi ette nägema. Seetõttu poleks isegi juhul, kui miski oleks lennanud P. kinnistule kostjate kinnistult, tegemist kostjatepoolse käibekohustuse rikkumisega. Kui kohus ei peaks nõustuma, et 13.12.2013 esinenud asjaolud on käsitletavad vääramatu jõuna VÕS § 103 mõttes, välistavad need siiski süü kostjate käitumises. Ilmselt pole vaidlust selle üle, et P.le kahju tekkimise põhjuseks pole olnud kostjate tahtlik tegu. Seega saab teoreetiliselt rääkida ainult hooletusest. VÕS § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Hoolas kinnistuomanik peab kahtlemata kinnistul olevad asjad paigutama või kinnitama selliselt, et need suurema tuulega ära ei lendaks ja kolmandatele isikutele kahju ei tekitaks. Samas mõistlik hoolas kinnisvaraomanik ei saa oma kinnistul esemete paigutamisel või kinnitamisel arvestada sellise tormiga, millist pole esinenud aastakümneid ja/või millist pole isiku eluajal üldse esinenud (kostja S. S. on sündinud 1981. aastal). Kinnistuomaniku hoolsusmäär eeldab seda, et kinnistul olevad asjad on paigutatud või kinnitatud selliselt, et need ei lendaks ära tormide puhul, milliseid ikka ette tuleb. Hoolsusmäär, arvestades nii VÕS § 104 lg-t 3 kui ka § 1050 lg-t 2, ei eelda valmistumist enneolematuteks ilmastikuoludeks. Olukorras, kus kinnistu piiridest väljub mõni ese tormiga, millist pole esinenud aastakümneid, ei saa kinnistuomanikule ette heita käibes vajaliku hoole järgimata jätmist. Sellest tulenevalt isegi, kui peaks selguma, et toona S. S. ja DE Vara kaasomandis olnud kinnistult väljus 13.12.2013 tormiga mingi asi, mis põhjustas kahjustusi P. kinnistul, puudub S. S. ja DE Vara käitumises süü, mistõttu nad ei vastuta kahju eest VÕS § 1043 järgi.
23.Ebaõiged on hageja väited, nagu nähtuks tema 01.02.2017 menetlusdokumendi lisaks 1 olevatelt fotodelt naaberkrundil asuv kahjustunud ehitis. Piltidel paistab (i) kahjustumata kuur, mille plekk-katus on omal kohal ega ole ära lennanud, ja (ii) kahjustunud kile puitraamistikul. Puitraamistikul kile ei kujuta endast ehitist, lisaks ei ole see aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud. See toetus maapinnale, kuid ei olnud sellega ühendatud. Kuigi hagiavaldusele lisana 1 lisatud U. P. kahjuavaldused ja U. P. e-kiri hageja 01.02.2017 menetlusdokumendi lisas 5 vastavad formaalselt tõendi tunnustele (TsMS § 229 lg 1), ei saa nende abil siiski hageja nimetatud asjaolusid tõendada ja need on tõenditena kõlbmatud. Nimelt nõue, mille hageja on kostja I vastu esitanud, on varasemalt U. P.le väidetavalt kostja I vastu kuulunud nõue. Hageja on omandanud nõude VÕS § 492 lg 1
2-16-11301 alusel, mille järgi läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Nõue ülemineku käigus ei muutu. Seega on tegemist U. P. nõudega, mis praeguseks kuulub hagejale. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada muuhulgas neid vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. U. P. ei saaks enda nõuet kostja I vastu tõendada enda selgitustega – tema tehtud kahjuavaldustega ja enda e-kirjaga selle kohta, milliselt kinnistult ta arvab kahju lähtuvat. Tema kirjalikud selgitused poleks lihtsalt tõenditena käsitletavad. Seega ei saa sama, U. P.le kuulunud ja hagejale üle läinud nõuet tõendada U. P. selgitustega ka hageja. Sellest tulenevalt on kahjuavaldused ja U. P. e-kiri kahju põhjuste tõendamiseks tõenditena kõlbmatud. Hageja hagi aluseks olev peamine asjaolu on jätkuvalt tõendamata. Kile on väga kerge materjal, mis kahjustub tormis kergesti. Samas ei saa kile isegi teisele kinnistule lennates (kuigi kostjale I pole teada, et tema kinnistult oleks sattunud naaberkinnistule kiletükke) hoonetele ja sõidukitele kahjustusi põhjustada. Piltidelt ei nähtu, nagu oleks kile asetamiseks paigaldatud puitkonstruktsioon kahjustunud. Kile all hoiti seest tühju plastdetaile. Hageja pole tõendanud, et ükski selline detail oleks väljunud kostja I kinnistu piirest. Lisaks on ka seest õõnes plastdetailid kerged ja need ei saaks teoreetiliseltki põhjustada hoone kivikatuse kahjustusi ega sõiduki sellist kahjustumist, et sõidukit pole enam otstarbekas taastada.
24.Fotolt kui ka kahjuavaldustelt nähtub, et sõiduki Audi esiosa on suuremate kahjustusteta. Peamiselt on kahjustatud Audi tagaosa – pagasiluuk ja vasakpoolne tagatuli (ehk kostja I kinnistust kõige kaugemal asuv osa sõidukist). On eluliselt ebausutav ja füüsikaliselt võimatu, et väidetavalt kostja I kinnistult lähtunud mistahes asi (hageja väitel katus) saanuks kahjustada oluliselt Volvot ja lisaks Audi tagumist otsa, kahjustamata aga Audi esimest, Volvole lähemal olnud otsa. See eeldaks, et tuules lennanud ese pidanuks lendama üle Audi ja seejärel suunda muutma ning tagasi lendama. Nii võib tuules lennelda äärmisel juhul sulg või paber, kuid ükski raske ese selliselt lennata ei saa. Seega on hageja nõue Audi kahjustumist puudutavas osas (905,64 eurot) suuresti alusetu isegi kõigist muudest vastuväidetest sõltumata.
25.Hageja viidatud 20 m/s ja antud juhtumile omane ligi 30 m/s puhuv tuul ei ole ettenähtavuselt ja tagajärgede ärahoitavuselt võrreldavad. Puhangute kiirus 20 m/s ei ole Eestis haruldane, seda esineb iga-aastaselt. 28,9 m/s puhuv tuul ületas aga 30 aasta jooksul Tallinnas mõõdetud maksimaalselt tuulekiirust. Tuul, millist pole aastakümneid esinenud, ei ole ettenähtav ja selle tagajärgede ärahoidmist ei saa isikutelt mõislikult oodata.
26.Kinnistul ladustatud plastdetailid, mis on kaetud puitraamile tõmmatud kilega, ei kujuta endast ehitist. Kuna vaidlusalune kahjujuhtum toimus 2013. aasta detsembris, tuleb ehitise defineerimisel lähtuda toonasest seadusest. Juhtumi ajal kehtinud EhS § 2 lg 1 kohaselt oli ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud asi, kusjuures ehitised jagunesid (ja jagunevad ka praegu) hooneteks ja rajatisteks. Kilega kaetud plastdetailid sellele kriteeriumile ei vasta, muuhulgas pole need aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud. Samamoodi ei kvalifitseeru ehitiseks näiteks puuriit (ehk tõrvapapiga kaetud ladustatud puit).
27.S. S. ja DE Vara arusaamise kohaselt ei saa VÕS § 1059 kohased asjaolud ja vastutus sel alusel olla enam asja uuel läbivaatamisel maakohtus arutluse all. Seetõttu paluvad S. S. ja DE Vara kõik sellekohased faktiväited ja õiguslikud põhjendused jätta arvestamata. Seesam esitas 05.03.2020 menetlusdokumendiga kohtule P. P.i hinnangu selle kohta, et kostjate kinnistul väidetavalt olnud kuur oli ehitis. Kuna vastutus ehitise eest VÕS § 1059
2-16-11301 järgi ei saa enam olla arutluse all, on tegemist asjakohatu tõendiga. S. S. ja DE Vara paluvad jätta selle hinnangu TsMS § 238 alusel vastu võtmata. Ehitise olemasolu ei saa tõendada Seesami esitatud P. P.i hinnang. Ühtlasi ei kvalifitseeru P. P.i hinnang dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 1 tähenduses, kuna ta ei anna teavet faktiliste asjaolude kohta, vaid kujutab endast õiguslikku hinnangut. Eksperdi väide, et xxx kinnistul on ehitisregistrisse kantud ehitisena kuur, on õige, kuid Seesam pole kunagi väitnud, et sellelt kuurilt oleks ära lennanud katus (kuna see kuur on pidevalt kasutusel, ei saanuks sellelt katuse kadumine kuidagi ka kinnistul elavale S. S.le märkamata jääda). Ehitisregistrisse kantud puukuur asub katastriüksusel xxx elumaja kõrval, nagu nähtub ka hageja esitatud aerofotopõhistest katastrikaartidest Seesami 01.02.2017 menetlusdokumendi lisades 2 ja 7. Seesam on samas menetlusdokumendis viitega lisadele 5 ja 7 väitnud, et katus lendas perekond P. kinnistule katastriüksuselt xxx. Katastrikaartidel on ehitisregistrisse kantud ehitised tähistatud roosaka värvusega. Nagu näha Seesami 01.02.2017 menetlusdokumendi lisades 2 ja 7 olevatelt katastrikaartidelt, ei asunud katastriüksusel xxx, sh kohas, kust U. P. arvas katuse pärinevat, ehitist. Sellel katastriüksusel ei olnud üldse ühtegi ehitist enne seda, kui sinna hakati ehitama 2016. aastal. Seega on P. P.i arvamus Seesami väidetud kohas kuuri olemasolust vale. Ei saa jätta tähelepanuta fakti, et P. P. on andnud oma arvamuse 2020. aasta märtsis, kuid asjaolud, mille üle käib vaidlus, eksisteerisid või ei eksisteerinud 2013. aastal. Seega ei saanud P. P. arvamust andes kuidagi veenduda, et Seesami väidetud kohas oleks 2013. aastal olnud kuur.
28.VÕS § 1059 ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Sätte järgi vastutab ehitusaluse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud. Vastavalt võlaõigusseaduse kommentaaridele on VÕS §-s 1059 nimetatud suurema ohu allikaga seotud tüüpilise ohu realiseerumisega tegemist juhul, kui ehitiselt kukub või eraldub maa külgetõmbejõu tõttu esemeid, mis tekitavad oma allalangemise tõttu kahju. Tegemist on kõrgendatud vastutusega just ehitise, mitte kinnistu eest. Nagu on selge ka kinnistute ja nendel asuvate hoonete teineteise suhtes paiknemise põhjal, ei saaks isegi teoreetiliselt xxx hoonetelt midagi alla kukkuda selliselt, et see langeks xxx kinnistule.
KOHTU PÕHJENDUSED
29.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).
30.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: • kostjad olid väidetava kahju tekkimise ajal xxx asuva kinnisasja kaasomanikud; • hageja on hagis märgitud xxx asuva hoone ja sõidukite (Volvo S80 ja Audi A4) suhtes sõlmitud varakindlustuse lepingutes kindlustusandja ning on hüvitanud hoone ja sõidukite omanikele (U. P. ja Ü OÜ) tekkinud kahju 6445,67 euro ulatuses.
2-16-11301
31.Pooled vaidlevad selle üle, kas: (i) kahju on üldse tekkinud (sõiduautot Audi puudutav); (ii) hoone, aia ja sõidukite kahjustused 13.12.2013 on tekkinud katuse eraldumise tõttu xxx asuva kuuri küljest; (iii) kostja II üldse vastutab kahju eest kostjaga I solidaarselt (sh kasutuskord ja hoonete puudumine kostja II kasutuses oleval maa-alal); (iv) xxx kinnistul asuva kuuri-varjualuse puhul on tegemist ehitisega EhS ja VÕS § 1059 mõttes; (v) kostjate tegu (tegevusetus) on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt ja kas kostjad on käibekohustust rikkunud; (vi) esines vääramatu jõud.
32.Hageja leiab, et tema nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 1059 alusel koostoimes VÕS § 492 lg-ga 1, alternatiivselt (juhul, kui kostja nõuet primaarselt õiguslikul alusel ei rahulda) leiab hageja, et nõue kuulub rahuldamisele delikti üldkoosseisu ehk VÕS § 1043 alusel.
33.Kostjad on märkinud, et kohtul puudub alus nõuet kontrollida VÕS § 1059 alusel, kuna ringkonnakohus on oma otsuses märkinud, et vastava nõude aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Sellest johtuvalt leiavad kostjad, et vastuvõtmata tuleks jätta ka 05.03.2020 menetlusdokumendiga kohtule esitatud P. P.i hinnang selle kohta, et kostjate kinnistul väidetavalt olnud kuur oli ehitis, kuna ehitisega seonduv ei ole enam asjakohane. Kohus märgib, et kostjate seisukoht on asjakohatu ning kohtul on kohustus kontrollida nõude rahuldamist kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Ringkonnakohus on märkinud, et vaidlusaluse kuuri/varjualuse vastavus EhS § 2 lg 1 sätestatud ehitise definitsioonile on jäänud analüüsimata ning see on lisaks tõendamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse täies ulatuses ning saatis asja lahendamiseks tagasi maakohtule, mis omakorda tähendab, et sisuliselt taastus asjas eelmenetlus, mille raames on uuel kohtukoosseisul õigus ja kohustus täita TsMS § 392 lg 1 ülesanded. Seega on kohtu hinnangul lubatav asja uuel läbivaatamisel esitada ka uusi tõendeid. Seega puudub alus tõendi tagastamiseks, kohus on kõik asjas esitatud tõendid asja materjalide juurde võtnud.
34.Kohus kontrollib nõuet esmalt riskivastutuse koosseisu alusel. VÕS § 1059 kohaselt vastutab ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus.
35.Hageja on õigesti märkinud, et VÕS § 1059 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb kindlaks teha, et (a) xxx asuval kinnistul (registriosa nr xxx) paiknenud asi (kuur) on ehitis, (b) kostjad on ehitisealuse maa omanikud ning (c) ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise või allalangemise tõttu on tekkinud kahju. Hageja peab VÕS § 1056 lg-st 1 tulenevalt tõendama, et kahju tekkis suurema ohu allikale iseloomuliku riski (ohu) tagajärjel ning põhjusliku seose olemasolu suurema ohu allikale iseloomuliku riski ja kahju vahel (vt Riigikohtu 09.03.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16910, p 13). Kostjad peavad vastutusest vabanemiseks tõendama, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Kohus on vastavat tõendamiskoormist eelnevalt pooltele 12.09.2018 toimunud eelistungil ja 06.04.2020 määruses selgitanud.
36.Kahjujuhtumi toimumise ajal (13.12.2013) kehtinud ehitusseaduse § 2 lg 1 järgi on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. ehitusseaduse § 2 lg 2 järgi on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis ning ehitusseaduse § 2 lg 3 järgi on rajatis mis tahes ehitis, mis ei ole hoone. Funktsionaalselt koos toimivatest rajatistest koosnevat ehituslikku
2-16-11301 kompleksi võib käsitleda käesoleva seaduse tähenduses ühe rajatisena. Rajatis on muu hulgas ka mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud laevakanal, seikluspark, mänguväljak. Kohus leiab, et 05.03.2020 menetlusdokumendiga kohtule esitatud P. P.i hinnang selle kohta, et kostjate kinnistul olnud kuur oli ehitis, ei ole asjakohane. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hinnangu andmisel, kas tegemist on ehitisega või mitte (s.o kas selle omadused vastavad ehitise definitsioonile ehitusseaduse § 2 lg 1 mõttes), on tegemist õiguse kohaldamise küsimusega ning seda ei saa eksperthinnanguga tõendada. Eksperthinnang rajaneb hageja poolt esitatud neljale fotole ja ehitisregistri andmetele. Ehitiseks olemise järeldusele on jõutud sisuliselt õigusliku analüüsi tulemusel ning kohtkindluse olemasolu järeldatakse üksnes sellest, et tugev tuul kuuri paigast ei liigutanud. Arvamuse koostaja ei saanud objektiga tutvuda, kuivõrd puudub vaidlus, et see on enne käesoleva tsiviilasja menetlust likvideeritud. Kohtule esitatud asjatundja arvamuse kui kirjaliku tõendiga saab tõendada mingi tegeliku elulise nähtuse või ilmingu esinemist või selle puudumist. Kohus ei ole kohustanud hagejat esitama tõendeid õigusküsimuse kohta. Seega ei oma kõnealune tõend kohtu hinnangul mingit tõendamisväärtust. Siiski on kohus seisukohal, et vaidlusaluse kuuri-varjualuse puhul on tegemist ehitisega. Kuivõrd ehitisel ei ole siseruumi, ei ole tegemist hoonega – tegemist on rajatisega. Kohus asub sellisele seisukohale, kuivõrd kohtule esitatud fotodelt (II kd, tlk 21) on näha, et xxx kinnistul asunud kuuril oli puitkonstruktsioon, kilega osaliselt kaetud seinad ja seda kattis ka pärast kõnealust tormi osaline plekk-katus. Hageja väited, mille kohaselt oli tegemist ladustatud plastdetailidega, mis olid kaetud puitraamile tõmmatud kilega, ei ole vastavuses ülalviidatud fotolt nähtuvaga, mistõttu jätab kohus need väited tähelepanuta. Ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kuur on inimtegevuse tulemusena valminud asi, mille püstitamine on vaideldamatult ehitamine (ehitusseaduse § 2 lg 6 p 1 mõttes). Rajatise koht on omaniku poolt kindlaks määratud ja see püsib tänu ehitise raskusele muutumatuna seni, kuni omanik seda abivahendite abil ei muuda. Kuuri ehitust ja suurust arvestades on ilmne, et vaid inimjõul ei ole sellise kuuri asukoht muudetav. Seda kinnitab ka asjaolu, et kuuri konstruktsioon on pärast tugevaid tuulepuhanguid jätkuvalt omal kohal. Seega on kuur 13.12.2013 kehtinud ehitusseaduse § 2 lg 1 mõttes aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud. Seega on vaidlusaluse kuuri puhul tegemist ehitisega. Kohus märgib, et hageja poolt viidatud aerofotolt (I kd, tlk 132) ei ole võimalik tuvastada, et rajatisel oleks olnud vundament (mis siiski ei välista selle kohtkindlat ühendatust maapinnaga). Fotolt nähtub rajatise umbkaudses asukohas suurem hall laik, kuid ei ole võimalik tuvastada, mis materjaliga on tegu ning kas rajatis oli sellega kuidagi ühendatud või seotud.
37.Puudub vaidlus, et kostjad olid kahju tekkimise ajal xxx asuval kinnistu (registriosa nr xxx) kaasomanikud (I kd, tlk 143-144, registriosa väljavõte). Kaasomanduses oleva ehitise puhul vastutavad viidatud sätte alusel solidaarselt kõik kaasomanikud, sõltumata nende omavahelisest kokkuleppest (vt Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2009, lk 699). Kui kaasomandis oleva ehitise katuse tuulega ärapaiskumise tõttu saab kannatada kolmas isik, on tal VÕS § 1059 järgi nõudeõigus ehitise nende kaasomanike vastu, kes olid kaasomanikud õnnetuse toimumise ajal (vt nt Riigikohtu 02.11.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-05, p 27).
2-16-11301
38.Kohtu hinnangul võimaldavad esitatud ja kogutud tõendid järeldada, et kahjustused, millel hageja poolt esitatud nõue põhineb, on tekkinud xxx asuvale hoonele (st ehitisele) kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel. Hageja väited, et xxx hoone, aia ja sõidukite Audi A4 ja Volvo S80 kahjustused on tekkinud katuse eraldumise tõttu xxx asuva ehitise küljest, on kohtu arvates piisavalt tõendatud. Kahjuavaldustest (I kd, tlk 8-17) nähtuvalt põhjustas tormi tõttu naabri krundilt äralennanud katus kindlustusvõtja varale kahjustusi. Kindlustusvõtja on hagejale täiendavalt selgitanud (koos illustreeriva joonisega), et kahju põhjustanud sündmus sai alguse kinnistult katastrinumbriga xxx (vt I kd, tl 140-142, 146). Hageja 18.12.2013 tehtud fotolt (II kd, tlk 21) nähtuvad kuhjatud plekist (osaliselt deformeerunud) katusekatte materjalid, ehitise paremal pool ripuvad puitlauad ning osaliselt on näha sellel veel plekist katust, mis on vasakupoolse ehitisega sarnane. 03.01.2014 tehtud fotodelt nähtub, et kilega (parempoolselt) ehitiselt on eemaldatud puidust rippuvad lauad ja katus ning enne maas olnud katusekatte osad on koristatud (vt I kd, tl 129-131). Tunnistaja E. P. ütluste (II kd, tlk 91-92) kohaselt oli öösel väga tugev tuul, ta nägi mingeid asju öösel lendamas (kuid pimeduse tõttu ei suutnud tuvastada, millega tegu) ning hommikul nägi ta autovärava juures katuseplekki. Tunnistaja E.P. arvas, et katusekattematerjal tuli kuskilt puuriitade juurest, kuna nende kõrval ei ole kuskil plekk-katuseid olnud. Tunnistaja ütlustest võib järeldada, et tuul puhus suunaga xxx hoone poole, seda kinnitab ka 18.12.2013 tehtud foto (II kd, tlk 21), kust nähtub, et katuseroovitus on ehitise küljes lahti rebenenud xxx elamu suunal. Ühtlasi viitavad aial olevad vigastused (vt II kd, tlk 32), et aeda vigastanud objekt on tulnud xxx kinnistu suunalt. Tunnistaja U. P. selgitas, et öösel oli torm ning naabrite juurest lendas nende hoovi katusematerjali (II kd, tlk 92). Kostja ei ole tõendanud, et kahju oleks põhjustatud mõnelt teiselt kinnistult lendunud esemed või et kahju oleks tekkinud muul ajal või muudel asjaoludel. Seega hinnates kõike eelnevat kogumis, on kohus seisukohal, et tõendatud on asjaolu, mille kohaselt vaidlusalused kahjustused on tekkinud katuse eraldumise tõttu xxx asuva ehitise küljest.
39.Kostjad on märkinud, et VÕS § 1059 ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna vastavalt võlaõigusseaduse kommentaaridele on VÕS §-s 1059 nimetatud suurema ohu allikaga seotud tüüpilise ohu realiseerumisega tegemist juhul, kui ehitiselt kukub või eraldub maa külgetõmbejõu tõttu esemeid, mis tekitavad oma allalangemise tõttu kahju. Tegemist on kõrgendatud vastutusega just ehitise, mitte kinnistu eest. Nagu on selge ka kinnistute ja nendel asuvate hoonete teineteise suhtes paiknemise põhjal, ei saaks isegi teoreetiliselt xxx hoonetelt midagi alla kukkuda selliselt, et see langeks xx kinnistule. Kohus kostjate käsitlusega ei nõustu. VÕS § 1059 sättest ei tulene piiranguid sellele, kui kaugele võib ese ehitisest kukkuda, et vastav nõudealus kohaldamisele võiks kuuluda. Samuti ei välista säte vastutust olukorras, kus ehitiselt eralduv osa põhjustab kahju mõnel muul kinnistul, kui kinnistul, kus paikneb ehitis. Nimetatud vastuväite kontekstis oma tähtsust üksnes asjaolu, et ehitisest on mingisugune osa (käesoleval juhul katusedetail) eraldunud ning alla kukkunud. Ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kostjate kinnisasjal paiknenud ehitise katus asus maapinnast kõrgemal (seda kinnitavad mh ehitisest tehtud fotod, eelkõige 18.12.2013 tehtud foto - II kd, tlk 21), mistõttu pidi see kahju tekitamiseks tegema läbi allalangemise. Tunnistaja E. P. ütlustest (II kd, tlk 91-92) tuleneb, et 13.12.2013 hommikul nägi ta autovärava juures katuseplekki. Seega oli ehitisest eraldunud osa läbi teinud allalangemise. Nimetatud asjaolu on kooskõlas ka üldteada füüsikaseadustega (gravitatsioon). Kohus nõustub siinkohal hageja esindajaga, et kostja ebaõige ning liialt kitsendav tõlgendus sisuliselt muutaks nimetatud sätte sisutühjaks (eriti olukorras, kus on tegemist kõrgemate ehitiste ja kergemini lenduvate esemetega).
2-16-11301
40.Kostjate väitel välistab nende vastutuse vääramatu jõud. Kostjad toovad esile, et ööl vastu 13.12.2013 oli Eestis torm ja Tallinnas oli tuule maksimaalne kiirus 28,9 m/s (I kd, tlk 115). See ületab kordades sama piirkonna detsembrikuu keskmist tuule kiirust 3,9 m/s ja on suurem 30 aasta jooksul mõõdetud maksimaalsest tuulekiirusest (28 m/s). Asjaolu on tõendatud Riigi Ilmateenistuse poolt avaldatud kliimanormide infoga aastate 1981 – 2010 kohta. Selline tuul on Eesti oludes ebatavaline ja ühtlasi võis tuua esemeid xxx kinnistule ka kaugemalt kui naaberkinnistutelt. Hageja ise loeb tormiks ja seega Eesti oludes ebatavaliseks tuult, mille kiirus on vähemalt 18 m/s. Seda tõendab Seesami kodukindlustuse tingimuste 3/2011 p 4.4.1. Esmalt märgib kohus, et kostjate poolt tõendina esitatud uudisnupp, mille kohaselt mõõdeti ööl vastu 13.12.2013 Tallinnas Pirital tuule maksimaalseks kiiruseks 28,9 m/s, ei ole asjakohane. Tuleb märkida, et Pirita linnaosa paikneb mere ääres, kus eelduslikult ongi tuulekiirus mõnevõrra suurem kui sisemaal. Vaidlusalune ehitis asus Peetris, mis asub merest märkimisväärses kauguses. Kusjuures ei saa tähelepanuta jätta ka asjaolu, et tuulekiirus mõõdeti 10 meetri kõrgusel maapinnast, kuid vaidlusaluse ehitise katus asub hinnanguliselt maksimaalselt 2-3 meetri kõrgusel maapinnast, kus eelduslikult on tuulekiirus märkimisväärselt väiksem. Seega on kohtu hinnangul tõendamata väide, et vaidlusaluse ehitise paiknemise piirkonnas oleks esinenud harukordselt raju tuul. Vastupidisele seisukohale ei võimalda asuda ka aastatel 1981 – 2010 keskmist ja maksimaalset tuulekiirust kajastav tõend (tlk 115 pöördel - 116), mh põhjusel, et see ei hõlma endas vaidlusaluse sündmuse toimumise, s.o 2013, aasta andmeid. Nimetatud tõendist nähtub, et tuult kiirusega ca 30 m/s on Eestis esinenud läbi aastate ja sellise tugevusega tuul võib puhuda igal ajal ja igal pool. Uudisnupust nähtub, et Eestis mõõdetud maksimaalne tuulekiirus on ca 50 m/s. Kohtu hinnangul saaks vääramatuks jõuks lugeda tuulekiirust, mis jääb eelnimetatud maksimaalse tuulekiirusega ühte suurusjärku või ületab seda. Riigikohus on defineerinud VÕS § 1059 kontekstis vääramatut jõudu autonoomselt kui erakordset ja objektiivset vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud ning mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa seda asjaolu mõjutada, st võlgnik ei saa kahju tekkimist mingil moel ära hoida (vt nt Riigikohtu 16.10.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03, p-d 12 ja 13; 20.06.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-06, p 16). Kohus leiab, et tugev tormituul ei ole antud kaasuse asjaolusid arvestades kahju tekkimist põhjustanud vääramatuks jõuks. Vääramatuks jõuks on ainult sellised loodusjõud, mida ei ole mõistlikult võimalik ette näha. Arvestades kostjate endi poolt esitatud tõendit, pidid kostjad ette nägema, et tuulekiirus võib kohati ulatuda kuni 30 m/s ja üle selle, mistõttu pidid kostjad oma kinnistul paiknevate ehitiste puhul tagama, et ka selliste tuulte korral oleks kahju tekkimine kolmandatele isikutele välistatud. Hagejale tekkis kahju kostjate Vana-Tartu mnt 9 ehitise küljest katuse lahtitulemise ja äralendamise tagajärjel. Katuse kinnitusvahendite tugevuse kontrollimine oli kostjate mõjupiirkonnas olev asjaolu. Kostjatel oli võimalik ka tugevat tuult ette näha ning kahju tekkimist ära hoida näiteks sellega, et nad oleksid katusekattematerjalid tugevamini kinnitanud ehitise katusekonstruktsioonide külge. Kostjate viide hageja kodukindlustuse tingimuste 3/2011 p-le 4.4.1, on antud juhul asjakohatu, kuivõrd selles ei ole käsitletud Eesti oludes ebatavalist olukorda, vaid on sätestatud, millal millisel juhul on tegemist tormiga, mis on omakorda aluseks tormikahju hüvitamisele.
2-16-11301 Lisaks ei ole kostjad tõendanud ega esile toonud, et kõnealuses piirkonnas (või kogu riigis) oleks veel analoogseid juhtumeid esinenud, kus tormituule tõttu ehitistelt eralduvad detailid põhjustasid kahju. Olukorras, kus tulnuks eeldada erakordse loodusjõu esinemist, pidanuks kohtu hinnangul eralduma ka vaidlusalusest ehitisest vasakul paikneva ehitise küljest detaile, kuivõrd nende konstruktsioon on analoogne. Ometi ei ole nimetatud ehitisel silmnähtavaid kahjustusi.
41.Seega on kostjatel kohtu hinnangul kahju hüvitamise kohustus VÕS § 1059 alusel tekkinud. VÕS § 492 lg-st 1 tulenevalt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 1 järgi tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 kohaselt eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1.
42.Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduk Volvo S80 ei kuulunud taastamisele, vaid hävis kahjujuhtumi tagajärjel. TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja on määranud auto24.ee hinnapäringu tulemuste põhjal sõiduki turuhinnaks 2800 eurot, millest on maha arvestatud kindlustuslepingust tulenev omavastutus 125 eurot (vt I kd, tl 21, 23-24). Seetõttu hüvitas hageja kindlustusvõtjale 2675 eurot (I kd, tl 22). Lisaks hüvitas hageja kindlustusvõtja eest hävinud sõiduki romulasse transpordikulud 43 eurot, mis nähtuvad X OÜ 31.12.2013 arvest (vt I kd, tl 25-27). Hageja teenis hävinud sõiduki müügist 800 eurot (vt I kd, tl 2829), kuid maksis sõiduki müüki vahendanud X OÜ-le vahendustasu 80 eurot (vt I kd, tl 30). Seega on sõiduki Volvo S80 hävimisest tulenevaks kahjuks 1998 eurot. Kostjad ei ole nimetatud summasid vaidlustanud. Kostja I oletus, et pole välistatud, et sõidukitele või vähemalt Volvole on tekkinud kahjustused kindlustusvõtja enda katuselt kukkunud kivi tõttu, on paljasõnaline ja tõendamata. Kohtu hinnangul lükkavad kostja I oletuse ümber hageja poolt esitatud fotod sõidukist, kindlustusvõtja hoonest ja kostjatele kuuluval kinnisasjal olevast ehitisest (vt I kd, tl 147; II kd, tl 21-27). Esitatud fotodest nähtuvad sõidukil sellised kahjustused, mis on tekitatud teravate äärtega ja laineliste objektide poolt nagu kostjate kinnisasjal asuval, osaliselt kokku vajunud, ehitise katusel.
43.Kuna Audi A4 sai kahjujuhtumi tagajärjel kahjustada VÕS § 132 lg 3 mõistes, siis hüvitas hageja sõiduki taastusremondi maksumuse 905,64 eurot vastavalt K OÜ arvele, s.o remondikulutused 1030,64 eurot, millest on maha arvestatud omavastutus 125 eurot (vt I kd, tl 31-34). Kostja I on praegusel juhul vaidlustanud kõnesoleva sõiduki kahjustused ja maksumuse (905,64 eurot). Kohus leiab, et hageja on piisavalt tõendanud sõidukil kahjustuste olemasolu kohtule esitatud fotode (vt II kd, tl 28-31) ja tunnistaja E. P. ütlustega (vt II kd, tl 92). Nimetatud tunnistaja ütluste kohaselt tekkisid tormiga
2-16-11301 pagasiluugile Audi märgi juurde mõlk ja kraapsud ning vasakul pamperil kriimud, mis on kooskõlas esitatud fotodega. Samuti nähtuvad sõiduki kahjustused kahjuavalduselt, kus on vigastusteks märgitud pagasiluuk, esipamper, vasak tagatuli (vt I kd, tl 10-11). Kostja I ei ole tõendanud, et kahju võis tekkida millestki muust. Seega on kostja I väited paljasõnalised ja tõendamata. Ka Riigikohus on selgitanud, et kui hageja esitab tõendid asjaolude tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt nt Riigikohtu 06.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1137-07, p 13). Hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldistele vastuväitele ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt nt Riigikohtu 21.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 32-1-55-11, p 13). Seega on Audi A4 kahjustamisest tekkinud kahjuks 905,64 eurot.
44.xxx kinnistu kahjustunud aia ja kinnistul asunud sõidukite varjualuse renoveerimistööde eest tasus hageja kokku 3542,03 eurot. Kohtu hinnangul on viidatud summa tõendatud kahjustunud aia, aiavärava automaatika ja katuse parandamise kalkulatsioonide ning maksmist tõendavate dokumentidega (vt I kd, tl 35-40). Lisaks nähtuvad vigastused kohtule esitatud fotodelt (vt II kd, tl 21, 32-36). Kostjad ei ole märgitud summa osas vastuväiteid esitanud. Ka siin on kostja I oletus, et vähemalt värava avamismehhanismi on kahjustanud hoopis kindlustusvõtja enda katuselt kukkunud kivi, paljasõnaline ja tõendamata.
45.Kostjad ei ole menetluses taotlenud ka kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 või VÕS § 140 alusel. Samuti ei ole kostjad esitanud asjaolusid, mis annaksid alust kahjuhüvitist osundatud sätete alusel vähendada.
46.Tulenevalt ülaltoodust kuulub hagi kohtu hinnangul rahuldamisele ning hageja poolt kindlustusvõtjale hüvitatud kulud summas 6445,67 eurot kostjatelt väljamõistmisele. VÕS § 65 lg-st 2 lähtuvalt vastutavad kostjad kahju hüvitamise eest solidaarselt. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1). Kohus märgib, et vaidlusaluse kahju hüvitamiseks on VÕS § 1059 alusel solidaarselt kohustatud kõik isikud, kes olid väidetava kahju tekkimise ajal xxx asuva kinnisasja kaasomanikud. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti (VÕS § 69 lg 1). Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas (VÕS § 69 lg 2).
47.Kuna kohus leidis, et nõue kuulub rahuldamisele riskivastutuse sätete kohaselt, ei analüüsi kohus väiteid ja tõendeid, mis puudutavad nõude rahuldamist alternatiivsel delikti üldkoosseisu alusel.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
48.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldas, tuleb menetluskulud asjas jätta kostjate kanda. Kooskõlas TsMS § 165 lg-ga 3 vastutavad kostjad menetluskulude eest solidaarselt.
2-16-11301
49.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
50.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega Kohtunik Otsuse põhjendusi täiendatud Tallinna RK lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.