Seesam Insurance AS-i hagi XX ja DE Vara OÜ vastu kahjuhüvitise 6445,67 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.02.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX ja DE Vara OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
6 445,67 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja Seesam Insurance AS (registrikood 10055752), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II DE Vara OÜ (registrikood 12001192) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob
Menetluse liik
07.10.2019, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 18.02.2019 otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Seesam Insurance AS (hageja) esitas 25.07.2016 Harju Maakohtule hagi XX (kostja I) ja DE Vara OÜ (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 6445,67 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt paiskus 13.12.2013 tuulega Vana-Tartu mnt 9 hoone katus vastu pargitud sõidukeid Volvo S80, r/m CCCCCC ja Audi A4, r/m HHHHHH. Samuti kahjustas tuulega äralennanud katus Häälinurme tee 5 kinnistu aeda, aiavärava automaatikat ja kinnistul asunud sõidukite varjualust. Mõlemad kahjustunud sõidukid ja Häälinurme tee 5 kinnistu aed ning varjualune olid kahjustumise hetkel kindlustatud hageja juures, kes omandas kindlustushüvitise tasumisega kindlustatud isikute kahju hüvitamise nõuded kostjate vastu. Kostjad vastutavad solidaarselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1059 ja § 137 lg 1 alusel ehitise omanikena.
3.Volvo S80, r/m CCCCCC hävis õnnetuse tagajärjel, mistõttu hüvitas hageja kindlustusvõtjale sõiduki turuhinnana 2675 eurot (2800 sõiduki turuhind, millest on lahutatud maha kindlustuslepingust tulenev omavastutus 125 eurot). Lisaks antud summale hüvitas hageja sõiduki romulasse transpordikulud 43 euro ulatuses. Hageja teenis hävinud sõiduki müügist 800 eurot, kuid maksis sõiduki müümist vahendanud AMJ Autoäri OÜ-le vahendustasu 80 eurot. Seega on Volvo S80, r/m CCCCCC hävimisest tulenevaks kahjuks 1998 eurot. Kuna Audi A4, r/m HHHHHH sai kõnealuse juhtumi tagajärjel kahjustada VÕS § 132 lg 3 mõistes, siis hüvitas hageja sõiduki taastusremondi maksumuse 905,64 eurot. Häälinurme tee 5 kinnistu kahjustunud aia ja sõidukite varjualuse renoveerimistööde eest tasus hageja kokku 3542,03 eurot. Seega on hagejal õigus nõuda kostjatelt kokku 6445,67 eurot. Kostjate vastuväited hagile
4.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vana-Tartu mnt 9 hoonelt ei ole katus ära lennanud ega ole ka teada muude esemete paiskumist kostja kinnistult Häälinurme 5 kinnistule. Häälinurme 5 kinnistule paiskunud katus võib pärineda kas mõnelt teiselt piirnevalt kinnistult või ka mõnelt kaugemalt asuvalt ehituselt. Isegi hageja väidete õigsust eeldades ei oleks võimalik kohaldada VÕS §-s 1059 sätestatud riskivastutust. VÕS § 1059 rakendub üksnes juhul, kui ehitis variseb kokku või ehitiselt eralduvad ja kukuvad alla selle osad, jääpurikad või muu selline ehk realiseerub spetsiifiliselt ehitisele omane risk. Tegemist on kõrgendatud vastutusega just ehitise, mitte kinnistu eest. Seega kui kahju põhjustab lihtsalt kinnistult pärinev asi, siis VÕS § 1059 ei kohaldu. Lihtsalt esemete sattumisel ühelt kinnistult teisele saaks teoreetiline nõudealus tuleneda delikti üldkoosseisust ehk VÕS §-st 1043. Delikti üldkoosseis eeldab aga, et nõudja tõendab kostja tegu ja õigusvastasust. Hageja ei ole seda teinud. Kuna hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ei saa üldjuhul muuta, ei saa hageja selles osas oma positsiooni ka korrigeerida ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja I vastutuse välistaks ka vääramatu
jõud. Õnnetuse ajal oli Tallinnas tuul, mis puhus kiirusega kuni 28,9 m/s ning oli seega äärmiselt erakordne loodusnähtus.
5.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Põhjuslikku seost ohuallika ja kahju vahel ei saa kostjale II omistada, kuivõrd kostja II on kinnistu kaasomanik ning kinnistule on seatud kasutuskord. Kostja II valduses ja kasutuses olev maaüksus on hoonestamata, millest tulenevalt ei saanud kostja II kindlustusvõtjale kahju tekitada. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 18.02.2019 otsusega hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 6445,67 eurot. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis hageja kasuks välja riigilõivu 450 eurot.
7.Kohus leidis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: kostjad olid väidetava kahju tekkimise ajal Harjumaal Rae Vallas Peetri külas Vana-Tartu mnt 9 asuva kinnisasja kaasomanikud; hageja on Harjumaal Rae vallas Peetri külas Häälinurme tee 5 asuva hoone ja sõidukite (Volvo S80 ja Audi A4) suhtes sõlmitud varakindlustuse lepingutes kindlustusandja ning on hüvitanud hoone ja sõidukite omanikele (BB ja Ühistuabi OÜ) tekkinud kahju 6445,67 euro ulatuses.
8.Maakohus leidis, et hageja nõue kostjate vastu on esitatud ja võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1059 alusel koostoimes VÕS § 492 lg-ga 1. Kohtu hinnangul võimaldasid esitatud ja kogutud tõendid järeldada, et kahjustused on tekkinud Vana-Tartu mnt 9 asuvale hoonele (st ehitisele) kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel. Hageja väited, et hoone ja sõidukite kahjustused on tekkinud katuse eraldumise tõttu Vana-Tartu mnt 9 asuva ehitise küljest, olid kohtu arvates piisavalt tõendatud. Taolise järelduse sai teha eeskätt tunnistajate BB ja WW poolt vaidlusaluse sündmuse kohta antud ütlustest (vt II kd, tl 91-92 pöördel), toimikus olevatest fotodest (vt I kd, tl 129-132; II kd, tl 21, 32) ning kahjuavaldustest (vt I kd, tl 8-13). Kaudselt tõendavad kahju tekkimist hageja poolt väidetud asjaoludel ka fotod kahjustatud Häälinurme tee 5 hoonest ja sõidukitest (vt I kd, tl 147; II kd, tl 22-36). Vaidlus puudub, et kahjujuhtumi toimumise ajal kuulus kostjatele kinnisasi katastrinumbriga 65301:001:3980 ning kindlustusvõtjale kinnisasi katastrinumbriga 65301:001:1639. Kindlustusvõtja on hagejale täiendavalt selgitanud (koos illustreeriva joonisega), et kahju sai alguse kinnistult katastrinumbriga 65301:001:3980 (vt I kd, tl 140-142, 146). Hageja 18.12.2013 tehtud fotolt nähtuvad kuhjatud plekist katusekatte materjalid, ehitise paremal pool ripuvad puidust lauad ning osaliselt on näha sellel veel plekist katust, mis on vasakupoolse ehitisega sarnane (vt II kd, tl 21). 03.01.2014 tehtud fotodelt nähtub, et kilega (parempoolselt) ehitiselt on eemaldatud puidust rippuvad lauad ja katus ning enne maas olnud katusekatte osad on koristatud (vt I kd, tl 129-131). Tunnistaja WW ütluste kohaselt nägi ta mingeid asju öösel lendamas ning hommikul nägi ta autovärava all katuseplekki. Tunnistaja WW arvas, et katusekattematerjal tuli kuskilt puuriitade juurest, kuna nende kõrval ei ole kuskil plekk-katuseid olnud. Tunnistaja BB selgitas, et öösel oli torm ning naabrite juurest lendas nende hoovi katusematerjali. Teistelt mainitud fotodelt nähtuvate vigastuste iseloom ja paiknemine viitab plekist esemete lendamisele sõidukitele. Kohus ei nõustu seejuures kostja I seisukohaga, et kahjuavaldused, BB e-kiri ja tunnistajate ütlused on tõenditena kõlbmatud. Kohtu hinnangul vastasid viidatud tõendid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229, § 272 ja § 251 lg 1 nõuetele.
9.Kostja I väitel välistab tema vastutuse vääramatu jõud. Kostja II ei ole väitnud, et kahju põhjustas vääramatu jõud. Riigikohus on defineerinud VÕS § 1059 kontekstis vääramatut jõudu autonoomselt kui erakordset ja objektiivset vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Maakohus leidis, et tugev tormituul ei ole antud kaasuse asjaolusid arvestades kahju tekkimist põhjustanud vääramatuks jõuks. Kahju tekkis kostjate VanaTartu mnt 9 ehitise küljest katuse lahtitulemise ja äralendamise tagajärjel. Katuse kinnitusvahendite tugevuse kontrollimine oli kostjate mõjupiirkonnas olev asjaolu. Kostjatel oli võimalik ka tugevat tuult ette näha ning kahju tekkimist ära hoida näiteks sellega, et nad oleksid katusekattematerjalid tugevamini kinnitanud ehitise katusekonstruktsioonide külge.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduk Volvo S80 ei kuulunud taastamisele, vaid hävis kahjujuhtumi tagajärjel. Kostjad ei ole Volvo S80 kahjusummat 1998 eurot vaidlustanud. Kostja I oletus, et pole välistatud, et sõidukitele või vähemalt Volvole on tekkinud kahjustused kindlustusvõtja enda katuselt kukkunud kivi tõttu, on paljasõnaline ja tõendamata. Kohtu hinnangul lükkavad kostja I oletuse ümber hageja poolt esitatud fotod sõidukist, kindlustusvõtja hoonest ja kostjatele kuuluval kinnisasjal olevast ehitisest (vt I kd, tl 147; II kd, tl 21-27). Esitatud fotodest nähtusid sõidukil sellised kahjustused, mis on tekitatud teravate äärtega ja laineliste objektide poolt nagu kostjate kinnisasjal asuval, osaliselt kokku vajunud, ehitise katusel.
11.Audi A4 kahjujuhtumi tagajärjel hüvitas hageja sõiduki taastusremondi maksumuse 905,64 eurot. Kostja I on nimetatud summa vaidlustanud. Kohus leidis, et hageja on piisavalt tõendanud sõidukil kahjustuste olemasolu kohtule esitatud fotode (vt II kd, tl 28-31) ja tunnistaja WW ütlustega (vt II kd, tl 92). Nimetatud tunnistaja ütluste kohaselt tekkisid tormiga pagasnikul Audi märgi juures mõlk ja kraapsud ning vasakul pamperil kriimud, mis on kooskõlas esitatud fotodega. Samuti nähtusid sõiduki kahjustused kahjuavalduselt, kus on vigastusteks märgitud pagasiluuk, esipamper, vasak tagatuli (vt I kd, tl 10-11). Kostja I ei ole tõendanud, et kahju võis tekkida millestki muust. Seega on kostja I väited paljasõnalised ja tõendamata. Häälinurme tee 5 kinnistu kahjustunud aia ja kinnistul asunud sõidukite varjualuse renoveerimistööde eest tasus hageja kokku 3542,03 eurot. Vigastused nähtuvad kohtule esitatud fotodelt (vt II kd, tl 21, 32-36). Kostjad ei ole märgitud summa osas vastuväiteid esitanud. Kostja I oletus, et vähemalt värava avamismehhanismi on kahjustanud hoopis kindlustusvõtja enda katuselt kukkunud kivi, on paljasõnaline ja tõendamata.
12.Kostjad ei esitanud asjaolusid, mis annaksid alust kahjuhüvitist vähendada. Tulenevalt ülaltoodust rahuldas maakohus hagi täies ulatuses. Kohus märkis, et kahju hüvitamiseks on VÕS § 1059 alusel solidaarselt kohustatud kõik isikud, kes olid väidetava kahju tekkimise ajal Vana-Tartu mnt 9 asuva kinnisasja kaasomanikud (vt nt Riigikohtu 02.11.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-05, p 27). Kostjate apellatsioonkaebus
13.20.03.2019 esitasid kostjad maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta esimeses ja teises kohtuastmes hageja kanda.
14.Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja nõude saab lugeda tõendatuks kindlustatud isikute ütluste ja kirjalike selgitustega. Hagi esemeks olev nõue on VÕS § 492 lg 1 alusel
omandatud kindlustatud isikutelt B ja WW-lt. Nii, nagu B ja WW ei saanuks oma nõuet kostjate vastu tõendada pelgalt enda väidetega, ei saa sama nõuet sellisel viisil tõendada ka hageja (VÕS § 171 lg 1). Maakohus hindas B ja WW ütlusi ka sisuliselt ebaõigesti. Ütlustest selgub, et B ja WW ei näinud asjade lendamist nende kinnistule, nad magasid sellel ajal ja ajaks, kui nad välja läksid, oli kahju juba ära toimunud. Ütluste kohaselt nad ei tea, millise hoone küljest katusekattematerjal tuli. Seega pole hagi aluseks olev põhiväide tõendamist leidnud, mistõttu tulnuks hagi jätta rahuldamata.
15.Maakohus lahendas vaidluse VÕS § 1059 alusel. Samas ei tuvastanud maakohus üldse vastava ehitise olemasolu. Kostja I on menetluses läbivalt selgitanud, et puuriit, mille juurest hageja väidab katusekattematerjali pärinevat, ei ole ehitis. Maakohus ei vastanud kostja väidetele ja jättis tähelepanuta, et hageja väidetud ehitise olemasolu kohta puuduvad igasugused tõendid. Minetus viis ebaõige otsuseni – riskivastutusel põhinev hagi tulnuks jätta rahuldamata, kui pole tuvastatud isegi ehitise olemasolu. Lisaks jättis maakohus vastamata XX õiguslikule käsitlusele selle kohta, et VÕS § 1059 on kohaldatav ainult siis, kui ehitiselt kukub midagi alla.
16.Maakohus jättis täielikult hindamata kostja I tõendid vääramatu jõu esinemise kohta ja rikkus seeläbi oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kostja I esitas maakohtus tõendid, et kahjujuhtumi toimumiskohale lähimas vaatlusjaamas mõõdeti kahju toimumise ööl maksimaalseks tuulekiiruseks 28,9 m/s ja et aastatel 1981 – 2010 ehk siis kolmekümne aasta jooksul mõõdetud suurim maksimaalne tuulekiirus oli olnud 28 m/s. Sama piirkonna keskmine tuulekiirus on 3,5 m/s. Maakohus piirdus üldsõnalise konstateeringuga, et tugev tormituul pole kaasuse asjaolusid arvestades vääramatuks jõuks, kuid ei hinnanud üldse tormituule tugevust ega selle (eba)tavalisust. Jättes käsitlemata tuulekiirust ja tormi erakordsust puudutavad tõendid, jättis maakohus olulises osas otsuse põhjendamata. Vastused apellatsioonkaebustele
17.Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
19.Maakohus leidis, et kostjad vastutavad tekitatud kahju eest VÕS § 1059 alusel, mis sätestab, et ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, vastutab ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Maakohus asus seisukohale, et tõendatud on hageja väited, et kahjustused tekkisid katuse eraldumise tõttu Vana-Tartu mnt 9 asuva ehitise küljest. Samas ei ole maakohus sisuliselt analüüsinud, kas seda asja, millelt eraldus maakohtu tuvastatu kohaselt katus, saab pidada ehitiseks. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 sätestatud otsuse põhjendatuse nõuet.
20.Kahjujuhtumi toimumise ajal (13.12.2013) kehtinud ehitusseaduse § 2 lg 1 järgi on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Selle üle otsustamisel, kas tegemist on ehitisega, tuleb vastata muuhulgas küsimusele,
kas vaidlusalune asi on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud. Kuigi maakohus on pidanud vaidlusalust asja ehitiseks, ei ole ta selle küsimusega tegelenud. 18.12.2013 fotolt nähtub puitkonstruktsioon, millelt on lahti tulnud lauad ja ära tulnud kile. Lisaks on fotolt näha, et sellel on osaliselt peal plekist katus (II kd tl 21). 03.01.2014 fotodelt nähtub, et katus on puitkonstruktsioonilt eemaldatud (I kd tl 129-131). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu aga selgelt, millisel viisil on vaidlusalune asi aluspinnasega ühendatud. See ei selgu fotodest ega muudest tõenditest. Fotodelt nähtuva konstruktsiooni puhul ei ole tegemist ka asjaga, mida võiks üksnes fotodelt nähtuva põhjal pidada ehitiseks. Ainuüksi asjaolust, et vaidlusalune asi toetub maale, ei saa järeldada, et see on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud. Kuna on tõendamata, kuidas asi on aluspinnasega ühendatud, siis on tõendamata ka see, et tegemist oleks aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud asjaga. Ülaltoodule tuginedes on tõendamata hageja väide, et tegemist on ehitisega ehitusseaduse § 2 lg 1 tähenduses. Arvestades, et VÕS § 1059 sätestatud koosseisu rakendamise esmane tingimus – tegemist on ehitisega – on tõendamata, siis ei saa kostjad vastutada kahju eest VÕS § 1059 järgi riskivastutuse alusel. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaja ringkonnakohtul hinnata, kas VÕS § 1059 sätestatud ehitisealuse maa omaniku vastutuse muud eeldused on täidetud ning kas esineb vastutust välistavaid asjaolusid.
21.Kuigi VÕS § 1059 tingimused ei ole täidetud, ei tähenda see siiski, et kostjad ei võiks vastutada kahju eest VÕS § 1043 alusel delikti üldkoosseisu järgi. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kuna maakohus leidis ekslikult, et riskivastutuse koosseis on täidetud, siis ei kontrollinud maakohus, kas kostjad võivad vastutada delikti üldkoosseisu alusel. Sealjuures ei ole maakohus selgitanud eelmenetluses välja menetlusosaliste faktilisi ega õiguslikke väited ning tõendeid, mis puudutavad delikti üldkoosseisu järgset vastutust (TsMS § 392 lg 1 p 3 ja p 4) ega arutanud neid pooltega (TsMS § 351 lg 1, § 436 lg 3 ja lg 4).
22.Samuti märgib kolleegium, et 19.09.2018 esitatud menetlusdokumendis avaldas hageja, et kui kohtumenetluses leiab tõendamist, et kahju sai alguse kostjate krundil asetsenud kinnitamata katusekattematerjalist, siis vastutavad kostjad VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. Maakohus tegi 07.11.2018 määruse, milles ei andnud luba hagi aluse muutmiseks. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus ebaõigesti, et hageja muutis sellega hagi alust. Algselt tugines hageja asjaolule, et Vana-Tartu mnt 9 asuva ehitise katus paiskus tuulega vastu kindlustatud vara. 19.09.2019 esitatud avalduses tugines hageja alternatiivselt asjaolule, et kahju võis põhjustada kostjate kinnistul olnud kinnitamata katusekattematerjal. TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Riigikohus on 16.11.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-05 (p 14) selgitanud, et hagi alusena ei saa käsitada mitte igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Seega nõuab hagi aluse määratlemine teatavat üldistust ning eristamist üksikutest asjaoludest. Erinevate asjaolude paljusust arvestades viiks nende käsitamine üksikute hagi alustena olukorrani, kus igasugune hagi aluseks olevasse asjaolude kogumisse kuuluda võiv täiendav faktiväide looks võimaluse uue hagi esitamiseks, mille raames lahendaks kohus tegelikult ühte ja sama hagiasja. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja väide, et kui tegemist ei olnud katuselt tulnud katusekattematerjaliga, siis võis tegemist olla kinnistul
asunud kinnitamata katusekattematerjaliga, ei muuda hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Seega ei ole tegemist hagi aluse muutmisega.
23.Kostjad on seisukohal, et kuna W ja BB nõue kostjate vastu on läinud üle hagejale, siis ei saa W ja BB ütlusi tõendina kasutada. Kolleegium ei nõustu sellega. TsMS § 251 lg 1 sätestab, et tunnistajana võib üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Kuna W ja BB ei ole käesolevas asjas menetlusosalised ega ka esindajad, siis oli maakohtul võimalik nad tunnistajatena üle kuulata ning kasutada nende ütlusi ka tõenditena.
24.Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis hindamata kostja I poolt 24.01.2017 esitatud tõendid (I kd tl 115-116), samuti tunnistajate ütlused tuule tugevuse kohta. Kuigi maakohus leidis, et vääramatut jõudu ei olnud, ta neid tõendeid ei analüüsinud. TsMS § 442 lg 8 sätestab, et kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
25.Kuna maakohus ei selgitanud välja menetlusosaliste faktilisi ega õiguslikke väited ning tõendeid, mis puudutavad delikti üldkoosseisu järgset vastutust ega arutanud neid pooltega, siis tuleb tsiviilasi saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et ringkonnakohus ei saa hakata esimesena tuvastama vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ja esimesena hindama sisuliselt tõendeid olukorras, kus maakohus nimetatud küsimusi üldse ei käsitlenud. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Menetluskulude jaotus
26.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
(allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.