Hageja Bondora AS (registrikood 11483929) Hageja esindaja: vandeadvokaat XX (e-post xxx)
XX-i
vastu
võlgnevuse
Kostja XX (isikukood XXX) Menetluse vorm
kirjalikus menetluses
RESOLTUSIOON
1.Jätta Bondora AS hagi XX-i vastu rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud Bondora AS-i kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Vajadusel toimetada kostjale kohtuotsus kätte avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18.08.2022 veebikeskkonnas laenulepingu nr BL2976637, mille alusel laenas hageja kostjale 3721 eurot (väljamakse tehti summas 3500 eurot, s.o maha arvestati lepingutasu 221 eurot), intressimääraga 24,43% aastas, krediidikulukuse määraga 40,79%, lepingu haldustasuga 4% laenusummalt aastas. Kostja kohustus laenu tagastama vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule perioodil 13.09.2022 – 13.02.2026. 12.10.2022 sõlmisid pooled veebikeskkonnas laenulepingu nr BL3107039, mille alusel laenas hageja kostjale 2551 eurot, millest arvestati maha lepingutasu 151 eurot (väljamakse on tehtud aga summas 2372,02 eurot), intressimääraga 20,03% aastas, krediidikulukuse määraga 33,08%, lepingu haldustasuga 4% laenusummalt aastas. Kostja kohustus laenu tagastama vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule perioodil 14.11.2022 – 13.10.2027. Lisaks avaldas kostja lepingu nr BL2976637 sõlmimisel soovi kasutada hageja pakutud lisateenuseid B on Track, mille igakuine kuumakse oli 2,99 eurot ja B Secure+, mille igakuine kuumakse oli 24,99 eurot.
2.Lepingute sõlmimisel kontrollis hageja kostjal maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest, samuti lähtus hageja laenude andmisel kostja kontoväljavõttest. Hageja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.
3.Kostja on jätnud laenulepingute alusel tasumata osaliselt/täielikult 15.08.2024, 16.09.2024, 14.10.2024, 15.11.2024, 16.12.2024 ja 15.01.2025 osamaksed. Hageja saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse 17.12.2024, andes kostjale täiendava tähtaja oma kohustuste täitmiseks. Kostja ei täitnud oma kohustusi ka talle selleks antud täiendava tähtaja jooksul ning 17.01.2025 saatis hageja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta.
4.Hageja lepingust nr BL2976637 tuleneva põhinõude suurus on 3421,71 eurot, intressinõude suurus on 327,16 eurot. Hageja viivisnõue on 50,17 eurot. Lepingu haldustasu nõue on 113,82 eurot. Lisateenuste võlgnevus on 167,88 eurot ning sissenõudmiskulude nõue on 15 eurot. Hageja lepingust nr BL3107039 tulenev põhinõue on 2429,82 eurot, sissenõutavaks muutunud intress on 190,18 eurot, lepingu haldustasu on 78,06 eurot ning viivis 35,63 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista lepingu BL2976637 raames viivise 24,43% tagastamata krediidisummalt aastas alates 07.03.2025 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni ja lepingu BL3107039 raames viivise 20,03% tagastamata krediidisummalt aastas alates 07.03.2025 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni.
5.Kohus võttis hagi menetlusse 07.03.2025 ja määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks 14 päeva kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest. Kohus toimetas hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kostjale kätte Ametlike Teadaannete vahendusel 30.04.2025. Hagile vastamise tähtaeg saabus seega 14.05.2025 Kostja ei esitanud hagivastust.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hagi aluseks olevad asjaolud ja sellest tulenevalt ka hageja nõuded on ebaselged. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. 2 (7)
7.TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus. Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p 13).
8.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid 18.08.2022 laenulepingu nr BL2976637, mille alusel laenas hageja kostjale 3721 eurot (väljamakse tehti summas 3500 eurot, s.o maha arvestati lepingutasu 221 eurot) (dtl 31-51). Samuti on pooled sõlminud 12.10.2022 laenulepingu nr BL3107039, mille alusel laenas hageja kostjale 2551 eurot (väljamakse tehti summas 2371,02 eurot, s.o maha arvestati lepingutasu 151 eurot) (dtl 68 – 88). Hagiavalduse kohaselt olid mõlemad kõnealused lepingud tarbijakrediidilepingud. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse lepingute teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Hagiavaldusele lisatud maksekorraldustest nähtub, et hageja on teinud kostjale 18.08.2022 makse summas 3500 eurot (dtl 99) ja 13.10.2022 makse summas 2372,02 eurot (dtl 100). Seega on hageja kostjale temaga sõlmitud lepingute alusel reaalselt laenu andnud.
9.Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. on kohus seisukohal, et krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõue seletuskirja kohaselt on eeltoodud sätete aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/48 ülevõtmine Eesti õigusesse. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel asutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud 3 (7)
„andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).
10.Krediidikulukuse määra arvutamise aluseid lepingute nr BL2976637 ja BL3107039 eritingimustes, üldtingimustes ega Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel (dtl 58 - 60 ja 96-98) esitatud ei ole. Esitatud on vaid krediidi kulukuse määra protsent. Seega on kohus seisukohal, et lepingute nr BL2976637 ja BL3107039 puhul ei ole hagejal õigus nõuda lepingujärgset intressi ega lepingu haldustasu VÕS § 408 lg 4 alusel.
11.Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et hageja ei ole toonud hagiavalduses eile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et ta järgis kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Eeltoodud sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses. Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagiavaldusest nähtub, et kostja märkis laenutaotluses oma igakuise sissetuleku suuruseks 1500 eurot ning igakuiste kulude suuruseks 0 eurot, igakuiste elamiskulude suurust kostja ei märkinud. Hageja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest, samuti kostja kontoväljavõtete alusel. Laenulepingu nr BL2976637 sõlmimisel tuvastas hageja kostja kontoväljavõtte põhjal, et kostja sissetulekuks on 1724,38 eurot kuus ja igakuised Bondora laenude kuumaksed on 202 eurot ning muud kohustused 0 eurot, elamiskuludeks arvestas hageja 517 eurot. Laenulepingu nr BL3107039 sõlmimisel märkis kostja laenutaotluses oma sissetuleku suuruseks 1750 eurot ja igakuiste kulude suuruseks 0 eurot, igakuiste elamiskulude suurust kostja ei märkinud. Kontoväljavõtte põhjal tuvastas hageja, et kostja sissetulekuks on 1259,98 eurot kuus, igakuised Bondora laenude kuumaksed on 347 eurot kuus ning elamiskuludeks arvestas hageja 377 eurot kuus. Hageja jõudis järeldusele, et kostja on 4 (7)
krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab, et hageja ei selgitanud lepingute sõlmimisel välja kostja muude kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelike kulude suurust. Kostja kontoväljavõttest (dtl 168 - 180) nähtuvad pidevad maksed Trustly Group AB-le, samuti mitmed laekumised Trustly Group AB-lt. Hageja selgituste kohaselt on kõnealused maksed seotud erinevate hasartmängudega. Hasartmängudega seotud maksete sagedus viitab kohtu hinnangul hasartmängusõltuvusele. Kostja kontoväljavõttelt nähtuvad sagedased ülekanded erinevatele isikutele (Sander Kuusemets, Liisi XX, Ruslan Janter, Mario Kivinukk, Margit Pärnamägi, Mari-Liis Luhtaru, Inrek XX, Ainar Kuusemets), mis viitavad kohustustele nimetatud isikute ees. Hageja esitatust ei nähtu, et teavet oleks kogutud nimetatud kohustuste põhiosa ja intresside suuruse, lepingute kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Asjaolu, et hageja hindas küll kostja igakuist sissetulekut, kuid jättis täielikult kontrollimata kostja igakuiste kulude suuruse, ei saa vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel piisavaks. Kohus asub seisukohale, et hageja rikkus 18.08.2022 ja 12.10.2022 lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
12.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja oleks kostjale tagasimaksed uuesti määranud VÕS § 403 lg 7 alusel. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Kohus andis hagejale 02.06.2025 kirjaga võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe hageja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga hiljemalt 16.06.2025. 16.06.2025 menetlusdokumendis on hageja märkinud, et juhul, kui kohtu hinnangul on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikutud, siis on kostjal laenulepingutest BL2976637 ja BL3107039 tulenev põhivõlgnevuse jääk summas 2476,65 eurot, samuti palub hageja kostjalt välja mõista seadusjärgse viivise igalt osamakselt (sh juba sissenõutavaks muutunud) põhinõude tasumiseni. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 16.06.2025 menetlusdokumendis esitas hageja ümberarvestuse ja väitis, et ümberarvestuse kohaselt kostjal on tasutud kõik lepingu nr BL2976637 järgsed osamaksed kuni 13.01.2025 (osaliselt 5 (7)
tasutud) ja lepingu nr BL3107039 järgsed osamaksed kuni 13.10.2025 (osaline laekumine). Hageja selgituste kohaselt on kostjal pärast ümberarvestust lepingust nr BL2976637 tulenev kohustus 1284,76 eurot, millest kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud 535,52 eurot (s.o 13.01.2025 – 13.06.2025 osamaksed) ja laenulepingust nr BL3107039 tulenev kohustus 1191,89 eurot. 16.06.2025 menetlusdokumendi kohaselt pole kostja teinud ühtki tagasimakset peale 17.09.2024. Samas on hageja hagiavalduse punktides 4.1 ja 4.2 märkinud, et lepingu nr BL2976637 alusel on kostja hagejale tasunud põhinõude katteks 299,29 eurot ja intressi katteks 100,34 eurot ning hagivalduse punktide 4.7 ja 4.8 kohaselt on kostja lepingu nr BL3107039 alusel tasunud põhinõude katteks 121,18 eurot ja intressi katteks 58,62 eurot. Hagiavaldusest võib aru saada, et kostja on teinud enne lepingute ülesütlemist makseid ka haldustasude katteks, kuid vastavaid summasid ei ole hagiavalduses välja toodud. Seega nähtub hagiavaldusest, et kostja on teinud lepingu nr BL2976637 alusel tagasimakseid kokku 399,63 eurot (põhiosa 299,29 eurot + intress 100,34 eurot) ja lepingu nr BL3107039 alusel tagasimakseid kokku 179,80 eurot (põhiosa 121,18 eurot + intress 58,62 eurot). Hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt on kostja lepingu nr BL2976637 katteks tasunud kokku hoopis 2215,24 eurot (laenusumma 3500 – võlgnetav summa 1284,76) ja lepingu nr BL3107039 katteks tasunud kokku 1180,13 eurot (laenusumma 2372,02 – võlgnetav summa 1191,89). Hagiavalduse kohaselt tasus kostja osaliselt 15.08.2024 osamaksed ning järgnevad osamaksed jäid tasumata. 16.06.2025 menetlusdokumendi kohaselt kostja on teinud hagejale oma kohustuste katteks viimase osamakse 17.09.2024 ja alates sellest ajast kuni ümberarvestuse esitamiseni ei ole kostja kordagi tasunud ühtegi lepingujärgset osamakset. Kuna hagiavalduses esitatud väited kostja tehtud osamaksete suuruse kohta ei klappinud 16.06.2025 menetlusdokumendis esitatud ümberarvestuses välja toodud summadega, siis palus kohus hagejal 30.06.2025 e-kirjaga täpsustada, millised summad kostja kummagi lepingu alusel on tasunud (sh tasutud põhiosa, intressi ja haldustasu summad ning kui kostja on veel mingisuguseid summasid tasunud, mis hageja on ümberarvestuses arvestanud tasutuks põhivõla katteks, siis ka need summad selgelt välja tuua) ning andis selleks tähtaja kuni 14.07.2025. Hageja vastavaid selgitusi kohtule esitanud ei ole. Kuna hageja on kohtule esitanud vastukäivaid andmeid kostja poolt lepingute täitmiseks tasutud summade suuruse kohta ning ei ole vaatamata kohtu nõudmisele selle kohta mingisuguseid selgitusi esitanud, siis asub kohus seisukohale, et hageja nõue on tervikuna ebaselge ning tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
13.Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja menetluses ei osalenud ning ka kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
15.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg 6 (7)
kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.