OÜ Carlos hagi SIA LETA vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.05.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SIA LETA apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
41 198,07 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Osaühing Carlos (registrikood 10731992), lepingulised esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja advokaat Julia Kisseljova Kostja (apellant): SIA LETA (Läti registrikood 40003229349), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 02.05.2019 otsus tühistada osaliselt väljamõistetud viivise suuruse, menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekst:
2.1.Osaühingu Carlos hagi SIA LETA vastu võla ja viivise väljamõistmiseks rahuldada osaliselt.
2.2.Mõista SIA-lt LETA Osaühingu Carlos kasuks välja põhivõlg 30 420,04 eurot ja viivis seisuga 27.05.2020 9592,54 eurot.
2.3.Alates 28.05.2020 mõista SIA-lt LETA Osaühingu Carlos kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõlalt 30 420,04 eurot alates kuni võlgnevuse tasumiseni.
2.4.Jätta hagi rahuldamata põhivõla 1600 eurot ja perioodi enne novembrit 2015 arvestatava viivise väljamõistmise nõuete osas.
2.5.Maakohtu menetluskuludest jätta 15% Osaühingu Carlos kanda ja 85% SIA LETA kanda.
2.6.Ringkonnakohtu menetluskuludest jätta 8% Osaühingu Carlos kanda ja 92% SIA LETA kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Carlos (hageja) esitas 08.11.2017 Harju Maakohtule hagi SIA LETA (kostja) vastu 32 020,04 euro ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hageja nõue põhineb 04.02.2013 sõlmitud lepingul, mille alusel hageja tegi kostjale meediakajastusi ja uudislugusid. Kostjal tekkis hageja ees võlgnevus perioodil 01.03.2013 kuni 30.11.2015 osutatud teenuste eest. 02.11.2015 sõlmisid pooled kokkuleppe lepingu lõpetamise kohta seisuga 01.12.2015. Pooled leppisid samas kokku, et võlgnevuste väljaselgitamise ja tasumise maksegraafiku kooskõlastamine toimub mõistliku aja jooksul. Pooled kooskõlastasid järgnevalt võlgnevuse kogusumma 35 020,40 eurot ja leppisid kokku selle tasumise 2016.a lõpuks igakuiste maksetega 3000 eurot. 04.12.2015 tegi kostja esimese kokkulepitud maksegraafiku järgse makse 3000 eurot. Rohkem makseid kostja ei teinud. Alates 16.06.2016 asus kostja võlgnevust eitama ning selle järgnenud suhtluse lõpetuseks teatas kostja 17.02.2017 võlgnevuse tasumisest keeldumisest.
3.Hageja nõuab arvetest 13012, 13025, 13030, 13049, 13053, 13057, 13069, 13073, 13077, 15000, 15004, 15008, 15021, 15025, 15029, 15040, 15044, 15047, 15058, 15069 ja varasema makse valuutakursi vahest tuleneva põhivõla tasumist kogusummas 32 020,04 eurot. Lisaks sellele nõuab hageja viivise tasumist arvestatuna seadusjärgse määra järgi kuni põhivõla tasumiseni.
2(15)
Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
5.Kostja vaidlustas Harju Maakohtu kohtualluvuse, tuginedes lepingu p-le 7.2, mille teise lause kohaselt tuleb vaidlused lahendada Läti kohtus.
6.Hageja ei ole tõendanud teenuste osutamist. Väidetava võlgnevuse tasumises ei ole kokku lepitud. Võlgnevust kinnitanud raamatupidajal puudus selleks volitus.
7.Kostja tugines hagi aegumisele vähemalt 2013. a maksete osas.
8.Kuupäevale 10.11.2015 eelneva perioodi eest viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja jättis arved esitamata ja kostja ei teadnud väidetavast võlgnevusest.
9.Kostja esitas tõendina tema endise juhatuse liikme e-kirja, mille kohaselt kostja vaidlusalusel perioodil hagejalt teenuseid ei tellinud. Maakohtu otsus
10.Maakohus rahuldas 02.05.2019 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks 41 198,07 eurot, s.o põhivõlg 30 420,04 eurot ja kohtuotsuse tegemise ajaks kogunenud viivis 10 778,03 eurot, ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõlalt 30 400 eurot alates 03.05.2019 kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 1600 eurot ja sellelt nõudelt arvestatava viivise väljamõistmise nõude osas. Menetluskulud jättis maakohus 95% ulatuses kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 6900,66 eurot ja viivise.
11.Pooled ei vaielnud järgmiste hagi aluseks olevate asjaolude üle: 1) Pooled sõlmisid 04.02.2013 (õige 2003) lepingu, mille alusel hageja pidi tegema kostjale meediakajastusi ja uudislugusid. Leping lõpetati poolte kokkuleppel seisuga 01.12.2015; 2) Lepingu lõpetamise kohta sõlmisid pooled 02.11.2015 kirjaliku lepingu. Selles lepiti kokku kostja kohustuste väljaselgitamine ja võimalike kohustuste täitmise tähtaja kooskõlastamine; 3) 03.11.2015 e-kirjaga küsis kostja raamatupidaja QQ hageja pangakonto numbrit ja teatas selle konto numbri, millele kostja oli teinud viimase makse 2013; 4) 26.11.2015 saatis hageja kostjale arve novembri 2015 eest ja teatas, et varasema võlgnevuse saldo on 35 020,04 eurot. Kostja raamatupidaja QQ vastas sellele ekirjale 27.11.2015. QQ teatas, et kõik on korras ja küsis hageja soovist maksegraafiku osas. 02.12.2015 e-kirjas teatas QQ, et arved saab tasuda igakuiste maksetega 3000 euro kaupa perioodil detsember 2015 kuni detsember 2016; 5) 04.12.2015 tasus kostja hagejale 3000 eurot arvete nr 12078, 13000 ja 13004 eest. Rohkem kostja hagejale makseid ei ole teinud.
12.Maakohtu otsuse järgi näis maakohtule, et poolte vahel oli käsundusleping VÕS 619 tähenduses, kuigi pooled nimetasid seda töövõtulepinguks. Leping ei ole suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Nimetatu ei oma aga vaidluse lahendamise seisukohalt tähendust, sest kohalduva õiguse väljaselgitamisel ei ole vahet, kas tegemist oli käsundi või töövõtuga. Mõlemal juhul tuleneb Rooma I määruse (17.06.2008 määrus EÜ nr 593/2008) artikli 4 lg-st 1(b) see, et kohaldada tuleb teenuse osutaja (hageja) hariliku viibimiskoha õigust, antud juhul seega Eesti õigust. 3(15)
13.Paljasõnaline ja ebamõistlik on kostja väide, et vaidlusaluse lepingu alusel teenuseid osutatud ei ole. Kostja ei vaidlustanud hageja faktiväidet, et ta on teinud lepingu alusel hagejale makseid ka enne lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimist. See nähtub ka QQ 03.11.2015 e-kirjast. Teenuste eest tasumisega on kostja kinnitanud teenuste osutamist. Kostja ei esitanud kohtule selgitusi selle kohta, et teenuseid osutati tegelikkuses ainult sellises ulatuses, milles tema poolt on tasutud.
14.02.11.2015 kokkuleppes on sõnaselgelt lepitud kokku võimalike võlgnevuste väljaselgitamine. Sellele järgnevalt hageja ja kostja raamatupidaja QQ vahel vahetatud e-kirjade kui tõendite ehtsust ei ole kostja vaidlustanud, kuid eitab raamatupidaja pädevust võla kinnitamiseks. Samas ei ole kostja vaidlustanud 02.11.2015 lepingu kehtivust. Seda lepingut ei sõlminud kostja poolt raamatupidaja QQ ja raamatupidaja järgnev e-kirjavahetus hagejaga on kokkulepitu täitmine. E-kirjavahetusest nähtuvalt on raamatupidaja QQ vahendusel selgitatud välja kostja võlgnevuse suurus ja lepitud kokku selle tasumise maksegraafik. QQ 27.11.2015 vastus hageja 26.11.2015 e-kirjale ja tema 02.12.2015 e-kiri hagejale tõendavad kogumis 02.11.2015 lepinguga, et kostja tunnistas oma võlgnevust hageja ees.
15.Kohus märkis, et kostja 23.05.2016 koostatud saldokinnitus on samuti allkirjastatud kostja raamatupidaja (CC) poolt ja ei ole mõistetav, miks peab kostja seda dokumenti usaldusväärsemaks avalduseks võrreldes raamatupidaja QQ poolt kohe pärast 02.11.2015 kokkuleppe sõlmimist tehtud avaldustega. 23.05.2016 saldokinnitusel puudub mõistetav loogiline seos 02.11.2015 kokkuleppega.
16.Kohus ei pidanud vajalikuks hinnata hageja poolt teenuste osutamise kohta esitatud tõendeid ega kostja vastuväiteid nendele tõenditele, sealhulgas kostja endise juhatuse liikme 26.03.2019 e-kirja teenuste väidetava mittetellimise kohta. Puudub vaidlus, et nõude aluseks olevad arved on esitatud perioodi eest, mil leping kehtis. Lepingu p 1.61.7 nägid ette teenuste osutamise igal tööpäeval ja leping ei seadnud nende teenuste osutamist sõltuvusse tellija täiendavatest tellimustest või muudest sarnastest tegudest. Ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et hageja kostjale teenuseid osutas. Kui hageja oleks jätnud oma kohustused täitmata, oleks kostja ilmselt tuginenud lepingu rikkumisele. Seevastu soovis kostja lõpetada pikaajalise lepingu poolte kokkuleppel ja lubas teha koostööd võla väljaselgitamisel ja selle tasumisel.
17.Lepingus kokkulepitud igakuine tasu oli p 5.1 järgi 2200 eurot. Osa vaidlusalustest arvetest on sellest summast väiksemad, osa suuremad. Kuigi kohus käsitles kostja raamatupidaja kaudu peetud suhtlust võla tunnistamisena hageja poolt, ei pidanud kohus seetõttu tõendatuks hageja õigust nõuda tasu enam kui 2200 eurot ühe kuu teenuste eest. Kokkulepitud tasust suurema tasu nõudmist ei saa õigustada hageja põhjendus, et kogu vaidlusaluse perioodi eest kokku nõuab hageja tasu vähem, kui saadakse selle perioodi kuude arvu korrutamisel tasumääraga 2200 eurot kuus. Seetõttu jättis kohus rahuldamata 800 euro suuruse osa hageja nõudest arve nr 15044 alusel ja 800 euro suuruse osa arve nr 15058 alusel, kokku 1600 eurot.
18.Kostja ei vaidlustanud hageja faktiväidet, et varem lattides tasutud arve valuutakursi vahest tulenevalt võlgneb kostja hagejale 20,40 eurot. Seda võlgnevust kinnitas kostja ka raamatupidaja QQ 27.11.2015 vastuses hageja 26.11.2015 e-kirjale.
19.Kostja väide hagi aegumise kohta on alusetu. Kostja tunnustas oma võlgnevust raamatupidaja QQ 27.11.2015 saadetud e-kirjas. Sellega katkes ja algas uuesti nõude aegumine (tsiviilseadustiku üldosa seadus [TsÜS] § 158 lg 1). Uuesti alanud aegumistähtaja pikkus oli 3 aastat (TsÜS § 146 lg 1). Hagi esitati 08.11.2017. 4(15)
20.Hageja palus viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määra järgi. Lepingu järgi pidanuks kostja tasuma igakuise makse ettemaksuna eelneva kuu 25. kuupäevaks. Hageja nõudis viivist lähtuvalt arvetes märgitud maksetähtaegadest, mis on lepingus kokkulepituga võrreldes pikemad. Seega saab hageja viivisenõude rahuldamisel lähtuda arvetes märgitud maksetähtpäevadest. Valuutakursi vahest tekkinud nõudelt hageja viivist ei nõudnud. Viivisenõude suurus kohtuotsuse tegemise seisuga 02.05.2019 on 10 778,03 eurot.
21.Kuna kohus rahuldas hagi 95% ulatuses, siis pidi maakohtu hinnangul jääma 5% hageja kuludest hüvitamata ja hageja peaks hüvitama 5% kostja kuludest. Juhindudes § 173 lgst 1, § 174 lg-st 1 ja § 175 lg-st 1 mõistis kohus kostjalt välja 90% hageja menetluskuludest ehk 6900,66 eurot (7667,4 x 90%). Apellatsioonkaebus
22.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja nõuded ja teha vaidlustatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
23.Maakohus pööras kostja kahjuks tõendamiskoormise ümber, pannes kostja kanda negatiivsete asjaolude tõendamise kohustuse, et kostjale ei osutatud teenust. Muuhulgas on eelnev lähenemine tinginud maakohtu otsuses materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Samuti ei hinnanud maakohus menetluses kõiki kostja esitatud tõendeid ja väiteid, mis omakorda põhjustas maakohtu poolt TsMS § 631 lg 2 kohased minetused.
24.Hagi menetlemine ei allu Eesti kohtutele. Töövõtulepingus on kohtualluvus küll määratud vastuoluliselt, kuid tõlgendamise tulemusena on võimalik jõuda seisukohale, et vaidluse korral tuleb kohaldada Läti Vabariigi kohtualluvust. Kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust tuleb kontrollida Brüsseli I uuesti sõnastatud määruse artikli 25 lg 1 kohaselt Läti materiaalõiguse normide järgi. Juhul, kui kohus ei ole veendunud Läti kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuses ning leiab, et töövõtulepingu punkti 7.2 vastuolulisuse tõttu ei ole võimalik kohtualluvuse kokkulepet kohaldada, tuleb kohtualluvus kindlaks määrata Brüsseli I uuesti sõnastatud määruse artikli 4 lg 1 üldise kohtualluvuse ehk kostja asukoha järgi, s.o Läti Vabariik. Kuna töövõtulepingu näol on tegemist teenuse osutamise lepinguga, võib hageja esitada kostja vastu hagi valikulise kohtualluvuse alusel selle riigi kohtusse, kus töövõtulepingu alusel teenuseid osutati või oleks pidanud osutama. Ühtegi erandliku kohtualluvuse alust ei esine.
25.Hageja ei ole kostjale arvetel viidatud teenust osutanud. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu kohaselt oli kostja poolt hagejale tasumise eelduseks teenuse osutamine ja vastavate arvete esitamine. Hageja nõude aluseks on arved 2013. ja 2015. aasta eest. On eluliselt vähe usutav, et teenust osutatakse kolme aasta vältel olukorras, kus kõik arved on tasumata. Hageja esitas teenuse osutamise tõendamiseks ainult ebausaldusväärseid tõendeid. Teenuse osutamist ei tõenda arved ja lepingud, vaid tehtud peab olema reaalne kokkulepitud tegu ehk antud juhul koostatud iga tööpäevane Eesti pressi ülevaade (lepingu p 1.6). Selliseid tõendeid ei ole hageja esitanud.
26.Kostja ei ole hagile lisatud arveid kordagi aktsepteerinud, samuti ei ole arvete tasumiseks kokkulepet. Töövõtulepingu lõpetamise kokkuleppega leppisid pooled muu hulgas kokku, et mõistliku aja jooksul tehakse kindlaks kostja võimalikud kohustused 5(15)
hageja ees. Sellele järgnevalt esitas hageja kostjale arved ning kostja raamatupidajaga vahetati e-kirju võimaliku maksegraafiku osas, kuid kostja esitatud arveid ei aktsepteerinud. Vastupidi, kostja on järjepidevalt väitnud, et esitatud arvete alusel ei ole teenuse osutamist toimunud.
27.Kostja raamatupidajal puudusid volitused võlatunnistuse väljastamiseks. Hageja on pahatahtlikult esitlenud e-kirjavahetust kostja raamatupidajaga kui kostja võlgnevuse tunnistamist, kuid tegelikkuses ei kinnitanud kostja raamatupidaja kordagi võlgnevust ega väljastanud võlatunnistust, lisaks ei saa raamatupidajat pidada võla tunnistamiseks volitatud isikuks.
28.Hageja esitatud nõuetele tuleb kohaldada aegumist. Hageja 2013. aasta nõuded aegusid 31.12.2016 ning hagi esitati alles 08.11.2017. Samuti ei ole toimunud sellisel tasemel läbirääkimisi, mille tulemusel oleks aegumine peatunud.
29.Viivise nõudmine varasema perioodi eest kui kostjale esmalt arvete esitamisel novembris 2015 on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on ise korduvalt nentinud, et arvete mitteesitamine oli hageja poolne viga. Seega on ebamõistlik nõuda viiviseid perioodi eest, kui kostja ei teadnud ega pidanudki teadma võimaliku nõude olemasolust. Vastustaja seisukoht
30.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada väljamõistetud viivise osas perioodi eest enne võlatunnistuses kokkulepitud võla tasumise tähtaega. Ringkonnakohus saab viivise väljamõistmise kohta teha uue otsuse. Põhivõla väljamõistmise kohta tehtud otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta. Maakohtu otsus menetluskulude suuruse kindlaksmääramise kohta tuleb tühistada ja jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine maakohtule pärast menetlust lõpetava lahendi tegemist.
32.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles on kohtuotsus vaidlustatud, seega osas, milles maakohus hagi rahuldas.
33.Esmalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu poolt kohtualluvuse määramist, mille kohta on maakohus teinud 19.03.2018 määruse. TsMS § 75 lg 4 teise lause järgi võib ringkonnakohus kaebuse alusel kontrollida, kas Eesti kohus võib asja lahendada rahvusvahelise kohtualluvuse järgi, kui see vaidlustati maakohtus. Kostja vaidlustas Eesti Vabariigi kohtualluvuse. TsMS § 75 lg 1 järgi avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule ja § 70 lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Kuna kostja on Läti Vabariigis registreeritud äriühing, mis tegutseb Läti Vabariigis, siis on maakohus õigesti lähtunud kohtualluvuse määramisel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest (EL) nr 1215/2012 „Kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) (määrus nr 1215/2012, uuesti sõnastatud Brüssel I määrus).“ Määruse nr 6(15)
1215/2012 art 4 p 1 järgi esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse sõltumata nende kodakondsusest. Art 5 p 1 kohaselt isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes II peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. 7. jao art 25 p 1 sätestab, et kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. 04.02.2003 lepingu p-s 7.2 on pooled kokku leppinud kohtualluvuses. Pooled tõlgendavad lepingupunkti ebaselguse tõttu erinevalt. Maakohus on vaidlusalust lepingupunkti 19.03.2018 määruses tõlgendades õigesti leidnud, et pooled leppisid kokku, et juhul, kui kokkulepet ei saavutata, lahendatakse vaidlused Harju Maakohtus, s.o Eesti Vabariigi kohtus.
34.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt 19.03.2018 määruses (I kd, tl 111-112) VÕS § 29 lg 5 järgi lepingu p-le 7.2 antud tõlgendusega, et vaidlused tuli lahendada Eesti kohtus (Tallinna Linnakohtus e praeguses Harju Maakohtus). Lepingu p 7.2 oli sõnastatud järgmiselt: „If the agreement is not achieved, a dispute will be solved in Tallinn City Court (Tallinna Linnakohus). No, disputes of any nature must be solved through Latvian Courts“. Maakohus on õigesti tõlgendanud kokkulepet, arvestades sealjuures tehingu sõlmimise ja täitmise asjaolusid ning seda, et lepingu p-s 6.1. on viidatud lepingu muutmisel Eesti õigusaktidele. Lepingu tekstis olev ebaõigesti pandud koma ei muuda kokkuleppe sisu vastupidiseks ega kokkulepet tühiseks. Seega oli Eesti Vabariigi kohus pädev vaidlust lahendama.
35.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et kohtualluvuse kokkulepet tuleks kontrollida Läti Vabariigis kehtiva seaduse järgi tulenevalt määruse nr 1215/2012 art 25 lg-st 1. Ringkonnakohtu arvates on art 25 p 1 järgi asjaomaseks riigiks kokkuleppe järgi Eesti Vabariik ja asjaolusid, millest saaks järeldada TsMS § 106 järgi kokkuleppe tühisust, esile toodud ei ole. Kolleegium märgib, et kostja on apellatsioonkaebuses küll viidanud, et kontrollida tuleks kokkuleppe kehtivust Läti Vabariigi seaduse järgi, kuid pole esile toonud asjaolusid ja norme, millest saaks Läti õiguse järgi järeldada kokkuleppe tühisust. Kuna Eesti kohtul on tulenevalt määruse nr 1215/2012 art 25 lg-st 1 ja 04.02.2003 lepingu p-st 7.2 õigus käesolev vaidlus lahendada, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata apellandi väidetele kohtualluvuse määramise kohta puutuvalt määruse nr 1215/2012 art 4 lg 1 ja art 7 p 1(b) kohaldamist.
36.Maakohus lahendas vaidluse Eesti õiguse järgi. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.06.2008 määruse (EÜ) nr 593/2008 „Lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta“ ( Rooma I ) art 4 lg 1 b sätestab, et kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole valitud vastavalt art-le 3 ning ilma et see piiraks art-te 5 kuni 8 kohaldamist, kohaldatakse teenuse osutamise lepingule selle riigi õigust, kus on teenuse osutaja harilik viibimiskoht. Teenust osutas lepingu järgi hageja, tootes ja tarnides kostjale informatiivseid materjale (pressiülevaated, uudislood). Uudislood ja pressiülevaated koostas ja sisestas kostja Eestis ja edastas need kostjale interneti teel. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et hageja asukoht, sh teenuse osutamise koht, võiks olla mujal kui Eestis. 7(15)
37.Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et poolte vahel oli käsundusleping ja kohaldamisele kuulusid käsundi täitmist reguleerivad normid. Lepingu p 1 järgi oli hageja kohustatud osutama kostjale infoteenust: koostama ja edastama igapäevaselt Eesti pressi ülevaated oluliste teemade kohta. Seega ei olnud lepingu eesmärgiks tulemuse saavutamine, mis on omane töövõtulepingule (VÕS § 653 lg 1), vaid tegemist oli teenuse osutamisega (VÕS § 619). Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud, et poolte vahel oli käsundusleping.
38.Pooled ei vaielnud, et leping sõlmiti 04.02.2003 ja selle täitmiseks pidi hageja tegema kostjale meediakajastusi ja uudislugusid ning need igapäevaselt kostjale edastama (lepingu p-d 1.5 -1.7). Samuti ei olnud vaidlust selles, et leping lõpetati 02.11.2015 poolte kokkuleppel seisuga 01.12.2015 ja lepiti kokku kostja kohustuste väljaselgitamine ja võimalike kohustuste täitmise tähtaja kooskõlastamine. 03.11.2015 e-kirjaga küsis kostja raamatupidaja QQ hageja pangakonto numbrit. 26.11.2015 saatis hageja juhatuse liige kostjale arve novembri 2015 teenuste eest ja teatas, et varasema võlgnevuse saldo on 35 020,04 eurot. Kostja raamatupidaja QQ vastas sellele e-kirjale 27.11.2015, teatades, et kõik on korras ja küsides hageja soovi maksegraafiku osas. 02.12.2015 e-kirjas teatas QQ, et arved saab tasuda igakuiste maksetega 3000 euro kaupa perioodil detsember 2015 kuni detsember 2016. 04.12.2015 tasus kostja hagejale 3000 eurot, märkides maksekorraldusele, et ülekanded on tehtud arvete nr 12078, nr 13000 ja nr 13004 eest. Rohkem kostja hagejale makseid ei ole teinud. Eelviidatud ekirjavahetuse ja 3000 euro maksmise osas ei ole poolte vahel vaidlust.
39.Vastavalt 02.11.2015 kokkuleppe 04.02.2003 lepingu lõpetamise kohta p-le 2 leppisid pooled kokku, et mõistliku aja jooksul määratakse kostja kohustuste summa ja tähtaeg selle tasumiseks. Hageja on esile toonud, et võla suurus määrati kindlaks ja lepiti kokku maksegraafikus hageja juhatuse liikme ja kostja raamatupidaja poolt. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja raamatupidaja võis kostja nimel võtta kostjale kohustusi, s.t kinnitada kostja võla suurust. Maakohus kostja väitele, et raamatupidajal QQ-l puudusid volitused, et võtta kostjale kohustusi, kohtuotsuses vastanud ei ole. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
40.Rooma I määruse art 1 lg 2 (g) järgi määruse reguleerimisalast jääb välja küsimus, kas esindaja võib võtta käsundiandjale või organ võtta äriühingule või muule juriidilisele isikule või organiseeritud ühendusele kolmanda isiku ees kohustusi. Seega tuleb kohaldada REÕS § 9 lg 1, mille järgi eeldustele, mille korral esindaja tehtud tehing tekitab esindatavale õigusi ja kohustusi kolmanda isiku suhtes, kohaldatakse selle riigi õigust, kus esindaja tegutses. QQ kostja töötajana tegutses Läti Vabariigis. Hageja tõi 01.03.2018 menetlusdokumendis esile, et kostja raamatupidaja kui esindaja volitus tuleneb Läti tsiviilseadustiku §-st 1515, mis sätestab, et kui isik tegutseb esindajana avalikustatud volitaja heaks, s.t sõlmib vahetult lepingu volitaja nimel, ületamata oma volituste ulatust, on leping nii kohustuste kui ka õiguste osas siduv otse volitajale. Kostja väidete kohaselt eelviidatud säte reguleerib agendina tegutseva isiku volitusi. Läti tsiviilseadustiku (The Civil Law) ingliskeelse tõlke kohaselt sätestab § 1515: „If a person acts as an agent for a disclosed principal, i.e., enters into a contract directly in the name of the principal without exceeding the limits of his or her authority, then the contract shall bind, both in regard to duties and to rights, the principal himself or 8(15)
herself directly.“ Tsiteeritud säte paikneb tsiviilseadustiku neljanda osa, pealkirjaga kohustisõigus (Obligations Law), teise jao, pealkirjaga lepingud (Contracts), esimeses alajaotuses, pealkirjaga lepingupooled (contarcting parties) (https://likumi.lv/ta/en/en/id/225418-the-civil-law). Seega on eksitav kostja väide, et tegemist on agendilepingut reguleeriva sättega. Arvestades sätte asukohta seaduses, on tegemist lepinguõiguse üldsättega. Eksitav on ka kostja selgitus ingliskeelsele sõnale agent, mis tähendab esindajat, ja on sünonüüm ingliskeelsele sõnale representative. Kuna kostja raamatupidaja tegutses avalikustatult kostja heaks, siis on tema poolt antud kinnitus võla suuruse ja maksegraafiku kohta kostjale siduv. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
41.02.11.2015 kokkuleppes lepingu lõpetamise kohta, millele on alla kirjutanud poolte seaduslikud esindajad, lepiti kokku, et kostja võla suurus ja tasumise tähtaeg täpsustatakse mõistliku aja jooksul. Kokkuleppe p 2 tekstist järeldub, et pooled olid teadlikud võla olemasolus, kuid selle suurus vajas täpsustamist. Kostja raamatupidaja ja hageja juhatuse liikme vahelises e-kirjavahetuses lepitigi kokku võla suurus ja tasumise tähtaeg. Kuna kostja raamatupidaja tegutses e-kirjadest nähtuvalt kostja volitusel, siis saab Läti tsiviilseadustiku §-st 1515 tulenevalt lugeda, et kostja raamatupidaja poolt antud kinnitus võla suuruse ja tasumise tähtaja kohta on VÕS § 30 mõistes võlatunnistus, millega kostja võttis endale kohustuse tasuda võlg lubatud tähtajaks. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et võlatunnistuse andmise raamatupidaja poolt välistab 04.02.2003 lepingu p 6.2., mille kohaselt lepingu mistahes muudatused on kehtivad ja pooltele siduvad ainult juhul, kui need on sõlmitud kirjalikus vormis. Kostja raamatupidaja ja hageja juhatuse liikme e-kirjavahetusega ei muudetud lepingut, vaid määrati kindlaks lepingust tuleneva rahalise kohustuse lõplik suurus, mis ei olnud lepingu lõpetamise ajal pooltele täpselt teada, ja kohustuse täitmise tähtaeg.
42.Ringkonnakohus leiab, et 02.11.2015 kokkuleppe p-s 2 ja hilisemas hageja juhatuse liikme ja kostja raamatupidaja vahelises kirjavahetuses andis kostja kokkuvõttes võlatunnistuse VÕS § 30 lg 1 mõttes, millega kohustus võla 35 020,04 eurot tasuma hagejale alates detsembrist 2015 kuni detsember 2016 igakuiste maksetega 3000 eurot. Esimese makse 3000 eurot on kostja tasunud. Maakohtu otsusest saab järeldada, et maakohus tegi tõenditest sama järelduse, kuna maakohus leidis, et hageja ei pidanud tõendama teenuse osutamist, kuna kostja tunnistas võlga. Kolleegiumi arvates on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille andmisega on kostja kinnitanud, et 04.02.2003 lepingust on tal täitmata kohustus maksta teenuse eest kokkulepitud rahasumma ja ta kohustus selle kokkulepitud ajaks tasuma. Kohustuse summa ja täitmise tähtaeg on e-kirjavahetuses kokku lepitud. Sellise hinnangu 02.11.2015 kokkuleppele ja hilisemale võla suuruse ja tasumise tähtaja kokkuleppele on hageja esitanud hagiavalduses. Seega ei saanud kostjale tulla üllatusena, et juhul kui kohus hageja väidetega nõustub, on kostjal kohustus tõendada, et võlga ei ole või et see on tasutud. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise esmaseks tagajärjeks ongi see, et võlgnik loobub vastuväidete esitamisest, mis olid olemas juba ajal, kui võlatunnistus anti, kolleegiumi arvates sh ka vastuväitest, et hageja ei ole teenust osutanud, s.t et algset kohustust ei eksisteerinud. Riigikohus on selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, s.t 9(15)
võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid (Riigikohtu 02.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 13.1). Eeltoodust lähtudes on ebaõige kostja väide, et maakohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormise. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et 3000 euro tasumine kostja poolt 04.12.2015 ei tõenda võla tunnistamist, kuna ülekandele olid kirjutatud arvete numbrid, mida hageja ei ole kostjale vaidlusaluse perioodi kohta esitanud, selgitab ringkonnakohus, et arvete numbrid märkis ülekandele kostja ja kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks kontrollida, millised arved need olid, mille eest ta väidetavalt tasus. Samas on oluline see, et ülekantud summa on vastavuses kokkulepitud maksegraafikuga.
43.Kolleegium leiab, et teenuse osutamise tõendatuks lugemise osas on maakohtu otsus mõneti vastuoluline, sest otsuse p-s 21 on maakohus leidnud, et teenuse osutamist tõendab kostja poolt 3000 euro tasumine, kuid samas ei hinnanud kohus hageja esitatud tõendeid teenuse osutamise kohta (p 23). Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse eelmises lõigus tuvastatu tõttu on maakohus õiguspäraselt jätnud hindamata hageja poolt teenuse osutamise kohta esitatud tõendid, kuna kostja pidi tõendama, et teenust osutatud ei olnud. Õige on see, et kostja esitatud tõendid ei tõenda hageja poolt perioodil 2013 kuni 2015 teenuse osutamata jätmist. See, et kostja raamatupidaja CC on 23.05.2016 saldokinnituses kinnitanud, et võlg puudub, ei tähenda, et hageja poolt ei ole teenust osutatud. Võla suuruses ja tasumise tähtaegades oli kokku lepitud enne raamatupidaja CC poolt saldo esitamist. Hageja kostja saadetud saldokinnitust kinnitanud ei ole (I kd, tl 107 pöördel, tõlge 109). Asjaolu, et hageja alates 2013. aastast kostjale teenust ei osutanud, ei tulene ka AA, kes oli perioodil 2013 kuni 2015 kostja juhatuse liige, 26.03.2019 e-kirjast (I kd, tl 206, tõlge tl 205). E-kirjas on AA väljendanud, et temale teadaolevalt teenust ei osutatud. Samas on teine sama perioodi juhatuse liige NN alla kirjutanud lepingu lõpetamise kokkuleppe, milles on kinnitatud kostja poolt teenuse eest tasumata jätmist. AA e-kirjast ei nähtu, milliste asjaolude alusel kujunes tema teadmine teenuse osutamata jätmisest. Teenuse osutamata jätmist või väiksemas mahus osutamist ei saa järeldada ka hageja majandusaasta aruannetest. Aruanded teeb hageja oma raamatupidamisandmete järgi ja kui need ei kajasta tegelikku võlgnevust, ei saa sellest järeldada, et teenust ei osutatud.
44.Kuna kostja võlg tuleneb võlatunnistusest, siis ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust, et jätta rahuldamata nõue summas 20,40 eurot, see on väidetava kursivahe tõttu tekkinud nõude osas. Maakohtu menetluses ei ole kostja esitanud selle summa osas vastuväiteid, millest saaks järeldada, et võlg on tasutud või seda ei ole.
45.Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et maakohus on ebaõigesti jätnud 2013. aastal tekkinud võla osas aegumise kohaldamata. Maakohus leidis, et aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 järgi 27.11.2015 kostja raamatupidaja poolt võla tunnistamisega. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega ja lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kolleegiumi 10(15)
arvates aegumise katkemise üle otsustamisel ei ole oluline mitte ainult kostja raamatupidaja 27.11.20015 e-kirjas sisalduv nõusolek tasuda võlg, vaid ka poolte poolt 02.11.2015 allkirjastatud kokkulepe lepingu lõpetamise kohta, mille p-s 2 lepiti kokku, kuidas kindlaks määrata kostja kohustuse suurus ja tasumise tähtaeg. Neid dokumente koosmõjus hinnates järeldab kolleegium, et kostja on tunnistanud novembris 2015 võlga, mis TsÜS § 158 lg 1 järgi katkestas aegumise ja 3-aastase tähtaja (TsÜS § 146 lg 1) ja pärast seda hakkas aegumistähtaeg kulgema algusest. Seega oli hagi 08.11.2017 esitatud aegumistähtaja jooksul.
46.Hageja nõudis kostjalt viivise tasumist. Hageja esitas viivise nõude viisil, kus ta soovis viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna iga arve järgi tasumisele kuuluvast summast ajast, millal arve tuli arvel märgitud maksetähtajaks tasuda. Kostja väitis, et hagejal ei ole õigust küsida viivist perioodi eest enne novembrit 2015, kuna nõue on hea usu põhimõttega vastuolus, sest hageja esitas esmakordselt kostjale arved novembris 2015 ja võla suuruse kokkuleppimiseks peetud kirjavahetuses hageja ei maininud, et tal on viivise nõue. Maakohtu arvates ei olnud viivise nõue vastuolus hea usuga, kuna kostjale oli lepingu järgi teada, et ta peab hagejale tasuma.
47.VÕS § 6 lg 2 näeb ette, et võlasuhtele ei kohaldata mh tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Vastuolu hea usu põhimõttega võib tuua kaasa ka viivise nõude kas tervikuna või osalise kaotamise (Riigikohtu 17.06.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11; 06.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16). Kohtud on varem leidnud, et vastuolu hea usu põhimõttega VÕS § 6 tähenduses võib mh avalduda võlausaldaja vastuolulises käitumises, mis jätab võlgnikule mulje, et võlausaldaja on viivise nõudmisest kas tervikuna või osaliselt loobunud (Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-7726, p 14.2; Riigikohtu 20.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-25115, p 13.2 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Kui võlausaldaja kirjeldatud viisil käitub, siis võib ta kaotada nõudeõiguse juba aegumistähtaja kestel.
48.Viivise arvestamise algusaja osas tuleb neil kaalutlustel kohtul hinnata poolte avaldusi ja tegevust nii enne võlatunnistuse allkirjastamist kui ka pärast seda. Maakohus eeltoodud asjaolusid tuvastanud ei ole. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu menetluslik minetus kõrvaldada ja selles osas muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
49.Hageja tõi hagiavalduses viivise nõude alusena esile, et 04.02.2003 lepingu p 5.1 järgi oli kostja kohustatutud tasuma hagejale teenuse eest 2200 eurot kuus kooskõlas hageja arvetega ja p 5.2 järgi tuli tasu maksta iga kuu 25.-ndaks kuupäevaks järgmise kuu eest. Kuna kostja ei ole perioodil märts 2013 kuni november 2015 hagejale tasunud, siis on hagejal õigus nõuda viivist arvestades lepingus kokkulepitud tasumise tähtaega. Viivise arvestuses lähtus hageja arvetel toodud maksetähtaegadest, mis olid kostjale soodsamad kui lepingus kokkulepitud tähtajad.
50.Vaidlust ei ole, et hageja saatis kostja raamatupidajale arved novembris 2015. Kostja vaidles vastu hageja väitele, et arved on saadetud enne novembrit 2015. Hageja kostja vastuväitele selgesõnaliselt vastanud ei ole ega tõendanud varem arvete esitamist. Hageja seadusliku esindaja poolt HH-le, kes ajas asja kostja nimel, 19.06.2019 saadetud e-kirjas on hageja selgitanud, et arved saadeti varem postiga ja viimaste arvete kohale jõudmata jätmist seostas hageja juhatuse liige kommunikatsiooni puudumisega tema ja 11(15)
raamatupidaja vahel ning möönis, et kostja endise omaniku väide arvete saatmata jätmise kohta peab paika (I kd, tl 29 pöördel tõlge). 27.11.2015 e-kirjas on kostja raamatupidaja QQ tänanud hageja seaduslikku esindajat saadetud arvete eest (I kd, tl 25, tõlge pöördel). Eeltoodust saab järeldada, et hageja poolt esitati vaidlusaluse perioodi eest arved novembris 2015. Hageja on esitanud kohtule e-kirjavahetuse kostja raamatupidajaga enne võlasumma kokku leppimist. Nii on hageja seaduslik esindaja 26.11.2015 e-kirjas kostja raamatupidajale teatanud, et ta tegi novembrikuu ümber ja lisas arve nr 13049 ja saldoks kirja kirjutamise päeva seisuga jäi 35 020,04 eurot (I kd, tl 25, tõlge pöördel). Hageja esiletoodud asjaolude kohaselt oli tegemist summaga, mis moodustus tasumata arvete järgi ehk siis oli tegemist põhivõlaga. 27.05.2016 kostja juhatuse liikmele NN-le saadetud e-kirjas nõudis hageja juhatuse liige TT kostjalt kokkulepitud põhivõla tasumist (I kd, tl 28, tõlge pöördel). 09.02.2017 pöördus võla saamiseks kostja poole hageja volitusel IGK Service LT UAB töötaja ZZ, paludes tasuda põhivõla 32 020,04 eurot. Intressi nõude kohta oli märgitud kriips (I kd, tl 31 pöördel, tõlge tl 33). Kostja raamatupidaja CC saadetud saldokinnitusele seisuga 30.04.2016 on kostja seaduslik esindaja kirjutanud võla summaks 32 020,04 eurot (I kd, tl 107 pöördel, tõlge tl 109). Hageja esindaja advokaat Julia Kisseljova 22.09.2017 nõudekirjas kostjale on esmakordselt esitatud viivise nõue (I kd, tl 34-35, tõlge tl 3637).
51.Ringkonnakohus tõlgendab eelmises lõigus viidatud hageja ja tema esindajate avaldusi tervikuna selliselt, et hageja on kuni võlasumma kokkuleppimiseni ja kostja poolt võlatunnisuse andmiseni viivise nõudest loobunud. Eeltoodu järeldub hageja seadusliku esindaja poolt avaldatust enne võla suuruses kokku leppimist ja ka pärast seda saadetud e-kirjadest, samuti sellest, et hageja ei ole kostjale saatnud arveid perioodi eest, millal oli kostja poolt tasumata. Hageja jättis kostjale mulje, et ta ei soovi aja eest enne võlatunnistuse andmist viivist ja on sellest loobunud. Sellist tahet võis kostja mõistlikult eeldada kuni võlasummas kokku leppimiseni, s.o novembrini 2015. Seega võlatunnistuse järgse maksegraafikuga tasumisele kuulunud summade tasumisega viivitamise eest on kostja kohustatud tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
52.Eelnevalt ringkonnakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku põhivõlas, mis tuli tasuda aasta jooksul maksetega 3000 eurot kuus perioodil detsember 2015 kuni detsember 2016 (I kd, tl 26, tõlge pöördel). Vaidlust ei ole, et detsembris 2015 tasus kostja 3000 eurot, seega tuli perioodil jaanuar kuni detsember 2015 tasuda kostja poolt 10 kuu jooksul 3000 eurot kuus ja viimasel kuul oleks tulnud tasuda 2020,04 eurot. Arvestades seda, et maakohus jättis 1600 euro ulatuses hagi rahuldamata ja seda ei ole vaidlustatud, siis loeb ringkonnakohus viimase makse suuruseks 420,04 eurot. Kuna pooled täpset kuupäeva, millal tasumine peab toimuna kokku ei leppinud, siis viivise arvestamisel lähtub ringkonnakohus sellest, et tasuda tuleb kuu jooksul ja järgmise kuu esimesel päeval on kostja tasumisega viivituses. Viivise arvutab ringkonnakohus viivisekalkulaator.ee abil kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 27.05.2020
53.Viivist tuleb tasuda VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi järgmiselt: Põhivõla Alates Kuni päevi Viivis eurodes summa eurodes 12(15)
01.02.2016 27.05.2020
1037,34
01.03.2016 27.05.2020
1018,20
01.04.2016 27.05.2020
997,75
01.05.2016 27.05.2020
977,95
01.06.2016 27.05.2020
957,50
01.07.2016 27.05.2020
937,70
01.08.2016 27.05.2020
917,38
01.09.2016 27.05.2020
897,05
01.10.2016 27.05.2020
877,38
01.11.2016 27.05.2020
857,05 420,04 01.12.2016 27.05.2020
117,24
54.Kokku on viivis: 9592,54 eurot. Alates 28.05.2020 kuni põhivõla 30 420,04 tasumiseni mõistab kohus TsMS § 367 järgi viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võla tasumiseni.
55.Arvestades eeltoodut kuulub hagi osalisele rahuldamisele.
56.Menetluskulude jaotuse osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohtu otsuse järgi rahuldas kohus hagi 95% ulatuses ja sellest tulenevalt jaotas ka menetluskulud. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu menetluskulude jaotus oli arvutatud põhimõttel, et hageja nõue oli 32 020,04 eurot ja kohus rahuldas hagi 30 420,04 euro ulatuses. Hageja palus välja mõista ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud summas ja maakohus rahuldas nõude samas proportsioonis kui põhinõude.
57.Ringkonnakohus tühistas osaliselt viivise väljamõistmise kohta tehtud otsuse ja rahuldas viivise nõude väiksemas summas. Hagi rahuldamise suhte arvestamisel lähtub ringkonnakohus hageja nõudest hagi esitamise seisuga, milleks oli põhivõlg 32 020,04 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 7468,93 eurot (arvestus I kd tl 173), kokku 39 488,97 eurot, hagi rahuldati põhinõude osas 30 420,04 euro osas ja viivise nõude rahuldamise suurus oleks hagi esitamise seisuga arvestuslikult 3387 eurot, kokku 33 807,04 eurot. Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse tühistamine muudab menetluskulude jaotust ja maakohtu menetluskuludest tuleb jätta 85% kostja kanda ja 15% hageja kanda.
58.Maakohus on vaidlustatud otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse vastuoluliselt ja kohtu diskretsioon on teostatud viisil, mis ei ole jälgitav ega kontrollitav. Nii on kohtuotsuses esile toodud ainult poolte esitatud menetluskulude lõplik suurus ja nenditud, et kogukulu on pooltel peaaegu sama, kuigi hageja töömaht on kohtu hinnangul olnud suurem ja poolte menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud. Maakohus ei ole kindlaks määranud eraldi hageja ja kostja menetluskulude rahalist suurust ja sealt hüvitamisele kuuluvat osa, vaid on arvestanud, et hüvitamisele kuulub 90% hageja menetluskuludest.
59.Sellisel moel menetluskulude suurust määrates on maakohus rikkunud TsMS § 174 lg 1 ja § 175 lg 1. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, mida ei ole ringkonnakohtul mõistlik ega võimalik parandada. TsMS § 175 lg 1 kohaselt 13(15)
menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt nt Riigikohtu 06.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Seega on kohtule antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel, tagamaks võimalus leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlusotsust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. TsMS §-s 442 sätestatakse kohtuotsuse sisule esitatavad nõuded ja TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt peab kohtuotsus sisaldama muuhulgas põhjendusi, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kontrollimine tähendab üldjuhul seda, et maakohus kontrollib avalduses taotletud iga menetluskulu komponendi põhjendatust ja vajalikkust ning võtab kohtulahendi motiveerivas osas seisukoha isegi siis, kui ei ole esitatud konkreetseid vastuväiteid. Riigikohus on selgitanud, et selguse huvides tuleks alati tuua välja väljamõistetava menetluskulu koosseis, s.t näidata ära, kui suur on väljamõistetav riigilõiv, lepingulise esindaja kulu või muu menetluskulu. See lihtsustaks lahendist arusaamist ja edasikaebe ulatuse mõistmist ning võimaldaks kõrgema astme kohtul lahendis tehtud arvutusi paremini kontrollida (Riigikohtu 10.12.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 16). Vaidlusalusest lahendist ei ole arusaadav poolte menetluskulude koosseis, maakohus ei ole hinnanud lepinguliste esindajate kulu vastavust menetluse keerukusele ja mahukusele. Maakohtu diskretsiooni kohta puuduvad otsuses igasugused kontrollitavad põhjendused. Seega on menetluskulude suuruse määramise osas maakohtu otsus täielikult põhjendamata ja kontrollimatu. Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb menetluskulude suuruse määramise osas tühistada. Seoses menetlusõiguse normide olulise rikkumisega ei ole võimalik ringkonnakohtul maakohtu rikkumist kõrvaldada. Ringkonnakohus ei pea aga otstarbekaks saata tsiviilasja eeltoodud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule, vaid otsustab, et menetluskulude rahaline suurus kuulub kindlaksmääramisele TsMS § 177 lg 2 järgi pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist maakohtu poolt. Sellisel moel on maakohtul võimalik menetlusõiguse normide rikkumine kõrvaldada ja määrata hüvitatavate menetluskulude suurus vastavalt TsMS-s sätestatule.
60.Seoses kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega ja hagi rahuldamata jätmisega osaliselt viivise väljamõistmise osas täiendavalt maakohtu poolt otsustatule, tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi ringkonnakohtu menetluskuludest jätta 8% hageja kanda ja 92% kostja kanda. Menetluskulude rahaline suurus kuulub kindlaksmääramisele TsMS § 177 lg 2 järgi pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist maakohtu poolt.
61.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).