Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Igor Sumarok (e-post:XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Past (e-post: XXX)
, Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 30.01.2020 otsus muutmata.
2.YY apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta YY kanda.
4.Mõista välja Eesti Vabariigi kasuks YY-lt riigilõiv 1 200 eurot 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest. YY-l tuleb tasuda Eesti Vabariigile menetluskulude tasumisega viivitamisel viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja
1(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-4067 taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hageja nõue ja hagiavalduse aluseks olevad asjaolud
1.Hageja laenas kostjale 800 000 eesti krooni ehk 51 129,32 eurot, kostja andis hagejale 15.02.2009 selle kohta võlatunnistuse. 13.03.2013 laenas kostja hagejalt veel 51 770 eurot, mille pidi tagastama koos intressiga 1% kuus hiljemalt 13.03.2014. Täiendava laenusumma saamise kohta andis kostja 13.03.2013 võlatunnistuse, milles ühtlasi tunnistas, et eelmise võlatunnistuse alusel on tagastamata 19 385 eurot. Pooled leppisid kokku, et hiljemalt 13.03.2014 tagastab kostja mõlemad laenud. Kostja ei ole laenusummasid tagastanud ega intressi tasunud.
2.Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 71 155 eurot, intressi 6 212 eurot, viivise 11 499,30 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest VÕS (võlaõigusseadus) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Kostja seisukohad
3.Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele vastu. Kostja ei ole hagejalt laenu saanud, hageja poolt kohtule esitatud võlakirjad on võltsitud. 13.03.2013 ei saanud kostja võlatunnistust anda, kuna ta viibis sel päeval Venemaal. 15.10.2009 võlatunnistusest tulenev nõue on aegunud. Hageja on ka varem algatanud kostja vastu kohtumenetluse võltsitud dokumendi alusel raha saamiseks. Ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks andnud kostjale 2013.a. täiendavalt ilma tagatiste ja kirjaliku lepinguta laenu olukorras, kus kostja oli väidetavalt hagejale võlgu 2009. aastast. Hagejal ei olnud rahalisi vahendeid, mis oleksid võimaldanud tal anda kostjale väidetud laene. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.
Maakohtu otsus
4.Hageja on kohtule esitanud 15.10.2009 võlakirja (kd I, lk 19, sama lk 34, tõlge lk 21, sama lk 35), mille kohaselt kostja kinnitab, et sai hageja käest 800 000 eesti krooni intressiga 1% kuus tähtajaga kuni 15.01.2010. Hageja on kohtule esitanud ka 13.03.2013 võlakirja (kd I, lk 7, sama lk 32, lk 97, tõlge lk 6, sama lk 33), mille kohaselt kostja kinnitab, et sai hagejalt 51 770 eurot tähtajaga üks aasta intressiga 1% kuus ning peale selle moodustab eelmise allkirja järgi tasumata võla summa 19 385 eurot. Kostja väitel on võlakirjadel olevad kostja allkirjad võltsitud, kostja ei ole võlakirju allkirjastanud.
5.Asjas on läbi viidud dokumendi- ja käekirjaekspertiis. 27.01.2017 ja 06.09.2017 ekspertiisiaktide (dokumendiekspertiis, kd I, lk 129-130; kd II, lk 70-71) kohaselt on 13.03.2013 võlakirjale kõigepealt prinditud trükitekst ning seejärel kirjutatud allkiri ja kuupäev. Printimise ega kirjutamise aega ei ole võimalik määrata. 14.03.2017 ekspertiisiakti (käekirjaekspertiis, kd I, lk 133-139) kohaselt on 13.03.2013 võlakirjale kostja allkirja tõenäoliselt kirjutanud kostja. Samuti esineb viiteid, et võlakirjale on ka kuupäeva kirjutanud kostja. Kohus leiab, et BB dokumendis toodu, et käekirjaekspertiisi järeldus ei ole põhjendatud ega objektiivne, ei ole veenev. BB dokumendis esineb arvukalt ebatäpsuseid (loetelu 25.09.17 ekspertiisiakt, kd II lk 75), mh esineb kaks viga lauses, milles on edasi antud järeldus: ebaõigesti on viidatud ekspertiisiakti numbrile ja koostamise kuupäevale. Nähtuvalt dokumendi kirjeldavast osast ei ole eristatud käekirjaja dokumendiekspertiisi. Arvukad ebatäpsused seavad kahtluse alla ka järelduse usaldusväärsuse. Eksperdid on nii 25.09.2017 ekspertiisiaktis kui 10.10.2017 kohtuistungil põhjalikult selgitanud käekirjaekspertiisi järelduste kujunemist. Kohtu
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-4067 hinnangul on usutav, et kõigi allkirjade puhul esineb loomulik varieeruvus ning puudub alus kahelda ekspertide hinnangus, et BB dokumendis viidatud kaks lahkuminekut jäävad loomuliku varieeruvuse piiresse. BB dokumendis ei ole vastukaaluks kahele lahkuminekule käsitletud allkirjade kahtteist kokkulangevat tunnust ning selgitatud, miks kokkulangevused ei ole piisavad käekirjaekspertiisi järelduse tegemiseks. Seetõttu asub kohus seisukohale, et BB dokumendiga ei ole tõendatud 14.03.2017 ekspertiisiakti ebausaldusväärsus.
6.Kohus leiab, et 13.03.2013 ja 15.10.2009 dokumendid on võlatunnistused VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kostja tunnistab 13.03.2013 dokumendis, et on hagejalt saanud 51 770 eurot, millele lisaks on tasumata eelnev võlg 19 385 eurot. Kumbki pooltest pole väitnud, et kummagi võlatunnistusega oleks soovitud luua iseseisev kohustus, mistõttu asub kohus seisukohale, et tegemist on deklaratiivsete võlatunnistustega.
7.Kohtu hinnangul ei nähtu asjas esitatust, et hagejal ei saanud olla raha kostjale laenu andmiseks. Võib küll nõustuda kostjaga, et 1995.a. tehtud tehingutest saadu ei pruukinud 2009. aastani alles olla või isegi kui oli, siis nendest summadest koos väidetud üürituluga ei oleks piisanud, et laenata kostjale 2009. aastal 800 000 krooni (51 129,32 eurot) ning 2013. aastal täiendavalt 51 770 eurot, kuid samas ei ole kostja tõendanud, et hagejal muud sissetulekud puudusid. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole oma tulu deklareerinud, ei võimalda teha järeldust sissetuleku puudumisest. Kostja ei ole tõendanud, et vaatamata sellele, et hagejal oli 2000-2007 Peterburis advokaadina tegutsemise õigus ja pädevus õigusteenuse osutamiseks, hageja advokaadina tegelikult ei tegutsenud.
8.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et ta hagejalt tegelikult laene vastavalt võlatunnistustes märgitule saanud ei ole. Laenulepingute sõlmimine on tõendatud 15.10.2009 ja 13.03.2013 võlatunnistustega.
9.Kostja on esitanud 15.10.2009 laenulepingust tulenevatele nõuetele aegumise vastuväite. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nähtuvalt 13.03.2013 võlatunnistusest on kostja selles tunnustanud varasemat võlga summas 19 385 eurot. Seeläbi on 15.10.2009 laenulepingust tulenevate nõuete aegumine TsÜS § 158 lg 1 alusel 13.03.2013 katkenud. Kuna hagi on esitatud 11.03.2016, ei ole 15.10.2009 laenulepingust tulenevad nõuded aegunud. 13.03.2013 võlatunnistuse kohaselt pidi kostja tagastama 51 770 eurot koos intressiga 1% kuus ühe aasta pärast. Samuti tuli tagastada eelmise võlakirja järgi tasumata 19 385 eurot.
10.Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks VÕS § 108 lg 1 alusel välja põhivõlgnevuse 71 155 eurot (51 770 + 19 385) ja intressi 6 212 eurot (51 770 x 1% x 12). Hageja on arvestanud viivist alates 14.03.2014 kuni hagi esitamiseni 11.03.2016 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kokku summas 11 499,30 eurot, mis tuleb rahuldada.
Apellatsioonkaebus
11.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda, alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule.
12.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus hinnanud vääralt vaidlusaluse 13.03.2013 võlakirjale tehtud ekspertiisi järeldusi. Ekspertiisi tulemusel leiti, et 13.03.2013 võlakirjale on allkirja kostja nimelt „tõenäoliselt“ kirjutanud kostja.
13.Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et ta hagejalt tegelikult laene vastavalt võlatunnistustes märgitule ei saanud. Kohtu hinnangul on laenulepingute sõlmimine tõendatud 15.10.2009 ja 13.03.2013 võlatunnistustega. Kummastav on maakohtu järeldus, et laenu andmist tõendab ka hageja elustandard.
14.Maakohus on kogumis hinnanud vääralt hageja poolt esitatud tõendeid selle kohta, et tal olid rahalised vahendid laenu andmiseks. Maakohus ei ole tegelikult kontrollinud ega
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-4067 veendunud kostja poolt esitatud väidet, et kostja ei ole hagejalt raha saanud ja hageja ei saanud kostjale väidetud ulatuses laenu anda, kuna hagejal puudusid selleks rahalised vahendid.
15.Hageja on oma finantsseisundi kohta esitanud kohtule tõendid, mis ei ole asjakohased ja osaliselt isegi ei kvalifitseeru tõendiks.
16.Kostja märgib, et ei ole andnud hagejale ei 13.03.2013 ega ka 15.10.2009 võlakirja. Võlakirjadele lisatud käsikirjalised osad, s.o kuupäev ja allkiri (2009.a võlakirjal ka muud käsikirjalised kirjutised) ei ole kostja kirjutatud.
Vastus apellatsioonkaebusele
17.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud olulist menetlusnormide rikkumist. Erinevalt apellandi seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud võimalikud poolte poolt esile toodud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus on apellandi esitatud väiteid piisavalt analüüsinud, mistõttu vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele lühidalt üksnes järgmist.
19.TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamise reegleid rikkunud, kui luges tõendatuks, et 13.03.2013 võlatunnistusele on alla kirjutanud kostja. Asjas teostati Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt mitu ekspertiisi. EKEI 27.01.2017 ekspertiisiakti 16E-DM0055 (I kd, tlk 129-130) kohaselt on 13.03.2013 võlakirjale kõigepealt prinditud trükitekst ning seejärel kirjutatud allkiri ja kuupäev. EKEI 14.03.2017 ekspertiisiakti 16E-DK0137 (I kd, tlk 133-139) kohaselt on 13.03.2013 võlakirjale allkirja kostja nimelt tõenäoliselt kirjutanud kostja. Esineb viiteid, et kuupäeva on võlakirjale kirjutanud kostja. Ekspertiisiaktile lisatud selgituste kohaselt tähendab arvamus „tõenäoliselt on sama kirjutaja“ seda, et tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on väike, sest vaidlustatud ja võrdlusmaterjalis on mitmed kokkulangevused, puuduvad olulised lahknevused (I kd, tlk 138-139). 25.09.2017 ekspertiisiaktis nr 17E-DK0083 (II kd, tlk 73-77) on käekirjaeksperdid kirjalikult vastanud kohtu täiendavatele küsimustele, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Käekirjaeksperdid jäid oma arvamuse juurde ka maakohtu istungil (II kd, tlk 85-89).
20.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostja esitatud 10.04.2017 eraettevõtja J.A Platonovi koostatud dokument „Ekspertiisi laboratoorium“ ei lükka EKEI ekspertiisiaktis väljendatud seisukohti ümber. Maakohus on põhjalikult hinnanud nimetatud dokumenti ja võrrelnud seda EKEI ekspertide avaldatud seisukohtadega. Apellatsioonkaebuse väited maakohtu põhjendusi ei kummuta. Eeltoodust tulenevalt luges maakohus õigesti tõendatuks, et 13.03.2013 võlatunnistusele on alla kirjutanud kostja.
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-4067
21.Ringkonnakohtu hinnangul on 13.03.2013 võlatunnistuse näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohus on 24.03.2017 otsuse nr 3-2-1-103-16 p-s 20 selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga.
22.Eeltoodust tulenevalt oli kostja kohustus tõendada, et tal ei ole võlatunnistuses tunnistatud võlga. Kostja soovis seda tõendada asjaoluga, et hagejal ei olnud rahalisi vahendeid laenu andmiseks.
23.Ringkonnakohtu arvates jättis kostja oma tõendamiskoormise täitmata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asjas esitatud tõendeid hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et hagejal oli varalisi vahendeid, et kostjale vaidlusalust laenu anda. Hageja esitas tõendeid, millest nähtuvalt võis asuda seisukohale, et hageja sissetulekud olid piisavad laenu andmiseks. Apellatsioonkaebuses on kostja korranud vaid maakohtus esitatud seisukohti, sh ka neid, mille vaidlustamise vajadus apellatsioonkaebuses puudus, kuivõrd maakohus toetas otsuses kostja arvamust, jättes maakohtu otsuses esitatud argumentatsiooni tähelepanuta. Seetõttu ei saa nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on kogumis hinnanud vääralt hageja poolt esitatud tõendeid selle kohta, et tal olid rahalised vahendid laenu andmiseks ning maakohus ei ole tegelikult kontrollinud kostja poolt esitatud väidet, et hageja ei saanud kostjale väidetud ulatuses laenu anda, kuna hagejal puudusid selleks rahalised vahendid.
24.Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja ja tema abikaasa väljastatud üüritasu saamise kviitungid ei kvalifitseeru tõenditeks. TsMS § 229 lg 1 järgi on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hagimenetluses võib sama paragrahvi teise lõike kohaselt tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et tõendi asjakohasust ja lubatavust ei välista iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud (RK lahend tsiviilasjas 2-16-17491, p 12.5).
25.Ringkonnakohus osutab ka Riigikohtu seisukohtale (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1103-16, p 22), et hea usu põhimõttest tulenevalt võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek toimuda peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul väga erandlikel asjaoludel. Käesolevas asjas esitatud asjaoludel pöördus tõendamiskoormis ringi vaid üüritasu saamisega seonduvalt ning maakohus selgitas tõendamiskoormise jaotust pooltele kirjalikult (III kd, tlk 94). Hageja täitis oma tõendamiskoormise ja esitas lisaks tõenditele üüritasu saamise kohta piisavalt täiendavaid tõendeid, millest nähtub tema varaline olukord ning võimekus teenida sissetulekut. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendama ei pea asjaolusid, mille vastaspool on omaks võtnud, mis loetakse omaksvõetuks või mille kohus loeb üldtuntuks. Kostja jättis oma tõendamiskoormise täitmata. Kuivõrd üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata (Riigikohtu
24.märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21), rahuldas maakohus põhjendatult hagi.
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-4067 Menetluskulude jaotus
26.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata jäävad ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud apellandi kanda. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus, vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-s 2 sätestatule.
27.Ringkonnakohtus anti apellandile 23.03.2020 määrusega menetlusabi ja vabastati apellant riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel. TsMS § 179 lg-te 1, 5 ja 9 järgi tuleb apellandilt riigilõiv riigituludesse välja mõista ja märkida, et juhul, kui apellant viivitab menetluskulude tasumisega, siis tuleb tal tasuda ka viivist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik