Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik A S esitas 11.03.2016 Harju Maakohtule hagi J Li vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. 30.04.2018 otsusega rahuldas kohus hagi. 27.02.2019 tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks tagasi samale maakohtule. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette tõendamiskoormise ebapiisavat selgitamist ja tõendite igakülgse ja täieliku hindamise kohustuse rikkumist. Hageja esitatud väited ja nõue Hageja laenas kostjale 800 000 eesti krooni ehk 51 129,32 eurot, kostja andis hagejale 15.02.2009 selle kohta võlatunnistuse. 13.03.2013 laenas kostja hagejalt veel 51 770 eurot, mille pidi tagastama koos intressiga 1% kuus hiljemalt 13.03.2014. Täiendava laenusumma saamise kohta andis kostja 13.03.2013 võlatunnistuse, milles ühtlasi tunnistas, et eelmise võlatunnistuse alusel on tagastamata 19 385 eurot. Pooled leppisid kokku, et hiljemalt 13.03.2014 tagastab kostja mõlemad laenud. Kostja ei ole laenusummasid tagastanud ega intressi tasunud. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 71 155 eurot, intressi 6 212 eurot, viivise 11 499,30 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest VÕS (võlaõigusseadus) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele vastu. Kostja ei ole hagejalt laenu saanud, hageja poolt kohtule esitatud võlakirjad on võltsitud. 13.03.2013 ei saanud kostja võlatunnistust anda, kuna ta viibis sel päeval Venemaal. 15.10.2009 võlatunnistusest tulenev nõue on aegunud. Hageja on ka varem algatanud kostja vastu kohtumenetluse võltsitud dokumendi alusel raha saamiseks. Ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks andnud kostjale 2013.a. täiendavalt ilma tagatiste ja kirjaliku lepinguta laenu olukorras, kus kostja oli väidetavalt hagejale võlgu 2009. aastast. Hagejal ei olnud rahalisi vahendeid, mis oleksid võimaldanud tal anda kostjale väidetud laene. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja nõuab kostjalt 15.02.2009 ja 13.03.2013 sõlmitud laenulepingute alusel saadud laenude tagastamist. Pooled vaidlevad, kas nad on sõlminud laenulepingud ning kas kostja on hagejalt laenulepingute alusel raha saanud. Hageja on kohtule esitanud 15.10.2009 võlakirja (kd I, lk 19, sama lk 34, tõlge lk 21, sama lk 35), mille kohaselt kostja kinnitab, et sai hageja käest 800 000 eesti krooni intressiga 1% kuus tähtajaga kuni 15.01.2010. Hageja on kohtule esitanud ka 13.03.2013 võlakirja (kd I, lk 7, sama lk 32, lk 97, tõlge lk 6, sama lk 33), mille kohaselt kostja kinnitab, et sai hagejalt 51 770 eurot tähtajaga üks aasta intressiga 1% kuus ning peale selle moodustab eelmise allkirja järgi tasumata võla summa 19 385 eurot. Kostja väitel on võlakirjadel olevad kostja allkirjad võltsitud, kostja ei ole võlakirju allkirjastanud. Asjas on läbi viidud dokumendi- ja käekirjaekspertiis. 27.01.2017 ja 06.09.2017 ekspertiisiaktide (dokumendiekspertiis, kd I, lk 129-130; kd II, lk 70-71) kohaselt on 13.03.2013 võlakirjale

kõigepealt prinditud trükitekst ning seejärel kirjutatud allkiri ja kuupäev. Printimise ega kirjutamise aega ei ole võimalik määrata. 14.03.2017 ekspertiisiakti (käekirjaekspertiis, kd I, lk 133-139) kohaselt on 13.03.2013 võlakirjale kostja allkirja tõenäoliselt kirjutanud kostja. Samuti esineb viiteid, et võlakirjale on ka kuupäeva kirjutanud kostja. Kostja on seisukohal, et 14.03.2017 ekspertiisiaktis toodud järeldused on ebaõiged. Tõendamaks eksperdiarvamuse ebausaldusväärsust on kostja esitanud eraettevõtja J.A. P „Ekspertiisi laboratooriumi“ 10.04.2017 dokumendi „Eksperdiarvamus“ (kd I, lk 160-167p, tõlge lk 168-172p, asjatundja tunnistuse tõlge kd II, lk 16), milles on leitud, et „ekspertiisiaktis nr 16E-DM0055 16. märtsist 2017 (16.03.2017), mille teostasid Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi dokumendiosakonna eksperdid ekspert M V ja ekspert E K, tehtud järeldus ei ole põhjendatud ega objektiivne“. Dokument on selle sisu kohaselt koostatud 14.03.2017 käekirjaekspertiisiakti nr 16E-DK0137 kohta (viited nii akti numbrile kui kuupäevale on järelduses valed). Kohus leiab, et asjaolu, et Google otsinguga ei ole leitav dokumendis viidatud „Ekspertiisi laboratoorium“, mille tõendamiseks on kostja esitanud väljatrüki (kd I, lk 195-196), ei võimalda teha hageja soovitud järeldust, et dokumendis märgitud asutust ei ole tegelikult olemas. Nähtuvalt Vene ettevõtteregistri väljavõttest on J. A. P registreeritud ettevõtlusega tegeleva füüsilise isikuna (kd II, lk 32-33, sama lk 36-37, tõlge lk 24-25), kelle põhitegevusalaks on tehnilised katsetused, uuringud, analüüs ja sertifitseerimine, kood 71.20, mis hõlmab mh kohtuekspertiisialast tegevust (kd II, lk 26-29, tõlge lk 40-45). J. A. P on eraettevõtjana võetud arvele ka Vene maksuametis (kd II, lk 30-31, sama lk 34-35, tõlge lk 38-39). J.A. P kui asjatundja pädevuse tõendamiseks on kostja osundanud dokumendi lisaks olevatele vastavussertifikaatidele, mis on väljastatud piiratud vastutusega ühingu „Best-reestr“ poolt selle kohta, et J.A. P vastab vabatahtliku sertifitseerimise süsteemi „Best-reestr“ nõuetele ja on sertifitseeritud kohtueksperdina mh käekirja ja allkirjade uurimise tegevusalal. Kohus tuvastab 02.08.2017 kirja alusel (kiri koos lisaga kd II, lk 58-60, tõlge lk 61-62), et Venemaal on registreeritud sertifitseerimissüsteem „Best reestr“. Kostja on esitanud Vene kohtu määruse (kd II, lk 63-66, osal tõlge lk 67), millest nähtuvalt on Venemaal toimunud kohtumenetluses kohtu poolt käekirja ekspertiisi läbiviijaks määratud eraettevõtja J. A. P. Võttes arvesse, et J. A. P on registreeritud Venemaal ettevõtlusega tegeleva füüsilise isikuna, kelle põhitegevusalaks on mh kohtuekspertiisialane tegevus, isik on sertifitseeritud mh eksperdina käekirja ja allkirjade uurimise alal ning ta on tegutsenud kohtu poolt määratud käekirja eksperdina Venemaal, asub kohus seisukohale, et tõendatud on, et J. A. P on eriteadmised käekirja uurimise valdkonnas. J. A. P koostatud dokumendis on käesolevas asjas teostatud käekirjaekspertiisi läbiviimisele ette heidetud seda, et ekspertidel puudusid allkirjanäidised 2013., 2012. ja 2014. aastatest ning 13.03.2013 võlatunnistusel olnud allkirja „kirjatähe saba“ elemendid erinevad oluliselt saba elementidest nii viimistletuse kui ka liikumise vormilt. Samuti on märgitud, et ära toodud ei ole metoodilist kirjandust, mida eksperdid teadusliku baasina kasutasid. 25.09.2017 ekspertiisiakti (kd II, lk 73-77) kohaselt on ekspertiisi tegemisel kasutatud käekirjaekspertiisi meetod koostatud 2015.a. akrediteeritud rahvusvahelise ISO17025 standardi alusel. Eksperdiarvamuse andmine võrdlusmaterjali pinnalt (allkirjad aastatest 2010, 2012, 2016) oli võimalik, kuna kostja allkiri ei olnud 2010-2016 perioodil oluliselt muutunud ning nii vaidlustatud allkiri kui võrdlusallkirjad on omavahel nii üld- kui eritunnuste osas võrreldavad. Esitatud võrdlusmaterjal oli täielikult piisav arvamuse andmiseks, et allkirja on tõenäoliselt kirjutanud kostja. J. A. P dokumendis on fotodel 2 ja 4 näitlikult välja toodud vaidlustatud allkirja kaks lahkuminekut kahest võrdlusallkirjast, mis on varieeruvuse juures loomulik, kuid tähelepanuta on jäetud mitmed teised võrdlusallkirjad, millega vaidlustatud allkirjal esinevad samades elementides ja liikumistes kokkulangevused. Eksperdid selgitasid ka 10.10.2017 kohtuistungil (protokoll, kd II, lk 85-89p), et J. A. P dokumendis on tähelepanuta jäetud kokkulangevused, ükski isik ei kirjuta

oma allkirja kunagi täpselt ühesuguselt, allkirjad on isikule omases ulatuses varieeruvad. Eksperdid selgitasid, et allkirja hindamisel ei saa lähtuda ainult selle ühe osast (nt kirja sabast ehk lõpuliikumisest), allkirja tuleb uurida tervikuna. Vaidlustatud allkiri ja võrdlusallkirjad langevad kokku 12 tunnuse poolest (tabel koos illustratsiooniga kd II, lk 9091). Kohus leiab, et J. A. P dokumendis toodu, et käekirjaekspertiisi järeldus ei ole põhjendatud ega objektiivne, ei ole veenev. J. A. P dokumendis esineb arvukalt ebatäpsuseid (loetelu 25.09.17 ekspertiisiakt, kd II lk 75), mh esineb kaks viga lauses, milles on edasi antud järeldus: ebaõigesti on viidatud ekspertiisiakti numbrile ja koostamise kuupäevale. Nähtuvalt dokumendi kirjeldavast osast ei ole eristatud käekirja- ja dokumendiekspertiisi. Arvukad ebatäpsused seavad kahtluse alla ka järelduse usaldusväärsuse. Eksperdid on nii 25.09.2017 ekspertiisiaktis kui 10.10.2017 kohtuistungil põhjalikult selgitanud käekirjaekspertiisi järelduste kujunemist. Kohtu hinnangul on usutav, et kõigi allkirjade puhul esineb loomulik varieeruvus ning puudub alus kahelda ekspertide hinnangus, et J. A. P dokumendis viidatud kaks lahkuminekut jäävad loomuliku varieeruvuse piiresse. J. A. P dokumendis ei ole vastukaaluks kahele lahkuminekule käsitletud allkirjade kahtteist kokkulangevat tunnust ning selgitatud, miks kokkulangevused ei ole piisavad käekirjaekspertiisi järelduse tegemiseks. Seetõttu asub kohus seisukohale, et J. A. P dokumendiga ei ole tõendatud 14.03.2017 ekspertiisiakti ebausaldusväärsus. Kostja on välja toonud, et ekspertiisiaktis toodud järeldus on üksnes tõenäosuslik. Ekspertiisiakti kohaselt ei ole tugevama arvamuse andmine võimalik vabaproovide vähesuse tõttu. Eksperdid küsisid täiendavaid proove (kd I, lk 119), kostjal ei olnud võrdluseks esitada 2013.a. allkirjastatud dokumente (kd I, lk 125). Ekspertiisiakti lisaks oleva arvamuste skaala kohaselt (kd I, lk 138-139) tähendab järeldus, et tõenäoliselt on sama kirjutaja, et vaidlustatud ja võrdlusmaterjalil esineb mitmeid kokkulangevusi ning olulised lahkuminekud puuduvad; tõenäosus, et kirjutajaks on teine isik, on väike. Kohus tuvastab 14.03.2017 ekspertiisiakti alusel, et 13.03.2013 võlakirja on allkirjastanud kostja. Asjaolu, et hageja on väidetavalt varasemalt püüdnud kostja elukaaslaselt võltsitud dokumendi alusel raha väljamõistmist saavutada, millise asjaolu tõendamiseks on hageja esitanud tsiviilasjas 2-14-57766 tehtud kohtuotsuse (kd I, lk 61-67), ei seondu sellega, kas kostja on allkirjastanud 13.03.2013 võlakirja ega mõjuta ekspertiisiakti järeldust. VÕS § 30 lg 1 alusel leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohus leiab, et 13.03.2013 ja 15.10.2009 dokumendid on võlatunnistused VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kostja tunnistab 13.03.2013 dokumendis, et on hagejalt saanud 51 770 eurot, millele lisaks on tasumata eelnev võlg 19 385 eurot. Kumbki pooltest pole väitnud, et kummagi võlatunnistusega oleks soovitud luua iseseisev kohustus, mistõttu asub kohus seisukohale, et tegemist on deklaratiivsete võlatunnistustega. Riigikohus on selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (3-2-1-103-16, p 20). Kostja on välja toonud, et tegelikult ta hagejalt raha ei ole saanud, hageja ei saanud kostjale väidetud ulatuses laenu anda, kuna hagejal puudusid selleks rahalised vahendid. Hageja väitel oli tema sissetulek ja majanduslik seisund laenamiseks piisav, hageja töötas juristina, on võõrandanud oma vara ja saanud üüritulu Venemaalt.

Vaidlus puudub, et kostja oli 2009. ja 2013.a. OÜ R juhatuse liige. Kostja on kohtule esitanud OÜ R majandusaasta aruanded 2009. ja 2013.a. kohta (kd I, lk 173-180; kd I, lk 180-187p), millest nähtuvalt maksti 2009.a. kahele juhatuse liikmele kokku tasu 8 700 krooni, 2013.a. juhatuse liikmetele väljamakseid ei tehtud. Kohtule on esitatud ka Maksu- ja Tolliameti tõend selle kohta, et 2009.a. jaanuaris sai hageja brutotulu 278,02 eurot, 01.02.200931.12.2013 ei ole hageja maksustatavat tulu saanud (kd II, lk 4). Hageja on omaks võtnud, et hageja ei ole deklareerinud Venemaal 2009.-2013.a. teenitud tulu (kd III, lk 108, lk 111p). Kohus leiab, et majandusaasta aruanded tõendavad, millises ulatuses on hageja saanud 2009. ja 2013.a. sissetulekut seoses OÜ-ga R ning Maksu- ja Tolliameti tõend seda, millises ulatuses on hageja oma tulu 2009-2013 Eestis deklareerinud. Tõendid ei võimalda teha järeldust, et kostjal 2009-2013 muud sissetulekut ei olnud. Hageja on esitanud kohtule 22.12.1995 ostu-müügi lepingu (kd II, lk 5-5p) ja 25.06.1995 aktsiate ostu-müügi lepingu (kd II, lk 6-7). Kohus tuvastab nimetatud tõendite alusel, et hageja võõrandas 22.12.1995 endale kuulunud xxxx korteri hinnaga 40 000 USD ning 25.06.1995 AS-i E aktsia hinnaga 23 333 USD. Hageja on esitanud kohtule väljavõtte korteriühistu „Loo“ juhatuse 30.10.1997 koosoleku protokollist (kd III, lk 59) tõendamaks, et hageja abikaasa müüs 1997.a. korteri, kuid tõend ei sisalda teavet müügihinna kohta. Hageja on välja toonud, et on töötanud pidevalt juristina. Kohtule on esitatud prokuratuuri tõend (kd III, lk 58), mille alusel kohus tuvastab, et hageja töötas 09.03.1987-12.05.1992 xxxx ning Sankt-Peterburgi advokaatide palati 11.06.2019 õiend (kd III, lk 63, tõlge lk 63p), mille alusel kohus tuvastab, et hageja oli 29.11.2000-20.02.2007 registreeritud Peterburis advokaadina. Samuti tõendavad nimetatud tõendid, et hagejal on pädevus õigusteenuse osutamiseks. Hageja on esitanud kohtule O „Xxxx“ tõendi selle kohta, et hageja töötas 2010-2013.a. nimetatud ühingus xxxx ning tema keskmine igakuine töötasu oli 90 000 rubla kuus (kd II, lk 48, tõlge lk 48p). Tõendi on allkirjastanud peadirektor E. A. Š. Kostja leiab, et tõend ei ole usaldusväärne, kuna tõendil puudub kuupäev, nähtuvalt Vene registrist on O „Xxxx“ peadirektor mitte Š vaid H (registri väljavõte kd II, lk 68, tõlge lk 69) ning Venemaal on töötasu tõendile ette nähtud teistsugune vorm (vastavalt Venemaa maksuameti käskkirjale kd II, lk 102-118p, osaline tõlge lk 122). Kohus tegi hagejale 03.06.2019 kirjaga (kd III, lk 47) ettepaneku vastata tõendite usaldusväärsust puudutavatele väidetele ja esitada tõendeid selle kohta, et E. A. Š oli õigus O-d „Xxxx“ esindada tõendi väljastamise ajal. Hageja täiendavaid tõendeid ei esitanud, samuti ei täpsustanud hageja, millal tõend väljastati. Kohus leiab, et kuna tõendamata on, et E. A. Š oli õigus O-d „Xxxx“ esindada, ei tõenda hageja esitatud tõend, et O „Xxxx“ oleks kinnitanud hagejale töötasu maksmist ja selle ulatust 2010.-2013.a. Kostja esitas oma vastuväited O „Xxxx“ tõendile 11.09.2017 menetlusdokumendis. 10.10.2017 toimus kohtuistung, kus hageja esitas täiendava O „Xxxx“ tõendi (kd II, lk 84). Täiendava tõendi kohaselt töötas hageja 2010.a. juulist 2013.a. detsembrini O-s „Xxxx“ xxxx ning tema keskmine igakuine töötasu oli 90 000 rubla kuus. Tõendile on märgitud kuupäev 29.12.2015 ning allkirjastajaks D. V. H. Kostja on esitanud täiendava väljavõtte Vene registrist (kd II, lk 97-101p, osaline tõlge lk 123), millest nähtuvalt on O „Xxxx“ lõpetatud 27.02.2015 ümberkujundamise teel ühinemise vormis. 28.02.2018 kohtuistungil selgitas hageja, et sai tõendi O „Xxxx“ arhiivist, firma töötab, aga teise nime all. 10.10.2017 kohtuistungil avaldas hageja, et nõudis uue tõendi, kuna kostja vaidles vastu eelmise tõendi allkirjastanud isiku esindusõigusele. Kohus nõustub kostjaga, et täiendav O „Xxxx“ tõend (kd II, lk 84) ei ole usaldusväärne. Juhul kui tõend väljastati vastavalt sellel märgitule 29.12.2015, jääb arusaamatuks, miks hageja ei esitanud

tõendit kohe, vaid alles pärast seda, kui kostja esitas vastuväited esialgsele tõendile. Täiendav tõend vastab sisu poolest esialgsele tõendile, välja arvatud osas, et sellel ei ole kostja poolt osundatud puuduseid, märgitud on kuupäev ja peadirektor H allkiri. Kui hageja küsis täiendava tõendi pärast kostja vastuväiteid, ei saa olla õige tõendile märgitud kuupäev 29.12.2015. Kohus leiab, et Vene registri väljavõttega on tõendatud, et O „Xxxx“ on alates 27.02.2015 lõpetatud, mistõttu ei saanud O „Xxxx“ pärast nimetatud kuupäeva teha mistahes toiminguid, sh väljastada kinnitusi, ning sel ei saanud olla peadirektorit. Täiendavalt ei viita tõendi usaldusväärsusele ka asjaolu, et see on välja antud Venemaal, kuid selles on märgitud hageja Eesti isikukood. Nimetatud kaalutlustel asub kohus seisukohale, et tegemist on ilmselt ebausaldusväärse tõendiga ning kohus jätab selle TsMS § 238 lg 5 II lause alusel arvestamata. Hageja väited Os „Xxxx“ töötamise ja töötasu ulatuse kohta ei ole tõendatud. Hageja on välja toonud, et on saanud üüritulu sularahas Venemaalt. Kohtule on esitatud 09.09.2013 ja 30.05.2012 pärimisõiguse tunnistused (vastavalt kd II, lk 9, tõlge lk 9p ja kd II, lk 10-10p, tõlge lk 11-11p), millest nähtuvalt on hageja 15.07.2011 pärinud mh korteri asukohaga xxxx ning hageja abikaasa M S (abielutunnistus kd II, lk 8) on 03.11.2011 pärinud 1⁄2 osa korteri asukohaga xxxx, omandiõigusest. Kohtule on esitatud üürileping (kd II, lk 12-12p, tõlge lk 13-13p), millest nähtuvalt on hageja 12.07.2008 andnud üürile xxxx korteri hinnaga 900 USD kuus. Hageja on selgitanud, et tegemist oli tema emale kuulunud korteriga, mille osas oli suuliselt kokku lepitud, et hageja võib seda kasutada või välja üürida. Kohtule on esitatud ka teine üürileping (kd II, lk 14-14p, tõlge lk 1515p), mille kohaselt on 22.12.2011 hageja abikaasa üürinud välja xxxx korteri hinnaga 700 USD kuus. Kohus tuvastab nimetatud üürilepingute alusel, et hagejal on alates 12.07.2008 nõudeõigus üüri saamiseks 900 USD kuus ja tema abikaasal alates 22.12.2011 700 USD kuus. Kostja on seisukohal, et üürilepingute alusel ei ole tegelikult üüri saadud. Tallinna Ringkonnakohus on 27.02.2019 otsuses (p 36) asunud seisukohale, et hagejal tuleb tõendada, et üürilepingute alusel on raha saadud. Raha saamise tõendamiseks on hageja esitanud järgmised kviitungid: 16.10.2009 kviitung, mille kohaselt hageja kinnitab 12.07.2008 üürilepingu alusel 13 500 USD saamist (kd III, lk 64, tõlge lk 69); 04.02.2013 kviitung, mille kohaselt hageja kinnitab 12.07.2008 üürilepingu alusel 18 000 USD saamist (kd III, lk 65, tõlge lk 69); 28.06.2012 kviitung, mille kohaselt hageja abikaasa kinnitab 22.12.2011 üürilepingu alusel 4 200 USD saamist (kd III, lk 66, tõlge lk 69); 12.01.2013 kviitung, mille kohaselt hageja abikaasa kinnitab 22.12.2011 üürilepingu alusel 4 900 USD saamist (kd III, lk 67, tõlge lk 69); 10.06.2011 kviitung, mille kohaselt hageja kinnitab 12.07.2008 üürilepingu alusel 18 000 USD saamist (kd III, lk 68, tõlge lk 69). Kohus leiab, et kviitungeid ei saa lugeda tõenditena ebausaldusväärseteks ainuüksi seetõttu, et neil puudub üürniku allkiri ja need on allkirjastatud ainult kas hageja või tema abikaasa poolt. Üürilepingutel üürnike allkirjad on. Kui üürilepingud olid sõlmitud, on eluliselt usutav, et nende alusel maksti ka üüri. Kostja väide, et kviitungid on tagantjärgi koostatud, on paljasõnaline. Ainuüksi asjaolust, et hageja on jätnud üüritulu deklareerimata, ei saa teha järeldust, et üüri tegelikult saadud ei ole. Kui üüri maksti sularahas, ei ole selle deklareerimata jätmine eluliselt ebausutav. Kohus tuvastab kviitungite alusel, et hageja ja tema abikaasa on saanud üüri 12.07.2008 ja 22.12.2011 lepingute alusel. Kohtu hinnangul ei nähtu asjas esitatust, et hagejal ei saanud olla raha kostjale laenu andmiseks. Võib küll nõustuda kostjaga, et 1995.a. tehtud tehingutest saadu ei pruukinud 2009. aastani alles

olla või isegi kui oli, siis nendest summadest koos väidetud üürituluga ei oleks piisanud, et laenata kostjale 2009. aastal 800 000 krooni (51 129,32 eurot) ning 2013. aastal täiendavalt 51 770 eurot, kuid samas ei ole kostja tõendanud, et hagejal muud sissetulekud puudusid. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole oma tulu deklareerinud, ei võimalda teha järeldust sissetuleku puudumisest. Kostja ei ole tõendanud, et vaatamata sellele, et hagejal oli 2000-2007 Peterburis advokaadina tegutsemise õigus ja pädevus õigusteenuse osutamiseks, hageja advokaadina tegelikult ei tegutsenud. Hageja on esitanud 31.05.2000 laenulepingu (kd III, lk 60, tõlge lk 62) koos selle lisaks oleva kommertspandi seadmise lepinguga (kd III, lk 60p-61p), mille kohaselt laenas hageja AS-ile M, E M, A M ja O G 600 000 krooni 6 kuuks intressiga 2,5% kuus. Kostja arvates on tegemist ebausaldusväärse tõendiga. Kohus leiab, et kuna laenulepingul on lisaks hageja allkirjale veel kaks allkirja ning lisaks hageja 04.12.2000 käsikirjaline kinnitus raha tagasi saamise tõttu, puudub alus kahelda selles, et leping sõlmiti. Tõendit ei muuda ebausaldusväärseks ka selle väidetav vastuolu lisas oleva pandilepinguga: laenulepingus on lisana viidatud notar S O notariaalsele dokumendile 5468/2000, so kommertspandi seadmise leping (kd III, lk 60p-61p), samas dokumendis on p 4.1 tagatiskokkulepe, mis seob laenulepingu kommertspandiga. Aastal 2000 sai korter olla käibes vallasasjana. 31.05.2000 tõend tõendab, et hagejal oli aastal 2000 laenamiseks 600 000 krooni. Asjaolu, et kokku oli lepitud intressi tasumise kohustuses tähendab, et hageja üheks sissetulekuallikaks on olnud laenu andmine. Kohtule on esitatud väljavõte kinnistusraamatust (kd II, lk 55-57p), millest nähtuvalt on hageja 2001.a. omandanud xxxx korteri. Ka see ei viita hagejal vara või sissetuleku puudumisele. Kohus nõustub hagejaga, et majanduslikku suutlikkust laenu andmiseks tõendab mh kaudselt elustandard. Hageja on tõendanud, et 2000.a. oli tal võimalik anda laenu 600 000 krooni, hageja on esitanud konto väljavõtte (kd III, lk 70, tõlge lk 90), millest nähtuvalt oli tal 06.11.2018 S hoiustatud 2 360 000 rubla (06.11.18 ca 31 470 eur). Sellise laenu andmiseks või hoiuse kogumiseks ei piisa sissetulekust, mis nähtub asjas esitatud tõenditest. Järelikult on hagejal olnud täiendavaid sissetulekuid. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et 2009. ja 2013.a. oli hageja majanduslik seisund tavapärasest halvem või tal oleks olnud takistatud võimalus sissetuleku teenimiseks. Kohus nõustub hagejaga, et hageja nõude rahuldamise eelduseks ei ole selle välja toomine ja tõendamine, kust hageja laenuks antud raha sai. 31.05.2000 lepingul on hageja 04.12.2000 käsikirjaline kinnitus 690 000 krooni tagasi saamise kohta, mis viitab sularahas arveldamisele. 25.06.1995 aktsiate ostu-müügi lepingu p 3.4 kohaselt oli kokku lepitud tasumine sularahas. Need tõendid viitavad sellele, et hagejale on tavapärane arveldamine sularahas mh suure väärtusega tehingute puhul, mis ühtib hageja faktiväidetega selle kohta, et ta andis kostjale sularahas 2009. ja 2013.a. laenu. Seevastu kostja ei ole seletanud, et kui ta hagejalt raha ei saanud, siis miks ta 13.03.2013 võlatunnistuse allkirjastas. Kohtu hinnangul ei tõenda hagejalt raha mittesaamist kostja konto väljavõte perioodist 01.03.201301.03.2014 (kd III, lk 103-103p), väljavõtted kostja kohta äriregistrist (kd III, lk 104) ega kinnistusraamatust (kd III, lk 105). Nimetatud tõendid tõendavad üksnes seda, et kostja märgitud perioodil laene oma kontole ei kandnud ega ole soetanud laenude arvelt osalusi ühingutes ega kinnistuid. Asjaolu, et kostja on 13.03.2013 ületanud Eesti-Vene piiri (koopia passist, kd I, lk 5960), ei tähenda, et kostja ei saanud võlakirja allkirjastada samal päeval Eestis viibimise ajal. Võttes arvesse, et vaidlus puudub, et pooled on omavahel kauaaegsed tuttavad ning hageja on kostja tütre ristiisa, ei ole eluliselt ebausutav, et hageja andis kostjale 2013.a. täiendava laenu, kui eelmine laen ei olnud veel tagasi makstud. Seda enam, kui nähtuvalt 2013.a. võlakirjast oli kostja 2009.a. saadud laenu osaliselt tasunud.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et ta hagejalt tegelikult laene vastavalt võlatunnistustes märgitule saanud ei ole. Laenulepingute sõlmimine on tõendatud 15.10.2009 ja 13.03.2013 võlatunnistustega. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja on esitanud 15.10.2009 laenulepingust tulenevatele nõuetele aegumise vastuväite. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nähtuvalt 13.03.2013 võlatunnistusest on kostja selles tunnustanud varasemat võlga summas 19 385 eurot. Seeläbi on 15.10.2009 laenulepingust tulenevate nõuete aegumine TsÜS § 158 lg 1 alusel 13.03.2013 katkenud. Kuna hagi on esitatud 11.03.2016, ei ole 15.10.2009 laenulepingust tulenevad nõuded aegunud. 13.03.2013 võlatunnistuse kohaselt pidi kostja tagastama 51 770 eurot koos intressiga 1% kuus ühe aasta pärast. Samuti tuli tagastada eelmise võlakirja järgi tasumata 19 385 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks VÕS § 108 lg 1 alusel välja põhivõlgnevuse 71 155 eurot (51 770 + 19 385) ja intressi 6 212 eurot (51 770 x 1% x 12). VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist alates 14.03.2014 kuni hagi esitamiseni 11.03.2016 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kokku summas 11 499,30 eurot. Kostja ei ole viivisearvestusele vastu vaielnud. TsMS § 367 järgi võib hagis esitada nõude hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks VÕS § 113 lg 1 alusel välja viivise 11 499,30 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutumata viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus määrab hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.