Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-19-114213 Kostja ei tunnista hagi. Kostja on vastuväited esitanud 26.07.2019, 02.09.2019 ja 22.10.2019. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Nõue muutus sissenõutavaks 2015. a alates esimese graafikujärgse tagasimakse kohustuse rikkumisest seisuga 08.08.2015. Seega oleks hageja pidanud esitama maksekäsu kiirmenetluse avalduse hiljemalt enne 31.12.2018. Kuna hageja on avalduse esitanud 2019. a, siis on hageja nõue aegunud. Samuti on aegunud hageja kõrvalnõuded. Hageja nõue on aegunud ka TsÜS § 151 lg 1 alusel ja sellest tuletatud viivisenõue on aegunud TsÜS § 144 lg 1 alusel. Hageja kohaldab valesti VÕS § 4062 lg 3 leides, et tühisest tehingust tekkinud nõue muutus sissenõutavaks alles 22.06.2018. Hageja ei ole alates 07.08.2015 – 31.12.2015 kostja suhtes maksegraafikus määratud tagasimaksete suuruseid muutnud. Kostjale hageja poolt väljastatud tarbijakrediit jääb direktiivi 2008/48/EÜ kaitsealasse. Hageja ei ole tarbijakrediidi väljastamisel kontrollinud kostja maksevõimelisust. Hageja soovib saada teadlikult tehtud tühise tehinguga kasu, kui loeb, et alusetust rikastumise nõue muutus sissenõutavaks alles 2018. aastal. Tühisest tehingust tekkinud alusetu rikastumise nõue muutus samuti sissenõutavaks peale 31.12.2015. Hageja sai juba 2015. aastal teada, et tehing on tühine. See, et hageja VÕS § 4062 lg 3 alusel ei muutnud alates 07.08.2015 kuni 31.12.2015 kostja kasuks maksegraafiku tagasimakseid, ei saa olla käesolevas kohtuasjas õiguslikuks aluseks, milles heade kommetega vastuolus väljastatud tarbijakrediidi alusel saaks krediidiandja rohkem kasu, kui ta oleks saanud mitte tühise lepingu alusel. Kostja on taotlenud vaheotsuse tegemist nõude aegumise osas. Juhul, kui vaheotsuse taotlus jääb rahuldamata, on kostja seisukohal, et tühine on ka viivisenõue, mis on heade kommetega samuti vastuolus ja hageja ei ole selles osas oma nõuet vähendanud. Hageja on hagiavalduses esitanud viivise nõude summas 1500 eurot, mis ületab sel ajal kehtinud eelmainitud määra rohkem kui 8 korda. Kuigi hageja on hagiavalduse põhjendustes alandanud viivist 0,022% aasta kohta (120.45 eurot aasta kohta) ei ole seda oma nõude osas teinud ja kohut eksitanud. Seega viivis kolme aasta kohta kokku ei saa olla suurem, kui 361.35 eurot. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

2-19-114213 VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et kostja taotlus osaotsuse tegemiseks tuleb jätta rahuldamata ja hagi tuleb rahuldada. Hageja palub kostjalt välja mõista tühise tarbijakrediidilepingu nr 449166 alusel kostjale antud laenu summas 1403.95 eurot ja viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõue aegunud. Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud, siis on 08.07.2015 sõlmitud tarbijakrediidileping vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Samuti on tühine viivisenõue. Hageja on esitanud viivisenõude summas 1500 eurot, mis ületab seadusega kehtestatud viivisemäära. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja esitas 07.08.2015 hagejale laenutaotluse nr 449166 laenu saamiseks summas 1500 eurot. Samuti pole poolte vahel vaidlust selle üle, et 08.07.2015 on hageja kandnud kostja arveldusarvele 1500 eurot selgitusega „laenusumma ülekanne“. Poolte vahel pole vaidlust ka selle üle, et pooled leppisid kokku, et kostja tagastab hagejale laenusumma igakuiste osamaksetena ajavahemikul 07.08.2015 – 22.06.2018. Pooled ei vaidle ka selle üle, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõistes. Samuti pole poolte vahel vaidlust selle üle, et tegemist oli tühise tehinguga tulenevalt VÕS § 4062 lg 1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud või mitte. Samuti on kostja asunud seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Aegumise kohaldamine ja vaheotsuse taotluse lahendamine Kostja on seisukohal, et hageja nõue on tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 ja § 151 lg 1 aegunud. Hageja on seisukohal, et kuna kostja pidi tühise tarbijakrediidilepingu alusel saadud laenu tagastama vastavalt poolte vahel sõlmitud maksegraafikule igakuiste osamaksetena, siis kohaldub nõude aegumise arvestamisel TsÜS § 154 lg 1. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et käesoleval juhul ei kuulu TsÜS § 146 lg 1 ega § 151 lg 1 kohaldamisele. TsÜS § 146 lg 1 sätestab tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 151 lg 1 alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et käesoleval juhul tuleb nõude aegumise arvestamisel lähtuda TsÜS § 154 lg 1, mille kohaselt korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Poolte vahel sõlmitud laenuleping oli tühine vastavalt VÕS § 4062 lg 1. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse

2-19-114213 määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS 4062 lg 3 järgi kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega oli kostjal vastavalt VÕS § 4062 lg 3 esimesele lausele kohustus tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadud rahasumma hagejale tagasi maksta selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu lepingu alusel tervikuna tagasi maksma. Kohtu hinnangul on põhjendamatu kostja seisukoht, et kuna hageja ei ole täitnud VÕS § 4062 lg 3 viimases lauses märgitud tagasimaksete ja nende tähtaegade uuesti määramise ja kostjale teatavaks tegemise kohustust, siis sellest tulenevalt on muutunud nõude sissenõutavaks muutumise tähtaeg. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kuigi seadusandja on näinud krediidiandjale ette tarbija teavitamiskohustuse, ei muuda teavitamiskohustuse mittetäitmine kehtetuks sõlmitud lepinguga kokkulepitud maksegraafikut ega mõjuta nõude sissenõutavaks muutumise aega. Selline tõlgendus oleks vastuolus VÕS § 4062 lg 3 esimese lausega, mille kohaselt maksab tarbija tühise lepingu alusel saadud krediidi tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tühise tarbijakrediidilepingu järgi tervikuna tagasi maksma. TsÜS § 154 lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kuivõrd kostja kohustus tühise tarbijakrediidilepingu alusel saadud rahasumma hagejale tagasi maksma vastavalt sõlmitud maksegraafikule, siis tuleb aegumise arvestamisel lähtuda TsÜS § 154 lg 1, mitte TsÜS § 146 lg 1 ega TsÜS § 151 lg 1. Laenulepingu sõlmimisel kokku lepitud maksegraafiku alusel kohustus kostja laenu igakuiste osamaksetena tagastama perioodil 07.08.2015 – 22.06.2018. Seega on hagi esitamise ajaks aegunud hageja nõuded osamaksete osas, millised kostja pidi tegema ajavahemikul 07.08.2015 – 05.12.2015. Hageja on 17.09.2019 vastuses möönnud, et 2015. aastal sissenõutavaks muutunud laenu põhiosa maksed summas 96.05 eurot on aegunud, nimetatud summa osas on hageja oma nõudest loobunud. Nõuete aegumistähtaeg osamaksete osas, millised kostja pidi tegema alates 04.01.2016, ei olnud hagi esitamise ajaks saabunud ja seega ei ole hageja nõue selles osas (summas 1403.95 eurot) aegunud. Kostja on taotlenud aegumise osas vaheotsuse tegemist vastavalt TsMS § 449 lg 3. Vastavalt TsMS § 449 lg 3 võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses sarnane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus on eelnevalt selgitanud, et hageja nõue tervikuna ei ole aegunud. Aegunud nõuete osas on hageja hagist loobunud ja nende võrra oma nõuet kostja vastu vähendanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta aegumine kohaldamata. Seega tuleks vaheotsuse tegemisel asja menetlust jätkata. Kohtu hinnangul on pooled oma seisukohad esitanud, mistõttu venitaks vaheotsuse tegemine asja lahendamist. Riigikohus on 11.06.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14 märkinud, et olukorras, kus vaheotsuse taotlus on esitatud, kuid lõppotsuse tegemine on lähiajal võimalik, tuleks vaheotsuse tegemist vältida ning lahendada kogu asi lõppotsusega. Vaheotsuse eesmärk on menetlust lihtsustada ja kiirendada, mitte aga komplitseerida, nagu on juhtunud praeguses asjas. Vaheotsuse tegemine on maakohtu õigus,

2-19-114213 mitte kohustus. Kuivõrd käesoleval juhul venitaks vaheotsuse tegemine asjatult poolte vahelise vaidluse lahendamist, peab kohus põhjendatuks lahendada poolte vaheline vaidlus lõppotsusega. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on andnud kostjale laenu 1500 eurot ja nimetatud summa kostja pangakontole üle kandnud. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping oli VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine, siis oli kostjal tulenevalt VÕS § 4062 lg 3 kohustus tühise tarbijakrediidilepingu alusel saadud summa hagejale tagastada. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Vastutustundliku laenamise põhimõte Kostja on 22.10.2019 ja 07.05.2020 vastuväidetes märkinud, et hageja ei ole tarbijakrediidi väljastamisel kontrollinud kostja maksevõimelisust. Kohtu hinnangul on kostja vastuväide põhjendamatu. VÕS § 4034 lg 1 alusel on krediidiandjal kohustus järgida tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille käigus peab krediidiandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole. Riigikohus on 31.01.2018 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710 selgitanud, et asja lahendamisel tuleb tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta hagejale enne laenulepingu sõlmimist esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Kostjal oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Hageja on kohtule esitanud kostja laenutaotluse (hagiavalduse lisa 1), millest nähtuvalt on kostja märkinud enda igakuiseks netosissetulekuks 400 eurot ja igakuisteks kohustusteks 61 eurot. Krediidiandjate ja –vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Vastavalt KAVS § 49 lg 3 tuleb krediidiandjal ja -vahendajal käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamise. Kostja ei ole üheski kohtule esitatud vastuväites selgitanud, millest lähtuvalt pidi hageja järeldama, et kostja esitatud andmed oma majandusliku seisundi kohta ei vasta tõele ja et

2-19-114213 tegelikkuses ei ole kostja suuteline hagejalt saadud laenu tagasi maksma. Kostja ise oli hagejale edastanud andmed, mille kohaselt ületasid kostja igakuised sissetulekud oluliselt kostja igakuiseid väljaminekuid. KAVS § 50 lg 1 kohaselt arvestades võlaõigusseaduse § 4034 lõike 1 punktis 1 ning lõigetes 4 ja 10 sätestatut, saab krediidiandja või -vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt, asjakohastest siseallikatest ja andmekogudest. Siseallikad on krediidiandja või -vahendaja enda kasutuses olevad teabe saamise allikad. Vastavalt KAVS § 50 lg 4 kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastavalt VÕS § 14 lg 2 oli kostjal kohustus laenulepingu sõlmimisel hagejat teavitada kõigist asjaoludest, mille vastu hagejal lepingu eesmärki arvestades on äratuntav oluline huvi. Seega oli kostjal juhul, kui tal vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal oli kohustusi rohkem, kui vahendeid oma kohustuste täitmiseks ja kostjale oli teada, et tal võivad suure tõenäosusega laenulepingu täitmisel makseraskused tekkida, kohustus hagejat nimetatud asjaoludest teavitada. Ühtki tõendit oma makseraskuste tõendamiseks kostja kohtule esitanud ei ole. Kostja ei ole ka kohtule tõendanud, et ta on laenulepingu sõlmimisel hagejale edastanud andmed, mille põhjal võis hageja järeldada, et kostja majanduslik seisund ei võimalda tal uusi laenukohustusi võtta. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-21710 asunud 31.01.2018 tehtud otsuses seisukohale, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui laenusaaja väidab, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Käesoleval juhul kostja seda teinud ei ole. Viivise nõue Kostja on 22.10.2019 ja 07.05.2020 vastuväidetes märkinud, et ta ei nõustu hageja viivisenõudega summas 1500 eurot, leides, et viivisemäär on vastuolus heade kommetega. Kohtu hinnangul on kostja vastuväide asjakohatu, kuivõrd hageja ei ole käesolevas hagis kostjalt vastava summa ulatuses viivise tasumist nõudnud. Hagi on esitatud üksnes põhivõla ulatuses ja 17.09.2019 vastuses on hageja põhinõuet vähendanud 1403.95 euroni. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt seaduses sätestatud määras (s.o VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras) alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Tulenevalt TsMS § 367 on hagejal õigus hagis esitada viivisenõue koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue põhivõla 1403.95 euro väljamõistmiseks on põhjendatud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1403.95 eurot ja viivis põhinõudelt (1403.95 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 25.05.2020 kuni põhinõude kohase täitmiseni.

2-19-114213

Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). Kuna kohus rahuldas hagi, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.